EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

5. juuli 2011?(1)

Avalik teenistus – Lepinguline töötaja – Töölevõtmise tingimused – Terviseseisundi nõuded – Töölevõtmisele eelnev tervisekontroll – Üksikisikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Arstisaladus – Terviseandmete edastamine institutsioonide vahel – Õigus eraelu austamisele

Kohtuasjas F‑46/09,

mille ese EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

V, kandidaat lepingulise töötaja ametikohale Euroopa Parlamendis, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid É. Boigelot ja S. Woog,

hageja,

keda toetab

Euroopa Andmekaitseinspektor, esindajad: M. V. Pérez Asinari ja H. Kranenborg,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: K. Zejdová ja S. Seyr,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud H. Kreppel ja M. I. Rofes i Pujol,

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 5. oktoobril 2009 saabunud hagiavalduses palub V peamiselt tühistada esiteks 19. detsembri 2008. aasta otsus, millega Euroopa Parlamendi personalihalduse direktor võttis tagasi hagejale 10. detsembril 2008 tehtud tööpakkumise, kuna hageja ei vastanud töölevõtmisel terviseseisundi nõuetele, ja teiseks parlamendi arsti 18. detsembri 2008. aasta otsus, ning ta nõuab ka temale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused”) artikli 82 lõige 3 sätestab:

„Töötaja võib tööle võtta ainult tingimusel, et ta:

[…]

d)      on füüsiliselt võimeline täitma oma kohustusi […]”

3        Muude teenistujate teenistustingimused artikkel 83 sätestab:

„Enne töölevõtmist läbib lepinguline töötaja ühe institutsiooni meditsiinitöötaja tehtava tervisekontrolli selle tagamiseks, et töötaja täidab artikli 82 lõike 3 punkti d nõudeid.

[Euroopa Liidu ametnike] [p]ersonalieeskirjade artiklit 33 kohaldatakse analoogia põhjal.”

4        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 33 teine lõik näeb ette:

„Kui esimeses lõigus ette nähtud tervisekontrolli põhjal antakse negatiivne meditsiiniline arvamus, võib kandidaat kahekümne päeva jooksul pärast seda, kui institutsioon on talle sellest arvamusest teatanud, taotleda, et tema juhtum esitataks läbivaatamiseks arstlikule komisjonile, mis koosneb kolmest arstist, kelle ametisse nimetav asutus või ametiisik valib institutsiooni teenistuses olevate arstide hulgast. Arstlik komisjon kuulab ära algse negatiivse arvamuse eest vastutava meditsiinitöötaja. Kandidaat võib arstlikule komisjonile esitada enda valitud arsti arvamuse. Kui arstliku komisjoni arvamus kinnitab esimeses lõigus ette nähtud tervisekontrolli otsust, maksab kandidaat 50% arstitasudest ja lisakuludest.”

5        Parlamendi juhatuse 3. mai 2004. aasta otsuse ametnike ja muude teenistujate töölevõtmise sise-eeskirja kohta (edaspidi „sise-eeskiri”) artikkel 15 sätestab:

„Kooskõlas muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 83 peab lepinguline teenistuja enne teenistusse asumist läbima tervisekontrolli. Tervisekontrolli tulemus on kehtiv üks aasta, v.a juhul, kui institutsiooni meditsiinikonsultant on oma ettekirjutusega tähtaega lühendanud.”

6        Euroopa Komisjoni meditsiinitalituse menetlusjuhend näeb ette, et kui isik ei asu teenistusse pärast selle tuvastamist, kas isik vastab terviseseisundi nõuetele või mitte, siis kuue kuu pärast toimik arhiveeritakse.

7        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva määruse kohaselt kaitsevad Euroopa [Liidu] asutamislepingutega või nende alusel loodud institutsioonid ja asutused, edaspidi „[liidu] institutsioonid ja asutused”, füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige nende õigust eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel, ning ei piira ega keela isikuandmete vaba liikumist endi vahel ega vastuvõtjatele, kes rakendavad direktiivi 95/46/EÜ kohaseid siseriiklikke õigusnorme.”

8        Määruse nr 45/2001 artikkel 4 näeb ette:

„1.      Tuleb tagada, et:

a)      isikuandmeid töödeldakse õiglaselt ja seaduslikult;

b)      isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ega töödelda hiljem viisil, mis on vastuolus kõnealuste eesmärkidega. Isikuandmete hilisem töötlemine ajaloo-, statistika- või teadusuuringutega seotud eesmärkidel ei ole keelatud, kui vastutav töötleja annab asjakohase garantii eelkõige selle kohta, et andmeid ei töödelda muudel eesmärkidel ega kasutata konkreetse üksikisikuga seotud meetmete või otsuse õigustamiseks;

c)      isikuandmed on piisavad, asjakohased ega ületa selle otstarbe piire, mille tarvis neid kogutakse ja/või hiljem töödeldakse;

d)      isikuandmed on täpsed ja vajaduse korral ajakohastatud; võetakse kõik mõistlikud meetmed, et kustutada või parandada andmed, mis andmete kogumise või hilisema töötlemise eesmärki silmas pidades on ebaõiged või mittetäielikud;

e)      isikuandmeid säilitatakse kujul, mis võimaldab andmesubjekte tuvastada ainult seni, kuni see on vajalik seoses andmete kogumise või hilisema töötlemise eesmärkidega. [Liidu] institutsioon või asutus näeb ette, et isikuandmed, mida säilitatakse pikema aja jooksul ajaloo-, statistika- või teadusuuringutes kasutamiseks, on kas vormilt anonüümsed või, kui see ei ole võimalik, on andmesubjektide identiteet krüpteeritud. Ühelgi juhul ei tohi andmeid kasutada muul kui ajaloo-, statistika- või teadusuuringutega seotud eesmärgil.

2.      Lõike 1 järgimise tagab vastutav töötleja.”

9        Määruse nr 45/2001 artikkel 6 sätestab:

„Ilma et see mõjutaks artiklite 4, 5 ja 10 kohaldamist:

1.      võib isikuandmeid töödelda muul eesmärgil kui see, milleks need koguti, vaid juhul, kui eesmärgi muutumine on otsesõnu lubatud [liidu] institutsiooni või asutuse sise-eeskirjadega;

[…]”

10      Määruse nr 45/2001 artikkel 7 näeb ette:

„Ilma, et see mõjutaks artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist:

1.      edastatakse isikuandmeid ühenduse institutsioonide või asutuste siseselt või nende vahel üksnes juhul, kui andmeid on tarvis vastuvõtja pädevusse kuuluvate ülesannete seaduslikuks täitmiseks;

[…]”

11      Määruse nr 45/2001 artikli 10 lõiked 1‑3 sätestavad:

„1.      Keelatud on töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemine.

2.      Lõiget 1 ei kohaldata, kui:

a)      andmesubjekt on andnud nende andmete töötlemiseks oma selgesõnalise nõusoleku, välja arvatud juhul, kui [liidu] institutsiooni või asutuse sise-eeskirjades on sätestatud, et andmesubjekti nõusolek ei saa kaotada artiklis 1 osutatud keeldu;

b)      töötlemine on vajalik vastutava töötleja konkreetsete õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks tööõiguse valdkonnas ja tingimusel, et selleks on antud luba Euroopa [Liidu] asutamislepingute või nende alusel vastuvõetud muude õigusaktidega või kui selleks on vajaduse korral nõuetekohaste tagatiste olemasolul nõusoleku andnud Euroopa Andmekaitseinspektor […]

3.      Lõiget 1 ei kohaldata, kui andmete töötlemine on vajalik ennetava meditsiini, meditsiinilise diagnoosi, meditsiinilise abi või ravi võimaldamise või tervishoiuteenuste juhtimise jaoks ja kui kõnealuseid andmeid töötleb tervishoiutöötaja, kelle puhul kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, või mõni teine isik, kelle suhtes kehtib samaväärne saladuse hoidmise kohustus.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

12      Ajavahemikul 1997. aasta veebruarist kuni 2006. aasta märtsini töötas hageja mitmes komisjoni talituses abiteenistuja või asendustöötajana kokku ligikaudu kolm aastat. Viimati täitis ta ajutiselt assistendi ametiülesandeid Euroopa Pettustevastane Ameti (OLAF) üksuses „Ühisjuurdlused teiste asutustega” 2005. aasta septembrist kuni 2006. aasta märtsini.

13      Hagejat teavitati 27. veebruari 2006. aasta teatisega sellest, et ta läbis lepinguliste töötajate eelvaliku testid, nn CAST 25 testid, mis korraldati 25 liikmesriigi jaoks sekretariaadi valdkonnas. Seetõttu lisati tema nimi Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) lõplikku andmebaasi, mis sisaldas testid edukalt läbinud kandidaate ja mis kehtis kolm aastat.

14      Juunis 2006 avaldasid kaks komisjoni peadirektoraati soovi hageja töölevõtmiseks.

15      Hageja kutsuti arstlikule läbivaatusele, et hinnata, kas ta vastab terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks muude teenistujate teenistustingimuste artikli 83 kohaselt.

16      Töölevõtmisele eelnev arstlik läbivaatus toimus 26. juunil 2006 komisjoni meditsiinitalituse ruumides Brüsselis (Belgia) ning hageja vaatas läbi arst K.

17      Hageja saatis 29. juunil 2006 e-kirja komisjoni meditsiinitalituse juhile F‑ile, et esitada kaebus selle kohta, et arst K käitus hageja suhtes ebasobivalt 26. juunil 2006 toimunud töölevõtmisele eelneva arstliku läbivaatuse ajal.

18      F menetles seda kaebust 2006. aasta juulis, kuulates esiteks ära arsti K, kes ei olnud nõus talle ette heidetud asjaoludega, ning teiseks hageja.

19      Uurimise tulemusena otsustati hageja toimiku menetlemine anda teisele arstile, kuigi arstile K ette heidetud asjaolud ei leidnud tõendamist.

20      Komisjoni arst andis 26. septembril 2006 meditsiinilise arvamuse selle kohta, et hageja ei vasta terviseseisundi nõuetele.

21      Personali ja halduse peadirektoraadi direktor S andis 9. novembri 2006. aasta kirjaga hagejale teada, et hageja ei vasta seega terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks ning et tal on võimalik 20 päeva jooksul vastavalt personalieeskirjade artikli 33 teisele lõigule taotleda, et tema juhtum esitataks läbivaatamiseks arstlikule komisjonile.

22      Hageja esitas 18. novembri 2006. aasta kirjaga taotluse, et tema juhtum esitataks läbivaatamiseks arstlikule komisjonile.

23      Arstliku komisjoni kolme liikme poolt ühisel kokkuleppel antud 17. aprilli 2007. aasta arvamuses oli märgitud, et olles analüüsinud asjaomase isiku toimiku kõiki dokumente ning olles taotlenud psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimist, on arstlik komisjon „arvamusel, et [hageja] ei vasta terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks”. Arvamuse lõpus täpsustati, et „meditsiinilised põhjused, millele järeldus tugines, [saadeti] arstisaladust austades [komisjoni meditsiinitalitusele]”.

24      Komisjon teavitas 15. mai 2007. aasta kirjas hagejat sellest, et „[v]astavalt arstliku komisjoni arvamusele [, mille koopia on kirjale lisatud], ei vasta ta terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks”. Kirjas mainiti, et „meditsiinilised põhjused, millele järeldus tugines, [saadeti] arstisaladust austades komisjoni meditsiinitalitusele juhile Bürsselis, kes lisas selle [hageja] tervisetoimikusse”.

