Language of document : ECLI:EU:T:2018:881

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

6. detsember 2018(*)

EAFRD – Rahastamisest väljajäetavad kulud – Portugali kulutused – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkt c – Tõendi puudumine tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta – Põhikontroll – Lisakontroll

Kohtuasjas T‑22/17,

Portugali Vabariik, esindajad: P. Estêvão, L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja J. Saraiva de Almeida,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Rechena, A. Sauka ja D. Triantafyllou,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 15. novembri 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/2018, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 312, lk 26), kuivõrd ei kaeta kulusid, mida Portugali Vabariigi pädev makseasutus on kandnud EAFRD raames kogusummas 1 990 810,30 eurot.

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud K. Kowalik-Bańczyk (ettekandja) ja C. Mac Eochaidh,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Ühenduste Komisjon kiitis 4. detsembri 2007. aasta otsusega heaks Assooride (Portugal) maaelu arengu programmi Prorural aastateks 2007–2013, mille Portugali Vabariik kehtestas vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1) artiklile 18.

2        Vastavalt nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1) artiklile 37 teostas komisjon ajavahemikul 17.–21. juuni 2013 kontrolle Ponta Delgadas (Portugal) seoses Prorurali rakendamisega.

3        Oma 12. septembri 2013. aasta kirjas, mis kandis viitenumbrit Ares 3036530 (edaspidi „12. septembri 2013. aasta kiri“), teavitas komisjon Portugali ametivõime oma järeldustest, tuginedes komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette määruse nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 lõikele 1. Niisiis andis ta viimastele teada puudustest, mille ta oli tuvastanud seoses teatavate halduskontrollidega, mille need ametivõimud olid läbi viinud komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas (ELT 2011, L 25, lk 8), artikli 24 lõike 2 punkti d alusel, mis asendas komisjoni 7. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1975/2006, millega kehtestatakse määruse nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta (ELT 2006, L 368, lk 74), artikli 26 lõike 2 punkti d.

4        Täpsemalt järeldas komisjon, et Portugali ametivõimude läbi viidud halduskontrollid ei võimaldanud asjakohaselt hinnata, kui mõistlikud olid kulud, mille esitasid kolm isikut, kes said toetust põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõime parandamiseks seoses füüsilise kapitali ümberkorraldamisele ja arendamisele ning põllumajandus- ja metsandustoodetele lisaväärtuse andmise teel innovatsiooni edendamisele suunatud meetmetega, mis on ette nähtud määruse nr 1698/2005 artikli 20 punkti b alapunktis iii ja mis vastab komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse määruse nr 1698/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT 2006, L 368, lk 15), II lisas esitatud meetmele koodiga 123 (edaspidi „meede 123“); kulutuste viitenumbrid olid vastavalt 4715781, 4716022 ja 5221903 (edaspidi „kolm toetuse saajat“).

5        Portugali ametivõimud vastasid komisjoni seisukohtadele 16. detsembri 2013. aasta kirjas.

6        Portugali ametivõimude ja komisjoni kohtumine leidis aset 18. veebruaril 2014, vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikele 1.

7        Oma 26. septembri 2014. aasta kirjas, mis kannab viitenumbrit Ares 3174958 (edaspidi „26. septembri 2014. aasta kiri“), teavitas komisjon määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 alusel Portugali ametivõime ametikult oma järeldustest, milleni ta jõudis raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames saadud teabe alusel. Selles teatises andis komisjon esiteks 23. detsembri 1997. aasta dokumendile nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF-i tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks“ (edaspidi „dokument nr VI/5330/97“) viidates hinnangu eelkõige meedet 123 puudutavatele kulutustele, mida ta oli kavatsenud määruse nr 1290/2005 artikli 31 alusel Euroopa Liidu rahastamisest välja jätta. Teiseks tuletas ta Portugali ametivõimudele meelde, et need võivad kasutada määruse nr 885/2006 artikli 16 lõikes 1 ette nähtud lepitusmenetlust.

8        Oma 7. novembri 2014. aasta kirjas teatasid Portugali ametivõimud komisjonile oma soovist seda lepitusmenetlust kasutada.

