Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di L’Aquila (Itaalia) 1. oktoobril 2018 – Gabriele Di Girolamo versus Ministero della Giustizia
(kohtuasi C-618/18)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Giudice di pace di L’Aquila
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Gabriele Di Girolamo
Kostja: Ministero della Giustizia
Eelotsuse küsimused
1. Kas võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mis puudutab Itaalia riigi vastutust selle eest, kui viimase astme kohus rikub ilmselgelt ühenduse õigusnorme, nimelt [30. septembri 2003. aasta kohtuotsust Köbler, C-224/01, EU:C:2003:513; 13. juuni 2006. aasta kohtuotsust Traghetti del Mediterraneo, C-173/03, EU:C:2006:391, ning 24. novembri 2011. aasta kohtuotsust komisjon vs. Itaalia, C-379/10, EU:C:2011:775], tuleb selliseid Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid nagu liidu õiguse esimuse põhimõte, õiguskindluse põhimõte, õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, menetlusliku võrdsuse põhimõte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, õigust sõltumatule kohtule ja üldisemalt õiglasele kohtumenetlusele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 267, tõlgendada nii, et nende sätete ja Euroopa Kohtu eelviidatud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigil keelatud kehtestada – nii nagu käesolevas kohtuasjas käsitletaval juhul – iseenda ja oma avaliku sektori asutuste kasuks selliseid õigusnorme, nagu on sätestatud seaduses nr 18/2015, mille väljaöeldud eesmärk on rakendada eelviidatud Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, kuid sisuline eesmärk on kaotada nende toime ning seada tingimusi oma kohtutele, ja mis näevad kohtunike tsiviilvastutust käsitleva 13. aprilli 1988. aasta seaduse nr 117 artikli 2 lõigete 3 ja 3-bis uues sõnastuses ette tahtluse või raske üleastumise eest vastutusele võtmise mõiste „seaduse või Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumise korral“? Need liikmesriigi õigusnormid seavad selle riigi kohtuniku nimelt sellise valiku ette – millega tuleb nii või teisiti tegemist riigi tsiviil- ja distsiplinaarvastutuse tuvastamise kohtuasjades, kus sisuline menetluspool on avaliku halduse sektor ise –, nagu käesolevas kohtuasjas käsitletaval juhul: kas rikkuda oma riigi õigusnorme, jättes need kohaldamata ja kohaldades Euroopa Liidu õigust nii, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, või hoopis rikkuda Euroopa Liidu õigust ja kohaldada oma riigi õigusnorme, mis takistavad tõhusa kaitse tunnustamist ning on vastuolus direktiivi 2003/88 artikli 1 lõigetega 3 ja 7, direktiiviga 1999/70 jõustatud tähtajalise töö raamkokkuleppe klauslitega 2 ja 4 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 nii, nagu neid sätteid on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas: [1. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses O’Brien, C-393/10, EU:C:2012:110; ja 29. novembri 2017. aasta kohtuotsuses King, C-214/16, EU:C:2017:914].
2. Ainult juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt ning võttes arvesse seisukohta, millele Corte costituzionale italiana (Itaalia konstitutsioonikohus) asus 14. detsembri 2017. aasta [kohtuotsuses] nr 269/2017 pärast [Euroopa Kohtu 5. detsembri 2010. aasta] kohtuotsust M.A.S. ja M.B., C-42/17, EU:C:2017:936], Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 ja artiklit 47, ELTL artiklit 267 ning Euroopa Liidu lepingu artiklit 4: kas siis, kui Euroopa Kohus peaks käesolevas eelotsusemenetluses tegema otsuse, tuvastades vastuolu Euroopa Liidu õiguse ja 13. aprilli 1988. aasta seaduse nr 117 artikli 2 lõigete 3 ja 3-bis vahel sellises põhikohtuasjas, kus vastustaja on riigiasutus, võib selle kohtuotsuse võrdsustada Euroopa Liidu õigusnormidega, mis on liikmesriigi kohtu jaoks vahetu õigusmõjuga ning vahetult kohaldatavad, nii et liikmesriigi takistava sätte saaks kohaldamata jätta?
3. Ainult juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas direktiiviga 1999/701 jõustatud tähtajalise töö raamkokkuleppe klausli 4 kohaldamisel võib tavalist ehk „talaari kandvat“ kohtunikku pidada sama tööstaažiga tähtajalisest töötajast rahukohtunikuga sarnaseks alaliseks töötajaks, kui nad täidavad õigusemõistmisel samu ülesandeid, kuid nende ülesannete täitma asumiseks läbitav konkurss on erinev olenevalt sellest, kas tegemist on tavaliste kohtunikega (kes võetakse kvalifikatsiooni ja katsete alusel alaliselt tööle ning on tähtajatust töösuhtest sisuliselt tagandamatud, välja arvatud harvadel juhtudel, kui ametikohustusi on eriti raskelt rikutud) või rahukohtunikega (kes võetakse kvalifikatsiooni alusel tööle tähtajalise lepinguga, mida saab kaalutlusõiguse alusel pikendada, kui kõrgeim justiitsnõukogu (Consiglio superiore della magistratura) on andnud perioodilisel atesteerimisel positiivse hinnangu, ning mille saab viivitamatult tühistada, kui aukohtuniku tegevus saab negatiivse hinnangu)?
____________
1 Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43 ; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).