Language of document : ECLI:EU:C:2010:829

Kohtuasi C‑497/10 PPU

Barbara Mercredi

versus

Richard Chaffe

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division))

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Abieluasjad ja vanemlik vastutus – Laps, kelle vanemad ei ole abielus – Mõiste imiku „alaline elukoht” – Mõiste „hooldusõigus”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Mõiste lapse „alaline elukoht”

(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artiklid 8, 10 ja 13)

2.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus kohtuasjades, mis on seotud vanemliku vastutusega – Liikmesriigi kohtu seadusjõustunud kohtuotsus, millega jäetakse 25. oktoobril 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel rahuldamata lapse teise liikmesriiki viivitamatu tagasitoomise taotlus – Mõju otsustele, mis tuleb hiljem teha selles teises liikmesriigis taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud

(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikkel 19)

3.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus kohtuasjades, mis on seotud vanemliku vastutusega – Pooleliolevad kohtuasjad

(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikkel 19)

1.        Mõistet „alaline elukoht” määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, artiklite 8 ja 10 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle kindlaksmääramiseks – ning kui tegemist on imiku olukorraga, kes on asjaomasel hetkel oma emaga koos viibinud vaid mõned päevad liikmesriigis, kuhu ta ära viidi ning mis ei ole tema varasema alalise elukoha järgne liikmesriik – tuleb eeskätt võtta arvesse esiteks selle liikmesriigi territooriumil viibimise ning imiku ema sellesse liikmesriiki kolimise kestust, korrapärasust, tingimusi ja põhjuseid ning teiseks – seda eeskätt lapse vanusest johtuvalt – ema geograafilist ja perekondlikku päritolu ning ema ja lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis. Siseriiklik kohus on pädev määrama kindlaks lapse alalise elukoha, võttes arvesse iga konkreetse juhtumi korral kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.

Juhul kui eespool viidatud asjaoludega arvestamine annab alust järeldada, et lapse alalist elukohta ei ole võimalik kindlaks määrata, tuleb pädev kohus välja selgitada „lapse kohalviibimise” alusel määruse nr 2201/2003 artikli 13 tähenduses.

(vt punktid 56, 57, resolutsiooni punkt 1)

2.        Liikmesriigi kohtu otsus, millega jäetakse 1980. aastal Haagis allkirjastatud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel rahuldamata lapse teise liikmesriigi kohtu pädevusele alluvale territooriumile viivitamatu tagasitoomise taotlus, ei mõjuta otsuseid, mis tuleb teha selles teises liikmesriigis vanemlikku vastutust käsitlevate taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud.

Nimelt ei mõjuta 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 19 kohaselt selline kohtuotsus – isegi juhul, kui see on seadusjõustunud – hooldusõiguse sisulist külge.

(vt punktid 65, 66, 71, resolutsiooni punkt 2)

3.        Liikmesriigi kohtu seadusjõustumata otsus, mis käsitleb vanemlikku vastutust lapse suhtes, ei mõjuta otsuseid, mis tuleb teha teises liikmesriigis vanemlikku vastutust käsitlevate taotluste suhtes, mis esitati varem ning mille menetlemist ei ole veel lõpetatud.

Sellise konflikti korral eri liikmesriikide kahe kohtu vahel, kellele on määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, alusel esitatud vanemlikku vastutust lapse suhtes käsitlevad taotlused, mille ese ja põhjus on sama, tuleb nimelt kohaldada selle määruse artikli 19 lõiget 2. Selle artikli kohaselt peab kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, menetluse peatama seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kelle poole pöörduti esimesena, ja ta ei saa seega teha otsust talle esitatud taotluse suhtes.

(vt punktid 68, 69, 71)