ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
8. veebruar 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk –Tühistamismenetlus – Euroopa Liidu kujutismärk Vieta – Kaubamärgi tegelik kasutamine – Otsus, mis on tehtud selle tagajärjel, et Üldkohus on varasema otsuse tühistanud – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 65 lõige 6 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 72 lõige 6) – Kohtuotsuse seadusjõud
Kohtuasjas T‑879/16,
Sony Interactive Entertainment Europe Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik), esindaja: S. Malynicz, QC,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: J. Crespo Carrillo ja D. Walicka,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli
Marpefa, SL, asukoht Barcelona (Hispaania),
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 4. oktoobri 2016. aasta otsuse (asi R 1010/2016-4) peale, mis käsitleb tühistamismenetlust Sony Computer Entertainment Europe Ltd ja Marpefa, SLi vahel,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja J. Passer,
kohtusekretär: ametnik X. Lopez Bancalari,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2016,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. märtsil 2017,
arvestades 10. novembril 2017 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Gedelson, SA esitas 3. augustil 2000 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) samuti muudetud redaktsioonis, mis on omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)).
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 9 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „heliplaadid, heliplaatide puhastamise vahendid, valjuhääldid, kõlarid, võimendid, videolindid, magnetlindid, kõlarikastid, videokaamerad, säritatud kinofilmid, CD-d, slaidid, fotoaparaadid, arvutid, videokuvarid, heli ja kujutise taasesitamise aparatuur, telerid, plaadimängijad“.
4 Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 13. septembril 2001 numbriga 1790674 eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks.
5 12. detsembril 2002 tehti EUIPO registrisse kanne vaidlustatud kaubamärgi üleandmise kohta Marpefa, SLile.
6 25. juulil 2010 pikendati vaidlustatud kaubamärgi registreeringu kehtivust 3. augustini 2020.
7 Hageja Sony Interactive Entertainment Europe Ltd, kelle nimi oli sel ajal Sony Computer Entertainment Europe Ltd, esitas 14. novembril 2011 vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktile a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a) vaidlustatud kaubamärgi tühistamise taotluse seoses kõigi kaupadega, mille jaoks see on registreeritud. Ta väitis selles taotluses, et vaidlustatud kaubamärki ei olnud arvessevõetaval viieaastasel ajavahemikul Euroopa Liidus tegelikult kasutatud ning et selle kasutamata jätmine ei olnud põhjendatud.
8 Marpefa väitis 21. märtsil 2012 oma vastuses vaidlustatud kaubamärgi tühistamise taotlusele, et viimast oli vähemalt Hispaanias tegelikult kasutatud ajavahemikul 14. november 2006 kuni 13. november 2011 kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks, ning esitas rea tõendeid, mis sisaldasid eeskätt sõna „vieta“ ning järgmist Euroopa Liidu kujutismärki (mida on kujutatud ka hallina):
9 Tühistamisosakond lükkas 23. augusti 2013. aasta otsusega tühistamistaotluse tagasi seoses järgmiste kaupadega: „valjuhääldid, kõlarid, võimendid“ ja „arvutid, videokuvarid, heli ja kujutise taasesitamise aparatuur, telerid, plaadimängijad“. Ta rahuldas tühistamistaotluse seoses vaidlustatud kaubamärgiga kaitstud muude kaupadega.
10 Hageja esitas 28. oktoobril 2013 EUIPO‑le kaebuse, paludes tühistada tühistamisosakonna otsuse osas, milles sellega lükati tühistamistaotlus tagasi.
11 EUIPO teine apellatsioonikoda jättis 2. juuli 2014. aasta otsusega (edaspidi „esimene otsus“) kaebuse rahuldamata. Ta leidis sisuliselt, et Marpefa esitatud tõendid tõendasid, et vaidlustatud kaubamärki oli arvessevõetava ajavahemiku jooksul liidus tegelikult kasutatud seoses järgmiste klassi 9 kuuluvate kaupadega: „valjuhääldid, kõlarid, võimendid“ ja „arvutid, videokuvarid, heli ja kujutise taasesitamise aparatuur, telerid, plaadimängijad“.