25      Hageja esitas 9. mail 2007 selle otsuse peale vaide.

26      Komisjon jättis 12. juuli 2007. aasta otsusega vaide rahuldamata.

27      Hageja esitas eelkõige 15. mai 2007. aasta otsuse peale 4. märtsil 2008 hagi, mis registreeriti numbriga F‑33/08. Avaliku Teenistuse Kohus jättis selle hagi 21. oktoobri 2009. aasta otsusega rahuldamata. Euroopa Liidu Üldkohus, kellele esitati apellatsioonkaebus, jättis selle hagi rahuldamata jätmise muutmata 15. juuni 2011. aasta otsusega kohtuasjas T‑510/09 P: V vs. komisjon.

28      Pärast seda, kui parlamendi meditsiinitalitus palus 9. detsembri 2008. aasta teatises komisjoni talitustelt hageja tervisetoimiku edastamist, tegi parlament 10. detsembri 2008. aasta kirjas hagejale pakkumise asuda tööle lepingulise töötajana II tegevusüksusesse kuuluvale ametikohale peasekretariaadis ajavahemikuks 2. veebruarist kuni 2. augustini 2009. Kirjas täpsustati, et see tööpakkumine kehtib tingimusel, et on täidetud muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 82 ette nähtud töölevõtmise tingimused ning et töölevõtmisele eelnev arstlik läbivaatus on positiivse tulemusega. Samuti paluti hagejal esitada vähemalt kahe nädala jooksul faksi teel vajalikud dokumendid, eelkõige eelmiste tööandjate väljastatud tõendite kinnitatud ärakirjad. Samal päeval saadetud e-kirjas teavitas isik, kes vastutas hageja töölevõtmise toimiku haldamise eest, hagejat töölevõtmisele eelneva arstliku läbivaatuse korrast ning palus tal esitada foto „[tema] tervisetoimiku koostamiseks”.

29      Hageja võttis 10. detsembri 2008. aasta e-kirjaga parlamendi tööpakkumise vastu. Samal päeval saadetud teises e-kirjas teavitas ta parlamenti sellest, et ta ei ole viieteistkümne päeva jooksul võimeline faksiga saatma taotletud dokumente, kuna tal on välislähetus ning võttes arvesse jõuluaega, palub ta tähtaega pikendada kuni jaanuarini.

30      Hageja kutsuti 10. detsembri 2008. aasta kirjaga töölevõtmisele eelnevale arstlikule läbivaatusele 7. jaanuaril 2009. Kirja lõpus olid nimetatud Brüsselis asuvas parlamendi meditsiinitalituses töötava kuue arsti nimed. Kirjale oli alla kirjutanud arst B. Mainitud kuue arsti hulgas oli arst K, kes oli 26. juunil 2006 viinud läbi hageja komisjoni töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli ning kelle käitumise hageja vaidlustas.

31      Isik, kes vastutas hageja töölevõtmise toimiku haldamise eest, vastas 11. detsembri 2008. aasta e-kirjas hagejale, et muidugi saab hageja esitada nõutud dokumendid jaanuaris, kuna töölevõtmine pidi toimuma 2. veebruaril 2009.

32      Hageja läks 12. detsembril 2008 omal algatusel Parc Léopoldi kliinikusse Brüsselis vereanalüüsi tegema.

33      Parlamendi meditsiinitalitus sai 12. detsembril 2008 koopia hageja töölevõtmisele eelnevalt koostatud tervisetoimikust, mille originaali säilitati komisjoni arhiivis pärast seda, kui see institutsioon keeldus asjaomast isikut tööle võtmast.

34      Pärast seda, kui parlamendi arst oli komisjoni esitatud dokumendid läbi vaadanud, esitas ta 18. detsembril 2008 arvamuse, milles ta kinnitas, et hageja ei vasta terviseseisundi nõuetele, et täita „mis tahes kohustusi mis tahes Euroopa institutsioonis”. Arvamuse pealkiri oli „Brüsselis 26. juunil 2006 komisjonis toimunud arstliku läbivaatuse tulemus” ning see tugines tõdemusele, et komisjoni arst tuvastas 26. septembril 2006, et hageja ei vasta terviseseisundi nõuetele, mida kinnitas 17. aprillil 2007 arstlik vaidlustuskomisjon, ning et see on „praegu veel kehtiv igasuguste töökohustuste suhtes kõikides Euroopa institutsioonides”.

35      Parlament teavitas 19. detsembri 2008. aasta kirjas hagejat eespool viidatud 18. detsembri 2008. aasta arvamusest, et hageja ei vasta terviseseisundi nõuetele, ning parlament võttis tagasi hagejale 10. detsembril 2008 tehtud tööpakkumise (edaspidi „vaidlusalune otsus”). Kirjas meenutas parlament esiteks hageja kohustust, mis seisneb selles, et ta peab parlamenti teavitama kõigist teistest minevikus toiminud töölevõtmisele eelnevatest tervisekontrollidest teises institutsioonis, selleks et aidata kaasa töölevõtmise menetlusele ning võimaldada asjaomase institutsiooni valduses oleva tervisetoimiku edastamist. Teiseks märkis parlament, et talle saadeti komisjoni valduses olev hageja tervisetoimik pärast seda, kui ta tegi päringu CAST andmebaasis, ning leidis, et asjaomane isik töötas enne nimetatud institutsioonis.

36      Hageja esitas 5. jaanuari 2009. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 artikli 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale vaide. Parlament väidab, ilma et talle vastu vaieldaks, et vaie saabus 7. jaanuaril 2009.

37      Hageja täiendas vaiet 26. jaanuari ja 13. märtsi 2009. aasta e-kirjadega. Lisaks palus ta Parc Léopoldi kliinikus 12. detsembril 2008 võetud vereproovi ning 26. juunil 2006 komisjoni meditsiinitalituse poolt võetud vereproovi tulemuste edastamist ning ta süüdistas arsti K‑d nende terviseanalüüside tulemuste võltsimises.

38      Hageja lasi 18. veebruaril 2009 teha uue vereproovi, mis tema poolt viidatud allikate kohaselt näitab „12. detsembri 2008. aasta vereanalüüsi tulemustega võrreldes suurt erinevust, mida on esmapilgul raske seletada”.

39      Parlament teavitas hagejat 30. aprilli 2009. aasta kirjas, et ta lükkab tagasi süüdistused, et arst K võltsis eespool nimetatud vereanalüüside tulemusi.

40      Vaie jäeti vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata 7. mail 2009.

41      Parlament edastas 12. mai 2009. aasta kirjas hagejale vereanalüüside tulemused.

42      Parlamendi peasekretär jättis 24. juuni 2009. aasta kirjas, mis tehti hagejale teatavaks 2. juulil 2009, vaide sõnaselgelt rahuldamata.

 Poolte nõuded ja menetlus

43      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        kohustada parlamenti enne kohtuasjas otsuse tegemist esiteks võtma hageja tervisetoimikust välja 12. detsembril 2008 Parc Léopoldi kliinikus tehtud vereanalüüside tulemused, kuna arst K võltsis neid tulemusi, ning teiseks võtta välja, asendada või parandada tema tervisetoimikus valevastused, mida ta andis arsti K survel komisjoni töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli käigus;

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        tühistada institutsiooni arsti 18. detsembri 2008. aasta arvamus;

–        kohustada parlamenti viima läbi töölevõtmisele eelnev tegelik tervisekontroll, mis ei oleks diskrimineeriv, ning tegema kättesaadavaks ametikoht, mida talle parlamendi teabepeadirektoraadis pakuti;

–        mõista parlamendilt tema kasuks välja 70 000 euro suurune summa väidetava mittevaralise ja varalise kahju eest, millele lisandub viivitusintress;

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

44      Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

45      Menetlust korraldavate meetmete raames palus Avaliku Teenistuse Kohus 12. veebruari 2010. aasta kirjaga parlamendil esitada parlamendi juhatuse 3. mai 2004. aasta otsus ametnike ja muude teenistujate töölevõtmise sise-eeskirja kohta. Parlament täitis selle nõude.

46      Avaliku Teenistuse Kohus tegi 12. aprilli 2010. aasta kirjaga kodukorra artikli 58 lõike 2 teise lõigu alusel menetlustoimingu, millega ta palus komisjonil täpsustada eelkõige, millised on selle institutsiooni sisejuhised terviseandmete edastamise kohta teisele institutsioonile ning millistel faktilistel asjaoludel toimus V terviseandmete edastamine parlamendile. Komisjon täitis selle nõude 23. aprilli 2010. aasta kirjas.

47      Avaliku Teenistuse Kohus palus 12. aprilli 2010. aasta kirjas parlamendil esiteks menetlust korraldavate meetmete raames täpsustada seda, millistel faktilistel asjaoludel toimus hageja terviseandmete edastamine temale, teiseks vastavalt kodukorra artikli 111 lõikele 1 esitada oma märkused selle kohta, kas on põhjendatud kutsuda Euroopa Andmekaitseinspektori käesolevasse menetlusse astuma. Parlament täitis 23. aprilli 2010. aasta kirjas menetlust korraldava meetme ning teavitas Avaliku Teenistuse Kohut sellest, et tal ei ole märkusi selle kohta, kas on põhjendatud Euroopa Andmekaitseinspektori kutsumine menetlusse astuda.

48      Avaliku Teenistuse Kohus kutsus 12. aprilli 2010. aasta kirjas hagejat vastavalt kodukorra artikli 111 lõikele 1 esitama oma märkusi selle kohta, kas on põhjendatud kutsuda Euroopa Andmekaitseinspektorit menetlusse astuma. Hageja vastas 23. aprilli 2010. aasta kirjas, et selline menetlusse astumise kutse näib olevat põhjendatud.

49      Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et komisjoni ei pea käesolevas kohtuvaidluses kutsuma menetlusse astuma, kuna see institutsioon esitas Avaliku Teenistuse Kohtule eespool nimetatud menetlust korraldava meetme raames toimiku täiendamiseks vajalikku teavet. Lisaks ei saa käesolevas vaidluses komisjoni õigusi otseselt kahjustada, kuna selle institutsiooni ühelegi aktile hagi nõuetes ei viidata.

50      Hageja teatas 23. aprilli 2010. aasta e-kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule, et ta peatas oma advokaadi volitused ajani, mil tehakse otsus tema taotluse osas Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse puudumise kohta, mille ta esitas Euroopa Liidu Kohtule.

51      Pärast seda, kui Avaliku Teenistuse Kohus ja hageja olid vahetanud kirju ja e‑kirju, mille all peetakse eelkõige silmas Avaliku Teenistuse Kohtu sekretäri 21. mai 2010. aasta kirja ning Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 10. juuni 2010. aasta kirja, kinnitas hageja 15. juuni 2010. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtu presidendile, et ta ei võta tagasi oma hagi Avaliku Teenistuse Kohtus ega esindusvolitusi, mille ta É. Boigelot’le käesolevas kohtuasjas oli andnud. Seda hageja kirja toimikusse ei lisatud. É. Boigelot kinnitas 1. juuli 2010. aasta kirjas, et tal on käesolevas asjas siiani volitused hagejat esindada. Sellele kirjale oli lisatud hageja 15. juuni 2010. aasta kiri.

52      Avaliku Teenistuse Kohus palus 8. juuli 2010. aasta kirjas Euroopa Andmekaitseinspektoril märkida, kas ta soovib käesolevas asjas menetlusse astuda. Kirjas viitas Avaliku Teenistuse Kohus eelkõige sellele, et hageja tõi välja määruse nr 45/2001 artiklite 6 ja 7 rikkumise.

53      Euroopa Andmekaitseinspektor vastas 31. augusti 2010. aasta kirjas, et ta soovib hageja nõuete toetuseks käesolevas asjas menetlusse astuda.

