AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
30. aprill 2009
Kohtuasi F‑65/07
Laleh Aayhan jt
versus
Euroopa Parlament
Avalik teenistus – Parlamendi istungite abiteenistujad – Vastuvõetavus – Kohtueelne menetlus – EÜ artikkel 283 – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 78 – Õigusvastasuse väide – Võrdne kohtlemine – Töösuhte stabiilsus – Direktiiv 1999/70 – Tähtajalised lepingud – Tuginemisvõimalus
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles L. Aayhan ja veel 79 parlamendi istungite endist abiteenistujat paluvad eelkõige tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 20. aprilli 2007. aasta otsus, millega lükati tagasi nende väidetav 19. detsembri 2006. aasta „kaebus”, millega nad taotlesid, et järjestikuseid tähtajalisi lepinguid, mille parlament nendega oli sõlminud, loetaks üheks määramata tähtajaga osalise tööajaga lepinguks, et asjaomased isikud ennistataks selle alusel parlamenti tööle ja et neile makstaks hüvitist, „mis vastab” õigusele tasustatud puhkusele, mille nad oleksid kogu töötatud aja eest saanud.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Abiteenistujad – Parlamendi istungite abiteenistujate suhtes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 78 kohaldamine
(EÜ artikkel 283; muude teenistujate teenistustingimuste artiklid 3a, 3b ja 78)
2. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Ühenduse institutsioonidele kohustuste otsene kehtestamine nende suhetes oma töötajatega – Väljaarvamine – Tuginemisvõimalus – Ulatus
(EÜ artiklid 10 ja 249)
3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Ühenduse institutsioonidele kohustuste otsene kehtestamine nende suhetes oma töötajatega
(EÜ artiklid 10 ja 249; personalieeskirjad, artikli 1e lõige 2; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 10 esimene lõik ja artikli 80 lõige 4; nõukogu määrus nr 723/2004; nõukogu direktiiv 1999/70)
4. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist – Nimetatud lepingute uuendamist õigustavad objektiivsed alused
(Nõukogu direktiiv nr 1999/70, lisa klausli 5 punkti 1 alapunkt a; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 78)
1. Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikli 78 alusel on lubatud teha erandeid teenistustingimuste III jaotises määratletud abiteenistujatele kohaldatavast korrast, võimaldades parlamendil piirata kuni 31. detsembrini 2006 oma istungite korraldamiseks vajalike abiteenistujate töötamise perioodi istungite kestusega. Abiteenistujaid puudutavat korda ei või põhimõtteliselt kohaldada töösuhetele, millest igaüks on lühiajaline, kuid mis korduvad tihti aastast aastasse. Istungite abiteenistujate suhtes siiski kohaldatakse eespool osutatud III jaotist, millest on tehtud erand vaid seoses nende töölevõtu‑ ja tasustamistingimustega, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu ja Lääne‑Euroopa Liidu assamblee vahel selliste töötajate töölevõtmise kohta sõlmitud kokkuleppes. See tähendab, et teisi III jaotise sätteid, eelkõige neid, mis puudutavad töötingimusi ja sotsiaalkindlustust, kohaldatakse istungite abiteenistujate suhtes edasi, sõltumata konkreetsetest sise‑eeskirjadest, mille on vastu võtnud parlamendi juhatus või peadirektor ja mille eesmärk on rakendada või täiendada teenistustingimuste eeskirju.
Järelikult ei ole muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 78 EÜ artikliga 283 vastuolus. Asjaolu, et seadusandja tugines istungite abiteenistujate töölevõtu‑ ja tasustamistingimuste osas eespool viidatud kokkuleppele, ei tähenda, et ta jättis kasutamata EÜ artiklist 283 tuleneva pädevuse võtta vastu personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused. Nõukogu leidis vastupidi just selle pädevuse teostamise raames, võttes arvesse kolme Euroopa organisatsiooni ühiseid huve ja vajadusi seoses nende nõupidavate organite istungite sujuva toimimisega, et parlamendi istungite ajaks tööle võetud teenistujate töölevõtu‑ ja tasustamistingimused tuleb ühitada nende tingimustega, mille osas olid kolm asjaomast institutsiooni ja organisatsiooni kokku leppinud, arvestades muude teenistujate teenistustingimuste artikli 78 teises lõigus sätestatud eelarvekontrolliga.
Ka see säte ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, sest nende abiteenistujate olukord, kes võetakse tööle, et täita vahelduvaid ja suuremahulisi täiendava inimressursi vajadusi, mis tekivad parlamendil üksnes selle istungjärkude ajal, ei ole võrreldav nende teenistujate olukorraga, kes on tööle võetud selleks, et vastata jätkuvatele ja igapäevastele vajadustele, mille puhul on vajalik ametnikest ja vajadusel ajutistest või muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a või 3b tähenduses lepingulistest töötajatest koosneva personali kohalolek.
(vt punktid 85, 86, 97–100 ja 103)
Viited:
Euroopa Kohus: 11. juuli 1985, kohtuasi 43/84: Maag vs. komisjon (EKL 1985, lk 2581, punkt 19)
2. Direktiive, mis on suunatud liikmesriikidele, mitte aga ühenduse institutsioonidele, ei saa pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest asjaomastele institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. Toodud kaalutlus ei saa siiski välistada igasugust võimalust tugineda institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vahelistes suhetes mõnele direktiivile. Nimelt võivad direktiivi sätted esiteks olla institutsiooni suhtes kaudselt kohaldatavad, kui need kujutavad endast mõne ühenduse õiguse üldpõhimõtte väljendust, mida institutsioonil tuleb sellisena rakendada. Teiseks võib direktiiv olla institutsioonile siduv juhul, kui see institutsioon kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel ja personalieeskirjade piires täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti käesoleval juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meedetele, mida ühenduse seadusandja on lepingute kohaldamiseks võtnud. Kolmandaks peavad institutsioonid vastavalt EÜ artikli 10 teise lõigu kohaselt neile pandud lojaalsuskohustusele oma käitumises tööandjana arvestama õigusnormidega, mis ühenduse tasandil on vastu võetud.
(vt punktid 111–113, 116, 118 ja 119)
Viited:
Euroopa Kohus: 26. september 2000, kohtuasi C‑262/97: Engelbrecht (EKL 2000, lk I‑7321, punkt 38); 9. september 2003, kohtuasi C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punkt 24)
Esimese Astme Kohus: 21. mai 2008, kohtuasi T‑495/04: Belfass vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑781, punkt 43)
3. Direktiivi 1999/70/EÜ (milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta) sätteid ega nimetatud raamkokkuleppe sätteid ei saa pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest ühenduse institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. Samuti ei ole need sätted institutsiooni suhtes kaudselt kohaldatavad ühenduse õiguse üldpõhimõttena, kuivõrd direktiivist ega raamkokkuleppest ei tulene kuidagi, et töösuhte stabiilsus on kujunenud siduvaks õigusnormiks. Neid ei võeta arvesse ka ametnike töötingimustega kooskõlas olevate tervishoiu‑ ja ohutusnormide puhul, mis peavad personalieeskirjade artikli 1e lõike 2 kohaselt vastama asutamislepingute kohaselt töötervishoiu ja tööohutuse valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavatele miinimumnõuetele, kuna direktiivi eesmärk ei ole konkreetselt parandada töökeskkonda töötajate tervise ja ohutuse kaitset suurendades, vaid ühtlustada siseriiklikke õigusnorme ja praktikat seoses töötingimustega, mis puudutavad töösuhte kestust.
Sellele vaatamata peavad institutsioonid vastavalt EÜ artikli 10 teise lõigu kohaselt neile pandud lojaalsuskohustusele oma käitumises tööandjana arvestama õigusnormidega, mis ühenduse tasandil on vastu võetud ja mis kehtestavad miinimumnõuded töötajate elu‑ ja töötingimuste parandamiseks liikmesriikides siseriiklike õigusnormide ja praktika ühtlustamise kaudu, ja eelkõige ühenduse seadusandja sooviga muuta töösuhte stabiilsus esmaseks eesmärgiks Euroopa Liidu töösuhetes. Kirjeldatud kohustus on seda tähtsam, kui arvestada, et määrusega nr 723/2004 teostatud haldusreform tõi esile Euroopa avaliku teenistuse kalduvuse lepingulistele suhetele. Konkreetsemalt seoses raamkokkuleppega, millega on soovitud ühendada siseriiklikke õigusnorme ja praktikat, kehtestades tähtajalisele tööle miinimumnõuded, tuleb seega institutsioonidel tõlgendada muude teenistujate teenistustingimuste sätteid niivõrd kui võimalik raamkokkuleppe sõnastuse ja eesmärkide põhjal, et saavutada viimati nimetatud aktiga seatud eesmärk.
Järelikult ei saa direktiivil 1999/70 kui sellisel põhineda õigusvastasuse väide personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi sisaldava nõukogu määruse sätte peale, mis on väidetavalt vastuolus raamkokkuleppega.
(vt punktid 111, 114, 116, 117, 119, 120 ja 122)
Viited:
Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Rinke (punkt 24)
Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Belfass vs. nõukogu (punkt 43)
4. Euroopa Parlamendi vahelduvad ja laiaulatuslikud inimressursi vajadused üksnes istungite ajal on „objektiivsed alused” direktiivi 1999/70 (milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta) lisas ära toodud, 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis võivad õigustada abiteenistujate järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist, mida võidakse parlamendi iga istungjärgu puhul pikendada, nagu muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 78 on kuni 1. jaanuarini 2007 ette nähtud. Isegi kui need vajadused oleksid etteaimatavad, ei ole tegevuse lisandumine sellegipoolest järjepidev ja püsiv.
(vt punktid 134 ja 135)
Viited:
Euroopa Kohus: 4. juuli 2006, kohtuasi C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 69)