12 Apellatsioonikoda märkis esimeses otsuses esiteks, et vaidlustatud kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvessevõetav ajavahemik on 14. november 2006 kuni 13. november 2011 (kaasa arvatud). Teiseks asus ta seisukohale, et nõuded kasutamise koha kohta olid käesoleval juhul täidetud. Mis puudutab kasutamise aega, siis leidis ta kolmandaks sisuliselt, et Marpefa esitatud tõendid kogumina tõendasid vaidlustatud kaubamärgi „sagedat“ ja „regulaarset“ kasutamist liidus, eriti aastatel 2008–2011. Mis puudutab kaubamärgi kasutamise olemust, siis leidis ta neljandaks, et vaidlustatud kaubamärki ei olnud kasutatud kujul, mis muudab selle eristusvõimet võrreldes kaubamärgi registreeritud kujuga. Viiendaks leidis apellatsioonikoda, et tõendite üldine hindamine näitas, et vaidlustatud kaubamärki oli kasutatud eespool punktis 11 nimetatud kaupade tähistamiseks. Ta märkis selles kontekstis esimese otsuse punktis 46 eeskätt, et oli selge, et need kaubad olid „elektroonilised ja audiovisuaalsed süsteemid, artiklid ja kaubad, mis koosne[sid] heli ja kujutise taasesitamise aparatuurist või o[lid] selle osaks“; et „need kõik o[lid] sarnase või identse olemusega ning neil o[li] sarnane või identne eesmärk, olemata mitte üksteist täiendavad, vaid üksteisega olemuslikult seotud“, ja „kuulu[sid] „loomulikku laiendatud ulatusse““ Üldkohtu poolt 14. juuli 2005. aasta otsuses Reckitt Benckiser (España) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aladin (ALADIN) (T‑126/03, EU:T:2005:288) määratletud tähenduses. Apellatsioonikoda lisas punktis 46, et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ oli määratletud piisavalt „täpselt ja piiravalt“, et tähistada kaupu, millega seoses kaubamärgi kasutamist oli tõendatud, ning et ei olnud ühtegi arvestatavat põhjust teha liigisiseselt olulisi jaotusi.
13 Hagiavalduses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. septembril 2014 ning mis registreeriti kohtuasjana T‑690/14, palus hageja tühistada esimese otsuse. Oma hagi toetuseks esitas hageja kolm väidet. Kolmanda väite kohaselt oli rikutud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõikes 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõige 2) viidatud osalise kasutamise põhimõtet ja sellega vaidlustati järeldused, mille apellatsioonikoda oli teinud esimese otsuse punktis 46. Selle väite raames avaldas hageja sisuliselt seisukohta, et vaidlustatud kaubamärgiga „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuri“ jaoks antud kaitse kohaldus ülemäära laia kaubaliigi suhtes, mis tuleks jagada alamliikideks. Eespool nimetatud kohtuasjas toimunud istungil lisas hageja, et see liik ei olnud piisavalt selgelt ja täpselt määratletud.
14 Üldkohus nõustus 10. detsembri 2015. aasta otsuses Sony Computer Entertainment Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marpefa (Vieta) (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) hagi kolmanda väitega sisuliselt põhjendusel, et vastupidi esimese otsuse punktis 46 väidetule ei saa asuda seisukohale, et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ on määratletud piisavalt „täpselt ja piiravalt“. Üldkohus märkis lisaks, et kui EUIPO‑l paluti kohtuistungil seletada, mida see väljend hõlmab, ei olnud ta võimeline esitama mingit veenvat vastust. Üldkohus tuvastas lisaks, et see väljend võib talle ainuomases ja tavalises tähenduses hõlmata laia valikut audiovisuaalseid ja elektroonilisi seadmeid, sealhulgas seadmeid, mille puhul tühistamisosakond oli asunud seisukohale, et nendega seoses ei olnud tegelikku kasutamist tõendatud. Sellest tulenevalt sedastas Üldkohus 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) punktis 69, et tuleb „tühistada [esimene] otsus […] osas, milles selles on sedastatud, et vaidlustatud kaubamärgi tegelikku kasutamist on tõendatud seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“, ning seega osas, milles sellega jäeti rahuldamata kaebus tühistamisosakonna otsuse peale lükata vaidlustatud kaubamärgi tühistamise taotlus kõnealuse aparatuuriga seoses tagasi“.
15 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) resolutsiooni punktid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Tühistada [esimene] otsus […] osas, milles sellega jäeti rahuldamata kaebus tühistamisosakonna otsuse peale lükata [vaidlustatud] kaubamärgi tühistamise taotlus seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ tagasi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.“
16 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) tagajärjel saatis EUIPO apellatsioonikodade juhtorgan 6. juuni 2016. aasta otsusega asja numbriga R 1010/2016‑4 neljandale apellatsioonikojale.
