KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 4. juulil 2018(1)
Kohtuasi C‑308/17
Hellenische Republik
versus
Leo Kuhn
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Kohaldamisala – Artikli 1 lõige 1 – Mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ – Liikmesriigi emiteeritud võlakirjad – Osalemine valitsemissektori võla restruktureerimises – Võlakirjatingimuste ühepoolne tagasiulatuv muutmine – Ühise tegutsemise klausel – Hagi riigi vastu, mille on esitanud eraõiguslikud võlausaldajad, kes omavad neid võlakirju füüsiliste isikutena – Riigi vastutus tegevuse eest riigivõimu teostamisel (acta jure imperii) – Valikuline kohtualluvus – Artikli 7 punkti 1 alapunkt a – Kohtualluvus lepingutega seotud asjades – Mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ – Mõiste „ühe poole poolt teise suhtes vabalt võetud kohustus“ – Mõiste „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus“ – Riigi võlakirjalaenu märkimise tingimused – Võlanõude järjestikune loovutamine – „Põhikohustuse“ täitmise tegelik koht – Intressi maksmine
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) artikli 7 punkti 1 alapunkti a.
2. See eelotsusetaotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on Hellenische Republik (Kreeka Vabariik) ja Leo Kuhn ning mis puudutab nõuet täita talle kuulunud selle liikmesriigi emiteeritud võlakirjade tingimusi või hüvitada nende tingimuste täitmata jätmisest tekkinud kahju.
3. Et mõista selle eelotsusetaotluse mõtet ja ulatust õigesti, tuleb seda käsitleda laiemas kontekstis.
4. Esiteks ei ole see menetlus, mis puudutab Kreeka riigivõla restruktureerimist 2012. aasta märtsis erasektori osavõtul,(3) isoleeritud menetlus.
5. Teiseks ületab eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) kohtualluvust käsitlevate küsimuste tähtsus märkimisväärselt nende tehnilisi aspekte, mida üldiselt peetakse tõlgendatava õigusnormi puhul keeruliseks. See on peamiselt seotud riikide rahastamisviiside arengu ning majanduslike ja poliitiliste huvidega, mille tõttu tuleb riigivõla kohtus käsitlemist pidada äärmiselt tundlikuks teemaks.
6. Tehtud valik kaasata laenuvahendeid turgudelt võlakirjalaenude abil(4) tõi kaasa selle, et riigivõla haldamine muutus keerukamaks seetõttu, et lepingulised mehhanismid ei sobinud võlausaldajate mitmekesisusega – kuna viimased võivad olla avalik-õiguslikud või eraõiguslikud või institutsioonid või füüsilised isikud –, ning eelkõige nendevahelise kooskõlastatuse puudumise tõttu.
7. Lisaks, kui tekib riigivõlakriis, viib riikide maksejõuetuse üldise ja organiseeritud käitlemise menetluse puudumine selleni, et restruktureerimismenetluse tulemuse üle otsustab kohus.(5)
8. Seega ei saa keerukaid õiguslikke probleeme, mida menetluste paljusus ja nende rahvusvahelistumine tekitab, lahutada majanduslikust kontekstist, milles need tuleb lahendada.(6)
9. Kreeka aegade jooksul kogunenud riigivõla(7) restruktureerimisel 2012. aastal ilmnesid tavapäraselt tuvastatud raskused uues valguses, sest väärtpabereid emiteeriti eurodes ja sellega kaasnes süsteemse kriisi oht.(8) Need õigustasid niisuguseid rahanduslikke ja õiguslikke lahendusi, mille erakorraline laad näitab, et lahendamist vajavad probleemid olid teravad.
10. Euroopa Liidu Kohtul oli juba võimalus käsitleda delikaatset küsimust, missugust mõju avaldab see restruktureerimine Kreeka võlakirjade omanike õigustele, läbi kohtutoimingutest teatamise prisma, st kohtuvaidluse varases etapis, enne igasugust sisulist analüüsi. 11. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Fahnenbrock jt (C‑226/13, C‑245/13 ja C‑247/13, edaspidi „kohtuotsus Fahnenbrock jt“, EU:C:2015:383).
11. Alates sellest kuupäevast on Euroopa kohtud, kelle poole on sama eesmärgiga – st eesmärgiga saavutada oma lepinguliste õiguste järgimine või saada hüvitist oma väidetava kahju eest – pöördunud paljud teised Kreeka võlakirjade omanikud, teinud veel teisigi kohtuotsuseid.
12. Näiteks 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Accorinti jt vs. EKP(9) jättis Euroopa Liidu Üldkohus rahuldamata hagi, mille esitasid 11. veebruaril 2013 enam kui 200 Kreeka eraõiguslikest isikutest väärtpaberite omanikku, kellest enamik olid itaallased, eesmärgiga saada hüvitist kahju eest, mida nad kandsid eelkõige seetõttu, et Euroopa Keskpank (EKP) tegi 5. märtsil 2012 otsuse Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide kõlblikkuse kohta seoses Kreeka Vabariigi võlavahetuspakkumisega(10) ning võttis seoses Kreeka riigivõla restruktureerimisega muid meetmeid. Seejärel jättis Üldkohus 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP(11) rahuldamata kahju hüvitamise nõude, mille esitasid 21. detsembril 2015 kommertspangad, sest ta välistas igasuguse EKP vastutuse, kinnitades seda, mida ta oli leidnud seoses füüsiliste isikutega, kellele kuulus Kreeka võlakirju.
13. Lisaks arutas Euroopa Inimõiguste Kohus avaldusi, mille esitasid 2014. aasta septembri‑ ja oktoobrikuus füüsiliste isikutena 6320 Kreeka kodanikku, kellele kuulus Kreeka riigi võlakirju summas 10 000 eurot kuni 1 510 000 eurot, ning mis puudutasid nende sunnitud osalemist Kreeka riigivõla vähendamises nii, et need võlakirjad vahetati teiste madalama väärtusega võlakirjade vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas 21. juuli 2016. aasta otsuses(12) ühehäälselt, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1(13) ega EIÕK artikli 14 rikkumist koostoimes selle protokolli artikliga 1(14) ei olnud.
