AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

15. veebruar 2011

Kohtuasi F‑81/09

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Invaliidsustoetus – Viga arvutamisel – Võlgnetava summa maksmine – Võlgnetav viivitusintress – Kohaldatav määr – Iga‑aastane kapitaliseerimine – Varaline ja mittevaraline kahju

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles L. Marcuccio palub sisuliselt esiteks tühistada komisjoni otsus, millega jäeti osaliselt rahuldamata tema taotlus maksta talle viivitusintressi invaliidsustoetuse võlgnetavatelt summadelt, mida kõnealune institutsioon talle maksis, ja teiseks kohustada komisjoni maksma talle tema arvates kohaldamisele kuuluvate kriteeriumide järgi arvutatud viiviste ja tegelikult makstud viiviste summa vahe, millele omakorda lisandub viivis.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja neljandik hageja kohtukuludest. Hageja kannab ise kolm neljandikku oma kohtukuludest.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Põhjendamise ebapiisavus – Kohtumenetluse käigus reeglitega kooskõlla viimine – Tingimused

(EÜ artikkel 253; personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik)

2.      Institutsioonide aktid – Määrused – Analoogia alusel kohaldamine – Tingimused

3.      Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata – Vaidlustatud otsuse aluseks olev üldakt

(EÜ artikkel 241)

4.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punktid d ja e)

1.      Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustuse – mis üksnes kordab EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust – eesmärk on ühelt poolt pakkuda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava meetme põhjendatust ja esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule, ning teiselt poolt võimaldada viimasel kontrollida selle meetme õiguspärasust. Selliselt sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib teha erandeid üksnes ülekaalukatel põhjustel.

Põhjenduse puudulikkust – mitte küll täielikku puudumist – on esiteks võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada, kui asjaomasel isikul on juba enne hagi esitamist osa põhjendustest teada, ning teiseks lugeda otsus piisavalt põhjendatuks, kui see võeti vastu asjaomasele ametnikule teadaolevatel asjaoludel, mis võimaldasid tal selle ulatusest aru saada.

(vt punktid 39 ja 40)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: 2. märts 2010, kohtuasi T‑248/08 P: Doktor vs. nõukogu (punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Õigusakti kohaldamisala on tavaliselt määratletud selle akti enda sätetega ja seda ei saa põhimõtteliselt laiendada muudele olukordadele kui need, mida sellega on soovitud hõlmata. Mõnel erandlikul juhul võib see siiski teisiti olla. Nii võivad ettevõtjad analoogia alusel õigustatult tugineda sellisele õigusaktile, mis ei ole neile tavaliselt kohaldatav, kui nad suudavad esiteks tõendada, et neile laienev regulatsioon on väga sarnane sellele, mille analoogia alusel kohaldamist nad taotlevad, ning teiseks, et neile kohaldatavas regulatsioonis on lünk, mis on liidu õiguse üldpõhimõttega kokkusobimatu ja mida saab ületada, kui kohaldada analoogia alusel õigusakti, mida neile tavaliselt ei kohaldata.

Seega peab õigusnormide analoogia alusel kohaldamiseks olema samaaegselt täidetud kaks tingimust: esiteks, et tavaliselt kohaldatava õigusliku regulatsiooni ja analoogia alusel kohaldada tahetud regulatsiooni vahel on märkimisväärne sarnasus, ning teiseks, et kõnesolevas regulatsioonis on lünk, mis on liidu õiguse üldpõhimõttega kokkusobimatu ja mida saab täita õigusnormidega, mida soovitakse analoogia alusel kohaldada.

(vt punkt 55)

Viited:

Euroopa Kohus: 20. veebruar 1975, kohtuasi 64/74: Reich; 11. juuli 1978, kohtuasi 6/78: Union française de Céréales; 12. detsember 1985, kohtuasi 165/84: Krohn (punktid 13 ja 14).

3.      EÜ artikkel 241 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab kõikidele menetlusosalistele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis on vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalistel ei olnud õigust esitada EÜ artikli 230 alusel otse hagi nende aktide vastu, mis toovad nende suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et neil oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist.

EÜ artikli 241 eesmärk on seega kaitsta isikut ebaseadusliku õigustloova akti rakendamise eest, arvestades, et mittekohaldatavuse tuvastanud kohtuotsuse tagajärjed kehtivad vaid vaidluspooltele ning et sellise kohtuotsusega ei seata kahtluse alla akti ennast, mis on lõplikult jõustunud.

(vt punkt 60)

Viited:

Euroopa Kohus: 6. märts 1979, kohtuasi 92/78: Simmenthal vs. komisjon (punkt 39); 19. jaanuar 1984, kohtuasi 262/80: Andersen jt vs. parlament (punkt 6).

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, liidetud kohtuasjad T‑177/94 ja T‑377/94: Altmann jt vs. komisjon (punkt 119); 20. november 2007, kohtuasi T‑308/04: Ianniello vs. komisjon (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punktide d ja e kohaselt tuleb Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 nimetatud hagiavalduses märkida eelkõige hagi ese, väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid, millele tuginetakse.

Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Avaliku Teenistuse Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita.

(vt punktid 61 ja 62)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. juuni 2006, kohtuasi F‑87/05: Ott jt vs. komisjon (punkt 38); 14. mai 2008, kohtuasi F‑95/06: Taruffi vs. komisjon (punktid 121−125); 30. november 2009, kohtuasi F‑16/09: de Britto Patrício‑Dias vs. komisjon (punkt 42).