17 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 4. oktoobri 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse asjas R 1010/2016‑4 rahuldamata.
18 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuses kõigepealt, et kuna esimene otsus 10. detsembri 2015. aasta otsusega Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) osaliselt tühistati, pidi ta analüüsima, kas vaidlustatud kaubamärki oli arvessevõetaval ajavahemikul seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ tegelikult kasutatud (vaidlustatud otsuse punkt 13). Ta täpsustas, et esimene otsus oli lõplik seoses „valjuhääldite, kõlarite, võimendite, arvutite, videokuvarite, telerite [ja] plaadimängijatega“ ning sellest tulenevalt oli tõendatud vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine seoses nende kaupadega (vaidlustatud otsuse punkt 14).
19 Järgmiseks märkis apellatsioonikoda, et väljendiga „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ peetakse silmas mis tahes seadet, mis on võimeline taasesitama ühteaegu nii heli kui ka kujutist (vaidlustatud otsuse punkt 15). Ta asus seisukohale, et teler on heli ja kujutise taasesitamise spetsiifilise aparatuuri sünonüüm ning seetõttu tuli hageja kaebus jätta rahuldamata (vaidlustatud otsuse punkt 17). Ta lisas, et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ on „spetsiifiline väljend ja […] „telerite“ piisavalt selge ja täpne sünonüüm“ ning et seda ei olnud nimetatud klassi 9 pealkirjas (vaidlustatud otsuse punkt 18).
20 Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et käesolevas asjas ei olnud enam asjakohane selline kohtupraktikas kehtestatud põhimõte nagu see, millele on viidatud 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) punktis 61 ja mille kohaselt toob juhul, kui kaubamärk on registreeritud teatava kauba- või teenusteliigi jaoks, mis on piisavalt ulatuslik selleks, et selle raames saaks eristada mitut alamliiki, mida on võimalik käsitada eraldiseisvana, kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine seoses osaga nendest kaupadest või teenustest endaga kaasa kaitse üksnes seoses nende alamliikidega, millesse kuuluvad kaubad või teenused, mille jaoks kaubamärki tegelikult kasutati (vaidlustatud otsuse punkt 19).
Poolte nõuded
21 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.
22 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
23 Oma hagi toetuseks esitab hageja kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 6 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 6). Teise väite kohaselt on rikutud põhimõtet, et kaubad või teenused, mille jaoks ELi kaubamärgiga kaitset taotletakse, peavad olema määratletud piisavalt selgelt ja täpselt.
24 Mis puudutab esimest väidet, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 6, siis väidab hageja, et apellatsioonikoda ei järginud vaidlustatud otsust tehes 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) resolutsiooni ega ka selleni viinud Üldkohtu arutluskäiku.
25 Selles osas väidab hageja, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et tal on õigus uuesti analüüsida õigus- ja faktiküsimust, kas väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ on määratletud piisavalt täpselt, et vastata osalise kasutamise põhimõttele, samas kui Üldkohus oli jõudnud 10. detsembri 2015. aasta otsuses Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) eitavale järeldusele. Ta väidab, et Üldkohtu järeldus on seadusjõustunud, sest seda ei ole asjaomase otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames seatud kahtluse alla. Ta leiab, et apellatsioonikoda toimis seega vääralt, püüdes väita, et kuivõrd telerit on võimalik käsitada heli ja kujutise taasesitamise aparatuuri ühe näitena, siis on see väljend lubatav. Lisaks sellele ei ole kõnealune argument tema väitel sobiv vastus Üldkohtu järeldusele, et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ on osalise kasutamise põhimõtte seisukohast liiga lai. Hageja väitel on osalise kasutamise põhimõte kohaldatav just nimelt seetõttu, et selle „üldise“ väljendi raames on võimalik eristada alamliike, mida on võimalik käsitada eraldiseisvana.
26 Hageja leiab, et asjaolu, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 19, et Üldkohtu sedastatud osalise kasutamise põhimõte ei olnud käesolevas asjas enam asjakohane, on veel üks näide määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 6 rikkumisest.
