AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
11. mai 2010
Kohtuasi F‑55/09
Allan Maxwell
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Lähetus teenistuse huvides – Puhkus isiklikel põhjustel – Majutus- ja koolituskulud – Kahju hüvitamise nõue – Süüline vastutus – Alusetu rikastumine
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega A. Maxwell palub mõista komisjonilt välja majutus- ja koolituskulud, mis tal tekkisid ajal, kui ta täitis isiklikel põhjustel puhkuse ajal vanemnõuniku ülesandeid rahvusvahelises organisatsioonis.
Otsus: Jätta hageja hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Nõue tühistada kohtueelse menetluse otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata – Nõue ei ole kahju hüvitamise taotluste suhtes eraldiseisev
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
2. Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Väited
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
3. Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
4. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Mõiste
5. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Ühenduse alusetu rikastumise keelu põhimõte – Mõiste
1. Institutsiooni otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata, on lahutamatult seotud haldusmenetlusega, mis eelneb Avaliku Teenistuse Kohtule kahju hüvitamise hagi esitamisele. Järelikult ei saa akti tühistamise nõudeid käsitleda eraldi kahju hüvitamise nõuetest. Tegelikult aitab institutsiooni poolt kohtueelses etapis väljendatud seisukohta sisaldav akt kaasa vaid kahju kannatanud poole kahju hüvitamise nõude esitamisele Avaliku Teenistuse Kohtus.
(vt punkt 48)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 18. detsember 1997, kohtuasi T‑90/95: Gill vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑471 ja II‑1231, punkt 45); 6. märts 2001, kohtuasi T‑77/99: Ojha vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑61 ja II‑293, punkt 68); 5. detsember 2002, kohtuasi T‑209/99: Hoyer vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑243 ja II‑1211, punkt 32).
2. Ametnik, kes ei ole esitanud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegade jooksul tühistamishagi väidetavalt tema huve kahjustava akti peale, ei saa seda tegematajätmist heastada, esitades kõnealuse aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude ja kehtestades nii endale uue hagi esitamise tähtaja.
(vt punkt 65)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 29. veebruar 1996, kohtuasi T‑547/93: Lopes vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑63 ja II‑185, punktid 174 ja 175).
3. Ametnikel või teenistujatel tuleb esitada institutsioonile nõue ühendusele omistatava kahju hüvitamiseks mõistliku tähtaja jooksul alates sellest hetkest, kui nad saavad teada olukorrast, mille kohta kaebus esitatakse.
Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata selliste kriteeriumide alusel nagu vaidluse olulisus asjaomase isiku jaoks, kohtuasja keerukus, poolte käitumine ning viitena Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud tähtaeg, mida tuleb pidada ülempiiriks.
Kui selle kuupäeva, mil ametnik sai teada olukorrast, mille kohta kaebus esitatakse, ning kuupäeva, mil ta kahju hüvitamise nõude esitas, vahele jääb rohkem kui kuus aastat, siis seda ei saa pidada mõistlikuks tähtajaks.
(vt punkt 67)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 60 ja 65); 26. juuni 2009, kohtuasi T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑53ja II‑B‑1‑313, punkt 25).
4. Institutsiooni vastutuse tekkimine eeldab järgmiste tingimuste täitmist: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, väidetava kahju olemasolu ning põhjuslik seos tegevuse ning tekitatud kahju vahel.
Lisaks peab sellise põhjusliku seose olemasolu tunnistamiseks põhimõtteliselt tõendama otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu asjassepuutuva ühenduse üleastumise ja kahju vahel.
(vt punkt 69)
Viited:
Euroopa Kohus: 1. juuni 1994, kohtuasi C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 42).
Esimese Astme Kohus: 6. juuli 1995, kohtuasi T‑36/93: Ojha vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑161 ja II‑497, punkt 130); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3315, punkt 149); eespool viidatud kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon (punkt 148); 12. september 2007, kohtuasi T‑250/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑191 ja II‑A‑2‑1251, punkt 95).
Avaliku Teenistuse Kohus: 28. aprill 2009, liidetud kohtuasjad F‑5/05 ja F‑7/05: Violetti jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑83 ja II‑A‑1‑473, punkt 125, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑261/09 P).
5. Liikmesriikidele ühiste õiguspõhimõtete kohaselt on isikul, kellele on tekitatud kahju, mistõttu on suurenenud teise isiku vara, ilma et sellisel rikastumisel oleks mingitki õiguslikku alust, üldjuhul õigus nõuda rikastujalt välja alusetult saadu selle kahju ulatuses. Võttes arvesse, et alusetu rikastumise käsitamine lepinguvälise kohustuse allikana on liikmesriikide õiguskordades üldine, ei saa Euroopa Liit välistada samade põhimõtete enda suhtes kohaldamist, kui füüsiline või juriidiline isik leiab, et liit on tema arvel alusetult rikastunud.
(vt punkt 95)
Viited:
Euroopa Kohus: 16. detsember 2008, kohtuasi C‑47/07 P: Masdar (UK) vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑9761, punkt 47).