Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia nº 17 de Palma de Mallorca (Hispaania) 14. märtsil 2019 – CY versus Caixabank S.A.

(kohtuasi C-224/19)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de Primera Instancia nº 17 de Palma de Mallorca

Põhikohtuasja pooled

Hageja: CY

Kostja: Caixabank S.A.

Eelotsuse küsimused

1.    Küsitakse, kas direktiivi 93/131 artikli 6 lõiget 1 arvestades niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, ebaõigluse tõttu tühiseks tunnistamist võib selle tagasitäitmiskohustuste osas pärast selle ebaõigluse tõttu tühiseks tunnistamist kohandada.

2.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 arvestades võib liikmesriigi kohtupraktikat, milles on sedastatud, et pärast niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, tühiseks tunnistamist tuleb notari- ja halduskulud laenuandja ja laenuvõtja vahel pooleks jagada, pidada ebaõiglase lepingutingimuse tühiseks tunnistamise kohtulikuks kohandamiseks, mis on seega vastuolus direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõttega, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad.

3.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 arvestades võib liikmesriigi kohtupraktikat, milles on sätestatud, et pärast niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, tühiseks tunnistamist tuleb laenuvõtja kanda jätta ka lepingu vormistamisest tulenevad kinnisasja hindamise kulud ja hüpoteegi seadmise maks, kujutab endast põhimõtte, et tühiseks tunnistatud ebaõiglane lepingutingimus ei ole tarbijale siduv, rikkumist ja kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõikega 2 on vastuolus panna tõendamiskoormis laenuvõtjale tõendamisel, et tal ei lubatud kinnisasja hindamist ise korraldada.

4.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 arvestades on [selle direktiiviga] vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, milles on sedastatud, et pärast niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, tühiseks tunnistamist võib selle lepingutingimuse mõju laenuvõtja jaoks laenu muutmise uuenduste tegemisel või hüpoteegi kustutamisel jätkuda, selles mõttes, et niisuguse muutmise või hüpoteegi kustutamise kulud peab endiselt maksma laenuvõtja, ja kas nende kulude jätmine laenuvõtja kanda kujutab endast põhimõtte, et tühiseks tunnistatud ebaõiglane lepingutingimus ei ole tarbijale siduv, rikkumist.

5.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget l koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõikega 1 arvestades on liikmesriigi kohtupraktika, mis välistab osaliselt niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, ebaõigluse tõttu tühiseks tunnistamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse, on vastuolus direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 sätestatud hoiatava mõjuga ettevõtjale.

6.    Küsitakse, kas arvestades Euroopa Kohtu praktikas sedastatud põhimõtet, et tühiseks tunnistatud lepingutingimusi ei tohi kohandada, ja arvestades direktiivi artiklis 6 sätestatud mittesiduvuse põhimõtet, võib olla nende põhimõtetega vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, millega kohandatakse pärast niisuguse lepingutingimuse, millega jäetakse kõik hüpoteegi tagatisega laenu vormistamise, uuendamise või kustutamise kulud laenuvõtja kanda, tagasitäitmiskohustust ettevõtja huvide kaitseks.

7.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 2 arvestades võib liikmesriigi kohtupraktika, milles on sedastatud, et niinimetatud lepingutasuklausel läbib automaatselt läbipaistvuskontrolli, endast kujutada direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud tõendamiskoormise ümberpööramise põhimõtte rikkumist, nii et ettevõtja ei pea tõendama, et selle lepingutingimuse kohta on antud eelnevalt teavet ja selles on eraldi kokku lepitud.

8.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikliga 3 ja Euroopa Kohtu praktikaga on vastuolus see, et liikmesriigi kohtupraktika kohaselt peab tarbija per se teadma, et krediidiasutustel on tavaks nõuda lepingutasu, ning et seega ei ole vaja, et laenuandja peaks esitama mingeid tõendeid selleks, et tõendada, et lepingutingimuses on eraldi kokku lepitud, või kas, vastupidi, laenuandja peab igal juhul tõendama, et lepingutingimuses on eraldi kokku lepitud.

9.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikleid 3 ja 4 ning Euroopa Kohtu praktikat arvestades võib olla selle direktiiviga vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, milles on sedastatud, et niinimetatud lepingutasuklauslit ei saa artikli 4 lõike 2 kohaselt ebaõigluse seisukohast analüüsida, kuna see puudutab lepingu põhiobjekti, või tuleb, vastupidi, mõista, et selline lepingutasu ei ole osa lepingu hinnast, vaid lisatasu, ning seega peab olema liikmesriigi kohtul võimalik kontrollida selle klausli läbipaistvust ja/või sisu, et kindlaks teha, kas see on liikmesriigi õiguse seisukohast ebaõiglane.

10.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2, mida ei ole [13. aprilli seadusega 7/1998 lepingute tüüptingimuste kohta]2 Hispaania õiguskorda üle võetud, arvestades on direktiivi 93/13 artikliga 8 vastuolus see, et Hispaania kohus toob põhjenduseks ja kohaldab selle direktiivi artikli 4 lõiget 2, kui seda sätet ei ole meie õiguskorda üle võetud seadusandja tahtel, kes soovis täielikku kaitset kõikide lepingutingimuste suhtes, mille võib müüja või teenuse osutaja tarbijalepingusse lisada, kaasa arvatud tingimuste suhtes, mis puudutavad lepingu põhiobjekti, ka siis, kui need on kirjutatud selgelt ja arusaadavalt, kui arvestada, et niinimetatud lepingutasuklausel on laenulepingu põhiobjekt.

11.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 arvestades niinimetatud lepingutasuklausel, kui selles ei ole eraldi kokku lepitud ja krediidiasutus ei tõenda, et see vastab tegelikult osutatud teenustele ja kaasnenud kuludele, põhjustab lepingupoolte õiguste ja kohustuste olulist tasakaalustamatust, ning liikmesriigi kohus peab selle seetõttu tunnistama tühiseks.

12.    Küsitakse, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 koostoimes artikli 7 lõikega 1 arvestades peab kohtukulude väljamõistmine müüjalt või teenuste osutajalt menetluses, milles tarbija algatab hagi nõudega tunnistada tarbijalepingusse lisatud tingimused ebaõigluse tõttu tühiseks, ja kohtud tunnistavadki need ebaõigluse tõttu tühiseks, tulenema mittesiduvuse põhimõttest ja müüja või teenuste osutaja jaoks hoiatava mõju põhimõttest, kui liikmesriigi kohus need tühiseks tunnistamise hagid rahuldab, olenemata nende summade konkreetsest tagastamisest, mis kohtuotsusega välja mõistetakse, arvestades lisaks, et põhinõue on lepingutingimus tühiseks tunnistada, ja et summade tagastamine on ainult eespool nimetatust tulenev lisanõue.

13.    Küsitakse, kas direktiivis 93/13 (artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1) ette nähtud mittesiduvuse põhimõtet ja hoiatava mõju põhimõtet arvestades võib tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingusse lisatud lepingutingimuse ebaõigluse tõttu tühiseks tunnistamisest tulenevaid tagasitäitmiskohustusi ajaliselt piirata summa tagasinõudmise hagi aegumise hindamise teel, kuigi algusest peale tühiseks tunnistamise hagi, milles tuvastatakse lepingutingimus ebaõiglaseks, on liikmesriigi õiguse kohaselt aegumatu.

____________

1 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

2 13. aprilli seadus 7/1998 lepingute tüüptingimuste kohta.