27 EUIPO väidab, et vaidlustatud otsuses selgitatakse teatavaid kontsepte, sealhulgas asjaolu, et „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ kujutab endast neid seadmeid, mis taasesitavad ainult või peamiselt heli ja kujutist, mis tähendab, et on välistatud videokaamerad ja fotoaparaadid. Ta märgib samuti, et apellatsioonikoda leidis, et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ on väljendi „telerid“ sünonüüm ning viimase puhul on tegemist kaubaga, millega seoses on vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine tõendatud.
28 EUIPO väidab, et apellatsioonikoda järgis 10. detsembri 2015. aasta otsust Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) uurides küsimust, kas „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuri“ liigi raames on võimalik eristada mingit homogeenset kaupade alamliiki, mida oleks võimalik käsitada eraldiseisvana. Apellatsioonikojal ei õnnestunud tema sõnul sellise alamliigi olemasolu tuvastada, kuivõrd asjaomasesse liiki kuulusid vaid ühte liiki kaubad, nimelt televiisorid. EUIPO lisab, et hageja ei ole ühtegi sellist alamliiki ka välja pakkunud.
29 EUIPO lisab, et hõlmates „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ lisaks televiisoritele ka kinoprojektorid, DVD-mängijad ja videomagnetofonid, on võimalik leida väljendi „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ „alternatiivne tähendus“. Ta leiab siiski, et need kolme liiki kaubad ei ole piisavalt erinevad, moodustamaks ühtseid liike või alamliike, mida oleks võimalik käsitada eraldiseisvana. Teisisõnu ei ole tema väitel võimalik teha „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuri“ liigi siseselt olulisi jaotusi. Sellest tulenevalt hõlmab vaidlustatud kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine seoses telerite, kinoprojektorite, DVD-mängijate ja videomagnetofonidega kogu nimetatud liik. EUIPO meenutab sellega seoses, et esimese otsuse punktis 41 tuvastas apellatsioonikoda, et vaidlustatud kaubamärgi tegelikku kasutamist oli tõendatud seoses projektorite ja kaasaskantavate DVD-mängijatega.
30 Tuleb märkida, et kohtupraktikas on juba rõhutatud, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte. Nimelt on nii õiguse ja õigussuhete stabiilsuse kui ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks oluline, et kohtulahendeid, mis on pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist seadusjõustunud, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt 19. aprilli 2012. aasta otsus, Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Selles kontekstis on leitud esiteks, et kohtuotsuse seadusjõud puudutab üksnes asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult äraotsustatud fakti- ja õigusküsimusi, ning teiseks, et seadusjõudu ei oma mitte ainult kohtulahendi resolutsioon, vaid see laieneb ka selle põhjendustele, mis on resolutsiooni toetamiseks vajalikud ja viimasest seetõttu lahutamatud (vt 19. aprilli 2012. aasta otsus, Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Seoses esimeses otsuses silmas peetud muude kaupadega kui „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“, see tähendab „valjuhääldid“, „kõlarid“, „võimendid“, „arvutid“, „videokuvarid“, „telerid“ ja „plaadimängijad“ tuleneb 10. detsembri 2015. aasta otsusest Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950), et Üldkohus kinnitas esimeses otsuses sisalduvat apellatsioonikoja järeldust, et nende kaupadega seoses on vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine tõendatud. Seda järeldust ei ole pealegi käesolevas asjas seatud mingil viisil kahtluse alla.
33 Seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ nähtub 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) punktidest 63–68, et Üldkohus asus seisukohale, et see väljend ei tähistanud mitte ühte täpset ja piiratud kaupade liiki, nagu väitis apellatsioonikoda esimese otsuse punktis 46, vaid laia audiovisuaalsete ja elektrooniliste kaupade liiki. Üldkohus järeldas seetõttu 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) punktis 61 tsiteeritud kohtupraktikat kohaldades sama otsuse punktis 68, et nende seadmetega seoses ei olnud vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine tõendatud.
34 Käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 toodud kaalutluste ja järelduste alusel asus Üldkohus 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) punktis 69 ja resolutsiooni punktis 1 seisukohale, et esimene otsus tuleb tühistada osas, milles sellega jäeti rahuldamata kaebus tühistamisosakonna otsuse peale lükata seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ vaidlustatud kaubamärgi tühistamise taotlus tagasi.
