KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 7. märtsil 2013(1)
Kohtuasi C‑219/12
Finanzamt Freistadt Rohrbach Urfahr
versus
Unabhängiger Finanzsenat Außenstelle Linz
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria))
Käibemaks – Mõiste „majandustegevus” – Fotogalvaaniline süsteem, mis on paigaldatud eramu katusele – Elekter, mida müüakse tarnijale, kes varustab majapidamist vajaliku koguse elektriga
1. Majavaldaja paigaldas fotogalvaanilise (päikesepaneeli) süsteemi, mis toodab elektrit, kuid mis elektrit ei salvesta. Selle iga-aastane toodang on väiksem kui majapidamises igal aastal tarbitud elektri kogus. Majavaldaja on sõlminud elektritarnijaga lepingu, mille kohaselt ta müüb elektrit tarnijale, kes tarnib ka elektrit sellele majapidamisele. Kuna majavaldaja leiab, et elektri müümine kujutab endast majandustegevust, taotleb ta süsteemi ja selle paigalduse maksumuselt tasutud sisendkäibemaksu tagastamist. Verwaltungsgerichtshof (teise astme halduskohus) (Austria) soovib teada, kas selline lähenemisviis on õige.
Kuues käibemaksudirektiiv
2. Kõnealused päikesepaneelid paigaldati 2005. aastal, kui kohaldatavaks Euroopa Liidu (EL) õigusnormiks oli kuues direktiiv.(2) Eelkõige on asjassepuutuvad järgmised sätted.(3)
3. Artikli 2 kohaselt maksustatakse käibemaksuga kauba tarnimine või teenuste osutamine tasu eest riigi territooriumil maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb.
4. Artikli 4 lõikes 1 antud määratluse kohaselt on „maksukohustuslane” „iga isik, kes mis tahes paigas teostab iseseisvalt lõikes 2 sätestatud mis tahes majandustegevust, olenemata nimetatud tegevuse eesmärgist või tulemustest”. Artikli 4 lõike 2 järgi on majandustegevus „tootjate, ettevõtjate ja teenuseid osutavate isikute mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamine ja põllumajandus ning vabakutseline tegevus. Majandustegevusena käsitatakse ka materiaalse või immateriaalse vara kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil”.
5. Artikli 5 lõike 1 kohaselt on kaubatarne „materiaalse vara omanikuna käsutamise õiguse üleminek” ning artikli 5 lõige 2 täpsustab, et elektrivoolu tuleb pidada materiaalseks varaks. Artikli 5 lõige 6 sätestab: „Maksukohustuslase poolt tema põhivahendite hulka kuuluva kauba kasutamine tema enda või tema töötajate isiklikuks tarbeks või selle tasuta äraandmine või üldiselt kasutamine muuks kui majandustegevuse eesmärgil loetakse tarneks tasu eest, kui sellelt kaubalt või selle osadelt võis käibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata. […]”
6. Artikli 11 A osa lõike 1 punkt a sätestab üldeeskirja, mille kohaselt moodustab maksustatava summa „kõik tasuna käsitatav, mille tarnija ostjalt, kliendilt või kolmandalt isikult nimetatud tarnete eest on saanud või saab, kaasa arvatud nimetatud tarnete hinnaga otse seotud toetused”. Samas sätestab artikli 11 A osa lõike 1 punkt b, et artikli 5 lõikes 6 nimetatud tarne puhul moodustab maksustava summa „kauba või sarnase kauba ostuhind või ostuhinna puudumise korral omahind, mis määratakse kindlaks tarnimise ajal”.
7. Artikkel 17(4) („Mahaarvamisõiguse tekkimine ja kohaldamisala”) sätestab eeskätt:
„1. Mahaarvamisõigus tekib mahaarvatava maksu sissenõutavaks muutumise ajal.