14. Nüüd peab Euroopa Kohus oma analüüsi täiendama, tehes otsuse küsimuses, missuguseid eeskirju kohaldatakse, kui tehakse kindlaks, kas asi allub kohtule, kelle poole pöörduti, jätkuks kohtuotsusele Fahnenbrock jt ja 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsusele Kolassa (C‑375/13, edaspidi „kohtuotsus Kolassa“, EU:C:2015:37), mis puudutab riigi väärtpaberi emitendi ja selle omandaja vahel valitsevaid õigussuhteid.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustest ja poolte seisukohtadest juhindudes peaks Euroopa Kohus esmalt kontrollima, kas põhikohtuasi kuulub määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse, mida kohaldatakse selle artikli 1 lõike 1 järgi „tsiviilasjade suhtes“, v.a eelkõige riigi vastutus tegevuse eest riigivõimu teostamisel (acta jure imperii). Kui vaidlus kuulub selle määruse kohaldamisalasse, tuleb seejärel kontrollida, kas selle võib kvalifitseerida vaidluseks „lepinguid puudutavates asjades“ selle määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses nii, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, – õigusnorm, milles on nähtud ette valikulise kohtualluvuse eeskiri, millega kaldutakse kõrvale kohtualluvuse üldeeskirjast, mille kohaselt on pädev kostja alalise elukoha kohus. Kui see on nii, on vaja lõpuks välja selgitada, missugune on „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus“ selle artikli 7 tähenduses.
16. Oma analüüsi tulemusena annan üksnes teise võimalusena juhised, kuidas vastata nendele kahele viimasele küsimusele, mis puudutavad määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis a sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamise tingimusi.
17. Esimese võimalusena väidan, et vaidlus ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
18. Määruse nr 1215/2012(15) põhjendustes 4, 15 ja 16 on märgitud:
„(4) Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustatakse kollisiooninormid kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning tagatakse, et liikmesriigis tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.
[…]
(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud.
(16) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha. See on oluline eelkõige lepinguväliste võlasuhete puhul, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isikuõiguste rikkumisest, sealhulgas laimust.“
19. Selle määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iureimperii).“
20. Selle määruse II peatüki „Kohtualluvus“ „üldsätteid“ sisaldava 1. jaos paikneva artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“
21. Määruse nr 1215/2012 II peatüki 2. jaos „Valikuline kohtualluvus“ asuva artikli 7 punkti 1 alapunktis a on sätestatud:
„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“.(16)
B. Kreeka õigus
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul(17) emiteeris Kreeka Vabariik riigivõlakirju Kreeka õigusele allutatud ja Ateena börsil kaubeldavate registrikande vormis väärtpaberitena. Need väärtpaberina kaubeldavad võlakohustused registreeriti(18) Kreeka keskpanga elektroonilises registris, mis põhineb nende osaliste nimelistel kontodel, kellel on Kreeka keskpanga presidendi luba.(19)
23. Selle seaduse artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad Kreeka keskpanga elektroonilise registri osalised anda võlakirjaga seotud õigusi(20) investoritele, kes on kolmandad isikud, kuid niisugusel õigustoimingul on tagajärjed ainult asjaomastele isikutele, välistades sõnaselgelt igasuguse mõju Kreeka Vabariigi kasuks või kahjuks.
24. Seaduse 2198/1994 artikli 6 lõikes 2 on nähtud ette, et võlakiri kantakse osalise kontole.
25. Selle seaduse artikli 6 lõiked 5–7 hõlbustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud „süsteemi“ mõistmist. Nendes on sätestatud:
„5. Osaliste kontosid peetakse süsteemis. Investorite kontosid peetakse osaliste juures.
6. Nii süsteemis kui ka osaliste juures peetakse kontosid nii, et ühiste tunnustega väärtpaberite kategooriad hoitakse eraldi.
7. Süsteemis on igal osaliselt eraldi kontod esiteks tema oma portfelli kuuluvate väärtpaberite jaoks ja teiseks tema investoritest klientide portfelli kuuluvate väärtpaberite jaoks. Iga osalise juures peetav investorite portfelli konto hõlmab selle osalise kõiki investoreid.“
26. Selle seaduse artiklis 8 „Investorite nõuded“ on nähtud ette:
[…]
„2. Investoril on oma väärtpaberil põhinev nõue ainult selle osalise suhtes, kelle juures tema kontot peetakse. Kui riik ei täitnud oma käesoleva artikli lõikes 6 nimetatud kohustusi, on investoril oma väärtpaberil põhinev nõue ainult riigi suhtes.
[…]
6. Kui riik tasub Kreeka keskpangale tasumisele kuuluva põhisumma ja intressid, toob see kaasa riigi võlakirjade kustumise. Kreeka keskpank eraldab igale osalisele põhisumma ja intressid, mis laenu tagastamise tähtpäeval tagastamisele kuuluvad. Eespool nimetatud makse toob kaasa Kreeka keskpanga võlakirjade kustumise.
[…]“.
27. Lisaks on 23. veebruari 2012. aasta seaduses nr 4050/2012 „Sätted, mis käsitlevad Kreeka riigi emiteeritud või tagatud väärtpaberite muutmist võlakirjaomanike nõusolekul“ (Nómos 4050/2012 – Kanónes tropopoiíseos títlon ekdóseos í engyíseos tou Ellinikoú Dimosíou me symfonía ton Omologioúchon)(21) ette nähtud, et teatavate Kreeka riigivõlakirjade omanikud saavad „restruktureerimise pakkumuse“.
28. See väljend, mida on kasutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, esineb ka kohtuotsuses Fahnenbrock jt (punkt 8). Minu arvates tuleb teha vahet „riigivõla restruktureerimise“ ja selles osalemise pakkumise vahel, mis seisneb „turukõlblike väärtpaberite muutmises“ seaduse 4050/2012 artikli 1 lõike 2 kohaselt, milles on sätestatud:
„Ministrite nõukogu – Ypourgoú Oikonomikóni (rahandusminister, Kreeka) ettepanekul – otsustab algatada turukõlblike väärtpaberite muutmise menetluse, määrab kindlaks turukõlblikud väärtpaberid ja asendamise korral kehtestab kapitali või nimiväärtuse, intressimäära või tootluse, väljaostmistähtpäeva ja õiguse (kas Inglise õigus vm), mida kohaldatakse Kreeka riigi emiteeritud uute väärtpaberit suhtes, ning lubab Organismós Diacheírisis Dimósiou Chréousil (riigivõla haldamise amet, Kreeka) avaldada Kreeka riigi ühe või mitu kutset.
Selle kutsega palutakse selles nimetatud turukõlblike võlakirjade omanikel kindla tähtaja jooksul otsustada, kas nad nõustuvad turukõlblike väärtpaberite muutmisega, mille ettepaneku Kreeka riik on teinud vastavalt käesolevas artiklis ette nähtud menetlusele“.
29. Seaduses 4050/2012 on nähtud ette „restruktureerimisklausli“(22) ehk „ühise tegutsemise klausli“ kehtestamine, mis võimaldab muuta esialgseid võlakirjatingimusi otsustega, mis on vastu võetud välja maksmata kapitali esindava kvalifitseeritud häälteenamusega ning mis kehtib ka vähemuse suhtes.
