Language of document : ECLI:EU:F:2013:185

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

21. november 2013(*)

Avalik teenistus – Lepinguline töötaja – Tähtajatu leping – Ülesütlemine – Ametikoht, mis eeldab juurdepääsuloa olemasolu – Loa andmisest keeldumine siseriikliku julgeolekuasutuse poolt – Apellatsiooniorgani äramuudetud otsus – Siseriikliku julgeolekuasutuse ja apellatsiooniorgani järeldused, mis ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele siduvad

Kohtuasjas F‑122/12,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Bruno Arguelles Arias, Euroopa Liidu Nõukogu endine lepinguline töötaja, elukoht Awans (Belgia), esindaja: advokaat J. Lecuyer,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja A. Bisch,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees M. I. Rofes i Pujol (ettekandja) ning kohtunikud R. Barents ja K. Bradley,

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 5. septembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        B. Arguelles Arias palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 22. oktoobril 2012 saabunud hagiavalduses sisuliselt tühistada Euroopa Liidu Nõukogu teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 12. jaanuari 2012. aasta otsus lõpetada tema lepingulise töötaja leping alates 31. maist 2012, millest anti teada 16. jaanuaril 2012, ning hüvitada talle väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju, mille ta hindas vastavalt 160 181,85 eurole ja 25 000 eurole.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikkel 3a sätestab:

„1.      Nende teenistustingimuste kohaldamisel on „lepingulised töötajad” sellised töötajad, keda ei ole nimetatud ametikohale, mis on lisatud eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse, ja kes on võetud tööle täis‑ või osaajalise tööajaga:

a)      institutsiooni, et teha füüsilist tööd või anda haldusabi,

[…]”.

3        Teenistustingimuste artikli 119 järgi kohaldatakse nende artikleid 47−50a, mis käsitlevad ajutiste teenistujate töösuhte lõpetamise korda, analoogia alusel lepinguliste töötajate suhtes.

4        Teenistustingimuste artiklis 47 on sätestatud:

„Ajutise töötaja töösuhe lõpeb surma korral ning alljärgnevatel juhtudel:

[…]

c)      kui leping on tähtajatu:

i)      lepingus määratud etteteatamistähtaja lõppemisel; etteteatamistähtaeg vähemalt üks kuu iga täitunud teenistusaasta kohta ning kõige vähem kolm kuud ja kõige rohkem kümme kuud. […]

[…]”.

5        Nõukogu võttis 16. juuni 2011. aasta otsusega Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 110 ning teenistustingimuste artikli 79 lõike 2 ja artikli 85 lõike 2 alusel vastu üldised rakendussätted, mis käsitlevad nõukogu peasekretariaadi lepinguliste töötajate töölevõtmise ja töötingimusi (edaspidi „üldised rakendussätted”), mida kohaldatakse eelkõige teenistustingimuste artikli 3a alusel tööle võetud lepinguliste töötajate suhtes.

6        Üldiste rakendussätete artiklis 5, mis käsitleb juurdepääsuluba, on nähtud ette:

„1.      Kui nõukogu peasekretariaadi hinnangul eeldab lepingulise töötaja ülesannete laad julgeolekualaste ettevaatusabinõude rakendamist, on nõutav julgeolekukontrolli läbiviimine vastavalt otsusele, millega võetakse vastu nõukogu julgeolekueeskirjad […].

2.      [Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus] võib lepingu lõpetada, juhul kui:

a)      töötaja keeldub julgeolekukontrolli läbimisest;

b)      töötaja uuringu tulemusena julgeolekukontrolli ei läbi;

c)      tühistatakse töötaja julgeolekusertifikaat.

3.      Lõike 2 punktides b ja c osutatud juhtudel peab [teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus] kõigepealt kontrollima, kas on võimalik lepinguline töötaja üle viia teisele ametikohale, mille puhul julgeolekukontrolli läbimine ei ole nõutav, võttes samal ajal arvesse julgeolekukontrolli mitteläbimise põhjuseid.

[…]”. [täpsustatud tõlge]

7        Üldiste rakendussätete artiklis 8, mis käsitleb tegevusüksusi, on sätestatud:

„Nõukogu peasekretariaat võtab tööle [teenistustingimuste artikli] 3a [osundatud] lepingulised töötajad ametikohtade loetelus mittesisalduvatel ametikohtadel füüsilise töö või haldusalaste abitööde tegemiseks I tegevusüksuses.”

8        Nõukogu võttis 31. märtsil 2011 vastu otsuse 2011/292/EL EL‑i salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta (ELT L 141, lk 17), millega loodi salastatud teabe kaitseks ulatuslik julgeolekusüsteem, mis hõlmab nõukogu, selle peasekretariaati (edaspidi „peasekretariaat”) ja liikmesriike.

9        Otsuse 2011/292 artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[Euroopa Liidu (EL)] salastatud teave” – teave või materjal, mis on tähistatud [liidu] salastusmärkega ja mille loata avaldamine võib eri määral kahjustada Euroopa Liidu või ühe või mitme liikmesriigi huve.”

10      Otsuse 2011/292 artikli 2 lõikest 2 ilmneb, et liidu salastatud teave liigitatakse ühte järgmistest tasemetest: „[très secret] UE / EU [top secret]”, „[secret UE / EU secret]”, „confidentiel UE / EU confidential” ja „restreint UE / EU restricted”.

11      Otsuse 2011/292 artiklis 7, mis käsitleb töötajatega seotud julgeolekut, on sätestatud:

„1.      Töötajatega seotud julgeolek tähendab selliste meetmete kohaldamist, millega tagatakse juurdepääs EL‑i salastatud teabele ainult isikutele:

–        […]

–        kes on läbinud vajalikul tasemel julgeolekukontrolli, kui see on asjakohane, ning

–        […]

2.      Töötajatega seotud julgeolekukontrolli kord on selline, et selle alusel on võimalik kindlaks teha, kas isikule võib tema lojaalsust ja usaldusväärsust arvesse võttes lubada juurdepääsu [liidu] salastatud teabele.

[…]”.

12      Otsuse 2011/292 artiklis 15, mis käsitleb julgeolekukorraldust nõukogus, on nähtud ette:

„[…]

2.      [P]easekretariaadi julgeolekuasutuseks on peasekretär. Seoses sellega täidab peasekretär järgmisi kohustusi:

[…]

c)      annab vastavalt artikli 7 lõikele 3 [liidu] juurdepääsuloa [...] peasekretariaadi ametnikele ja muudele teenistujatele enne, kui neile tohib anda loa juurdepääsuks [confidentiel] UE / EU [confidential] või kõrgemal tasemel salastatud teabele;

[…]”.

13      Otsuse 2011/292 I lisas on ette nähtud sätted otsuse artikli 7 rakendamise kohta.

14      Otsuse 2011/292 I lisa II jaotises „[Liidu salastatud teabele juurdepääsu lubamine]” on sätestatud:

„3.      Isikule antakse luba juurdepääsuks [confidentiel] UE / EU [confidential] või kõrgemal tasemel salastatud teabele üksnes pärast seda, kui:

[…]

b)      talle on antud asjakohase tasemega juurdepääsuluba või tal on ametiülesannetest tulenev juurdepääsuõigus vastavalt riigisisestele õigusaktidele […]

[…]

4.      Kõik liikmesriigid ja […] peasekretariaat määravad oma struktuurides kindlaks need ametikohad, mis eeldavad juurdepääsu [confidentiel] UE / EU [confidential] või kõrgemal tasemel salastatud teabele ja seetõttu asjakohase tasemega juurdepääsuloa olemasolu.”

15      Otsuse 2011/292 I lisa III jaotises „J[uurdepääsuloa andmise nõuded]” on nähtud ette:

„5.      Pärast nõuetekohase taotluse saamist vastutavad riiklikud julgeolekuasutused või muud pädevad riiklikud asutused julgeolekukontrolli läbiviimise tagamise eest oma riigi kodanike suhtes, kes vajavad juurdepääsu [confidentiel] UE / EU [confidential] või kõrgemal tasemel salastatud teabele. Uurimise standardid peavad vastama riigisisestele õigusaktidele.

[…]

Juurdepääsulubade andmise kord […] peasekretariaadis

17.      [P]easekretariaadi ametnike ja muude teenistujate puhul edastab […] peasekretariaadi julgeolekuasutus täidetud julgeolekuankeedi selle liikmesriigi riiklikule julgeolekuasutusele, mille kodanik asjaomane isik on, taotledes sellele [liidu] salastatud teabe tasemele vastava julgeolekukontrolli läbiviimist, millele asjaomane isik juurdepääsu vajab.

18.      Kui nõukogu [peasekretärile] saab teatavaks [liidu] juurdepääsuluba taotlevat isikut puudutav julgeolekukontrolli seisukohast oluline teave, teatab nõukogu [peasekretär] asjaomaste õigusaktide kohaselt toimides sellest asjaomasele riiklikule julgeolekuasutusele.

