Kohtuasi C‑550/16

A
ja
S

versus

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Den Haag)

Eelotsusetaotlus – Perekonnaga taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86/EÜ – Artikli 2 punkt f – Mõiste „saatjata alaealine“ – Artikli 10 lõike 3 punkt a – Pagulase õigus perekonna taasühinemisele oma vanematega – Pagulane, kes on liikmesriigi territooriumile sisenemise ja varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid varjupaiga andmise otsuse tegemise ja perekonna taasühinemise taotluse esitamise ajal täisealine – Saatjata alaealise staatuse hindamiseks määrav kuupäev

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 12. aprilli 2018. aasta otsus

1.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Õigusnorm, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele – Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine – Kohaldatavus selle kuupäeva kindlaksmääramiseks, mille alusel saab hinnata pagulase staatust saatjata alaealisena direktiivi 2003/86 tähenduses

(Nõukogu direktiiv 2003/86, artikli 2 punkt f)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Perekonnaga taasühinemise õigus – Direktiiv 2003/86 – Pagulaste perekondade taasühinemine – Mõiste „saatjata alaealine“ – Pagulane, kes oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid kes on varjupaigamenetluse ajal saanud täisealiseks – Hõlmamine

(Nõukogu direktiiv 2003/86, artikli 2 punkt f ja artikli 10 lõike 3 punkt a)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 39–45)

2.      Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 2 punkti f koostoimes artikli 10 lõike 3 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et alaealiseks selle sätte tähenduses tuleb kvalifitseerida kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes oli liikmesriigi territooriumile sisenemise ja selles riigis varjupaigataotluse esitamise ajal alla 18‑aastane, kuid kes saab varjupaigamenetluse ajal täisealiseks ja tunnistatakse seejärel pagulaseks.

Ehkki varjupaigataotleja võimalus esitada direktiivi 2003/86 alusel perekonna taasühinemise taotlus sõltub seega tingimusest, et tema varjupaigataotluse suhtes on juba tehtud lõplik positiivne otsus, tuleb siiski märkida, et selline tingimus on lihtsalt seletatav asjaoluga, et enne niisuguse otsuse tegemist on võimatu kindlalt teada, kas asjaomane isik vastab tingimustele, et saada pagulasseisund, millest omakorda sõltub perekonna taasühinemise õiguse saamine. Seega on kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul, kes vastab pärast direktiivi 2011/95 II peatüki kohaselt rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist direktiivi III peatükis ette nähtud sisulistele tingimustele, subjektiivne õigus pagulasseisundi saamiseks ja seda isegi enne vastava ametliku otsuse tegemist.

Kui direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punktis a osutatud perekonna taasühinemise õigus sõltuks seega sellest, millal liikmesriigi pädev asutus teeb ametliku otsuse asjaomase isiku pagulaseks tunnistamise kohta, ja järelikult sellest, kui kiiresti või aeglaselt asjaomane asutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatab, kahjustaks see kõnealuse sätte kasulikku mõju ning läheks vastuollu mitte üksnes direktiivi eesmärgiga soodustada perekonna taasühinemist ja tagada sellega seoses eriline kaitse pagulastele, eelkõige saatjata alaealistele, vaid ka võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega. Seevastu, kui võtta aluseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäev, millest lähtudes tuleb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a kohaldamiseks pagulase vanust hinnata, oleks sellega tagatud, et kõiki taotlejaid, kes on samal ajal samasuguses olukorras, koheldakse ühtemoodi ja ettenähtavalt, millega tagatakse, et perekonna taasühinemise taotluse rahuldamine sõltub peamiselt taotlejaga seotud asjaoludest, mitte aga haldusasutusega seotud asjaoludest, nagu rahvusvahelise kaitse taotluse või perekonna taasühinemise taotluse läbivaatamise kestus (vt analoogia alusel 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Noorzia, C‑338/13, EU:C:2014:2092, punkt 17).

On tõsi, nagu väitis Madalmaade valitsus ja komisjon, et kuna direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 3 punkti a eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui pagulane, kes oli taotluse esitamise ajal saatjata alaealine, kuid kes on menetluse jooksul täisealiseks saanud, saaks tugineda sellest sättest tulenevale perekonna taasühinemise õigusele ilma ühegi ajalise piiranguta, peab tema taotlus perekonna taasühinemiseks olema esitatud mõistliku aja jooksul. Sellise mõistliku aja kindlaksmääramise lähtealuseks on kõnealuse direktiivi artikli 12 lõike 1 kolmandas lõigus liidu seadusandja valitud lahendus analoogses kontekstis, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et artikli 10 lõike 3 punkti a alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlus tuleb sellises olukorras esitada üldjuhul kolme kuu jooksul pärast asjaomase alaealise pagulaseks tunnistamist.

(vt punktid 51, 54, 55, 60, 61 ja 64 ning resolutsioon)