30. Kohtuotsuse Fahnenbrock jt punktis 9 on täpsustatud, et „[selle s]eaduse artikli 1 lõike 4 kohaselt on kõnealuste väärtpaberite muutmiseks vaja kvoorumit, mis vastab 50% asjaomaste võlakirjade kogusummast, ning kvalifitseeritud häälteenamust, mis vastab vähemalt kahele kolmandikule kapitalist“.
31. Et täiendada selle kohtuotsuse punktis 10 esitatud kokkuvõtet, tuleb ära tuua seaduse artikli 1 punkti 9 tsitaat, mille on esitanud Kreeka valitsus:
„Alates ministrite nõukogu heakskiitva määruse avaldamisest Kreeka Vabariigi ametlikus teatajas avaldab võlakirjaomanike otsus niisugusena, nagu selle on kinnitanud menetluse läbiviija, toimet erga omnes, see on siduv kõikidele võlakirjaomanikele ja turukõlblikesse väärtpaberitesse investeerinutele ning see on ülimuslik võimalike ükskõik millise seaduse, määruse või kokkuleppe üld‑ ja erisätete suhtes. Turukõlblike väärtpaberite asendamise korral nii, et süsteemis registreeritakse uued väärtpaberid, tühistatakse uute väärtpaberitega asendatud turukõlblikud väärtpaberid automaatselt, mis toob kaasa kõikide nendest tulenevate õiguste või kohustuste kustumise, sh ükskõik missugusel ajahetkel kehtinud kõik õigused ja kohustused.“
32. Seaduse 4050/2012 artikli 1 lõikes 11, millele on viidatud ka kohtuotsuses Mamatas (punkt 48), on ette nähtud:
„Käesoleva artikli sätetega püütakse kaitsta ülekaalukat avalikku huvi, need on imperatiivsed ja neid kohaldatakse otse, need on ülimuslikud ükskõik millise seaduse, määruse või kokkuleppe üld‑ ja erisätete suhtes […] ning nende kohaldamine ei tekita ega aktiveeri ühtegi lepingulist või seaduslikku õigust võlakirjaomanikele või investoritele ega ühtki lepingulist või seaduslikku kohustust väärtpaberite emiteerijale või käendajale […], v.a kui käesolevas artiklis on nähtud ette teisiti“.
III. Vaidluse taust ja eelotsuse küsimused
33. L. Kuhn, elukoht Viin (Austria), soetas Austrias depositooriumina tegutseva panga(23) kaudu Kreeka Vabariigi võlakirju nominaalväärtusega 35 000 eurot,(24) mille emiteeris Kreeka Vabariik ja mille suhtes kohaldatakse Kreeka õigust. Need riigivõlakirjad kanti väärtpaberikontole, mida haldab depositoorium ja mille omanik on L. Kuhn.(25) Tegemist on esitajaväärtpaberitega, mis annavad vastavalt võlakirjatingimustele õiguse nõuda tähtaja saabudes investeeritud raha tagastamist ja „õigeaegseid makseid“.(26)
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Kreeka riik emiteeris need võlakirjad Kreekas Kreeka õiguse alusel Ateena börsil kaubeldavate registrikande vormis väärtpaberitena. Need registreeriti Kreeka keskpanga elektroonilises registris, mis põhineb nende osaliste nimelistel kontodel, kellel on Kreeka keskpanga presidendi luba.
35. Selle kohtu sõnul tuleneb nii seadusest 2198/1994 kui ka kõnesolevate riigivõlakirjade võlakirjatingimustest, et nende võlakirjade omanikeks ja võlausaldajateks said kõigepealt selle registri osalised, kui need võlakirjad kanti nende kontole, ning siis andsid nad nende võlakirjadega seotud õigused edasi investoritele, kes olid kolmandad isikud, kusjuures niisugusel õigustoimingul on mõju ainult asjaomastele isikutele, mitte Kreeka Vabariigile.
36. Seaduse 4050/2012 vastuvõtmise tulemusena konverteeris Kreeka Vabariik võlakirjad, mille L. Kuhn oli ostnud, asendades need uute, väiksema nimiväärtusega riigivõlakirjadega.
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et L. Kuhni väitel maksis Kreeka Vabariik kuni selle konverteerimise päevani intressi kontole, mis oli tema nimel avatud ühes Austrias asuvas pangas. Ta täpsustab, et L. Kuhn müüs(27) konverteeritud võlakirjad ära 7831,58 euro eest, mille tõttu ta kandis 28 673,42 euro suurust kahju – summa, mis vastab võlakirjade nimiväärtusele väljaostutähtpäeva, 20. veebruari 2012. aasta seisuga(28) ning sisaldab intressi ja tehingukulusid.
38. Neil asjaoludel esitas L. Kuhn hagi Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien’ile (tsiviilasju lahendav liidumaa kohus Viinis, Austria),(29) nõudes kõnealuste võlakirjadega seotud laenutingimuste täitmist või nende tingimuste täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist.
39. See kohus tunnistas 8. jaanuari 2016. aasta kohtumäärusega, et rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade järgi ei allu asi talle.
40. Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria), kellele esitati selle kohtumääruse peale määruskaebus, ei nõustunud 25. veebruari 2016. aasta kohtumäärusega Austria kohtute kohtualluvuse puudumise vastuväidetega sel põhjusel, et L. Kuhni nõue ei tugine mitte Kreeka õigusaktile, vaid kõnesolevate riigivõlakirjade esialgsetele võlakirjatingimustele ning pädeva kohtu määrab ära Kreeka õigus, mida poolte sõnul kohaldatakse, ning et käsitletaval juhul on pädev võlausaldaja alalise elukoha kohus, st selle paiga kohus, kus võlanõue täita tuli.
41. Kreeka Vabariik esitas selle kohtumääruse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule määrusekaebuse.
42. Viimane leiab, et kui L. Kuhn nõuab, et Kreeka Vabariik täidaks kõnesolevate riigivõlakirjade võlakirjatingimusi, tugineb ta põhjendatult väidetavale õigussuhtele tema kui riigivõlakirjade ostja ja Kreeka Vabariigi kui nende võlakirjade emiteerija vahel ning et seega eksisteerib („teisene“) lepinguline suhe(30) määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 tähenduses.
43. Ta arvab ka esiteks, et L. Kuhn, kes nõudis võlakirjatingimuste täitmist, esitas Kreeka Vabariigi kui võlgniku vastu täitmisnõude raha maksmise lubaduse täitmiseks, ning teiseks, et võlakirjaemissioon (esitajavõlakirjad)(31) ei kuulu jure imperii toimingute valdkonda. Ta järeldab sellest, et tegemist on tsiviil- ja kaubandusasjaga.
44. Selles olukorras otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Kas määruse […] nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et:
– kohustuse täitmise koht viidatud sätte tähenduses määratakse ka olukorras, kus – nagu käesoleval juhul – nõuet on lepingu alusel korduvalt üle antud, kindlaks esmakordse lepingulise suhte alusel;
– kohustuse täitmise tegelik koht määratakse juhul, kui esitatakse nõue täita riigivõlakirja – käesoleval juhul Kreeka Vabariigi emiteeritud riigivõlakirja – tingimusi või hüvitada nende tingimuste täitmata jätmisest tekkinud kahju, kindlaks juba selle alusel, et neist riigivõlakirjadest tulenevaid intresse maksti liikmesriigis avatud väärtpaberikonto omaniku arvelduskontole[(32)];
– asjaolu, et esmakordse lepingulise suhte alusel on kindlaks määratud õiguslik kohustuse täitmise koht [selle sätte] tähenduses, välistab selle, et järgnev lepingu tegelik täitmine on aluseks sellele, et määrata kindlaks – veel üks – kohustuse tegeliku täitmise koht [sama] sätte tähenduses?“
IV. Õiguslik analüüs
45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma kolme eelotsuse küsimusega sisuliselt seda, kas niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus isik ostis depositooriumina tegutseva panga vahendusel liikmesriigi emiteeritud võlakirju ja väidab, et tal on nõue viimase suhtes, tuginedes võlakirjatingimustele, tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tõlgendada nii, et „selle paiga kohtu, kus tuli täita asjaomane kohustus“, määravad ära võlakirjatingimused nende võlakirjade emiteerimisel, hoolimata nende hilisematest võõrandamistest, või hoopis võlakirjatingimuste tegeliku täitmise, näiteks intresside maksmise koht.
46. Tuleb täpsustada, et Kreeka Vabariik ning Kreeka ja Itaalia valitsus väidavad, et põhikohtuasi ei kuulu ei määruse nr 1215/2012 esemelisse kohaldamisalasse – sest see põhineb peamiselt liikmesriigi suveräänsel õigusel võtta vastu õigusakte oma riigivõla restruktureerimiseks – ega „lepinguid puudutavate asjade hulka“ artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses – sest liikmesriigi ja riigivõlakirjade omaniku vahel ei ole lepingulist suhet. Seega peab Euroopa Kohus kõigepealt välja selgitama, kas hagi saab kvalifitseerida „tsiviil‑ ja kaubandusasju“ puudutavaks selle määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.(33) Ainult siis, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on Euroopa Kohtul vaja võtta seisukoht eespool toodud teise eelneva küsimuse kohta.
A. Kas vaidlus kuulub määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse?
47. Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldas seda, et vaidlus kuulub tsiviil‑ ja kaubandusasjade valdkonda, kohtuotsuse Fahnenbrock jt põhjal, kui oli leidnud, et hageja palub täita võlakirjatingimusi või hüvitada riigivõlakirjad emiteerinud kostjaks oleva liikmesriigi poolt nende tingimuste täitmata jätmisest tekkinud kahju, tuginedes maksekohustusele, mille riik võlakirjade järgi kohustatud isikuna võttis.(34) Ehkki niisuguse seose loomine võib tunduda teataval määral asjakohane, läheb minu arvamus tema omast täielikult lahku küsimuses, millised järeldused sellest tuleb teha, ning seda seepärast, et kohtualluvust tuleb analüüsida teistmoodi – nagu ma nüüd analüüsin.
1. Kohtuotsuse Fahnenbrock jt ulatus
48. Esimese sarnasusaspekti kohta võib märkida, et vaidluse ese, mis asetub peaaegu samasuguste faktiliste asjaolude raamistikku,(35) on sarnane, sest ühes kohtuasjadest (Kickler jt, C‑578/13), mille põhjal tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse Fahnenbrock jt, nõudsid Kreeka võlakirjade omanikud Kreeka Vabariigilt peale hüvitise nende esialgsete lepinguliste kohustuste täitmist, mille täitmise tähtpäev oli saabunud. Nõude alus on kõikidel juhtudel lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste rikkumine.(36)
49. Selles olukorras on teine sarnasusaspekt eriti oluline, sest Euroopa Kohus on võtnud seisukoha määruse (EÜ) nr 1393/2007(37) artikli 1 tõlgendamise kohta, mis on sõnastatud samuti nagu määruse nr 1215/2012 artikkel 1. Nende kohaldamisala on piiratud „tsiviil‑ ja kaubandusasjadega“ ega hõlma konkreetselt „riigi vastutust tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii)“.(38)
50. Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Fahnenbrock jt, et „määruse […] nr 1393/2007 […] artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hagid valduse ja omandiõiguse rikkumise eest hüvitise saamise nõudes, lepingu täitmise nõudes ja kahju hüvitamise nõudes, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mille riigivõlakirjade omanikest eraõiguslikud isikud on esitanud võlakirju emiteerinud riigi vastu, kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse, kuna ei ole ilmnenud, et need ei kuulu ilmselgelt tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka“.(39)
51. Sellegipoolest ei ole kohtuotsuse Fahnenbrock jt ulatus minu meelest niisugune, nagu arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata tõlgenduse piiridele, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud.
52. Selles küsimuses on väga oluline kõigepealt märkida, et Euroopa Kohus kaugenes oma varasematest lahendustest, millega püüti selle mõiste tõlgendus ühtlustada konkreetsete eesmärkide tõttu, mis tuleb saavutada.(40) Näiteks ilmneb selle otsuse metodoloogilistest põhjendustest,(41) et Euroopa Kohus eelistas selgelt määrusega nr 1393/2007 kehtestatud mehhanismi, et tagada selle täielik tõhusus koos sooviga tagada kiire võimalus, et kohus arutab asja sisuliselt, ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.(42)
53. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et kohtu kontroll kättetoimetamistaotluse lahendamise etapis on eripärane, asudes seisukohale, et kohus, kelle poole on pöördutud, peab hilisema võistleva menetluse raames lahendama vaidluse kohtualluvuse küsimuses.(43)
54. Ta leidis, et vastuvõttev asutus on kohustatud taotluse tagastama üksnes juhul, kui dokumendi kättetoimetamise taotlus ei kuulu ilmselgelt tsiviil‑ ja kaubandusasjade valdkonda.(44)
55. Lõpuks andis Euroopa Kohus kaks juhist analüüsiks prima facie ehk teisisõnu kontrolliks, kas pingutused on vastavuses taotletava kiiruse eesmärgiga neil konkreetsetel juhtudel, mille puhul võib juba esmapilgul kahelda, kas nõue kuulub tsiviilvaldkonda, sest see on suunatud riigi vastu ja puudutab riigivõlakirjade emiteerimist tema poolt.