9        Lepitusmenetluse tulemusel jättis komisjon 15. detsembri 2016. aasta rakendusotsusega (EL) 2016/2018, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 312, lk 26; edaspidi „vaidlustatud otsus“), Euroopa Liidu rahastamisest välja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames Portugali Vabariigi pädeva makseasutuse poolt meetme 123 raames tehtud maksed, kogusummas 1 990 810,30 eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

10      Portugali Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2017.

11      Portugali Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäetakse Euroopa Liidu rahastamisest välja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames Portugali pädeva makseasutuse tehtud maksed kogusummas 1 990 810,30 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

12      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

13      Oma hagi põhjenduseks esitab Portugali Vabariik kaks väidet, mis tuginevad esiteks sellel, et rikutud on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c, ning teiseks, et „puuduvad põhjendused“ tulenevalt sisuliselt ühelt poolt sellest, et puudub tõsine ja põhjendatud kahtlus meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuses, ja teiselt poolt, et dokumenti nr VI/5330/97 on kohaldatud vääralt.

 Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c

14      Portugali Vabariik väidab, et komisjon tegi vea, kohaldades finantskorrektsiooni eelarveaastatel 2010 ja 2011 tehtud kulutustele, kuna need kulutused tehti rohkem kui 24 kuud enne 12. septembri 2013. aasta kirja teatavakstegemist.

15      Komisjon vaidleb Portugali Vabariigi argumentidele vastu.

16      Määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c kohaselt ei saa rahastamisest keelduda juhul, kui „[selle määruse] artiklis 4 näidatud programmides sisalduvate meetmete kulud (välja arvatud [nimetatud määruse artikli 31 lõike 4] punktis b nimetatud kulud), mille makse või vastavalt asjaoludele lõppmakse teostas makseasutus enam kui 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta“.

17      Seega tuleneb määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktist c, et komisjon võib jätta liidu rahastamisest välja liidu õigusnormidega vastuolus olevad kulud, mille jaoks tehti maksed – või käesoleval juhul lõppmakse – 24 kuud enne komisjoni kirjalikku teadet asjaomasele liikmesriigile kontrolli tulemuste kohta.

18      Määrus nr 885/2006, mis on määruse nr 1290/2005 rakendamismäärus, täpsustab oma artikli 11 lõikes 1 selle kirjaliku teate sisu, millega komisjon saadab liikmesriikidele oma kontrollimiste tulemuse.

19      Sellega seoses olgu märgitud, et määrava tähtsusega kuupäev hindamisel, kas kulutus on tehtud 24kuulise tähtaja jooksul, on, kui asjaomane liikmesriik määras tasandustoetuse lõpliku summa kindlaks ja maksis lõppsumma välja (vt selle kohta analoogia alusel 3. mai 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑24/11 P, EU:C:2012:266, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Siit järeldub, ja pealegi kooskõlas määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c kasutatud sõnastusega, milles on mainitud „kulud“, mille „makse“ või vastavalt asjaoludele „lõppmakse“ on teostatud enne asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust, et komisjon võib kohaldada finantskorrektsiooni maksetele, mis on teostatud enne selle ajavahemiku algust, kui need on seotud kulutustega, mille lõpliku summa on asjaomane liikmesriik kindlaks määranud ja lõppmakse välja maksnud pärast asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust.

20      Käesoleval juhul puudub esiteks poolte vahel vaidlus selles, et komisjon teatas 12. septembri 2013. aasta kirjas Portugali Vabariigile määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 alusel oma kontrolli tulemustest.

21      Siit järeldub, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c viidatud 24kuuline ajavahemik algas 12. septembril 2011 (edaspidi „asjakohane 24kuuline ajavahemik“).

22      Teiseks olgu märgitud, et komisjon leidis, et finantskorrektsiooni tuleb kohaldada teatavatele maksetele, mille Portugali ametivõimud on teostanud enne 12. septembrit 2011, kuna need maksed on seotud projektidega, mille jaoks olid muud maksed teostatud asjakohase 24kuulise ajavahemiku jooksul.

23      Portugali Vabariik väidab, et komisjon ei oleks pidanud finantskorrektsiooni arvutamisel arvesse võtma enne asjakohast 24kuulist ajavahemikku tehtud ette- või vahemakseid, kuna need ette- või vahemaksed ei olnud ette nähtud ei Portugali õiguses ega määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c.

