ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
30. jaanuar 2019(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas – Rahaliste vahendite külmutamine – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Hageja nime loetelusse jätmine – Põhjendamiskohustus – Õigusvastasuse vastuväide – Proportsionaalsuse põhimõte – Õiguslik alus – Ilmne hindamisviga – Ne bis in idem põhimõte
Kohtuasjas T‑290/17,
Edward Stavytskyi, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: solicitor J. Grayston, advokaadid P. Gjørtler, G. Pandey ja D. Rovetta,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: V. Piessevaux ja J.‑P. Hix,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Paasivirta ja L. Baumgart,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 34), ja nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2017, L 58, lk 1), osas, milles hageja nimi kanti selliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse neid piiravaid meetmeid.
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president G. Berardis (ettekandja), kohtunikud D. Spielmann ja Z. Csehi,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja, Edward Stavytskyi, on Ukraina endine kütuse- ja energeetikaminister.
2 Euroopa Liidu Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26).
3 Otsuse 2014/119 põhjendustes 1 ja 2 on täpsustatud järgmist:
„(1) Nõukogu mõistis 20. veebruaril 2014 kõige karmimalt hukka igasuguse vägivalla kasutamise Ukrainas. Nõukogu kutsus üles vägivalda viivitamata lõpetama ning austama täielikult inimõigusi ja põhivabadusi. Nõukogu kutsus Ukraina valitsust üles ilmutama maksimaalset vaoshoitust ning opositsioonijuhte distantseeruma radikaalsete meetmete, sealhulgas vägivalla kasutajatest.
(2) 3. märtsil 2014 leppis nõukogu kokku piiravate meetmete keskendamises Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute ja inimõiguste rikkumise eest vastutavate isikute vara külmutamisele ja sissenõudmisele eesmärgiga tugevdada õigusriigi ja inimõiguste asutamise põhimõtteid Ukrainas.“
4 Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud järgmist:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“
5 Sama artikli järgmistes lõigetes määratakse kindlaks piiravate meetmete kehtestamise tingimused.
6 Nõukogu võttis 5. märtsil 2014 ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).
7 Määrus nr 208/2014 näeb kooskõlas otsusega 2014/119 ette kõnealuste piiravate meetmete võtmise ja määrab kindlaks nende piiravate meetmete kehtestamise tingimused sellises sõnastuses, mis on sisuliselt identne viimati nimetatud otsuse sõnastusega.
8 Otsuses 2014/119 ja määruses nr 208/2014 nimetatud isikute nimed on esitatud nimetatud otsuse lisas ja määruse I lisas toodud loetelus (edaspidi „kõnealune loetelu“) eelkõige koos nende loetellu kandmise põhjendustega. Hageja nime kõnealuses loetelus ei ole.
9 Otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 muudeti nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119 (ELT 2014, L 111, lk 91), ja nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2014, L 111, lk 33) (edaspidi „2014. aasta aprillikuu aktid“).
10 2014. aasta aprillikuu aktidega lisati hageja nimi kõnealusesse loetellu koos tuvastamisandmetega „Ukraina endine kütuse- ja energeetikaminister“ ja koos järgmise põhjendusega:
„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“
11 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. juunil 2014 ja milles ta palus tühistada 2014. aasta aprillikuu aktid teda puudutavas osas. See hagi registreeriti numbri T‑486/14 all.
12 Otsust 2014/119 muudeti samuti nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/143 (ELT 2015, L 24, lk 16), mis jõustus 31. jaanuaril 2015. Nende isikute, kelle suhtes kohaldatakse kõnealuseid piiravaid meetmeid, tuvastamise kriteeriumide kohta selgub otsuse 2015/143 artiklist 1, et otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 asendati järgmise tekstiga:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.
Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:
a) Ukraina avaliku sektori vahendite või vara seadusvastane omastamine või sellele kaasaaitamine või
b) ametiseisundi kuritarvitamine avaliku võimu kandjana eesmärgiga saavutada põhjendamatu eelis endale või kolmandale isikule ja põhjustades sellega Ukraina avaliku sektori vahendite või vara vähenemise või sellele tegevusele kaasaaitamine.“
13 Nõukogu 29. jaanuari 2015. aasta määrus (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1), muutis viimati nimetatud määrust kooskõlas otsusega 2015/143.
14 Otsust 2014/119 ja määrust nr 208/2014 muudeti hiljem nõukogu 5. märtsi 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ja nõukogu 5. märtsi 2015. aasta rakendusmäärusega (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1). Otsuses 2015/364 asendati otsuse 2014/119 artikli 5 tekst uue tekstiga, millega pikendati piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2016. Rakendusmääruses 2015/357 asendati määruse nr 208/2014 I lisa tekst uue tekstiga, milles oli muudetud 18 isikut puudutavaid märkeid.
15 Otsusega 2015/364 ja rakendusmäärusega 2015/357 jäeti hageja nimi kõnealusesse loetellu tuvastamisandmetega „endine kütuse- ja energeetikaminister“, millele järgnes uus põhjendus:
„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.“
16 Hageja ei vaidlustanud oma hagis ei otsust 2015/364 ega rakendusmäärust 2015/357.
17 Üldkohus tühistas 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses Stavytskyi vs. nõukogu (T‑486/14, ei avaldata, EU:T:2016:45) 2014. aasta aprillikuu aktid, asudes sisuliselt seisukohale, et hageja nimi kanti kõnealusesse loetellu ilma, et nõukogul oleks olnud piisavalt tõendeid.
18 Nõukogu võttis 4. märtsil 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2016, L 60, lk 76), ja rakendusmääruse (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1), millega pikendati kuni 6. märtsini 2017 kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist, muutmata hagejat puudutavaid põhjendusi, mis on esitatud eespool punktis 15.
19 Hageja palus Üldkohtu kantseleisse 17. mail 2016 saabunud hagiavalduses tühistada otsus 2016/318 ja rakendusmäärus 2016/311 teda puudutavas osas. See hagi registreeriti numbri T‑242/16 all.
20 Hageja väitis 21. oktoobri 2016. aasta kirjas nõukogule, et teda oli väidetavalt eksitatud ja Ukraina peaprokuratuur (edaspidi „peaprokuratuur“) oli talle esitanud väidetavalt valeteavet, ning taotles juurdepääsu teatavatele dokumentidele.
21 Nõukogu teatas hagejale vastuseks sellele kirjale oma 12. detsembri 2016. aasta kirjas esiteks oma kavatsusest säilitada tema suhtes võetud piiravad meetmed. Teiseks märkis nõukogu, et peaprokuratuur kinnitas oma 25. juuli ja 16. novembri 2016. aasta kirjades, et hageja suhtes on pooleli riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist käsitlev kriminaalmenetlus. Kolmandaks lisas nõukogu oma kirjale need dokumendid ja ühe teise, 18. novembri 2016. aasta dokumendi, mis sisaldas küsimusi, mis ta oli saatnud peaprokuratuurile, ja viimase vastuseid neile (edaspidi „peaprokuratuuri vastused“). Neljandaks palus nõukogu hagejal esitada talle hiljemalt 13. jaanuariks 2017 oma võimalikud märkused.