56. Esiteks täpsustas Euroopa Kohus, et „[v]õlakirja emiteerimine ei eelda […] tingimata laiemate volituste teostamist kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest“.(45) Teiseks juhtis ta tähelepanu mõnele asjaolule, mis õigustavad seda, et riigi ja võlakirjaomaniku suhte laadi analüüsitaks põhjalikult. Tegemist on asjaomaste väärtpaberite finantstingimustega, mis võidi kindlaks määrata „turutingimuste põhjal, mis kehtivad nende finantsinstrumentide vahetamise ja tootluse suhtes“,(46) ning finantstingimuste muudatustega, mis „pidi nimelt tehtama võlakirjaomanike enamuse otsusega“ vahetusklausli alusel, mis emissioonilepingutesse sisse viidi.(47)
57. Euroopa Kohus, kes varem oli juhtinud tähelepanu nende küsimuste keerukusele, mis mõjutavad riigi puutumatust,(48) järeldas sellest, et „ei saa jõuda järeldusele, et põhikohtuasjad ei kuulu ilmselgelt tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka määruse nr 1393/2007 tähenduses, mistõttu on määrus nendele kohtuasjadele kohaldatav“.(49)
58. Seega, kui kohus peab kontrollima, kas asi allub talle, nagu Euroopa Kohus meenutas,(50) tuleb uuesti läbi viia vaidluse kvalifitseerimise analüüs, keskendades arutelu taas asjaoludele, mida Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuses Fahnenbrock jt, et õigustada oma kahtlusi, kas avaliku võimu teostamine on ilmne.
2. Vaidluse kvalifikatsioon
59. Kõigepealt näib mulle vajalik meenutada, et varasemaid kohtualluvust reguleerivate õigusaktide tõlgendamise meetodeid, mis on siiani valitud,(51) kohaldatakse määruse nr 1215/2012(52) suhtes.
60. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt viib autonoomse mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ tõlgendus selleni, et kohtualluvust reguleerivate õigusaktide kohaldamisala määratakse kindlaks „vaidluse osapoolte vaheliste õigussuhete olemuslike tunnuste või vaidluseseme põhjal“.(53) Niisiis tuleb teha kindlaks vaidluse poolte vaheline õiguslik suhe ning analüüsida esitatud hagi alust ja selle esitamise korda.(54)
61. Käsitletaval juhul tuleb selgitada välja, kas kahju hüvitamise nõue, mille eraõiguslik isik on võlakirjade emiteerijast riigi vastu esitanud, sai alguse avaliku võimu toimingust, ehk täpsemalt, kas õigussuhet Kreeka riigi ja L. Kuhni vahel niisugusena, nagu ilmneb võlakirjatingimustest, iseloomustab riigi kui võlgniku poolne avaliku võimu teostamine selles mõttes, et see vastab liiga suurte volituste kasutamisele võrreldes eraõiguslike isikute suhete suhtes kohaldatavate õigusnormidega.(55)
62. Minu arvates on see – nii käesolevas asjas kui ka eelnevates, mis puudutasid Kreeka riigivõla restruktureerimist – ilmne Kreeka riigi ja väärtpaberiomanike lepinguliste suhete laadi ja nendes muudatuste tegemise viisi põhjal kui ka konteksti põhjal, milles need viimased tehti.
63. Üldised väljendid „[väärtpaberite] muudatus“ või „konverteerimine“ – mida tavaliselt kasutatakse – pehmendavad väga suurel määral läbi viidud väärtpaberite väljavahetamise tegelikkust:(56) esialgsed väärtpaberid tühistati ja asendati uute, madalama nimiväärtusega väärtpaberitega, mis tõi kaasa 53,5‑protendilise või isegi suurema kapitalikaotuse, kui arvestada selle kuupäeva muutmist, mil endised väärtpaberid pidi välja makstama,(57) sest ühe osa puhul nendest on väljamaksmistähtaeg ajavahemikul 2023–2042. Vaadati üle aastamäärad kupongide väljamaksmisel. Lõpuks tuleb märkida, et väärtpaberite suhtes ei kohaldata enam Kreeka, vaid Inglise õigust.(58)
64. Väärtpaberite väljavahetamise sisulisuse tõttu ei saa seda samastada muudatustega, mida tavaliselt peetakse seda liiki investeeringutele omasteks juhuslikeks ootamatusteks, mida laenuvõtjast liikmesriik täielikult ohjab(59) ja milleks normaalselt informeeritud võlakirjade ostja on valmis.(60)
65. Tähelepanu tuleb juhtida ka selle väljavahetamise korrale, sest seda ei sätestatud ei võlakirjatingimustes ega Kreeka õiguses nende väärtpaberite emiteerimisel, mis seda reguleeris. Selle kehtestas Kreeka seadusandja seadusega 4050/2012, lisades tagasiulatuvalt ühise tegutsemise klauslid.
66. Tänu nendele klauslitele võimaldas kokkulepe riigi ja võlakirjaomanike vahel, kes otsustasid kvalifitseeritud häälteenamusega nõustuda lepingu muudatustega, mille Kreeka riik välja pakkus, neil oma tahtmise peale suruda võlakirjaomanike vähemusele, sh neile, kes oleksid soovinud sellest keelduda.
67. Selle mehhanismi kasutamine ei võimalda kahelda, kas võlakirjatingimuste muudatusi kohaldati võlakirjaomanike vähemuse suhtes vahetult ja otse,(61) seda enam, et seadusega 4050/2012 sooviti saavutada just seda eesmärki, et vältida Kreeka riigi võlgujäämist.(62) Euroopa Inimõiguste Kohus on muide järeldanud ühise tegutsemise klauslite mehhanismist, et „kord, mille kohaselt väljavahetamine aset leidis, näitab selgelt, et [avaldajad] ei soovinud allahindamisprotsessis osaleda“.(63)
68. Meie ees seisva määruse nr 1215/2012 kohaldatavuse küsimuse lahendamisel ei saa argumendiks olla see, et tänu ühise tegutsemise klauslile saadi kokku võlakirjaomanike nõusolek lepingulises raamistikus.(64) Seda ei saa nimelt lahutada asjaoludest, millistel nende klauslite võlakirjatingimustesse tagasiulatuvalt lisamisega nõustuti.
