Kohtuasi C‑377/14

Ernst Georg Radlinger

ja

Helena Radlingerová

versus

Finway a.s.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Krajský soud v Praze)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikkel 7 – Maksejõuetusmenetlust reguleerivad siseriiklikud normid – Tarbijakrediidilepingust tulenevad võlad – Tõhus õiguskaitsevahend – Lisa punkti 1 alapunkt e – Ülemäära suur hüvitussumma – Direktiiv 2008/48/EÜ – Artikli 3 punkt l – Krediidi kogusumma – I lisa I punkt – Kasutusele võetud krediidi suurus – Aastamäära arvutamine – Artikli 10 lõige 2 – Teabe esitamise kohustus – Uurimine omal algatusel – Karistus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 21. aprill 2016

1.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine – Siseriiklikud õigusnormid, mis takistavad siseriiklikul kohtul kontrollimast omal algatusel maksejõuetusmenetluses esitatud nõude aluseks oleva tingimuse ebaõiglast laadi, ja mis piiravad kohtulikku järelevalvet üksnes tagamata nõudeid käsitlevate tingimustega – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikkel 6 ja artikli 7 lõige 1)

2.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Nõuded lepingus sisalduvale kohustuslikule teabele – Ese – Siseriikliku kohtu kohustus kontrollida nende nõuete järgimist omal algatusel ja teha sellest järeldused – Piirid

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 10 lõige 2 ja artikkel 23)

3.        Institutsioonide aktid – Direktiivid – Vahetu õigusmõju – Piirid – Võimalus tugineda direktiivile eraõigusliku isiku vastu – Välistamine – Rakendamine liikmesriikide poolt – Siseriiklike kohtute kohustused – Kohustus kontrollida omal algatusel mõningate direktiivides 93/13 ja 2008/48 ette nähtud tarbijakaitse kohustuste täitmist

(ELTL artikli 288 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 10 lõige 2; nõukogu direktiiv 93/13, artikli 7 lõige 1)

4.        Tarbijakaitse – Tarbijakrediidilepingud – Direktiiv 2008/48 – Nõuded lepingus sisalduvale kohustuslikule teabele – Krediidi kogusumma ja kasutusele võetud krediidi suurus – Mõiste

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48, artikli 3 punktid h ja l, artikli 10 lõige 2 ja lisa I punkt I)

5.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Ebaõiglane tingimus artikli 3 tähenduses – Siseriikliku kohtu hinnang – Kriteeriumid – Sellise tingimuse kohaldamine, mis näeb ette ülemäära suure hüvitussumma nõudmise tarbijalt – Siseriikliku kohtu pädevus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artiklid 3, 4, artikli 6 lõige 1, artikkel 7 ja lisa punkti I alapunkt e)

1.        Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis esiteks maksejõuetusmenetluses ei võimalda asja menetleval kohtul omal algatusel hinnata nimetatud menetluses esitatud nõuete aluseks olevate lepingutingimuste ebaõiglast laadi, isegi kui asjaomase kohtu käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, ning teiseks annavad sellele kohtule õiguse kontrollida üksnes tagamata nõudeid, ja seda ainult nõuete aegumise või lõppemisega seotud väidete osas.

Liikmesriigi kohus peab nimelt omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelist ebavõrdsust, ning ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. Kuna õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tähendab seda, et olenemata sellest, kas tegemist on tagatud või tagamata nõuetega, on tarbijal õigus vaidlustada siseriiklikus kohtus nõuded, mis tulenevad krediidilepingust, mille tingimused võidakse tunnistada ebaõiglasteks, siis kahjustavad siseriiklikud sätted, mis annavad võlgnikule, kes kavatseb vaidlustada tagamata nõuet, õiguse tugineda ainult selle nõude aegumisele või lõppemisele, direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7 taotletava kaitse tõhusust.

(vt punktid 52, 56, 57, 59 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see paneb siseriiklikule kohtule, kes lahendab nimetatud direktiivi tähenduses krediidilepingust tulenevaid nõudeid käsitlevat vaidlust, kohustuse omal algatusel kontrollida kõnealuses sättes ette nähtud teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest, tingimusel et karistused vastavad nimetatud direktiivi artiklis 23 esitatud nõuetele.

Lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta on tarbijale ülimalt oluline. Eelkõige selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel. Peale selle esineb arvestatav risk, et muu hulgas teadmatusest ei tugine tarbija õigusnormile, mille eesmärk on teda kaitsta. Sellest järeldub, et tarbija tegelikku kaitset ei ole võimalik saavutada, kui siseriiklik kohus ei pea omal algatusel kontrollima liidu tarbijaõiguse normidest tulenevate nõuete järgimist. Kuna asja menetlev kohus peab seega tagama direktiivi 2008/48 sätetega taotletava tarbijate kaitse kasuliku mõju, ei piirdu liidu õigusega talle asjaomases valdkonnas antud roll pelgalt võimalusega teha otsus nimetatud nõuetest kinnipidamise kohta, vaid see hõlmab ka kohustust kontrollida seda küsimust omal algatusel kohe, kui kõnealuse kohtu käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

(vt punktid 64–66, 70, 74 ja resolutsiooni punkt 2)

3.        Liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamiseks on siduv kohustus, mis on kehtestatud ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga ja direktiivi enesega. See kohustus võtta kõik üld‑ ja üksikmeetmed on siduv liikmesriikide kõigi asutuste suhtes, sh kohtutele nende pädevuse piires.

Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ja direktiivi 2008/48, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, puhul kujutab kohustus omal algatusel kontrollida teatavate tingimuste ebaõiglast laadi ja kohustusliku teabe olemasolu krediidilepingus endast ühelt poolt menetlusnormi, mis ei sea kohustusi üksikisikule, vaid kohtutele. Lisaks peab siseriiklik kohus siseriikliku õiguse kohaldamisel tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses direktiivi 2008/48 sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Selline siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on EL toimimise lepinguga loodud süsteemile omane, kuna see võimaldab siseriiklikel kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse täieliku toime.

(vt punktid 76, 77, 79)

4.        Direktiivi 2008/48, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikli 3 punkti l ja artikli 10 lõiget 2 ning selle direktiivi I lisa I punkti tuleb tõlgendada nii, et krediidi kogusumma ja kasutusele võetud krediidi suurus tähistavad üheskoos summasid, mis on antud tarbija käsutusse; see välistab summad, mis on krediidiandja poolt määratud asjaomase krediidiga seotud kulude tasumiseks ja mida ei ole sellele tarbijale tegelikult välja makstud.

Kuna mõiste „tarbija poolt makstav kogusumma“ on direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis h määratletud kui krediidi kogusumma ja krediidi kogukulu summa tarbija jaoks, tuleneb sellest, et mõisted „krediidi kogusumma“ ja „krediidi kogukulu summa tarbija jaoks“ on teineteist välistavad ning järelikult ei saa krediidi kogusummasse kuuluda summad, mis on hõlmatud krediidi kogukulu summaga tarbija jaoks. Niisiis ei saa krediidi kogusummasse direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti l ja artikli 10 lõike 2 tähenduses kuuluda ükski neist summadest, mis on mõeldud asjaomase laenu alusel kokku lepitud kohustuste täitmiseks, nagu näiteks haldustasud, intress, komisjonitasud või mis tahes muud tasud, mida tarbija peab maksma. Seoses sellega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas summa on ebaseaduslikult lisatud krediidi kogusummasse direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti l tähenduses, sest see asjaolu võib mõjutada aastamäära arvutamist ning seega ka selle teabe täpsust, mida krediidiandja peab direktiivi artikli 10 lõike 2 alusel asjaomases krediidilepingus esitama.

(vt punktid 85, 86, 89, 91 ja resolutsiooni punkt 3)

5.        Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes sätteid tuleb tõlgendada nii, et oma kohustusi mitte täitvalt tarbijalt nõutava hüvitussumma ülemäärase suuruse hindamisel selle direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e tähenduses tuleb hinnata kõigi selles lepingus sisalduvate asjakohaste klauslite kumulatiivset mõju, olenemata sellest, kas võlausaldaja nõuab tegelikult nende kõigi täielikku täitmist, ning vajaduse korral tuleb siseriiklikul kohtul vastavalt nimetatud direktiivi artikli 6 lõikele 1 välja selgitada kõik tagajärjed, mis tulenevad mõnede tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamisest, jättes kohaldamata kõik ebaõiglaseks tunnistatud tingimused, tagamaks, et need ei ole tarbijale siduvad.

Siseriiklikud kohtud peavad jätma ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata üksnes selleks, et sellel ei oleks tarbijale siduvat toimet, ilma et neil oleks õigust muuta selle tingimuse sisu. Sellest järeldub, et siseriiklik kohus, kes on tuvastanud, et mitu müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimust on ebaõiglased direktiivi 93/13 tähenduses, peab jätma kohaldamata kõik ebaõiglased tingimused, mitte pelgalt mõne nende hulgast.

(vt punktid 97, 100, 101 ja resolutsiooni punkt 4)