AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(teine koda)

13. aprill 2011

Kohtuasi F‑32/10

Christian Wilk

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Perekonnaga teenistuskohta elama asumine – Alusetult saadu tagastamine – Ilmselgelt vastuvõetamatu hagi või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida Euratomi lepingu artikli 106a alusel kohaldatakse Euratomi lepingule, esitatud hagi, millega C. Wilk, kellele määrati Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VII lisa artiklis 5 sätestatud sisseseadmistoetus kahekordses määras tema abikaasa teenistuskohta elama asumise tõttu, nõuab sisuliselt komisjoni sellise otsuse tühistamist, millega nõutakse tagasi selles kahekordses määras kohaldamisest tulenevat summat, ning väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist komisjoni poolt.

Otsus:      Jätta hageja hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatu tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselgelt õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Määramise tingimused – Perekonnaga ametnikud

(Personalieeskirjad, VII lisa artikkel 5)

2.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Tingimused – Maksmise ilmne alusetus – Mõiste

(Personalieeskirjad, artikkel 85 ja VII lisa artikkel 5)

3.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 25)

4.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõude esitamine personalieeskirjade kohase kohtueelse menetluseta – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

1.      Ajahetk, mis on asjakohane ametniku abikaasa elukoha kindlakstegemiseks selleks, et maksta sisseseadmistoetust kahekordses määras, ja eelkõige siis, kui see abikaasa on tegelikult asunud elama koos ametnikuga tema teenistuskohta, nagu seda nõuab personalieeskirjade VII lisa artikkel 5, on ametniku katseaja lõppemisele järgnev päev, mis vastab alaliselt ametisse nimetamise kuupäevale selle sätte tähenduses.

Pealegi sõltub koht, kus on ametniku abikaasa põhihuvide kese, tema isiklikust valikust ning mitte ainult automaatselt ametniku teenistuskohast. Asjaolu, et ametnik tegutses selle nimel, et tema abikaasa saaks elamisloa, tõendab ainult ametniku enda tahet saada selline luba oma abikaasale.

(vt punktid 26 ja 28)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 29. september 2005, kohtuasi T‑195/03: Thommes vs. komisjon (punkt 73).

2.      Personalieeskirjade artikkel 85 sätestab, et töötajale enammakstud summa nõutakse sisse, kui enammaksmine oli nimelt nii ilmne, et isik ei saanud seda mitte teada.

Sellise enammaksmisega on tegemist siis, kui personalieeskirjade VII lisa artikli 5 alusel makstakse sisseseadmistoetust kahekordses määras ametnikule, kelle abikaasa tegelikult ei asunud pärast katseaja lõppu elama ametniku teenistuskohta või selle lähedale. Taoline enammaksmine on tõesti nii ilmne, et tavapäraselt hoolikas ametnik, kes peaks teadma oma töötasu reguleerivaid norme, ei saanud seda mitte teada.

(vt punkt 29)

Viide:

Euroopa Kohus: 17. jaanuar 1989, kohtuasi 310/87: Stempels vs. komisjon (punkt 10).

3.      Mis puudutab personalieeskirjade sätte konkreetset kohaldamist käsitlevat vaidlust hagejale hästi teada olevas kontekstis, siis vastab tema kaebuse rahuldamata jätmise otsus personalieeskirjade artiklis 25 sätestatud põhjendamisnõudele niivõrd, kui see võimaldab asjaomasel isikul täielikult mõista nimetatud otsuse põhjendusi, hinnata võimalust esitada hagi ning Avaliku Teenistuse Kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

(vt punktid 36 ja 37)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 18. september 2003, kohtuasi T‑221/02: Lebedef jt vs. komisjon (punkt 61).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. november 2007, kohtuasi F‑57/06: Hinderyckx vs. nõukogu (punkt 27); 8. aprill 2008, kohtuasi F‑134/06: Bordini vs. komisjon (punkt 62).

4.      Juhul, kui ametnik heidab institutsioonile ette rikkumist, mis on tingitud mitte isikut kahjustavast meetmest, vaid käitumisest, peab ta enne hagi esitama taotluse, millega nõutakse institutsioonilt asjaomase käitumisega tekitatud kahju hüvitamist, ning kaebuse, mis on esitatud selle taotluse otsese või kaudse rahuldamata jätmise otsuse põhjendatuse peale; juhul kui seda ei ole tehtud, tuleb asjaomase käitumise suhtes esitatud kahju hüvitamise nõuded jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

(vt punkt 44)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 15. juuli 1993, liidetud kohtuasjad T‑17/09, T‑28/91 ja T‑17/92: Camara Alloisio jt vs. komisjon (punkt 47).