54      Avaliku Teenistuse Kohus kutsus pooli 16. septembri 2010. aasta kirjas vastavalt kodukorra artikli 111 lõikele 2 vajaduse korral talle teatama, milliseid tõendeid nad peavad salajaseks või konfidentsiaalseks ning mille edastamist menetlusse astujale nad seetõttu ei soovi. Parlament vastas 20. septembri 2010. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule, et üksi toimiku tõend ei ole salajane ega konfidentsiaalne. Hageja palus 24. septembri 2010. aasta kirjas, et käsitletaks konfidentsiaalsena tema isikuandmeid kõikides käesoleva menetluse dokumentides, selleks et vältida tema identifitseerimist, ning ta saatis Avaliku Teenistuse Kohtule hagiavalduse mittekonfidentsiaalse versiooni.

55      Pooli teavitati 11. oktoobri 2010. aasta kirjaga sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus rahuldas hageja taotluse konfidentsiaalsena käsitlemise kohta. Parlamendil paluti Avaliku Teenistuse Kohtule esitada mittekonfidentsiaalne versioon kostja vastusest ning 23. aprilli 2010. aasta kirjast, milles ta muu hulgas märkis, et tal ei ole märkusi selle kohta, kas andmekaitseinspektori menetlusse astumine on põhjendatud. Parlament täitis selle nõude.

56      Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astumise taotlus rahuldati 10. novembri 2010. aasta määrusega.

57      Euroopa Andmekaitseinspektor esitas 10. jaanuaril 2011 menetlusse astuja seisukohad. Oma seisukohtades täpsustab ta, et ta astub menetlusse hageja nõuete toetuseks ainult osas, milles viimane väidab, et parlamendi meditsiinitalituse tegevus oli vastuolus andmekaitsenormidega.

58      3. veebruari 2011. aasta kirjadega esitasid pooled oma märkused nimetatud menetlusse astuja seisukohtade kohta.

 Õiguslik käsitlus

1.     Nõuded, et tühistataks institutsiooni arsti 18. detsembri 2008. aasta arvamus

59      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et üksnes toimingud või otsused, millest tulenevad hageja huve puudutavad siduvad õiguslikud tagajärjed, mis toovad kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis, on tühistamishagi esemeks olevad toimingud või otsused (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑6/93: Pérez Jiménez vs. komisjon, punkt 34). Toimingud või otsused, mis tehakse mitmeetapilise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, on põhimõtteliselt vaidlustatavad ainult siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, kuid milleks ei saa olla vahemeetmed, millega valmistatakse ette lõplikku otsust (vt eelkõige arstliku komisjoni otsuse kohta Esimese Astme Kohtu 11. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑394/03: Angeletti vs. komisjon, punkt 36; töövõimetuskomitee arvamuse kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 4. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑41/06: Marcuccio vs. komisjon, punktid 53 ja 54).

60      Institutsiooni arsti 18. detsembri 2008. aasta arvamus on vaidlusalust otsust ettevalmistav akt ning hageja ei saa seega seda otseselt vaidlustada. Sellest järeldub, et selle arvamuse vastu esitatud nõuded tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

2.     Nõuded, et Avaliku Teenistuse Kohus määraks teatud meetmeid

61      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul kohustada parlamenti esiteks võtma hageja tervisetoimikust välja 12. detsembril 2008 Parc Léopoldi kliinikus tehtud vereanalüüside tulemused, ning teiseks võtta välja, asendada või parandada tema tervisetoimikus valevastused, mida ta andis arsti K survel komisjoni töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli käigus. Samuti palub hageja Avaliku Teenistuse Kohtul kohustada parlamenti viima läbi töölevõtmisele eelnev tervisekontroll ja tegema kättesaadavaks ametikoht, mida talle parlamendi teabepeadirektoraadis pakuti.

62      Nagu parlament väidab, on tegemist nõuetega ettekirjutuse tegemiseks.

63      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus aga institutsioonidele ettekirjutusi teha (Euroopa Kohtu 21. novembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑41/88 ja C‑178/88: Becker ja Starquit vs. parlament, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 6; Esimese Astme Kohtu 9. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑94/92: X vs. komisjon, punkt 33; 9. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑172/95: Chesi jt vs. nõukogu, punkt 33, ning 15. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑300/97: Latino vs. komisjon, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika; Avaliku Teenistuse Kohtu 7. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑57/06: Hinderyckx vs. nõukogu, punkt 65).

64      Seega tuleb eespool viidatud nõuded vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

3.     Nõuded, et tühistataks vaidlusalune otsus

65      Hageja esitab sisuliselt neli väidet:

–        esiteks ei ole parlamendi arsti arvamus nõuetekohane, kuna see on antud dokumentide põhjal, mis pärinevad komisjoni meditsiinitalituselt ja mis on enam kui kaks aastat vanad ning see arvamus on antud asjaomase isiku eelneva kliinilise või psühholoogilise läbivaatuseta;

–        teiseks on rikutud personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus ette nähtud menetlust ning kaitseõiguste austamise põhimõtet, kuna vaidlusalune otsus võeti vastu ilma, et hageja oleks saanud eelnevalt pöörduda arstliku vaidlustuskomisjoni poole;

–        kolmandaks on rikutud eraelu austamise põhimõtet ning määruse nr 45/2001 artiklite 6 ja 7 sätteid;

–        neljandaks on tegemist psühholoogilise ahistamisega.

 Esimene väide, et institutsiooni arsti arvamus ei ole nõuetekohane

 Poolte argumendid

66      Hageja väidab, et institutsiooni arsti arvamus, millel põhjal vaidlusalune otsus vastu võeti, anti nõuetevastastel tingimustel. Institutsiooni arst andis oma arvamuse ilma hageja arstliku läbivaatuseta ning varasema tervisetoimiku põhjal, mis pärines komisjoni meditsiinitalitusest ja milles esinevad andmed olid enam kui kaks aastat vanad ning mis vaidlustati kohtuasjas F‑33/08. Liidu kohus on aga leidnud, et töölevõtmisele eelnev tervisekontroll peab tingimata sisaldama kliinilist läbivaatust, muidu on see kontroll täiesti kasutu. Lisaks tuleb märkida, et arvamus, kas isik vastab terviseseisundi nõuetele või mitte, kehtib komisjoni reeglite kohaselt kuus kuud.

67      Parlament ei vaidlusta seda, et parlamendi arst ei teinud hagejale kliinilist läbivaatust. Siiski leiab ta käesolevas asjas, et parlamendi arst ei pidanud sellist läbivaatust tegema.

68      Esiteks rõhutab parlament sissejuhatuseks, et komisjoni poolt hageja suhtes tehtud otsus, et ta ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele, tunnistati Avaliku Teenistuse Kohtu poolt õiguspäraseks 21. oktoobri 2009. aasta otsuses eespool viidatud kohtuasjas V vs. komisjon. Vaidlusalune otsus ja institutsiooni arsti arvamus tuginevad seega otsusele, mille komisjon võttis vastu õiguspäraselt.

69      Teiseks väidab parlament, et küsimus, kas töökohale kandideerija puhul on vaja teha kliiniline läbivaatus, on puhtalt meditsiiniküsimus, mis ei allu kohtulikule kontrollile. Ta meenutab sellega seoses analoogia alusel liidu kohtu praktikat, mis puudutab seda, kas töövõimetuskomiteel on vaja viia läbi ametniku arstlik läbivaatus.

70      Kolmandaks väidab parlament, et parlamendi arstil oli hageja tervisetoimik, mille edastas talle komisjon ja mis sisaldas mitme kliinilise läbivaatuse ja täiendava ekspertiisi tulemusi. Selles toimikus sisalduvad andmed olid aga piisavalt värsked ning asjakohased tema arvamuse andmiseks, võttes arvesse seda, et hageja haigus oli krooniline ja kestev.

71      Neljandaks lükkab parlament ümber argumendi, mis põhineb komisjoni meditsiinitalituse menetlusjuhendil, mida parlamendile ei kohaldata. Ainus sisejuhis, mille parlament on ette näinud töölevõtmisele eelneva arstliku läbivaatuse kohta, sisaldub sise-eeskirja artiklis 15, mis näeb ette, et arvamus selle kohta, et isik vastab terviseseisundi nõuetele, kehtib üks aasta. See reegel kehtib aga ainult positiivsetele arvamustele ning sellega ei ole vastuolus, et parlamendi arst viitab vaidlusaluse arvamuse andmisel komisjoni arsti poolt rohkem kui aasta tagasi antud arvamusele, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

72      Kuigi liidu kohus ei saa siis, kui ta kontrollib, kas on õiguspärane töölevõtmisest keeldumine, mida põhjendatakse sellega, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, asendada spetsiaalselt meditsiinilist arvamust oma hinnanguga, peab ta siiski kontrollima, kas töölevõtmise menetlus oli õiguspärane, ning eelkõige analüüsima, kas töölevõtmisest keeldumine tugineb põhjendatud meditsiinilisele arvamusele ning kas esitatud meditsiiniliste tuvastuste ja järelduste vahel on piisav seos (Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑10/93: A vs. komisjon, punkt 61).

73      Institutsiooni arst võib arvamuses, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, tugineda mitte ainult praegu esinevatele füüsilistele või psühholoogilistele häiretele, vaid ka prognoosile, mis on meditsiiniliselt põhjendatud ja mis puudutab häireid tulevikus, mis võivad seada ohtu lähitulevikus täidetavate ametikohustuste normaalse teostamise (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punkt 62).

74      Lisaks tuleb meenutada, et juhul, kui liidu institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate liidu õiguskorras haldusmenetluses ette nähtud tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Liidu kohus on juba täpsustanud, et nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kohustus põhistada oma otsust piisavalt (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, punkt 14; 7. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑258/90 ja C‑259/90: Pesquerias De Bermeo ja Naviera Laida vs. komisjon, punkt 26; 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, punkt 58; Esimese Astme Kohtu 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑404/06 P: ETF vs. Landgren, punkt 163).

75      Käesolevas asjas nähtub 18. detsembri 2008. aasta arvamuse enda sõnastusest, et parlamendi arst tugines arvamuse andmisel ainult komisjoni poolt rohkem kui aasta tagasi, 2006. ja 2007. aastal teise töölevõtmisele eelneva arstliku menetluse käigus kogutud terviseandmetele. Pealegi ei vaidlusta parlament seda, et need terviseandmed sai komisjon rohkem kui poolteist aastat tagasi enne seda, kui parlamendi arst andis 18. detsembril 2008 arvamuse, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele.

76      Kõigepealt tuleb aga märkida, et sise-eeskirja artikkel 15, mille puhul on tegemist parlamendi enda poolt endale kehtestatud käitumisjuhisega, millest ta ei saa põhjendusi esitamata kõrvale kalduda, kehtestab üldise üheaastase kehtivusaja sellise arstliku läbivaatuse tulemusele, mis on läbi viidud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 83 raames. Seda sätet arvestades oleks parlament vähemalt pidanud kahtlema selles, kas komisjoni kogutud andmed on kehtivad, kuna ta ei oleks saanud neid pidada kehtivaks rohkem kui aasta pärast töölevõtmisele eelnevat arstlikku läbivaatust, kui need andmed saadi tema enda korraldatud töölevõtmise menetluse käigus.

77      Kohtupraktikast tuleneb, et töölevõtmisele eelnev tervisekontroll peab tingimata sisaldama kliinilist läbivaatust, sest muidu on see kontroll täiesti kasutu, ning vajaduse korral institutsiooni arsti poolt määratud täiendavate bioloogiliste testide tulemusi (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punktid 49–51).

78      Lõpuks tuleneb eespool punktides 73 ja 74 viidatud kohtupraktikast, et arvamus, et isik ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele, on nõuetekohane ainult siis, kui see tuvastab praegu ja tulevikus esinevad häired ning see põhineb asjakohastel andmetel.