69. Kuigi seadusega 4050/2012 viidi ellu kokkulepe, mis sõlmiti pärast läbirääkimisi Kreeka Vabariigi ja eraõiguslike investorite vahel, kelle osalemise kohta leiti, et see „etendab põhirolli [Kreeka Vabariigi] võlgnevuse talutavale tasemele viimisel“,(65) on selge, et füüsilised isikud, kes moodustasid ainult Kreeka riigi võlakirjade omanike vähemuse, esindades umbes 1% Kreeka kogu riigivõlast, ei osalenud nendes läbirääkimistes institutsionaalsete investoritega, kelleks on eelkõige pangad ja krediidiasutused.(66)
70. Lisaks tuleb arvesse võtta selle erakorralise konteksti muid aspekte, milles seadus 4050/2012 välja kuulutati.
71. Esiteks kujutab selle seadusega kehtestatud siduv menetlus endast Kreeka Vabariigi olukorrale „erakorralise ja unikaalse lahenduse“ otsimise lõpulejõudmist.(67) See on lahutamatult seotud liidu rahapoliitikaga, sest sellega püüti tagada liikmesriigi rahandusliku korralduse säilimist ja laiemalt säilitada euroala rahanduslikku stabiilsust tervikuna.(68)
72. Teiseks püüti nii ennekuulmatu meetmega(69) nagu ühise tegutsemise klauslite tagantjärele lisamine hoida ära võla restruktureerimise kava nurjumise ohtu,(70) mis võis eelkõige kaasneda ühise tegutsemise klausli puudumisega(71) võlakirjaemissioonide puhul, mis Kreeka Vabariik riigisisesel turul läbi viis. Et eesmärk oli tagada kõikide eraõiguslike võlausaldajate osalemine, kasutasid Kreeka võimud ära selle, et võlakirjalaenule kohaldati 90% ulatuses Kreeka õigust, mis võimaldas neil seda nende klauslite lisamisega muuta.(72)
73. Kolmandaks on niisuguse menetluse läbiviimine riigi poolt, kes tegutseb korraga lepinguosalise ja seadusandjana, ajaliselt piiratud.(73) Ühelt poolt kohaldatakse uute konverteerimisel saadud väärtpaberite suhtes Inglise õigust ja selles on ühise tegutsemise klauslid ette nähtud.(74) Teisalt tuleb märkida, et pärast euroala rahandusministrite 2010. aasta novembris tehtud otsust – mida korrati Euroopa Ülemkogu 24. ja 25. märtsi 2011. aasta kohtumise järeldustes(75) – muuta ühise tegutsemise klauslite mehhanismi kasutamine kohustuslikuks, on ühise tegutsemise klauslid Brüsselis 2. veebruaril 2012 sõlmitud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu(76) artikli 12 lõike 3 alusel alates 1. jaanuarist 2013 olemas kõikide väärtpaberite puhul, mille väljaostutähtaeg on üle aasta ja mis on seotud liikmesriikide riigivõlgadega euroalas.(77) Need kujutavad endast nüüd ühte vahendit, mis võimaldab tagada euroala rahandusliku stabiilsuse, ning aitavad nii kaasa eesmärgile „tagada riikides esinevate maksevõimekriiside haldamine“(78) ja rahustada investorid maha.
74. Kõik need asjaolud näitavad, et taotletakse avaliku huvi eesmärki, mis ei piirdu Kreekaga, vaid puudutab kogu euroala. Nõustuda selles olukorras, et vaidlus ei piirdu kitsalt lepinguliste asjadega,(79) ei hõlbusta minu meelest laenuvõtjatest liikmesriikidel õigusloome kasutamist riigivõlalepingute „puutumatuse tagamiseks“(80) nii, et võlakirjatingimusi muudetakse tagasiulatuvalt.
75. Järeldan sellest, et vaidlus põhikohtuasjas tekkis avaliku võimu toimingust, millega nähti erakorralistes tingimustes ja erakorralistel asjaoludel tagasiulatuvalt ette väärtpaberite konverteerimine ja esialgsete võlakirjatingimuste muutmine, et vältida Kreeka riigi võlgujäämist ja tagada euroala stabiilsus.
76. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, et hagi, mille on esitanud füüsiline isik, kes omandas liikmesriigi emiteeritud võlakirju, selle liikmesriigi vastu, et saavutada esialgsete võlakirjatingimuste täitmine või saada nende täitmata jätmise eest hüvitist nende võlakirjade väiksema väärtusega võlakirjade vastu vahetamise tõttu, mis sunniti sellele füüsilisele isikule peale seadusega, mille riigi seadusandja võttis vastu erakorralistel asjaoludel, muutes ühepoolselt ja tagasiulatuvalt võlakirjade suhtes kohaldatavaid tingimusi nii, et lisas nendesse ühise tegutsemise klausli, mis võimaldab võlakirjaomanike enamikul sundida niisugune vahetus vähemusele peale, ei kuulu „tsiviil‑ ja kaubandusasjade“ valdkonda määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 1 tähenduses.
77. Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et kõnesoleva hagi puhul piirdutakse sellega, et „palutakse kohtul kontrollida eraõiguslikke suhteid“(81) riigivõlakirja ostja ja riigi vahel, kes tegi toimingu jure gestionis, siis tuleb teha kindlaks, kas vaidlus kujutab endast „lepinguid puudutavat asja“ selle määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
B. Kas vaidlus kujutab endast „lepinguid puudutavat asja“ määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses?
78. Olles näidanud, millest tuleb arutluskäigus lähtuda, ja täpsustanud, miks ei saa juhinduda kohtuotsusest Kolassa, esitan oma arvamuse põhikohtuasja kvalifikatsiooni kohta.
1. Tõlgendamispõhimõtete meenutus
79. Kõigepealt meenutan, millest tuleb mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ igasuguse tõlgenduse puhul lähtuda.
80. Nagu ka määruse nr 1215/2012 artikli 1 tõlgenduse puhul(82) tuleb lähtuda tõlgendusest, mille Euroopa Kohus esitas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 kohta, sest see käib ka selle määruse asendanud määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a kohta.(83)
81. Sellest tuleneb esiteks, et seda artiklit 7 tuleb tõlgendada kitsendavalt, sest see annab hagejale võimaluse valida kohtualluvus ja seega võimaluse teha erand põhimõttest, mille kohaselt allub asi kostja alalise elukoha kohtule. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei võimalda need valikulise kohtualluvuse eeskirjad valida tõlgendust, mis läheb kaugemale nimetatud määruses sõnaselgelt ette nähtud juhtudest.(84)
82. Teiseks tuleb leida lahendused, mis on kooskõlas määruse nr 1215/2012 põhjenduses 16 taotletava üldise eesmärgiga. Selleks on hõlbustada korrakohast õigusemõistmist, kui „esineb tihe seos vaidlustuse ja kohtu vahel, kes peab selle kohta otsuse tegema“.(85) Selle paiga kohus, kus tuleb täita lepingus sätestatud kohustus, mis on kohtule esitatava nõude aluseks, on tavaliselt kohus, kellel on kõige kergem otsust teha, eelkõige seetõttu, et ta on vaidlusele lähedal ja tõendeid on kerge esitada.(86) Arvesse võib võtta ka asjaolu, et nii võib olla kindel, et otsus täidetakse kiiresti.(87)
83. Kolmandaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast, mis käsitleb mõistet „lepinguid puudutavad asjad“(88) ja seega erandit „viitest ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele“,(89) ilmneb, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktis a ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamine eeldab selle õigusliku kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue, kusjuures ei ole tähtsust asjaolul, et lepingut ei ole sõlmitud,(90) või et lepingut reguleerivad imperatiivsed sätted.(91)
84. Selles küsimuses on Euroopa Kohus täpsustanud, et vastutuse tuvastamise hagi võib kuuluda „lepinguid puudutavate asjade“ hulka, „kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena“ ja „[s]ellega on apriori tegemist juhul, kui hagejat kostjaga siduva lepingu tõlgendamine näib möödapääsmatu selle kindlakstegemiseks, kas esimese poolt teisele etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastne“.(92) Mõiste „lepinguväline kahju“ tuleb mängu ainult siis, kui hagi ei ole tihedalt seotud mõne lepinguga.(93)
85. Niisuguse hagi puhul nagu põhikohtuasjas piisab Kreeka Vabariigi sõnul sellest, kui võtta üle kohtuotsuses Kolassa sedastatud kohtupraktika. Mina seda seisukohta ei jaga ja seda järgmistel põhjustel.
