AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

15. detsember 2011

Kohtuasi F‑30/10

Philippe de Fays

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Keeldumine tunnistamast haigust kutsehaiguseks

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega P. de Fays palub esimese võimalusena tühistada komisjoni otsus, millega keelduti tema haigust kutsehaiguseks tunnistamast.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta kõik kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Ese – Õiguslik seisukoht – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Hagi kaebuse rahuldamata jätnud otsuse peale – Mõju – Vaidlustatud akti peale hagi esitamine – Erand – Otsus, mis ei ole kinnitav

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Piirid

(Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikli 22 lõike 3 esimene lõik)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikkel 22)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni koosseis – Liikmete spetsialiseerumise nõue – Puudumine

(Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikli 22 lõike 1 kolmas lõik)

1.      Liidu kohus ei saa personalieeskirjade artiklile 91 tugineva õiguspärasuse kontrolli raames võtta õiguslikke seisukohti. Nõuded, millega palutakse liidu kohtul tuvastada, et hageja on kutsehaigusest tulenevalt töövõimetu, on vastuvõetamatud.

(vt punkt 43)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (punkt 16).

Avaliku Teenistuse Kohus: 16. mai 2006, kohtuasi F‑55/05: Voigt vs. komisjon (punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Halduskaebus ja selle otsene või kaudne tagasilükkamine moodustavad lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel esitatakse formaalselt kaebust tagasilükkava otsuse vastu suunatud hagi tegelikkuses selle isikut kahjustava meetme peale, mille peale kaebus esitati, välja arvatud siis, kui kaebuse tagasilükkamise otsuse ulatus on erinev selle akti ulatusest, mille peale kaebus esitati. Nimelt võib kaebust sõnaselgelt tagasilükkav otsus oma sisust tulenevalt mitte olla hageja poolt vaidlustatud meedet pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebust tagasilükkava otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Sellisel juhul kujutab kaebuse tagasilükkamine endast akti, mida saab kontrollida kohus, kes võtab seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel, pidades seda kindlasti isikut kahjustavaks meetmeks, mis asendab viimast.

(vt punkt 45)

Viide:

Euroopa Kohus: 28. mai 1980, liidetud kohtuasjad 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon (punkt 9); 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (punktid 7 ja 8).

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 2002, liidetud kohtuasjad T‑338/00 ja T‑376/00 (punkt 35); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑258/01: Eveillard vs. komisjon (punkt 31); 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus (punkt 49); 7. juuni 2005, kohtuasi T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon (punktid 63–66); 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑281/04: Staboli vs. komisjon (punkt 26).

Euroopa Liidu Üldkohus: 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (punktid 50–59 ja 64); 21. september 2011, kohtuasi T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon (punkt 32).

3.      .Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artikli 22 lõike 3 esimesest lõigust tuleneb, et selleks, et arstlik komisjon saaks anda kehtiva arstliku arvamuse, on vaja, et tal oleks võimalik uurida kõiki olemasolevaid dokumente, mis võivad teda hinnangu andmisel abistada. Arstlik komisjon võib nõuda täiendavat uurimist ja konsulteerida ekspertidega, et lõpetada juhtum või saada tema ülesande täitmiseks vajalikud arvamused.

Pealegi kui on ilmne, et arvestades eelkõige talle esitatud meditsiinilistele küsimustele erilist keerukust, ei ole tema ülesande täitmiseks vajalikke andmeid selgelt ja ühemõtteliselt talle esitatud toimikus välja toodud, peab arstlik komisjon koguma kogu teabe, mis võib teda hinnangu andmisel abistada. Selles osas tuleb märkida, et juhul kui arstliku komisjoni liikmed ei tõenda, et neil on eriteadmised asjaomaste haiguste kohta, peab arstlik komisjon koguma kõik dokumendid, mis võivad olla vajalikud tema hinnangute põhistamiseks ning vajadusel nõudma täiendavat uurimist ja konsulteerima nende haiguste ekspertidega.

(vt punktid 63–65)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (punkt 70).

4.      Arstlikul komisjonil lasuv, liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artiklis 22 ette nähtud ülesanne anda meditsiinilistele küsimustele objektiivne ja sõltumatu hinnang eeldab esiteks, et arstliku komisjoni käsutuses oleksid kõik andmed, mida tal võib vaja minna, ja teiseks seda, et tal oleks täielik hindamisvabadus. Arstliku komisjoni antud arstlikke hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt.

Liidu kohtul on üksnes pädevus kontrollida, kas arstliku komisjoni arvamus haiguse kutsehaiguseks tunnistamisel on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos. Kui arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi või põhjuslikku seost asjaomase isiku vaevuste ja institutsioonis toimunud kutsetegevuse vahel, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnest varasemast asjakohasest ja asjaomase isiku suhtes soodsamast arstlikust hinnangust, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.

(vt punktid 73 ja 89)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

5.      Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjades ei ole kehtestatud ühtegi erinõuet asjaomase ametniku ega ametisse nimetava asutuse määratud arsti spetsialiseerumise osas. Ainuke nõue puudutab kolmandat arsti, kellel peab nende eeskirjade artikli 22 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt olema erialased teadmised kehavigastuste hindamise ja ravimise alal. Seega ei saa õigustatult väita, et arstliku komisjoni koosseis ei ole nõuetekohane ainult seetõttu, et nende liikmetel ei ole teadmisi asjaomaste haiguste kohta.

(vt punktid 83 ja 84)