79      Parlament väidab kutsealasest tegevusest tingitud töövõimetuse tuvastamist käsitlevale kohtupraktikale tuginedes, et küsimus, kas konkreetsetel asjaoludel peab tegema asjaomase isiku kliinilise läbivaatuse, kuulub töövõimetuskomitee kaalutlusõiguse alla (Esimese Astme Kohtu 23. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑376/02: O vs. komisjon, punkt 44).

80      Siiski puudutab see kohtupraktika puhtalt meditsiiniliste hinnangute kohtuliku kontrolli piire ega põhjenda seda, et institutsiooni arst ei täida muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 83 ette nähtud kohustust teha arstlik läbivaatus selleks, et veenduda ise, kas isik vastab terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks.

81      Arstile meditsiini valdkonnas antud kaalutlusõigus ei keela kohtul esiteks kontrollida esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldatavust ja sidusust, ning teiseks seda, kas need tõendid kujutavad endast kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas need toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 12. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑191/01: Hecq vs. komisjon, punkt 63).

82      Kui võtta käesolevas asjas arvesse seda, et komisjoni poolt edastatud terviseandmed olid vananenud ja et vahepeal võisid need andmed muutuda, siis institutsiooni arstil ei olnud kõiki asjakohaseid andmeid hageja tervisliku seisundi kohta, kui ta andis oma arvamuse, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele.

83      Parlamendi argument, mis puudutab haigust, mille alusel komisjon 2007. aastal tuvastas, et isik ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele, tuleb tagasi lükata. Kohtupraktikas on leitud, et vaimsed häired, mis on oma olemuselt muutuvad, ei saa põhjendada seda, et nende häirete all kannatav isik kõrvaldatakse lõplikult teenistusest, kuna administratsioonil on kohustus tagada asjaomase isiku korrapärane läbivaatus mõistliku aja tagant (vt seoses ametniku sundkorras haiguspuhkusele saatmisega Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑17/05: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon, punktid 129 ja 130, mille Esimese Astme Kohus jättis muutmata 5. oktoobri 2009. aasta otsusega kohtuasjas T‑40/07 P: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon, ja kohtuasjas T‑62/07 P: komisjon vs. de Brito Sequeira Carvalho, punktid 231–240).

84      Mis puudutab asjaolu, et komisjoni 2007. aastal võetud otsus, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, tunnistati Avaliku Teenistuse Kohtu poolt õiguspäraseks, siis see ei mõjuta käesoleva väite põhjendatuse hindamist, arvestades eelnevas punktis esitatud kaalutlusi.

85      Vastates Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele, märkisid parlamendi esindajad kohtuistungil lisaks, et arstisaladuse tõttu ei olnud neil – samuti nagu ametisse nimetaval asutusel, kui see võttis vastu otsuse hageja vaide kohta – juurdepääsu nendele dokumentidele, mille alusel parlamendi arst andis oma arvamuse, et isik ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele. Nad ei saanud seega täpsustada Avaliku Teenistuse Kohtule, millised need dokumendid olid, ega kinnitada, et komisjoni poolt parlamendile edastatud toimik võimaldas parlamendi arstil täielikult aru saada komisjonis läbi viidud töölevõtmisele eelneva arstliku menetluse erilisest kontekstist ning sellest, et hageja oli minevikus mitmel korral komisjonis tööl. Samamoodi ei saanud parlamendi pädev asutus kontrollida, kas institutsiooni arsti arvamus tugines kõikidele asjakohastele andmetele.

86      Lõpuks tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et parlamendi arst andis arvamuse, mis oli sõnastatud kategooriliselt ja üldiselt, ilma hagejat läbi vaatamata, samas kui komisjoni läbi viidud töölevõtmisele eelneva arstliku menetluse raames oli arstliku komisjoni määratud ekspertide arvamus üksikasjalikum.

87      Seega tuleb nõustuda argumendiga, mis puudutab institutsiooni arsti arvamuse nõuetevastasust.

 Teine väide, et on rikutud personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku

 Poolte argumendid

88      Hageja väidab, et parlament rikkus personalieeskirjade artikli 33 sätteid ning kaitseõiguste austamise põhimõtet. Vaidlusalune otsus võeti vastu isegi enne, kui ta sai pöörduda nendes sätetes ette nähtud arstliku vaidlustuskomisjoni poole.

89      Parlament väidab esiteks, et vaidlusaluses otsuses selgitati hagejale, et tal on võimalus, kui ta peab seda vajalikuks, pöörduda arstliku komisjoni poole, et vaidlustada institutsiooni arsti arvamus, kuid ta ei kasutanud seda võimalust.

90      Teiseks täpsustab parlament põhjuseid, miks vaidlusalune otsus kohe vastu võeti. Esiteks, kuna hageja ei teatanud meditsiinitalitusele arstlikest läbivaatustest, mis ta komisjonis tegi, katkes hageja usaldussuhe institutsiooniga. Seejärel leiab parlament, et hagejale pakutud töökoha pidi täitma kiiresti, et asendada rasedus- ja sünnituspuhkusele läinud ametnikku. Lõpuks, kui arstlik komisjon oleks institutsiooni arsti arvamuse kahtluse alla seadnud, siis oleks pakutud ametikoha olemust arvestades võinud ta hagejale pakkuda võrdväärset ametikohta.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

91      Muude teenistujate teenistustingimuste artiklitest 82 ja 83 koostoimes tuleneb, et lepingulise töötaja kohale kandideerija peab läbima arstliku läbivaatuse institutsiooni arsti poolt enne tema töölevõtmist, selleks et kontrollida, kas ta vastab terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks.

92      Personalieeskirjade artikli 33 teine lõik, mida kohaldatakse analoogia alusel lepingulistele töötajatele, näeb ette asutusesisese vaidlustamise menetluse institutsiooni arsti negatiivse arvamuse peale.

93      Kohus on leidnud, et nähes personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus ette arstliku vaidlustuskomisjoni, oli seadusandja eesmärk luua kandidaatidele täiendav tagatis ja parandada nii nende õiguste kaitset (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punkt 23). See tagatis, mis on seotud kaitseõiguste austamise põhimõttega (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑95/05: N vs. komisjon, punktid 69 ja 76), on oluline vorminõue.

94      Lisaks peab selle tagatise tingimata andma enne töölevõtmisest keeldumise otsuse vastuvõtmist, mitte hilisemas etapis, kuna see kaotaks oma mõtte, milleks on töökohale kandideerija kaitseõiguste tagamine (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, punktid 75–78; Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 151). Personalieeskirjade artikli 33 teise lõigu sõnastus on selles osas selge: töökohale kandideerijal on arstliku komisjoni poole pöördumiseks kakskümmend päeva alates sellest, mil teda teavitati institutsiooni arsti arvamusest, mitte alates sellest, mil teda teavitati töölevõtmisest keeldumisest.

95      Käesoleval juhul on selge, et parlament võttis vaidlusaluse otsuse vastu ilma, et ta oleks hagejal eelnevalt võimaldanud pöörduda arstliku vaidlustuskomisjoni poole. On tõsi, et parlament teatas asjaomasele isikule sellest võimalusest vaidlusaluse otsuse teatavaks tegemisel. Siiski ei mõjuta see asjaolu tuvastatud nõuetevastasust, kuna vaidlusalune otsus võeti vastu juba enne, kui hagejal oli võimalus pöörduda arstliku vaidlustuskomisjoni poole kahekümne päeva jooksul pärast seda, kui teda teavitati institutsiooni arsti arvamusest.

96      Selleks et põhjendada personalieeskirjade artikli 33 sätete rikkumist, väidab parlament lõpuks, et ta pidi teenistuse huvides kiiresti võtma tööle töötaja, et asendada rasedus- ja sünnituspuhkusel olevat ametnikku ning seetõttu ei saanud ta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist oodata kahekümnepäevase tähtaja möödumist, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 33 sätetega, ning arstliku komisjoni pöördumise korral selle komisjoni arvamust.

97      Selline põhjendus ei saa olla õiguspärane alus selleks, et parlament vabastab ennast personalieeskirjade artiklis 33 sätestatud menetluslikest kohustustest. Igal juhul ei ole rasedus- ja sünnituspuhkusel oleva ametniku puhul tegemist erandliku olukorraga ning parlament oleks pidanud nägema ette, et rasedus- ja sünnituspuhkusel olevat ametnikku asendab teine lepinguline töötaja või alustama töölevõtmise menetlust piisavalt vara, et täita oluline vorminõue, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus. Käesoleval juhul on igal juhul nii, et arvestades aega, mis jäi institutsiooni arsti arvamuse andmise ning töölevõtmise oletatava kuupäeva 2. veebruari 2009. aasta vahele, ei olnud arstliku komisjoni poole pöördumine a priori võimatu.

98      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob menetlusnormi, eelkõige kaitseõiguste austamise põhimõtte rikkumine kaasa otsuse tühistamise ainult siis, kui see rikkumine mõjutas lõpliku otsuse sisu. Sellega on aga käesolevas vaidluses tegemist, kuna ei ole välistatud, et arstlik vaidlustuskomisjon, omades kõiki vajalikke andmeid hageja tervisliku seisundi kohta vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel, oleks võinud anda arvamuse, mis oleks erinenud institutsiooni arsti arvamusest või seadnud kahtluse alla nendele terviseandmetele tuginemise, mille komisjon kogus rohkem kui poolteist aastat tagasi.

99      Sellest järeldub, et nõustuda tuleb ka väitega, et on rikutud personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku.

 Kolmas väide, et on rikutud õigust eraelu austamisele ning määruse nr 45/2001 artikleid 6 ja 7

 Poolte argumendid

100    Hageja leiab, et parlament rikkus õigust eraelu austamisele ning isikuandmete kaitset puudutavaid norme ning eelkõige norme, mis puudutavad tema tervisetoimiku edastamist. Parlamendi arst andis arvamuse komisjoni edastatud dokumentidele tuginedes. Esiteks oleksid need dokumendid pidanud aga olema komisjonis arhiveeritud vastavalt selle institutsiooni meditsiinitalituse menetlusjuhisele ning need ei oleks tohtinud enam olla tervisetoimikus, kuna hageja ei tööta komisjonis. Teiseks keelavad määruse nr 45/2001 artiklid 6 ja 7 hagejat puudutavate terviseandmete edastamise komisjonilt parlamendile. Komisjonil olevad terviseandmed koguti ainult selleks, et võtta hageja tööle selle institutsiooni teenistusse. Lisaks on parlamendi arsti ülesanne viia läbi töölevõtmisele eelnev tervisekontroll, mitte uurida välja hageja haiguslugu.

101    Parlamendi arvates ei riku vaidlusalaune otsus kuidagi isikuandmete kaitset käsitlevaid õigusnorme. Määruse nr 45/2001 artikkel 7 näeb ette, et isikuandmete edastamine institutsioonide vahel on võimalik, kui andmeid on tarvis vastuvõtja pädevusse kuuluvate ülesannete seaduslikuks täitmiseks. Vaidlusalune andmete edastamine toimus aga selleks, et parlament saaks täita ühte oma ülesannet, milleks on enne töölevõtmist selle kontrollimine, kas isik vastab terviseseisundi nõuetele. Lisaks oli see edastamine põhjendatud, et vältida kasutuid arstlikke läbivaatusi ning võimaldada administratsioonil saada kogu teave.