2. Kohtuotsuse Kolassa ulatus
86. Selles kohtuotsuses, mis puudutab väärtpaberite ostu teisesel turul läbi mitme vahendaja – nagu ka põhikohtuasjas –, otsustas Euroopa Kohus eelkõige, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et hageja, kes on omandanud esitajavõlakirja kolmandalt isikult, ilma et võlakirja emitent oleks vabatahtlikult võtnud kohustust hageja ees (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), ei saa tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu.(94)
87. Euroopa Kohus leidis, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt faktilistest asjaoludest tehtud kokkuvõttest ilmneb, et hagejale laenu andnud pank ei ole niisugust kohustust hageja ees, kes ostis esitajavõlakirja kolmandalt isikult, vabatahtlikult võtnud.(95)
88. Ma arvan, et põhikohtuasi erineb olukorrast, milles tehti see kohtuotsus, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks olid võlakirjad, millele investor tugines, lepingueelset laadi. Ta tugines niisuguste väärtpaberite emiteerija vastutusele, mille ta oli ostnud prospekti põhjal, ja selle emitendi teiste seadusest tulenevate teavitamiskohustuste rikkumisele, tõendamaks, et ta ei oleks seda investeeringut teinud, kui teda oleks paremini informeeritud.
89. Teiseks kehtivad niisuguse riigi võlakirjade emiteerimise suhtes, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab ja mis vastab tavapärastele vahendustoimingutele riigivõlgade valdkonnas, täiesti teistsugused tingimused kui tingimused, mis kehtivad niisuguste sertifikaatide suhtes, millesse investeeris Harald Kolassa. Need vaidlusalused sertifikaadid oli emiteerinud erapank esitajavõlakirjade vormis, mille väärtus tuli määrata kindlaks indeksi alusel, mis moodustus ühe äriühingu hallatava portfelli põhjal.(96)
90. Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et hageja ei ole nende võlakirjade omanik,(97) olles tuvastanud, et need tellis ja ostis pank, kellega hageja oli otseses suhtes, emaettevõtjalt – kusjuures need äriühingud tegid tellimuse enda nimel – ning vahendaja pank säilitas need võlakirjad kattevarana enda nimel ja hageja huvides.(98)
91. Käesolevas kohtuasjas ei ole see nii. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on hageja nende väärtpaberite omanik, mis pank kui depositoorium tema nimel otsis, tegutsedes vahendajana.
92. Järelikult tekib nende seoste konkreetse kvalifitseerimise küsimus. Arvestades, et mõistet „lepinguid puudutavad asjad“(99) on otsustatud pidada autonoomseks mõisteks, peab Euroopa Kohus selles küsimuses seisukoha võtma.
3. Konkreetne kvalifikatsioon riigi võlakirjade emiteerimise valdkonnas
93. Riigivõlakirjade emiteerimise valdkonnas kerkib see kvalifitseerimise küsimus esimest korda ja on keerukas, sest sellel on kaks eset, st riigivõlakirja eriline laad ja õiguste edasiandmine või nendega seotud nõude võõrandamine.
94. Arvesse tuleb võtta ka seda, et „[õ]igusi väärtpaberitele omatakse, need antakse edasi või panditakse nüüd peamiselt väärtpaberikontodele kandmise teel“.(100)
95. Kuigi mitu autorit väidab, et teisesel turul ei ole emitendi ja investori vahel lepingulist suhet, leiavad teised, et see lähenemine on suhteline.(101) Minagi arvan nagu viimased, et ehkki selles valdkonnas võib nõustuda, et otsest lepingulist suhet enam ei ole – kuna emitent ja võlakirjaomanik ei ole allkirjastanud väärtpaberit,(102) – „ei saa seda, et finantsväärtpaberi emiteerija ja need instrumendid (olgugi et teisesel turul) ostnud investori õiguslikud suhted ei ole lepingulised, pidada üldreegliks. Niisugust küsimust saab analüüsida ainult igal üksikul juhul eraldi, võttes arvesse finantsinstrumentide, neid reguleerivate dokumentide ning nendest tulenevate õiguste ja kohustuste täpset laadi emitendi ja investori seisukohast“.(103)
96. Mulle tundub, et seda teed edasi liikuma julgustab kohtuotsuse Kolassa punkti 41 lugemine – punkt, mis ei välista, et vaidlus võiks kuuluda lepinguid puudutavate asjade hulka.
97. Seega ei saa võlakirjade riigi poolt märkimiseks pakkumise tingimusi niisugustena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid kirjeldanud, minu arvates kvalifitseerida „lepingute ahelaks“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses.(104)
98. Nagu ilmneb kohtuasja materjalidest, eelkõige subscription agreement’ist (märkimisleping), sõlmis Kreeka riik lepingu esmase turu manager’ide või sellel turul osalejatega, kes väärtpaberite esmaste omanikena võisid realiseerida need teisesel turul. Teiste sõnadega võib nende rolli kvalifitseerida „turustaja“ rolliks investorite juures, kes tegutsevad teisesel turul, kus tehingud nende võlakirjadega toimuvad.
99. Kreeka riik on – nagu iga väärtpabereid emiteeriv riik – ka välja töötanud dokumendi (offering circular ehk emissiooniprojekt), milles on toodud peamised võlakirjatingimused ja mis kujutab endast võlausaldajatega sõlmitud lepingut.(105) Selles õigussuhtes kohustub riik välja maksma kupongid ja tagastama tagastamistähtpäeval laenu igale võlakirjaomanikule, muidugi mõista mitte otse, vaid vahendajate kaudu, kes on väärtpaberid viimase nimel ostnud. Selle suhte puhul võib ka asuda seisukohale, et „esitajaväärtpaberi üleandmisega toimub selle väärtpaberiga seotud õiguste loovutamine: et allakirjutanu võtab algusest peale iga väärtpaberiomaniku suhtes kohustuse, on omanikul eraldi õigus emitendi suhtes“.(106) 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse Accorinti jt vs. EKP(107) punktis 91 esitatud analüüs langeb sellega kokku. Selles on täpsustatud, et „keskpangad omandasid riigivõlakirju ostes kehtiva eraõiguse alusel emitendist ja võlgnikust riigi võlausaldaja staatuse sarnaselt erasektori investoritega“.(108)
100. Riigi kui seadusandja sekkumisest lepinguosalisest riigi laenu tingimuste muutmiseks võib tuletada veel kaks argumenti. Esiteks pidi kõnesoleval seadusel olema otsene ja vahetu toime väärtpaberitele, mis kuuluvad eraõiguslikele institutsionaalsetele ja füüsilisest isikust investoritele, hoolimata rahandusasutuste vahendamisest.
101. Teiseks näitab see õigusloometegevus, et riik oli täielikult teadlik enda kui lepinguosalise riigi kohustuste ulatusest(109) väärtpaberite omanike ees,(110) sest ta muutis nende sisu enne, kui jääb võlgu ja talle hakatakse esitama nõude ennetähtaegse rahuldamise taotlusi – mis esitati otse talle.
102. Järeldan kõigest sellest, et hagi, millega liikmesriigi emiteeritud võlakirjade omandaja püüab selle riigi vastu maksma panna neist väärtpaberitest tulenevaid õigusi, eelkõige juhul kui viimane muudab ühepoolselt ja tagasiulatuvalt võlakirjatingimusi, kuulub mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ alla määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
103. Järelikult tuleb täpsustada, missuguseid juhiseid vastamiseks võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda, et ta saaks teha kindlaks koha, kus tuli täita asjaomane kohustus.
C. Vaidlustatud kohustuse täitmise koha kindlaksmääramine
104. Tuleb selgitada välja, kas niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus“, määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses koht, mis tuleneb asjaomaste võlakirjade võlakirjatingimustest, või võib see muutuda olenevalt nende võlakirjadega seotud nõuete võõrandamisest või võib tegemist olla kohaga, kus võlausaldaja saab intressi.
105. Hästi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(111) tuleb juhul, kui lepinguosalised ei ole kohustuse täitmise kohta ära näidanud, see kindlaks määrata vastavalt seadusele, mis seda kohustust vastavalt kohtu kollisiooninormidele reguleerib.
106. Nagu ma eespool kirjeldasin, reguleerib võlakirjaemissiooni – mille suhtes kohaldatakse Kreeka õigust – offering circular (emissiooniprospekt). Selles dokumendis on Kreeka keskpank nimetatud vastavalt riigivõlgade suhtes kohaldatava seaduse 2198/1994 artikli 8 lõikele 6 paying agent’iks, kohaldatavaks õiguseks on valitud Kreeka õigus ja bond holders’id on relevant participants of the Bank of Greece Book entry system. Järeldan sellest, et selle kohustuse täitmise (kupongide väljamaksmine ja põhisumma tagastamine) koht, millele tuginedes nõue esitati, on vastavalt seadusele 2198/1994 Kreekas. Seadusest 4050/2012 tulenev tehing, millega konverteeriti väärtpaberid, mida reguleeris Kreeka õigus, näitab samuti, et tegemist on paigaga, kus tehti otsused investeeringute tegemise korra ja nende täitmise kohta.
107. Selles olukorras ja lähtudes minu analüüsist küsimuses, kuidas tuleb esitajaväärtpaberi üleandmine kvalifitseerida, kui sellega loovutatakse väärtpaberiga seotud õigused, st loovutatakse nõue, arvan, et varasemad loovutused ei muuda määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses täitmise koha kindlaksmääramist.(112)
108. See tõlgendus on kooskõlas määruse nr 1215/2012 põhjendusest 15 tulenevate prognoositavuse ja õiguskindluse nõuetega,(113) sest selle tulemusena kaob võimalus, et kostja peale esitatakse hagi niisuguse liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saaks mõistlikult ette näha, kui selle kindlaksmääramine peaks sõltuma väärtpaberi deponeerimise koha valikust, ning see aitab kaasa selle määruse põhjenduses 16 nimetatud korrakohasele õigusemõistmisele.
109. Neid eesmärke ei saa saavutada ka siis, kui kohustuse täitmise kohaks peaks määratama nende intresside saamise paik, mida riigivõlakirja omanikule maksta tuleb.(114)
110. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et riigi võlakirjakohustuse täitmise koha määravad ära võlakirjatingimused selle väärtpaberi emiteerimisel, hoolimata selle hilisematest võõrandamisest või intresside maksmise või põhisumma tagastamisega seotud võlakirjatingimuste tegelikust täitmisest mõnes muus kohas.
V. Ettepanek
111. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Esimese võimalusena:
– Hagi, mille on esitanud füüsiline isik, kes omandas liikmesriigi emiteeritud võlakirju, selle liikmesriigi vastu, et saavutada esialgsete võlakirjatingimuste täitmine või saada nende täitmata jätmise eest hüvitist nende võlakirjade väiksema väärtusega võlakirjade vastu vahetamise tõttu, mis sunniti sellele füüsilisele isikule peale seadusega, mille riigi seadusandja võttis vastu erakorralistel asjaoludel, muutes ühepoolselt ja tagasiulatuvalt võlakirjade suhtes kohaldatavaid tingimusi nii, et lisas nendesse ühise tegutsemise klausli, mis võimaldab võlakirjaomanike enamikul sundida niisugune vahetus vähemusele peale, ei kuulu „tsiviil‑ ja kaubandusasjade“ valdkonda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõike 1 tähenduses.
Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et kohtuvaidlus kuulub määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 1 tähenduses „tsiviil- ja kaubandusasjade“ valdkonda:
– Hagi, millega liikmesriigi emiteeritud võlakirjade omandaja püüab selle riigi vastu maksma panna neist väärtpaberitest tulenevaid õigusi, eelkõige juhul kui viimane muudab ühepoolselt ja tagasiulatuvalt võlakirjatingimusi, kuulub mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ alla määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
– Määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et riigi võlakirjakohustuse täitmise koha määravad ära võlakirjatingimused selle väärtpaberi emiteerimisel, hoolimata selle hilisematest võõrandamisest või intresside maksmise või põhisumma tagastamisega seotud võlakirjatingimuste tegelikust täitmisest mõnes muus kohas.