AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

1. detsember 2010

Kohtuasi F‑89/09

Spyridon Gagalis

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Tööõnnetus – Püsiv osaline töövõimetus – Otsus hüvitada vesiraviga seotud kulud 75% ulatuses – Raviteenuste hüvitamine personalieeskirjade artikli 72 alusel ja täiendav hüvitamine personalieeskirjade artikli 73 alusel – Ravil viibimise kulude hüvitamata jätmine – Täiendavast hüvitamisest keeldumine – Personalieeskirjade artikli 73 lõike 3 ning õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiste eeskirjade artikli 9 tõlgendamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega S. Gagalis palub esiteks tühistada nõukogu personali ja halduse peadirektoraadi peadirektori otsus, mille ta tegi ametisse nimetava asutusena 9. detsembril 2008 ja millega hagejale keelduti 75% ulatuses hüvitamast vesiraviga seotud kulusid vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklile 73, ning 15. juuli 2009. aasta otsus, millega tema kaebus jäeti osaliselt rahuldamata, ning teiseks mõista nõukogult välja täiendav summa 1551,38 eurot koos intressidega.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Kulude hüvitamine

(Personalieeskirjad, artikkel 72 ja artikli 73 lõige 3; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 9)

2.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik)

1.      Mis puudutab õnnetusjuhtumiga seotud kulude hüvitamist ning eelkõige taotlust hüvitada vesiraviga seotud kulud, sh ravil viibimise kulud, siis personalieeskirjade artikli 73 lõike 3 teise lõigu ning ühiseeskirjade ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta artikli 9 sõnastusest tuleneb, et nende kahe sätte ja personalieeskirjade artikli 72 vahel on seos. Kui personalieeskirjade artikli 73 lõike 3 teine lõik näeb ette, et õnnejuhtumisega tekkinud kulud hüvitatakse „ainult juhul, kui artikli 72 alusel ametnikule makstav summa ei kata täielikult tekkinud kulusid”, siis ühiseeskirjade artikli 9 lõike 1 kolmas lõik sätestab, et õnnetusjuhtumiga tekkinud kulud hüvitatakse „pärast seda, kui personalieeskirjade artiklis 72 sätestatud ravikindlustusskeem on enda katta võtnud personalieeskirjades sätestatud tingimuste kohaselt selle skeemi alla kuuluva osa”.

Seega tuleb personalieeskirjade artikli 73 lõiget 3 ja ühiseeskirjade ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta artikli 9 lõike 1 kolmandat lõiku tõlgendada nii, et need näevad ette ainult täiendava hüvitise kulude eest, mis on tekkinud personalieeskirjade artikliga 72 hõlmatud raviteenustega, pärast seda, kui ravikindlustusskeem on enda katta võtnud selle skeemi alla kuuluva osa. Õnnetusjuhtumikindlustus on ainult täiendav ning ei näe seega ette, et hüvitatakse kulud raviteenuste eest, mida ravikindlustusskeem ei kata ning seetõttu ei hüvita.

(vt punktid 41 ja 42)

2.      Personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust tuleneb, et igas personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetses ja ametniku huve kahjustavas otsuses peab sisalduma põhjendus. Ametniku huve kahjustava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on ühelt poolt pakkuda huvitatud isikule vajalik selgitus võimaldamaks isikul hinnata otsuse põhjendatust ning teiselt poolt teha võimalikuks otsuse kohtulik kontroll. Sellise kohustuse eesmärk on eelkõige võimaldada huvitatud isikul teada saada tema suhtes tehtud otsused põhjendused, et ta saaks vajaduse korral kasutada oma õiguste ja huvide kaitseks vajalikke õiguskaitsevahendeid.

Täielikku põhjenduste puudumist enne hagi esitamist saab administratsioon kompenseerida selgituste andmisega isegi kohtumenetluse staadiumis, kui huvitatud isikule olid juba enne hagi esitamist teada asjaolud, mis moodustasid osalise põhjenduse. Lisaks on otsus piisavalt põhjendatud, kui hagi esemeks olev akt on antud asjaomasele ametnikule teadaolevatel asjaoludel, mis võimaldab viimasel mõista tema suhtes võetud meetme ulatust.

(vt punktid 65 ja 67)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. märts 2003, kohtuasi T‑33/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon, (EKL AT 2003, lk I‑A‑105 ja II‑541, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika); 25. märts 2004, kohtuasi T‑145/02: Petrich vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑101 ja II‑447, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika); 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).