102    Euroopa Andmekaitseinspektor leiab, et 2006. ja 2007. aastal hageja tervisliku seisundi kohta kogutud terviseandmete hilisem edastamine ja kasutamine rikkus määrust nr 45/2001. Ta täpsustab sissejuhatuseks, et need andmed ei ole osa hageja tervisetoimikust komisjoni endise ajutise teenistuja või endise lepingulise töötajana ning nende andmete edastamise õiguspärasuse küsimus ei teki samal viisil kui siis, kui institutsioonid edastavad institutsioonis töötava isiku tervisetoimiku. Komisjoni meditsiinitalituse menetlusjuhendis ei ole kirjas, mille jaoks töölevõtmise menetluse käigus kogutud terviseandmeid arhiivis pärast kuut kuud säilitatakse, ega ka neid tingimusi, kuidas nende andmetega saab tutvuda. Euroopa Andmekaitseinspektor meenutab, et ta soovitas 2007. ja 2008. aastal esitatud kahes arvamuses vastavalt parlamendil ja komisjonil säilitada nende kandidaatide terviseandmed, kelle kohta enne töölevõtmist leiti, et nad ei vastanud terviseseisundiga seotud nõuetele, piiratud aja jooksul, mis võiks vastata ajavahemikule, mille jooksul on võimalik andmeid või nende põhjal tehtud otsust vaidlustada.

103    Euroopa Andmekaitseinspektor rõhutab, et isikuandmete edastamist institutsioonide vahel reguleerib põhiliselt määruse nr 45/2001 artikkel 7, ilma et see mõjutaks nimetatud määruse artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist. Määruse nr 45/2001 artikli 7 järgimine ei muuda seega andmete hilisemat edastamist ja kasutamist kogu selle määrusega kooskõlas olevaks, mida näib vastupidi väitvat parlament, kes piirdub oma kostja vastuses artikliga 7. Euroopa Andmekaitseinspektor meenutab, et määruse nr 45/2001 artikli 10 lõike 1 kohaselt on teatud tüüpi andmete, nt terviseandmete töötlemine keelatud ning nende andmete kaitse on Euroopa Inimõiguste Kohtu jaoks esmatähtis 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 8 kehtestatud era- ja perekonnaelu austamise õiguse teostamiseks. Kuna hageja ei ole andnud vaidlusaluste andmete töötlemiseks oma nõusolekut, siis ei saa kohaldada erandit, mis on ette nähtud määruse nr 45/2001 artikli 10 lõike 2 punktis a. Lisaks ei ole parlament tõendanud, et nende andmete edastamine, mis on õiguspärane määruse nr 45/2001 artikli 7 kohaselt, on tingimata vajalik õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks tööõiguse valdkonnas teise erandi tähenduses, mis on ette nähtud määruse artikli 10 lõike 2 punktis b. Parlament oleks saanud selle teabe muul viisil, millega vähem sekkutaks eraellu, näiteks paludes hagejal see teave esitada või nõudes arstliku läbivaatuse teostamist tema enda talituste poolt. Euroopa Andmekaitseinspektor täpsustab selles osas, et tema eespool viidatud 2007. aasta arvamuses soovitas ta parlamendil jätta töölevõtmisele eelneva arstliku läbivaatuse vormist välja küsimused, kas kandidaadile on keeldutud töökohta andmast meditsiinilistel põhjustel või kas kandidaat on käinud neuroloogi, psühhiaatri, psühhoanalüütiku või psühhoterapeudi vastuvõtul. Parlament järgis seda soovitust.

104    Muu hulgas väidab Euroopa Andmekaitseinspektor, et hetkel, mil parlament sai komisjoni meditsiinitalituselt hagejat puudutavad terviseandmed, ei säilitatud neid andmeid enam nende esialgsel eesmärgil, st hageja terviseseisundi hindamiseks ametikohale töölevõtmiseks komisjonis. Lisaks arhiveeriti need andmed komisjonis, kuna oli möödunud komisjoni meditsiinitalituse menetlusjuhendis sätestatud kuuekuuline tähtaeg pärast sellise otsuse tegemist, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele. Nende andmete edastamine ja kasutamine toimus seega määruse nr 45/2001 artikli 4 lõike 1 punkte b ja e rikkudes. Lisaks ei saa nende andmete töötlemise eesmärgi muutmist põhjendada määruse artikliga 6. Pealegi oleks andmete edastamise taotluse esitanud parlament pidanud koos komisjoniga tagama selle, et kogu edastamine oleks olnud õiguspärane.

105    Lõpuks täpsustab Euroopa Andmekaitseinspektor, et isegi kui eeldada, et hageja tahtlikult ei teavitanud komisjoni varasematest arstlikest läbivaatustest, ei mõjutaks see asjaolu hageja andmete kaitsmise õigust, mis asjaomasel isikul on tulenevalt määrusest nr 45/2001.

106    Menetlusse astuja seisukohtade kohta esitatud märkustes tunnistab hageja, et ta on täiesti nõus Euroopa Andmekaitseinspektori analüüsiga, mille kohaselt parlament rikkus määruse nr 45/2001 artikli 4 lõike 1 punkte b ja e ning artikli 10 lõike 2 punkti b. Järeldus, et terviseandmete edastamine ei vastanud tegelikule vajadusele määruse artikli 10 lõike 1 punkti b tähenduses, kehtib samadel põhjustel määruse artikli 7 lõike 1 suhtes, mida samuti rikuti, kuna vaidlusalust andmete edastamist ei saa pidada vajalikuks parlamendi ülesannete seaduslikuks täitmiseks. See institutsioon rikkus andmete eesmärkide piiramise, õigsuse ja ajakohastamise põhimõtteid ja andmete säilitamise norme ning rikkus seega määruse nr 45/2001 artikli 4 lõike 1 punkte b, d ja e.

107    Parlament rõhutab oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta, et hageja isikuandmete töötlemine oli vajalik selleks, et täita institutsiooni kohustusi tööõiguse valdkonnas, st kontrollida, kas hageja vastab terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks, nagu näeb ette muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 83 ja personalieeskirjade artikkel 33. Nende andmete töötlemine on seega määruse nr 45/2001 artikli 10 lõike 2 punkti b kohaselt õiguspärane. Samamoodi on nende andmete töötlemine ainult parlamendi meditsiinitalituse töötajate poolt, kes on seotud ametisaladusega, selleks et institutsiooni arst saaks panna diagnoosi tööle vastava terviseseisundi kohta, vajalik ning seega õiguspärane määruse artikli 10 lõike 3 tähenduses. Sellise töötlemise puhul on tegemist ametlike volituste seadusliku teostamisega ning see on määruse artikli 5 punkti a tähenduses seega õiguspärane.

108    Mis puudutab andmete edastamist, siis parlament väidab, et see oli vajalik institutsiooni ülesannete seaduslikuks täitmiseks. Parlament ei oleks saanud ilma andmete edastamiseta oma ülesannet täita: esiteks ei teavitanud hageja parlamendi meditsiinitalitust päeval, mil ta viimasega ühendust võttis, sellest, et ta oli varem teises institutsioonis läbinud tervisekontrolli; teiseks on parlamendi praktika, et küsitakse töölevõtmisele eelnevalt koostatud tervisetoimikut kandidaadi kohta, kui asjaomane isik on juba käinud töölevõtmisele eelneval arstlikul läbivaatusel teises institutsioonis, institutsiooni ning asjaomase isiku huvides, kuna see võimaldab vältida teatud uute arstlike läbivaatuste kordamist. Võimalus, mille tõi välja Euroopa Andmekaitseinspektor ja mille kohaselt oleks parlamendis pidanud tegema uue arstliku läbivaatuse, on puhtalt meditsiiniline hinnang, mille peab tegema pädev arst edastatud toimiku põhjal.

109    Mis puudutab andmete kvaliteeti, siis parlament leiab, et ta ei rikkunud määruse nr 45/2001 artikli 4 lõike 1 punkte b ja e. Ta leiab, et need andmed koguti konkreetsel eesmärgil, milleks on selle kontrollimine, kas hageja vastab liidu teenistustes töökohustuste täitmiseks nõutud terviseseisundiga seotud nõuetele ning see eesmärk on selge ja õiguspärane, kuna see on eelkõige ette nähtud personalieeskirjade artiklis 33 ning neid andmeid töödeldi hiljem samal eesmärgil. Kõik institutsioonid teostavad töölevõtmisele eelnevat arstlikku läbivaatust pealegi samal õiguslikul alusel ning see toimub samadel tingimustel. Tingimused, mis peavad terviseseisundi osas olema täidetud, on üldiselt kõikides institutsioonides samad. Vaidlusaluste andmete edastamine on analoogiline teise institutsiooni üle viidud ametniku tervisetoimiku teisele institutsioonile edastamisega, mida Euroopa Andmekaitseinspektor pidas oma 14. juuni 2007. aasta arvamuses õiguspäraseks. Lisaks ei säilitatud komisjoni kogutud andmeid kauem, kui oli vaja kogumise ja töötlemise eesmärkide täitmiseks. Euroopa Andmekaitseinspektor on sõnaselgelt kinnitanud oma 2008. aasta oktoobri juhistes „Juhised personali töölevõtmise vallas andmetöötlustoimingute kohta”, et nende kandidaatide isikuandmeid, keda tööle ei võeta, säilitatakse kaks aastat pärast menetluse lõppu, seda tähtaega ei ole käesolevas asjas ületatud. Lõpuks, parlamendi sise-eeskirja artiklis 15 ette nähtud tähtaeg viitab ainult arstliku läbivaatuse kehtivusele.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–       Esimene väiteosa, mis käsitleb õiguse eraelu austamisele rikkumist

110    Pooled tõid oma menetlusdokumentides ning kohtuistungil välja väite teise osa, mis puudutab määruse nr 45/2001 artiklite 6 ja 7 rikkumist. Euroopa Andmekaitseinspektori menetlusse astumine aitas kaasa sellele, et arutelu keskendus sellele teisele väiteosale. Avaliku Teenistuse Kohus leiab siiski, et esimene väiteosa, mis käsitleb õiguse eraelu austamisele rikkumist, on hagi punktides 14.1 ja 16.12 piisavalt piiritletud ja seda on seejärel täiendatud kohtuistungil, nii et sellele väiteosale saaks eraldi vastata.

111    Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuulub EIÕK artiklis 8 sätestatud ja liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest tulenev õigus eraelu austamisele liidu õiguskorraga kaitstud põhiõiguste hulka. See hõlmab muu hulgas isiku õigust hoida oma terviseseisund saladuses (vt eelkõige Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑404/92 P: X vs. komisjon, punkt 17; vt samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas Z vs. Soome, Recueil des arrêts et décisions 1997‑I, punkt 71, ning 4. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades nr 30562/04 ja nr 30566/04: S. ja Marper vs. Ühendkuningriik, punkt 66).

112    Terviseseisundit puudutavate institutsiooni kogutud isikuandmete edastamine kolmandatele isikutele, sh teisele institutsioonile on iseenesest asjaomase isiku eraellu sekkumine, vaatamata sellele, milleks edastatud teavet edaspidi kasutatakse (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 20. mai 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01: Österreichischer Rundfunk jt, punktid 73–75).

113    Siiski on leitud, et põhiõiguste kasutamist saab piirata, tingimusel et need piirangud vastavad ka tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (eespool viidatud 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus X vs. komisjon, punkt 18). Sellega seoses tuleb lähtepunktiks võtta EIÕK artikli 8 lõige 2. Selle sätte kohaselt võivad võimud sekkuda eraelu austamise õiguse kasutamisse ainult siis, kui see on i) „kooskõlas seadusega“, kui ii) sellega taotletakse ammendavalt loetletud ühte või mitut eesmärki ning kui iii) see on selle eesmärgi või nende eesmärkide täitmiseks „vajalik”.

114    Seega tuleb käesoleval juhul analüüsida, kas terviseandmete edastamist institutsioonide vahel institutsiooni arsti tööle kaasaaitamiseks töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli raames võib neid kolme eespool nimetatud tingimust arvestades pidada õiguspäraseks.