35 Kuivõrd 10. detsembri 2015. aasta otsus Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) on seadusjõustunud, kuna selle peale ei esitatud apellatsioonkaebust, siis tuleb nentida, et see on omandanud seadusjõu. Selles osas tuleb täpsustada, et 10. detsembri 2015. aasta otsuses Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) tehtud Üldkohtu tuvastused seoses väljendi „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ ulatuse ning tõendite puudumisega vaidlustatud kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta seoses nimetatud seadmetega (vt eespool punkt 33) olid kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 põhistamisel määrava tähtsusega, kusjuures selle punktiga tühistati osaliselt esimene otsus. Seega on need hõlmatud 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) seadusjõuga ning tuleb asuda seisukohale, et need on lõplikult ära otsustatud.
36 Pealegi oli määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 6 alusel EUIPO ülesanne võtta vajalikud meetmed, et täita 10. detsembri 2015. aasta otsust Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950).
37 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistaval kohtuotsusel ex tunc-mõju ning sellega kõrvaldatakse seega tühistatud akt õiguskorrast tagasiulatuvalt (vt 25. märtsi 2009. aasta otsus, Kaul vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bayer (ARCOL), T‑402/07, EU:T:2009:85, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Samast kohtupraktikast nähtub, et tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täieulatuslikuks rakendamiseks peab tühistatud akti vastu võtnud institutsioon järgima mitte üksnes kohtulahendi resolutsiooni, vaid ka selle aluseks olevaid põhjendusi, mis on selle toetamiseks vajalikud selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse sisu mõistmiseks vältimatult vajalikud. Nimelt määratlevad just sellised põhjendused ühelt poolt täpse sätte, mida peetakse õigusvastaseks, ja teiselt poolt näitavad ära resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning just neid peab asjaomane institutsioon tühistatud akti asendamisel arvesse võtma (13. aprilli 2011. aasta otsus Safariland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEF-TEC Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 41, ja 8. juuni 2017. aasta otsus, Bundesverband Deutsche Tafel vs. EUIPO – Tiertafel Deutschland (Tafel), T‑326/16, ei avaldata, EU:T:2017:380, punkt 19).
39 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda rakendas 10. detsembri 2015. aasta otsust Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) õigesti, märkides vaidlustatud otsuse punktis 14, et esimene otsus oli seoses „valjuhääldite“, „kõlarite“, „võimendite“, „arvutite“, „videokuvarite“, „telerite“ ja „plaadimängijatega“ lõplik ning seega oli vaidlustatud kaubamärgi tegelik kasutamine seoses nende kaupadega tõendatud.
40 Apellatsioonikoda rakendas 10. detsembri 2015. aasta otsust Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) õigesti ka siis, kui ta asus vaidlustatud otsuse punktis 13 seisukohale, et kuna Üldkohus osaliselt tühistas esimese otsuse, pidi ta vastu võtma uue otsuse seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“, kuivõrd hageja kaebuse menetlust oli asja seda konkreetset aspekti puudutavas osas uuendatud.
41 Seevastu eiras apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses selgelt 10. detsembri 2015. aasta otsust Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950), tuvastades täies vastuolus Üldkohtu seadusjõustunud tuvastustega (vt eespool punkt 35), et väljend „heli ja kujutise taasesitamise aparatuur“ oli selge ja täpse sisuga ning hõlmas ainult üht tüüpi kaupu, see tähendab telereid, ja järeldades sellest, et tegelik kasutamine seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“ oli tõendatud. Järelikult oli 10. detsembri 2015. aasta otsuse Vieta (T‑690/14, ei avaldata, EU:T:2015:950) resolutsiooni punktiga 1, mis oli samuti seadusjõustunud (vt eespool punkt 35), täielikult vastuolus ka see, kui neljas apellatsioonikoda lükkas tagasi hageja poolt tühistamisosakonna 23. augusti 2013. aasta otsuse peale esitatud kaebuse, kinnitades seeläbi, et oli põhjendatud tühistamisosakonna poolt eespool nimetatud otsuses ja hiljem teise apellatsioonikoja poolt esimeses otsuses tehtud otsus lükata tagasi tühistamistaotlus, mis oli esitatud vaidlustatud kaubamärgi kohta seoses „heli ja kujutise taasesitamise aparatuuriga“.
42 Sellest järeldub, et tuleb nõustuda esimese väitega, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 6.
43 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teist väidet.
Kohtukulud
44 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 4. oktoobri 2016. aasta otsus (asi R 1010/2016-4), mis käsitleb tühistamismenetlust Sony Computer Entertainment Europe Ltd ja Marpefa, SLi vahel.
2. Mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. veebruaril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad