KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 1. juunil 2016(1)
Kohtuasi C‑166/15
Aleksandrs Ranks
Jurijs Vasiļevičs
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rīgas apgabaltiesas Krimināllietu tiesu kolēģija (Riia apellatsioonikohus, kriminaalkolleegium, Läti))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 91/250/EMÜ – Arvutiprogrammide õiguskaitse – Arvutiprogrammide mittealgupäraste koopiate müük – Koopiad, mis sisalduvad muul materiaalsel kandjal kui algupärasel materiaalsel kandjal – Levitamisõiguse rikkumise olemasolu – Võimalus tugineda levitamisõiguse lõppemisele – Reprodutseerimisõiguse rikkumise olemasolu
I. Sissejuhatus
1. Rīgas apgabaltiesas Krimināllietu tiesu kolēģija (Riia apellatsioonikohus, kriminaalkolleegium, Läti) esitas 18. märtsi 2015. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. aprillil 2015, kaks eelotsuse küsimust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (ELT 2009, L 111, lk 16) artiklite 4 ja 5 tõlgendamise kohta.
2. See küsimus esitati kriminaalmenetluses, mis oli algatatud Aleksandrs Ranks’i ja Jurijs Vasiļevičs’i (edaspidi koos „süüdistatavad“) suhtes eelkõige Microsoft Corporationi (edaspidi „Microsoft“) autoriõiguste väidetava rikkumise tõttu, tulenevalt muul materiaalsel kandjal kui algupärasel materiaalsel kandjal sisalduvate arvutiprogrammide koopiate müümisest.
II. Õiguslik raamistik
3. Vastavalt direktiivi 2009/24 artiklile 10 tunnistab see direktiiv kehtetuks nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivi 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT 1991, L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114), mida on muudetud nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiviga 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamise kohta (EÜT 1993, L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141), (edaspidi „direktiiv 91/250“).
4. Direktiivi 2009/24 artikli 11 kohaselt jõustus see direktiiv 25. mail 2009. Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et põhikohtuasjas tähtsust omavad asjaolud leidsid aset 28. detsembrist 2001 kuni 22. detsembrini 2004. Järelikult tuleb käesolevas asjas kohaldada direktiivi 91/250 sätteid.
5. Direktiivi 91/250 artikkel 4 „Piiratud toimingud“ sätestab:
„Arvestades artiklite 5 ja 6 sätteid, hõlmavad õiguste omaniku ainuõigused artikli 2 tähenduses õigust teostada või keelata järgmisi toiminguid:
a) arvutiprogrammi osaline või täielik ajutine või alaline reprodutseerimine mis tahes vahendite abil ja mis tahes vormis. Kui selline reprodutseerimine on vajalik arvutiprogrammi laadimiseks, kuvamiseks, käivitamiseks, edastamiseks või salvestamiseks, on nendeks toiminguteks vaja õiguste omaniku luba;
[…]
c) algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate igasugune avalik levitamine, sealhulgas laenutamine. Programmi koopia esmamüük ühenduses õiguse valdaja poolt või tema nõusolekul ammendab kõnealuse koopia levitamisõiguse ühenduses, välja arvatud õiguse kontrollida programmi või selle koopia edasist laenutamist.“
6. Direktiivi 91/250 artikkel 5 „Erandid piiratud toimingutest“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole artikli 4 punktides a ja b osutatud toiminguteks vaja õiguste omaniku luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt tema otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.
2. Arvutiprogrammi kasutamise õigust omavat isikut ei tohi lepinguga takistada tagavarakoopiat tegemast, kui see on vajalik kõnealuse programmi kasutamiseks.
[…]“
7. Direktiivi 91/250 artikkel 7 „Kaitse erisätted“ näeb ette:
„1. Ilma et see piiraks artiklite 4, 5 ja 6 sätete kohaldamist, näevad liikmesriigid oma siseriiklike õigusnormide kohaselt ette vajalikud abinõud, mida võtta isikute suhtes, kes on sooritanud allpool punktides a, b ja c nimetatud toiminguid:
a) sellise arvutiprogrammi koopia ringlusselaskmine, mille kohta on teada või on alust uskuda, et tegemist on piraatkoopiaga;
b) sellise arvutiprogrammi koopia valdamine kaubanduslikel eesmärkidel, mille kohta on teada või on alust uskuda, et tegemist on piraatkoopiaga;
[…].
2. Kõik arvutiprogrammi piraatkoopiad konfiskeeritakse kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusnormidega.
[…]“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8. Ajavahemikul 28. detsembrist 2001 kuni 22. detsembrini 2004 müüsid eelneva kokkuleppe alusel ühiselt tegutsenud süüdistatavad interneti veebisaidil www.ebay.com pakutavat internetipõhist müügiplatvormi kasutades üle 3000 koopia autoriõigusega kaitstud arvutiprogrammi.
9. Müüdud arvutiprogrammide, mille hulka kuulusid programmid Windows 95, Windows 98, Windows 2000 Professional, Windows Millenium, Windows XP Home 2002, Office 2000 Professional, Office XP Small Business ja Office 2003, autoriõigused kuuluvad Microsoftile.
10. Uurimise käigus ei suudetud täpselt välja selgitada kogusummat, mis süüdistatavad sellest müügist said. Siiski tuvastati, et süüdistatavad said interneti veebisaidil www.ebay.com pakutava maksesüsteemi Paypal vahendusel 229 724,67 euro suuruse summa.
11. Kõnealuse müümise raames müüsid süüdistatavad eelkõige:
– koopia programmist Windows Millenium Edition, mille litsentsitingimuste kohaselt sai seda levitada ainult koos uue arvutiga („for distribution only with a new PC“);
– programmi Windows 2000 Professional OEM kaks koopiat koos kasutusjuhendiga ja autentsussertifikaadiga, mille ekspert tunnistas Microsoft Windows 2000 Professional laserplaadi ja paigaldusprogrammi õigusvastasteks reproduktsioonideks;
– programmi Windows 98 Second Edition OEM 30 koopiat koos kasutusjuhendiga ja autentsussertifikaadiga, mille ekspert tunnistas Microsoft Windows 98 Starts Here 4/98 ja Microsoft Windows 98 Second Edition laserplaadi ja paigaldusprogrammide õigusvastasteks reproduktsioonideks.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et süüdistatavaid süüdistati järgmiste süütegude toimepanemises:
– autoriõigustega kaitstud ja autoriõigusi rikkudes reprodutseeritud või muul moel kasutatud esemete ebaseaduslik müük kuritegeliku ühenduse kaudu (karistusseadustiku 17. oktoobri 2002. aasta redaktsiooni § 149 lõige 3);
– kolmandale isikule kuuluva kaubamärgi tahtlik ebaseaduslik kasutamine, millega kahjustati oluliselt seadusega kaitstud õigusi ja isiklikke huve (karistusseadustiku § 206 lõige 2), ja
– registreerimata majandustegevusega tegelemine, millega kahjustati oluliselt seadusega kaitstud isiklikke huve (karistusseadustiku § 207 lõige 2).
13. Rīgas pilsētas Vidzemes priekšpilsētas tiesa (Riia linna Vidzeme piirkonna esimese astme kohus, Läti) mõistis 3. jaanuari 2012. aasta otsusega süüdistatavad süüdi karistusseadustiku § 149 lõikes 3 ja § 206 lõikes 2 määratletud süütegudes ning kohustas neid osaliselt hüvitama tekitatud kahju ning kandma kõik kohtukulud. Süüdistatavad mõisteti õigeks seoses karistusseadustiku § 207 lõikes 2 määratletud süüteoga.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 22. märtsi 2013. aasta otsusega esimese astme kohtu otsuse osas, milles süüdistatavad mõisteti karistusseadustiku § 149 lõike 3 alusel süüdi, ning seoses määratud karistusega. See kohus mõistis süüdistatavad aga süüdi karistusseadustiku 17. oktoobri 2002. aasta redaktsiooni § 149 lõike 3 alusel. Ülejäänud osas kohtuotsust ei muudetud.
15. Latvijas Republikas Augstākās tiesas Senāts (Läti kõrgeima kohtu senat) tühistas 13. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusega 22. märtsi 2013. aasta kohtuotsuse tervikuna ja suunas asja uueks läbivaatamiseks tagasi apellatsioonikohtusse.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis 8. oktoobri 2013. aasta otsusega uuesti apellatsioonikohtu menetlusse kriminaalasja süüdistatavate süüdistuses karistusseadustiku § 149 lõike 3 (31. detsembril 2010 kehtinud redaktsioonis), § 206 lõike 2 ja § 207 lõike 2 alusel.
17. Rīgas apgabaltiesas Krimināllietu tiesu kolēģija’l (Riia apellatsioonikohus, kriminaalkolleegium) tekkis küsimus kohtuotsuse UsedSoft(2) asjakohasuse kohta põhikohtuasja asjaoludel ning ta otsustas seetõttu menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas isik, kes on omandanud kasutatud loaga kaitstud arvutiprogrammi disketil, mis ei ole algupärane diskett, mis toimib ja mida ükski teine kasutaja ei kasuta, võib direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 ja artikli 4 lõike 2 alusel tugineda selle arvutiprogrammi eksemplari (koopia) levitamisõiguse lõppemisele, mille esimene ostja omandas õiguste omajalt algupärasel disketil, kui algupärase disketi seisund halvenes ja kui esimene ostja oma arvutiprogrammi eksemplari (koopia) hävitas või seda enam ei kasuta?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas isikul, kes võib tugineda arvutiprogrammi eksemplari (koopia) levitamisõiguse lõppemisele, on õigus müüa see arvutiprogramm kolmandale isikule edasi disketil, mis ei ole algupärane diskett, direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 ja artikli 5 lõike 2 tähenduses?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
18. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 13. aprillil 2015.
19. Kirjalikud seisukohad esitasid süüdistatavad, Microsoft, Läti, Itaalia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.
20. Süüdistatavate ja Microsofti esindajad, Läti valitsus ja komisjon osalesid 16. märtsi 2016. aasta kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.
V. Eelotsuste küsimuste analüüs
21. Euroopa Kohtule esitatud küsimused puudutavad seda, kas autoriõigusi on rikutud arvutiprogrammide koopiate, mis on tehtud ilma õiguste omaja loata muule materiaalsele kandjale kui algsele kandjale (edaspidi „mittealgupärased materiaalsed koopiad“), müügi tõttu ilma õiguste omaja nõusolekuta. Need küsimused ei puuduta seega õiguste omaja poolt või tema loaga algupärasele materiaalsele kandjale tehtud koopiate (edaspidi „algupärased materiaalsed koopiad“) müüki õiguste omaja poolt või tema nõusolekul.
22. Põhikohtuasjas süüdistatakse süüdistatavaid selles, et nad müüsid tuhandeid materiaalseid mittealgupäraseid koopiaid arvutiprogrammidest, mille autoriõigused kuuluvad Microsoftile. Süüdistatavad kinnitasid oma kirjalikes seisukohtades, et nad ostsid need koopiad ettevõtjatelt või eraõiguslikelt isikutelt, kes neid enam ei kasutanud.
23. Materiaalsete mittealgupäraste koopiate müük võib rikkuda kaht ainuõigust, mis on õiguste omajale antud direktiivi 91/250 artikli 4 punktidega a ja c: ainuõigus arvutiprogrammi ajutiselt või alaliselt reprodutseerida ja anda selleks luba (edaspidi „reprodutseerimisõigus“) ning ainuõigus algupärast arvutiprogrammi või selle koopiaid igal viisil avalikult levitada, sealhulgas laenutada, ja anda selleks luba (edaspidi „levitamisõigus“).
24. Kuigi esitatud küsimused mainivad sõnaselgelt üksnes levitamisõiguse lõppemist, viitavad need küsimused peale selle ka sätetele, mis näevad ette erandeid reprodutseerimisõigusest, st direktiivi 91/250 artikli 5 lõigetele 1 ja 2.
25. Seega pean vajalikuks Euroopa Kohtule esitatud küsimused järgneval viisil ümber sõnastada. Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 91/250 artikli 4 punkte a ja c ning artikli 5 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguste omajale kuuluvaid reprodutseerimise ja levitamise ainuõigusi rikutakse, kui kasutaja teeb arvutiprogrammist ilma õiguste omaja loata koopia muule materiaalsele kandjale kui algupärasele materiaalsele kandjale ning see või mõni teine kasutaja müüb kõnealuse koopia ilma õiguste omaja loata, ja seda isegi juhul, kui:
– algupärane materiaalne kandja on kahjustatud ja
– kõnealuse koopia müüja muudab kõik teised tema valduses olevad koopiad kasutuskõlbmatuks.
A. Esitatud küsimuste vastuvõetavus
26. Läti valitsus väljendas kahtlusi seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste vastuvõetavusega, kuivõrd need küsimused käsitlevad mittealgupäraste litsentsitud materiaalsete koopiate müüki, samas kui eelotsusetaotlus esitab ülevaate ekspertiisiaruannetest, milles on tuvastatud piraatkoopiate müük. Järelikult ei ole esitatud küsimused tema arvates põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased.
27. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab Euroopa Kohtu ja riikide kohtute vahelise ELTL artiklis 267 ette nähtud koostöö raames ainult liikmesriigi kohus, kelle lahendada on kohtuvaidlus ja kes vastutab tehtava lahendi eest, kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma lahendi tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud eelotsuse tegema.(3)
28. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab seega jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmselge, et liidu õigusnormi taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus.(4)
29. Käesolevas asjas, nagu Läti valitsus ka ise märkis kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, sõltub „piraatkoopiaks“ kvalifitseerimine Euroopa Kohtu vastusest esitatud küsimustele. Näiteks kui Euroopa Kohus peaks leidma, et mittealgupäraste materiaalsete koopiate tegemine ja müük sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei kahjusta reprodutseerimis‑ ja levitamisõigusi, ei saa liikmesriigi kohus neid koopiaid enam käsitada piraatkoopiatena.
30. Neil asjaoludel leian, et esitatud küsimustel on otsene seos põhikohtuasja esemega ja need on seega vastuvõetavad.
B. Levitamisõiguse rikkumine arvutiprogrammide mittealgupäraste materiaalsete koopiate müümisel
31. Järgnevalt tuleb uurida, kas direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et käesoleva ettepaneku punktis 25 määratletud asjaoludel on kahjustatud õiguste omajale kuuluvat levitamise ainuõigust.
32. Nimetatud sätte esimese lause kohaselt kahjustab levitamisõigust algupärase arvutiprogrammi või selle koopia avalik levitamine ilma õiguste omaja loata. Põhikohtuasjas on selge, et süüdistatavad müüsid interneti veebisaidil www.ebay.com pakutaval Internetipõhisel müügiplatvormil mitutuhat materiaalset mittealgupärast arvutiprogrammide koopiat ilma õiguste omaja, st Microsofti nõusolekuta. Samuti ei ole vaidlust selles, et see müümine kujutab endast levitamist eespool viidatud sätte tähenduses.
33. Sellest tulenevalt kahjustab kõnealuste koopiate müük põhikohtuasjas Microsofti levitamisõigust, välja arvatud juhul, kui tuvastatakse, et see müük kuulub levitamisõiguse erandi alla. Sellega seoses puudutab suurem osa Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest küsimust, kas see müümine kuulub direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c teises lauses ette nähtud levitamisõiguse ammendumise reegli alla.
34. Euroopa Kohtule esitatud seisukohtade hulgas võib tuvastada kolme lähenemisviisi seoses ammendumise reegli võimaliku kohaldamisega mittealgupäraste materiaalsete koopiate suhtes.
35. Range lähenemisviisi kohaselt, mida toetavad Microsoft ning Itaalia ja Poola valitsus, ei saa mittealgupärase materiaalse koopia suhtes mitte kunagi kehtida levitamisõiguse lõppemine ning kasutaja ei saa seda seega müüa ilma õiguste omaja loata.
36. Vabama lähenemisviisi kohaselt, mida toetavad süüdistatavad ja Läti valitsus, kehtib mittealgupärase materiaalse koopia suhtes levitamisõiguse lõppemine juhul, kui on täidetud tingimused, mis Euroopa Kohus määratles kohtuotsuses UsedSoft(5), see tähendab:
– õiguste omaja on hinna eest, mis on mõeldud selleks, et võimaldada tal saada talle kuuluva teose koopia majanduslikule väärtusele vastavat tasu, andnud algsele omandajale õiguse seda koopiat ajalise piiranguta kasutada ja
– algne omandaja, kes müüb mittealgupärase materiaalse koopia edasi, muudab kõik teised tema valduses olevad koopiad edasimüügi hetkel kasutuskõlbmatuks.
37. Komisjoni pakutud kesktee järgi saab lahendust, mida Euroopa Kohus kasutas kohtuotsuses UsedSoft(6), laiendada mittealgupärastele materiaalsetele koopiatele üksnes teatud kindlal juhul, st juhul, kui algupärane materiaalne koopia on kahjustatud. Materiaalsete mittealgupäraste koopiate tegemise suhtes muudel eesmärkidel kui direktiivi 91/250 artiklis 5 loetletud eesmärkidel ja eelkõige nende edasimüügi eesmärgil ei saa tõepoolest kehtida levitamisõiguse lõppemine. Mittealgupärase materiaalse koopia tegemine juhul, kui algupärane materiaalne koopia on kahjustatud, kuulub aga direktiivi 91/250 artikli 5 lõigete 1 või 2 alla, kuna see on vajalik selleks, et õiguspärane omandaja saaks koopiat kasutada vastavalt selle otstarbele. Komisjon järeldab sellest, et niisugustel asjaoludel tehtud mittealgupärase materiaalse koopia edasi müümise suhtes kehtib õiguse lõppemine, tingimusel, et täidetud on nimetatud kohtuotsuses määratletud tingimused, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva ettepaneku punktis 36.
38. Minu arvates räägivad Microsofti ning Itaalia ja Poola valitsuse toetatud range lähenemisviisi kasuks järgmised asjaolud.
39. Esiteks ei saa vabam lähenemisviis ja kesktee minu meelest järgmisel kahel põhjusel olla kooskõlas direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c teise lause sõnastusega, mis kehtestab selle direktiivi kontekstis ainsa erandi levitamisõigusest.
40. Ühelt poolt kehtib selle sätte sõnastuse kohaselt õiguste ammendumine üksnes algupärase koopia puhul. Nimelt näeb see säte ette, et arvutiprogrammi koopia müük õiguse omaja poolt või tema nõusolekul „ammendab kõnealuse koopia levitamisõiguse“ (kohtujuristi kursiiv). Nagu Microsoft rõhutab, välistab sõnade „kõnealuse koopia“ kasutamine selle, et ammendumise reeglile saaks tugineda teiste koopiate kui õiguse omaja poolt või tema nõusolekul müüdud algupärase koopia puhul.
41. Teiselt poolt ei sea selle sätte sõnastus vastupidi süüdistatavate, Läti valitsuse ja komisjoni väidetele levitamisõiguse ammendumist sõltuvusse asjaolust, et edasimüüja muutis kasutuskõlbmatuks kõik teised tema valduses olevad koopiad, või asjaolust, et algupärane materiaalne koopia on kahjustunud. Tegelikult kehtestab see säte levitamisõiguse ammendumise tingimusteta kõikide algupäraste koopiate suhtes, mille on müünud õiguste omaja või mis on müüdud tema nõusolekul.
42. Teiseks tundub mulle, et range lähenemisviis vastab, nagu väitis Microsoft, levitamisõiguse ammendumise reegli üldisele käsitusele sellisena, nagu see on ette nähtud autoriõiguse alastes liidu õigusnormides. Direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c teise lausega sarnane säte lisati eelkõige direktiivi 2001/29/EÜ(7) artikli 4 lõikesse 2.
43. Seda sätet tõlgendas Euroopa Kohus kohtuotsuses Art & Allposters International(8). See kohtuotsus käsitles autoriõiguste rikkumist seoses kaitstud teoste kujutistega, mida kanti ilma õiguste omaja loata paberplakatilt üle lõuendile ning seejärel müüdi sellel uuel kandjal. Euroopa Kohus leidis, et direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud levitamisõiguse lõppemine hõlmas üksnes algset kandjat, mida müüdi õiguste omaja nõusolekul (paberplakat) ja seda ei saa laiendada uue kandja suhtes, mis sisaldab kaitstud teose kujutist (lõuend).
44. Olen seisukohal, et asjaolu, et algne andmekandja oli kahjustunud, ei muuda Euroopa Kohtu lahendust kohtuotsuses Art & Allposters International.(9) Niisiis ei saaks paberplakati võimalikust kahjustumisest tuleneda see, et kasutaja võib levitamisõigust rikkumata kujutist lõuendile üle kanda ja seda ilma õiguste omaja loata edasi müüa. Niisamuti ei anna raamatu kahjustumine selle omanikule õigust müüa selle koopiat, nagu ka vinüülplaadi kahjustumine ei anna õigust kanda selle sisu üle CD‑plaadile ja seda plaati ilma õiguste omaja loata edasi müüa.
45. Analoogselt kehtib direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c teises lauses ette nähtud levitamisõiguse ammendumine üksnes algse kandja suhtes, mille on müünud õiguste omaja või mis on müüdud tema nõusolekul (algupärane materiaalne koopia). Vastupidi süüdistatavate, Läti valitsuse ja komisjoni väidetele ei saa ammendumise reeglit kohaldada arvutiprogrammi sisaldavate teiste andmekandjate ilma õiguste omaniku loata edasi müümise suhtes (mittealgupärased materiaalsed koopiad) ja seda isegi juhul, kui algne andmekandja on kahjustunud.
46. Kolmandaks ajavad vabam lähenemisviis ja kesktee minu arvates segamini levitamisõigust reguleerivad normid ja reprodutseerimisõigust reguleerivad normid.
47. See kehtib tingimuse kohta, et edasimüüja peab edasimüügi hetkel „muutma kasutuskõlbmatuks“ kõik tema valduses olevad koopiad.(10) Nimelt seatakse see kohustus, mida on käsitletud kohtuotsuse UsedSoft(11) punktides 70 ja 78, edasimüüjale seoses sellega, et vastasel juhul rikuks ta reprodutseerimisõigust. Seevastu ei ole see kohustus asjakohane levitamisõiguse rikkumise olemasolu kindlaksmääramiseks.
48. Samamoodi on komisjoni toetatava kesktee(12) kohaselt kasutajal, kes teeb direktiivi 91/250 artikli 5 lõikes 1 või 2 ette nähtud tingimustel mittealgupärase materiaalse koopia, õigus teatud tingimustel seda koopiat levitada.
49. Need sätted aga kehtestavad erandid ainuüksi reprodutseerimise õigusest. Isegi kui oletada, et kasutaja tehtud koopia on direktiivi 91/250 artikli 5 lõigetes 1 või 2 kehtestatud tingimusi arvestades seaduslik, ei tähenda see, et kõnealusel kasutajal on õigus müüa seda koopiat ilma levitamisõigust rikkumata. Õigus teha koopiat isikliku kasutamise eesmärgil ei too kaasa õigust müüa seda koopiat teistele.
50. Neljandaks tundub mulle, et süüdistatavate ja Läti valitsuse toetatav vaba lähenemisviis ning komisjoni pakutud kesktee seaksid mittealgupärase materiaalse koopia omandajale tõendamiskoormise, mida on raske või lausa võimatu täita.
51. Minu teada ei ole Euroopa Kohus kunagi esitanud sõnaselget seisukohta õiguse lõppemise tõendamiskoormise kohta direktiivi 91/250 kontekstis. Vastavalt tõendamiskoormist reguleerivatele üldistele põhimõtetele tuleb aga poolel, kes tugineb teatud õiguskaitsevahendile, tõendada, et ta täidab selle jaoks ette nähtud tingimusi. Kaubamärgiõiguse valdkonnas leidis Euroopa Kohus vastavalt nendele põhimõtetele, et isikul, kes tugineb õiguse lõppemisele, tuleb tõendada, et ta täidab selleks ette nähtud tingimusi.(13) Ma ei näe mingit põhjust, et autoriõiguse valdkonnas kõrvale kalduda sellest lähenemisviisist, mida toetab ka õigusteooria.(14)
52. Vastavalt nendele põhimõtetele tuleks mittealgupärase materiaalse koopia omandajal tõendada, et süüdistatavate, Läti valitsuse ja komisjoni eeldatud tingimused on täidetud, esitades eelkõige tõendid, et algupärane koopia on kahjustunud ja edasimüüja on muutnud kasutuskõlbmatuks kõik teised tema valduses olevad koopiad. Minu arvates oleks omandajal selliseid tõendeid raske või lausa võimatu esitada, eelkõige selliste sidevahendi abil teostatud tehingute puhul nagu põhikohtuasjas. Lisan, et kui omandaja ei saa tõendada, et ostetud koopia suhtes on õigus lõppenud, võib tekkida oht, et see piraatkoopia konfiskeeritakse temalt vastavalt direktiivi 91/250 artikli 7 lõikele 2.
53. Viiendaks ja viimase punktina tundub mulle, et süüdistatavate ja Läti valitsuse toetatav vabam lähenemisviis ning komisjoni pakutud kesktee raskendaksid oluliselt piraatkoopiate vastast võitlust. Nagu Microsoft rõhutas, on nimelt praktikas tihti võimatu eristada seaduslikku (st direktiivi 91/250 artikli 5 lõike 2 kohaselt tehtud) tagavarakoopiat piraatkoopiast. Tagavarakoopiate müümise lubamine, nagu pakuvad välja süüdistatavad, Läti valitsus ja komisjon, tooks seega kaasa suuri praktilisi raskusi ametiasutuste jaoks, mille ülesandeks on piraatkaupade vastane võitlus.
54. Kõiki neid põhjuseid arvestades leian, et direktiivi 91/250 artikli 4 punkti c tuleb tõlgendada nii, et käesoleva ettepaneku punktis 25 tuvastatud asjaoludel on rikutud õiguse omajale kuuluvat levitamise ainuõigust.
C. Reprodutseerimisõiguse rikkumine arvutiprogrammide mittealgupäraste materiaalsete koopiate müügi tõttu
55. Ehkki levitamisõiguse rikkumise tuvastamine võib olla piisav vastus Euroopa Kohtule esitatud küsimustele, tundub mulle eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlusi ja tema nimetatud direktiivi 91/250 sätteid arvestades oluline uurida, kas direktiivi 91/250 artikli 4 punkti a ning artikli 5 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva ettepaneku punktis 25 tuvastatud asjaoludel on rikutud õiguse omajale kuuluvat reprodutseerimise ainuõigust.
56. Põhikohtuasjas on selge, et süüdistatavad müüsid mitu mittealgupärast materiaalset arvutiprogrammide koopiat, mis olid tehtud ilma õiguse omaja, st Microsofti loata. Selliste koopiate tegemine rikub Microsofti reprodutseerimisõigust, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et need koopiad kuuluvad mõne reprodutseerimisõigusest tehtava erandi alla.
57. Direktiivi 91/250 artikkel 5 sätestab kaks erandit, mis võivad olla põhikohtuasjas asjakohased ja mida nimetas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Reprodutseerimistoiminguks ei ole põhimõtteliselt vaja õiguste omaja luba esiteks siis, kui see toiming on vajalik selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt tema otstarbele kasutada (selle direktiivi artikli 5 lõige 1), või teiseks, kui see seisneb kõnealuse programmi kasutamiseks vajaliku tagavarakoopia tegemises (selle direktiivi artikli 5 lõige 2).
58. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas käsitletavad mittealgupärased materiaalsed koopiad olid nende tegemise hetkel tõesti nende sätete tähenduses programmide kasutamiseks vajalikud koopiad või tagavarakoopiad. Eelotsusetaotluses esitatud faktilised asjaolud minu arvates sellele ei viita.
59. Isegi kui oletada, et põhikohtuasjas käsitletavad mittealgupärased materiaalsed koopiad kuulusid nende tegemise ajal direktiivi 91/250 artiklis 5 ette nähtud erandite kohaldamisalasse, leian siiski, et kui need seejärel müüakse, siis ei ole kõnealused erandid enam kohaldatavad järgnevalt esitatud põhjustel.
60. Esiteks nähtub direktiivi 91/250 artikli 5 lõike 1 sõnastusest, et mittealgupärase materiaalse koopia peab tegema arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik selleks, et ta saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada. Arvutiprogrammi edasimüümise korral aga annab õiguspärane omandaja üle selle programmi kasutusõigused ning peab lõpetama selle kasutamise. Seega ei ole tal enam võimalik täita tingimust, et mittealgupärane materiaalne koopia peab tal võimaldama kasutada arvutiprogrammi otstarbekohaselt. Nagu komisjon märkis, ei saa selles sättes sisalduvat sõna „kasutama“ tõlgendada nii, et see hõlmab mittealgupäraste materiaalsete koopiate tegemist nende edasimüümise eesmärgil.
61. Teiseks eeldab direktiivi 91/250 artikli 5 lõige 2, et isik, kellel on õigus programmi kasutada, teeb sellest tagavarakoopia, „kui see on vajalik kõnealuse programmi kasutamiseks“. Arvutiprogrammi omanik peab selle edasimüümise korral samuti lõpetama selle kasutamise ega saa enam seda tingimust täita.
62. Eeltoodust tuleneb, et, nagu väitsid Microsoft ja Itaalia valitsus, mittealgupärase materiaalse koopia müügi – mida õiguse omaja oletatavasti ei lubanud – tagajärjeks on reprodutseerimisõiguse rikkumine, kuna direktiivi 91/250 artikli 5 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud erandeid ei saa enam kohaldada.
63. Mulle näib, et seda tõlgendust kinnitavad kohtuotsuse UsedSoft(15) punktid 70 ja 78, kuna Euroopa Kohus leidis, et edasimüüja peab muutma kasutuskõlbmatuks kõik tema valduses olevad koopiad peale edasimüüdud koopia ning vastasel juhul rikub ta reprodutseerimisõigust. Nende koopiate hulka, mis tuleb kasutuskõlbmatuks muuta, kuuluvad minu arvates eelkõige koopiad, mis edasimüüja tegi vastavalt direktiivi 91/250 artikli 5 lõigetele 1 või 2.
64. Süüdistatavad kinnitasid oma kirjalikes seisukohtades, et nad ostsid kõik põhikohtuasjas käsitletavad arvutiprogrammide koopiad ettevõtjatelt või eraõiguslikelt isikutelt, kes neid enam ei kasutanud.
65. Loomulikult tuleb selle faktilise küsimuse kohta otsus teha mitte Euroopa Kohtul, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Kui on tuvastatud, et süüdistatavad müüsid tõesti kolmandate isikute tehtud mittealgupäraseid materiaalseid koopiaid, ei saa neile ette heita direktiivi 91/250 artikli 4 punktis a ette nähtud reprodutseerimisõiguse kui sellise rikkumist.
66. Sellisel juhul võib süüdistatavate suhtes siiski kohaldada direktiivi 91/250 artikli 7 lõike 1 punkte a või b. Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas süüdistatavad täidavad nendes sätetes kehtestatud tingimusi, ja iseäranis, kas nad teadsid või neil oli alust uskuda, et põhikohtuasjas käsitletavad koopiad olid piraatkoopiad.
67. Lisan, et vastavalt direktiivi 91/250 artikli 7 lõikele 2 konfiskeeritakse arvutiprogrammi piraatkoopiad kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusnormidega.
68. Eeltoodud kaalutlusi arvestades leian, et direktiivi 91/250 artikli 4 punkti a ning artikli 5 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et käesoleva ettepaneku punktis 25 tuvastatud asjaoludel on rikutud õiguse omajale kuuluvat reprodutseerimise ainuõigust.
D. Kohtuotsuse UsedSoft ulatus käesolevas kohtuasjas
69. Süüdistatavad, Läti valitsus ja komisjon tuginesid oma seisukohtades mitmele kohtuotsuse UsedSoft(16) lõigule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib samuti, kas see kohtuotsus on põhikohtuasja asjaoludel asjakohane.
70. Olles uurinud levitamisõiguse ja reprodutseerimisõiguse rikkumise olemasolu sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, pean veel oluliseks esitada põhjused, miks ma leian, et sellel kohtuotsusel on käesolevas asjas vaid piiratud tähtsus.
71. Olgu meenutatud, et see kohtuotsus käsitles asjaolu, et UsedSoft müüs kasutatud tarkvara kasutuslitsentse, mis puudutasid õiguse omaja – Oracle’i – veebisaidilt alla laaditud arvutiprogrammi immateriaalseid koopiaid. Oracle oli selle edasimüügitegevuse vastu, väites eelkõige, et levitamisõiguse lõppemise reegel ei ole kohaldatav selliste immateriaalsete koopiate suhtes.(17)
72. Euroopa Kohus leidis, et õiguse lõppemise reegel on kohaldatav ühtaegu nii arvutiprogrammi materiaalsete kui ka immateriaalsete koopiate suhtes.(18) Konkreetselt immateriaalsete koopiate kohta täpsustas Euroopa Kohus, et õiguse lõppemine kehtib Internetist alla laaditud immateriaalse koopia suhtes, kui õiguse omaja andis hinna eest, mis on mõeldud selleks, et võimaldada tal saada talle kuuluva teose koopia majanduslikule väärtusele vastavat tasu, andnud õiguse seda koopiat ajalise piiranguta kasutada.(19)
73. Peale selle leidis Euroopa Kohus, et õiguse lõppemise reegli kasuliku mõju säilitamiseks on erandina õiguse omajale kuuluvast reprodutseerimise ainuõigusest niisuguse immateriaalse koopia teisel omandajal õigus teha sellest oma arvutis koopia, et direktiivi 91/250 artikli 5 lõike 1 kohaselt kasutada programmi vastavalt selle otstarbele.(20)
74. Mulle näib, et lahendus, mida Euroopa Kohus kasutas kõnealuses kohtuotsuses, oli tingitud soovist säilitada levitamisõiguse lõppemise kasulikku mõju, laiendades selle kohaldamisala arvutiprogrammide immateriaalsetele koopiatele. Vastupidine lahendus oleks nimelt ajendanud õiguse omajaid levitama oma arvutiprogramme immateriaalsel kujul, et vältida õiguse lõppemise reeglit.
75. Põhikohtuasja asjaolud on aga oluliselt erinevad asjaoludest, mille põhjal tehti kohtuotsus UsedSoft.(21)
76. Esiteks ei anna ükski Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud toimiku asjaolu alust arvata, et süüdistatavad müüsid immateriaalsete koopiatega seotud kasutuslitsentse, mida käsitleti kohtuotsuses UsedSoft.(22) Vastupidi, on selge, et põhikohtuasi puudutab arvutiprogrammide mittealgupäraseid materiaalseid koopiaid.
77. Teiseks ei saa käesolevas asjas üle võtta põhjuseid, mille tõttu Euroopa Kohus jõudis kõnealuses kohtuotsuses kasutatud lahenduseni. „Klassikalisemas“ kontekstis, kus materiaalseid originaalkoopiaid müüakse õiguse omaja nõusolekul, ei ole nimelt erilist riski seoses levitamisõiguse lõppemise reegli kasuliku mõjuga. Rõhutan sellega seoses, et Microsoft ei vaidlusta seda, et levitamisõiguse lõppemine on kohaldatav tema arvutiprogrammide algupäraste materiaalsete koopiate suhtes, mida ta müüb ise või mida müüakse tema nõusolekul. Seega, vastupidi Oracle’ile kohtuasjas UsedSoft(23), ei ole Microsoft vastu kasutatud algupäraste koopiate müümise turu tekkimisele, vaid just ilma tema nõusolekuta tehtud ja müüdud mittealgupäraste kasutatud koopiate turu tekkimisele.
78. Arvestades neid erinevusi käesoleva kohtuasja asjaolude ja kohtuotsuse UsedSoft(24) aluseks olnud asjaolude vahel, leian, et sellel kohtuotsusel on käesolevas kohtuasjas üksnes piiratud tähtsus. Nagu komisjon õigesti märkis, Euroopa Kohus lihtsalt ei analüüsinud selles kohtuotsuses mittealgupäraste materiaalsete koopiate edasimüügi küsimust.
79. See täpsustus ei ole üksnes teoreetilise tähtsusega. Sellest tuleneb nimelt, et kõnealuses kohtuotsuses kasutatud lahendus, millega kehtestatakse tingimused, mil immateriaalse koopia edasimüük ei riku levitamisõigust, ei ole analoogia alusel kohaldatav niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, vastupidi sellele, mida väitsid süüdistatavad, Läti valitsus ja komisjon.(25)
80. Kokkuvõttes puudutab kohtuotsuses UsedSoft(26) kasutatud lahendus konkreetset konteksti, milles müüakse arvutiprogrammide immateriaalsete koopiatega seotud kasutuslitsentse ja mida liidu seadusandja direktiivi 91/250 vastuvõtmisel sõnaselgelt silmas ei pidanud. Väljaspool seda konkreetset konteksti tuleb levitamise ja reprodutseerimise ainuõigusi reguleerivaid sätteid, iseäranis direktiivi 91/250 artikleid 4 ja 5 kohaldada klassikaliselt.
E. Pakutud lähenemisviisi praktilised tagajärjed
81. Lähenemisviisil, mida ma soovitan Euroopa Kohtul kasutada, on järgmised praktilised tagajärjed.
82. Kui arvutiprogrammi algupärane koopia, mida müüb õiguse omaja või mida müüakse tema nõusolekul, sisaldub materiaalsel andmekandjal, kehtib levitamisõiguse lõppemise reegel ainult selle algupärase materiaalse koopia suhtes. Niisuguse koopia edasimüüja on ka kohustatud muutma kasutuskõlbmatuks kõik teised tema valduses olevad koopiad, vastasel juhul rikub ta reprodutseerimisõigust. Järelikult loob see lähenemisviis õigusliku takistuse arvutiprogrammide kasutatud mittealgupäraste materiaalsete koopiate turu tekkimisele, kuid ei takista niisuguse turu tekkimist algupäraste koopiate osas.
83. Kui algupärane koopia ei sisaldu materiaalsel kandjal, tuleb rakendada lahendust, mille Euroopa Kohus nägi ette kohtuotsuses UsedSoft(27) selleks, et säilitada õiguse lõppemise reegli kasulikku mõju. Niisiis lõppeb immateriaalse koopia levitamisõigus, kui õiguse omaja on hinna eest, mis on mõeldud selleks, et võimaldada tal saada talle kuuluva teose koopia majanduslikule väärtusele vastavat tasu, andnud õiguse seda koopiat ajalise piiranguta kasutada (punkt 72). Edasimüüja on lisaks kohustatud muutma kasutuskõlbmatuks kõik teised tema valduses olevad koopiad, vastasel juhul rikub ta reprodutseerimisõigust (punktid 70 ja 78). See lahendus võimaldab arvutiprogrammide immateriaalsete kasutatud koopiate turu tekkimist.
VI. Ettepanek
84. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rīgas apgabaltiesas Krimināllietu tiesu kolēģija (Riia apellatsioonikohus, kriminaalkolleegium) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivi 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta, mida on muudetud nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiviga 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamise kohta, artikli 4 punkte a ja c ning artikli 5 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et õiguste omajale kuuluvaid reprodutseerimise ja levitamise ainuõigusi rikutakse, kui arvutiprogrammi kasutaja teeb sellest ilma õiguste omaja loata koopia muule materiaalsele kandjale kui algupärasele materiaalsele kandjale ning see kasutaja või mõni teine kasutaja müüb seda koopiat ilma õiguste omaja loata, ja seda isegi järgmistel asjaoludel:
– algupärane materiaalne kandja on kahjustunud ja
– kõnealuse koopia müüja muudab kõik teised tema valduses olevad koopiad kasutuskõlbmatuks.