115    Esiteks, mis puudutab esimesest tingimust, siis määruse nr 45/2001 sätete alusel tuleb leida, et isikuandmete edastamist institutsioonide vahel võib pidada „seadusega kooskõlas” olevaks.

116    Määruse nr 45/2001 artikli 7 sätted kujutavad endast isikuandmete seda tüüpi töötlemise raamistikku.

117    Siiski tekib küsimus, kas see artikkel on sõnastatud piisavalt täpselt, et seaduse adressaatidel oleks võimalik oma käitumises sellest juhinduda, ning vastab seega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas välja arendatud ootuspärasuse nõudele (vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas Rekvényi vs. Ungari, Recueil des arrêts et décisions 1999‑III, punkt 34). Määruse nr 45/2001 artikkel 7 näeb üldsõnaliselt ette, et ühenduse institutsioonide vahel on andmete edastamine võimalik ainult siis, kui edastatud andmeid „on tarvis vastuvõtja pädevusse kuuluvate ülesannete seaduslikuks täitmiseks”.

118    Määruse nr 45/2001 artikkel 6 näeb lisaks sõnaselgelt ette, et „isikuandmeid [võib] töödelda muul eesmärgil kui see, milleks need koguti, vaid juhul, kui eesmärgi muutumine on otsesõnu lubatud ühenduse institutsiooni või asutuse sise-eeskirjadega”.

119    Tuleb aga tõdeda, et parlament ei ole üldse välja toonud, et on olemas mingi kirjalik norm, mis näeb ette terviseandmete edastamise institutsioonide vahel või terviseandmete edastamise institutsioonide meditsiinitalituste vahel ning mis puudutaksid mitte nende institutsioonide teenistuses olevaid isikuid, vaid isikuid, kes kandideerivad sinna tööle.

120    Teiseks väidab parlament, et institutsioonide vahel terviseandmete edastamise eesmärk on võimaldada kontrollida, kas kandidaat vastab talle pakutavate töökohustuse täitmiseks nõutud terviseseisundi nõuetele ning kas töölevõtmise korral saab ta tegelikult neid tööülesandeid täita. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et töölevõtmisele eelneva arstliku läbivaatuse tegemine on liidu institutsioonide õigustatud huvi (eespool viidatud 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas X vs. komisjon, punkt 20). Esitatud eesmärk võib EIÕK artikli 8 lõike 2 tähenduses põhjendada sekkumist õiguse eraelu austamisele kasutamisesse.

121    Kolmandaks tuleb kontrollida, kas asjaomane sekkumine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas taotletud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.

122    Euroopa Inimõiguste Kohus leiab, et sekkumist peetakse demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks õiguspärase eesmärgi täitmiseks, kui see täidab ülekaalukat sotsiaalset vajadust ning eelkõige, kui see on proportsionaalne taotletud õiguspärase eesmärgi suhtes ning kui ametivõimude põhjendused selle õigustamiseks on asjakohased ja piisavad. Siseriiklikel võimudel on selles vallas teatud kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse ulatus on siiski erinev ning sõltub teatud teguritest, mille hulka kuuluvad EIÕK-ga tagatud õiguse olemus, selle tähtsus asjaomase isiku jaoks, sekkumise olemus ning selle sekkumise eesmärk. Kaalutlusõigus on seda piiratum, mida olulisem on kõnealune inimõigus inimese põhiõiguse või „isikuõiguse” reaalseks teostamiseks. Kui mängus on isiku olemuse või identiteedi eriti oluline aspekt, siis on riigile jäetud kaalutlusõigus piiratud (Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas nr 6339/05: Evans vs. Ühendkuningriik, punkt 77).

123    Nagu enne välja toodi, on käesolevas asjas isikuandmete kaitse eriti oluline selleks, et isik saaks kasutada oma õigust era- ja perekonnaelu austamisele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 8. Terviseseisundit puudutavate andmete konfidentsiaalsena hoidmise kohustus on üks liidu õiguskorraga kaitstud põhiõigustest (vt Euroopa Kohtu 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑62/90: komisjon vs. Saksamaa, punkt 23, ning eespool viidatud 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus X vs. komisjon, punkt 17). See põhimõte on oluline mitte ainult patsientide eraelu kaitsmiseks, vaid ka selleks, et säiliks nende usaldus arstkonna ning tervisehoiuteenuste suhtes üldiselt (Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Z vs. Soome, punkt 95). Võttes arvesse terviseandmete eriti intiimset ja tundlikku olemust, nõuab võimalus edastada või teavitada kolmandaid isikuid nendest terviseandmetest ilma asjaomaselt isikult nõusolekut saamata eriti põhjalikku analüüsi, isegi kui tegemist on liidu teise institutsiooni või asutusega (vt analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtuotsused Z vs. Soome, punkt 95, ning S. ja Marper vs. Ühendkuningriik, punkt 103). Määrus nr 45/2001 näeb artikli 10 lõikes 1 sellega seoses ette, et reeglina on terviseseisundit käsitlevate isikuandmete töötlemine keelatud, välja arvatud selle lõikes 2 sätestatud erandid.

124    Kaaluda tuleb seega parlamendi huvi tagada see, et võetakse tööle isik, kes on võimeline talle usaldatavaid ülesandeid täitma, ning sekkumise raskust asjaomase isiku õigusesse eraelu austamisele.

125    Käesoleval juhul leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et kui töölevõtmisele eelnev arstlik läbivaatus kuulub liidu institutsioonide õigustatud huvi hulka, kuna nad peavad saama oma ülesandeid täita, siis ei põhjenda see huvi seda, et üks institutsioon edastab terviseandmed teisele institutsioonile ilma asjaomase isiku nõusolekuta (vt analoogia alusel eespool viidatud 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus X vs. komisjon, punkt 20). Nagu enne välja toodi, on terviseandmed eriti tundlikud andmed. Need andmed koguti rohkem kui kaks aastat tagasi väga täpselt kindlaks määratud eesmärgil institutsiooni poolt, kellega hagejal ei olnud töösuhet töölevõtmisele eelneva terviseseisundi hindamise menetluse tagajärjel. Lõpuks oleks parlament saanud oma ülesannet täita tingimustel, mis oleksid hageja põhiõigusi vähem riivanud. Nii oleks ta võinud teha arstliku läbivaatuse, mis oli määratud 7. jaanuariks 2009, määrata võimalikke uusi arstlikke läbivaatusi või paluda hageja nõusolekut selleks, et vaidlusalused terviseandmed talle edastataks, või ka tugineda teabele, mida hageja kohustus esitama jaanuaris 2009.

126    Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei ole otsus, millega institutsiooni arst palus komisjoni kogutud andmete edastamist, puhtalt meditsiiniline otsus, mis ei allu kohtu kontrollile. Andmete edastamist taotleti enne, kui institutsiooni arst hageja läbi vaatas, ning isegi enne, kui viimane edastas meditsiinitalitusele teabe, mis tal paluti esitada.

127    Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et institutsiooni arsti arvamuse andmisel rikuti hageja õigust eraelu austamisele ning et vaidlusalune otsus on sel põhjusel õigusvastane. Järelikult tuleb esimese väiteosaga nõustuda.

–       Teine väiteosa, mis käsitleb määruse nr 45/2001 artiklite 6 ja 7 rikkumist

128    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et määruse nr 45/2001 artikkel 1 näeb sõnaselgelt ette, et liidu institutsioonid ja asutused tagavad kooskõlas selle määrusega füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Selle määruse sätteid ei või mingil juhul tõlgendada nii, nagu saaks selle alusel õigustada EIÕK artikliga 8 vastuolus olevat eraelu austamise riivet (vt eespool viidatud kohtuotsus Österreichischer Rundfunk jt, punkt 91).

129    Määruse nr 45/2001 artiklist 7 tuleneb, et isikuandmeid edastatakse liidu institutsioonide või asutuste vahel üksnes juhul, kui andmeid on tarvis vastuvõtja liidu institutsiooni või asutuse pädevusse kuuluvate ülesannete seaduslikuks täitmiseks.

130    Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud seda, et parlamendi ülesannete seadusliku täitmisega on tegemist siis, kui enne töölevõtmist kontrollivad parlamendi talitused, kas hageja vastab terviseseisundiga seotud nõuetele.

131    Nagu Euroopa Andmekaitseinspektor oma menetlusse astuja seisukohtades õigesti märgib, ei võimalda see järeldus üksi siiski tõendada, et vaidlusalune hageja terviseandmete edastamine on kooskõlas määruse nr 45/2001 sätetega. Esiteks peab andmete edastamine olema „vajalik” institutsiooni ülesannete seaduslikuks täitmiseks. Käesolevas vaidluses peab seega olema tuvastatud, et andmete edastamine oli hädavajalik selleks, et hinnata hageja terviseseisundit parlamendi talituste poolt. Teiseks näeb määruse artikkel 7 sõnaselgelt ette, et seda kohaldatakse „ilma, et see mõjutaks artiklite 4, 5, 6 ja 10 kohaldamist”.

132    Selleks et vastata hageja väitele, et on rikutud eelkõige määruse artiklit 7, tuleb seega analüüsida, kas andmete edastamisel järgiti selles artiklis sätestatud vajalikkuse nõuet ning kas see toimus vastavalt selles artiklis viidatud sätetele, eelkõige vastavalt määruse artiklile 6. Käesolevas vaidluses tuleb kõigepealt analüüsida määruse nr 45/2001 artikleid 4, 6 ja 10, mille rikkumist hageja ette heitis, enne kui analüüsida, kas sama määruse artiklis 7 sätestatud andmete edastamise vajalikkuse nõude võib lugeda täidetuks.

133    Esiteks, mis puudutab määruse nr 45/2001 artikleid 4 ja 6, siis tuleb märkida, et artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb isikuandmeid töödelda õiglaselt ja seaduslikult ning isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ega töödelda hiljem viisil, mis on vastuolus kõnealuste eesmärkidega. Lisaks näeb määruse artikkel 6 ette, isikuandmeid võib töödelda muul eesmärgil kui see, milleks need koguti, vaid juhul, kui eesmärgi muutmine on otsesõnu lubatud liidu institutsiooni või asutuse sise-eeskirjadega.

134    Käesoleval juhul, nagu hageja ja Euroopa Andmekaitseinspektor õigesti väidavad, on selge, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 83 sätete kohaselt ette nähtud töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli raames komisjoni poolt hageja kohta terviseandmete kogumise eesmärk oli ainult see, et võimaldada teha kindlaks, kas asjaomane isik oli töölevõtmise ajal füüsiliselt võimeline oma töökohustusi komisjoni teenistustes täitma.

135    Esiteks tuleb tõdeda, et nende terviseandmete hilisemal töötlemisel selleks, et kontrollida, kas hageja on võimeline täitma töökohustusi komisjonis 2008. aasta detsembris, on teine eesmärk kui see, milleks neid andmeid esialgu koguti. Parlament ei saa kehtiva korra kohaselt sellega seoses tugineda asjaolule, et kõik arstlikud läbivaatused, mida teevad kõik institutsioonid, tuginevad samale õiguslikule alusele, toimuvad sama korra kohaselt ning põhinevad samadele kriteeriumidele terviseseisundi kohta. Liidu kohus on mitmel korral rõhutanud oma kohtuotsustes, et iga institutsioon tööandjana on iseseisev, lükates tagasi argumendid, mis puudutavad liidu avaliku teenistuse ühtsust. Nii on leitud, et institutsiooni tööle võetud ametnikud ei saa nõuda sama palgaastme määramist, mis määrati ühe teise institutsiooni ametnikele, kuigi kõik need ametnikud läbisid sama konkursi (Avaliku Teenistuse Kohtu 9. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑83/05: Liljeberg jt vs. komisjon, punkt 58). Kuigi Amsterdami lepingu artikli 9 lõikes 3 väljendatud avaliku teenistuse ühtsuse põhimõtte kohaselt kehtivad liidu kõikide institutsioonide ametnikele ühtsed personalieeskirjad, ei tähenda see põhimõte ka, et institutsioonid peavad ühtemoodi kasutama kaalutlusõigust, mis neile personalieeskirjadega on antud, vaid neile kehtib personalijuhtimises just vastupidi „autonoomia põhimõte”, kui kasutada Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1997. aasta otsuse kohtuasjas T‑220/95: Gimenez vs. Regioonide Komitee (punkt 72) sõnastust.

