EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
8. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikli 11 lõike 3 punkt e – Liikmesriigi kodanik, kes töötab meremehena kolmanda riigi lipu all sõitval laeval – Töötaja elukohajärgsest liikmesriigist erinevas liikmesriigis asutatud tööandja – Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine
Kohtuasjas C‑631/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) 27. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. novembril 2017, menetluses
SF
versus
Inspecteur van de Belastingdienst,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen (ettekandja), J. Malenovský, C. G. Fernlund ja L. S. Rossi,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikku menetlust ja 8. novembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– SF, esindajad: maksunõustajad V. J. de Groot ja H. Menger,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja L. Noort,
– Kreeka valitsus, esindaja: E.‑M. Mamouna,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja D. Martin,
olles 10. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012 (ELT 2012, L 149, lk 4) (edaspidi „määrus nr 883/2004“).
2 Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on SF ja inspecteur van de Belastingdienst (maksuameti inspektor, Madalmaad; edaspidi „inspektor“) ja ese SFi kindlustamine Madalmaade sotsiaalkindlustuse üldskeemis ajavahemikul 13. august kuni 31. detsember 2013.
Õiguslik raamistik
3 Määruse nr 883/2004 II jaotises on sätestatud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eeskirjad ja sellesse kuuluvad kõnealuse määruse artiklid 11–16.
4 Selle määruse artiklis 11 „Üldeeskirjad“ on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.
[…]
3. Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:
a) liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
b) riigiteenistuja suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kellele allub teda teenistusse võtnud riigiasutus;
c) isiku suhtes, kes saab töötushüvitisi kooskõlas artikliga 65 elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide alusel, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
d) liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või riigiteenistusse kutsutud isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte;
e) iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme muu liikmesriigi õigusaktide alusel.
4. Käesoleva jaotise mõistes käsitletakse töötamist või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, mis tavaliselt toimub liikmesriigi lipu all merd sõitval alusel, nimetatud liikmesriigis toimuva tegevusena. Siiski kohaldatakse liikmesriigi lipu all sõitval laeval töötava isiku suhtes, kes saab palka ettevõtjalt või isikult, kelle registrisse kantud asukoht või tegevuskoht on teises liikmesriigis, viimasena nimetatud liikmesriigi õigusakte, kui ta elab selles riigis. […]
[…]“.
5 Määruse nr 883/2004 artiklites 12–16 on sätestatud erieeskirjad lähetatud isikute kohta (artikkel 12), kahes või mitmes liikmesriigis tegutsevate isikute kohta (artikkel 13), isikute kohta, kes on valinud vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise (artikkel 14), ja Euroopa institutsioonide lepinguliste töötajate kohta (artikkel 15); samuti on ette nähtud erandid selle määruse artiklitest 11–15 (artikkel 16).
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 Ajavahemikus 13. august kuni 31. detsember 2013 töötas Lätis elav Läti kodanik SF Madalmaades asutatud äriühingu Oceanwide Offshore Services B. V. jaoks stjuuardina.
7 SF töötas stjuuardina laeval, mis sõitis Bahama lipu all kõnealusel ajavahemikul Põhjamere mandrilava Saksamaale kuuluva osa kohal.
8 Madalmaade maksuhaldur väljastas SFile maksuteate 2013. aasta tulumaksu ja sotsiaalkindlustuse sissemaksete kohta. Olles saanud SFilt selle maksuteate peale esitatud vaide, jättis inspektor maksuteate jõusse vaid osas, milles SFilt nõutakse sotsiaalkindlustuse sissemaksete tegemist Madalmaade sotsiaalkindlustusskeemi ajavahemiku 13. august kuni 31. detsember 2013 eest.
9 SF esitas inspektori otsuse peale kaebuse rechtbank Zeeland-West-Brabantile (Zeeland-West-Brabanti piirkonna esimese astme kohus, Madalmaad), väites, et ta ei kuulu kindlustamisele selles skeemis.
10 Kuivõrd see kohus pidi lahendama küsimuse, kas SF on tõepoolest kohustatud need sissemaksed tegema, ning tal olid sellega seoses kahtlused, otsustas ta esitada Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus) eelotsuse küsimused.
11 Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) on seisukohal, et vaatamata sellele, et SFi tööd asjaomasel ajavahemikul ei saa käsitada liidu liikmesriigi territooriumil tehtuna, on see töö siiski piisavalt tihedalt seotud liidu territooriumiga, mistõttu on käesolevas kohtuasjas kohaldatav määrus nr 883/2004. See kohus on lisaks arvamusel, et SF kuulub selle määruse isikulisse kohaldamisalasse.
12 Kõnealune kohus leiab, et rechtbank Zeeland-West-Brabantis (Zeeland-West-Brabanti piirkonna esimese astme kohus) pooleliolevat kohtuvaidlust iseloomustav olukord, kus asjaomane töötaja töötab kolmanda riigi lipu all sõitval laeval, ei kuulu määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktide a–d ega artikli 11 lõike 4 kohaldamisalasse.
13 Ta leiab, et selline olukord võib siiski kuuluda määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse; see säte näeb ette, et kõigi isikute suhtes, keda ei ole silmas peetud artikli 11 lõike 3 punktides a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigust.
14 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab sellega seoses, et tema menetluses väideti, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e ei ole kohaldatav sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sest komisjoni 2011. aasta jaanuari dokumendist „Selgitavad märkused sotsiaalkindlustuse valdkonna koordinatsiooni ajakohastamise kohta – Määrused (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009“ nähtuvat, et see säte on kohaldatav vaid majanduslikult mitteaktiivsete isikute suhtes.
15 Kõnealune kohus on siiski arvamusel, et selline tõlgendus ei tulene kõnealuse sätte sõnastusest; nimetatud sätte puhul on tegemist üldiselt sõnastatud kollisiooninormiga, mis on konkreetsemate sätete puudumisel kohaldatav isikute suhtes, keda ei ole silmas peetud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktides a–d ja artiklites 12–16.
16 Lisaks väideti eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ka seda, et ehkki määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt a ja artikli 11 lõige 4 ei ole vahetult kohaldatavad, tuleks neid kohaldada analoogia alusel ja need peaksid viima otsuseni, et kohaldatavad on selle liikmesriigi õigusnormid, kus on asutatud tööandja, nagu otsustas Euroopa Kohus 29. juuni 1994. aasta kohtuotsuses Aldewereld (C‑60/93, EU:C:1994:271) ja 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsuses Kik (C‑266/13, EU:C:2015:188) seoses nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määruse (EÜ) nr 647/2005 (ELT 2005, L 117, lk 1) sätetega (edaspidi „määrus nr 1408/71“). See kohus on siiski seisukohal, et määrusega nr 883/2004 kehtestatud kollisiooninormide süsteem on terviklikum ja seal puuduvad lüngad, mistõttu käesoleval juhul ei ole alust lähtuda sellest kohtupraktikast.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellegipoolest, et püsivad kahtlused seoses sellega, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 883/2004 sätteid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
18 Neid kaalutlusi arvestades otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Millise liikmesriigi õigus on määruse nr 883/2004 alusel kohaldatav olukorras, kus huvitatud isik: a) elab Lätis; b) on Läti kodanik; c) töötab Madalmaades asutatud tööandja juures; d) töötab meremehena; e) töötab Bahama lipu all sõitval laeval ja f) teeb nimetatud tööd väljaspool Euroopa Liidu territooriumi?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus isik, kes töötab meremehena liikmesriigis asutatud tööandja jaoks kolmanda riigi lipu all väljaspool Euroopa Liidu territooriumi sõitval laeval, on säilitanud oma elukoha päritoluliikmesriigis, kuulub viidatud sätte kohaldamisalasse, mistõttu kohaldatav liikmesriigi õigus on selle isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus.
20 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kui isik kuulub määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse, mis on määratletud määruse artiklis 2, on määruse artikli 11 lõikes 1 sätestatud ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise reegel põhimõtteliselt asjakohane ning see, millise liikmesriigi õigus kohaldamisele kuulub, määratakse kindlaks vastavalt selle määruse II jaotise sätetele (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Kik, C‑266/13, EU:C:2015:188, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjas kõnealusel ajavahemikul töötas SF meremehena teises liikmesriigis, täpsemalt Madalmaades asutatud tööandja jaoks kolmanda riigi lipu all väljaspool liidu territooriumi sõitval laeval, säilitades samas oma elukoha oma päritoluliikmesriigis, mis on Läti.
22 Euroopa Kohus on sellega seoses juba sedastanud, et pelgalt asjaolust, et töötaja töötab väljaspool liidu territooriumi, ei piisa selleks, et välistada töötajate vaba liikumist reguleerivate liidu eeskirjade ja eeskätt määruse nr 883/2004 kohaldamine, kui töösuhtel säilitab liidu territooriumiga piisavalt tiheda seose (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Kik, C‑266/13, EU:C:2015:188, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et asjaomase töösuhte ja liidu territooriumi vaheline piisavalt tihe seos tuleneb eeskätt asjaolust, et liidu kodaniku, kes elab ühes liikmesriigis, on tööle võtnud teises liikmesriigis asutatud ettevõtja, kelle jaoks ta töötab (19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Kik, C‑266/13, EU:C:2015:188, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Nagu kaalutles eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleneb eelnevast, et vaatamata sellele, et SF töötas käesoleval juhul väljaspool liidu territooriumi, säilitas asjaomane töösuhe selle territooriumiga piisavalt tiheda seose, sest SF säilitas asjaomasel ajavahemikul Lätis elukoha ja tema tööandja asukoht oli Madalmaades.
25 Sellist olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb seega käsitada määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse kuuluvana ning põhikohtuasja suhtes kohaldatav riigisisene õigus tuleb seetõttu kindlaks määrata vastavalt selle määruse II jaotise sätetele.
26 Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et selline isik nagu SF ei kuulu nende määruse nr 883/2004 artiklites 12–16 sätestatud erieeskirjade kohaldamisalasse, mis käsitlevad lähetatud isikuid; kahes või mitmes liikmesriigis tegutsevaid isikuid; isikuid, kes on valinud vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise, ja Euroopa institutsioonide lepingulisi töötajaid.
27 Huvitatud isik ei ole hõlmatud ka määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktides a–d kirjeldatud olukordadega, mis seonduvad liikmesriigis töötavate või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate isikute; riigiteenistujate; isikute, kes saavad töötushüvitisi, ja isikutega, kes on kutsutud liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või asendusteenistusse.
28 Kuivõrd SF töötab meremehena kolmanda riigi lipu all sõitval laeval, siis ei kuulu ta lisaks ka määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 4 sätestatud üldeeskirja kohaldamisalasse; see eeskiri näeb ette, et meremeeste puhul on kohaldatav selle liikmesriigi õigus, mille lipu all laev sõidab (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Kik, C‑266/13, EU:C:2015:188, punkt 56).
29 Seoses küsimusega, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e on kohaldatav sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on vaja märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse normi tõlgendamisel võtta lisaks selle sõnastusele arvesse ka selle konteksti ja selle regulatsiooniga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on (15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Hoštická jt, C‑561/13, EU:C:2014:2287, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus González Castro, C‑41/17, EU:C:2018:736, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika); ka asjaomase sätte kujunemisloost võib leida normi tõlgendamiseks tarvilikke elemente (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e sõnastusest tuleneb, et „iga muu isiku suhtes, kelle suhtes ei kehti punktid a–d, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse sätete kohaldamist, millega talle tagatakse hüvitised ühe või mitme muu liikmesriigi õigusaktide alusel“.
31 Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 35, nähtub selle sätte grammatilisest tõlgendamisest, et liidu seadusandja kasutas üldiseid termineid – eeskätt sõnu „iga muu isik“ ja „ilma et see piiraks teiste käesoleva määruse sätete kohaldamist“ – selleks, et teha kõnealuse artikli 11 lõike 3 punktist e varusäte, mida kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes on olukorras, mida kõnealuse määruse muud sätted konkreetsemalt ei reguleeri, ja kehtestada kohaldatava õiguse kindlaksmääramise terviklik süsteem.
32 Pealegi ei piira selle sätte sõnastus kuidagi selle kohaldamisala ainult majanduslikult mitteaktiivsete isikutega.
33 Seoses määrusega nr 883/2004 taotletavate eesmärkidega tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale moodustavad määruse nr 883/2004 II jaotise sätted, mille hulka kuuluvad määruse artiklid 11–16, kollisiooninormide tervikliku ja ühtse süsteemi, mille eesmärk on lisaks mitme riigi õiguse samaaegse kohaldamisele ja sellest tulenevate komplikatsioonide vältimisele ka hoida ära olukord, kus selle määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad nende suhtes kohaldatava õiguse puudumise tõttu ilma sotsiaalkindlustuskaitsest (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 64, ja 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Seoses täpsemalt määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikega 3 on Euroopa Kohus sedastanud, et selle sätte eesmärk on määrata kindlaks – ilma, et see piiraks määruse artiklite 12–16 kohaldamist –, millise liikmesriigi õigus on kohaldatav kõnealuse artikli 11 lõike 3 punktides a–e käsitletud olukordades olevate isikute suhtes (25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Euroopa Kohus on küll sedastanud, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldatakse eeskätt majanduslikult mitteaktiivsete isikute suhtes (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑308/14, EU:C:2016:436, punkt 63).
36 Ent nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 44 ja 45, võib määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kitsas tõlgendamine, mis piirab selle sätte kohaldamisala nii, et sellega on hõlmatud ainult majanduslikult mitteaktiivsed isikud, jätta isikud, kes ei ole hõlmatud selle artikli 11 lõike 3 punktides a–d kirjeldatud hüpoteeside ega muude määruse nr 883/2004 sätetega, nende suhtes kohaldatava õiguse puudumise tõttu ilma sotsiaalkindlustuskaitsest.
37 Seoses määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kujunemislooga, mis asetub määruses nr 1408/71 sisalduvate eeskirjade ajakohastamise ja lihtsustamise konteksti, tuleb sarnaselt sellele, mida täheldas kohtujurist oma ettepaneku punktis 49, märkida, et kõnealuse sättega asendati määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f, mis nägi ette, et „isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele“.
38 Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu tõigale, et määruse nr 1408/71 artiklit 13 ja täpsemalt selle lõike 2 punkti f tõlgendati laialt, et võtta arvesse selle regulatsiooniga taotletavat eesmärki, mille osaks see säte oli; kõnealune eesmärk oli vältida, et kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad sotsiaalkindlustuskaitsest ilma seetõttu, et nende suhtes ei ole kohaldatav ühegi liikmesriigi õigus (vt selle kohta 11. juuni 1998. aasta kohtuotsus Kuusijärvi, C‑275/96, EU:C:1998:279, punkt 40).
39 Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktiga e taotletakse aga sama eesmärki ning seda ei saa tõlgendada kitsalt, kuivõrd see säte on sõnastatud üldisemalt kui määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f, sest selles peetakse sõnaselgelt silmas isikuid, kes on olukorras, mis ei ole hõlmatud selle määruse muude sätetega.
40 Seetõttu tuleb määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tõlgendada nii, et see on kohaldatav kõigi isikute suhtes, keda ei ole silmas peetud selle sätte punktides a–d, mitte ainult majanduslikult mitteaktiivsete isikute suhtes.
41 Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 50, ei sea seda tõlgendust kahtluse alla komisjoni selgitavad märkused, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 14, ega praktiline juhend kohaldatavate õigusaktide kohta Euroopa Liidus (EL), Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja Šveitsis, mille töötas välja ja kiitis heaks sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise halduskomisjon ja mis avaldati 2013. aasta detsembris. Vaatamata sellele, et nende dokumentide näol on tegemist määruse nr 883/2004 tõlgendamisel tarvilike instrumentidega, ei ole need kuidagi siduvad ja ei saa seega olla Euroopa Kohtule selle määruse tõlgendamisel kohustuslikud.
42 Kõige eelnevaga arvestades tuleb sedastada, et sellise olukorra suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kohaldatav määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e, mis näeb ette, et kohaldatav liikmesriigi õigus on huvitatud isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus.
43 Seda tuvastust ei sea kahtluse alla asjaolu, millele Madalmaade valitsus viitas kohtuistungil ning mille kohaselt teatavad liikmesriigid on seadnud huvitatud isiku kindlustatuse oma riigi sotsiaalkindlustussüsteemis sõltuvusse tingimusest, et huvitatud isik peab töötama nende territooriumil, mistõttu sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib juhtuda, et huvitatud isik ei ole kindlustatud üheski sotsiaalkindlustussüsteemis ja jääb ilma sotsiaalkaitsest.
44 Käesoleval juhul ei nähtu nimelt Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et huvitatud isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus näeks ette sellise tingimuse.
45 Igal juhul tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et vaatamata sellele, et iga liikmesriigi õiguses tuleb kindlaks määrata sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse tingimused, peavad liikmesriigid neid tingimusi kindlaks määrates siiski järgima kehtivaid liidu õigusnorme. Eelkõige on liikmesriikidele kohustuslikud määrusega nr 883/2004 ette nähtud kollisiooninormid ja neil ei ole seega õigust kindlaks määrata, millises ulatuses on kohaldatav nende endi või mõne teise liikmesriigi õigus (vt selle kohta 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse tingimuste tagajärg ei saa seega olla, et kõnealuse õiguse kohaldamisalast jäetakse välja isikud, kelle suhtes see õigus on määruse nr 883/2004 alusel kohaldatav (25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Walltopia, C‑451/17, EU:C:2018:861, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Kõigi eespool toodud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus isik, kes töötab meremehena liikmesriigis asutatud tööandja jaoks kolmanda riigi lipu all väljaspool liidu territooriumi sõitval laeval, on säilitanud oma elukoha päritoluliikmesriigis, kuulub viidatud sätte kohaldamisalasse, mistõttu kohaldatav liikmesriigi õigus on selle isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus.
Kohtukulud
48 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012, artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus isik, kes töötab meremehena liikmesriigis asutatud tööandja jaoks kolmanda riigi lipu all väljaspool Euroopa Liidu territooriumi sõitval laeval, on säilitanud oma elukoha päritoluliikmesriigis, kuulub viidatud sätte kohaldamisalasse, mistõttu kohaldatav liikmesriigi õigus on selle isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus.
Allkirjad