Kohtuasi C‑442/16

Florea Gusa

versus

Minister for Social Protection jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal (Iirimaa))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2004/38/EÜ – Isik, kes on lõpetanud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise – Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse säilimine – Riigis elamise õigus – Liikmesriigi õigusnormid, millega jäetakse õigus saada töötutoetust isikutele, kellel on õigus elada selle liikmesriigi territooriumil

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 20. detsembri 2017. aasta otsus

Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Enam kui kolme kuu pikkune elamisõigus – Töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad – Liikmesriigi kodanik, kes pärast vastuvõtvas liikmesriigis ligikaudu nelja aasta pikkust füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist lõpetas viimati nimetatud liikmesriigis tegutsemise töö puudumise tõttu – Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse säilimine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 7 lõike 1 punkt a ja lõike 3 punkt b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 7 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti a tähenduses füüsilisest isikust ettevõtja staatuse säilitab liikmesriigi kodanik, kes pärast teises liikmesriigis ligikaudu nelja aasta pikkust õiguspärast elamist ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist lõpetas tegutsemise oma tahtest sõltumatutel põhjustel töö puudumise tõttu, mis peab olema nõuetekohaselt tuvastatud, ning kes registreeris end tööotsijana viimati nimetatud liikmesriigi pädevas tööhõiveametis.

Esiteks nähtub direktiivi 2004/38 põhjendustest 3 ja 4, et selle direktiivi eesmärk on – et tugevdada kõigi liidu kodanike isiklikku põhiõigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – ületada kategooriapõhist ja killustatud lähenemisviisi, mis oli enne selle direktiivi vastuvõtmist omane liidu õiguse instrumentidele, milles käsitleti eraldi eelkõige töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, töötades välja ühtse õigusakti, millega need instrumendid kodifitseeritakse ja üle vaadatakse (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Saint Prix, C‑507/12, EU:C:2014:2007, punkt 25).

Kui aga selle direktiivi artikli 7 lõike 3 punkti b tõlgendada nii, et see puudutab üksnes isikuid, kes töötasid enam kui aasta, välja arvatud isikud, kes tegutsesid füüsilisest isikust ettevõtjana selle aja jooksul, siis läheks see vastuollu nimetatud eesmärgiga.

Teiseks toob selline tõlgendus endaga kaasa nende kahe isikute kategooria erineva kohtlemise, mis – arvestades selle sättega järgitavat eesmärki tagada töötaja staatuse säilitamisega õigus riigis elada isikutele, kes lõpetasid kutsealal tegutsemise töö puudumise tõttu, mis oli tingitud nende tahtest sõltumatutest asjaoludest – ei ole põhjendatud.

Nimelt nagu töötaja, kes võib ettekavatsemata jääda oma töökohast ilma muu hulgas vallandamise tõttu, võib isik, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, olla sunnitud lõpetama selle tegevuse. Kõnealune isik võib seega sattuda sarnasesse kaitsetusse seisundisse nagu vallandatud töötaja. Neil asjaoludel ei ole põhjendatud, kui sellel isikul ei ole riigis elamise õiguse säilimise osas sama kaitset kui isikul, kes lõpetas töötamise.

(vt punktid 40–43 ja 46 ning resolutsioon)