136    Teiseks, kuigi määruse nr 45/2001 artikli 6 kohaselt peab eesmärgi muutumine otsesõnu olema lubatud institutsiooni sise-eeskirjadega, nähtub menetlusdokumentidest ning kohtuistungist, et eesmärk, mille jaoks hageja terviseandmeid komisjoni poolt 2006. ja 2007. aastal koguti, ei ole ette nähtud üheski õigusaktis, mille oleks vastu võtnud see institutsioon või parlament. Selliste andmete edastamine institutsioonide vahel tugineb pelgale praktikale, millest töökohale kandideerijaid üldse ei teavitatud. Lisaks väitis Euroopa Andmekaitseinspektor kohtuistungil, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et teda ei teavitatud parlamendi praktikast paluda töökohale kandideerijate terviseandmete edastamist, kuigi selline teavitamine on ette nähtud määruse nr 45/2001 artiklis 27. Mis puudutab komisjoni, siis Euroopa Andmekaitseinspektor täpsustab, et 10. septembri 2007. aasta arvamuses, mis anti eelkontrolli raames selle institutsiooni toimikule „Brüsseli-Luxembourgi meditsiinitalituse tegevuse haldamine eelkõige arvutiprogrammi SERMED abil”, analüüsis ta ainult seda, kas määruse nr 45/2001 sätetega on kooskõlas terviseandmete edastamine erandjuhtudel komisjoni õigustalitusele, Avaliku Teenistuse Kohtule või Euroopa Ombudsmanile tema taotlusel. Selles arvamuses aga ei uurinud Euroopa Andmekaitseinspektor institutsiooni poolt töölevõtmisele eelneva tervisekontrolli raames kogutud terviseandmete edastamist teisele liidu institutsioonile või asutusele, kuna komisjoni andmekaitseametnik ei esitanud teavet seda tüüpi andmete edastamisest. Euroopa Andmekaitseinspektor rõhutab, et selles arvamuses soovitas ta komisjonil säilitada nende kandidaatide terviseandmed, kelle kohta enne töölevõtmist leiti, et nad ei vastanud terviseseisundiga seotud nõuetele, piiratud aja jooksul, mis võiks vastata ajavahemikule, mille jooksul on võimalik andmeid või nende põhjal tehtud otsust vaidlustada. Nii on õiguspärane, et komisjon säilitas 2006. ja 2007. aastal kogutud andmed hageja tervisliku seisundi kohta, kuid ainult seoses hageja poolt liidu kohtusse esitatud kohtuasjadega F‑33/08 ja T‑510/09 P, mis järgnesid komisjoni keeldumisele teda tööle võtta.

137    Teiseks, mis puudutab määruse nr 45/2001 artiklit 10, siis tuleb rõhutada, et selle lõike 1 kohaselt on terviseandmete töötlemine põhimõtteliselt keelatud. Artikli 10 lõige 2 näeb eelkõige ette, et lõiget 1 ei kohaldata, kui andmesubjekt on andnud nende andmete töötlemiseks nõusoleku või kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja konkreetsete õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks tööõiguse valdkonnas.

138    Esiteks on aga selge, et hageja ei ole andnud oma nõusolekut selleks, et komisjon edastataks parlamendile teda puudutavad terviseandmed.

139    Teiseks, kuigi on tõsi, et vaidlusalune andmete edastamine toimus selleks, et parlament saaks kontrollida, kas hageja vastab terviseseisundi nõuetele töökohustuste täitmiseks selles institutsioonis, mis kujutab endast kohustust, mis tuleneb muude teenistujate teenistustingimuste artiklitest 82 ja 83 ning mida võib pidada „kohustuseks tööõiguse valdkonnas” määruse nr 45/2001 artikli 10 lõike 2 punkti b tähenduses, ei ole siiski tuvastatud, et see andmete edastamine on „vajalik” selle kohustuse täitmiseks. Nagu rõhutab Euroopa Andmekaitseinspektor ning nagu on välja toodud ka punktis 125, on mõeldavad teised meetmed, mis sekkuvad eraellu vähem ja mis võimaldavad parlamendil tagada muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 82 ja 83 täieliku täitmise. Nimelt oleks parlament võinud enne seda, kui ta taotles komisjonilt nende andmete edastamist, paluda hagejat esitada teatud teavet tema haigusloo kohta ning taotleda vajalike arstlike läbivaatuste tegemist oma talituste poolt. Asjaolu, et edastatud andmed, mis olid kogutud 2006. ja 2007. aastal, oli suhtelised vanad, see tähendab kogutud poolteist aastat enne vaidlusaluse otsuse tegemist, ei räägi samuti selle väite kasuks, et andmete edastamine oli vajalik.

140    Nagu hageja õigesti märgib, ei saa parlament ka väita, et vaidlusaluse andmete edastamise õiguslik alus oli määruse nr 45/2001 artikli 10 lõige 3. Kuigi see artikkel annab institutsiooni meditsiinitalituse töötajatele õiguse töödelda andmeid, mis on vajalikud selle diagnoosimiseks, kas isik vastab terviseseisundiga seotud nõuetele töökohustuste täitmiseks, siis ei ole selle artikli eesmärk ega mõju see, et antakse luba käesolevas asjas vaidluse all olevate terviseandmete edastamiseks, kuigi edastamine toimub kahe asjaomase institutsiooni meditsiinitalituse töötajate vahel.

141    Kolmandaks, mis puudutab määruse nr 45/2001 artiklit 7, siis tuleb märkida, nagu hageja õigesti märgib, et andmete edastamine, mida ei peeta vajalikuks määruse artikli 10 tähenduses, ei või samuti olla vajalik määruse artikli 7 tähenduses, kuna tegemist on sama ülesandega, milleks on hageja terviseseisundi hindamine enne töölevõtmist.

142    Eeltoodust tuleneb, et võttes arvesse hageja terviseandmete eriti tundlikku olemust ning tingimusi, milles need saadi, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et parlament ei täitnud neid andmeid edastades seaduslikult ülesannet, mis talle oli pandud muude teenistujate teenistustingimuste artiklitega 82 ja 83. Selle tegemiseks peab ta küsima hageja nõusolekut andmete edastamiseks või teostama spetsiaalseid arstlikke läbivaatusi ning mitte tuginema ilma asjaomaselt isikult eelnevalt nõusolekut küsimata nendele terviseandmetele, mida koguti teise menetluse käigus teise institutsiooni poolt.

143    Seega on põhjendatud hageja väide, et kui parlamendi arst taotles komisjonilt terviseandmete edastamist, rikkus ta määruse nr 45/2001 artiklite 6 ja 7 sätteid, ning andis nendele andmetele tuginedes nõuetevastase arvamuse tema terviseseisundi kohta. Seega tuleb teise väiteosaga nõustuda.

144    Parlament väidab siiski oma menetlusdokumentides, et vaidlusalune otsus ei tugine mitte ainult sellele, et isik ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele, vaid samuti usaldussuhte katkemisele.

145    Seega peab Avaliku Teenistuse Kohus kontrollima, kas viimati nimetatud teine põhjus toodi tegelikult välja ning kas see võib vaidlusalust otsust põhjendada.

146    Kuigi parlament tõi vaidlusaluses otsuses ning vaide rahuldamata jätmise otsuses välja asjaolu, et hageja ei täitnud temal lasuvat kohustust, mille kohaselt ta peab deklareerima, et ta on enne läbinud tervisekontrolli teises Euroopa institutsioonis, ei tulene sellest sellegipoolest õiguslikke tagajärgi, kuna need otsused põhinevad õiguslikult ühel järeldusel, et hageja ei vasta terviseseisundiga seotud nõuetele töökohustuste täitmiseks. Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei põhine vaidlusalune otsus usaldussuhte katkemisel.

147    Kui parlament oma argumentidega püüab kohtus asendada põhjendusi, siis tuleb märkida, et kohtumenetluse käigus põhjenduse esitamine, mis oleks õiguspäraselt võinud põhjendada vaidlusalust otsust, ei ole takistuseks nimetatud otsuse tühistamisele (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑173/02: Tomarchio vs. komisjon, punkt 86, ning 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑10/04: Leite Mateus vs. komisjon, punkt 43), välja arvatud administratsiooni piiratud pädevuse korral.

148    Käesoleval juhul ei saa parlament aga väita, et tal oleks sellises olukorras piiratud pädevus, kuna tal on usaldussuhte katkemise põhjuse osas lai kaalutlusõigus (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 15. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑67/09: Angulo Sánchez vs. nõukogu, punktid 76–78).

149    Lisaks tuleb märkida, et igal juhul ei saanud parlament vaidlusaluse otsuse kuupäeval kinnitada, et hageja jättis tahtlikult talle teatamata, et ta töötas komisjonis või et ta on juba teises institutsioonis käinud arstlikul läbivaatusel. Käesoleva kohtuotsuse punktidest 29 ja  31 nähtub, et hageja ja administratsioon leppisid kokku, et asjaomane isik edastab parlamendile töölevõtmise toimiku koostamiseks vajalikud dokumendid 2009. aasta jaanuaris. Seega ei olnud välistatud, et hageja oleks parlamenti nendest andmetest teavitanud enne tööleasumist või arstliku läbivaatuse ajal, kuhu ta kutsuti ja mis oleks pidanud aset leidma 7. jaanuaril 2009.

150    Sellest järeldub, ilma et oleks vaja hagi viimast väidet psühholoogilise ahistamise kohta analüüsida, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada.

4.     Kahju hüvitamise nõuded

 Poolte argumendid

151    Hageja väidab, et õigusnormide rikkumine, mis leidis aset töölevõtmisele eelnevas arstlikus menetluses, kujutab endast eksimust, mis toob kaasa parlamendi vastutuse, kuna esiteks tekitati nendega hagejale varaline ja mittevaraline kahju ning teiseks on need otseses seoses hageja viidatud kahjuga.

152    Mis puudutab varalist kahju, siis hageja väidab, et parlamendi eksimused tõid kaasa väga tõenäolise võimaluse kaotuse saada täidetav ametikoht parlamendis, mille puhul tal oleks olnud võimalus saada see ametikoht alaliselt. Samuti nõuab ta hüvitist, mille suurus on 95% selle palga, mida ta oleks pidanud saama ajavahemikus 2. veebruar kuni 2. august 2009, ning töötushüvitise, mida ta tegelikult sellel ajavahemikul sai, vaheline erinevus. Ta nõuab sellega seoses „esialgset” 50 000 euro suurust hüvitist.

153    Mis puudutab mittevaralist kahju, siis hageja nõuab 20 000 euro suurust summat selle ebaõigluse tunde eest, mis temas tekitas parlamenti töölevõtmise tõkestamine ning mitme õigusnormi rikkumine, milleks eelkõige on õiguse eraelu austamisele rikkumine.

154    Parlament väidab, et kahju hüvitamise nõuded tuleb rahuldamata jätta. Hageja ei ole tõendanud eksimuse olemasolu.

155    Lisaks, mis puudutab varalist kahju, siis leiab parlament esiteks, et kahju ei ole tegelik ja kindel, kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks võetud tööle, kui arstlik läbivaatus oleks tehtud ilma komisjoni edastatud terviseandmeteta. Teiseks leiab parlament, et see kahju on ülehinnatud ning see ei saa kuidagi olla 50 000 euro suurune summa. Parlamendi arvates on töötasu, mida hageja oleks saanud ajavahemikus 2. veebruar kuni 2. august 2009, maksimaalselt 15 600,60 eurot. Lisaks tuleks sellest summast maha arvata töötushüvitise summad, mida hageja samal ajavahemikul sai. Lõpuks tuleks sellele summale kohaldada vähenduskoefitsienti, et võtta arvesse asjaolu, et hageja võimalus tööle saada oli väike.

156    Mis puudutab mittevaralist kahju, siis parlament väidab, et hageja ei ole piisavalt tõendanud, milles see kahju seisneb, ning ta meenutab väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt vaidlustatud otsuse tühistamine on põhimõtteliselt adekvaatne ja piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

157    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab administratsiooni vastutus teatud tingimuste koosesinemist, milleks on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu käitumise ja väidetava kahju vahel (Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, punkt 42, ja 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot, punkt 52). Need kolm tingimust on kumulatiivsed. Kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud, siis sellest piisab kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmiseks.

158    Põhjusliku seose olemasolu tunnistamine eeldab põhimõtteliselt, et hageja tõendab otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu institutsiooni eksimuse ja väidetava kahju vahel (Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑140/97: Hautem vs. EIP, EKL AT 1999, lk I‑A‑171 ja II‑897, punkt 85).

159    Kuid põhjuslik seos on kohtupraktikas nõutava kindlusastmega tõendatud, kui liidu institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole tööle võetud – sest asjaosaline ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma tõsisest võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise kujul. Kui asjaolusid arvestades on ülimalt tõenäoline, et õiguspärase käitumise korral oleks asjaomane institutsioon teenistuja tööle võtnud, ei takista see, et nõuetekohase menetluse tulemus on teoreetiliselt ebakindel, tegeliku varalise kahju hüvitamist, mida asjaosaline on kandnud seetõttu, et ta jäeti ilma võimalusest taotleda ametikohta, mille ta kõigi eelduste kohaselt oleks võinud saada (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, punkt 150; Avaliku Teenistuse Kohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑46/07: Tzirani vs. komisjon, punkt 218).

160    Mis puudutab varalist kahju, siis on hagejal alust väita, et ilma parlamendi poolt õigusnormi rikkumiseta, mis seisneb selles, et institutsiooni arst tugines vananenud terviseandmetele ning ta ei viinud ise läbi muude teenistujate teenistustingimustes ette nähtud arstlikku läbivaatust, oleks tal olnud tõsine võimalus saada tööle.

161    Kõigepealt andis parlament hagejale juba teada, et ta on tööle võetud. Töölevõtmise otsus ei olnud seega pelgalt ainult tõenäoline, vaid tegelik, ning hageja teenistusse võtmine sõltus ainult sellest, kas tunnistatakse, et isik vastab terviseseisundiga seotud nõuetele töökohustuste täitmiseks.

162    Vastupidi parlamendi väidetule ei ole tuvastatud, et juhul, kui töölevõtmisele eelnev arstlik läbivaatus oleks toimunud nõuetekohaselt, arvestades ainult neid andmeid, mida parlamendi meditsiinitalitus oleks kogunud hageja terviseseisundi kohta 2009. aasta jaanuaris, ei oleks asjaomast isikut tööle võetud. Need terviseandmed, millega põhjendati komisjoni poolt hageja tööle võtmata jätmist 2007. aastal, võisid olla muutunud ning nende põhjal oleks võinud tuvastada, et hageja vastas terviseseisundiga seotud nõuetele parlamendi teenistuses töötamiseks.

163    Lõpuks ei saa nõuda isikult, kes kandideerib töökohale, et ta avaldaks oma tulevasele tööandjale kogu haigusloo. Nagu Euroopa Kohus on leidnud, kuulub liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest tulenev ja EIÕK artiklis 8 sätestatud õigus eraelu austamisele liidu õiguskorraga kaitstud põhiõiguste hulka (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 23). See hõlmab muu hulgas isiku õigust hoida oma terviseseisund saladuses (eespool viidatud Euroopa Kohtu 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus X vs. komisjon, punkt 17).

164    Kindel on see, et tööandja võib lasta teha arstlikke läbivaatusi, mis võimaldavad hinnata, kas isik vastab terviseseisundi nõuetele, ning kui see isik vastavalt oma õigusele keeldub selliseid arstlikke läbivaatusi tegemast, võib tööandja keeldumisest teha vastavad järeldused ning jätta võtmata asjaomase isiku töölevõtmisega kaasnevat riski (vt selle kohta eespool viidatud 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus X vs. komisjon, punktid 20 ja 21).

165    Käesolevas asjas ei ole aga kindel, et parlament oleks komisjoni meditsiinitalituselt saadud andmeteta kahelnud hageja tervislikus seisundis ning ta oleks palunud teha üksikasjalikke arstlikke läbivaatusi, teades pealegi, et hagejale pakutakse lühiajalist lepingut. Isegi kui eeldada, et hageja, kes näib seda väitvat, oleks parlamenti teavitanud tervisekontrolli käigus, mis oleks pidanud toimuma 2009. aasta jaanuaris, et tal on psühhiaatriga konsulteerimist nõudvad teatud häired, siis ei ole kindel, et selline teave oleks toonud kaasa asjaomase isiku kandidatuuri tagasilükkamise asjaomase institutsiooni poolt. Kui ainult see, et on teada muude kui füsioloogiliste vaevuste esinemine, mis õigustaks kohe tööandja poolt töölevõtmisest keeldumist, siis töökohale pääsemisel tekiksid tõsised raskused paljudele isikutele, kellel minevikus on kas või lühiajaliselt selliseid häireid esinenud.

166    Avaliku Teenistuse Kohus leiab neil asjaoludel, et hagejalt võeti tegelik võimalus saada ajutiselt tööle ning et see võimaluse kaotus on Avaliku Teenistuse Kohtu käsutuses olevaid asjaolusid arvestades ex aequo et bono hinnates 50% (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, punktid 118 ja 119). Võttes arvesse töötasu, mida hageja oleks saanud ajavahemikus, mil ta oleks töötanud lepingulise töötajana, ja mille suuruseks peab parlament 15 600,60 eurot, ning hageja poolt sel ajavahemikul saadud sissetulekut, mis tähendas töötushüvitist ligikaudu 960 eurot kuus, ning kuna puuduvad andmed, et hageja lepingut oleks võidud pikendada üle kuue kuu, siis ex aequo et bono tuleb parlamendilt hageja kasuks välja mõista 5000 euro suurune summa varalise kahju eest.

167    Mis puudutab mittevaralist kahju, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud akti tühistamine võib iseenesest olla põhimõtteliselt adekvaatne ja piisav tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (Esimese Astme Kohtu 26. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑60/94: Pierrat vs. Euroopa Kohus, punkt 62, ning 21. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑328/01: Robinson vs. parlament, punkt 79; Avaliku Teenistuse Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑42/06: Sundholm vs. komisjon, punkt 44).

168    Liidu kohus on sellest normist teinud siiski teatud erandeid.

169    Esiteks, administratsiooni õigusvastase akti tühistamine ei kujuta endast mittevaralise kahju täielikku hüvitamist, kui see sisaldab selliseid hinnanguid asjaomase isiku oskuste või tegevuse kohta, mis võivad teda solvata (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑343/87: Culin vs. komisjon, punktid 25–29; eespool viidatud kohtuotsus Pierrat vs. Euroopa Kohus, punkt 62).

170    Käesoleval juhul võib parlamendi poolt hageja suhtumisele antud hinnanguid vaidlusaluses otsuses ja vaide vastuses pidada teatud määral teda solvavateks. Parlament heidab talle sõnaselgelt ette, et ta jättis tahtlikult teda teavitamata sellest, et komisjonis tehti talle juba töölevõtmisele eelnev tervisekontroll, ning sellega on hageja rikkunud oma kohustusi. Nii väljendades seadis parlament avalikult kahtluse alla hageja hea usu, samas kui viimane esiteks teavitas parlamenti oma töökogemusest komisjoni teenistuses ning teiseks oleks võinud arstliku läbivaatuse raames need andmed ning nende konteksti esitada. Nii on parlamendi hinnangul otsusega, mis on eespool juba õigusvastaseks tunnistatud, otseselt tekitatud hagejale mittevaralist kahju (Esimese Astme Kohtu 23. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑197/98: Rudolph vs. komisjon, punkt 98).

171    Teiseks, administratsiooni õigusvastase akti tühistamisega ei saa tekitatud mittevaraline kahju olla täielikult hüvitatud, kui toimepandud õigusnormi rikkumine on eriti raske (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑16/03: Ferrer de Moncada vs. komisjon, punkt 68; Avaliku Teenistuse Kohtu 7. juuli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑99/07 ja F‑45/08: Bernard vs. Europol, punkt 106).

172    Käesoleval juhul on parlament toime pannud eriti rasked rikkumised, eelkõige õiguse eraelu austamisele ja määruse nr 45/2001 rikkumise osas, ning see põhjendab mittevaralise kahju eest hüvitise määramist.

173    Kolmandaks on leitud, et akti tühistamine, kui sellel puudub igasugune kasulik mõju, ei saa iseenesest endast kujutada tühistatud aktiga tekitatud mittevaralise kahju adekvaatset ja piisavat hüvitamist (eespool viidatud kohtuotsus Tzirani vs. komisjon, punkt 223).

174    Isegi kui käesoleval juhul on veel võimalik võtta meetmeid, mis võiksid heastada õigusnormide rikkumist, tehes näiteks hagejale uue arstliku läbivaatuse, on vaidlusaluse otsuse tühistamise puhul oht, et sellel ei ole mingit konkreetset mõju. Hageja tervist puudutavad asjaolud, millest parlament nõuetevastaselt teada sai, võivad tekitada kahtlusi, mis teeb raskeks objektiivse analüüsi tegemise asjaomase isiku tervislikule seisundile selle institutsiooni meditsiinitalituse poolt ning igal juhul on vähetõenäoline, et parlament kavatseb oma teenistusse lepingulise töötajana võtta hageja, kellega tal ei ole kunagi teenistussuhet olnud.

175    Seega ei ole hageja mittevaraline kahju täielikult hüvitatud vaidlusaluse otsuse tühistamisega. Seda kahju tuleb õiglaselt hinnata, võttes arvesse tuvastatud õigusnormide rikkumise raskust ning nende tagajärgi, määrates hüvitise summaks 20 000 eurot.

176    Eeltoodust tuleneb, et parlamendilt tuleb hageja kasuks välja mõista tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest koos intressidega 25 000 eurot.

 Kohtukulud

177    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma, et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

178    Kodukorra artikli 89 lõike 2 alusel, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

179    Kuna antud asjas hagi põhiosas rahuldati, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et parlament kannab lisaks enda kohtukuludele ka hageja kohtukulud.

180    Kodukorra artikli 89 lõike 4 alusel kannab menetlusse astuja oma kulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada 19. detsembri 2008. aasta otsus, millega Euroopa Parlament võttis tagasi V-le tehtud tööpakkumise.

2.      Mõista Euroopa Parlamendilt V kasuks välja kahjuhüvitis summas 25 000 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hageja kohtukulud.

5.      Jätta menetlusse astunud Euroopa Andmekaitseinspektori kohtukulud tema enda kanda.

Gervasoni Kreppel Rofes i Pujol

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juulil 2011 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

W. Hakenberg       S. Gervasoni

1? Kohtumenetluse keel: prantsuse.