Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzgericht (Austria) 6. augustil 2020 – QY versus Finanzamt Wien für den 8., 16. und 17. Bezirk
(kohtuasi C-372/20)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Bundesfinanzgericht
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: QY
Vastustaja: Finanzamt Wien für den 8., 16. und 17. Bezirk
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus:
Kas määruse nr 883/20041 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätte kohaldamisalasse kuulub sellise töötaja olukord, kellel on selle liikmesriigi kodakondsus, kus on ka tema ja tema laste elukoht, ja kes sõlmib teises liikmesriigis asuva tööandjaga tööle asumiseks arenguabitöötajana töölepingu, mis on asukohariigi õigusnormide kohaselt kaetud kohustusliku kindlustuse süsteemiga, ja keda tööandja ei läheta kolmandasse riiki küll vahetult pärast töölevõtmist, kuid teeb seda pärast ettevalmistusaja lõppu ja pärast reintegratsiooni eesmärgil asukohariiki tagasipöördumist?
Teine küsimus:
Kas selline liikmesriigi õigusnorm nagu perehüvitiste seaduse (Familienlastenausgleichsgesetz) § 53 lõige 1, mis muu hulgas sisaldab iseseisvat nõuet Austria kodanikega võrdsustamise kohta, rikub määruste ülevõtmise keeldu ELTL artikli 288 teise lõigu tähenduses?
Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus puudutavad juhtumit, mil taotleja olukord kuulub määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse ja liidu õigus paneb perehüvitiste maksmise kohustuse üksnes elukohaliikmesriigile.
Kolmas küsimus:
Kas töötajate kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeldu, mis on sätestatud ELTL artikli 45 lõikes 2, täiendavalt ELTL artiklis 18, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu arenguabitöötajaid käsitleva seaduse (Entwicklungshelfergesetz) § 13 lõige 1 selle kuni 31. detsembrini 2018 kehtinud redaktsioonis (edaspidi „varasem redaktsioon“), mis seob õiguse saada perehüvitisi liikmesriigis, mis ei ole liidu õiguse kohaselt pädev riik, tingimusega, et arenguabitöötaja peamine huvide kese või harilik viibimiskoht oli juba enne töötamise alustamist asukohaliikmesriigi territooriumil, kusjuures seda nõuet peavad täitma ka Austria kodanikud?
Neljas küsimus:
Kas määruse nr 883/2004 artikli 68 lõiget 3 ning määruse (EÜ) nr 987/20092 , artikli 60 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi asutus, keda taotleja pidas esmajärjekorras pädevaks töökohaliikmesriigiks ja kellele esitati perehüvitiste taotlus, kuid kelle õigusnormid ei ole kohaldatavad esmajärjekorras ega teises järjekorras, ent [kus] on siiski õigus saada perehüvitisi riigisisese õiguse alternatiivse normi kohaselt, peab analoogia alusel kohaldama sätteid, mis käsitlevad taotluse edastamise kohustust, teavitamist, esialgse otsuse tegemist kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ja esialgset rahalise hüvitise maksmist?
Viies küsimus:
Kas kohustus teha esialgne otsus kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta lasub üksnes vastustajaks oleval asutusel või ka halduskohtul, kelle poole on haldusmenetluses pöördutud?
Kuues küsimus:
Millal on halduskohus kohustatud tegema esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta?
Seitsmes küsimus puudutab juhtumit, mil taotleja olukord kuulub määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamisalasse ja liidu õigus kohustab töökohaliikmesriiki ja elukohaliikmesriiki ühiselt maksma perehüvitisi.
Seitsmes küsimus:
Kas lauseosa „asutus edastab taotluse“ määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punktis a ja lauseosa „edastab kõnealune asutus taotluse“ rakendusmääruse nr 987/2009 artiklis 60 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätted seovad esmajärjekorras pädeva liikmesriigi asutuse ja teises järjekorras pädeva liikmesriigi asutuse omavahel nii, et mõlemad liikmesriigid peavad ühiselt menetlema ÜHTE (arvsõna üks ainsuses) perehüvitiste taotlust, või peab taotleja perehüvitist selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kelle õigusakte kohaldatakse teises järjekorras, eraldi taotlema, mistõttu peab taotleja kahe liikmesriigi kahe asutuse puhul esitama kaks füüsilisel kujul taotlust (vormi), mille alusel hakkab paratamatult kulgema kaks erinevat tähtaega?
Kaheksas kuni üheksas küsimus puudutavad ajavahemikku alates 1. jaanuarist 2019, kui koos perehüvitiste indekseerimise alustamise ja arenguabitöötajaid käsitleva seaduse (Entwicklungshelfergesetz) varasema redaktsiooni § 13 lõike 1 kehtetuks tunnistamisega lõpetas Austria perehüvitise maksmise arenguabitöötajatele.
Kaheksas küsimus:
Kas ELTL artikli 4 lõiget 4, artikleid 45 ja 208, EL lepingu artikli 4 lõiget 3 ning määruse nr 883/2004 artikleid 2, 3 ja 7 ning II jaotist tuleb tõlgendada nii, et need kehtestavad liikmesriigile üldise keelu lõpetada perehüvitiste maksmine arenguabitöötajale, kes võtab oma pereliikmed kaasa kolmandas riigis asuvasse lähetuskohta?
Teise võimalusena üheksas küsimus:
Kas ELTL artikli 4 lõiget 4, artikleid 45 ja 208, EL lepingu artikli 4 lõiget 3 ning määruse nr 883/2004 artikleid 2, 3 ja 7 ning II jaotist tuleb tõlgendada nii, et need tagavad juba möödunud perioodideks õiguse perehüvitistele omandanud arenguabitöötajale käesoleva kohtuasjaga sarnases olukorras selle õiguse individuaalse ja konkreetse säilimise tulevasteks perioodideks, olgugi et liikmesriik on arenguabitöötajatele perehüvitiste maksmise lõpetanud?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1).