KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 10. jaanuaril 2019(1)
Kohtuasi C‑631/17
SF
versus
Inspecteur van de Belastingdienst
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikli 11 lõike 3 punkt e – Kolmanda riigi lipu all sõitval laeval meremehena töötav liikmesriigi kodanik – Tööandja, kes on asutatud muus liikmesriigis, kui töötaja elukohariik – Määruse isikuline kohaldamisala – Kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine
1. Kas määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta(2) artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb käsitleda sättena, millega fikseeritakse kõnealuses määruses sätestatud sotsiaalkindlustuse valdkonnas kohaldatavate õigusaktide (kollisiooninormide) süsteem, mis kehtib kõigi juhtumite puhul, mida ei ole sõnaselgelt ette nähtud, või on selle sätte ulatus piiratud nii, et seda kohaldatakse üksnes mitteaktiivsete isikute suhtes?
2. See on sisuliselt küsimus, millele Euroopa Kohus peab vastama käesolevas kohtuasjas, mis käsitleb Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) eelotsusetaotlust seoses kohtuvaidlusega, mille poolteks on Lätis elav Läti kodanik, kelle Madalmaades asuv äriühing võttis lühikeseks ajaks tööle kolmanda riigi lipu all sõitvale laevale, mis paiknes asjaomase ajavahemiku jooksul väljaspool liidu territooriumi, ning Madalmaade maksuhaldur, kes nõuab selle töötatud aja eest sotsiaalmaksu tasumist.
3. Kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse esimest korda tõlgendada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e, mis kujutab endast uut sätet, mida ei olnud varem kehtinud määruses nr 1408/71(3). Kohtuotsus, mille Euroopa Kohus selles kohtuasjas teeb, on oluline määruses nr 883/2004 sätestatud kollisiooninormide süsteemi määratlemisel.
I. Õiguslik raamistik
4. Määruse nr 883/2004 II jaotises asuvas artiklis 11 „Üldeeskirjad“, mis on selle jaotise esimene artikkel, on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.
[…]
3. Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:
a) liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
b) riigiteenistuja suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kellele allub teda teenistusse võtnud riigiasutus;
c) isiku suhtes, kes saab töötushüvitisi kooskõlas artikliga 65 elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide alusel, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
d) liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või riigiteenistusse kutsutud isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
e) iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme muu liikmesriigi õigusaktide alusel.
4. Käesoleva jaotise mõistes käsitletakse töötamist või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, mis tavaliselt toimub liikmesriigi lipu all merd sõitval alusel, nimetatud liikmesriigis toimuva tegevusena. Siiski kohaldatakse liikmesriigi lipu all sõitval laeval töötava isiku suhtes, kes saab palka ettevõtjalt või isikult, kelle registrisse kantud asukoht või tegevuskoht on teises liikmesriigis, viimasena nimetatud liikmesriigi õigusakte, kui ta elab selles riigis. Palka maksvat ettevõtjat või isikut käsitatakse kõnealuste õigusaktide kohaldamisel tööandjana.
[…]“.
II. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
5. Ajavahemikus 13. augustist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 töötas Läti elav Läti kodanik SF Madalmaades asuva äriühingu Oceanwide Offshore Services B.V. alluvuses.
6. Selle ajavahemiku jooksul töötas SF meremehena (stjuuardina) Bahama lipu all sõitval laeval, mis paiknes kõnealuse ajavahemiku jooksul Põhjamere Saksamaa mandrilava osa kohal.
7. Madalmaade maksuhaldur, täpsemalt Inspecteur van de Belastingdienst (maksuameti inspektor) väljastas SF‑ile maksuteate tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu kohta perioodi eest, mil SF töötas äriühingus Oceanwide Offshore Services B.V.
8. Leides, et ta ei ole Madalmaade sotsiaalmaksukohuslane, esitas SF Madalmaade maksuhalduri otsuse peale kaebuse Rechtbank Zeeland-West-Brabantile (Zeeland-West-Brabanti piirkonna esimese astme kohus, Madalmaad).
9. Kohus otsustas omakorda esitada Hoge Raadile (Madalmaade kõrgeim kohus) mõned eelotsuse küsimused, et määrata kindlaks SF-i olukorrale määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavad õigusaktid.
10. Eelotsusetaotluse esitanud Hoge Raad lähtub eeldusest, et nii SF kui ka tema töösuhe kuuluvad määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse ja kõnealuse ajavahemiku jooksul tehtud tööd ei saa samastada Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil toimuva tegevusega.
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui sellisele olukorrale nagu SF-i olukord ei ole kohaldatav ükski muu määruse nr 883/2004 säte, kuulub selline olukord kõnealuse määruse artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse ning seega on põhikohtuasjas asjakohased asjaomase isiku elukohajärgse liikmesriigi õigusaktid, s.o Läti õigus.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et on asutud seisukohale, et SF-i olukorrale on kohaldatav määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt a koostoimes sama artikli lõikega 4. Nimetatud kohus märgib, et juhul, kui see õiguslik raamistik on õige, on SF-i olukorrale kohaldatav selle riigi õigus, kus on asutatud tööandja, s.o Madalmaade õigus.
13. Selles olukorras, kaheldes oma seisukoha õigsuses, esitas Hoge Raad (kõrgeim kohus) Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Millise liikmesriigi õigusaktid tuleb lugeda määruses nr 883/2004 määratletud kohaldatavateks õigusaktideks ajavahemiku jooksul, mil põhikohtuasjas asjaomane isik töötas Madalmaades asutatud tööandja juures, kui on tegemist asjaomase isikuga, kes: (a) on Läti elanik, (b) on Läti kodanik, (c) töötab Madalmaades asutatud tööandja juures; (d) töötab meremehena, (e) teeb tööd Bahama lipu all sõitval laeval ja (f) teeb nimetatud tööd väljaspool Euroopa Liidu territooriumi?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
14. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. novembril 2017. Kirjalikud seisukohad esitasid SF, Kreeka, Poola ja Madalmaade valitsused ning Euroopa Komisjon. Istungile, mis toimus 8. novembril 2018, ilmusid SF, Kreeka ja Madalmaade valitsused ning komisjon.
IV. Õiguslik hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
15. Eelotsusetaotluses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul täpsustada, millised õigusaktid on määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavad õigusaktid sellises olukorras nagu põhikohtuasjas asjaomase isiku puhul, kes elab oma päritoluliikmesriigis ja kes töötas teises liikmesriigis asutatud tööandja juures meremehena kolmanda riigi lipu all sõitval laeval, mis paiknes asjaomase ajavahemiku jooksul väljaspool liidu territooriumi.
16. Sellega seoses esineb kaks vastandlikku väidet.
17. Esimese väite kohaselt, mida toetasid eelotsusetaotluse esitanud kohus ise, Kreeka ja Poola valitsused, samuti SF, on nii, et kuna SF-i olukord ei ole olukord, mida reguleeriks ükski teine määruse nr 883/2004 säte, kohaldatakse selle suhtes artikli 11 lõike 3 punktis e täiendavalt sätestatut. Sellest tulenevalt kohaldatakse asjaomase isiku suhtes elukohaliikmesriigi õigusakte.
18. Teisest küljest väidavad komisjon ja Madalmaade valitsus, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis e sätestatut kohaldatakse üksnes mitteaktiivsete isikute suhtes ja seega ei oleks see kohaldatav sellises olukorras, milles on SF, kes asjaomasel ajavahemikul tegutses kutsealal. Sellisele olukorrale nagu SF-i olukord kohaldatakse pigem määruse nr 883/2004 II jaotise sätete alusel, tõlgendatuna Euroopa Kohtu praktika(4) valguses, selle liikmesriigi õigusakte, kus on asutatud asjaomase isiku tööandja.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks palutakse Euroopa Kohtul määrata kindlaks määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisala. Seetõttu on minu arvates vaja lähtuda selle sätte analüüsist määrusega nr 883/2004 kehtestatud süsteemi raames, arvestades kohtupraktika põhimõtteid, mille Euroopa Kohus on selles valdkonnas välja töötanud, ja seejärel selle analüüsi põhjal määratleda sätte kohaldamisala.
B. Määruse nr 883/2004 süsteemis artikli 11 lõike 3 punktis e sätestatu
20. Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral sedastanud, on määruse nr 883/2004 (millega on ajakohastatud ja lihtsustatud määruse nr 1408/71 õigusnorme ja säilitatud sama eesmärk) eesmärk liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine selleks, et tagada isikute vaba liikumise õiguse tõhus rakendamine(5).
21. See määrus ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid jätab kehtima eri riigisisesed süsteemid(6), kehtestades rea ühiseid põhimõtteid, mida tuleb kõikide liikmesriikide sotsiaalkindlustuse alastes õigusaktides järgida ja mis kindlustavad koos määruses sisalduva kollisiooninormide süsteemiga, et liidus liikumis- ja elamisvabadust teostavad isikud ei kannaks selle vabaduse kasutamise pärast liikmesriikide erinevate süsteemide tõttu kahju(7).
22. Sellega seoses sisaldab määruse nr 883/2004 II jaotis kollisiooninorme, mis võimaldavad määrata kindlaks määruse kohaldamisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatava õiguse. Seega, kui isiku suhtes on määrus nr 883/2004 kohaldatav, nagu on määratletud määruse artiklis 2, on üldjuhul kohaldatav määruse artikli 11 lõikes 1 sätestatud ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise nõue ning see, millise liikmesriigi õigusnormid kohaldamisele kuuluvad, määratakse kindlaks vastavalt selle määruse II jaotise sätetele(8).
23. Euroopa Kohus on mitmel korral selgitanud, et selle jaotise sätted moodustavad täieliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi. Nende sätete eesmärk ei ole üksnes vältida eri riikide õigusnormide samaaegset kohaldamist ja sellest tuleneda võivaid probleeme, vaid ka vältida olukorda, kus määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel puudub sotsiaalkindlustuskaitse, kuna nende suhtes ei kuulu kohaldamisele ühegi riigi õigusaktid(9).
24. Määruse nr 883/2004 artikkel 11, mis on II jaotise „nurgakivi“, võimaldab kindlaks määrata, millise riigi õigust kohaldatakse isikutele, kes kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse(10).
25. Konkreetselt seoses määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktiga e on Euroopa Kohus märkinud, et selle sättega on ette nähtud „kollisiooninorm“ selle väljaselgitamiseks, millise riigi õigusnorme tuleb kohaldada määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 loetletud sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise suhtes, mida võivad taotleda muud isikud peale selle määruse artikli 11 lõike 3 punktides a–d nimetatud isikute, see tähendab eelkõige majanduslikult mitteaktiivsed isikud(11).
26. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus tuvastada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e konkreetsed eesmärgid, mis on täpselt need, mis on nimetatud eespool punktis 23. Euroopa Kohus on tegelikult selgitanud, et selle sätte eesmärk ei ole mitte üksnes ühe konkreetse olukorra suhtes eri liikmesriikide õigusnormide samaaegse kohaldamise ja sellest tuleneda võivate probleemide vältimine, vaid ka sellise olukorra vältimine, kus määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad sotsiaalkindlustuse vallas kaitsest ilma nende suhtes kohaldatavate õigusnormide puudumise tagajärjel(12). Seevastu ei ole nimetatud sätte kui sellise eesmärk määrata kindlaks õiguse sotsiaalkindlustushüvitistele olemasolu sisulised tingimused. Need tingimused määratakse põhimõtteliselt kindlaks liikmesriikide endi õigusnormides(13).
27. Seoses määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktiga e tuleb samuti märkida, et nagu on selgitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mõni Euroopa Kohtule seisukohad esitanud valitsus, kujutab see säte endast sellele määrusele omast uuendust. Eelmine määrus nr 1408/71 ei sisaldanud tegelikult ühtegi sarnast sätet.
28. Nagu märkis komisjon, järgides Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta kohtuotsust Ten Holder (302/84, EU:C:1986:242), sisaldas määrus nr 1408/71 ainult ühte täiendavat laadi sätet(14). See säte võimaldas kindlaks määrata siiski üksnes neid õigusakte, mis olid kohaldatavad isikute suhtes, kellele ei olnud kohaldatavad enam ühe liikmesriigi õigusaktid, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud neile kohaldatavaks(15).
29. Kuigi määrusega nr 1408/71 kehtestatud raamistikus, nagu on tunnistanud Euroopa Kohus(16), on selle määruse II jaotises olemas täielik ja ühtne kollisiooninormide süsteem, ei olnud sõnaselget normi selle süsteemi üldiseks fikseerimiseks, mis võimaldanuks määrata kohaldatavad õigusaktid kõigi nende juhtumite puhul, mida II jaotise sätetes ei ole sõnaselgelt sätestatud.
30. Selles olukorras pidi Euroopa Kohus süsteemist lünkade kõrvaldamiseks mitu korda sekkuma, määrates laia tõlgendamise või üldise viite abil määruse nr 1408/71 II jaotise sätetele kindlaks, milliseid õigusakte tuleb kohaldada konkreetsete juhtumite puhul, mida ei ole kõnealuse määruse II jaotise kollisiooninormidega sõnaselgelt reguleeritud(17).
C. Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisala
31. Eelmistes punktides esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tõlgendada selle kohaldamisala kindlaksmääramiseks ja täpsemalt selleks, et kontrollida, kas seda sätet kohaldatakse üksnes mitteaktiivsete isikute suhtes, nagu väidavad komisjon ja Madalmaade valitsus.
32. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on(18).
33. Kõigepealt, mis puutub määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sõnastusse, siis tuleb märkida, et see on koostatud väga üldiselt. Seda kohaldatakse „sama isiku suhtes, kes ei kuulu sama punktide a–d kategooriasse“, välja arvatud ühelt poolt „artiklid 12–16“ ja teiselt poolt „teis[ed] käesoleva määruse sät[ted…], millega [sellele isikule] tagatakse hüvitised ühe või mitme muu liikmesriigi õigusaktide alusel“.
34. Sätte grammatiline analüüs näitab mitte üksnes seda, et see on koostatud üldiselt, kasutades väljendit „iga muu isik“, vaid ka seda, et sellega kaasnevad ka kaks samuti üldist „reservatsiooni“: esimene välistab kõik määruse nr 883/2004 II jaotise sätted, s.o kõik kollisiooninormid, mis võimaldavad määrata kindlaks kohaldatava õiguse isikute suhtes, kes jäävad selle kohaldamisalasse; teine viitab seevastu määruse muudele sätetele.
35. Minu arvates toob selline sõnastusvalik kaasa tõlgenduse, mis omistab sellele sättele süsteemi fikseeriva kollisiooninormi olemuse, mille eesmärk on lisada selle reguleerimisalasse kõik juhtumid, mille puhul määruses nr 883/2004 ei ole sõnaselgelt määratletud asjaomase isiku olukorra suhtes kohaldatavaid õigusakte.
36. Sätte grammatiline analüüs ei näita siiski ühtegi tegurit, millega võiks õigustada selle kohaldamisala piiramist üksnes mitteaktiivsete isikutega. Tegelikult ei nähtu sätte tekstist mingil moel, et seda kohaldataks üksnes teatud isikute kategooria suhtes.
37. Teiseks, arvestades konteksti, milles kõnealune säte on lisatud, tuleb kõigepealt märkida, et ükski teine määruse nr 883/2004 säte ega selle põhjendus ei võimalda väita, et selle sätte kohaldamisala piirduks üksnes mitteaktiivsete isikutega.
38. Oma kirjalikes seisukohtades viitas komisjon selle väite põhjendamiseks pigem määruse nr 883/2004 artiklile 2. Selles artiklis on kindlaks määratud määruse enda ratione personae kohaldamisala. Siiski ei ole selge ning ka komisjonil ei õnnestunud seda oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil selgitada, kuidas see artikkel kui selline võiks õigustada sama määruse artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisala piiramist üksnes mitteaktiivsete isikutega.
39. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selleks, et põhjendada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisala piiramist mitteaktiivsete isikutega, toetuti kohtus sama määruse põhjendusele 42. Selle põhjenduse tekstist(19) – mis viitab siiski Taani Kuningriigi konkreetsele olukorrale – selgub, et määrust nr 883/2004 on laiendatud uutele mitteaktiivsete isikute kategooriale. Samas ei saa näha, kuidas selle laienduse sõnaselge tunnustamine selles põhjenduses võib iseenesest õigustada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sätte kohaldamisala piiramist üksnes sellele isikute kategooriale.
40. Minu arvates ei tulene ka artikli 11 ülesehitusest midagi, mis toetaks kõnealuse sätte kohaldamisala piiramist. Asjaolu, et selle artikli lõikega 4 on ette nähtud konkreetne juhtum, mida ei ole sama artikli lõike 3 punktides a–d ette nähtud, ei ole minu arvates mingil juhul asjakohane toetamaks kõnealuse sätte kohaldamisala piiramist mitteaktiivsete isikutega. See konkreetne juhtum kuulub eespool punktis 34 mainitud „reservatsioonide“ hulka.
41. Vastupidi, süstemaatilisest vaatenurgast on nende kahe, muid määruse nr 883/2004 sätteid hõlmava „reservatsiooni“ olemasolu puhul minu arvates tegemist tugeva argumendiga määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kui oma olemuselt süsteemi fikseeriva normi toetuseks.
42. Samuti toetab seda väidet taaskord süstemaatilisest seisukohast asjaolu, et artikli 11, millesse kõnealune säte on lisatud, pealkiri on „üldreeglid“ ja tegemist on määruse nr 883/2004 II jaotise esimese artikliga, millest nähtub selgelt, et selles sisalduvate sätete kohaldamisala on üldine.
43. Kolmandaks, mis puutub kõnealuse sättega taotletavatesse eesmärkidesse, on need, nagu eespool punktis 26 mainitud, Euroopa Kohtul juba selgelt tuvastatud.
44. Sellega seoses leian ma, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et see kujutab endast oma olemuselt üldist ja täiendavat, süsteemi fikseerivat sätet, mis tagab kõigi selles määruses sõnaselgelt sätestamata juhtumite puhul kohaldatava õiguse kindlaksmääramise, see kujutab endast kõige sobivamat sätet selleks, et tagada selle õigusnormi ja määruse eesmärgi saavutamine, s.o vältida erinevate riigisiseste õigusaktide samaaegset kohaldamist konkreetsele olukorrale ja mitte jätta määruse nr 883/2004 reguleerimisalasse kuuluvaid isikuid sotsiaalkindlustuse valdkonnas ilma kaitsest, kuna puuduvad nende suhtes kohaldatavad õigusaktid.
45. Kitsas tõlgendus, mis piiraks vaidlusaluse sätte kohaldamisala üksnes mitteaktiivsete isikutega, tekitaks ohu, et ka määrusega nr 883/2004 loodud kollisiooninormide süsteemis jäävad püsima lüngad, mille tagajärjel tekib õiguslik ebakindlus, mis tuleb Euroopa Kohtul lahendada ex post, nagu varem kehtinud määruse nr 1408/71 puhul.
46. Mis puutub kõnealuse sätte eesmärkidesse, siis märgin veel kord, et komisjoni poolt kohtuistungil esitatud seisukoht, mille kohaselt nähtub 1998. aastal esitatud määruse ettepanekust(20)– mille alusel võeti pärast vastu määrus nr 883/2004 –, et seadusandja eesmärk oli piirata sätte kohaldamisala mitteaktiivsete isikutega, selle ettepaneku tekstis ei kajastu.
47. Tegelikult ei nähtu ettepaneku artikli 8, millest sai hiljem määruse lõpliku teksti artikkel 11, seletuskirjast mingil moel seadusandja kavatsust kõnealuse sätte suhtes (mis jäi määruse lõplikus tekstis sisuliselt muutmata) piirata selle kohaldamisala üksnes mitteaktiivsete isikutega(21).
48. Kokkuvõttes tuleneb minu arvates kõigist eelnevatest kaalutlustest, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sätet tuleb tõlgendada laialt vastavalt määruse ja kõnealuse sätte eesmärkidele, nagu Euroopa Kohus on neid määratlenud. Seepärast kohaldatakse selle määrusega loodud kollisiooninormide süsteemi fikseerivat sätet minu arvates kõigile isikutele, kes ei kuulu selle artikli lõike 3 punktides a–d nimetatud kategooriate alla või kelle suhtes ei ole ühegi teise sama määruse sättega kohaldatavaid õigusakte kindlaks määratud ja seda mis tahes põhjusel ja seetõttu mitte üksnes selle isiku mitteaktiivsuse tõttu.
49. Samuti leian, et eelnevas punktis pakutud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e lai tõlgendus on kooskõlas tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on andnud õigusnormile, mis selle sättega asendati, s.o määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile f. Viimati nimetatud sätet puudutavas kohtupraktikas oli Euroopa Kohus selle üldise sõnastuse põhjal andnud laia tõlgenduse, mille kohaselt säte kattis „kõik juhtumid“, mil liikmesriigi õigusaktid ei olnud isiku suhtes „mis tahes põhjusel“ enam kohaldatavad(22). Sellest tulenevalt ei saa vaidlustatud sätte tõlgendust, mille ma olen esitanud eespool punktis 48, minu arvates kahtluse alla seada ka teised komisjoni ja Madalmaade valitsuse poolt Euroopa Kohtule esitatud seisukohad.
50. Esiteks, mis puutub komisjoni viidetesse ühelt poolt praktilisele juhendile kohaldatavate õigusaktide kohta Euroopa Liidus (EL), Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja Šveitsis(23), mille on ette valmistanud ja heaks kiitnud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon, ja teiselt poolt tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kaasatuse peadirektoraadi dokumendile pealkirjaga „Notes explicatives sur la modernisation de la coordination en matière de securité sociale“(24), tuleb märkida, et need dokumendid, olles samas abivahendiks määruse nr 883/2004 tõlgendamisel, ei ole Euroopa Kohtule ega liikmesriikide kohtutele määruse tõlgendamisel kohustuslikud ega mingilgi moel siduvad(25).
51. Teiseks, mis puutub Euroopa Kohtule seisukohad esitanud menetlusosaliste erinevatesse viidetesse kohtupraktikale, siis märgin kõigepealt, et 14. juuni 2016. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑308/14, EU:C:2016:436) punkt 63, millele Madalmaade valitsus oma väite toetuseks viitas ja millele on viidatud eespool punktis 25, pigem toetab kõnealuse sätte tõlgendamist nii, et seda ei kohaldata üksnes mitteaktiivsete isikute suhtes. Selles punktis on Euroopa Kohus tegelikult kasutanud väljendit „eelkõige“(26), mis näitab kavatsust mitte piirata kõnealuse sätte kohaldamist üksnes kõnealuste isikutega.
52. Mis puutub kohtuotsustesse Aldewereld ja Kik, siis kuigi need pakuvad kindlasti kasulikke tõlgendusjuhiseid, tuleb märkida, et Euroopa Kohus andis need enne määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sätte jõustumist ja seega erinevas õiguslikus kontekstis, kus ei olnud süsteemi fikseerivat reeglit. Euroopa Kohtu poolt selles erinevas kontekstis vastu võetud lahendused ei ole seega ülevõetavad määruse nr 883/2004 uude konteksti, milles Euroopa Kohtul ei ole enam vaja kasutada tõlgenduslahendusi õigusliku raamistiku lünkade täitmiseks.
53. Kolmandaks, mis puutub komisjoni poolt kohtuistungil esitatud seisukohta, mis käsitleb määruse nr 883/2004 süsteemis esinevat hierarhiat lex loci labori ja lex domicilii vahel, leian, et sellise hierarhia olemasolu iseenesest ei õigusta ühe sätte kohaldamisala piiramist määruse puhul, mis seda piirangut sõnaselgelt ette ei näe.
54. Neljandaks leian, et võrdse kohtlemise põhimõttega seotud nõuded, millele tuginevad komisjon ja Madalmaade valitsus, ei ole minu pakutud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tõlgendusega vastuolus. Nagu selle määruse põhjendustes 5, 8 ja 17 on näidatud, on selle põhimõtte kohaselt selle määruse süsteemiga tagatud liidu territooriumil töötavate isikute võrdne kohtlemine liikmesriigi territooriumil, kellele seetõttu määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a säte kehtib.
55. Kui aga asjaomane isik ei tööta liikmesriigi territooriumil ja seetõttu on töötamise seos liidu territooriumiga nõrgem, ei ole täiesti selge, kas võrdse kohtlemise põhimõttega seotud nõuded, mis on omakorda seotud määruse nr 883/2004 üldisema eesmärgiga hõlbustada isikute vaba liikumist(27), oleksid tõhusamalt tagatud pigem tööandja asutamiskohaga seotuse kriteeriumiga kui asjaomase isiku elukohaga seotuse kriteeriumiga. Nagu rõhutasid Kreeka ja Poola valitsused, on meremeeste puhul, nagu põhikohtuasjas asjaomane isik, kelle tööle on iseloomulik suur rahvusvaheline liikuvus ja tähtajalised lepingud, mis on sageli lühiajalised ja sageli sõlmitud vahemaa tagant, tegemist selle kohta selge näitega.
56. Lõpuks, viiendaks, ei ole minu arvates määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tõlgendus, mille ma pakkusin välja eespool punktis 48, vastuolus kohtuistungil tõstatatud võimaliku ohuga, et asjaomase isiku elukohaliikmesriigi õigusaktid ei näe ette sätteid, mis võimaldaksid tema liitumist selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga ja et seetõttu jääb asjaomane isik kaitseta.
57. Sellega seoses märgin, et nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, millele on viidatud punktis 20 ja järgnevates punktides, on määruse nr 883/2004 II jaotise sätete ainus eesmärk tõepoolest määrata kindlaks, millise liikmesriigi õigusaktid kuuluvad kohaldamisele selle määruse kohaldamisalasse kuuluvate isikute suhtes. Sellistena ei ole nende sätete eesmärk sotsiaalkindlustusskeemi või sellise skeemi ühe või teise haruga liitumise õiguse või kohustuse olemasolu tingimuste kindlaksmääramine, vaid need tingimused tuleb määrata kindlaks iga liikmesriigi õigusaktides(28).
58. Euroopa Kohus on siiski selgitanud, et kollisiooninormide süsteemi täielikkuse tulemusena piiratakse kõigi liikmesriikide seadusandjate pädevust määrata nende asjasse puutuva riigisisese õiguse ulatust ja kohaldamistingimusi seoses isikutega, kelle suhtes see õigus kehtib, ja seoses territooriumiga, kus tekivad riigisiseste sätete õiguslikud tagajärjed(29).
59. Liikmesriigid on sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse tingimusi kehtestades tõepoolest kohustatud järgima liidu õiguse kehtivaid sätteid. Eelkõige on liikmesriikidele kohustuslikud määrusega nr 883/2004 ette nähtud kollisiooninormid ja neil ei ole seega õigust otsustada selle üle, millises ulatuses kuuluvad kohaldamisele nende endi ja millises ulatuses mõne teise liikmesriigi õigusnormid(30).
60. Sellest järeldub, pidades silmas eespool nimetatud II jaotise sätete eesmärki, nagu on märgitud eespool punktides 23 ja 26, et need on mõeldud eelkõige selleks, et vältida olukorda, kus selle määruse kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel puudub sotsiaalkindlustuskaitse, kuna nende suhtes ei kuulu kohaldamisele ühegi riigi õigusaktid, ei saa sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise tingimuste tagajärg seega olla see, et kõne all olevate õigusaktide kohaldamisalast jäetakse välja isikud, kelle suhtes määruse nr 883/2004 alusel on need samad õigusaktid kohaldatavad(31).
D. Eelotsuse küsimuse analüüs
61. Eeltoodud kaalutlusi ja minu eespool punktis 48 pakutud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tõlgendust silmas pidades tuleb minu arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusele vastata.
62. Sellega seoses on minu arvates asjakohane kõigepealt kinnitada, et kolm eeldust, millele kohus Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuses tugines, näivad olevat õiged(32).
63. Tegelikult ei ole mingit kahtlust selles, et SF kuulub määruse nr 883/2004 artikli 2 alusel selle määruse kohaldamisalasse. Tema puhul on tõepoolest tegemist Lätis elava Läti kodanikuga ega vaielda vastu sellele, et tema suhtes tuleks asjaomase ajavahemiku jooksul kohaldada liikmesriigi, see on Läti või Madalmaade õigust(33).
64. Teiseks on Euroopa Kohus juba märkinud, et kolmanda riigi lipu all sõitval laeval toimuv tööalane tegevus ei saa olla samastatav selle liikmesriigi territooriumil töötamisega, kui see laev paikneb rahvusvahelistes vetes selle liikmesriigi mandrilava osa kohal(34).
65. Kolmandaks on samuti selge, et SF-i töösuhe on liidu territooriumiga piisavalt tihedalt seotud. Tegelikult ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et selline seos tuleneb asjaolust, et liidu kodaniku, kes elab ühes liikmesriigis, on tööle võtnud teises liikmesriigis asuv ettevõtja, kelle heaks ta töötab(35).
66. Neil asjaoludel märgin, et nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka Euroopa Kohtule seisukohad esitanud menetlusosalised on õigesti ühel nõul selles, et sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas asjaomane isik, ei ole kohaldatav ükski muu määruse nr 883/2004 säte kui ainult artikli 11 lõike 3 punkt e.
67. Esiteks ei kohaldata sellises olukorras ühtegi sama artikli lõike 3 punktide a–d sätet, eelkõige ei kohaldata punkti a, kuna meremehena ei töötatud ühegi liikmesriigi territooriumil.
68. Teiseks ei ole kohaldatav eespool nimetatud artikli 11 lõige 4, sest seda kohaldatakse üksnes töötamisele liikmesriigi lipu all merd sõitval alusel, samas kui põhikohtuasjas toimus tegevus kolmanda riigi lipu all sõitval laeval.
69. Kolmandaks ei ole niisuguses olukorras kohaldatav ükski määruse nr 883/2004 II jaotise muudest sätetest ega mis tahes muu selle määruse säte, mida kohaldatakse teistsugustes olukordades kui põhikohtuasjas käsitletud olukord(36).
70. Neil asjaoludel, arvestades eespool punktis 48 esitatud sätte tõlgendust, leian, et sellises olukorras nagu SF-i olukord on kohaldatav määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis e sätestatu ja seetõttu kohaldatakse selles olukorras olevale isikule elukohariigi õigust.
V. Ettepanek
71. Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus) järgmiselt:
Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kodaniku suhtes, kes elab oma päritoluliikmesriigis ja kes töötas teises liikmesriigis asutatud tööandja juures meremehena kolmanda riigi lipu all sõitval laeval, mis paiknes asjaomase ajavahemiku jooksul väljaspool liidu territooriumi, kehtivad selle ajavahemiku jooksul tema elukohaliikmesriigi õigusaktid.