KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 7. septembril 2017(1)
Kohtuasi C‑691/15 P
Euroopa Komisjon
versus
Bilbaína de Alquitranes, SA
Deza, a.s.
Industrial Química del Nalón, SA
Koppers Denmark A/S
Koppers UK Ltd
Koppers Netherlands BV
Rütgers basic aromatics GmbH
Rütgers Belgium NV
Rütgers Poland Sp. z o.o.
Bawtry Carbon International Ltd
Grupo Ferroatlántica, SA
SGL Carbon GmbH
SGL Carbon GmbH
SGL Carbon
SGL Carbon, SA
SGL Carbon Polska S.A.
ThyssenKrupp Steel Europe AG
Tokai erftcarbon GmbH
Apellatsioonkaebus – Keskkond – Teatavate ainete ja segude klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine – Kohandamine tehnika arenguga – Pigi, kõrgtemperatuurse kivisöetõrva klassifitseerimine veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410)
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas on vaidlus selles küsimuses, kuidas ühitada kompleksseid teaduslikke hindamisi haldusmeetmete seaduslikkuse nõudega. Kui õigusnormidega on ette nähtud loetelu „asjakohastest elementidest“, mida tuleb sellistel hindamistel arvesse võtta, siis kas sellist loetelu tuleb pidada ammendavaks, nii et asjaomased asutused peavad eirama kõiki muid elemente? See ongi käesoleva apellatsioonkaebuse tähtsaim õigusküsimus.
2. Pigi, kõrgtemperatuurne kivisöetõrv (ingl pitch, coal tar, high-temperature – edaspidi „CTPHT“) (EÜ nr 266-028-2) on kõrgtemperatuurse kivisöetõrva destilleerimisel tekkiv must, tahke jääkaine. Tegemist on omamoodi UVCB-ainega, s.o sellise ainega, mille koostis on kompleksne või muutuv. CTPHT klassifitseeriti määrusega (EL) nr 944/2013 (edaspidi „vaidlustatud määrus“)(2) veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410). Klassifitseerimine toimus nn summeerimismeetodil, mille kohaselt aineid klassifitseeritakse nende koostisosade järgi.
3. Bilbaína de Alquitranes, SA jt(3) (edaspidi „vastustajad“) on CTPHT tarnijad ja allkasutajad. Nad vaidlustasid eespool nimetatud määruse kehtivuse Üldkohtus. See tegi otsuse kohtuasjas T‑689/13(4) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega tühistas vaidlustatud määruse need osad, mis käsitlevad CTPHT klassifitseerimist. Üldkohus põhjendas oma otsust sellega, et Euroopa Komisjon ei ole CTPHT klassifitseerimisel veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410) arvesse võtnud asjaolu, et CTPHT on vees peaaegu lahustumatu.
4. Käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustab komisjon selle otsuse, esitades kolm väidet. Esiteks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud. Teiseks on Üldkohus tema väitel teinud ilmse vea eelkõige järeldusega, et komisjon oleks pidanud klassifitseerimisel summeerimismeetodit kasutades arvesse võtma CTPHT kui terviku vees lahustuvust. Kolmandaks on Üldkohus komisjoni väitel ületanud oma kohtuliku kontrolli pädevuse piire ja seeläbi moonutanud talle esitatud tõendeid.
II. Õigusraamistik
A. ELi õigus
1. Määrus (EÜ) nr 1272/2008 (edaspidi „CLP-määrus“)
5. Ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist käsitleva CLP-määruse(5) artikkel 1 sätestab, et „määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase ning ainete, segude ja teatavate toodete vaba liikumine […]. Selleks: a) ühtlustatakse ainete ja segude klassifitseerimise kriteeriumid […]“.
6. V jaotis sisaldab ainete klassifikatsiooni ühtlustamise eeskirju ning näeb ette, et liikmesriigid võivad teatavatel juhtudel teha ettepanekuid ainete ühtlustatud klassifikatsiooni kehtestamiseks (artikli 37 lõige 1). Sellistel juhtudel peavad nad ettepaneku esitama määruse (EÜ) nr 1907/2006 (edaspidi „REACH-määrus“)(6) artikli 76 lõike 1 punkti c alusel moodustatud riskihindamise komiteele, kes esitab ettepaneku kohta oma arvamuse komisjonile, andes asjaomastele isikutele võimaluse märkusi esitada (artikli 37 lõige 4).
7. Artikli 37 lõige 5 sätestab:
„Kui komisjon peab aine klassifikatsiooni ja märgistuse ühtlustamist asjakohaseks, esitab komisjon põhjendamatu viivituseta otsuse eelnõu, mis käsitleb kõnealuse aine ja vastava klassifikatsiooni ning märgistuselementide lisamist […]“.
8. Seejärel võetakse eelnõu vastu vastavalt artikli 54 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
9. CLP-määruse I lisa 4. osa kannab pealkirja „Keskkonnaohud“. Punkt 4.1 sisaldab eeskirju veekeskkonnale avalduva ohu klassifitseerimiseks.
10. Punktides 4.1.2.3 ja 4.1.2.4 ning tabelis 4.1.0 on märgitud:
„Aine klassifitseeritakse ägeda ohu 1. kategooriasse üksnes veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse andmete põhjal (EC50 või LC50). Aine kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse klassifitseerimise kriteeriumide puhul lähtutakse astmelisest lähenemisviisist, kusjuures esimese etapina uuritakse, kas kättesaadav teave kroonilise mürgisuse kohta õigustab klassifitseerimist pikaajalise ohuna. Piisavate andmete puudumisel kroonilise mürgisuse kohta tuleb järgmise etapina ühendada kahte liiki teave, st andmed veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse kohta ja andmed keskkonnas liikumise kohta (lagunevust ja bioakumulatsiooni käsitlevad andmed).
[…]
Süsteem võimaldab ka „turvavõrgu“ klassifitseerimist (kroonilise ohu 4. kategooria), mida kasutatakse siis, kui olemasolevad andmed ei võimalda formaalsete kriteeriumide põhjal klassifitseerimist ägeda ohu 1. kategooriasse või kroonilise ohu 1.–3. kategooriasse, kuid aine ohutuses ei saa siiski kindel olla (vt näide tabelis 4.1.0).
[…]
„Turvavõrgu“ klassifitseerimine
Kroonilise ohu 4. kategooria:
Kui andmed ei võimalda klassifitseerimist eespool kirjeldatud kriteeriumide alusel, kuid ainete ohutuses ei saa siiski kindel olla. See hõlmab nt halvasti lahustuvaid aineid, mille puhul ei ole täheldatud ägedat mürgisust kuni vees lahustuvuse tasemeni (märkus 4) ja mis ei ole vastavalt punktile 4.1.2.9.5 kiiresti lagunevad ning mille bioakumulatsioonivõimet näitav katseliselt määratud BCF on ≥ 500 (kui puudub, siis log Kow ≥ 4) – need ained klassifitseeritakse sellesse kategooriasse, kui ei ole muid teaduslikke tõendeid klassifitseerimise mittevajalikkuse kohta. Siia kuuluvad tõendid selle kohta, et kroonilise mürgisuse NOEC on suurem vees lahustuvusest või suurem kui 1 mg/l, samuti muude kui punktis 4.1.2.9.5 loetletud meetodite abil saadud tõendid kiire lagunevuse kohta keskkonnas.
[…]
Märkus 4:
„Ägeda mürgisuse puudumine“ tähendab seda, et L(E)C50 väärtus(ed) on kõrgem(ad) vees lahustuvuse tasemest. Kehtib ka halvasti lahustuvate ainete kohta (vees lahustuvus < 1 mg/l), kui on tõendeid selle kohta, et ägeda mürgisuse katse ei anna olemusliku mürgisuse kohta tõeseid mõõtetulemusi.“
11. I lisa punkt 4.1.3 „Segude klassifitseerimise kriteeriumid“ sätestab:
„4.1.3.1. Segude klassifitseerimise süsteem hõlmab kõiki ainete klassifitseerimise kategooriaid, st ägeda mürgisuse 1. kategooriat ja kroonilise mürgisuse 1.–4. kategooriat. Kõigi olemasolevate andmete kasutamiseks segu klassifitseerimisel veekeskkonnale ohtlikkuse alusel lähtutakse võimaluse korral järgmisest: […].
4.1.3.2. Veekeskkonda ohustava mürgisuse klassifitseerimisel kasutatakse astmelist lähenemisviisi, kusjuures oluline on see, millist liiki teavet segu ja selle koostisosade kohta on olemas. Joonisel 4.1.2 on kirjeldatud protsessi, mida tuleks järgida.
Astmeline lähenemisviis koosneb järgmistest elementidest:
– klassifitseerimine katsetatud segude põhjal;
– klassifitseerimine seostamispõhimõtete kohaselt;
– „klassifitseeritud koostisosade summeerimise“ ja/või „summeeritavuse valemi“ kasutamine.
Joonis 4.1.2
Astmeline lähenemisviis segude klassifitseerimiseks veekeskkonda ohustava ägeda ja pikaajalise toime alusel
12. I lisa punktis 4.1.3.5.5 on summeerimismeetodit kirjeldatud üksikasjalikult. See seisneb põhimõtteliselt järgmises: i) määratakse aine iga juba klassifitseeritud koostisosa proportsioon (suhtarvuna); ii) iga suhtarv korrutatakse korrutusteguriga M (koefitsient, mis väljendab koostisosa ohtlikkust); ning iii) liidetakse kõigi koostisosade tulemused, mis annab lõpliku suhtarvu. Seda tulemust võrreldakse eri klassifikatsioonide (1., 2., 3. kategooria krooniline mürgisus ja 1. kategooria äge mürgisus) künnistega.
2. Määrus nr 944/2013
13. Ka määruses nr 944/2013 on CTPHT klassifitseeritud veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse.
III. Asjaolud ja menetlus
14. Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–8.
15. Vastustajad tarnivad ja kasutavad CTPHTd, mis on kõrgtemperatuurse kivisöetõrva destilleerimisel tekkiv must, tahke jääkaine. CTPHT kuulub tundmatu või muutuva koostisega ainete hulka, mis on komplekssed reaktsioonisaadused või bioloogilist päritolu materjalid (edaspidi „UVCB‑ained“), kuna seda ei ole võimalik keemilise koostise põhjal täielikult identifitseerida.
16. Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „ECHA“) riskihindamise komitee(7) võttis 21. novembril 2011 vastu arvamuse CTPHT kohta. Selles arvamuses, millega oli kaasas komitee üksikasjalikku analüüsi sisaldav taustdokument (edaspidi „taustdokument“), soovitas komitee muu hulgas klassifitseerida CTPHT veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410).
17. Komitee leidis, et veekeskkonda ohustava mürgisuse puhul ei saa see klassifitseerimine olla „otsene“, s.o CTPHT enda andmete põhine, kuna ta pidas neid andmeid nõrgaks. Nende andmete kogumisel ei olnud tehtud kiiritamist UV-kiirgusega, kuigi teatavad CTPHT koostisse kuuluvad polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (edaspidi „PAHd“) on fototoksilised. Peale selle ei oldud asjaomastele uuringutele lisaks tehtud kontrolluuringuid.
18. Seepärast asus komitee seisukohale, et CTPHT klassifitseerimisel tuleb kasutada hoopis nn summeerimismeetodit. Selle meetodiga analüüsiti mürgisust veekeskkonnale kõigi 16 CTPHTs sisalduva PAH puhul, mille USA keskkonnakaitseamet (EPA) on määratlenud prioriteetsete ainetena ning mille kohta olid olemas piisavad toime- ja kokkupuuteandmed (edaspidi „16 PAH koostisainet“). Kasutades meetodit, mis seisnes selles, et leiti igale PAHle määratud korrutustegurite abil saadud tulemuste summa, et omistada CTPHT väga mürgistele koostisosadele suurem kaal, andis see analüüs komitee arvates sellise tulemuse, et CTPHT tuleb klassifitseerida veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410).
19. 2. oktoobril 2013 võttiski komisjon komitee arvamuse põhjal vastu vaidlustatud määruse, mis klassifitseerib CTPHT veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410).
IV. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
20. Vastustajad esitasid 20. detsembril 2013 Üldkohtule hagi vaidlustatud määruse tühistamiseks osas, kus CTPHT on klassifitseeritud veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410).
21. Üldkohus tegi asjas otsuse 7. oktoobril 2015, rahuldades hagi ja tühistades määruse vaidlustatud osas.
22. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–34, mida käsitlen põhjalikumalt allpool, märkis Üldkohus järgmist:
„32. [... Ei] komisjon ega ECHA ei suutnud [aga] Üldkohtule tõendada, et komisjon on seejuures, kui ta CTPHTd veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse (H400) ja veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse (H410) klassifitseerides lähtus eeldusest, et kõik CTPHTs sisalduvad PAHd on vees lahustuvad ja seega veeorganismidele ohtlikud, arvesse võtnud asjaolu, et taustdokumendi „Füüsikalis-keemilised omadused“ punkti 1.3 kohaselt eraldusid CTPHT koostisosad väga piiratud ulatuses ja et see aine on väga stabiilne.
33 Esiteks ei ole riskihindamise komitee arvamuses CTPHT kohta ega taustdokumendis ühtki põhjendust, mis tõendaks, et eelduse puhul, et kõik selles aines sisalduvad PAHid on vees lahustuvad ja veeorganismidele ohtlikud, on arvesse võetud CTPHT vähest vees lahustuvust. Lisaks suutsid komisjon ja ECHA Üldkohtu kirjaliku järelepärimise peale tõendada ainult seda, et CTPHT klassifitseerimisel oli arvesse võetud ainult kõigi selles aines sisalduva 16 PAHi vees lahustuvust eraldi. Peale selle vastasid komisjon ja ECHA kohtuistungil Üldkohtu küsimusele kõigest märkusega, et kõigi CTPHTs sisalduvate PAHde puhul oli eeldatud, et need on vees lahustuvad, kuivõrd aine mürgisust veekeskkonnale oli analüüsitud selle koostisosade põhjal. See põhjendus aga ei tõenda, et aine vähest vees lahustuvust on arvesse võetud.
34 Teiseks tuleb märkida, et vastavalt taustdokumendi punktile 1.3 oli CTPHT suurim vees lahustuvus ühes katses maksimaalselt 0,0014%. Arvestades CTPHT vähest vees lahustuvust, ei ole komisjon suutnud kuidagi tõendada, et ta võib kõnealuse aine klassifitseerimisel lähtuda eeldusest, et kõik CTPHTs sisalduvad PAHd on vees lahustuvad ja veeorganismidele ohtlikud. Taustdokumendi tabelist 7.6.2 nähtub, et CTPHT kõik 16 PAHd moodustavad ainest 9,2%. Eeldusega, et kõik need PAHid on vees lahustuvad, lähtus komisjon seega kõnealuse aine klassifitseerimisel sisuliselt eeldusest, et 9,2% CTPHTst võib olla vees lahustuv. Nagu aga näha taustdokumendi punktist 1.3 ja arvestades, et aine maksimaalne vees lahustuvus on 0,0014%, ei ole see realistlik.“
V. Menetlus Euroopa Kohtus
23. Komisjon palub oma 17. detsembril 2015 esitatud kaebusega Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada, suunata asi tagasi Üldkohtusse ja teha otsus kohtukulude kohta hiljem.
24. Vastustajad paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Lisaks paluvad vastustajad kohtukulud komisjonilt välja nõuda ka juhul, kui Euroopa Kohus otsustab apellatsioonkaebuse rahuldada.
25. ECHA ja GrafTech Iberica, SL kui Üldkohtu menetlusse astujad, kes toetavad vastavalt komisjoni ja vastustajaid, on samuti Euroopa Kohtu menetluse pooled.
26. Taani, Saksamaa ja Madalmaade valitsus astus apellatsioonimenetlusse komisjoni toetuseks.
27. Euroopa Kohus tegi 7. juulil 2016 määruse, millega jättis rahuldamata vastustajate poolt 24. märtsil 2016 esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mille eesmärk oli sisuliselt saavutada vaidlustatud määruse peatamine.
28. Komisjon, vastustajad, ECHA ning Taani, Saksamaa ja Madalmaade valitsus esitasid kirjalikud seisukohad. Komisjon, vastustajad, ECHA, GrafTech Ibercia SL ning Taani ja Saksamaa valitsus esitasid oma suulised seisukohad 15. juunil 2017 toimunud kohtuistungil.
VI. Hinnang
29. Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet, mida käsitlen nende esitamise järjekorras. Esimene väide on, et Üldkohus on jätnud oma otsuse põhjendamata (A). Teine väide on, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi järeldusega, et komisjon on CTPHT kui terviku vees lahustuvust arvesse võtmata jättes teinud ilmse hindamisvea (B). Kolmas väide on, et Üldkohus on ületanud oma kohtuliku kontrolli pädevuse piire ja seeläbi moonutanud talle esitatud tõendeid (C).
A. Esimene väide, et vaidlustatud kohtuotsus on jäetud põhjendamata
30. Komisjon väidab, et Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust ning seega Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikleid 36 ja 53. Sellega seoses märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses jääb lahtiseks, kas Üldkohtu seisukoht on, et i) komisjon tegi vea summeerimismeetodi valimisega (ja oleks pidanud kasutama mõnda muud meetodit, nagu näiteks otsene klassifitseerimine), või ii) komisjon rakendas summeerimismeetodit valesti.
31. Ma ei nõustu sellega, et vaidlustatud kohtuotsus on selles osas ebaselge.
32. Vaidlustatud kohtuotsuse põhipunktidest (punktid 32–34, tsiteeritud käesolevas ettepanekus eespool punktis 22) nähtub selgesti, et komisjon rakendas summeerimismeetodit valesti.
33. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 on märgitud, et komisjon „jättis […] täitmata oma kohustuse võtta arvesse kõiki asjakohaseid elemente ja asjaolusid, võtmaks nõuetekohaselt arvesse proportsiooni, milles 16 PAH koostisosa CTPHTs esinevad, ja nende keemilist mõju“.
34. Seega viitab Üldkohus sellele, et komisjon ei ole arvesse võtnud kõiki asjakohaseid elemente, mille põhjal ta oleks saanud õigesti hinnata CTPHT koostisosade keemilist mõju. Viide koostisosade hindamisele annab selget tunnistust sellest, et Üldkohus väljendab muret selle pärast, kuidas komisjon on summeerimismeetodit (ehk meetodit, kus klassifitseerimine toimub pigem koostisosade kui tervikaine põhjal) rakendanud.
35. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 31 on sõnastatud järgmiselt: „Nagu taustdokumendi punktis 7.6 märgitud, eeldati CTPHT klassifitseerimisel tema koostisosade põhjal, et kõik CTPHTs sisalduvad PAHd on vees lahustuvad ja seega veeorganismidele ohtlikud“ (kohtujuristi kursiiv).
36. Teisisõnu tegi komisjon koostisosadepõhise klassifitseerimismeetodi – summeerimismeetodi – kasutamisel eelduse nende koostisosade vees lahustuvuse kohta.
37. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–34 seostab Üldkohus seda eeldust tõsiasjaga, et komisjon ei võtnud arvesse CTPHT kui terviku vees lahustuvust.(8) Nii näiteks märgib Üldkohus punktis 34 järgmist: „Arvestades CTPHT vähest vees lahustuvust, ei ole komisjon suutnud kuidagi tõendada, et ta võib kõnealuse aine klassifitseerimisel lähtuda eeldusest, et kõik CTPHTs sisalduvad PAHd on vees lahustuvad ja veeorganismidele ohtlikud“ (kohtujuristi kursiiv).
38. Just seda, et komisjon ei ole võtnud arvesse CTHPT kui terviku vees lahustuvust, pidaski Üldkohus ilmseks hindamisveaks, mistõttu ta pidas vaidlustatud määruse osalist tühistamist põhjendatuks.
39. Eespool kirjeldatust johtub, et Üldkohtule valmistas muret see, kuidas komisjon summeerimismeetodit rakendas, mitte selle meetodi valimine ise.
40. Seega ei ole Üldkohus rikkunud oma põhjendamiskohustust. Minu seisukoht on, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
41. Lõpetuseks juhin tähelepanu sellele, et küsimus, kas Üldkohus eksis järeldusega, et komisjon oli summeerimismeetodi rakendamisel õiguslikult kohustatud võtma arvesse CTPHT kui terviku vees lahustuvust, on sisuline küsimus (mida käsitlen allpool seoses teise väitega). See ei puuduta Üldkohtu põhjenduste piisavust ega ole seepärast esimese väite puhul oluline.
B. Teine väide: klassifitseerimismeetodi valimine ja/või selle vale rakendamine
1. Esimene osa, et on valitud vale meetod
42. Oma esimese väitega on komisjon seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus jätab lahtiseks, kas: i) komisjon tegi vea summeerimismeetodi valimisega või ii) komisjon rakendas summeerimismeetodit valesti. Oma teises väites käsitleb komisjon neid kaht võimalust eraldi (vastavalt teise väite esimeses ja teises osas) ning jõuab mõlema puhul järeldusele, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi.
43. Arvestades apellatsioonkaebuse esimesele väitele minu poolt antud vastust, et komisjoni esimene tõlgendus Üldkohtu otsusest on vale, olen seisukohal, et teise väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine osa, et summeerimismeetodit on valesti rakendatud
(i) Komisjoni argument, et summeerimismeetod on ammendav
44. Komisjon väidab, et tal on kaalutlusõigus selle otsustamisel, kas andmeid on piisavalt, et kasutada otsest klassifitseerimist, või nende puudumisel klassifitseerimist seostamispõhimõtete kohaselt.(9) Kui ta on aga teinud kindlaks, et andmeid ei ole piisavalt kummagi meetodi kasutamiseks, ja on seepärast otsustanud kasutada summeerimismeetodit, ei saa komisjon arvesse võtta mingeid muid andmeid või tõendeid peale nende, mis on konkreetselt ette nähtud summeerimismeetodi üksikasjalikes eeskirjades CLP-määruse I lisas.
45. Komisjon teeb sellest neli järeldust. Esiteks ei teinud komisjon CTPHT klassifitseerimisel selle aine kui terviku vees lahustuvust arvesse võtmata jättes ühtki hindamisviga. Ta ei olekski saanud CTPHT vees lahustuvust arvesse võtta.
46. Teiseks ei teinud komisjon hindamisviga summeerimismeetodi rakendamisel eeldusega, et CTPHTs sisalduvad vastavad PAHd on vees lahustuvad. See eeldus kaasneb summeerimismeetodi endaga.
47. Kolmandaks võttis komisjon arvesse kõnealuste koostisosade proportsiooni CTPHTs ja nende keemilist mõju, nagu summeerimismeetodi puhul tulebki teha ja nagu on ette nähtud ka kohtupraktikas (viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29).
48. Neljandaks eksis Üldkohus, kui tegi järelduse, et summeerimismeetodi rakendamiseks peavad asjaomased koostisosad moodustama suure osa klassifitseeritavast ainest.
49. Mis puudutab viimast, neljandat punkti, siis Üldkohus sellist järeldust ei tee, mistõttu on selge, et komisjon tõlgendab Üldkohtu otsust selles osas valesti. Komisjon esitas selle argumendi justkui katseks tegelikult ise. Seepärast ma seda siin rohkem ei käsitle.
50. Komisjoni esimene, teine ja kolmas järeldus käsitlevad sisuliselt üht ja sama küsimust. Oma esimese ja kolmanda järeldusega peab komisjon sisuliselt valeks Üldkohtu järeldust, et CTPHT kui terviku vees lahustuvus on asjakohane element, mida komisjon oli õiguslikult kohustatud arvesse võtma. Mis puudutab teist järeldust, siis Üldkohus ei kritiseeri vaidlustatud kohtuotsuses komisjoni eelduse enda pärast, vaid hoopis seda, et CTPHT kui terviku vees lahustuvust ei ole arvesse võetud.
51. Allpool kirjeldatud põhjustel olen seisukohal, et Üldkohus ei ole õigusnormi rikkunud.
(ii) Mis on „asjakohane element“, mida tuleb arvesse võtta?
52. Põhiküsimus seisneb konkreetse faktilise asjaolu „asjakohasuses“ ja selles, kuidas seda kindlaks määrata.
53. Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuses(10) väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on komisjon enne õigusakti vastuvõtmist kohustatud arvesse võtma „kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased“. Selle kohustuse juured on Euroopa Kohtu praktikat jälgides selgelt üldisemas hea halduse põhimõttes, „millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid [ning] huvitatud isiku õigus teha oma seisukoht teatavaks ning saada piisavalt põhjendatud otsus“.(11)
54. Ma ei leia – ja ükski pool seda ka ei väida –, et see kohtupraktika on vale selle järelduse osas, et komisjon on õiguslikult kohustatud arvesse võtma kõiki asjakohaseid elemente. Samas ei väida ükski pool ka seda, et komisjon võttis summeerimismeetodi rakendamisel tegelikult arvesse CTPHT kui terviku vees lahustuvust. Vaidlus on sisuliselt hoopis küsimuses, kas CTPHT kui terviku vees lahustuvus on „asjakohane element“, mida tuleb summeerimismeetodi puhul arvesse võtta.
55. Olgu alustuseks kohe selgitatud, et küsimus, kas mõni konkreetne kogum andmeid, aruanne või järeldus jne on „asjakohane element“, millega kaasneb selle arvesse võtmise kohustus, ja kas seda elementi ka tegelikult arvesse võeti, on põhimõtteliselt faktiline asjaolu. Üldkohus on pädev esiteks faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks faktilisi asjaolusid hindama.(12) Seega seni, kui keegi ei väida, et faktilisi asjaolusid on moonutatud,(13) jääb asjakohasuse (uuesti) hindamine väljapoole Euroopa Kohtu pädevust.(14)
56. Kokkuvõttes aga väidab komisjon seda, et CTPHT vees lahustuvus „ei ole asjakohane“, kuna see ei ole summeerimismeetodis asjakohane. Teisisõnu ei ole komisjonil mingit õigust otsustada selle üle, mis on „asjakohane element“, ning ta on õiguslikult kohustatud võtma arvesse neid ja ainult neid elemente, mis on CLP-määruses ette nähtud (I lisa punktid 4.1.3.5, 4.1.3.5.2 ja 4.1.3.5.5).
57. See, kas asjakohase elemendi mõiste on või ei ole CLP-määruses ammendavalt määratletud – ja kas see keelab komisjonil võtta arvesse muid elemente –, on õigusküsimus.
58. Minu arvates ei ole komisjoni selliselt kaalutlusõigusest ilma jäetud. Ta peab hindama, kas on veel mingeid asjakohaseid elemente, ja kui on, siis on tal eespool, 11. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika kohaselt õiguslik kohustus neid arvesse võtta.(15)
59. Selleks et eespool esitatu kokku võtta ja kõnealune õigusküsimus absoluutselt selgeks teha, on siinkohal kasulik välja tuua neli erinevat õigusküsimust, mille suhtes on võimalik kohaldada kohtulikku kontrolli:
– küsimus, kas komisjonil on õigust määrata kindlaks muid „asjakohaseid elemente“ kui need, mis on loetletud kohaldatavate õigusaktide asjakohastes osades;
– küsimus, kas komisjon on seda õigust mõne elemendi asjakohaseks tunnistamisel õigesti kasutanud;
– küsimus, kas komisjon on pärast seda, kui ta on mõne elemendi asjakohaseks tunnistanud, tegelikult täitnud oma õiguslikku kohustust võtta seda elementi oma otsustamisõiguse kasutamisel arvesse;
– küsimus, kas komisjon on hindamisel omistanud sellele elemendile piisava kaalu.
60. Apellatsioonkaebuse teise väite teises osas on neist ülaltoodud küsimustest käsitletud ainult esimest küsimust.
(iii) Kas komisjonil oli kaalutlusõigus olemas?
61. ELi seadusandjal on põhimõtteliselt võimalik anda komisjonile õigusaktide vastuvõtmise õigus, keelates samas teatavate elementide arvessevõtmine. Lihtne näide oleks keeld võtta hindamisel arvesse sündmusi, mis toimusid enne mingit kindlat kuupäeva. Samamoodi on ELi seadusandjal võimalik anda komisjonile mingi ülesanne, kuid sellega seoses mitte mingisugust kaalutlusõigust, näiteks tonnaažide või rahamaksete arvutamine konkreetsete matemaatiliste valemite abil.
62. Ma ei leia aga, et need olukorrad on võrreldavad käesolevas asjas kõne all olevaga, kus on tegemist äärmiselt keeruka teadusliku hindamise (võimalik, et otsustava tähtsusega) etapiga ja mis on hoopis teistsugune.
63. Nagu Euroopa Kohus on varem sedastanud, „ei ole asutuse kaalutlusõigus, mis on tema jaoks oluline selleks, et ta saaks arvesse võtta paljusid igale olukorrale eriomaseid ja ettenähtamatuid asjaolusid, vastuolus hageja poolt viidatud võrdse kohtlemise üldpõhimõttega […]. See üldpõhimõte ei tähenda, et asutus peab asjaomase sätte kohaldamisel tegelema ainult eelnevalt kindlaks määratud eeskirjade ja kriteeriumide mehaanilise kohaldamisega. Selline tõlgendus oleks vastuolus vajadusega hinnata konkreetsele juhtumile eriomaseid asjaolusid, mis on sageli keerukad“.(16)
64. Kuigi olukord, kust see tsitaat pärineb, oli hoopis teistsugune, on selle üldisem mõte päris lihtne. Kui asutus oleks kohustatud hindama äärmiselt keerukaid asjaolusid n-ö hullusärki kandes, võib see anda valesid ja isegi kohatuid tulemusi.
65. Tõsi, komisjon ei väidagi, et tal ei ole mingit kaalutlusõigust terve hindamise ajal, vaid ainult selle konkreetsetes osades.
66. Minu arvates aga sisaldab see analüüs kui mitte ületamatut, siis vähemalt rasket vastuolu. Ühelt poolt on komisjon nõus sellega, et tal on lai kaalutlusõigus seoses sellega, mis puudutab konkreetse klassifitseerimismeetodi sobivust. Teiselt poolt peab ta astmelise lähenemisviisi kõiki meetodeid kaaluma rangelt hierarhilises järjekorras (otsene klassifitseerimine, klassifitseerimine seostamispõhimõtete kohaselt ja summeerimismeetod). Lisaks väidab komisjon, et kui ta on otsustanud summeerimismeetodi kasuks, ei ole tal selle klassifitseerimismeetodi piires mingit kaalutlusõigust. Ta väidab, et peab seda meetodit „mehaaniliselt“ järgima ja eirama kõiki muid elemente, mida CLP-määruses sõnaselgelt mainitud ei ole.
67. Ma ei nõustu sellega.
68. Ennekõike ei veena mind komisjoni väljapakutud dihhotoomia, mille kohaselt i) on tal lai kaalutlusõigus sobiva meetodi valimisel, kuid samas ii) ei ole tal absoluutselt mingit kaalutlusõigust selle kohaldamisel. Juba oma olemuselt moodustavad mõlemad sammud, s.o meetodi valimine ja kohaldamine, ühe ja sama äärmiselt keeruka teadusliku hindamise osa. Praktikas võib eeldada, et hoolikas asutus kogub alustuseks kokku kõik olemasolevad andmed. Nende andmete (eba)piisavuse põhjal teeb ta seejärel otsuse selle kohta, milline meetod valida, võttes seejuures loomulikult arvesse ka seda, milliseid andmeid igas meetodis on vaja.
69. Ma ei saa välistada, et juhul, kui komisjonil on kaalutlusõigus olemas hindamise üldisel vaatlemisel, on selles üksikuid osi, kus tal tõepoolest seda kaalutlusõigust ei ole. Hindamise lahkamiseks sellisel moel peab aga olema konkreetne alus. Käesoleval juhul mina sellist ei näe.
70. Tahan rõhutada, et ma ei arva sugugi, et tulemus, milleni komisjon on jõudnud, on iseenesest vastuvõetamatu. Ma ei võta mingit seisukohta küsimuses, kas komisjon on CTPHT klassifitseerinud õigesti või valesti. Mainin seda asjaolu vaid selleks, et tõendada meetodi valimisega ja seega kogu keeruka teadusliku hindamisega paratamatult kaasneva kaalutlusõiguse olemasolu.
71. Lisaksin, et tegelikult ei ole selge, kas komisjon on ka käesoleval konkreetsel juhul rangelt oma lähenemisviisi järginud. Komisjon väidab, et ta peab iga meetodit kaaluma rangelt hierarhilises järjekorras ja et tal ei ole sellega seoses mingit kaalutlusõigust. Tegelikult aga tundub, et komisjon hüppas CTPHT klassifitseerimisel esimeselt meetodilt (otsene klassifitseerimine) otse kolmandale (summeerimismeetod) ega hakanud teist (klassifitseerimine seostamispõhimõtete põhjal) isegi kaaluma.
72. Peale selle on minu arvates olemas veel vähemalt neli elementi, mis kinnitavad, et komisjoni väide tema kaalutlusõiguse absoluutse puudumise kohta tuleb tagasi lükata.
73. Esiteks, kui vaadata CLP-määruse sõnastust ennast, siis sisaldab selle I lisa punkt 4.1.3 „Segude klassifitseerimise kriteeriumid“ ikkagi mingisugust kaalutlusõigust, millele viitab selle sõnastuse valik: „Kõigi olemasolevate andmete kasutamiseks segu klassifitseerimisel veekeskkonnale ohtlikkuse alusel lähtutakse võimaluse korral järgmisest“(kohtujuristi kursiiv).
74. Selles punktis kirjeldatakse klassifitseerimise astmelist lähenemisviisi. CLP-määruse I lisas ei ole kuskil märgitud, et summeerimismeetodit peab kasutama ja et selle kasutamisel ei tohi arvesse võtta muid elemente kui vaid selliseid, mis on sõnaselgelt ära märgitud.(17)
75. Ma mõistan komisjoni argumenti haldusmeetmete seaduslikkuse kohta selles kontekstis, mis seisneb lühidalt selles, et kuna ta on avalik asutus, tohib ta tegutseda ainult seadusega ette nähtud piirides. Üldjuhul on selline seisukoht väga kiiduväärt. Käesolevas konkreetses olukorras ei ole aga õigusaktide sõnastusest ja süsteemist tulenevad piirid sugugi nii kitsad, kui komisjon tahab väita.
76. Teiseks ei saa unustada CLP-määruse laiemat konteksti ja rahvusvahelist päritolu. CLP-määruse põhjenduses 6 on märgitud: „Käesoleva määrusega järgitakse erinevaid deklaratsioone, milles ühendus on kinnitanud oma kavatsust aidata kaasa klassifitseerimise ja märgistamise kriteeriumide ühtlustamisele kogu maailmas nii ÜRO tasandil kui ka rahvusvaheliselt kokkulepitud GHSi kriteeriumide inkorporeerimisega ühenduse õigusesse“.
77. Veekeskkonnale avalduvate ohtude klassifitseerimise astmeline lähenemisviis vastab seega ühtsele ülemaailmsele kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise süsteemile (edaspidi „GHS“). CLP-määruse I lisas on selle lähenemisviisi kirjelduses tõepoolest osi, mis on sõnastuse poolest GHSi juhendiga peaaegu identsed.(18)
78. GHSi 9. lisa on põhjalikum kui CLP-määruse I lisa punkt 4. Minu arvates nähtub 9. lisast selgesti, et üksikasjalikke juhiseid võib anda, kuid selles valdkonnas on raske kehtestada reegleid, mille kohaldamine oleks täielikult süstemaatiline ja mehaaniline. Nii näiteks on GHSi 9. lisas nimetatud „tõlgendusprobleeme“, mis on seotud „keerukate ainetega“, nagu näiteks „vähe lahustuvad“ ained ning „keeruka koostisega või paljudest koostisosadest koosnevad ained“.(19)
79. Enne ühtlustatud klassifitseerimissüsteemi kirjeldust on GHSi 9. lisas märgitud, et süsteem „ei saa hõlmata kõiki olukordi, mis klassifitseerimisel tekivad. Seepärast tuleb seda juhendit vaadata kui elavat dokumenti, mis kirjeldab osaliselt süsteemi aluspõhimõtteid, [st] et süsteem on pigem ohu- kui riskipõhine, ja kindlaksmääratud kriteeriume. Lisaks peab see juhend olema ka omamoodi süsteemi kasutamisel kogunenud kogemuste kogu, mis sisaldab tõlgendusi, mille kohaselt on lubatud ilmseltkindlate kriteeriumide kohaldamine ebastandardsetes olukordades (kohtujuristi kursiiv).(20)
80. Seepärast on selge, et need rahvusvahelised standardid, mida ELi seadusandja soovis CLP-määruse abil üle võtta, on palju nüansseeritumad. Need määravad kindlaks põhimõtted ja samas tunnistatakse avalikult – isegi kui juhised on äärmiselt üksikasjalikud –, et on olemas keerulisi juhtumeid ja määruses sisalduvaid sätteid ei saa pidada täielikult ammendavaks.
81. Kolmandaks on minu arvates oluline vaadata käesolevast konkreetsest olukorrast kaugemale ja käsitleda ka CLP-määruse üldist süsteemi ja toimimist. Käesolevas asjas väidab komisjon, et tal ei ole kaalutlusõigust, ning järeldab sellest, et kasutada tuleb kõige rangemat ohupõhist klassifitseerimismeetodit. Sellel konkreetsel juhul on see järeldus tõepoolest kooskõlas CLP-määrusega tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase. Mida teha aga sellistel juhtumitel, kus komisjoni võimetus arvesse võtta muid asjakohaseid elemente võib lõpuks viia selleni, et aine liigitatakse madalamasse ohuklassi, kui oleks muidu õigustatud?
82. Tõsi, on olemas „turvavõrgu“ klassifikatsioon, mis võimaldab aineid, mida ei ole klassifitseeritud veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. või kroonilise mürgisuse 1., 2. või 3. kategooriasse, kuid mida võib sellegipoolest ohtlikuks pidada, klassifitseerida veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 4. kategooriasse. See võimalus vähendab „liiga madalate“ klassifikatsioonide ohtu.
83. Minu arvates aga tuleks „turvavõrku“ võttagi sellisena. See tähendab, et seda tuleks kasutada alles viimase võimalusena. Kui selguvad väga tähtsad, asjakohased elemendid, mis tekitavad suuri kahtlusi mõnes „liiga madalas“ ohuklassifikatsioonis, tuleb neid põhihindamise raames kaaluda.
84. Kui kaalutlusõigus on tõepoolest olemas, tuleb järeldada, et see õigus on olemas ka vastupidises olukorras. Kui selguvad väga tähtsad, asjakohased elemendid, mis tekitavad suuri kahtlusi mõnes „liiga kõrges“ ohuklassifikatsioonis, tuleb ka neid põhihindamise raames kaaluda. See ongi sisuliselt vastustajate seisukoht.
85. Rõhutan, et mitte miski eespool kirjeldatus ei ütle midagi selle kohta, mis on „asjakohane element“ või mis kaal tuleb sellele omistada (vt eespool punkt 59). Need on küsimused, mis tuleks ennekõike esitada komisjonile. Kohtuliku kontrolli korral on Üldkohtu ülesanne otsustada, kas sellega seoses on tehtud mõni ilmne viga.
86. Ja viimaseks: Euroopa Kohus on juba menetlenud üht CTPHTga seotud kohtuasja. Kohtuotsus T‑93/10, Bilbaína vs. ECHA (edasi kaevatud, kohtuasi C‑287/13 P, Bilbaína vs. ECHA; edaspidi „kohtuotsus Bilbaína I“)(21) käsitles selles osas, mis pakub huvi ka käesolevas asjas, CTPHT liigitamist väga püsivaks ja väga bioakumuleeruvaks aineks (edaspidi „vPvB-aine“).
87. Selleks et komisjon saaks aine liigitada vPvB-aineks, peab ta järgima nõudeid, mis on sätestatud muu hulgas määruse nr 1907/2006 (edaspidi „REACH-määrus“) XIII lisas. Kohtuasja asjaolude esinemise ajal kehtinud redaktsioonis olid aine vPvB-aineks liigitamise kriteeriumid määratletud XIII lisa punktides 1.1, 1.2 ja 1.3. Nendes kriteeriumides ei olnud mainitud aine koostisosade omadusi. Samas liigitati CTPHT vPvB-aineks just tema koostisosade omaduste põhjal.
88. Kaebajad vaidlustasid selle XIII lisas sätestatud kriteeriumide eiramise. Üldkohus andis õiguse komisjonile. Apellatsiooniastmes tunnistas Euroopa Kohus selle otsuse õigeks, märkides kohtuotsuse Bilbaína I punktis 34 järgmist: „Tõsi küll, vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis ei olnud REACH-määruse XIII lisas sõnaselgelt ette nähtud, et aine liigitamisel võib arvesse võtta tema koostisosade PBT- või vPvB-omadusi. Vastupidiselt apellantide väidetele ei tähenda see aga, et REACH-määruse XIII lisa kohaselt oli keelatud aine koostisosade PBT- või vPvB-omaduste igasugune arvessevõtmine“.
89. Euroopa Kohus kinnitas, et koostisosade omaduste arvessevõtmine oli lisaks kooskõlas REACH-määruse eesmärkidega.
90. On selge, et need kohtuasjad erinevad käesolevast kohtuasjast. Kohtuotsus Bilbaína I oli eelkõige seotud REACH-määrusega, mitte CLP-määrusega. Mõlemas kohtuasjas tekib aga sama põhimõtteline küsimus. Millal on komisjonil õigus kalduda kõrvale määruses sätestatud hindamiskriteeriumidest, et kindlaks määrata muid asjakohaseid elemente? Kohtuotsuses Bilbaína I põhjendasid Üldkohus ja Euroopa Kohus oma järeldust, et komisjonil on tõepoolest õigus kindlaks määrata muid asjakohaseid elemente, järgmisega: i) asjaolu, et REACH-määruses ei ole kuskil sõnaselgelt sätestatud, et komisjonil sellist õigust ei ole; ja ii) asjaolu, et nende elementide arvessevõtmine oli kooskõlas REACH-määruse eesmärkidega.
91. Nagu eespool märgitud, ei ole ka käesoleval juhul CLP-määruse I lisas kuskil sõnaselgelt märgitud, et komisjon ei tohi summeerimismeetodi rakendamisel kindlaks määrata muid asjakohaseid elemente.
92. Mis puudutab eesmärke, siis viitan oma märkustele eespool punktides 81–84. Kui nõustuda järeldusega, et kaalutlusõigus on põhimõtteliselt olemas, tuleb ka järeldada, et see õigus toimib mõlemas suunas. Seda võib kasutada viisil, mis vastab eesmärkidele selgesti rohkem, s.o liigitades aine kõrgemasse, rangemasse ohukategooriasse. Seda võib aga kasutada ka nii, et aine satub madalamasse, vähem rangesse ohukategooriasse. See ei tähenda, et sellega on rikutud CLP-määruse eesmärke, vaid ainult olemasoleva teabe igakülgsemat kaalumist eesmärgiga saavutada võimalikult täpne klassifikatsioon.
93. Kõiki eespool kirjeldatud kaalutlusi silmas pidades teen järelduse, et komisjonil oli õiguslikust seisukohast vaadates tõepoolest õigus määrata summeerimismeetodi rakendamisel kindlaks muid asjakohaseid elemente, minemata seejuures vastuollu CLP-määrusega.
94. Rõhutan aga selle järelduse puhul taas, et küsimus, mis on need asjakohased elemendid, on faktiline küsimus, mille Üldkohus on asjaolusid moonutamata juba lahendanud ning mida Euroopa Kohus ei saa seepärast enam uuesti käsitleda. Juhin lisaks tähelepanu sellele, et Üldkohus ei ole oma otsuses kuskil arvanud (ega olekski saanud arvata), et kui komisjon oleks hüpoteetiliselt CTPHT vähest vees lahustuvust arvesse võtnud, oleks ta CTPHT liigitamisel veekeskkonda ohustava ägeda mürgisuse 1. kategooriasse või veekeskkonda ohustava kroonilise mürgisuse 1. kategooriasse teinud ilmse vea. Vaidlustatud määruse osalist tühistamist pidas Üldkohus põhjendatuks hoopis seetõttu, et komisjon ei võtnud seda elementi oma otsuse põhjendamisel objektiivselt arvesse.
95. Lõpetuseks märgin, et käsitlen oma eespoolses analüüsis ainult kaalutlusõiguse olemasolu küsimust seoses konkreetselt käesoleva asjaga. Võimalikele viidetele vaatamata ei ütle see analüüs midagi lõplikku selle kaalutlusõiguse ulatuse kohta olukorras, kus põhiõigusaktidega on ette nähtud tähtsad ja üksikasjalikud eeskirjad. Minu arvates on see tähtis küsimus, mis väärib äramärkimist, kuid mitte selline, mis vajab käsitlemist käesolevas apellatsioonimenetluses.
(iv) Järeldus teise väite teise osa kohta
96. Eespool kirjeldatut arvesse võttes olen seisukohal, et Üldkohus ei ole õigusnormi rikkunud järeldusega, et komisjon rakendas summeerimismeetodit valesti, ning teise väite teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Arvestades minu märkusi eespool punktis 55, olen seisukohal, et juhul kui teise väite teist osa tuleb tõlgendada nii, et see seab kahtluse alla CTPHT kui terviku vees lahustuvuse asjakohasuse hindamise Üldkohtu poolt, tuleb see vastuvõetamatuse põhjendusel tagasi lükata.
C. Kolmas väide: kohtuliku kontrolli pädevuse ületamine ja tõendite moonutamine
97. Komisjon väidab, et Üldkohus on ületanud oma kohtuliku kontrolli pädevust, kui hindas peale ilmse vea küsimuse ka muid küsimusi ning asendas komisjoni hinnangu enda omaga, moonutades seeläbi talle esitatud tõendeid.
98. Sisuliselt väidab komisjon, et Üldkohus eksis, kui ta omistas CTPHTs sisalduvate PAHde vees lahustuvuse eeldusele nii suure tähtsuse. See oli kõigest üks element paljudest, mida teadusliku hindamise raames analüüsiti. Lisaks väidab komisjon, et Üldkohus ei võtnud selle küsimuse käsitlemisel arvesse konteksti.
99. Ma ei ole sellega nõus.
100. Ma leian, et komisjoni argument on ekslik nimelt põhjusel, et komisjon tõlgendab vaidlustatud kohtuotsust valesti. Nagu ma eespool punktis 50 juba selgitasin, heidab Üldkohus komisjonile ette mitte konkreetselt seda, et see on eeldanud CTPHT koostisosade vees lahustuvust. Ta ei järeldanud, et komisjon ei oleks tohtinud seda eeldada. Üldkohus heidab ette hoopis seda, et komisjon ei võtnud selle eelduse tegemisel arvesse CTPHT kui terviku vees lahustuvust.
101. Komisjoni kolmanda väite saaks ainuüksi sellel põhjusel põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
102. Juhuks, kui kolmandat väidet saab aga tõlgendada nii, et Üldkohus on ületanud oma kohtuliku kontrolli pädevust sellega, et i) ta pidas CTPHT kui terviku vees lahustuvust asjakohaseks elemendiks või ii) ta omistas sellele elemendile liiga suure kaalu, on mul järgmised märkused.
103. Esiteks käsitlesin küsimust, kas komisjonil on üldse õigust pidada CTPHT kui terviku vees lahustuvust asjakohaseks elemendiks, juba eespool, teise väite teise osa juures. Tal on see õigus olemas.
104. Teiseks järeldasin juba eespool punktis 55, et küsimus, kas CTPHT kui terviku vees lahustuvus on „asjakohane element“, millega kaasneb selle arvessevõtmise kohustus, on faktiline küsimus, mille üle otsustama on pädev ainult Üldkohus, välja arvatud juhul, kui asjaolusid on moonutatud.(22)
105. Komisjon väidab, et Üldkohus on asjaolusid moonutanud sellega, et ta võttis viite CTPHT koostisosade vees lahustuvusele kontekstist välja ega kaalunud selle tähtsust summeerimismeetodis. Komisjon ei väida otseselt seda, et Üldkohus on asjaolusid moonutanud sellega, et ta pidas CTPHT kui terviku vees lahustuvust asjakohaseks elemendiks.
106. Juhuks, kui tema argumente võib just sedasi tõlgendada, olgu aga öeldud vaid nii palju, et aine kui terviku vees lahustuvus ei ole kindlasti mingi marginaalse tähendusega omadus või pisidetail. Aine vees lahustuvust on CLP-määruse I lisa punktis 4 mainitud mitu korda seoses veekeskkonda ohustava mürgisuse hindamisega ning vähest vees lahustuvust sõnaselgelt nimetatud problemaatiliseks.(23) Seda küsimust käsitleb põhjalikult ka GHSi 9. lisa, mis on ELi õigusesse eelkõige CLP-määruse I lisa punkti 4 kaudu üle võetud.(24) Seega ei ole Üldkohus seda elementi asjakohaseks pidades asjaolusid moonutanud.
107. Mis puudutab kolmandaks kaalu, mille Üldkohus omistab CTPHT kui terviku vees lahustuvusele, märgin vaid, et Üldkohus ei tee selle kohta vaidlustatud kohtuotsuses ühtki märkust. Ta ei ütle seal, et kui komisjon oleks CTPHT kui terviku vees lahustuvust arvesse võtnud, oleks see olnud element, mis oleks paratamatult kõik ülejäänud elemendid „üle trumbanud“. Üldkohus teeb ainult järelduse, et komisjon tegi ilmse vea, jättes objektiivselt arvesse võtmata CTPHT kui terviku vees lahustuvuse (vt ka eespool punkt 93).
108. Eespool kirjeldatut arvesse võttes olen seisukohal, et Üldkohus ei ole vaidlustatud määruse seaduslikkuse kontrollimisel oma kohtuliku kontrolli pädevust ületanud ega asjaolusid moonutanud. Apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb seetõttu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
VII. Ettepanek
109. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja vastustajate ja GrafTech Iberica, SLi kohtukulud;
– jätta Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) ja menetlusse astujate kohtukulud nende enda kanda.