22 Hageja väidab 13. jaanuari 2017. aasta kirjas nõukogule eelkõige, et peaprokuratuur oli kriminaalmenetluses toime pannud kuritarvitusi, mille ainus eesmärk oli, et see menetlus oleks pooleli, ja et Ukraina muud ametiasutused, sh kohtud, olid selles menetluses käsitletavaid asjaolusid juba analüüsinud ning ei leidnud neis midagi ebaseaduslikku. Hageja märkis ka, et ta oli palunud komisjonil kontrollida Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) märkeid selle kohta, et tühistada tema nime kandmine rahvusvaheliselt tagaotsitavate isikute loetellu.
23 Nõukogu saatis hagejale 6. veebruari 2017. aasta kirjas teatavad dokumendid, mille Ukraina ametiasutused olid temale esitanud, nimelt peaprokuratuuri 27. jaanuari 2017. aasta kiri ja mitu Ukraina kohtute otsust, ning palus tal esitada hiljemalt 13. veebruariks 2017 oma märkused selles küsimuses.
24 Hageja vastas sellele üleskutsele 13. veebruari 2017. aasta kirjas.
25 Nõukogu võttis 3. märtsil 2017 vastu otsuse (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2017, L 58, lk 34), ja rakendusmääruse (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2017, L 58, lk 1) (edaspidi „vaidlustatud aktid”), millega pikendati kuni 6. märtsini 2018 asjaomaste piiravate meetmete kohaldamist, muutmata hagejat käsitlevaid põhjendusi, mis on esitatud eespool punktis 15.
26 Nõukogu teatas 6. märtsi 2017. aasta kirjas hagejale vaidlustatud aktidest ja vastas ühes dokumendis tema 13. jaanuari ja 13. veebruari 2017. aasta kirjadele.
27 Üldkohus jättis eespool punktis 19 mainitud hagi oma 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsusega Stavytskyi vs. nõukogu (T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166) rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
28 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. mail 2017.
29 Nõukogu esitas 28. juulil 2017 kostja vastuse, millele järgnes 3. augustil 2017 vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 66 esitatud põhjendatud taotlus selle kohta, et hagile ning nimetatud kostja vastusele lisatud teatavate dokumentide sisu ei tsiteeritaks kohtuasjaga seotud dokumentides, millele üldsusel on juurdepääs.
30 Euroopa Komisjon esitas 5. septembril 2017 avalduse käesolevas asjas nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Üldkohtu kuuenda koja president rahuldas 21. septembri 2017. aasta otsusega selle avalduse, tuginedes kodukorra artikli 144 lõikele 4, sest kohtuasja pooled ei viidanud konfidentsiaalsuse küsimustele.
31 Menetluse kirjalik osa lõpetati 19. detsembril 2017 pärast repliigi, vasturepliigi, menetlusse astuja seisukohtade ja selle kohta kohtuasja poolte märkuste esitamist.
32 Hageja taotles avalduses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. jaanuaril 2018, kodukorra artikli 106 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohtuistungi korraldamist poolte seisukohtade ärakuulamiseks.
33 Üldkohus (kuues koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa.
34 Kohtuasja poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. septembri 2018. aasta kohtuistungil, kus komisjon ei osalenud, millest ta teatas Üldkohtule 16. augusti 2018. aasta kirjas.
35 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud aktid, millega tema nimi jäeti vaidlusalusesse loetellu;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
36 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– teise võimalusena, kui vaidlustatud aktid tühistatakse, jätta otsuse 2017/381 tagajärjed kehtima kuni rakendusmääruse 2017/374 kehtetuks tunnistamise jõustumiseni vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 60;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
37 Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
38 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet: esiteks, et otsuse 2014/119, mida on muudetud otsusega 2015/143, artikli 1 lõikes 1 ja määruse nr 208/2014, mida on muudetud määrusega 2015/138, artikli 3 lõikes 1a sätestatud loetellu kandmise kriteerium (edaspidi „asjakohane kriteerium“) on õigusvastane, teiseks, et on tehtud ilmne hindamisviga, kuna asjaolu, et tema suhtes on käimas Ukraina ametiasutuste algatatud kriminaalmenetlus, ei kujuta endast piisavat faktilist alust, kolmandaks, et on rikutud põhjendamiskohustust, ja neljandaks, et on tehtud viga õigusliku aluse osas, kuna tema suhtes võetud piiravad meetmed ei kuulu mitte ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), vaid kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö valdkonda.
39 Arvestades erinevates väidetes sisalduvate teatavate argumentide vahelisi seoseid, tuleb asuda seisukohale, et hageja väidab sisuliselt esiteks, et rikutud on põhjendamiskohustust, teiseks, et asjakohane kriteerium on õigusvastane, ebaproportsionaalne ja sellel puudub õiguslik alus, ning kolmandaks, et on tehtud ilmseid hindamisvigu selle kriteeriumi kohaldamisel tema olukorrale.
Põhjendamiskohustuse rikkumine
40 Esiteks väidab hageja, et põhjendused, mille alusel tema nimi jäeti vaidlustatud aktidega loetellu alles, mis langevad kokku eespool punktis 15 esitatutega, on üldistatud ja stereotüüpsed, kuna nendes on üksnes korratud asjakohase kriteeriumi määratluses kasutatud mõisteid.
41 Teiseks väidab hageja, et nõukogu ei saa nimetatud põhjendusi täiendada sellise teabega, mis on esitatud kirjades, mille ta edastas hagejale menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud aktid (vt eespool punktid 21, 23 ja 26), kuna piisavad põhjendused peavad olema esitatud õigusaktis endas. Igal juhul ei kujuta neist kirjadest tulenev täiendav teave endast piisavat põhjendust.
42 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
43 Meenutagem, et ELTL artikli 296 teises lõigus on sätestatud, et „[õ]igusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused“.
44 Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt, millele ELL artikli 6 lõige 1 omistab aluslepingutega võrreldes samaväärse õigusjõu, kätkeb õigus heale haldusele eeskätt „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid“.
45 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teises lõigus ja harta artikli 41 lõike 2 punktis c nõutavad põhjendused vastama vaidlustatud akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 teise lõigu ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Esiteks on huve kahjustav akt seega piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab akti põhjenduste täpsuse aste olema proportsioonis materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb vastu võtta (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Eelkõige ei saa vara külmutamise meetme põhjendused reeglina seisneda ainult üldises ja stereotüüpses formuleeringus. Kui eespool punktis 46 toodud kaalutlustest ei tulene teisiti, tuleb sellise meetme puhul tuua vastupidi spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et asjaomased õigusnormid on huvitatud isiku suhtes kohaldatavad (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Käesolevas asjas tuleb märkida, et põhjendus, mis on toodud hageja nime jätmisele kõnealusesse loetellu (vt eespool punkt 15), on spetsiifiline ja konkreetne ning selles on nimetatud asjaolud, mis on nimetatud loetellu jätmise aluseks, st asjaolu, et Ukraina ametiasutused on tema suhtes algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
49 Pealegi toimus hageja suhtes piiravate meetmete säilitamine sellises kontekstis, mis on teada hagejale, keda teavitati nõukoguga dokumentide vahetamise käigus eelkõige peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta, 16. novembri 2016. aasta ja 27. jaanuari 2017. aasta kirjadest ja peaprokuratuuri vastustest (vt eespool punktid 21 ja 23), millest nõukogu lähtus nimetatud meetmete säilitamisel (vt selle kohta analoogia alusel 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 88). Nendes kirjades märgitakse uurimisasutuse nimi, hageja suhtes kriminaalmenetluse algatamisega seotud numbrid ja kuupäevad, talle etteheidetavad faktid, asjaomaste teiste isikute ja asutuste nimed, väidetavalt omastatud riiklike vahendite summa, Ukraina karistusseadustiku asjakohased paragrahvid ning asjaolu, et hagejat oli kirjalikult teavitatud sellest, et teda kahtlustati. 25. juuli 2016. aasta kirjas on eelkõige täpsustatud järgmist:
[konfidentsiaalne](1).
50 Nõukogu märkis 12. detsembri 2016. aasta kirjas selgelt, et peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kiri, nagu seda kinnitati 16. novembri 2016. aasta kirjaga, sisaldas asjakohast teavet järeldamaks, et hageja suhtes oli pooleli kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.
51 Lisaks on vaidlustatud aktid vastu võetud kontekstis, mis hõlmab ka hageja ja nõukogu vahelist suhtlust asjades, milles tehti 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu (T‑486/14, ei avaldata, EU:T:2016:45) ja 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu (T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166).
52 Tuleb märkida, et kogu see teave saadi hagejalt enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist.
53 6. märtsi 2017. aasta kirja kohta, mis on omakorda hilisem vaidlustatud aktide vastuvõtmisest, tuleb märkida, et selles piirdutakse viitega asjaoludele, mis on toodud enne kõnealuste aktide vastuvõtmist toimunud hageja ja nõukogu vahelises kirjavahetuses, ja Üldkohtu praktikale. Seega võidakse seda kirja nende aktide analüüsimisel arvesse võtta (vt selle kohta analoogia alusel 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukogu, T‑262/15, EU:T:2017:392, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul tuleb tõdeda, et 6. märtsi 2017. aasta kirja sisu kattub suuresti vaidlustatud aktide ning nõukogu ja hageja vahel enne toimunud kirjavahetuse omaga (vt selle kohta analoogia alusel 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Kiselev vs. nõukogu, T‑262/15, EU:T:2017:392, punktid 48 ja 49).
54 Kõike eeltoodut arvestades peab järeldama, et vaidlustatud aktides on nende konteksti arvestades õiguslikult piisavalt esile toodud õiguslikud ja faktilised asjaolud, millel aktid selle vastuvõtja arvates põhinevad.
55 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et teda käsitlevad põhjendused on väidetavalt stereotüüpsed.
56 Seoses sellega tuleb märkida, et kuigi neis põhjendustes esitatud kaalutlused on samad kui need, mille põhjal kehtestati piiravad meetmed teiste loetelus nimetatud füüsiliste isikute suhtes, on nende eesmärgiks kirjeldada konkreetset olukorda, milles on hageja, kelle suhtes toimus nõukogu väitel samal alusel kui teiste isikute suhtes kohtumenetlus, millel oli seos Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamist käsitleva uurimisega (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
57 Viimaks tuleb meelde tuletada, et akti põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see nimetatud akti sisulist õiguspärasust, mitte aga akti põhjendamist, mis võib olla piisav ka väärasid põhjendusi esitades (vt 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Seega, isegi kui, nagu hageja kohtuistungil väitis, on nõukogul sama isiku suhtes pärast mitut aastat piiravate meetmete jõusse jätmise rangem kohustus olla hoolikas, ei mõjuta see asjaolu Üldkohtu kontrolli vaidlustatud aktide põhjenduste osas, kuigi see võiks õigustada rangema kontrolli teostamist selles osas, mis puudutab ilmse hindamisvea olemasolu.
59 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb põhjendamiskohustust käsitlevad hageja väited tagasi lükata.
Asjakohase kriteeriumi õigusvastasus, ebaproportsionaalsus ja õigusliku aluse puudumine
60 Hageja väidab, et asjakohane kriteerium, nagu on ette nähtud otsuses 2015/143 ja määruses 2015/138, on õigusvastane proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise ja õigusliku aluse puudumise tõttu ÜVJP raamistikus, kui seda võiks tõlgendada nii, et see lubab võtta piiravaid meetmeid iga isiku suhtes, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud uurimise seoses riigile kuuluvate vahendite õigusvastase omastamisega, sõltumata sellest, kas sellele isikule etteheidetavad asjaolud võivad kahjustada õigusriiki Ukrainas ja seega ka selle riigi institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid.
61 Hageja leiab, et kui asjakohane kriteerium võimaldaks tuvastada üksnes isikud, kelle suhtes kehtivad sellised asjaolud, peaks nõukogu viima ise läbi proportsionaalsuse kontrolli. Hageja möönab seoses sellega, et nõukogu võib kohtupraktika kohaselt põhimõtteliselt tugineda teabele, mille peaprokuratuur temale edastab. Nõukogu ei ole siiski vabastatud kohustusest viia läbi hindamist küsimuses, kas sellest teabest piisab selleks, et uurimisalusele isikule ette heidetud asjaolud võivad kahjustada õigusriigi põhimõtet Ukrainas. Nõukogu tegevus oleks proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ainult siis, kui sellele küsimusele võib vastata jaatavalt. Vastasel juhul ei saa kolmandas riigis pooleliolevate kriminaalmenetlustega seotud võimalikud liidu institutsioonide sammud olla seotud ÜVJPga, vaid õigusalase koostööga kriminaalasjades ning politseikoostööga. Seega, selleks et vältida ELL artikli 40 rikkumist, tuleks need vastu võtta muudel õiguslikel alustel kui ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215, ning olgu täpsustatud, et neist viimase kasutamine eeldab ÜVJP valdkonda kuuluva otsuse vastuvõtmist.
62 Nõukogu ja komisjon vaidlevad hageja argumentidele vastu.
63 Kõigepealt tuleb märkida, et poolte seisukoht ühtib selles osas, et kohtupraktikas on tunnustatud asjaolu, et asjakohast kriteeriumi kohaldades võetud piiravad meetmed võib õiguspäraselt vastu võtta ELL artikli 29 ja ELTL artikli 215 alusel, tingimusel et riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega seotud asjaolud, milles puudutatud isikuid kahtlustatakse, on sellised, et need võivad kahjustada asjaomase riigi institutsioonilisi ja õiguslikke alustalasid, võttes arvesse asjaomaseid summasid, omastatud rahaliste vahendite või vara liiki või konteksti, milles see omastamine toimus.
64 Selles kontekstis olgu kõigepealt meenutatud, et ÜVJPd puudutavad EL lepingu eesmärgid on sõnastatud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, mis sätestab järgmist:
„Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et […] tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust“.
65 Seda eesmärki on mainitud otsuse 2014/119 põhjenduses 2, mida on tsiteeritud eespool punktis 3.
66 Selle kohta olgu märgitud, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et selliseid eesmärke, nagu on mainitud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, on võimalik saavutada varade külmutamise meetmetega, mille kohaldamisala piirdub – nagu käesolevas asjas – riigi vara õigusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutega ja nendega seotud isikute, üksuste või asutustega, st isikutega, kelle tegevus tõenäoliselt ruineeris avalik-õiguslike asutuste ja nendega seotud organite nõuetekohase toimimise (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Samuti tuleb meenutada, et õigusriigi põhimõtete austamine on üks põhiväärtusi, millel Euroopa Liit põhineb, nagu nähtub ELL artiklist 2 ning EL lepingu ja harta preambulist. ELL artikli 49 kohaselt on õigusriigi põhimõtete austamine ka üks Euroopa Liiduga ühinemise eeltingimusi. Õigusriigi põhimõtet on mainitud ka 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni preambulis (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 97).
68 Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Nõukogu koostatud dokumendid, mis põhinevad märkimisväärses ulatuses Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ eksperdihinnangutel, annavad mittetäieliku loetelu põhimõtetest ja normidest, mis võivad olla õigusriigi mõistega hõlmatud. Nende hulka kuuluvad seaduslikkuse põhimõte, õiguskindluse põhimõte ja täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõte; sõltumatute ja erapooletute kohtute olemasolu; tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamine, ja võrdsus seaduse ees (vt selle kohta õigusriigi kriteeriumide nimekiri, mille võttis vastu Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“ oma 106. täiskogu istungjärgul (Veneetsia, 11.–12.3.2016). Liidu välistegevuse kontekstis mainivad teatud õigusinstrumendid õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõtete seas lisaks ka korruptsioonivastast võitlust (vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (ELT 2006, L 310, lk 1)) (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 98).
69 Peale selle tuleb meenutada, et majanduskuritegude – nagu seda on riigi vara ebaseaduslik omastamine – eest vastutusele võtmine on oluline vahend korruptsioonivastases võitluses ning liidu välistegevuse kontekstis on korruptsioonivastane võitlus õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõte (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 141).
70 Sellegipoolest, kuigi ei saa välistada, et teatavad riigivara seadusvastase omastamisega seotud teod võivad kahjustada õigusriigi põhimõtet, ei ole siiski lubatav, et igasugune kolmandas riigis toimunud riigi vara ebaseaduslik omastamine õigustaks liidu sekkumist talle ÜVJP valdkonnas antud pädevuse raames, eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid selles riigis. Selleks et saaks tuvastada, et riigivara seadusvastase omastamise võib tuua põhjenduseks ÜVJP raames liidu tegevusele, mis põhineb eesmärgil tugevdada õigusriigi põhimõtteid, on tingimata vaja, et vaidlustatud faktidest võib tuleneda asjaomase riigi institutsiooniliste ja õiguslike aluste kahjustamine (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 99).
71 Sellest tuleneb, et loetellu kandmise kriteeriumi saab pidada liidu õiguskorrale vastavaks vaid siis, kui sellele on võimalik omistada tähendust, mis on kooskõlas sellele kohalduvatest kõrgemalseisvatest normidest tulenevate nõuetega, konkreetsemalt eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas. Lisaks võimaldab niisugune tõlgendus austada ulatuslikku kaalutlusruumi, mis on nõukogul loetellu kandmise üldkriteeriumide määratlemisel, tagades samas põhimõtteliselt täieliku kontrolli liidu aktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Järelikult tuleb asjakohast kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigivara seadusvastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamise juhtumeid, mis võivad omastatud rahaliste vahendite või vara väärtuse või liigi tõttu või toimumise asjaolude tõttu kahjustada Ukraina institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid, eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees, ning õõnestada õigusriigi põhimõtteid selles riigis. Nii tõlgendatuna on nimetatud kriteerium kooskõlas ja proportsionaalne EL lepingu asjakohaste eesmärkidega (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 101).
73 Seda kohtupraktikat silmas pidades, mida pooled ei sea kahtluse alla, tuleb järeldada, et selliselt tõlgendatud asjakohane kriteerium ei ole ebaseaduslik ning see võidakse sätestada aktidega, mis põhinevad ELL artiklil 29 ja ELTL artiklil 215, mis on seega sobivaks õiguslikuks aluseks.
74 Sellest järeldub samuti, et asjakohase kriteeriumi sätestamisel ei ole nõukogu rikkunud ELL artikli 40 esimest lõiku, mille kohaselt ÜVJP elluviimine ei tohi mõjutada liidu aluslepingutes sätestatud menetluste rakendamist ja institutsioonide volituste vastavat ulatust liidu pädevuste teostamiseks, millele on osutatud artiklites ELTL artiklites 3–6.
75 Lõpuks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on peaprokuratuur üks suurimaid õigusasutusi Ukrainas, kuna see tegutseb selles riigis prokuratuurina õigusemõistmises kriminaalasjades ja viib läbi kohtueelseid uurimisi kriminaalmenetlustes (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, C‑598/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:786, punkt 53). Samuti on juba otsustatud, et peaprokuratuurilt saadud tõendid – tingimusel et nende sisu on piisavalt täpne – võivad põhjendada piiravate meetmete võtmise sellise isiku vastu, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamisega (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 139), mida kinnitab ka hageja.
76 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tervikuna tagasi lükata hageja väited, et asjakohane kriteerium on õigusvastane ja ebaproportsionaalne ning et sellel puudub õiguslik alus.
77 Siiski on vaja kontrollida, kas nõukogu tegi hageja suhtes asjakohase kriteeriumi, mida on tõlgendatud eespool punktis 72 kirjeldatud viisil, kohaldamisel ilmse hindamisvea.
Ilmsete hindamisvigade esinemine hageja juhtumi suhtes asjakohase kriteeriumi kohaldamisel
78 Hageja väidab sisuliselt, et nõukogul ei olnud vaidlustatud aktide vastuvõtmisel piisavalt kindlat faktilist alust.
79 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.
80 Enne kui analüüsida üksikasjalikumalt viimase argumente, on asjakohane esitada mõned sissejuhatavad kaalutlused kohtuliku kontrolli ja nõukogu kohustuste kohta.
Kohtulik kontroll ja nõukogu kohustused
81 Kohtupraktika kohaselt peab liidu kohus piiravate meetmete kohtuliku kontrolli raames tunnustama nõukogu ulatuslikku kaalutusõigust selliste meetmete kohaldamisalasse kuuluda võivate isikute ringi kindlaksmääramise kriteeriumide kehtestamisel (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab siiski, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda või jätta kindlaksmääratud isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagab liidu kohus, et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab kõnesoleva otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamiseks küllaldaseks, on piisavalt täpselt ja konkreetselt tõendatud (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Kohtupraktika kohaselt ei pea nõukogu täiendavate täpsustuste saamiseks omal algatusel ja süstemaatiliselt ise uurimisi või kontrolle läbi viima, kui ta valduses juba on kolmanda riigi ametiasutuste esitatud tõendid, et võtta piiravaid meetmeid sellest riigist pärit isikute suhtes, kelle suhtes toimub seal kohtumenetlus (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Sellega seoses tuleb märkida, nagu on täheldatud eespool punktis 75, et peaprokuratuur on üks Ukraina kõrgemaid õigusasutusi.
85 Nõukogu ülesanne oli kõnesolevas asjas hoolikalt ja erapooletult uurida tõendeid, mida talle Ukraina asutused olid esitanud, võttes eelkõige arvesse hageja esitatud märkusi ja võimalikke õigustavaid asjaolusid. Liiati peab nõukogu piiravate meetmete võtmisel järgima harta artiklis 41 nimetatud hea halduse põhimõtet, millega seondub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse asja seisukohast asjasse puutuvaid tõendeid (vt selle kohta 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Kohtupraktikast ilmneb siiski, et nende tõendite laadi, viisi ja tõhususe hindamiseks, mida nõukogult võidakse nõuda, tuleb arvesse võtta piiravate meetmete laadi ja konkreetset ulatust ning nende eesmärki (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
87 Seoses sellega, nagu ilmneb otsuse 2014/119 põhjendustest 1 ja 2 (vt eespool punkt 3), on see otsus võetud vastu Euroopa Liidu Ukraina ametiasutuste toetamise poliitika üldisemas raamistikus, mille eesmärk on soodustada Ukraina poliitilist stabiliseerumist. Niisiis vastab see ÜVJP eesmärkidele, mis on eelkõige määratletud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, mille kohaselt liit viib ellu rahvusvahelist koostööd, et tugevdada ja toetada demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Selles raamistikus näevad kõnealused piiravad meetmed ette eelkõige selliste isikute rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes on Ukraina riigi vara ebaseadusliku omastamise eest vastutavana tuvastatud. Nimelt võimaldab selle vara tagastamisele kaasaaitamine tugevdada ja toetada õigusriiki Ukrainas (vt eespool punktid 68–72).
89 Sellest tuleneb, et kõnealuste piiravate meetmete eesmärk ei ole sanktsiooni määramine karistatavate tegude eest, mille kõnealused isikud võivad olla toime pannud, ega pärssida sunni abil nende tahet selliseid tegusid toime panna. Nende meetmete ainus eesmärk on aidata kaasa riigile kuuluvate vahendite ebaseadusliku omastamise tuvastamisele Ukraina ametiasutuste poolt ja säilitada neile ametiasutustele võimalus sellisest ebaseaduslikust omastamisest saadud tulu tagasi nõuda. Need on niisiis oma laadilt pelgalt ettevaatusabinõud (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
90 Järelikult ei ole kõnealused piiravad meetmed, mille võttis nõukogu pädevuse alusel, mis talle on antud ELL artiklitega 21 ja 29, sugugi karistusõiguslikku laadi. Neid ei saa seega samastada liikmesriigi kohtu tehtud vara külmutamise otsusega, mis võetakse kohaldatava kriminaalmenetluse raames ja nimetatud menetlusega antavaid tagatisi järgides. Seetõttu ei saa nõukogule pandud nõuded seoses tõenditega, millele peab tuginema isiku nime kandmine selliste isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse vara külmutamist, olla rangelt identsed nende nõuetega, mis kehtivad liikmesriigi kohtule eespool nimetatud juhul (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Käesolevas asjas peab nõukogu kontrollima esiteks, mis ulatuses peaprokuratuuri edastatud andmed, millele ta kavatseb tugineda, võimaldavad tõendada, nagu on märgitud põhjendustes hageja nime kandmiseks kõnealusesse loetellu, et Ukraina ametiasutused olid algatanud tema suhtes kriminaalmenetlused asjaolude alusel, mis võivad osutuda riigile kuuluvate vahendite seadusvastaseks omastamiseks, ja teiseks, kas need menetlused võimaldavad hageja tegevust kvalifitseerida vastavalt eespool nimetatud asjakohasele kriteeriumile. Ainult siis, kui need kontrollid tulemust ei anna, peab nõukogu eespool punktis 85 meenutatud kohtupraktikast tuleneva põhimõtte kohaselt teostama täiendava kontrolli (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
92 Lisaks ei pea vaidlustatud aktidega reguleeritud koostöö raames (vt eespool punkt 87) nõukogu põhimõtteliselt ise uurima ja hindama nende tõendite tõelevastavust ja asjakohasust, millele Ukraina ametiasutused tuginevad hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlustes seoses asjaoludega, mida võib määratleda riigile kuuluvate vahendite ebaseadusliku omastamisena. Nagu nimelt eespool punktis 89 mainiti, ei ürita nõukogu vaidlustatud akte vastu võttes ise karistada riigile kuuluvate vahendite ebaseaduslikku omastamist, mida Ukraina ametiasutused uurivad, vaid säilitada neile ametiasutustele võimalus tuvastada neid seadusvastaseid omastamisi, ühtlasi neist saadud tulu tagasi saades. Seega peavad nimetatud ametiasutused viidatud menetluste raames kontrollima asjaolusid, millele nad tuginevad, ja vajaduse korral tegema neist järeldusi nimetatud menetluste tulemuse osas. Liiati, nagu tuleneb eespool punktist 90, ei saa vaidlustatud aktidega seotud nõukogu kohustusi samastada liikmesriigi kohtu kohustustega, iseäranis kriminaalasjades toimuva rahvusvahelise koostöö raames alustatud varade külmutamist puudutavas kriminaalmenetluses (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Seda tõlgendust kinnitab 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsuse Ezz jt vs. nõukogu (C‑220/14 P, EU:C:2015:147) punkt 77, milles Euroopa Kohus leidis samasugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas, et nõukogu ja Üldkohtu ülesanne ei olnud kontrollida hagejate suhtes teostatud uurimiste põhjendatust, vaid ainult rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust, arvestades Egiptuse ametivõimudele esitatud õigusabitaotlust.
94 Vastab tõele, et nõukogu ei saa igal juhul kinnitada Ukraina ametiasutuste edastatud dokumentides kajastatud järeldusi. Selline tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega ega üldisemalt liidu institutsioonide kohustusega järgida liidu õiguse kohaldamise raames põhiõigusi, nagu on märgitud ELL artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus koostoimes harta artikli 51 lõikega 1 (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Nõukogu peab siiski juhtumi asjaolusid arvestades hindama vajadust viia läbi täiendavaid kontrolle, eelkõige paluda Ukraina ametiasutustelt täiendavate tõendite esitamist, kui juba esitatud tõendid ei osutu piisavaks. Nimelt ei saa välistada, et nõukogule kas Ukraina ametiasutuste endi poolt või mingil muul viisil edastatud asjaolud panevad selle institutsiooni kahtlema nende ametiasutuste poolt juba edastatud tõendite piisavuses. Lisaks, seoses asjaomastele isikutele antava õigusega esitada märkused nende põhjenduste kohta, mida nõukogu kavatseb kasutada, et jätta nende nimi kõnealusesse loetellu, võivad need isikud pealegi esitada selliseid tõendeid või koguni õigustavaid tõendeid, mis muudaksid vajalikuks selle, et nõukogu viib läbi täiendavad kontrollid. Ehkki nõukogu ei saa asendada peaprokuratuuri kirjades esitatud Ukraina õigusasutuste hinnangut kriminaalmenetluse põhjendatuse kohta enda omaga, ei saa siiski välistada, et eelkõige hageja märkusi silmas pidades võib sellel institutsioonil olla kohustus küsida Ukraina ametiasutustelt selgitusi nende menetluse aluseks olevate asjaolude kohta (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
96 Hageja konkreetsete argumentide põhjendatust tuleb hinnata neid kaalutlusi ja sätteid arvestades.
Peaprokuratuuri esitatud teabe piisavus
97 Esiteks väidab hageja, et tõendamiskoormis on nõukogul, kui ta võtab isiku suhtes piiravaid meetmeid, ning et selles kontekstis tehtud kõik otsused peavad põhinema piisavalt kindlal faktilisel alusel, mis võimaldab tõendada, et isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus seoses konkreetsete riigivara ebaseadusliku omastamise juhtumitega, mis võivad kahjustada Ukraina institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid. Hageja rõhutab selles kontekstis, et peaprokuratuuri kirjades, eelkõige 25. juuli 2016. aasta kirjas, millele nõukogu tugineb, talle ette heidetud vahendite ebaseaduslik omastamine on seotud kinnisasjadega, mis oma olemuselt on endiselt Ukrainas ja neid ei saa üle kanda välismaale. See kiri ei sisalda piisavalt üksikasju ega selgita, kuidas hageja oleks võinud saada selles mainitud rahasumma [konfidentsiaalne] Ukraina grivnat (UAH). Seetõttu võib väidetava ebaseadusliku omastamise vastu võidelda üksnes Ukraina ametivõimude tegevuse kaudu, nii et nõukogu otsustatud hageja rahaliste vahendite külmutamine ei mõjuta väidetavat omastamist.
98 Hageja lisab, et nõukogu ei saa tuletada asjasse puutuvaid argumente asjaolust, et peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjas on mainitud, et uurimise käigus on arestitud vara [konfidentsiaalne] uurimist läbiviiva ametniku taotlusel ja piirkonnakohtu (edaspidi „piirkonnakohus“) 2014. ja 2015. aasta otsuste [konfidentsiaalne] alusel. Ainus teave, mis hagejat otseselt puudutab [konfidentsiaalne], käsitleb vara võetust [konfidentsiaalne], mis ei toeta veenvalt kriminaalmenetlust seoses [konfidentsiaalne] grivna väärtusega kinnisvara väidetava omastamisega.
99 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et hagejale etteheidetav ebaseaduslik vara omastamine tekitas Ukraina riigi rahalistele vahenditele või varale kahju. Nimelt olevat viimaselt ära võetud seadusvastaselt omastatud rahaliste vahendite või vara, sealhulgas viimastelt võimalikult saadava tulu omandi- ja kasutusõigus, kuni see omastamine heastatakse, näiteks jõustunud kohtuotsuse tegemise kaudu. Peale selle täpsustab nõukogu, et piirkonnakohus andis 3. oktoobri 2014. aasta määrusega käsu arestida vara [konfidentsiaalne].
100 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tugines nõukogu sisuliselt peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjas ja peaprokuratuuri vastustes sisalduvale teabele.
101 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et see kiri sisaldab eespool punktis 49 viidatud teavet.
102 Peaprokuratuur märkis ka, et asjaomases kirjas kirjeldatud asjaolud vastasid Ukraina karistusseadustiku § 191 lõikes 5 määratletud kuriteo koosseisule, mis käsitleb teiste vara eriti suures ulatuses ebaseaduslikku omastamist isikute grupi eelneval kokkuleppel.
103 Lisaks märkis peaprokuratuur, et uurimise käigus on uurimist läbiviiva ametniku taotlusel ja piirkonnakohtu 2014. ja 2015. aasta otsuste alusel arestitud vara [konfidentsiaalne].
104 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nõukogul oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal piisavalt täpset teavet kuriteo kohta, milles hagejat kahtlustati, ja sellega seotud menetluse etapi kohta.
105 Mis puudutab hageja argumenti, et käesoleval juhul olevat tegemist kinnisvara, mida ei saa juba oma olemuselt Ukrainast välja viia, omastamisega, siis selle kohta tuleb märkida, et asjakohane kriteerium ei näe ette, et selleks, et isikut saaks loetellu kanda, peab esinema oht, et riiklikud vahendid, mille omastamises teda kahtlustatakse, on üle kantud välismaale. Seega piisab hageja suhtes võetud piiravate meetmete põhjendamiseks iseenesest ainult sellest, kui viidatakse riigivara seadusvastasele omastamisele, tingimusel et see viitamine on põhjendatud (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Kohtupraktika kohaselt hõlmab riigi vara omastamise mõiste igasugust tegevust, mis seisneb avalikele üksustele kuuluvate või nende kontrolli all olevate vahendite ebaseaduslikku kasutamist muudel eesmärkidel kui need, milleks need vahendid on ette nähtud, eelkõige isiklikel eesmärkidel. Selle mõiste alla kuulumiseks pidi kasutamise tagajärjel kahjustatama nende üksuste rahalisi huve ning see pidi seega tekitatama kahju, mida on võimalik rahaliselt hinnata (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
107 Selline vaidlusaluse mõiste lai tõlgendus on vajalik otsuse 2014/119 täieliku tõhususe tagamiseks, selleks et saavutada selle eesmärk tugevdada õigusriiki Ukrainas. Võttes lisaks arvesse, et vaidlusalune meede on pelgalt ettevaatusabinõu, ei ole liidu õiguse üldpõhimõtted, esiteks süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, mis on ette nähtud harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses, ja teiseks süütuse presumptsioon, mis on sätestatud harta artikli 48 lõikes 1, käesolevas asjas kohaldatavad ning need ei saa seetõttu välistada sellist laia tõlgendust (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).
108 Käesolevas asjas, nagu märgib õigesti nõukogu, põhjustab riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamine, mida on kirjeldatud 25. juuli 2016. aasta kirjas, niikaua kui see püsib ja seda ei ole näiteks jõustunud kohtuotsuse kohaselt heastatud, kahju Ukraina riigile, kellelt on ära võetud seadusvastaselt omastatud rahaliste vahendite või vara, sealhulgas neilt võimalikult saadava tulu omandi- ja kasutusõigus (vt selle kohta 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Asjaolu, et vaidlustatud aktides sätestatud piiravate meetmete tagajärjel külmutatakse hageja rahalised vahendid ajutiselt Euroopa Liidus, aitab kaasa Ukraina ametiasutuste ülesannete täitmisele, et saada tagasi riigile kuuluvad rahalised vahendid ja varad, kui hageja mõistetakse süüdi, ja see täiendab riiklikke meetmeid, nagu piirkonnakohtu tehtud vara arestimise korraldus (vt eespool punkt 103) (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
110 Nimelt, kui eeldada, et Ukraina kohtud tunnistavad hageja vastu esitatud süüdistused põhjendatuks ja teevad korralduse ebaseaduslikult omastatud vahendite tagastamiseks, saab seda teha, kasutades eelkõige rahalisi vahendeid, mida hageja võis Euroopa Liitu üle kanda. Seoses sellega ei ole oluline, kas need võimalikud rahalised vahendid on seotud selle tehinguga, mis on hageja suhtes läbiviidava uurimise esemeks, kuna oluline on aidata kaasa sellele, et Ukraina riik saaks tagasi rahalised vahendid, mida ei oleks kunagi tohtinud temalt võtta (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
111 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb hageja need argumendid tagasi lükata.
112 Teiseks tuletab hageja meelde, et ta väitis nõukogule, et temale peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjas ette heidetud faktilised asjaolud pärinevad aastatest 2006 ja 2007 ning Ukraina kohtud on neid 2008. aastal juba analüüsinud ning ei leidnud neis midagi ebaseaduslikku. Hageja sõnul on tõsi, et nõukogu vastas nendele argumentidele, esitades peaprokuratuurile seoses sellega küsimusi, kuid tema vastused ei olnud siiski rahuldavad, eriti seoses ne bis in idem põhimõtte austamisega, nii et nõukogu ei saanud asuda seisukohale, et tal on piisavalt tõendeid, et põhjendada hageja nime säilitamist vaidlusaluses loetelus. Lisaks väidab hageja, et nõukogu ei saa temale ette heita, et ta ei ole esitanud oma argumentide toetuseks dokumente, kuna nõukogu peab ise tagama selle, et tal on piisavalt kindel faktiline alus.
113 Nõukogu, keda toetab komisjon, tuletab meelde, et, kui hageja väitis, et Ukraina kohtud on temale etteheidetavaid tegusid juba arutanud, ei ole see viinud asjasse puutuvate kohtuotsuste tegemiseni. Sellega seoses leiab nõukogu, et tema käitumine on olnud ennetav, niivõrd kuivõrd ta küsis täiendavat teavet peaprokuratuurilt, kes esitas oma vastustes nõukogu küsimustele vajalikke selgitusi ja märkis eelkõige, et asjasse puutuvaid asjaolusid ei olnud kriminaalõigust arvesse võttes hinnatud. Ne bis in idem põhimõtte kohaldamine on seega välistatud. Neil asjaoludel sai nõukogu kasutada piisavalt kindlat faktilist alust, et jätta hageja suhtes piiravad meetmed kehtima.
114 Tuleb meenutada, et hageja argumentide järel, mille ta esitas kohtuasjas, milles tehti 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu (T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166), saatis nõukogu peaprokuratuurile teatavad küsimused, eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas, nagu väidab hageja, tema vastu kriminaalmenetluses esitatud süüdistused, millele on osutatud peaprokuratuuri 30. novembri 2015. aasta kirjas, mis langeb kokku 25. juuli 2016. aasta kirjas esitatuga, pärinevad ajavahemikust 2006–2007 ja Ukraina kohtud on neid juba arutanud.
115 Peaprokuratuuri vastused nõukogu küsimustele leiab nõukogu 16. novembri 2016. aasta töödokumendist. Selle dokumendi kohaselt leidis esiteks hagejale süüks pandud vara omastamisega seotud kinnisvaratehing aset 2006. ja 2007. aastal ning see väljendub vahetuslepingu sõlmimises [konfidentsiaalne]:
[konfidentsiaalne].
[konfidentsiaalne].
[konfidentsiaalne].
116 Hageja vastas pärast seda, kui nõukogu oli talle edastanud peaprokuratuuri vastused, 13. jaanuari 2017. aasta kirjas eelkõige, et vahetusleping [konfidentsiaalne] tunnistati 2008. aastal ja 2009. aastal [konfidentsiaalne] seaduslikuks Ukraina kohtute mitme otsusega ja piirkonnakohtu otsusega; nad kõik jõudsid järeldusele, et ei esine ühtki õigusrikkumist. Lisaks andis hageja teada, et peaprokuratuur kontrollis 2009. aastal tema tegevuse õiguspärasust nimetatud lepingu sõlmimisel ning asus seisukohale, et õigusrikkumist ei esine.
117 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nõukogu, kui ta oli lugenud hageja 13. jaanuari 2017. aasta kirja, ei küsinud peaprokuratuurilt lisateavet. Sellega seoses leiab nõukogu, et tal oli õigus tugineda ainult väidetavalt üksikasjalikule teabele, mille peaprokuratuur oli temale juba esitanud, kuivõrd hageja ei lisanud oma kirjale kohtuotsuseid, mida ta selles oli nimetanud.
118 Hageja on seevastu arvamusel, et peaprokuratuuri vastused olid väga üldsõnalised ja väheinformatiivsed. Hageja sõnul on peaprokuratuur küll kinnitanud, et hagejale aastatel 2006 ja 2007 süüks pandud tegevus oli tagantjärele tunnistatud seaduslikuks, kuid väidab, et praegu poolelioleva uurimise käigus on esitatud süüstavaid tõendeid, jättes täpsustamata selle uurimisega seotud asjaolud. Lisaks ei esita peaprokuratuur põhjuseid, miks uus uurimine on kooskõlas ne bis in idem põhimõttega.
119 Selles osas tuleb tõdeda, et arvestades hageja viidatud asjaolusid, tuli nõukogul uuesti pöörduda peaprokuratuuri poole, arvestades eespool punktides 94 ja 95 meelde tuletatud põhimõtteid.
120 Tõepoolest, vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, ei lubanud tema käsutuses olevad andmed välistada, et kriminaalmenetlus, millele ta tugines hageja suhtes piiravate meetmete säilitamisel, rikub ne bis in idem põhimõtet.
121 Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et 13. jaanuari 2017. aasta kirjas ei viidanud hageja mitte ainult kaubandus- või halduskohtute otsustele, vaid ka ühele piirkonnakohtu otsusele ehk samale kohtule, mida on mainitud peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjas.
122 [konfidentsiaalne].
123 Kolmandaks tuleb märkida, et ne bis in idem põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mis kehtib olenemata mis tahes sättest (18. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus X vs. EKP, T‑333/99, EU:T:2001:251, punkt 149).
124 Seoses liikmesriikide kohtutega on seda põhimõtet tunnustatud harta artiklis 50.
125 Lisaks tuleks viidata 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklile 4 „Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine“, milles on sätestatud järgmist:
„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
2. Eelmine lõige ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.“
126 Seoses sellega tuleb märkida, et protokoll on Ukraina suhtes kohaldatav.
127 Kohtupraktika kohaselt on võimalik, et otsuse, mille on teinud pädev asutus, kes peab osalema asjaomases siseriiklikus õigussüsteemis kriminaalvastutusele võtmise menetlustes, lõpetada uurimisaluse suhtes kriminaalasjas uurimine, kui teatavad tingimused on täidetud, tagajärjeks on, et kriminaalasi lõpetatakse lõplikult. Sel juhul tuleb asjaomase isiku olukorda lugeda selliseks, et see on hõlmatud ne bis in idem põhimõttega, hoolimata asjaolust, et ükski kohus ei sekku menetlusse ning et sellise menetluse lõpus tehtud otsus ei ole tehtud kohtuotsuse vormis (vt selle kohta 11. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Gözütok ja Brügge, C‑187/01 ja C‑385/01, EU:C:2003:87, punktid 27–31). Ne bis in idem põhimõte ei ole seevastu kohaldatav otsusele, millega riigi ametiasutus määrab pärast tema menetluses oleva asja asjaolude uurimist ning enne süüteos kahtlustatavale isikule süüdistuse esitamist kriminaalmenetluse peatamise, kui see kriminaalmenetlust peatav otsus ei lõpeta asjaomase riigi õiguse alusel lõplikult kriminaalasja ning ei kujuta endast seega takistust sama teo eest uuesti kriminaalvastutusele võtmisele selles riigis (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Turanský, C‑491/07, EU:C:2008:768, punkt 45).
128 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et teave, mis oli peaprokuratuuri vastuste kohaselt vaidlustatud aktide vastuvõtmisel nõukogu käsutuses, ei võimaldanud tal kindlaks teha, kas hageja suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus, mille olemasolu oli tema suhtes piiravate meetmete säilitamise aluseks, rikkus ne bis in idem põhimõtet, kuna nõukogu ei teadnud, mis oli piirkonnakohtu otsuse ja hageja 13. jaanuari 2017. aasta kirjas mainitud peaprokuratuuri otsuste sisu.
129 Kuigi nõukogu pädevuses ei ole kontrollida Ukrainas käimasolevate kriminaalmenetluste põhjendatust (vt eespool punktid 91–93), nagu tal ei ole ka õigust hinnata nende menetluste kooskõla Ukraina õiguses kohaldatavate menetlusõigusnormidega (22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu, T‑242/16, ei avaldata, EU:T:2018:166, punkt 134), on ta siiski kohustatud tagama, et kriminaalmenetlus, millele ta tugineb selleks, et säilitada isiku suhtes võetud piiravad meetmed, ei ole vastuolus ne bis in idem põhimõttega, tingimusel et asjaomane isik esitab talle tõendid, mis tekitavad seoses sellega kahtlust.
130 On tõsi, et hageja ei maininud oma 13. jaanuari 2017. aasta kirjas sõnaselgelt ne bis in idem põhimõtet ega esitanud Ukraina ametiasutuste otsuseid, mis oleks võinud tõendada, et tema suhtes alustatud menetlus on selle põhimõttega vastuolus, kuid siiski piisas esitatud teabest, et nõukogul tekiks kohustus paluda peaprokuratuurilt lisateavet, võttes samuti arvesse vastuseid, mille viimati nimetatu oli temale juba andnud ja milles oli eelkõige mainitud asjaolu, et uurimise eest vastutavad ametiasutused olid otsustanud kriminaalmenetlust mitte alustada (vt eespool punkt 115).
131 Selles kontekstis tuleb täpsustada, et küsimus ei ole mitte selles, kas nõukogu oleks pidanud talle esitatud tõendeid arvestades hageja nime loetelust kustutama, võttes arvesse, et tema suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus rikub ne bis in idem põhimõtet, vaid üksnes selles, kas ta pidi nende tõenditega arvestama ning sellisel juhul täiendava kontrolli läbi viima või Ukraina asutustelt selgitusi nõudma. Seega piisab sellest, kui nimetatud asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks uurimise läbiviimise osas ja peaprokuratuuri esitatud teabe piisavuse osas (vt selle kohta 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Klyuyev vs. nõukogu, T‑731/15, EU:T:2018:90, punkt 242).
132 Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal oli hageja suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatud juba mitu aastat põhjendusel, et käimas on sama peaprokuratuuri läbiviidav kriminaalmenetlus. Sellises kontekstis pidi peaprokuratuuril põhimõtteliselt olema võimalik esitada nõukogule kogu täiendav teave, mida viimasel võis vaja olla, ja teisest küljest pidi nõukogu ka lugema ennast kohustatuks uurima põhjalikumalt, kas Ukraina ametivõimud võisid hagejat kahjustavalt rikkuda sellist aluspõhimõtet nagu ne bis in idem põhimõte.
133 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et nõukogu tegi ilmse kaalutlusvea vaidlustatud aktide vastuvõtmisel, ilma et ta oleks Ukraina ametiasutustelt nõudnud täiendavat teavet – sellest piisab nende aktide tühistamiseks hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja analüüsida tema teisi väiteid.
134 Mis puudutab nõukogu poolt teise võimalusena esitatud nõuet (vt eespool punkt 36 teine taane) jätta kehtima otsuse 2017/381 tagajärjed kuni apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni ning kui apellatsioonkaebus esitatakse, siis kuni selle kohta otsuse tegemiseni, siis piisab tõdemusest, et otsusel 2017/381 on tagajärjed ainult kuni 6. märtsini 2018. Seega ei peata selle otsuse tühistamine käesoleva kohtuotsusega neid tagajärgi sellest kuupäevast varasemal ajavahemikul, mistõttu ei ole vaja teha otsust tagajärgede kehtima jätmise kohta (vt 6. juuni 2018. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑258/17, EU:T:2018:331, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).
Kohtukulud
135 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele temalt välja.
136 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Sellest tulenevalt kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, ning nõukogu 3. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas, osas, millega Edward Stavytskyi nimi jäeti nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.
2. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja E. Stavytskyi kohtukulud.
3. Euroopa Komisjon kannab oma kohtukulud ise.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. jaanuaril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad