Liidetud kohtuasjad C‑596/16 ja C‑597/16

Enzo Di Puma
versus
Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob)

ja

Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob)
versus
Antonio Zecca

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2003/6/EÜ – Siseteabe alusel kauplemine – Karistused – Siseriiklikud õigusnormid, milles on sama teo eest ette nähtud haldussanktsioon ja kriminaalkaristus – Kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsuse seadusjõud haldusmenetluse suhtes – Kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus, millega lõpetatakse menetlus siseteabe alusel kauplemise suhtes – Karistuste tõhusus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 50 – Ne bis in idem’i põhimõte – Haldussanktsiooni kriminaalõiguslik laad – Sama süüteo olemasolu – Artikli 52 lõige 1 – Ne bis in idem’i põhimõtte piirangud – Tingimused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. märtsi 2018. aasta otsus

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Siseteabe alusel kauplemine – Keeld – Sanktsioonid – Liikmesriikide kohustus kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad haldussanktsioonid – Ulatus – Võimalus näha ette haldussanktsiooni ja kriminaalkaristuse kumuleerimine – Piir – Ne bis in idem’i põhimõtte järgimine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6, artikli 14 lõige 1)

2.        Põhiõigused – Ne bis in idem’i põhimõte – Riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda jätkata siseteabe alusel kauplemise eest kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni määramise menetlust isiku suhtes, kes seoses sama teoga on jõustunud kohtuotsusega juba kriminaalkorras õigeks mõistetud – Lubatavus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6, artikli 14 lõige 1)

3.        Põhiõigused – Ne bis in idem’i põhimõte – Kohaldamise tingimused – Sama süüteo olemasolu – Kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50)

4.        Põhiõigused – Ne bis in idem’i põhimõte – Piirang – Riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni ja kriminaalkaristuse kumuleerimine – Lubatavus – Tingimused – Üldist huvi pakkuvale eesmärgile vastav piirang – Eesmärk kaitsta liidu finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu – Hõlmamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50 ja artikli 52 lõige 1)

1.      Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 koostoimes direktiivi artiklitega 2 ja 3 on sätestatud liikmesriikide kohustus näha siseteabe alusel kauplemise keelu rikkumise eest ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad haldussanktsioonid. Kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi artikli 14 lõikega 1 on liikmesriikidele kehtestatud üksnes kohustus näha ette sellistele tunnustele vastavad haldussanktsioonid, ilma et liikmesriikidelt nõutaks, et nad kehtestaksid siseteabe alusel kauplemisega tegelevate isikute suhtes ka kriminaalkaristusi (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Spector Photo Group ja Van Raemdonck, C‑45/08, EU:C:2009:806, punkt 42), on liikmesriikidel sellegipoolest ka õigus näha ette kriminaalkaristuse ja haldussanktsiooni kumuleerimine, tingimusel et järgitakse siiski liidu õigusest tulenevaid piire ja eelkõige harta artikliga 50 tagatud ne bis in idem’i põhimõttest tulenevaid piire, mida harta artikli 51 lõike 1 kohaselt tuleb selle õiguse kohaldamisel järgida.

(vt punkt 26)

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta artikli 14 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetlust ei või jätkata pärast kriminaalkorras õigeksmõistvat jõustunud kohtuotsust, millega on tuvastatud, et siseteabe alusel kauplemist puudutavate õigusnormide rikkumise koosseisu tunnuste esinemine, mille tõttu alustati ka seda menetlust, ei ole tõendatud.

Sellega seoses tuleb märkida, et ei artikli 14 lõikes 1 ega üheski teises direktiivi 2003/6 sättes ei ole täpsustatud kriminaalkorras õigeksmõistva jõustunud kohtuotsuse mõju rahatrahvi määramise menetlusele. Arvestades lisaks, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte, on Euroopa Kohus leidnud, et liidu õigus ei nõua, et jäetaks kohaldamata siseriiklikke menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu (vt selle kohta seoses tõhususe põhimõttega 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punktid 58 ja 59, ning 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punktid 28 ja 29).

Niisugune hinnang ei mõjuta EIÕK protokolli nr 7 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud võimalust kriminaalmenetlus vajaduse korral uuendada, kui uued või äsja ilmnenud asjaolud või oluline puudus varasemas menetluses võisid kriminaalasjas tehtud kohtuotsust mõjutada.

Seda tõlgendust kinnitab harta artikkel 50.

Sellega seoses tuleb täheldada, et eesmärk kaitsta finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu võib põhjendada kriminaalõiguslikku laadi menetluste ja karistuste kumuleerimist, nagu on ette nähtud põhikohtuasjades käsitletavates siseriiklikes õigusnormides, kui nende menetluste ja karistustega taotletakse sellise eesmärgi saavutamiseks täiendavaid eesmärke, mis puudutavad olenevalt olukorrast sama süüteo eri aspekte (vt selle kohta tänane kohtuotsus Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 46).

Kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi – nagu on kõne all põhikohtuasjades – määramise menetluse jätkamisel pärast kriminaalmenetluse lõpetamist jõustunud kohtulahendiga tuleb siiski rangelt järgida proportsionaalsuse põhimõtet (vt selle kohta tänane kohtuotsus Garlsson Real Estate, C‑537/16, punkt 48). Sellises olukorras nagu põhikohtuasjades ületab kriminaalõiguslikku laadi rahatrahvi määramise menetluse jätkamine aga ilmselgelt seda, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 42 nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna kriminaalasjas jõustunud õigeksmõistvas kohtuotsuses on tuvastatud, et puuduvad selle süüteo koosseisu tunnused, mille eest karistamine on direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud. Tuleb lisada, et juba artikli 50 sõnastusest nähtub, et ne bis in idem’i põhimõttega antav kaitse ei piirdu olukorraga, kus asjaomane isik on kriminaalkorras süüdi mõistetud, vaid hõlmab ka olukorda, kus isik on lõplikult õigeks mõistetud.

(vt punktid 30, 31, 35, 37, 39, 42–44 ja 46 ning resolutsioon)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 38)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 42)