19.      Pärast julgeolekukontrolli läbiviimist teatab asjaomane riiklik julgeolekuasutus […] peasekretariaadi julgeolekuasutusele kõnealuse kontrolli tulemusest, kasutades selleks julgeolekukomitee poolt kirjavahetuseks ette nähtud standardvormi.

a)      Juhul kui julgeolekukontrolli tulemus kinnitab, et ei ole ilmnenud asjaolusid, mis võiksid isiku lojaalsuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seada, võib nõukogu peasekretariaadi ametisse nimetav asutus anda asjaomasele isikule [liidu] juurdepääsuloa ning lubada talle juurdepääsu vastaval salastatuse tasemel [liidu] salastatud teabele kuni kindlaksmääratud kuupäevani;

b)      juhul kui julgeolekukontrolli tulemus sellist kinnitust ei anna, teavitab […] peasekretariaadi ametisse nimetav asutus sellest asjaomast isikut, kes võib paluda, et ametisse nimetav asutus kuulaks ära tema selgitused. Ametisse nimetav asutus võib paluda, et pädev riiklik julgeolekuasutus annaks täiendavaid selgitusi, kui see on riigisiseste õigusaktide kohaselt võimalik. Tulemuse kinnitamise korral [liidu] juurdepääsuluba ei anta.

20.      Julgeolekukontrolli, sealhulgas selle tulemuste suhtes kohaldatakse kõnealuses liikmesriigis kehtivaid asjaomaseid õigusakte, sealhulgas edasikaebamise kohta. [P]easekretariaadi ametisse nimetava asutuse otsuseid võib edasi kaevata vastavalt määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68 […] kehtestatud […] personalieeskirjadele ja […] teenistustingimustele […].

[…]”.

16      Belgia 11. detsembri 1998. aasta loi relative à la classification et aux habilitations, attestations et avis de sécurité (seadus salastamise ning juurdepääsulubade, ‑tõendite ja ‑teadete kohta) (Moniteur belge, 7.5.1999, lk 15752), muudetud 3. mai 2005. aasta seadusega (Moniteur belge, 27.5.2005, lk 24993) (edaspidi „juurdepääsulubade seadus”), sätestab:

„[…]

Artikkel 12. Käesolevat seadust kohaldatakse siis, kui riigi territooriumi terviklikkuse kaitsmise, sõjandusalaste kaitsekavade, relvajõudude missioonide täitmise, riigi sisejulgeoleku – sh tuumaenergia valdkonnas –, demokraatliku ja põhiseadusliku korra püsimajäämise, riigi välisjulgeoleku ja rahvusvaheliste suhete, riigi teadus‑ ja majanduspotentsiaali või selle ükskõik missuguse muu põhihuvi, Belgia kodanike julgeoleku huvides välismaal, riigi otsustusorganite töö või Belgiale siduvate lepingute kohaldamise huvides kehtestab asutus, mis on pädev reguleerima juurdepääsu ametikohale, ametikohustusele või auastmele, teabele, dokumentidele või andmetele, varustusele, materjalidele või salastatud materjalidele, ruumidele, hoonetele või objektidele või korraldama lepingu või riigihankelepingu sõlmimist ja täitmist, kohustuse saada juurdepääsuluba.

[…]

Artikkel 22. Julgeolekuasutus teeb julgeolekukontrolli järel kuninga kehtestatud tähtaja jooksul põhjendatud otsuse vormis otsuse, kas anda kontrolliaruande põhjal, mille selle läbi viinud info‑ ja julgeolekutalitus talle esitab, nõutav juurdepääsuluba.

Kui julgeolekuasutus peab seda kontrolliaruande läbivaatamise huvides vajalikuks, nõuab ta sellelt talituselt terve kontrollitoimiku ärakirja. Ta võib sellelt talituselt ka nõuda, et viimane edastaks kogu täiendava teabe, mida ta peab kontrolliaruande läbivaatamise huvides vajalikuks.

Otsus tehakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kellele luba taotletakse, julgeolekutöötaja kaudu teatavaks kuninga kehtestatud tähtaja jooksul.

[…]”.

17      11. detsembri 1998. aasta loi portant création d’un organe de recours en matière d’habilitations, d’attestations et d’avis de sécurité (seadus, millega luuakse apellatsiooniorgan juurdepääsulubade, ‑tõendite ja ‑teadete alal) (Moniteur belge, 7.5.1999, lk 15758), muudetud 3. mai 2005. aasta seadusega (Moniteur belge, 27.5.2005, lk 24989),(edaspidi „seadus, millega luuakse apellatsiooniorgan”), sätestab:

„[…]

Artikkel 4

[1].      Kui juurdepääsuloa andmisest keeldutakse vastavalt [juurdepääsulubade] seaduse artiklile 22, [...] võib isik, kellele juurdepääsuluba taotleti, 30 päeva jooksul [...] alates otsuse teatavakstegemisest [...] esitada kaebuse [...] apellatsiooniorganile.

[…]

Artikkel 6. […]

Apellatsiooniorgan kuulab kaebaja tema taotlusel või iseenda algatusel ära. Kaebajat võib abistada advokaat.

[…]

Artikkel 9. […]

Apellatsiooniorgani otsused peavad olema põhjendatud. Nendest antakse tähtkirjaga teada kaebajale, julgeolekuasutusele ning info‑ ja julgeolekutalitusele sõltuvalt sellest, kes viis läbi julgeolekukontrolli või koostas julgeolekukontrolli toimiku. Teatavakstegemisest alates on need otseselt täitmisele pööratavad.

[…]

Apellatsiooniorgani otsuseid ei saa edasi kaevata.

[…]

Artikkel 11.  Kui kaebus esitatakse otsuse peale, millega keelduti andmast […] juurdepääsutõendit, võib apellatsiooniorgan juhul, kui ta leiab pärast kaebaja või tema advokaadi ärakuulamist, et vaidlustatud otsuse põhjendused on alusetud ja asjakohatud, paluda asutusel juurdepääsutõend välja anda.

[…]

Artikkel 12. […]

[6]      Apellatsiooniorgani otsused on täitmisele pööratavad nende teatavakstegemisest alates ja neid ei saa edasi kaevata.

[7]      Menetlusel apellatsiooniorganis ei ole edasilükkavat toimet.

[…]”.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

18      Nõukogu võttis hageja tööle lepingulise töötajana teenistustingimuste artikli 3a tähenduses I tegevusüksuse palgaastme 1 järku 1 ajavahemikuks 1. oktoobrist 2007 kuni 30. septembrini 2010. Ta määrati peasekretariaadi personali ja halduse peadirektoraadi konverentside, korralduse ja infrastruktuuride direktoraadi konverentside üksuse konverentsiteenindajate talitusse, et ta täidaks füüsilise töö tegemise ja/või haldusabi andmisega seotud ülesandeid teenistustingimuste artikli 80 lõike 2 tähenduses.

19      Hageja teenistuslepingu artiklis 7 on sätestatud, et „[t]öötaja, kes peab tegema oma tööd tegevussektoris, mille puhul on nõutav suur konfidentsiaalsus, peab läbima julgeolekukontrolli vastavalt nõukogu 19. märtsi 2001. aasta otsusele [2001/264/EÜ, millega võetakse vastu nõukogu julgeolekueeskirjad (EÜT L 101, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 263)]”.

20      Peasekretariaadi 11. märtsi 2009. aasta personaliteatest nr 58/09, millega tühistati ja asendati personaliteated nr 14/09 ja nr 91/05, ilmneb eelkõige, et kõikidel nõukogu töötajatel, kes on määratud tööle personali ja halduse peadirektoraadi konverentside, korralduse ja infrastruktuuride direktoraati, võib olla tarvis pääseda ligi liidu salastatud teabele ning et teataval saalipersonalil peab olema minimaalselt juurdepääsuluba „[secret UE / EU secret]” ja kogu ülejäänud saalipersonalil minimaalset „[confidentiel UE / EU confidential]”.

21      Nõukogu ja hageja sõlmisid lepingu, millega viimase teenistuslepingut pikendati veel kolmeks aastaks, s.o ajavahemikuks 1. oktoobrist 2010 kuni 30. septembrini 2013. Algatati juurdepääsuloa taotlemise menetlus. Hageja tagastas vastava vormi 8. detsembril 2010 ja taotlus kinnitati järgmisel päeval.

22      Alates 16. maist 2011 määrati hageja tööle personali ja halduse peadirektoraadi protokolli ja konverentside direktoraadi toimingute ja tehnilise varustuse üksuse saalivastuvõtu talitusse. Kui nõukogu võttis 16. juunil 2011 vastu üldised rakendussätted, pikendati hageja lepingulise töötaja teenistuslepingut 1. oktoobril 2011 tähtajatult selle lepingu pikendamise lepingu lisaga 1.

23      Autorité nationale de sécurité de Belgique’i (Belgia riiklik julgeolekuamet, edaspidi „julgeolekuamet”) president teatas 17. novembri 2011. aasta kirjaga nõukogu julgeolekutöötajale, et pärast hageja toimiku läbivaatamist otsustati, et talle ei anta juurdepääsuluba tasemel „secret”.

24      Nõukogu julgeolekutöötaja kutsus hageja 5. detsembril 2011 vestlusele ja edastas talle ametlikult juurdepääsuloa andmisest keeldumise otsuse. Dokumentidest, mille nõukogu on oma menetlust korraldavatele meetmetele antud vastusele lisanud, ilmneb, et samal päeval allkirjastas hageja julgeolekuameti presidendi 17. novembri 2011. aasta kirja ärakirja „selle märgiks, et ta on selle kirjaga tutvunud”.

25      Ka hageja üksuse juhataja, kellele oli julgeolekuameti otsusest teatatud, vestles 5. detsembril 2011 hagejaga. See üksuse juhataja täpsustas Avaliku Teenistuse Kohtu palvel kohtuistungil, et vestluse peaeesmärk oli informeerida hagejat, et ta viiakse saalivastuvõtu talitusest üle Justus Lipsiuse hoone postiteenindajate talitusse, kus nõutakse madalama taseme juurdepääsuluba. Hageja üksuse juhataja lisas, et see meede oli peasekretariaadi ettevaatuskohustuse tõttu kavas ellu viia otsekohe.

26      Hageja esitas 8. detsembril 2011 kaebuse Belgia apellatsiooniorganile juurdepääsulubade, ‑tõendite ja ‑teadete alal (edaspidi „apellatsiooniorgan”).

27      Üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 3 kohaselt, mis kohustab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutust enne lepingu lõpetamist kontrollima, kas asjaomase isiku saab viia üle teisele ametikohale, mille puhul ei nõuta julgeolekukontrolli läbimist, võttes siiski arvesse julgeolekukontrolli mitteläbimise põhjust, töötas personali ja halduse peadirektoraadi juhtkonna nõunike direktoraat 11. jaanuaril 2012 välja märgukirja (edaspidi „11. jaanuari 2012. aasta märgukiri”). Selles märgukirjas oli järeldatud, et asjaomast isikut ei ole võimalik üle viia mõnele teisele ametikohale, võttes arvesse tema profiili, valikumenetlust, mille tulemusena ta tööle võeti, st lepinguliste töötajate valimist konverentsiteenindaja ametikohale, faktilisi asjaolusid, millele julgeolekuamet viitab, ja nõukogu kohustust võtta julgeoleku valdkonnas tarvitusele eriettevaatusabinõud.

28      Isiklike õiguste üksuse juhataja kutsus hageja 16. jaanuaril 2012 vestlusele ja andis 12. jaanuari 2012. aasta märgukirja talle isiklikult üle, tehes talle teatavaks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse ütelda tema leping üles alates 31. maist 2012 neljakuulise etteteatamistähtajaga, mida hakatakse arvestama 1. veebruaril 2012 (edaspidi „vaidlusalune otsus”). Vaidlusaluse otsuse põhjendustest ilmneb, et see põhineb üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punktil b – sätted, milles on nähtud ette teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimalus lõpetada töötaja leping juhul, kui julgeolekukontrolli tulemusena ei anta talle juurdepääsuluba. Sama otsusega paluti hagejal võtta oma puhkus välja enne etteteatamistähtaja algust ja ta vabastati oma ametikohustustest alates 16. jaanuarist 2012.

29      Nõukogu jättis hageja 17. jaanuari 2012. aasta taotluse, et ta jäetaks esiteks oma ametikohale kuni tema algatatud apellatsioonimenetluse lõpuni ja teiseks tema töölepingut ei öeldaks üles seni, kui apellatsiooniorgan ei ole oma otsust teinud, 26. jaanuari 2012. aasta kirjaga rahuldamata. See taotlus jäeti rahuldamata esiteks seetõttu, et hageja ei saanud jääda oma ametikohale, kui tal ei ole juurdepääsuluba; teiseks sellepärast, et menetlusel apellatsiooniorganis ei ole edasilükkavat toimet; kolmandaks faktiliste asjaolude tõttu, millega põhjendati julgeolekuameti otsust, ning neljandaks nõukogu peasekretäri kohustuse tõttu tagada kõikide nende isikute lojaalsus, usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus, kellel on lubatud pääseda ligi liidu salastatud teabele.

30      Apellatsiooniorgan muutis 8. märtsil 2012 julgeolekuameti otsuse ära ja kohustas viimast andma hagejale juurdepääsuluba tasemel „secret”. Selle organi otsus oli sõnastatud järgmiselt:

„[...] Oma kaebuses ja kohtuistungil [...] vaidlustas [hageja] faktilised asjaolud, mis otsust põhjendasid, välja arvatud süüdimõistmiste politseikohtu poolt liikluseeskirjade rikkumiste eest. Ta teatab, et teda ei ole kunagi süüdi mõistetud toimikus nimetatud faktiliste asjaolude eest ja et tema karistusregister on puhas, seal on ainult liikluseeskirjade rikkumised. Ta esitab selle kohta erinevate otsuses nimetatud kohtutoimikute protokollide ärakirju. Kõige tõsisemaid faktilisi asjaolusid käsitlevas toimikus [...] leiab föderaalpolitsei ise kokkuvõtlikus protokollis, et [hagejat] puudutavad faktilised asjaolud, millest on teatatud, ei ole tõendatud ning et tema etendas ainult kõrvalist rolli. Teiste viidatud protokollide kohta teatab ta, et tema üle ei ole kunagi kohut mõistnud kriminaalkohus ja viitab oma karistusregistrile.

[...]

[Hageja] ei eita, et tal on mõned võlad, kuid need ei ole suured. [...].

Apellatsiooniorganil jääb üle tõdeda, et asjaomane isik on oma ammuste tegudega politseiteenistustele tuntud, kuid teda ei ole nende tõttu tunnistatud kahtlustatavaks ning tal ei ole suuri võlgu, mis võiksid tuua kaasa ohu, et asjaomase isiku maine saab kannatada.”

[...]

31      Hageja esitas 30. märtsil 2012 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse.

32      Nõukogus korraldati 24. mail 2012 koosolek, et arutada hageja kaebust ja küsimust, kuidas peaks sellele reageerima – koosolek, millest võtsid osa hageja ja tema advokaat. Nõukogu 11. juuni 2012. aasta kirjast, mis saadeti hageja advokaadile, ilmneb, et sellel koosolekul lepiti kokku, et ta saadab nõukogule apellatsiooniorganile esitatud dokumentide ärakirjad, mis võivad näidata, et hageja ei osalenud kuidagi, isegi mitte kaudselt julgeolekuameti juurdepääsuloa andmisest keeldumise otsuses ja apellatsiooniorgani otsuses, millega see otsus tühistati, viidatud faktilistes asjaoludes.

33      Hageja advokaat vastas 12. juunil 2012 nõukogu 11. juuni 2012. aasta kirjale eelkõige järgmist:

„Vastupidi sellele, mida arvasin, ei saa ma teile saata lubade valdkonna apellatsiooniorganile esitatud dokumentide ärakirju. Need dokumendid on konfidentsiaalsed ja neid ei saa nõukogule esitada. Need käsitlevad minu kliendi eraelu ja nõukogul [...] ei ole õigust nendega tutvuda.”

34      Nõukogu jättis hageja kaebuse 20. juuli 2012. aasta otsusega rahuldamata. Peamiselt tehti seda eelkõige põhjendusel, et ametikohal, millel hageja töötab, on vaja pääseda ligi liidu salastatud teabele – põhjus, miks ta ei saa oma ametikohustusi täita ilma juurdepääsuloata; sellepärast, et nõukogu peasekretäril on ettevaatuskohustus ja ta peab veenduma, et kõik isikud, kellel on lubatud pääseda ligi liidu salastatud teabele, on lojaalsed, usaldusväärsed ja tõsiseltvõetavad, samuti faktiliste asjaolude tõttu, mille tõttu tehti julgeolekuameti 17. novembri 2011. aasta otsus. Täiendavalt on nõukogu otsuses meenutatud, et apellatsiooniorgani otsuse sõnastus ei saa taastada konkreetset usalduslikku suhet, mis on hageja ja tema institutsiooni vahel kadunud, sest isegi kõrvalisest rollist nii tõsistes faktilistes asjaoludes nagu võlad piisab, et seada kahtluse alla lojaalsus, usaldusväärsus ja haavamatus, mida hagejalt tema ametikohustuste täitmisel nõutakse, ja moraalsed omadused, mida on nende ametikohustuste täitmiseks peasekretariaadis vaja.

 Poolte nõuded

35      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada vaidlusalune otsus ja vajalikus ulatuses selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista nõukogult välja hüvitis varalise kahju eest, mille ta esialgu hindab summale 160 181,85 eurot;

–        mõista nõukogult välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mille ta esialgu hindab summale 25 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

36      Nõukogu palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Esimene nõue, et tühistataks vaidlusalune otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus

37      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91, et personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku hagi ametisse nimetava asutuse otsuse peale või selle asutuse poolt personalieeskirjade kohase meetme võtmatajätmise peale on vastuvõetav üksnes siis, kui asjaomane isik on eelnevalt esitanud ametisse nimetavale asutusele kaebuse ja see kaebus on vähemalt osaliselt otseselt või kaudselt tagasi lükatud. Teenistustingimuste artikli 117 kohaselt kohaldatakse seda kohtupraktikat analoogia alusel ka hagi suhtes, mille töötaja on esitanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuse peale või selle peale, et see asutus ei võtnud teenistustingimustes ette nähtud meedet.

38      Niisiis moodustavad halduskaebus ja selle otsene või kaudne tagasilükkamine lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Seda arvestades toob hagi, mis võib formaalselt küll olla esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa kohtu poole pöördumise selle huve kahjustava otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, v.a juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel on teistsugune ulatus kui aktil, mille peale esitati kaebus. Korduvalt on leitud, et otsus, millega kaebus jäetakse sõnaselgelt rahuldamata, võib oma sisu tõttu olla otsus, mis ei kinnita hageja poolt vaidlustatud meedet. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega vaadati hageja olukord uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvesse võttes uuesti läbi või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel kujutab kaebuse rahuldamata jätmine endast akti, mida kontrollib kohus, kes võtab seda vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel arvesse või peab seda isegi huve kahjustavaks aktiks, mis viimase asendab (Euroopa Liidu Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon, punkt 32).

39      Arvestades, et personalieeskirjade või teenistustingimuste süsteemis tuleb asjaomasel isikul esitada vaidlustatava otsuse peale kaebus ja esitada hagi selle kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, on Euroopa Kohus tunnistanud hagi vastuvõetavaks sõltumata sellest, kas see on esitatud üksnes kaebuse esemeks olnud otsuse, kaebust rahuldamata jätmise otsuse või ühiselt nende kahe otsuse peale, kui kaebus ja hagi on esitatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul. Sellegipoolest võib kohus vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele sedastada, et konkreetselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu esitatud nõuete üle ei ole vaja otsust teha, kui ta tuvastab, et neil ei ole autonoomset sisu ja need kattuvad tegelikkuses selle otsusega seonduvate nõuetega, mille peale kaebus on esitatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punktid 7 ja 8). Nii võib eelkõige olla juhul, kui kohus tuvastab, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus vaid kinnitab – mõnikord seetõttu, et on kaudne – otsust, mille peale kaebus esitati, ja sellest tulenevalt ei tooks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamine asjaomase isiku õiguslikus olukorras kaasa ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele (eespool viidatud kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, punkt 33).

40      Käesoleval juhul öeldi hageja tähtajatu leping üles 2012. aasta jaanuaris alates sama aasta 31. maist, võttes arvesse julgeolekuameti läbi viidud kontrolli tulemusi, kusjuures selle kontrolli tulemused said teatavaks 2011. aasta novembris. Apellatsiooniorgani otsus, millega julgeolekuameti otsus ära muudeti, kannab 8. märtsi 2012. aasta kuupäeva ja hageja kaebus, millega ta vaidlusaluse otsuse vaidlustas, 30. märtsi 2012. aasta kuupäeva. Käesoleva kohtuotsuse punktist 32 ilmneb, et 2012. aasta mais korraldas nõukogu koosoleku hageja osavõtul ja et sama aasta 11. juunil palus nõukogu hageja advokaadil saata endale täiendavaid dokumente, millest viimane keeldus.

41      Selles olukorras sisaldab 20. juuli 2012. aasta kaebuse rahuldamata jätmise otsus endast hageja olukorra uuesti läbivaatamist, võttes arvesse uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, käesoleval juhul apellatsiooniorgani 8. märtsi 2012. aasta otsust ja hageja keeldumist esitada nõukogu nõutud dokumendid. Sellest järeldub, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus kujutab endast akti, mida kontrollib Avaliku Teenistuse Kohus, kes võtab seda vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse.

42      Hageja põhjendab oma vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet viie väitega. Esimese kohaselt rikuti otsust 2011/292 ja üldisi rakendussätteid ning juurdepääsulubade seadust ja seadust, millega luuakse apellatsiooniorgan, ja nende kuninglikke rakendusmäärusi. Teise väite kohaselt on huve kahjustav akt põhjendamata. Kolmanda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi, ei ole järgitud võistlevat menetlust ja on rikutud õigust olla eelnevalt ära kuulatud. Neljanda väite kohaselt tehti ilmne hindamisviga. Viienda väite kohaselt oli töölepingu ülesütlemine ebaproportsionaalne ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei järginud kohustust kaaluda võimalikku teisele ametikohale üleviimist või esialgsete ametikohustuste säilitamist. Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib väiteid selles järjekorras.

 Esimene väide, et on rikutud otsuse 2011/292 artiklit 7 ja I lisa, eelkõige selle punkti 20, üldisi rakendussätteid ning juurdepääsulubade seadust ja seadust, millega luuakse apellatsiooniorgan, ja nende kuninglikke rakendusmäärusi

43      Hageja jagab selle väite kaheks osaks: esimese osa kohaselt puudus õiguslik alus töölepingu ülesütlemiseks, mis on õigusvastane. Teise väiteosa kohaselt kuritarvitas nõukogu võimu, kui püüdis asendada julgeolekuameti ja apellatsiooniorgani hinnangu enda omaga.

–       Poolte argumendid esimese väite esimese osa kohta

44      Hageja leiab, et tema töölepingu ülesütlemine on vastuolus otsuse 2011/292 artikli 7 ja I lisaga, eelkõige selle punktiga 20 ning juurdepääsulubade seaduse ja seadusega, millega luuakse apellatsiooniorgan, ja nende kuninglike rakendusmäärustega, samuti üldiste rakendussätetega.

45      Ta väidab, et kuna seadusandja on näinud juurdepääsulubade andmise menetluse raames ette edasikaebamise võimaluse, on vähe tähtsust sellel, et kaebuse esitamisel ei ole edasilükkavat toimet. Et käesoleval juhul võidi julgeolekuameti otsus apellatsiooniastmes ära muuta, ei saanud nõukogu vaidlusalust otsust täitmisele pöörata, ootamata ära menetluse tulemust. Et hageja sai käesoleval juhul oma juurdepääsuloa, ei olnud õiguslikku alust tema lepingut üles öelda ja see ülesütlemine on seega õigusvastane.

46      Hageja lisab, et üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punkt b võimaldab institutsioonil üles öelda niisuguse töötaja lepingu, kellele keeldutakse andmast juurdepääsuluba, kuid ei sisalda mingit niisugust kohustust – vastupidi sellele, mida püüab väita nõukogu.

47      Nõukogu palub esimese väite esimene osa tagasi lükata.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

48      Avaliku Teenistuse Kohus meenutab kõigepealt, et kodukorra artikli 35 lõike 1 punkti e kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti‑ ja õigusväidetest.

49      Et tagada õiguskindlus ja hea õigusemõistmine, peavad peamised fakti‑ ja õigusväited, millele hageja tugineb, selleks et väide või etteheide oleks vastuvõetav, selgelt ja arusaadavalt ilmnema hagiavalduse tekstist endast, mis võimaldab kostjal ette valmistada oma kaitse ja Avaliku Teenistuse Kohtul teha hagi kohta vajadusel otsuse ilma täiendava teabeta (Avaliku Teenistuse Kohtu 10. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑18/09: Merhzaoui vs. komisjon, punktid 42 ja 43).

50      Kuigi hageja heidab esimese väite esimese osa raames tõesti nõukogule ette, et vaidlusaluse otsuse tegemisega rikkus nõukogu otsuse 2011/292 artiklit 7 ning juurdepääsulubade seadust ja seadust, millega luuakse apellatsiooniorgan, ja nende kuninglikke rakendusmäärusi, on need etteheited sellegipoolest lihtsalt ära toodud, kuid neid ei ole põhjendatud ühegi argumendiga – vastupidi kodukorra artikli 35 lõike 1 punktis e nõutule. Seega tuleb need etteheited vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

51      Et hageja ei selgita, kuidas on käesoleval juhul rikutud otsuse 2011/292 I lisa punkti 20, tuleb ka etteheide, mille kohaselt on seda punkti väidetavalt rikutud, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Ülejäänu osas tuleb tõdeda, et selle punkti ainus eesmärk on määrata kindlaks õigusaktid, mida kohaldatakse esiteks liikmesriikide läbi viidava julgeolekukontrolli suhtes, sh tulemuste peale esitatud kaebused, st asjaomases liikmesriigis kehtivad õigusaktid, ja teiseks peasekretariaadi ametisse nimetava asutuse või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsuste peale esitatavate kaebuste suhtes, milleks käesoleval juhul on personalieeskirjad.

52      Esimese väite esimese osa raames on vaja seega veel analüüsida, kas vaidlusalune otsus tehti – nagu väidab hageja – esiteks rikkudes üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punkti b, milles on nähtud ette üksnes teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse võimalus, mitte kohustus ütelda töötaja leping üles juhul, kui talle ei anta kontrolli tulemusena juurdepääsuluba, ning teiseks kas sel otsusel ei ole õiguslikku alust, sest apellatsiooniorgan kohustas julgeolekuametit andma hagejale juurdepääsuluba tasemega „secret”.

53      Kõigepealt ilmneb otsuse 2011/292 artikli 7 lõikest 1, et töötajatega seotud julgeolek tähendab selliste meetmete kohaldamist, millega juurdepääs liidu salastatud teabele tagatakse ainult isikutele, kellel on teadmisvajadus, kes on läbinud vajalikul tasemel julgeolekukontrolli, kui see on asjakohane, ning keda on teavitatud nende vastutusest.

54      Seejärel tuleb märkida, et otsuse 2011/292 artikli 15 lõike 2 punkti c kohaselt on peasekretariaadi julgeolekuasutuseks peasekretär ja seoses sellega annab peasekretär vastavalt selle otsuse artikli 7 lõikele 3 liidu juurdepääsuloa ametnikele ja muudele teenistujatele enne, kui neile tohib anda loa juurdepääsuks „confidentiel UE / EU confidential” või kõrgemal tasemel salastatud teabele.

55      Lõpuks tuleb juhtida tähelepanu, et liidu juurdepääsuluba, mis tagab juurdepääsu liidu salastatud teabele, on määratletud otsuse 2011/292 A‑liites nii, et see on „peasekretariaadi ametisse nimetava asutuse luba, mis antakse käesoleva otsuse kohaselt pärast julgeolekukontrolli lõpuleviimist liikmesriigi pädevate asutuste poolt ja mis kinnitab, et isikule võib lubada kindlaksmääratud kuupäevani juurdepääsu kuni teatud salastatuse tasemel [liidu] salastatud teabele [...], tingimusel et tema teadmisvajadus on kindlaks tehtud; sellist isikut loetakse „julgeolekukontrolli läbinuks””.

56      Eespool viidatud õigusnormidest tuleneb seega, et otsuse selle kohta, kas anda peasekretariaadi töötajatele liidu juurdepääsuluba või keelduda selle andmisest, teeb ainult nõukogu peasekretär.

57      Otsuse 2011/292 I lisa III jaotise punkti 5 kohaselt vastutavad julgeolekukontrolli läbiviimise tagamise eest oma riigi kodanike suhtes riiklikud julgeolekuasutused või muud pädevad riiklikud asutused, sest nendel asutustel on lihtsam teabele erinevates liikmesriikides ligi pääseda kui nõukogu peasekretäril.

58      Sellegipoolest on otsuse 2011/292 I lisa III jaotise punkti 19 alapunktis a ette nähtud, et juhul kui julgeolekukontrolli tulemus kinnitab, et ei ole ilmnenud halba valgust heitvaid asjaolusid, mis võiksid isiku lojaalsuse, terviklikkuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seada, võib peasekretariaadi ametisse nimetav asutus või lepinguliste töötajate puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus anda asjaomasele isikule liidu juurdepääsuloa ning lubada talle juurdepääsu vastaval salastatuse tasemel liidu salastatud teabele kuni kindlaksmääratud kuupäevani.

59      Eelmises punktis viidatud õigusnormi sõnastusest ilmneb, et siseriiklike asutuste julgeolekukontrolli tulemused või isegi apellatsiooniorgani järeldused ei ole peasekretariaadi ametisse nimetavale asutusele või muude teenistujate puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele siduvad ning et isegi siis, kui tulemus on asjaomasele isikule soodne, ei ole sellel asutusel kohustust anda talle liidu juurdepääsuluba ning tal on endiselt õigus selle andmisest keelduda.

60      Võttes arvesse julgeolekukontrolli eesmärki − niisugusena, nagu see on määratletud otsuse 2011/292 artikli 7 lõikes 2 −, milleks on kindlaks teha, kas isikule võib tema lojaalsust, terviklikkust ja usaldusväärsust arvesse võttes lubada juurdepääsu liidu salastatud teabele, võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel olla hagejale halba valgust heitva teabe põhjal, mis ilmnes julgeolekuameti kontrolli käigus ja edastati nõukogule 17. novembri 2011. aasta kirjaga, kahtlus eelkõige selles osas, kas hageja haavatavuse oht puudub, ning ta võis otsustada, et hagejale ei tuleks anda juurdepääsuluba, mida ta vajab.

61      Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud, et hageja töötas peasekretariaadis ametikohal, mis eeldab juurdepääsuloa olemasolu. Analüüsinud üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 3 kohaselt, kas hageja saab viia üle teisele ametikohale, millel töötades ei ole juurdepääsuluba vaja, ja leidnud 11. jaanuari 2012. aasta märgukirja järgi − mille sisu on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 −, et see ei ole võimalik, võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teha otsuse, et ütleb hageja lepingu vastavalt teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i neljakuulise etteteatamistähtaja lõpul üles, ilma et ta oleks rikkunud üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punkti b.

62      Seda seisukohta ei lükka ümber hageja argument, et apellatsiooniorgan kohustas julgeolekuametit andma hagejale juurdepääsuluba tasemel „secret” – asjaolu, mis võib võtta lepingulise töötaja lepingu ülesütlemise otsuselt õigusliku aluse.

63      Otsuse 2011/292 I lisa III jaotise punkti 20 sõnastusest ilmneb nimelt, et julgeolekukontrolli, sealhulgas selle tulemuste suhtes kohaldatakse kõnealuses liikmesriigis kehtivaid asjaomaseid õigusakte, sealhulgas edasikaebamise kohta. Belgia õiguses on seaduses, millega luuakse apellatsiooniorgan, artikli 11 esimeses lõigus nähtud ette, et apellatsiooniorgan võib, kui ta leiab pärast kaebaja või tema advokaadi ärakuulamist, et põhjendused, millega juurdepääsuloa andmisest keeldumise otsust põhjendatakse, on alusetud ega ole asjakohased, nõuda siseriiklikult julgeolekuasutuselt juurdepääsutõendi väljaandmist.

64      Käesoleval juhul otsustas julgeolekuamet anda hagejale juurdepääsuloa tasemel „secret” apellatsiooniorgani otsuse tulemusena juurdepääsulubade seaduse alusel ja see luba on kehtiv, et pääseda ligi teabele, mis kuulub selle seaduse kohaldamisalasse, samuti liidu salastatud teabele, mis puudutab otsuse 2011/292 artikli 14 lõikes 3 osutatud liimesriikide töötajaid.

65      Seevastu, mis puudutab peasekretariaadi töötajate juurdepääsu liidu salastatud teabele, siis − nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 56 ja 59 – liidu juurdepääsuloa andmise või selle andmisest keeldumise üle otsustamise ainuõigus on siseriiklike ametiasutuste läbi viidud kontrolli järel ametisse nimetaval asutusel või lepinguliste töötajate puhul teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel, ilma et selle kontrolli, käesoleval juhul apellatsiooniorgani järeldused oleksid talle siduvad.

66      Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

–       Hageja argumendid esimese väite teise osa kohta

67      Hageja väidab, et nõukogu püüab asendada julgeolekuameti ja apellatsiooniorgani hinnangu enda omaga, kasutades mõistet „usaldussuhe”. Seda tehes kuritarvitas ta hageja sõnul võimu. Apellatsiooniorgan tuvastas julgeolekuameti tehtud vead selles mõttes, et hageja ei võlgnenud mingit summat ja oma karistusregistri väljavõtet esitades tõendas ta, et julgeolekuameti järeldused on valed. Et hagejale anti juurdepääsuluba, peab nõukogu seda otsust järgima.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

68      Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et julgeolekukontrolli eesmärk on kindlaks teha, kas isikule võib tema lojaalsust, terviklikkust ja usaldusväärsust arvesse võttes lubada juurdepääsu liidu salastatud teabele, ning teiseks, et kontrolli käigus arvesse võetavate kriteeriumide loetelu, mis on toodud otsuse 2011/292 I lisa III jaotise punktis 8, ei ole ammendav. Selle punkti 8 alapunktides a−k nimetatud kriteeriumidele lisanduvad vastavalt punktides 9 ja 10 nimetatud majanduslik olukord ja tervise seisund ning abikaasa, elukaaslase või lähedase pereliikme iseloom, käitumine ja nendega seotud asjaolud kui kriteeriumid, mida võidakse samuti arvesse võtta.

69      Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olid nõukogu käsutuses ainult julgeolekuameti järeldused ning et võttes arvesse halba valgust heitvat infot hageja kohta, mille julgeolekukontroll ilmsiks tõi, ei olnud eelkõige tõendatud viimase haavatavuse ohu puudumine. Seega võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 2012. aasta jaanuaris – nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 61 – keelduda andmast hagejale liidu juurdepääsuluba ning otsustada, et ta ütleb viimase lepingu üles.

70      Võttes arvesse apellatsiooniorgani 8. märtsi 2012. aasta otsust, arutas nõukogu hageja kaebuse raames uuesti võimalust anda talle liidu juurdepääsuluba, korraldas selleks eelkõige 24. mai 2012. aasta koosoleku hageja osavõtul, keda abistas tema advokaat, ja palus viimaselt apellatsiooniorganile esitatud dokumentide ärakirju, mille viimane lubas esialgu edastada, kuid seejärel keeldus seda tegemast põhjendusel, et need on konfidentsiaalsed ja puudutavad tema kliendi eraelu.

71      Kuigi apellatsiooniorgan muutis julgeolekuameti otsuse tõesti hagejale soodsalt ära, tuleb seda, mida see organ lõpuks tuvastas, st et „asjaomane isik on oma ammuste tegudega politseiteenistustele tuntud, kuid teda ei ole nende tõttu tunnistatud kahtlustatavaks ning tal ei ole suuri võlgu, mis võiksid tuua kaasa ohu, et asjaomase isiku maine saab kannatada”, sellegipoolest kaaluda, võttes arvesse muud, mis samas otsuses tuvastati ja mis on negatiivsem, st et „[hageja] ei eita, et tal on mõned võlad”, või et „[k]õige tõsisemaid faktilisi asjaolusid käsitlevas toimikus [...] leiab föderaalpolitsei ise kokkuvõtlikus protokollis, et [hagejat] puudutavad faktilised asjaolud, millest on teatatud, ei ole tõendatud ning et tema etendas ainult kõrvalist rolli”.

72      Kohtuistungil ilmnes, et järeldust, et hageja etendas kõige tõsisemate faktiliste asjaolude puhul „kõrvalist rolli”, julgeolekuameti otsuses tõlgendas nõukogu nii, et hagejat seostati siiski nende kõige tõsisemate faktiliste asjaoludega, kas või teisejärgulises rollis, või isegi nii, et ta käis läbi kahtlaste ringkondadega – asjaolud, mis nõukogul lasuvat ettevaatuskohustust arvestades õigustavad juba iseenesest keeldumist anda hagejale juurdepääsuluba. Seevastu hageja kinnitas, et see järeldus näitab, et föderaalpolitsei kuulas ta lihtsalt tunnistajana üle asjas, milles uurimine oli algatatud kolmandate isikute suhtes, ning et nende ülekuulamiste protokollidest ei ilmne, et ta oleks aidanud uuritavatele faktilistele asjaoludele kuidagi kaasa.

73      Arvestades seda hageja esitatud teavet, mida ei ole kohtutoimikus, küsis Avaliku Teenistuse Kohus esiteks nõukogult, kas ta on nõus vaatama vaidlusaluse otsuse uuesti läbi, võttes arvesse eespool nimetatud apellatsiooniorganile esitatud ülekuulamisprotokolle, mille hageja peaks nõukogule saatma, sest muidu viimane neile ligi ei pääse. Teiseks küsis Avaliku Teenistuse Kohus hagejalt, kas ta on nüüd valmis esitama need protokollid nõukogule, mida ta 2012. aasta mais teha ei tahtnud. Nõukogu vastas jaatavalt, kuid hageja keeldus endiselt ning märkis, et ta ei ole huvitatud enda ennistamisest oma endisele ametikohale nõukogus, et nüüd soovib ta oma hagiga saavutada üksnes seda, et talle hüvitataks tema varaline ja mittevaraline kahju.

74      Selles olukorras tuleb tõdeda, et võttes arvesse dokumente, mis olid tema käsutuses, ja hageja suhtumist – kusjuures hageja oli ainus isik, kes sai edastada nõukogule apellatsiooniorganile esitatud dokumendid –, tegutses peasekretariaadi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oma volituste piires ega astunud apellatsiooniorgani asemele, kui keeldus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses vaidlusalust otsust uuesti läbi vaatamast.

75      Niisiis tuleb esimese väite teine osa ja seega ka see väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, et huve kahjustavas otsuses puuduvad põhjendused

–       Poolte argumendid

76      Hageja väidab, et vaidlusalune otsus ei ole põhjendatud ning selles ei ole viidatud ühelegi dokumendile, mis võimaldaks mõista, miks tema leping üles öeldi. Nii toimides ei järginud nõukogu oma otsuste põhjendamise kohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41.

77      Nõukogu palub lükata see väide tagasi.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

78      Kohustuse kohta põhjendada huve kahjustavaid otsuseid meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et liidu õigusega haldusmenetlustes antavate tagatiste hulgas on eelkõige hea halduse põhimõte, mis on sätestatud harta artiklis 41 ja mis hõlmab eriti „administratsiooni kohustust oma otsuseid põhjendada” (Avaliku Teenistuse Kohtu 11. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas F‑46/11: Tzirani vs. komisjon, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Lisaks on kohustus põhjendada huve kahjustavaid otsuseid liidu õiguse üldpõhimõte, millest võib kõrvale kalduda üksnes ülekaalukatel põhjustel (eespool viidatud kohtuotsus Tzirani vs. komisjon, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Lisaks peab ELTL artiklis 296 nõutavatest põhjendustest väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ilmnema selgelt ja arusaadavalt akti andja arutluskäik (eespool viidatud kohtuotsus Tzirani vs. komisjon, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ette nähtud huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Seetõttu tuleb põhjendused asjaomasele isikule edastada põhimõtteliselt samal ajal tema huve kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei muuda õiguspäraseks asjaolu, et asjaomane isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt selle kohta Euroopa Liidu Üldkohtu 7. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑562/10: HTTS vs. nõukogu, punkt 32).

82      Tuleb täpsustada, et ükski ülekaalukas põhjus ei luba jätta ajutisi teenistujaid kaitseta põhjendamatu lepingu ülesütlemise eest, eriti kui nad on seotud tähtajatu töölepinguga või kui tähtajalise töölepingu korral lõpetatakse nende leping enne lepingu kestuse lõppu. Et tagada aga piisav kaitse selles osas, tuleb asjaomastel isikutel esiteks võimaldada kontrollida, kas nende õiguspäraseid huve on järgitud või kahjustatud, ja hinnata võimalust kohtusse pöörduda, teiseks võimaldada kohtul teostada oma kontrolli, mille tõttu tuleb nõustuda, et pädeval ametiasutusel on põhjendamiskohustus (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 24. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑74/06: Longinidis vs. Cedefop, punkt 49).

83      Kohtupraktikast ilmneb ka, et põhjendamiskohustuse ulatust hinnates tuleb arvestada konkreetseid asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis akti adressaadil võib olla selgituste saamiseks. Et hinnata, kas põhjendused on piisavad, tuleb need asetada konteksti, milles vaidlustatud akt anti (eespool viidatud kohtuotsus Longinidis vs. Cedefop, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Tähtajatu lepinguga tööle võetud töötaja lepingu ülesütlemise korral on eriti tähtis, et sellise abinõu aluseks olevad põhjused esitataks üldreeglina selgelt kirjalikult, eelistatavalt asjaomase otsuse tekstis. Ainult see akt, mille õiguspärasust hinnatakse akti andmise kuupäeval, väljendabki tegelikult institutsiooni otsust. Lepingu ülesütlemise põhjuste esitamise kohustust võib siiski lugeda täidetuks ka juhul, kui asjaomast isikut on ülemustega peetud vestlustel nendest põhjustest nõuetekohaselt teavitatud ja kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teeb oma otsuse lähema aja jooksul pärast neid vestlusi. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võib vajadusel neid põhjendusi täiendada ka asjaomase isiku esitatud kaebusele vastamise etapis (eespool viidatud kohtuotsus Longinidis vs. Cedefop, punkt 51).

85      Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et vaidlusalune otsus põhineb üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punktil b, milles on nähtud ette, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võib töötaja lepingu lõpetada, kui viimasele ei anta kontrolli tulemusena juurdepääsuluba, teiseks, et hageja oli teadlik julgeolekuameti poolt tema suhtes läbi viidud julgeolekukontrolli talle halba valgust heitvast tulemusest, sest 8. detsembril 2011 vaidlustas ta selle järeldused apellatsiooniorganis, ning kolmandaks, et 5. detsembril 2011 olid hagejal vestlused kõigepealt nõukogu julgeolekutöötajaga, tema üksuse juhatajaga, kes teatas talle, et ta määratakse ametikohale, kus on vaja madalama taseme juurdepääsuluba, ja 16. jaanuaril 2012 oli tal vestus isiklike õiguste üksuse juhatajaga, mille käigus edastas viimane talle tema lepingu ülesütlemise otsuse. Põhjused, miks teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus vaidlusaluse otsuse tegi, ei saanud hagejal seega teadmata olla.

86      Seda seisukohta kinnitab selle kirja sisu, mille hageja 17. jaanuaril 2012 nõukogule saatis ja milles ta heitis institutsioonile ette, et viimane ei oodanud apellatsiooniastmes algatatud menetluse tulemust ära enne, kui lepingu üles ütles. Nõukogu vastas sellele kirjale 26. jaanuari 2012. aasta kirjaga, milles ta lükkas hageja argumendid ümber.

87      Lõpuks tuleb märkida, et vastus kaebusele, milles vaidlusalune otsus vaadati uuesti läbi mitte üksnes julgeolekuameti järeldustest lähtudes, vaid võttes arvesse ka apellatsiooniorgani otsust, võimaldas hagejal hinnata selle otsuse põhjendatust ja otsustada, kas tuleks esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule.

88      Eelnevast tuleneb, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud kaitseõigusi ega ole järgitud võistlevat menetlust ja õigust olla eelnevalt ära kuulatud

–       Poolte argumendid

89      Hageja väidab, et tema õigust olla ära kuulatud harta artikli 41 lõike 2 tähenduses rikuti, sest enne 12. jaanuari 2012, mil vaidlusalune otsus tehti, ei kuulatud teda ära.

90      Nõukogu palub see väide tagasi lükata. Hageja ülemused kuulasid ta nimelt mitu korda ära enne, kui andsid talle teada otsusest tema leping üles öelda. Nõukogu nimetab hageja 5. detsembri 2011. aasta vestlusi nõukogu julgeolekutöötajaga ja oma üksuse juhatajaga ning 16. jaanuari 2012. aasta vestlust isiklike õiguste üksuse juhatajaga.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

91      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguste tagamine kõigis isiku vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse anda tema huve kahjustav akt, ühenduse õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud. Selle põhimõtte kohaselt, mis teenib hea halduse huve, tuleb asjaomasel isikul võimaldada esitada tõhusalt oma seisukoht asjaolude kohta, mida võidakse tehtavas aktis talle süüks panna (Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑277/03: Vlachaki vs. komisjon, punkt 64).

92      Käesoleval juhul ei ole nõukogu tõendanud, näiteks hageja ülemuste kutse abil, et hageja kuulati enne vaidlusaluse otsuse tegemist ära.

93      Seevastu hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtule julgeolekuameti 17. novembri 2011. aasta kirja nõukogu julgeolekutöötajale, mis näitab, et talle teatati õigeaegselt julgeolekuameti otsusest ning et tal oli seega võimalik esitada enne vaidlusaluse otsuse tegemist tõhusalt oma seisukoht.

94      Esiteks palutakse selles kirjas adressaati informeerida asjaomast isikut esiteks julgeolekuameti otsusest ja teiseks tema võimalusest esitada selle vaidlustamiseks kaebus ning kolmandaks palutakse saata julgeolekuametile kättetoimetatud ja kuupäevaga varustatud kirja ärakiri. On aga teada, et seda tehti, sest nõukogu esitas Avaliku Teenistuse Kohtule vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele eespool viidatud kirja ärakirja, mille hageja oli allkirjastanud 5. detsembril 2011 käsitsi kirjutatud märkega „olen tutvunud”, ning hageja esitas 8. detsembril 2011 apellatsiooniorganile kaebuse.

95      Teiseks oleks hageja saanud taotleda otsuse 2011/292 I lisa III jaotise punkti 19 alapunkti b alusel, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kuulaks ta ära. Nõukogu kinnitab oma menetlusdokumentides, et seda teatas talle julgeolekutöötaja, kui edastas talle 5. detsembril 2011 julgeolekuameti kontrolli järeldused, mida kinnitas see töötaja ise kohtuistungil vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele. Oma kirjalikus vastuses Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele kinnitas hageja, et tal ei olnud aega seda teha, enne öeldi tema tööleping juba üles, ning kohtuistungil märkis ta, et võttes arvesse julgeolekuameti kontrolli tulemusi, soovis ta keskenduda apellatsiooniorganile esitatavale kaebusele, uskudes, et kui julgeolekuameti otsus ära muudetakse, on nõukogu kohustatud tema lepingu ülesütlemise otsuse uuesti läbi vaatama.

96      Et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus vaatas vaidlusaluse otsuse uuesti läbi, võttes arvesse apellatsiooniorgani otsust, tuleb seejärel kontrollida, kas hageja kaitseõigusi järgiti enne kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tegemist.

97      Selles küsimuses tuleb märkida, et – nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 32 – korraldati nõukogus koosolek hageja osavõtul, kusjuures teda abistas tema advokaat, et arutada kaebust ja seda, kuidas peaks sellele reageerima, ning 11. juuni 2012. aasta kirjaga võimaldati hagejal esitada nõukogule erinevate julgeolekuameti otsuses viidatud kohtutoimikute protokollid ja föderaalpolitsei kokkuvõtlik protokoll, mille ta oli esitanud apellatsiooniorganile – dokumendid, mis võivad tõendada, et ta kuulati üle üksnes tunnistajana, nagu ta kohtuistungil märkis, ega olnud isiklikult segatud kõige tõsisematesse julgeolekuameti läbi viidud kontrolli tulemustes nimetatud faktilistesse asjaoludesse. On aga teada, et alguses lubas hageja need dokumendid nõukogule esitada ja seejärel keeldus seda tegemast.

98      Hageja niisugune käitumine siis, kui nõukogu arutas tema 30. märtsi 2012. aasta kaebust, millega ta palus tühistada vaidlusaluse otsuse, võttes arvesse asjaolu, et apellatsiooniorgan muutis julgeolekuameti otsuse 8. märtsil 2012 ära, näib aga olevat vastuolus põhikohustusega olla lojaalne teda tööle võtnud institutsioonile ja teha viimasega koostööd, mis on igal ametnikul personalieeskirjade artikli 11 kohaselt, mida kohaldatakse teenistustingimuste artikli 81 järgi analoogia alusel lepinguliste töötajate suhtes. See lojaalsus‑ ja koostöökohustus ei lasu töötajal mitte üksnes talle usaldatud konkreetsete ülesannete täitmisel, vaid laieneb ka kogu tema ja asjaomase institutsiooni vaheliste suhete sfäärile (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 26. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑146/89: Williams vs. kontrollikoda, punkt 72).

99      Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb niisiis, et kuigi nõukogu ei korraldanud enne vaidlusaluse otsuse tegemist koosolekut teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse ja hageja osavõtul, mis oleks mõeldud eranditult selleks, et viimane saaks esitada oma seisukohad tema lepingu plaanitava ülesütlemise kohta, võimaldasid selle otsuse tegemise ja edastamise asjaolud ning menetlus, mida nõukogu järgis vastamisel kaebusele − mille läbivaatamise ajal vaatas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus uuesti läbi ka vaidlusaluse otsuse, võttes arvesse uusi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid –, hagejal esitada tõhusalt oma seisukoha asjaolude kohta, mida talle süüks pandi.

100    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga

–       Poolte argumendid

101    Hageja põhjendab seda väidet nii, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ütles tema töölepingu üles, võtmata arvesse võimalust, et julgeolekuameti otsus muudetakse ära. Nõukogu oleks pidanud säilitama hageja olukorra kuni apellatsiooniorganile esitatud kaebuse menetlemise lõpuni. Lisaks tegi nõukogu ilmse hindamisvea ka siis, kui leidis, et leping tuli tingimata üles öelda, samas kui üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt on tal ainult niisugune võimalus.

102    Nõukogu palub see väide tagasi lükata.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

103    Teenistustingimuste artikli 47 punktist c, mida teenistustingimuste artikli 119 järgi kohaldatakse analoogia alusel lepinguliste töötajate suhtes, ilmneb, et tähtajatu lepingu ülesütlemisel on pädeval asutusel kaalutlusõigus, kui ta tegutseb selles lepingus ette nähtud tähtaja jooksul ja vastavalt selles artiklis sätestatule. Avaliku Teenistuse Kohus ei saa niisuguse hinnangu põhjendatust kontrollida, v.a siis, kui on tehtud ilmne hindamisviga või kuritarvitatud võimu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑123/95: B vs. parlament, punkt 70).

104    Avaliku Teenistuse Kohus peab hageja esitatud väidete raames kontrollima, ega nõukogu ei teinud ilmselt hindamisviga, kui hindas asjaolusid, mille põhjal vaidlusalune otsus tehti. Selleks aga, et administratsiooni ulatusliku kaalutlusõiguse olemasolul nagu käesolevas vaidluses teha kindlaks, kas administratsioon on teinud asjaolude hindamisel ilmselge vea, mis õigustaks niisuguse hinnangu alusel tehtud otsuse tühistamist, peavad tõendid, mille esitamise kohustus on hagejal, olema piisavad, et administratsiooni antud hinnang muutuks ebausutavaks. (Avaliku Teenistuse Kohtu 19. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas F‑17/11: BB vs. komisjon, punkt 60).

105    Mis puudutab mõiste „ilmne hindamisviga” määratlust, siis Avaliku Teenistuse Kohus on olukorras, kus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on kaalutlusruum, juba täpsustanud, et viga on ilmne siis, kui see on kergesti äratuntav ja selle saab hõlpsalt tuvastada (Avaliku Teenistuse Kohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑104/09: Canga Fano vs. nõukogu, punkt 35). Seda, kas vaidlusaluse otsuse puhul tehti ilmne hindamisviga, tulebki analüüsida, lähtudes sellest määratlusest.

106    Selles küsimuses tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt, et julgeolekuameti kontrolli tulemusi arvestades ei saanud hageja oma ametikohal edasi töötada. Teiseks ilmneb 11. jaanuari 2012. aasta märgukirjast, mille sisu on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, et hagejat ei olnud võimalik üle viia teisele ametikohale. Kolmandaks tuleneb seaduse, millega luuakse apellatsiooniorgan, artikli 12 lõike 7 sõnastusest, et menetlusel apellatsiooniorganis ei ole edasilükkavat toimet. Neljandaks tuleb märkida, et kuna julgeolekuameti läbi viidud kontrolli tulemused ei olnud nõukogu peasekretärile siduvad, ei olnud talle siduv ka apellatsiooniorgani otsus, sest viimase otsused on siduvad ainult juurdepääsulubade seaduse kohaldamisalas ega sea kahtluse alla vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. Selles olukorras ei teinud nõukogu ilmset hindamisviga, kui otsustas pöörata vaidlusaluse otsuse täitmisele ilma, et oleks oodanud ära apellatsioonimenetluse tulemust.

107    Tuleb lisada, et hageja väide, et nõukogu tegi tõsise ilmse hindamisvea, kui leidis, et leping tuli üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt kindlasti üles öelda, põhineb kohtutoimiku dokumentide ekslikul tõlgendusel. Esiteks analüüsis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus enne hageja lepingu ülesütlemise otsuse tegemist, kas teda on võimalik üle viia teisele ametikohale, mis ei eelda liidu juurdepääsuloa olemasolu. Teiseks kutsus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja apellatsiooniorgani järeldusi arvestades 2012. aasta mais koosolekule, kus hagejat abistas tema advokaat, ning andis talle võimaluse tõendada, et talle halba valgust heitev teave, mis ilmnes julgeolekuameti kontrolli käigus, ei ole absoluutselt põhjendatud.

108    Seega tuleb ka neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et lepingu ülesütlemine oli ebaproportsionaalne ja teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei järginud kohustust arutada, kas on võimalik määramine teisele ametikohale või tema esialgsete ametikohustuste säilitamine

–       Poolte argumendid

109    Hageja väidab, et tema viimases hindamisaruandes on antud märkimisväärne hinnang, sest ta on üks saalipersonali parematest – 13 hindamiskriteeriumi osas on ta kõigis saanud hinde „hea” või „väga hea”, samuti oma keeleoskuse eest.

110    Arvestades apellatsiooniorgani otsust, millega julgeolekuametit kohustati andma hagejale juurdepääsuluba, oleks nõukogu pidanud vaidlusaluse otsuse uuesti läbi vaatama, sest hageja puhul on olemas kõik tagatised, et talle jääks tema ametikoht või et talle antaks vähemalt tema endised, postiteenindaja ametikohustused, sest see ametikoht ei eelda juurdepääsuloa olemasolu ega julgeolekukontrolli läbimist.

111    Nõukogu palub lükata see väide tagasi.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

112    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldavad hoolitsemiskohustus ja hea halduse põhimõte peamiselt seda, et kui pädev asutus teeb otsuse ametniku või teenistuja olukorra kohta, peab ta arvestama kõikide asjaoludega, mis võivad seda otsust mõjutada, ja seda tehes ei arvesta ta mitte üksnes teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku või teenistuja huvidega. Võttes just arvesse institutsioonide kaalutlusõiguse ulatust teenistuse huvide hindamisel, peab liidu kohtu kontroll siiski piirduma küsimusega, kas pädev asutus jäi mõistlikkuse piiresse ega kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt (Avaliku Teenistuse Kohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑63/11: Macchia vs. komisjon, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑368/12 P).

113    Otsustades, kas hageja leping üles öelda või mitte, oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kohustatud analüüsima mitte ainult hageja ilmset huvi jätkata oma töösuhet institutsiooniga, vaid ka teenistuse huve, mille määrab ära liidu salastatud teabe eest vastutava nõukogu vajadus tagada töölevõetud töötajate lojaalsus, terviklikkus ja usaldusväärsus.

114    Käesoleval juhul mängutulevate huvide kaalumise küsimuses ilmneb 11. jaanuari 2012. aasta märgukirjast, mille sisu on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, et nõukogu peasekretär analüüsis − nagu näeb ette üldiste rakendussätete artikli 5 lõige 3 −, kas hageja saab viia üle teisele ametikohale. Hagejat ei viidud siiski üle, võttes arvesse tema profiili, valikumenetlust, mille tulemusena ta tööle võeti, talle halva valgust heitvat teavet, mille julgeolekuameti kontroll ilmsiks tõi, ja nõukogu peasekretäri kohustust võtta julgeoleku valdkonnas tarvitusele eriettevaatusabinõud.

115    Seega ei saa nõustuda sellega, kuidas hageja 11. jaanuari 2012. aasta märgukirja tõlgendab, st tõlgendusega, et võttes arvesse tema viimast hindamisaruannet, on tema profiil sobiv, et ta jääks edasi saalipersonaliks või vähemalt tööle tema endistes, postiteenindaja ülesannetes.

116    Võimaluse osas jätta ta oma ametikohale või viia üle endisele tööle ilmneb otsuse 2011/292 artikli 7 lõikest 3 koostoimes personaliteatega nr 58/09 − mille käesolevas kohtuasjas asjakohane sisu on toodud ära käesoleva kohtuotsuse punktis 20 −, et peasekretariaadi kogu saalipersonalil võib nende ametikohustuste tõttu olla vaja pääseda ligi liidu salastatud teabele tasemel „[confidentiel UE / EU confidential]” või „[secret UE / EU secret]” ning neil peab seega olema juurdepääsuluba. Et hagejal ei ole juurdepääsuluba, ei saanud ta täita ametikohustusi, milleks ta oli 2007. aastal tööle võetud ja mis olid sama laadi nagu need, mida ta täitis enne tema lepingu ülesütlemist nii, et ülemused olid temaga rahul, nagu ilmneb tema viimasest hindamisaruandest.

117    Võimaluse kohta viia hageja üle teisele ametikohale pidi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus enne vaidlusaluse otsuse tegemist arvesse võtma nõudeid, mis võimalik ametikoht esitab hageja kvalifikatsioonidele ja potentsiaalile. Et ta oli võetud tööle lepinguliste töötajate konverentsiteenindaja ametikohale valimise menetluse tulemusena, et teha füüsilist tööd või anda haldusabi, mis vastab I tegevusüksusele, oleks hageja saanud viia üle ainult samade omadustega ametikohale, mis oleks pidanud üldiste rakendussätete artikli 8 kohaselt olema mõni ametikoht, mida ei ole ametikohtade loetelus. Personaliteatest nr 58/09 ilmneb aga, et nende omadustega ametikohtadele omaste ametikohustuste täitmiseks peab töötajatel olema juurdepääsuluba tasemel „confidentiel UE / EU confidential”.

118    Hageja argumendiga, et hoolimata sellest, et tal ei ole liidu juurdepääsuluba, oleks ta saanud töötada nagu tema kolleegidki konverentsiteenindaja ametikohal, ei saa samuti nõustuda. Kuigi kohtuistungil märkis nõukogu tõesti, et 120 isikust, kes töötavad konverentsiteenindajate talituses, sh 88 saalipersonali ametikohal, ei ole kolmel juurdepääsuluba, on need kolm isikut − kelle suhtes kohaldatakse andmete kohaselt, mille esitas kohtuistungi kestel hageja üksuse juhataja, nõukogu peasekretäri tehtud erandit – siiski alati üles näidanud terviklikkust, lähenevad pensionieale, nad on määratud mittetundlikesse sektoritesse ning on väljaspool töötajate liikuvust. Nõukogu lisas, et kõnesolevas talituses ei ole igatahes ühtegi lepingulist töötajat, kellel ei oleks juurdepääsuluba.

119    Mis puudutab nende põhjuste arvessevõtmist, mille tõttu keeldus teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hagejale liidu juurdepääsuluba andmast, siis piisab, kui tõdeda, et faktilised asjaolud, mille tõttu julgeolekuamet oma otsuse tegi, võisid nõukogul lasuvat ettevaatuskohustust arvestades tõesti õigustada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse kartusi, et hageja puhul esineb haavatavusoht.

120    Ei saa nõustuda ka hageja esitatud tõlgendusega, et apellatsiooniorgan lükkas ümber talle halba valgust heitva teabe, mille tõi ilmsiks julgeolekuameti kontroll.

121    Selles küsimuses piisab, kui tõdeda, et kuna nõukogu ei saanud apellatsiooniorganile esitatud ülekuulamisprotokollide ärakirju, ei olnud apellatsiooniorgani 8. märtsi 2012. aasta otsuse põhjendused niisugused, mis oleksid hajutanud ebakindluse, mille julgeolekuameti otsuse järeldused olid nõukogus hageja võimaliku haavatavuse suhtes tekitanud.

122    Selles olukorras võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus vaatamata sellele, et apellatsiooniorgan kohustas julgeolekuametit andma hagejale juurdepääsuloa tasemel „secret”, otsustada esiteks, et viimasel ei saa lubada pääseda ligi liidu salastatud teabele − ilma et ta oleks rikkunud enda kui tööandja kohustusi hageja ees −, ja teiseks hageja lepingu üles öelda, sest tal ei olnud ametikohta, millele oleks saanud hageja üle viia, ning lõpuks apellatsiooniorgani otsust arvesse võttes jätta rahuldamata vaidlusaluse otsuse peale esitatud kaebuse.

123    Niisiis tuleb tagasi lükata ka viies väide ja seega kogu esimene nõue, milles palutakse tühistada vaidlusalune otsus ja vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus.

 Teine ja kolmas nõue, milles palutakse mõista välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest

 Poolte argumendid

124    Hageja arvab, et varalise kahju, mille vaidlusalune otsus talle tekitas, hüvitab see, kui nõukogu tasub 160 181,85 eurot koos intressiga, ilma et see piiraks selle summa suurendamist või vähendamist menetluse käigus.

125    Mittevaralise kahjuga seoses leiab ta, et ainuüksi vaidlusaluse otsuse tühistamisest selle hüvitamiseks ei piisa, ning palub nõukogult ex aequo et bono välja mõista 25 000 euro suurune summa, ilma et see piiraks selle summa suurendamist või vähendamist menetluse käigus.

126    Nõukogu palub jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

127    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob tühistamisnõude rahuldamata jätmine siis, kui kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis otsuse tõttu, mis palutakse tühistada, põhimõtteliselt kaasa tühistamisnõudega seotud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise (Avaliku Teenistuse Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑121/10: Heath vs. EKP, punkt 129).

128    Seevastu siis, kui kahju ei tekkinud otsuse tõttu või kui tühistamisnõuet ei jäeta rahuldamata, eeldab administratsiooni vastutuse kohaldamine, et hageja tõendaks rikkumist, tegelikku kahju ja põhjuslikku seost käitumise ja väidetava kahju põhjal. Kuna need tingimused peavad olema üheaegselt täidetud, piisab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks asjaolust, et üks nendest tingimustest on täitmata (eespool viidatud kohtuotsus BB vs. komisjon, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Käesoleval juhul tuleb märkida, et varaline ja mittevaraline kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis nõukogu käitumisest otsuste tegemisel, kui viimane ütles üles tema tähtajatu lepingu. Et nõue tühistada vaidlusalune otsus jäeti aga rahuldamata ning Avaliku Teenistuse kohus ei tuvastanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse käitumises otsuse tegemisel rikkumist, tuleb hageja kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata.

130    Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

131    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

132    Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on nõukogu oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab hageja kandma enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja nõukogu kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta B. Arguelles Ariase kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

Rofes i Pujol

Barents

Bradley

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. novembril 2013 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

       Koja esimees

W. Hakenberg

 

       M. I. Rofes i Pujol


* Kohtumenetluse keel: prantsuse.