AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)
11. juuli 2007
Kohtuasi F‑105/05
Dieter Wils
versus
Euroopa Parlament
Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Pensionikindlustusmaksete määra tõus personalieeskirjade 1. mail 2004 jõustunud redaktsiooni sätete alusel
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega D. Wils palub tühistada tema 2005. aasta jaanuarikuu palgateatis osas, milles see tõstab vastavalt personalieeskirjade 1. maist 2004 jõustunud redaktsioonile pensionikindlustusmaksete määra 9,75%‑ni tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2004.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Parlament kannab oma kohtukulud ja poole hageja kohtukuludest. Hageja kannab poole oma kohtukuludest. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Õigusvastasuse väide – Põhjendatud huvi
(EÜ artikkel 241; personalieeskirjad, XII lisa)
2. Ametnikud – Personalieeskirjad – Määrus, millega muudetakse personalieeskirju – Väljatöötamise menetlus
3. Ametnikud – Pension – Pensioniskeemi rahastamine – Ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamise üksikasjalikud eeskirjad
(Personalieeskirjad, XII lisa)
4. Ametnikud – Pension – Pensioniskeemi rahastamine – Ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamise üksikasjalikud eeskirjad
(Personalieeskirjad, XII lisa)
5. Ametnikud – Pension – Pensioniskeemi rahastamine – Ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamise üksikasjalikud eeskirjad
(Personalieeskirjad, XII lisa)
6. Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused
1. Hagejal on vastavalt EÜ artiklile 241 võimalik erandkorras tugineda teda isiklikult mitte puudutavate ühenduse üldkohaldatavate õigusaktide õigusvastasusele; iseäranis kehtib see personalieeskirjade puhul, arvestades tema ametnikustaatust. Seetõttu ei ole menetlusosalise poolt EÜ artikli 241 alusel esitatud lisataotlus vastuolus otsese ja isikliku seose olemasolu nõudega hageja ja vaidlustatava üldakti vahel. Ühenduse üldkohaldatava õigusakti täiendava vaidlustamise vastuvõetavus on seotud vaid kahe tingimusega: vaidlustatud üksikakt peab olema vastu võetud vastava üldakti vahetul rakendamisel ja hagejal peab olema huvi põhimenetluse esemeks oleva üksikakti vaidlustamiseks. Kuna hageja palgateatisel kajastunud pensionikindlustusmaksete määra tõus otsustati personalieeskirjade XII lisa – mis näeb ette pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu säilitamise üksikasjalikud eeskirjad – vahetul rakendamisel ning kuna hagejal on olemas huvi nimetatud tõusu vaidlustamiseks, siis hageja väide nimetatud lisa õigusvastasuse kohta on vastuvõetav.
Seoses sellega ei tulene asjaolust, et hageja väited tuginevad institutsionaalsetel, poliitilistel ja ametiühinguid puudutavatel kaalutlustel ega puuduta üksnes hageja enda olukorda, et need väited oleksid vastuvõetamatud.
(vt punktid 35–38, 40 ja 41)
Viited:
30. juuni 1983, kohtuasi 85/82 : Schloh vs. nõukogu (EKL 1983, lk 2105, punkt 14); 5. oktoober 2000, liidetud kohtuasjad C‑432/98 P ja C‑433/98 P: nõukogu vs. Chvatal jt (EKL 2000, lk I‑8535, punkt 33) ning 25. juuli 2002, kohtuasi C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 40).
29. november 2006, liidetud kohtuasjad T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05: Agne-Dapper jt vs. komisjon jt (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑291 ja II‑A‑2‑1497, punktid 42 ja 43).
2. Konsultatsioonimenetlust võib kohaldada vaid komisjoni poolt nõukogule esitatud ettepanekute puhul, mis puudutavad personalieeskirjade või ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste muutmist või personalieeskirjade või teenistustingimuste kohaldamist seoses palkade või pensionitega. Siiski ei keela see konsultatsioonikomiteel laiendada konsultatsioonimenetlust lisaks komisjoni ettepanekus sisalduvale ka teistele üksikasjadele, mille on esitanud ametiühingud või kutseliidud, liikmesriigid või institutsioonid, et tagada kolmepoolse konsulteerimise eesmärgi täitmine. Järelikult võib konsultatsioonikomitee uurida ka muudatusi, mille sisseviimist esialgsesse ettepanekusse nõukogu kavatseb komisjonilt paluda.
Konsultatsioonimenetlust kohaldatakse komisjoni ettepanekutele ainult siis, kui konsultatsioonikomitee liige esitab vastava taotluse. Selle sätte eesmärk on vältida olukorda, kus konsultatsioonimenetlus toimub vaatamata sellele, et selle läbiviimise eest vastutavad isikud ei pea seda vajalikuks. Eelkõige võimaldab see konsultatsioonikomiteel jätta komisjoni muudatusettepanekud läbi vaatamata, kui esialgse ettepaneku osas on juba konsulteeritud ja komitee hinnangul sellest piisab.
Menetlusnormide rikkumine toob õigusakti tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks asjaomane õigusakt võinud olla teistsuguse sisuga. Kui ei ole tuvastatud, et konsultatsioonimenetluse kohaldamisel komisjonipoolsele muutmisettepanekule oleks asjaomane akt olnud teistsuguse sisuga, ei too selline menetlusnormide rikkumine kaasa nimetatud akti tühistamist.
(vt punktid 51–56)
Viited:
5. märts 2003, kohtuasi T‑24/01: Staelen vs. parlament (EKL AT 2003, lk I‑A‑79 ja II‑423, punkt 53).
3. Kuna ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu hindamine, mille üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud personalieeskirjade XII lisas, eeldab majanduse arengusuundade ja rahandusnäitajate arvessevõttu pikas perspektiivis ning nõuab komplekssete statistiliste arvutuste teostamist, siis ühenduse seadusandjale kuulub ulatuslik kaalutlusõigus üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmisel kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks. Ühenduste kohus võib personalieeskirjade XII lisa sätete puhul kontrollida üksnes ilmselge hindamisvea esinemist.
Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav. Siiski piirdub valdkonnas, milles ühenduse seadusandjale kuulub asutamislepinguga talle omistatud poliitilisele vastutusele vastav ulatuslik kaalutlusõigus, proportsionaalsuse kontroll üksnes selle väljaselgitamisega, kas kõnealune meede on ilmselgelt sobimatu eesmärgiga, mille saavutamise eest pädev institutsioon vastutab.
Kohtulik kontroll nõuab vaatamata selle piiratusele, et ühenduse institutsioonid suudaksid ühenduste kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased. Sellest tulenevalt peab ühenduse seadusandja olema vähemalt võimeline esitama selgelt ja ühemõtteliselt need alusandmed, mida tuli arvestada vaidlustatud meetmete alusena ja millest sõltus tema kaalutlusõiguse teostamine.
Sellega seoses õigustab asjaolu, et hageja esitas ilmselge hindamisvea ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutavate väidete kohta piisavalt täpsed, objektiivsed ja ühtelangevad tõendid, ühenduste kohtu otsest sekkumist tõendite kogumisse, et kontrollida, kas ühenduse institutsioon ei ole kasutanud talle kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti või sobimatult.
(vt punktid 70–73 ja 75–77)
Viited:
6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punkt 113); 25. oktoober 2001, kohtuasi C‑120/99: Itaalia vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑7997, punktid 44 ja 45); 7. september 2006, kohtuasi C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑7285, punktid 122 ja 123).
5. juuni 1996, kohtuasi T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon (EKL AT 1996, lk II‑427, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 70); 29. november 2006, kohtuasi T‑135/05: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punkt 143).
4. Personalieeskirjade artikli 83a lõikest 1 koos personalieeskirjade XII lisa artikli 4 lõikega 1 nähtub, et selles lisas sätestatud arvutusmeetodi eesmärk on tagada ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal. Vastavalt personalieeskirjade artikli 83 lõike 2 ning XII lisa artikli 1 lõikele 1 ja artiklile 5 tuleb ametnike kindlustusmakse määr kinnitada nii, et see on piisav ühe kolmandiku pensioniskeemi kulude rahastamiseks, mis on arvutatud kindlustusmatemaatilisel alusel.
Personalieeskirjade XII lisa kasutab „ühikupõhist kohustuste arvestamise meetodit”, mille kohaselt vastab kõigi vastaval aastal töötanud isikute poolt omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatiline summa, mida nimetatakse „finantskuludeks”, nende töötajate aasta põhipalgale. Ametnike kindlustusmakse määr võrdub sellest summast kolmandikuga, arvestades personalieeskirjade artikli 83 lõikest 2 tulenevat kulude rahastamise ulatust. Finantskulude arvestamine eeldab kindlustusmatemaatilisi hüpoteese, see tähendab paljude näitajate tulevase väärtuse hindamist (intressimäär, suremus, palgatõus jne). Intressimäära osas määratleb personalieeskirjade XII lisa artikli 10 lõige 2 kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel arvessevõetava intressimäära kui jooksvale aastale eelneva 12 aasta tegelike keskmiste intressimäärade keskmise.
20‑aastase viiteperioodi asemel 12‑aastase viiteperioodi valik ei mõjuta kindlustusmatemaatilise meetodi kehtivust. Esiteks on mineviku ajavahemiku alusel arvutatud tegeliku keskmise intressimäära eeldatav väärtus alati hinnanguline, vaatamata selle ajavahemiku pikkusele. Teiseks ei mõjuta viiteperioodi kestus arvatavasti kindlustusmatemaatilist tasakaalu, kuni näitajat ei muudeta pika ajavahemiku võrra. Ainult see, kui viiteperioodi tulevikus intressimäärade muutust arvestades pikendatakse või lühendatakse, et säilitada madal kindlustusmatemaatilistel arvutustel kasutatav tegelik keskmine intressimäär ja sellest tulenevalt kõrge ametnike pensionikindlustusmaksete määr, võib seada küsimuse alla arvutusmeetodi objektiivsuse ning mõjutada eesmärki tagada kindlustusmatemaatiline tasakaal läbipaistval ja vaieldamatul alusel. Seetõttu ei ole personalieeskirjade XII lisa artikli 10 lõikes 2 ja artikli 4 lõikes 6 sätestatud 12‑aastane viiteperiood ilmselgelt ebaõige ega ka ilmselgelt sobimatu.
(vt punktid 84, 86, 88, 97 ja 98)
5. Seadusandjana talle ühenduse pensioniskeemi kindlustusmatemaatilise tasakaalu tagamiseks antud ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades ei ole õigusvastane arvestada mis tahes eelarvelisi kaalutlusi. Selline arvessevõtt on isegi vajalik, kuna ühenduse pensionifondi puudumise tõttu makstakse selle pensioniskeemi järgseid hüvitisi ühenduse eelarvest vastavalt personalieeskirjade artikli 83 lõikele 1, samuti nagu ametnike kindlustusmaksed kujutavad endast eelarve tulusid.
(vt punkt 126)
6. Ametnikud ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele uue õigusnormi õiguspärasuse vaidlustamiseks, eeskätt valdkonnas, mis hõlmab pidevat kohandamist majandusliku olukorra muutustega.
Kuigi seadusandja võib igal hetkel viia personalieeskirjadesse tema hinnangul üldisele huvile vastavaid muudatusi ja võtta vastu asjaomaste ametnike suhtes ebasoodsamaid personalieeskirjade sätteid – olles viimasel juhul kohustatud nägema ette piisava pikkusega üleminekuaja – võib ta seda siiski teha üksnes edasiulatuvalt, see tähendab tingimusel, et uut õigusnormi kohaldatakse ainult uutele olukordadele ja varasema õigusnormi kehtivuse ajal tekkinud olukordade tulevastele tagajärgedele.
Seetõttu ei saa eitada hageja õigust tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele sellise personalieeskirjade muudatuse suhtes, mis tagasiulatuvalt muudab ühenduse pensioniskeemi sissemaksete rahastamise ulatust institutsioonide ja ametnike vahel.
(vt punktid 149, 150 ja 153)
Viited:
16. mai 1979, kohtuasi 84/78: Tomadini (EKL 1979, lk 1801, punkt 21); 5. mai 1981, kohtuasi 112/80: Dürbeck (EKL 1981, lk 1095, punkt 48) ning 11. juuli 1991, kohtuasi C‑368/89: Crispoltoni (EKL 1991, lk I‑3695, punkt 21).
26. oktoober 1993, liidetud kohtuasjad T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑1047, punkt 85); 22. juuni 1994, liidetud kohtuasjad T‑98/92 ja T‑99/92: Di Marzio ja Lebedef vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑167 ja II‑541, punkt 68); 11. detsember 1996, kohtuasi T‑177/95: Barraux jt vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑541 ja II‑1451, punkt 47); eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 85.