24      Selles suhtes olgu esiteks märgitud – nagu ka eespool punktis 16 on mainitud ja vastupidi Portugali Vabariigi väidetele –, et määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c on sõnaselgelt viidatud kõnesolevate kulutuste lõppmakse teostamisele, mis kahtlemata tähendab taotletud toetuse esialgse ettemakse võimalust, olenemata sellest, et niisugust võimalust ei ole riigisiseses õiguses ette nähtud.

25      Teiseks ilmneb 26. septembri 2014. aasta kirjast – nagu ka komisjon talle suunatud menetlust korraldava meetme vastuseks selgitas –, et teatavad meetmest 123 toetuse saajad on tõepoolest saanud ettemakseid, mille esialgset laadi on kinnitanud asjaolu, et nimetatud toetusesaajad pidid vajaduse korral ühe osa nendest maksetest tagasi maksma, kui neile eraldatud summa oli suurem kui toetuse maksmisele kuuluv lõppsumma.

26      Kolmandaks olgu märgitud, et Portugali Vabariik ei vaidle vastu sellele, et enne 12. septembrit 2011 tehtud maksed, millele komisjon viitas 26. septembri 2014. aasta kirjas, on tõepoolest seotud kulutustega, mille jaoks kõnesolev makseasutus teostas lõppmakse või vähemalt mille lõplik summa oli kindlaks määratud pärast asjakohase 24kuulise ajavahemiku algust.

27      Järelikult tuleneb eeltoodust, et komisjon tegi põhjendatult järelduse, et enne 12. septembrit 2011 tehtud maksed, millele ta viitas 26. septembri 2014. aasta kirjas, võis liidu rahastamisest välja jätta, mistõttu tuleb esimene väide, et rikuti määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti c, tagasi lükata.

 Teine väide, et „puuduvad põhjendused“

28      Portugali Vabariigi teine väide jaguneb kahte ossa, millest esimene tugineb sellel, et puudub tõsine ja põhjendatud kahtlus Portugali ametivõimude teostatud kontrolli vastavuses liidu õigusnormidele, ja teine sellel, et kohaldati vääralt dokumenti nr VI/5330/97.

29      Komisjon vaidleb Portugali Vabariigi argumentidele vastu.

 Teise väite esimene osa, et puuduvad tõendid tõsisest ja põhjendatud kahtlusest

30      Portugali Vabariik väidab, et komisjon ei oleks tohtinud finantskorrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks tugineda tõsisele ja põhjendatud kahtlusele selle kontrolli puhul, mille Portugali ametivõimud viisid läbi meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuse osas.

31      Vastavalt määruse nr 1975/2006 artikli 26 lõike 2 punktile d, mis asendati määruse nr 65/2011 artikli 24 lõike 2 punktiga d, kontrollitakse liikmesriigi poolt toetusetaotluste suhtes läbi viidava halduskontrolli käigus eeskätt esitatud kulutuste põhjendatust, mida hinnatakse nõuetekohase hindamissüsteemi alusel, näiteks võrdluskulude, erinevate pakkumiste võrdluse või hindamiskomitee kaudu.

32      Olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahastab EAFRD üksnes kulusid, mis kantakse kooskõlas liidu õigusega (vt 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles osas tuleb komisjonil tõendada, et neid õigusnorme on rikutud. Seetõttu peab komisjon põhjendama otsust, milles ta tuvastab, et asjaomane liikmesriik ei ole kontrolli läbi viinud või on teinud seda puudulikult. Siiski ei pea komisjon ammendavalt tõendama riigisiseste ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendeid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollide või arvandmete suhtes (vt analoogia alusel 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punktid 15 ja 16, ning 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punktid 32–34 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Asjaomane liikmesriik ei saa omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui ta ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu osas (vt analoogia alusel 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on põhjendatud asjaoluga, et liikmesriigil on EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks kõige parem võimalus ning järelikult peab just liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta (vt analoogia alusel 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Käesoleval juhul leidis komisjon, et Portugali ametivõimude läbiviidud kontrollid ei võimaldanud kõnealuse kolme toetusesaaja esitatud kulutuste põhjendatust asjakohaselt hinnata.

36      Portugali Vabariik väidab, et komisjon ei ole toonud välja ühtegi puudust seoses meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulutuste põhjendatuse hindamisega ning et Portugali ametivõimud rakendasid Assooride turule omastele piirangutele vaatamata nende toetusesaajate esitatud kulude põhjendatuse asjakohase hindamise süsteemi, mis vastab määruse nr 1975/2006 artikli 26 lõike 2 punktile d ja määruse nr 65/2011 artikli 24 lõike 2 punktile d, kuna see süsteem tugines võrdluskuludele. Lisaks väitis Portugali Vabariik, et komisjon ei ole tuginenud ühelegi rikkumisele seoses nimetatud toetusesaajate deklareeritud kulutuste olemasolu kontrollimisega ja kontrollide teostamisega toetatud tegevuse toimumiskohas või investeerimiskohas.

37      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vastupidi Portugali Vabariigi väidetele on komisjon 12. septembri 2013. aasta kirjas toonud konkreetselt ja üksikasjalikult välja puudujäägid, kuidas Portugali ametivõimud hindasid kõnesolevate toetusesaajate esitatud kulude põhjendatust.

38      Niisiis on komisjon eelkõige järeldanud esiteks, et Portugali ametivõimude koostatud võrdluskulude nimekiri tugines kohati eranditult nende ettevõtjate hindadele, mille toetusesaajad lõpuks välja valisid, mistõttu Portugali ametivõimud piirdusid teatavatel juhtudel lihtsalt samalt ettevõtjalt pärinevate hindade võrdlemisega, et määrata kindlaks, kas selle ettevõtja hinnad olid põhjendatud või mitte; teiseks, et võrdluskulud võisid olla toetusesaajate valitud ettevõtjate hindadest kuni 4,5 korda suuremad, mis komisjoni sõnul näitab, et võrdluskulude ja turuhindade vahel puudus igasugune seos, ning kolmandaks, et teatavate, kuni mitmesaja tuhande euroni küündivate maksete põhjendamine oli kas olematu või ebapiisav.

39      Tuleb aga märkida, et Portugali Vabariik ei vaidle vastu eespool punktis 38 nimetatud komisjoni järelduste täpsusele.

40      Teiseks, et Portugali ametivõimud olid rakendanud hindamissüsteemi, mis tugines meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude võrdlemisel võrdluskuludega, ei tähenda, et nimetatud süsteem oli asjakohane eespool punktis 31 nimetatud sätete tähenduses.

41      Nendest sätetest ilmneb nimelt sõnaselgelt, et Portugali ametivõimudel oli võimalus valida hindamissüsteem, mida nad soovisid rakendada, mistõttu said nad valida muu hindamissüsteemi juhul, kui tegelikkuses ei olnud võrdluskulusid võimalik kehtestada.

42      Seega, kuigi ei ole vaidlust selles, et niisuguse hindamissüsteemi rakendamine, mis tugineb meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude võrdlemisel võrdluskuludega, oli Assooride saarelisele asendile omaste piirangute ja turu väiksuse tõttu keeruline, võisid Portugali ametivõimud siiski rakendada nimetatud toetusesaajate esitatud kulude põhjendatuse kontrollimiseks muud hindamissüsteemi, mis oleks samal ajal usaldusväärne ja toimiv, näiteks hindamiskomiteed kaasav süsteem.

43      Käesoleval juhul ei ole Portugali Vabariik esitanud aga ühtegi tõendit, mis võiks tõendada niisuguse usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu, mis vastaks eespool punktis 31 nimetatud sätetele.

44      Kolmandaks, et komisjoni välja toodud puudused ei puuduta ei meetmest 123 toetuse saajate deklareeritud kulutuste olemasolu kontrollimist ega kontrollide teostamist toetatud tegevuse toimumiskohas või investeerimiskohas, ei sea kahtluse alla tõsist ja põhjendatud kahtlust, mis komisjonil on seoses Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollidega meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuse üle.

45      Järelikult tuleneb kõigest eeltoodust, et võttes arvesse eespool punktis 38 nimetatud puudusi, on komisjon esitanud tõendid eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis tal oli seoses Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollidega meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuse üle.

46      Neil asjaoludel ja eespool punktides 32–34 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes ei saa Portugali Vabariik komisjonile tõhusalt ette heita, et see ei suutnud ise välja tuua meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulusid, mis ei olnud põhjendatud.

47      Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

 Teise väite teine osa, et dokumenti nr VI/5330/97 kohaldati vääralt

48      Portugali Vabariik väidab, et tuvastatud puudusi arvesse võttes on komisjoni kohaldatud finantskorrektsioon vastuolus dokumendiga nr VI/5330/97 ja määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikega 2.

49      Kõigepealt olgu märgitud, et vastavalt eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikale rahastab EAFRD üksnes kulusid, mis kantakse kooskõlas liidu õigusega.

50      Seega on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 1 sätestatud, et kui komisjon leiab, et kulud on tehtud liidu reegleid rikkudes, teeb ta otsuse liidu rahastamisest välja jäetavate summade kohta, ning selle artikli lõike 2 kohaselt hindab komisjon välja jäetavaid summasid eelkõige tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel, täpsustades selles suhtes, et komisjon võtab arvesse rikkumise laadi ja raskusastet ning liidule tekitatud rahalist kahju.

51      Kuigi komisjon peab tõendama liidu õigusnormide rikkumist, tuleb liikmesriigil selle rikkumise tuvastamisel vajaduse korral omakorda tõendada, et komisjon tegi vea selle rikkumise rahaliste tagajärgede kindlaksmääramisel (24. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑418/06 P, EU:C:2008:247, punkt 135, ja 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 53).

52      Nimelt – nagu ka eespool punktis 34 on sisuliselt märgitud – haldavad EAFRD rahastamist peamiselt riigisisesed ametiasutused, kes on kohustatud tagama liidu eeskirjade range järgimise, ning see põhineb riigisiseste ja liidu ametiasutuste vastastikusel usaldusel. Vaid liikmesriigil on võimalik teada ja täpselt välja selgitada EAFRD arvete töötlemiseks vajalikke andmeid, kuna komisjon ei asu piisavalt lähedal, et tal oleks võimalik saada ettevõtjatelt talle vajalikke andmeid (vt analoogia alusel 7. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑153/01, EU:C:2004:589, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 54).

53      Kohaldatud korrektsiooni tüübi kohta tuleb dokumenti nr VI/5330/97 silmas pidades märkida, et kui liidu kantud kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, võib komisjon näha ette kindla määraga korrektsiooni (18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑346/00, EU:C:2003:474, punkt 53, ja 24. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑418/06 P, EU:C:2008:247, punkt 136). Sellega seonduvalt on oluline lisada, et kuigi komisjon võttis dokumendi nr VI/5330/97 vastu Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) raames ning selles on vastavalt pealkirjale ette nähtud suunised finantstagajärgede arvutamiseks EAGGFi tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuse ettevalmistamisel, ei takista miski komisjonil kohaldada seda dokumenti muu hulgas pädevuse teostamisel, mis talle on määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 1 kohaselt antud EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks (4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 55; vt ka selle kohta 17. mai 2013. aasta kohtuotsus Bulgaaria vs. komisjon, T‑335/11, ei avaldata, EU:T:2013:262, punkt 86), mida Portugali Vabariik on pealegi repliigis ka tunnistanud.

54      Siinjuures tuleb veel dokumendist nr VI/5330/97 lähtudes märkida, et kui kõik võtmekontrollid on teostatud, kuid muu hulgas ei ole kinni peetud määrustega ette nähtud põhjalikkusest, tuleks kohaldada kindla määraga korrektsiooni 5% ulatuses, kuna võib põhjendatult järeldada, et need kontrollid ei taga piisavalt taotluste nõuetekohasust ja et EAFRD jaoks esineb kahju tekkimise oht (vt 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Samuti tuleneb dokumendist nr VI/5330/97, et korrektsioonimäära tuleb kohaldada sellele osale kulutustest, mis kujutavad endast riski. Kui puudus seisneb liikmesriigi poolt sobiva kontrollsüsteemi kehtestamata jätmises, tuleb korrektsiooni selle kindlamääralisuse tõttu kohaldada kõigi kulude suhtes, mis puudutavad asjaomast meedet (vt 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. komisjon, T‑503/12, EU:T:2015:597, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Käesoleval juhul nähtub toimikust, et komisjon kohaldas dokumendile nr VI/5330/97 viidates 5% kindlasummalist korrektsiooni meetmega 123 seotud kulutustele, mille jaoks teostati makseid asjakohase 24-kuulise ajavahemiku jooksul. Ta põhjendab selle korrektsiooni kohaldamist puudustega, mis on tuvastatud kolme kõnesoleva toetusesaaja esitatud kulude põhjendatuse hindamisel.

57      Portugali Vabariik vaidleb vastu 5% kindlasummalisele korrektsioonile, kuna komisjon ei ole raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses ja eelkõige 12. septembri 2013. aasta kirjas välja toonud ühtegi võtmekontrollide tegematajätmist dokumendi nr VI/5330/97 tähenduses, mis oleks seotud meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatusega, mis puudutab nende hulka, sagedust või rangust, eirates seega määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c ette nähtud „menetluslikke tagatisi“. Lisaks leiab Portugali Vabariik, et komisjon on seadnud ta vääralt silmitsi tulemuse saavutamise kohustusega nimetatud kulude põhjendatuse hindamisel, ja igal juhul puudutavad komisjoni tuvastatud puudused üksnes lisakontrolle dokumendi nr VI/5330/97 tähenduses, mistõttu oli kohaldatav üksnes 2% kindlasummaline korrektsioon.

58      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nagu Portugali Vabariik sisuliselt märgib, võib eespool punktis 18 mainitud määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 eiramine, mille alusel komisjon tegi teatavaks 12. septembri 2013. aasta kirja, võtta sisu menetluslikelt tagatistelt, mis liikmesriikidele on antud määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c, millega – nagu ka eespool punktis 16 on mainitud – seatakse ajalised piirid kulutustele, mille puhul võib EAFRD rahastamisest keelduda (vt selle kohta ja analoogia alusel 24. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EU:C:2005:103, punkt 70).

59      Siiski, nagu ka eespool punktis 37 on mainitud, teavitas komisjon 12. septembri 2013. aasta kirjas Portugali ametivõime sellest, et viimaste läbi viidud kontrollid määruse nr 65/2011 artikli 24 lõike 2 punkti d alusel, mis asendas määruse nr 1975/2006 artikli 26 lõike 2 punkti d, ei võimaldanud kõnesoleva kolme toetusesaaja esitatud kulutuste põhjendatust nõuetekohaselt hinnata. Seega, kuigi vastab tõele, et komisjon ei ole seadnud kahtluse alla Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollide hulka ja sagedust, ei saa väita, et komisjon ei ole kahtluse alla seadnud nende kontrollide rangust dokumendi nr VI/5330/97 ja eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses.

60      Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et komisjon ei ole 12. septembri 2013. aasta kirjas täpselt välja toonud, millised kõnesoleva kolme toetusesaaja esitatud kulutused ei olnud põhjendatud. Nimelt võttes arvesse eespool punktides 45 ja 46 mainitut, peab komisjon vaid tõendama tõsise ja põhjendatud kahtluse olemasolu selle suhtes, et Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollid ei võimaldanud meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulude põhjendatuse nõuetekohast hindamist, et järeldada, et need kontrollid ei ole kinni pidanud määrustes nr 1975/2006 ja nr 65/2011 ette nähtud põhjalikkusest dokumendi nr VI/5330/97 ning eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses.

61      Siit järeldub, et komisjon ei ole eiranud Portugali Vabariigile määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punktis c antud menetluslikke tagatisi.

62      Teiseks tuleb märkida, et kuigi asjaolu, et menetlus pole täiuslik, ei õigusta iseenesest finantskorrektsiooni tegemist, võivad märkimisväärsed puudused liidu õigusnormide kohaldamises, mis põhjustavad EAFRD-le tegeliku kahju või reeglite eiramise ohu, õigustada finantskorrektsiooni kohaldamist (vt selle kohta ja analoogia alusel 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑5/03, EU:C:2005:426, punkt 51).

63      Samas nagu eespool punktis 45 on mainitud, tõendas komisjon, et võib olla tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollide põhjalikkuses, mistõttu ei saa olla välistatud, meetmest 123 toetuse saajate esitatud kulud olid ülehinnatud ning et seetõttu on EAFRD reaalse kahju oht tuvastatud.

64      Siit järeldub, et kuigi Portugali ametivõimud võisid valida – nagu ka eespool punktis 42 on märgitud – sellise hindamissüsteemi, mida nad soovisid rakendada, olid nad siiski kohustatud viima läbi usaldusväärse ja toimiva kontrolli, et EAFRD-le mitte reaalse kahju ohtu põhjustada.

65      Kolmandaks tuleb märkida, et Portugali ametivõimud ei esitanud arvutusmeetodit, mis oleks võimaldanud tuvastada ebaseaduslike kulude tegeliku summa või näidata vastavalt eespool punktis 51 viidatud kohtupraktikale, et komisjon oli teinud vea seoses sellest tulenevate finantsiliste tagajärgedega, kuna Portugali Vabariik ei ole pealegi vaielnud vastu kindlasummalise korrektsiooni kohaldamisele iseenesest.

66      Järelikult kuivõrd komisjon – nagu ka eespool punktis 59 on märgitud – heitis Portugali ametivõimudele ette kohaldatavates õigusnormides ette nähtud põhjalikkuse täitmata jätmist, tuleb kohaldada vastavalt dokumendile nr VI/5330/97 ning eespool punktis 54 viidatud kohtupraktikale 5% kindlasummalist korrektsiooni määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõigete 1 ja 2 alusel.

67      Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ka Portugali Vabariigi väide, et esitatud kulude põhjendatuse kontroll kujutab endast üksnes lisakontrolli, mille tegematajätmine dokumendi nr VI/5330/97 alusel saab kaasa tuua vaid 2% korrektsiooni.

68      Nimelt olgu märgitud, et dokumendi nr VI/5330/97 sõnastuse kohaselt vastavad võtmekontrollid tõendite sisulisel kontrollimisel nõutavatele füüsilistele ja halduskontrollidele, samas kui lisakontrollid viitavad taotluste nõuetekohaseks käsitlemiseks vajalikele haldustoimingutele nagu esitamistähtaegade järgimise kontrollimine, sama eseme kohta topelt taotluse tuvastamine, riskianalüüs, karistuste kohaldamine ja piisav menetluste järelevalve.

69      Kõigepealt tuleb märkida, et Portugali Vabariik ei ole tõendanud oma kinnitust, et määruse nr 1975/2006 artikli 26 lõike 2 punktis d ning määruse nr 65/2011 artikli 24 lõike 2 punktis d ette nähtud kontrolle tuleb käsitada lisakontrollidena ja mitte võtmekontrollidena.

70      Edasi tuleb märkida, et kulude põhjendatuse kontrollimine on halduskontroll, mis on vajalik taotluste ülehindamise vältimiseks. Seega on tegemist nende taotluste sisu puudutava ühe teguri kontrollimisega, mida tuleb eristada nimetatud taotluste käsitlemiseks vajalikest haldustoimingutest.

71      Lõpetuseks ilmneb dokumendist nr VI/5330/97, et kuigi 5% korrektsiooni õigustavat kahju tekkimise ohtu võib võtmekontrollidega seotud puudusi tuvastades eeldada, on siiski EAFRD reaalse kahju oht see, mis niisuguse korrektsiooni kehtestamist lõplikult õigustab (vt selle kohta analoogia alusel 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Soome vs. komisjon, T‑230/04, ei avaldata, EU:T:2007:259, punkt 71, ja 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑183/06, ei avaldata, EU:T:2009:370, punkt 99). Eespool punktis 51 viidatud kohtpraktikat arvesse võttes ei ole Portugali Vabariik esitanud ühtegi arvestatavat tõendit, et Portugali ametivõimude läbi viidud kontrollide suhtes tuvastatud puudustest tulenevad finantsilised tagajärjed määruse nr 1975/2006 artikli 26 lõike 2 punkti d ja määruse nr 65/2011 artikli 24 lõike 2 punkti d kohaselt on väiksemad kui 5%.

72      Eeltoodust järeldub, et teise väite teine osa tuleb tagasi lükata ja sellest tulenevalt tuleb kogu hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

73      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

74      Kuna kohtuotsus on tehtud Portugali Vabariigi kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja Portugali Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Gervasoni

Kowalik-Bańczyk

Mac Eochaidh

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. detsembril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: portugali.