2. Kui kaupa ja teenuseid kasutatakse maksukohustuslase maksustatavate tehingutega seoses, on maksukohustuslasel õigus tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata:
a) käibemaks, mis tuleb maksta või on makstud riigi territooriumil kaupade või teenuste eest, mille talle on tarninud või tarnib mõni teine maksukohustuslane;
[…]”.
8. Artikli 20 kohaselt korrigeeritakse sisendkäibemaksu mahaarvamise summat vastavalt vajadusele järgmiselt:
„1. Esialgset mahaarvamist korrigeeritakse liikmesriikide kehtestatud korras eelkõige järgmistel juhtudel:
[…]
b) pärast tagasimakse tegemist muutuvad mahaarvatava summa kindlaksmääramisel kasutatud tegurid […]
2. Kapitalikaupade puhul jagatakse korrigeerimine viie aasta peale, kaasa arvatud aasta, mil kaubad soetati või toodeti. Iga-aastane korrigeerimine hõlmab üksnes üht viiendikku kaubale kehtestatud maksust. Korrigeerimine tehakse, võttes aluseks järgmiste aastate muutused mahaarvamisõiguses võrreldes õigusega sellel aastal, mil kaup omandati või toodeti.
[...]”.
9. Lõpuks lubab artikkel 24 liikmeriikidel kehtestada või säilitada mõningaid eriskeeme, sealhulgas teatud tingimustel maksuvabastusi või astmelisi maksusoodustusi väikeettevõtjatele. Eeskätt lubab artikli 24 lõige 2 käibemaksust vabastada ettevõtjad, kelle käive jääb allapoole teatud lävendit. Artikli 24 lõige 5 sätestab: „Maksust vabastatud maksukohustuslastel ei ole õigust artikli 17 kohaselt maksu maha arvata ega oma arvetesse või nende aset täitvatesse dokumentidesse maksu märkida.”
10. Artikli 24 lõike 2 kohane lävend erineb liikmesriigiti sõltuvalt ühinemise kuupäevast või enne kuuenda direktiivi jõustumist kohaldatud käibemaksu lävenditest.(5) Mõned liikmesriigid ei kohalda väikeettevõtjate eriskeemi üldse, samas kui teised kohaldavad lävendit, milleks on 70 000 eurot ületav aastakäive. Austrias on lävendiks iga-aastane puhaskäive, mis ei ületa 30 000 eurot(6), ja see kuulub automaatselt kohaldamisele, välja arvatud kui ettevõtja teeb valiku maksustamise kasuks(7).
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
11. Eelotsusetaotluse kohaselt paigaldas T. Fuchs, kes on siseriiklikus menetluses asjaomane majavaldaja, 2005. aastal oma maja katusele päikesepaneelid. Elektri salvestamise võimalus nendes puudub. Kogu toodetud elektrienergia tarnitakse üldkasutatavasse võrku, kusjuures enda majapidamises vajalik elekter ostetakse tagasi sama hinna eest, millega seda tarnitakse ehk hinnaga 0,181 eurot/kWh, ja mõlemal juhul sisaldub hinnas 20% käibemaks. T. Fuchs ostis ja paigaldas süsteemi hinnaga 38 367,76 eurot, mis sisaldas 20% käibemaksu summas 6394,63 eurot. Paigaldamiseks sai ta ühekordset toetust 19 020 eurot.
12. Eelotsusetaotlusest nähtub veel, et ajavahemikus 2005 kuni 2008 tarbis T. Fuchsi majapidamine kokku ligikaudu 44 600 kWh elektrit ja et terve asjaomase ajavahemiku jooksul fotogalvaanilise seadmega toodetud ja võrku suunatud elektri kogusest tervikuna, ehk kogusest 19 801 kWh, tarnis ta üldkasutatavasse elektrivõrku 11 156 kWh ning tarbis vahetult ise(8) 8645 kWh. Süsteemi käitamise esimese viie kuu jooksul 2005. aastal toodeti elektrit 2829 kWh ja üldkasutatavasse võrku tarniti 1986 kWh.
13. Finanzamt Freistadt Rohrbach Urfahr (Freistadt Rohrbach Urfahr maksuamet, edaspidi „Finanzamt”) esitas T. Fuchsile 2005. aasta kohta maksuotsuse, mille kohaselt ei olnud tal lubatud sisendkäibemaksu maha arvata. T. Fuchs esitas kaebuse Unabhängiger Finanzsenat, Außenstelle Linzile (Linzi sõltumatu maksukohus, edaspidi „Unabhängiger Finanzsenat”), kes otsustas, et T. Fuchsi kasuks tuleb teha maksu ümberarvutus summas 6309,29 eurot. See summa saadi, tasaarveldades seadme maksumuselt tasutud sisendkäibemaks summas 6394,63 eurot kogu tema poolt 2005. aastal toodetud elektri (nii üldkasutatavasse süsteemi tarnitud kui T. Fuchi majapidamises tarbitud elektri) müügilt tasumisele kuulunud käibemaksuga summas 85.34 eurot.
14. Finanzamt on selle otsuse edasi kaevanud eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes palub eelotsust järgmises küsimuses:
„Kas elektri salvestamise võimaluseta võrguühendusega fotogalvaanilise seadme – mis on sellise tehnilise lahendusega, et seadme elektritootmine on püsivalt väiksem kui seadme käitaja poolt eramus isiklikul eesmärgil tarbitav elektri hulk kokku – käitamist isiklikuks eluasemeks oleva eramu katusel või selle eramu kõrval, tuleb käsitada seadme käitaja „majandustegevusena” [kuuenda direktiivi] artikli 4 tähenduses?”
15. Kirjalikud seisukohad on esitanud Austria ja Saksamaa valitsus ning komisjon. Kohtuistungit ei ole taotletud ega peetud.
Õiguslik hinnang
Sissejuhatavad küsimused
16. Verwaltungsgerichtshofi esitatud küsimus keskendub sellele, kas niisuguses olukorras oleva isiku nagu T. Fuchs poolt üldkasutatavasse võrku elektri tarnimine kujutab endast käibemaksuga maksustamisel „majandustegevust”. Selgitan järgnevalt, miks minu arvates see nii on. Kuigi see vastus võib olla põhikohtuasjas arutusel oleva küsimuse lahendamisel tarvilik, on täiendavaid aspekte, mida võib olla vaja arvesse võtta T. Fuchsi olukorras ja sellega sarnastes olukordades.
17. Esiteks märgin, et ei ole täiesti selge, kuidas T. Fuchsi süsteem toimib. Eelotsusetaotlusest tuleneb ühelt poolt, et kogu toodetud elekter tarniti üldkasutatavasse võrku, ja teiselt poolt, et ajavahemikus 2005 kuni 2008 suunati üldkasutatavasse võrku teatud osa elektrist ja ülejäänud osa kasutati vahetult kõnealuses majapidamises.
18. Euroopa Kohtu palvel on Verwaltungsgerichtshof olukorda mõnevõrra selgitanud. Näib, et Unabhängiger Finanzsenat tuvastas, et kogu toodetud elekter tarniti üldkasutatavasse võrku ja et 8645 kWh elektrit, mida väidetavalt kasutati „vahetult” majapidamises, tarbiti samal ajal, kui võrdne kogus elektrit tarniti üldkasutatavasse võrku. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on sellest lähtunud, kuid märgib, et Finanzamt seab kahtluse alla Unabhängiger Finanzsenati tuvastuse ja väidab, et T. Fuchs tarbib eelkõige elektrit, mida toodavad päikesepaneelid, ja sellele vajadusel lisaks elektrit, mida saadi võrgust, ja et üksnes majapidamise vajadustest üle jääv elekter (kui päikesepaneelid toodavad rohkem elektrit, kui majapidamine tarbib) tarnitakse üldkasutatavasse võrku.
19. Verwaltungsgerichtshof leiab, et erinevus kahe olukorra vahel ei ole kõne all oleva küsimuse lahendamisel asjassepuutuv. Leian siiski, et vaja on analüüsida kuuenda direktiivi sätteid erinevatest olukordadest lähtudes.
Majandustegevuse olemasolu
20. Euroopa Kohus on sedastanud, et kuuenda direktiivi artikli 4 lõikes 2 kasutatud mõiste „majandustegevus” on oma ulatuselt lai ja olemuselt objektiivne selles mõttes, et seda saab käsitleda sõltumatult selle eesmärgist ja tulemist. Tegevust käsitatakse seega üldjuhul majandustegevusena siis, kui see on püsiv ja see toimub tasu eest, mille saab tegevust teostav isik.(9)
21. Kuuenda direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt on elekter materiaalne vara. Päikesepaneelide abil toodab T. Fuchs elektrit. Ta tarnib seda elektrit tasu eest oma võrguoperaatorile. Seega on põhimõtteliselt tegemist maksustatava kaubatarnega. Tootmine ja tarnimine ei toimu järjepidevalt, kuid „kestvalt”. Seda on tehtud juba mitu aastat. Nii kaua, kui päikesepaneelid töötavad ja T. Fuchsi kokkulepe võrguoperaatoriga kehtib, toodetakse elektrit edasi, kui päevavalguse ja ilmastiku tingimused on sobivad, ning seda tarnitakse üldkasutatavasse võrku vastavalt eelnimetatud kokkuleppele.
22. Eelotsusetaotluses esitatud teabest on ka selge, et T. Fuchsi eesmärk on, vähemalt osaliselt, saada elektri tarnimisest tulu. Isegi kui konkreetseks tulemuseks on tema elektriarve vähenemine, tuleneb see vähenemine selle tasu, mida võrguoperaator talle tasuma peab, ja nende maksete tasaarveldamisest, mida tema operaatorile tasuma peab, ning selle näol on tegemist tuluga, mida T. Fuchs oma tarnetelt kestvalt saada soovib.
23. Minu arvates ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv see, et oma ehitusest tulenevalt katab fotogalvaaniline süsteem osaliselt majapidamise vajadused, kuid ei tooda süstemaatiliselt ülemäärast elektrit, mida oleks kogu aeg võimalik müüa, sõltumata majapidamise tarbimisest.
24. Küsimus, kas tegevuse eesmärk on saada kestvalt tulu, on faktiküsimus, mida hinnates tuleb võtta arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, sealhulgas asjaomase vara olemust.(10)
25. Käesolevas asjas kasutab T. Fuchs fotogalvaanilist süsteemi osa või kogu sellise elektri (sõltuvalt vastavatest asjaoludest) tootmiseks, mida tarnitakse võrguoperaatorile, ja ta on sõlminud selle operaatoriga lepingu, mille alusel tarne eest tasutakse. See on objektiivselt majandustegevus. See aga ei oleks siiski majandustegevus, kui süsteem oleks mõeldud üksnes majapidamist elektriga varustama, näiteks kui see oleks varustatud akumulaatoritega, kus on võimalik talletada ajutist elektri ülejääki hilisemaks kasutamiseks ja võib-olla mehhanismiga, mille abil on ajutiste katkestuste ajal võimalik elektrit saada üldkasutatavast võrgust, kuid mis ei võimaldaks elektrit võrku tarnida.
26. Selles osas ei nõustu ma Austria valitsuse väitega, et need kaks liiki seadet on oma olemuselt sedavõrd sarnased, et neid tuleb käibemaksuga maksustamisel ühtemoodi käsitleda. Nagu ma märkisin, peab hinnang olema objektiivne. Majandustegevusena kvalifitseerimisel on sellise süsteemi, mis on mõeldud üksnes kodumajapidamises vajamineva elektri tootmiseks, ja sellise süsteemi vahel, mis on mõeldud tasu eest teatava osa või kogu toodetud elektri üldkasutatavasse võrku suunamiseks, objektiivsed erinevused. Mõistan nimetatud valitsuse esitatud üldise huvi argumenti (et ühte liiki fotogalvaanilist süsteemi ei peaks sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu riiklikest vahenditest rohkem rahastatama kui teisi). Siiski leian ma, et üldise huvi eesmärke saab ellu viia muul viisil, nagu maksustamise valikuõiguse välistamisega(11) või selliste süsteemide paigaldamiseks antava toetuse kohandamisega,(12) moonutamata seejuures majandustegevuse objektiivset määratlust.
27. Seetõttu olen arvamusel, et T. Fuchs teostab majandustegevust (elektri tootmine ja/või päikesepaneelide kasutamine sellest tegevusest kestvalt tulu saamise eesmärgil) kuuenda direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses ja on järelikult maksukohustuslane artikli 4 lõike 1 tähenduses.
28. Samale järeldusele on võimalik jõuda, lähtudes sellest, kuidas Austria maksuhaldurid neid tehinguid ise maksualaselt käsitlevad. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et käibemaksu võetakse tarnetelt, mida T. Fuchs teeb võrguoperaatorile. Käibemaksuga maksustatakse üksnes tarned, mille teeb maksukohustuslane, kes sellena tegutseb. Kuna T. Fuchs teeb maksustatavaid tarneid, on ta järelikult maksukohustuslane, kes sellena tegutseb. Eelotsusetaotluses esitatud maksuhalduri arvamus ja Austria valitsuse seisukoht, mille ta Euroopa Kohtule esitas (nimelt et T. Fuchs tegutseb eraviisiliselt), ei ole kooskõlas sellega, et tema tarnitavat elektrit käibemaksuga maksustatakse.
29. T. Fuchsi suhtes on osas, milles ta tegutseb maksukohustuslasena, ilmselgelt kohaldatavad kõik maksukohustuslaste õigusi ja kohustusi reguleerivad EL õigusnormid ja siseriiklikud õigusnormid.
Sisendkäibemaksu mahaarvatavus
30. Siseriiklikul kohtul tuleb lahendada mitte ainult küsimus, kas T. Fuchsi päikesepaneelide toimimine kujutab endast majandustegevust, vaid veelgi olulisem on lahendada küsimus, kas T. Fuchsil on õigus arvata maha paneelide maksumuselt tasutud sisendkäibemaks tema poolt võrguoperaatorile tarnitud elektrilt tasumisele kuuluvast käibemaksust.
31. Kui tehingu ainus eemärk oleks tarnida võrgule tasu eest elektrit, oleks vastus sellele küsimusele põhimõtteliselt jaatav. Kuuenda direktiivi artikli 17 lõiget 1 ja artikli 17 lõike 2 punkti a parafraseerides oleks T. Fuchsil maksukohustuslasena õigus arvata maha maksustatavate tehingutega (elektri tarnimine) seoses tasumisele kuuluvast maksust sisendkäibemaks, mille ta maksis kaupade või teenuste eest, mille talle on tarninud mõni teine maksukohustuslane (nimelt päikesepaneelid ja nende paigaldus) ja mida ta kasutab seoses nende tehingutega. Lisaks tekiks mahaarvamisõigus kohe, kui sisendkäibemaks sissenõutavaks muutub.
32. Samas tuleb silmas pidada, et paljudes liikmesriikides jääks isik, kes tarnib üksnes selliseid elektrikoguseid nagu need, mida toodavad T. Fuchsi päikesepaneelid, allapoole maksustamise lävendit. Seega ei oleks tal kuuenda direktiivi artikli 24 lõike 5 kohaselt õigust käibemaksu oma arvetele lisada ega sisendkäibemaksu maha arvata. T. Fuchsi juhtumil jäävad tarnete kogused allapoole Austrias kehtestatud maksustamise lävendit. Kuid kuna nendelt tarnetelt võetakse käibemaksu, siis tuleb eeldada, et ta on valinud maksustamise,(13) millega kaasneb vastav mahaarvamisõigus. Asjaolu, et Austria ametivõimud on nõustunud, et T. Fuchs võib teha valiku maksustamise kasuks, on täiendav tõend selle kohta, et nende arvates teostab ta majandustegevust, kuna maksustamise võimalust ei saa valida tehingute puhul, mis jäävad käibemaksu kohaldamisalast välja.(14)
33. Igal juhul ei saa tehingu ainus eemärk olla elektrivõrgule elektri tarnimine tasu eest. Ligikaudu 44% toodetud elektrist võib tarbida T. Fuchsi enda kodumajapidamine, ilma et seda elektrivõrku üldse suunataks.(15) Kui see on nii, siis tuleb ka seda asjaolu arvesse võtta, et teha kindlaks, kuidas mahaarvamisõiguse kasutamine toimub.
34. Elektri tarnimises seisneva majandustegevusega seoses tuleb päikesepaneele pidada kapitalikaubaks kuuenda direktiivi tähenduses. Euroopa Kohus on kapitalikaupu käibemaksuga maksustamisega seoses määratlenud kui kaupu, mis „majandustegevuse eesmärgil kasutamisel eristuvad püsivuse ja väärtuse poolest, mistõttu soetusmaksumust ei võeta üldiselt arvesse kui jooksvat kulu, vaid mitme eelarveaasta jooksul amortiseeritud kulu”.(16)
35. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huvitatud isikul kapitalikauba kasutamise puhul nii ärilisel kui ka isiklikul eesmärgil (mis on käesolevas asjas tõenäoline) võimalus käibemaksuga seoses valida, kas i) lugeda see kaup tervenisti oma ettevõtte vara hulka, ii) jätta see tervikuna oma isikliku vara koosseisu, jättes selle seega täielikult ühisest käibemaksusüsteemist välja, või iii) lugeda see oma ettevõttesse kuuluvaks üksnes vastavalt tegelikule kasutamisele ettevõtluses.(17)
36. Seetõttu sõltub see, kuidas kasutada mahaarvamisõigust seoses päikesepaneelidega, mille toodetud elektrit kasutatakse osaliselt isiklikel eesmärkidel (vahetu tarbimine, mis ei läbi üldkasutatavat võrgustikku) ja osaliselt ärilisel eesmärgil (elektri suunamine üldkasutatavasse võrku), muu hulgas sellest, kuidas need paneelid on jaotunud asjaomase isiku ettevõtte vara või isikliku vara vahel.
37. Esiteks, kui paneelid kuuluvad eranditult isikliku vara hulka, jäävad need täielikult käibemaksusüsteemist välja ja küsimust mahaarvamise kohta ei teki.(18) Lisaksin, et sama võib kehtida niisuguse eraldiseisva fotogalvaanilise süsteemi kohta, mis ei ole võrguga ühendatud ja mida kasutatakse üksnes kodumajapidamise vajadusteks. Sellisel juhul ei ole tegemist majandustegevusega ega maksustatava tarnega.
38. Teiseks, kui päikesepaneelid kuuluvad täielikult majavaldaja, kes tegutseb maksukohustuslasena, ettevõtte vara hulka – mis on käesolevas asjas tõenäoline eeldus –, ei mõjuta see mahaarvamisõigust, kuid mõjutab tema enda majapidamises tarbitud elektri käibemaksuga maksustamist. Sellisel juhul tuleb elektrit pidada kaubaks, mida tema ettevõte tarnib isiklikuks tarbeks, mida reguleerib kuuenda direktiivi artikli 5 lõige 6, ja see ei ole seega käibemaksuga maksustatav.
39. Siiski moodustab artikli 11 A osa lõike 1 punkti b kohaselt maksustatava summa „kauba või sarnase kauba ostuhind või ostuhinna puudumise korral omahind, mis määratakse kindlaks tarnimise ajal”. Kuna eeldatavalt varustab majavaldaja ennast elektriga ise ega osta seda kaupa (ehk kõne all olevat elektrit), vaid toodab seda, siis on maksustatavaks summaks kas sarnaste kaupade (ehk võrgust ostetud elekter) ostuhind või omahind, mis määratakse kindlaks tarnimise ajal. Tekib küsimus, kas juhul, kui on võimalik arvutada tegelikku omahinda, on kohane tugineda sarnase kauba ostuhinnale, mis võib olla omahinnast kõrgem või madalam. Käesolevas asjas on omahind tõenäoliselt kõrgem, vähemalt mõne esimese aasta jooksul. Kuigi jooksvad tootmiskulud (näiteks hooldus) võivad olla väga madalad, tuleb arvesse võtta ka paneelide ja nende paigalduse maksumust, mida amortiseeritakse kohase ajaperioodi jooksul. See võib tõsta hinda kWh kohta ja seega käibemaksu summat, mis kuulub tasumisele päikesepaneelidega toodetud elektrilt, mida majapidamises selle amortisatsiooniperioodi jooksul kasutatakse.
40. Kolmandaks, kui päikesepaneelid kuuluvad majavaldaja kui maksukohustuslase ettevõtte vara hulka üksnes ulatuses, milles neid tegelikult kasutatakse üldkasutatavasse võrku suunatud elektri tootmiseks, saab mahaarvamisõigust kasutada vaid selles samas ulatuses. Siiski võivad tekkida raskused, kui majapidamisele tarnitud elektri osakaal ja üldkasutatavasse võrku suunatud elektri osakaal on märkimisväärselt erinev. Sellisel juhul võib olla kohane tugineda kuuenda direktiivi artikli 20 lõikes 2 kehtestatud korrale.(19)
41. Rõhutan siiski, et põhikohtuasi puudutab päikesepaneelide omandamist ja paigaldamist 2005. aastal, mil maksukohustuslastel oli õigus (õigemini kohustus) jaotada kapitalikaubad ettevõtte vara ja isikliku vara vahel. Alates 2010. aastast lubab direktiivi 2006/112 artikli 168a lõige 2 liikmesriikidel sätestada, et ettevõtte vara hulka kuuluva kaubaga seotud kulutused võib maha arvata üksnes selles ulatuses, milles kaupa kasutatakse maksukohustuslase ettevõtte tegevuse eesmärgil.(20)
42. Viimaseks soovin märkida, et osas, milles T. Fuchsil on õigus päikesepaneelidelt tasutud sisendkäibemaks maha arvata, võib tekkida küsimus, kas 19 020 euro suurune toetus(21) võib mahaarvatavat summat mõjutada. Kui toetust käsitatakse selliselt, et see on osa käibemaksu sisaldava koguhinna tasumisest, siis võib väita, et T. Fuchs ise maksis üksnes selle osa käibemaksust, mis sisaldus ülejäänud hinnas ja et tal oli õigus üksnes see summa maha arvata. Kuid selline lähenemisviis on välistatud, kui lähtuda Euroopa Kohtu otsusest komisjon vs. Prantsusmaa(22).
Ettepanek
43. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi esitatud küsimustele järgmiselt:
Isiklikuks eluasemeks oleva eramu katusel või selle eramu kõrval asuva ja üldkasutatava elektrivõrguga ühendatud sellise fotogalvaanilise seadme käitamine, mida kasutatakse isikliku majapidamise tarbeks, on majandustegevus nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 4 tähenduses, osas, milles seadme toodetud elekter tarnitakse tasu eest üldkasutatavasse võrku. Sellisel juhul võib seadme omandamisel tasutud sisendkäibemaksu kõiki selle direktiivi mahaarvamist reguleerivaid sätteid arvesse võttes maha arvata üldkasutatavasse võrku tarnitud elektrilt tasumisele kuuluvast käibemaksust.