Language of document : ECLI:EU:C:2013:781

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 26. novembril 2013(1)

Kohtuasi C‑314/12

UPC Telekabel Wien GmbH

versus

Constantin Film Verleih GmbH

ja

Wega Filmproduktionsgesellschaft mbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))

Infoühiskond – Intellektuaalomandi õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõige 3 – Põhiõiguste harta artikkel 16 – Meetmed veebilehe suhtes, mille kaudu pannakse toime autoriõiguse massiline rikkumine – Kohtu ettekirjutus internetiühenduse pakkuja kui vahendaja suhtes, kelle teenuseid kasutavad kolmandad isikud autoriõiguse rikkumiseks – Ettekirjutus blokeerida veebileht, mille kaudu pannakse toime autoriõiguse rikkumine





1.        Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse arendada edasi oma praktikat, mis puudutab autoriõiguse kaitset internetis.(2) Seejuures tuleb lisaks direktiivi 2001/29/EÜ(3) artikli 8 lõike 3 alusel taotletava ettekirjutuse sisule ja tegemise menetlusele käsitleda küsimust, kas ettekirjutust saab üldse teha internetiühenduse pakkuja suhtes („internet service provider”, edaspidi „internetiühenduse pakkuja” või „internetiühendust pakkuv isik”), kes ei võimalda juurdepääsu internetile mitte selle veebilehe haldajale, mille kaudu pannakse toime autoriõiguse massiline rikkumine, vaid üksnes isikutele, kes seda veebilehte kasutavad.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

2.        Direktiivi 2001/29 põhjendus 59 on sõnastatud järgmiselt:

„Eelkõige digitaalkeskkonnas võivad kolmandad isikud õiguste rikkumiseks üha enam kasutada vahendajate teenuseid. Paljudel juhtudel on vahendajatel kõige hõlpsam võimalus selline õigusi rikkuv tegevus lõpetada. Kõikidest muudest võimalikest sanktsioonidest ja õiguskaitsevahenditest olenemata peaks õiguste valdajatel olema võimalus taotleda ettekirjutust sellise vahendaja tegevuse vastu, kes pakub võrgu kaudu teost või muud objekti, millega seotud õigusi on rikkunud kolmas isik. See võimalus peaks jääma kasutatavaks ka juhul, kui vahendaja toimingud on artikli 5 kohaldamisalast välja jäetud. Nimetatud ettekirjutuste tingimused ja viisid tuleks määratleda liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides.”

3.        Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.”

4.        Direktiivi 2000/31/EÜ(4) artikkel 15 pealkirjaga „Üldise jälgimiskohustuse puudumine” näeb ette järgmist:

„1.      Liikmesriigid ei kehtesta artiklites 12, 13 ja 14 käsitletud teenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.

2.      Liikmesriigid võivad kehtestada infoühiskonna teenuse osutajatele kohustuse kiiresti teatada pädevatele ametivõimudele nende teenuse saajate väidetavalt ebaseaduslikest tegevustest või pakutavast teabest või kohustuse edastada pädevatele asutustele nende taotluse põhjal teavet, mis võimaldab identifitseerida nende teenuse saajaid, kellega teenuseosutajal on talletamise kohta lepingud.”

5.        Direktiivi 2004/48(5) artikkel 3 sätestab järgmist:

„1.      Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.      Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.”

B.      Siseriiklik õigus

6.        Austria Bundesgesetz über das Urheberrecht an Werken der Literatur und Kunst und über verwandte Schutzrechte (Urheberrechtsgesetz) (Austria föderaalseadus kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta (autoriõiguse seadus), edaspidi „UrhG”)(6) § 81 näeb ette järgmist:

„1.      Igal isikul, kelle käesolevast seadusest tulenevat ainuõigust on rikutud või kellel on põhjust sellist rikkumist eeldada, on õigus esitada ebaseadusliku tegevuse lõpetamise või sellisest tegevusest hoidumise nõue. Kohtusse võib pöörduda ka ettevõtja vastu, kui mõni ettevõtja töötajatest või volitatud isikutest on ettevõtja majandustegevuse raames pannud toime rikkumise või kui esineb sellise rikkumise toimepanemise oht; § 81 lõiget 1a kohaldatakse mutatis mutandis.

(1a)      Kui isik, kes on sellise rikkumise toime pannud või kes võib selle toime panna, kasutab selleks vahendaja teenuseid, võib ebaseadusliku tegevuse lõpetamise või sellisest tegevusest hoidumise nõude vastavalt lõikele 1 esitada ka vahendaja vastu. Kui vahendaja puhul on täidetud vastutuse välistamise tingimused vastavalt ECG §‑dele 13–17, võib tema vastu nõude esitada alles pärast hoiatuse tegemist.”

7.        E-Commerce-Gesetz’i (e‑kaubanduse seadus, eespool ja edaspidi „ECG”)(7) § 13 käsitleb teenuseosutajate vastutuse välistamist edastamise puhul. ECG § 13 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Teenuseosutaja, kes edastab kasutaja sisestatud teavet teabevõrgus või võimaldab juurdepääsu teabevõrgule, ei vastuta edastatud teabe eest, kui ta

1.      ei algata edastust;

2.      ei vali edastuse saajat ning

3.      ei vali ega muuda edastuses sisalduvat teavet.”

8.        Exekutionsordnung’i(8) (täitemenetluse seadustik) § 355 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Täitemenetlus isiku vastu, keda on kohustatud lõpetama ebaseaduslik tegevus või sellisest tegevusest hoiduma või leppima teatud tegevusega, viiakse läbi nii, et pärast täitedokumendi täitmisele pööratavaks tunnistamist määrab täiteasja menetlev kohus taotluse alusel tulenevalt täitmiseks esitatud nõude rahuldamisest iga rikkumise eest rahatrahvi. Iga järgmise rikkumise eest määrab täiteasja menetlev kohus taotluse alusel järgmise rahatrahvi või kuni üheaastase vangistuse. […]”

II.    Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

9.        Domeenil kino.to majutatud veebileht võimaldas suurele hulgale kasutajatele juurdepääsu autoriõigusega kaitstavatele filmidele. Seejuures oli filme võimalik voogedastuse kaudu vaadata või alla laadida. Esimesena nimetatud võimalus tähendab siirdamiseks vajalikku reprodutseerimist kasutaja seadmes, viimasena nimetatud võimalus tähendab püsivat reprodutseerimist, mida üldjuhul tehakse isiklikuks tarbeks.

10.      Veebilehel üldsusele kättesaadavaks tehtud filmide hulgas olid teosed, millega seotud õigused kuuluvad põhikohtuasja hagejatele Constantin Film Verleih GmbH ja Wega Filmproduktionsgesellschaft mbH (edaspidi koos „hagejad”). Hagejad ei olnud üldsusele kättesaadavaks tegemiseks luba andnud.

11.      UPC Telekabel Wien GmbH (edaspidi „kostja”) on suur Austrias asuv internetiühenduse pakkuja. Tal ei ole õigussuhet veebilehe kino.to haldajatega ja ta ei tee neile kättesaadavaks internetiühendust ega salvestusruumi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelduste kohaselt võib aga suure tõenäosusega eeldada, et mõned kostja kliendid vaatasid veebilehel kino.to pakutavaid filme.

12.      Hagejad esitasid kostjale veebilehe kino.to blokeerimise nõude kohtuväliselt. Kuna kostja jättis nõude täitmata, palusid hagejad Handelsgericht Wienis (Viini kaubanduskohus) kehtestada kostja suhtes hagi tagamise korras keeld vahendada oma klientidele juurdepääsu veebilehele kino.to, juhul kui klientidele antakse kõnealusel veebilehel juurdepääs täies pikkuses filmidele või katkenditele filmidest, millega seotud õigused kuuluvad hagejatele. Põhinõuet täpsustati täiendavate nõuetega, mis ei piira põhinõuet ja mis puudutavad teatavaid näitlikke blokeerimismeetmeid (nt domeeni DNS‑i blokeerimine või veebilehe praeguse IP‑aadressi blokeerimine; seda siiski alles pärast nende teatavakstegemist hagejate poolt).

13.      Hagejad tuginesid nõude esitamisel UrhG § 81 lõikele 1a ja märkisid põhjenduseks, et kostja vahendab ebaseaduslikult kättesaadavaks tehtud sisu. Hagejate arvates tuleb juurdepääsu vahendamine ära keelata. Konkreetseid meetmeid tuleb hinnata alles täitemenetluses. Kostja väidab seevastu, et ta ei ole veebilehe kino.to haldajatega mingil viisil seotud ja ta võimaldab juurdepääsu internetile ainult oma klientidele, kes ei tegutse ebaseaduslikult. Peale selle ei ole veebilehele juurdepääsu üldine blokeerimine võimalik ning seda ei saa temalt nõuda. Taotletud konkreetsed meetmed on seevastu ebaproportsionaalsed.

14.      Handelsgericht Wien keelas 13. mai 2011. aasta määrusega kostjal anda oma klientidele juurdepääsu veebilehele kino.to, juhul kui seal tehakse kättesaadavaks hagejate nimetatud filmid, nähes selleks eelkõige ette domeeni DNS‑i blokeerimise ning praeguste ja tulevikus kostja märgitud IP‑aadresside blokeerimise. Handelsgericht Wien pidas seejuures tõendatuks, et kummagi meetme rakendamine ei nõua erilisi jõupingutusi, kuid nendest on võimalik väga kergesti mööda hiilida. Sellest hoolimata kujutavad need endast kõige tõhusamaid meetmeid juurdepääsu tõkestamiseks. Ei ole tõendatud, et kino.to jagab oma IP‑aadressi serveritega, mille sisu on kättesaadavaks tehtud seaduslikult. Kumbki pool esitas nimetatud kohtumääruse peale määruskaebuse.

15.      Veebileht kino.to lõpetas tegevuse 2011. aasta juunis pärast seda, kui Saksa õiguskaitseasutused olid võtnud meetmeid veebilehe haldaja vastu.

16.      Määruskaebust menetlenud Oberlandesgericht Wien (Viini apellatsioonikohus) muutis esimese astme kohtu määrust 27. oktoobri 2011. aasta määrusega nii, et ta keelas juurdepääsu andmise veebilehele kino.to, jättes ette kirjutamata konkreetsed meetmed. Kohtu sõnul on UrhG § 81 lõikega 1a üle võetud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 ja seda tuleb tõlgendada kooskõlas liidu õigusega direktiivi 2001/29 põhjenduse 59 tähenduses. Kohtu arvates võimaldab kostja oma klientidele juurdepääsu ebaseaduslikult kättesaadavaks tehtud sisule ja on seega vahendaja seaduse tähenduses, sõltumata sellest, kas tema kliendid ise tegutsesid ebaseaduslikult. Kostjal tuleb keelata hagejate intellektuaalomandi õiguste rikkumine üldiselt, kirjutamata ette konkreetseid meetmeid. Kohtumäärusega tehakse kostjale ülesandeks teatud tulemuse saavutamine (hoida ära intellektuaalomandi õiguste rikkumine). Tulemuse saavutamiseks vajalike vahendite valik on kostja ülesanne, kes peab selleks võtma kõik võimalikud ja jõukohased meetmed. Seda, kas rikkumise vältimiseks ette nähtud meede on ebaproportsionaalne, nagu väidab kostja, tuleb hinnata alles täitemenetluses, mille käigus hinnatakse küsimust, kas on rakendatud kõiki jõukohaseid meetmeid või on määrust rikutud.

17.      Kostja esitas kõnealuse kohtumääruse peale kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), millega palub jätta hagejate kõik nõuded rahuldamata.

III. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

18.      Oberster Gerichtshof peatas menetluse ja esitas Euroopa Liidu Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes teeb ilma autoriõiguse omaja loata internetis üldsusele kättesaadavaks autoriõigusega kaitstavaid teoseid (direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 2), kasutab selliste isikute teenuseid, kes pakuvad internetiühendust isikutele, kellel on juurdepääs kõnealustele autoriõigusega kaitstavatele teostele?

2.      Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas reprodutseerimine isiklikuks tarbeks (direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b) ja reprodutseerimine, mis on vajalik siirdamiseks või toimub juhuslikult (direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 1), on lubatav vaid siis, kui reprodutseeritavat teost on reprodutseeritud, levitatud või üldsusele kättesaadavaks tehtud seaduslikult?

3.      Kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav ja sellest tulenevalt tuleb veebilehe kasutajale internetiühendust pakkuva isiku suhtes kohaldada kohtu ettekirjutusi kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3, siis kas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt selles sätestatud nõudega kaaluda asjassepuutuvate isikute põhiõigusi on kooskõlas, et internetiühenduse pakkuja suhtes kehtestatakse (konkreetseid meetmeid ette kirjutamata) üldine keeld pakkuda oma klientidele juurdepääsu teatavale veebilehele seni, kuni veebilehel tehakse teoseid üldsusele kättesaadavaks eranditult või valdavalt õiguste omaja loata, juhul kui internetiühenduse pakkuja saab selle keelu rikkumise eest määratavaid sunnivahendeid vältida, tõendades, et ta on võtnud kõik jõukohased meetmed?

4.      Kui kolmandale küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt selles sätestatud nõudega kaaluda asjassepuutuvate isikute põhiõigusi on kooskõlas, et internetiühenduse pakkujale pannakse kohustus võtta teatavaid meetmeid, et raskendada oma klientide juurdepääsu veebilehele, mille sisu on kättesaadavaks tehtud ebaseaduslikult, juhul kui kõnealused meetmed nõuavad küllaltki suuri jõupingutusi, ent nendest on võimalik kergesti mööda hiilida ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta?”

19.      Hagejad, kostja, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

20.      Kohtuistungil, mis toimus 20. juunil 2013, esitasid oma seisukohad hagejad, kostja, Austria Vabariik ja komisjon.

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Esialgsed kaalutlused ja tehniline taust

21.      Vaid vähesed leiutised on meie harjumusi ja meediatarbimist nii põhjalikult muutnud kui internet. Võrk, mis meile tuntud kujul leiutati vähem kui 30 aastat tagasi,(9) võimaldab ülemaailmset suhtlust ja teabevahetust. Uued kommunikatsioonivormid on väga lühikese aja jooksul muutunud meile nii enesestmõistetavaks, et arvamusvabadusega tegeleva ÜRO eriraportööri arvates on interneti võimaldatud juurdepääs teabele demokraatlikus ühiskonnas väga oluline.(10)

22.      Uued tehnoloogiad annavad siiski võimaluse ka kuritarvitamiseks. Iseäranis kehtib see autoriõiguse rikkumise kohta internetis. Seejuures on vaid harva tegemist nii ilmselgete juhtumitega nagu käesolevas kohtuasjas. Hagejate andmetel tehti veebilehel kino.to, millel oli iga päev teinekord isegi üle 4 miljoni kasutaja, ilma autoriõiguse omajate loata kättesaadavaks rohkem kui 130 000 filmi, mida sai voogedastuse kaudu vaadata või alla laadida. Veebilehe haldajad said kasu pakkumisega seotud reklaamituludest, mille suurus aastas oli mitu miljonit eurot, enne kui veebileht pärast informaatori esitatud teabe alusel algatatud uurimist, mille viis läbi Generalstaatsanwaltschaft Dresden (Dresdeni peaprokuratuur), 2011. aasta juunis suleti. Ükski asjaosaline ei pea veebilehe sisu seaduslikuks, selle haldajaid on autoriõigusega kaitstavate teoste ärilisel eesmärgil loata realiseerimise eest Saksamaa Liitvabariigis juba kriminaalkorras karistatud.(11)

23.      Autoriõiguse omajad protesteerivad veebilehtede vastu, millega rikutakse massiliselt autoriõigust. Veebilehtede telgitagused niiditõmbajad ja neile internetiühenduse pakkujad tegutsevad aga sageli väljaspool Euroopa Liitu asuvates riikides või varjavad oma identiteeti. Autoriõiguse omajad püüavad seetõttu oma eesmärki saavutada ettekirjutuste taotlemisega internetiühenduse pakkujate tegevuse vastu, et sundida neid ebaseaduslikku pakkumist blokeerima. Paljudes liikmesriikides toimub elav arutelu internetiühenduse pakkujatele esitatavate blokeerimiskorralduste õigusliku lubatavuse üle.(12)

24.      Debati muudab keerukaks asjaolu, et veebilehtede blokeerimine internetiühenduse pakkujate poolt on seotud tehniliste probleemidega.(13) Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab seoses sellega eelkõige IP‑aadressi blokeerimise ja DNS‑i blokeerimise võimalust.

25.      IP‑aadressid on numbrilised aadressid, mis omistatakse internetis ühendatud seadmetele, et võimaldada nende vahel sidet.(14) Internetiühenduse pakkuja teostatud blokeeringu puhul jäävad blokeeritud IP‑aadressile tehtud päringud internetiühenduse pakkuja poolt edastamata. DNS‑i (domain name system) blokeerimine puudutab seevastu domeeninimesid, mida kasutavad kasutajad raskesti käsitsetavate IP‑aadresside asemel. DNS‑serverid, mida haldavad kõik internetiühenduse pakkujad, n-ö tõlgivad domeeninimed IP‑aadressideks. DNS‑i blokeerimise puhul on selline tõlkimine takistatud. Lisaks neile kahele veebilehe blokeerimise meetodile saab internetiühenduse pakkuja kogu internetiliiklust ümber suunata ja filtreerida ka puhverserveri kaudu. Kõigist neist meetoditest on siiski võimalik mööda hiilida.(15) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelduste kohaselt saavad kasutajad ebaseaduslikule veebilehele kergesti juurdepääsu ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta. Ebaseadusliku veebilehe haldajad saavad selle kättesaadavaks teha ka mõnel muul aadressil.

26.      Euroopa Liidu seadusandja kehtestas direktiiviga 2001/29 erisätted autoriõiguse kaitse kohta infoühiskonnas. Direktiiviga ühtlustatakse sellised autoriõiguste hulka kuuluvad õigused nagu reprodutseerimisõigus (artikkel 2), õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha (artikkel 3) ning levitamisõigus (artikkel 4) ning nähakse ette erandid ja piirangud (artikkel 5), lisaks sellele sätestab direktiiv, et liikmesriigid näevad kõnealuses direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise korral ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid, eelkõige ka õiguste omaja võimaluse taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, „kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks” (artikkel 8, eelkõige artikli 8 lõige 3). Ka direktiiv 2004/48 kohustab liikmesriike sätestama õiglasi, tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid meetmeid intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks (artikkel 3), sealhulgas ka kohtulikke tõkendeid (artikkel 11).

27.      Samal ajal on seadusandja siiski silmas pidanud ka interneti infrastruktuuri erilist tähtsust ja võtnud vastu direktiivi 2000/31 artiklid 12–15, mis käsitlevad vahendajate vastutust seoses elektroonilise kaubandusega, mille kohaldamist ei mõjuta direktiivi 2001/29 põhjenduse 16 kohaselt see direktiiv ega sama direktiivi artikli 2 lõike 3 punkti a kohaselt direktiiv 2004/48. Neist sätetest hoolimata peavad internetiühenduse pakkujad neile teadaoleva ebaseadusliku sisu käsitlemisel järgima eri liikmesriikides erinevaid eeskirju.(16)

28.      Veebilehtede blokeerimine kujutab endast lõpuks põhiõiguse rikkumist ja seda tuleb uurida ka sellest aspektist.

B.      Vastuvõetavus

29.      Esmapilgul võib käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuses kahelda. Põhikohtuasja hagejad paluvad kehtestada kostja suhtes hagi tagamise korras keeld pakkuda juurdepääsu veebilehele, mis ei ole juba alates 2011. aasta juunist enam kättesaadav. Eelkõige võib kahelda õiguskaitse vajaduses.

30.      Eelotsusetaotlus on siiski vastuvõetav. Seoses sellega tuleb meenutada eeskätt seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib ELTL artikli 267 alusel esitada küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta, kui ta leiab, et eelotsus on vajalik asjas otsuse langetamiseks. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale peab siseriiklik kohus, kelle menetluses on kohtuasi, kohtuasja eripära arvesse võttes hindama eelotsuse vajalikkust ja Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.(17)

31.      Euroopa Kohus kaldub sellest põhimõttest kõrvale vaid siis, kui on ilmselge(18), et liidu õigusnormi tõlgendamine on pooleli olevas kohtuasjas tähtsusetu, esitatud küsimused on pelgalt hüpoteetilist laadi(19) või on käesolev kohtuasi koguni kunstlikult loodud.(20)

32.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel peab ta siiski tegema otsuse olukorra põhjal, mis valitses esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal, seega ajal, kui vaidlusalusele veebilehele oli veel juurdepääs. Seda arvestades on tegemist tegeliku kohtuvaidlusega, mille lahendamiseks on esitatud küsimused kahtlemata olulised.

C.      Esimene eelotsuse küsimus

33.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et internetiühenduse pakkujat, kes pakub kasutajale juurdepääsu direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 2 rikkuvale teosele, saab käsitada vahendajana, kelle teenuseid autoriõiguse rikkuja „kasutab”.

34.      Kui see on nii, saab ettekirjutusi kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 3 teha ka veebilehe kasutajale internetiühendust pakkuva isiku suhtes ja mitte üksnes selle internetiühendust pakkuva isiku suhtes, kes pakub juurdepääsu ebaseaduslikule veebilehele. Selle internetiühenduse pakkuja suhtes ettekirjutuse tegemise lubatavust võib teoreetiliselt põhjendada kahe võimaliku argumenteerimisviisiga, mis moodustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahe esimese küsimuse tausta. Esiteks – see on esimese küsimuse mõte – võib esitada argumendi, et ettekirjutuse kohaldamine veebilehe kasutajale internetiühendust pakkuva isiku suhtes on lubatav, kuna tema puhul on tegemist vahendajaga, kelle teenuseid kasutavad ebaseaduslike veebilehtede haldajad autoriõiguse rikkumiseks. Teiseks – seda arvestades esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimuse – saab sellist ettekirjutust aga põhjendada ka sellega, et internetiühenduse pakkuja kliendid, kes sisenevad ebaseaduslikele veebilehele, käituvad ise õigusvastaselt, millest tulenevalt kasutavad internetiühenduse pakkuja teenuseid autoriõiguse rikkumiseks tema enda kliendid, mis omakorda annab aluse normi kohaldamiseks.

35.      Hagejad, Itaalia, Madalmaad, Ühendkuningriik ja komisjon leiavad, et isik, kes teeb ilma õiguste omaja loata internetis kättesaadavaks autoriõigusega kaitstava teose, kasutab selle isiku teenuseid, kes pakub internetiühendust teosele juurdepääsu omavatele isikutele. Ka eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub asuma sellele seisukohale. Üksnes kostja on teistsugusel arvamusel.

36.      Ka mina leian, et veebilehe kasutajale internetiühendust pakkuvat isikut tuleb käsitada vahendajana, kelle teenuseid kasutavad kolmandad isikud autoriõiguse rikkumiseks. See tuleneb asjaomase õigusnormi sõnastusest, ülesehitusest ning mõttest ja eesmärgist. Enne nende analüüsimise juurde asumist annan ülevaate senisest kohtupraktikast.

1.      Euroopa Kohtu senine praktika

37.      Euroopa Kohus on juba enne käesoleva kohtuasja lahendamist käsitlenud küsimust, milline tähtsus on internetiühendust pakkuval isikul kui vahendajal, „kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse […] rikkumiseks” direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses.

38.      Kohtuasjas LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten sedastas Euroopa Kohus õigesti, et „ühenduse pakkujat, kes võimaldab kasutajatele üksnes internetiühendust, kuid ei osuta muid teenuseid, nagu eelkõige e‑posti teenus, FTP‑teenus või failivahetusteenus, ega teosta kasutatava teenuse üle õiguslikku ega faktilist kontrolli, tuleb pidada „vahendajaks” direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses.”(21)

39.      Euroopa Kohus põhjendas seda väitega, et internetiühenduse pakkuja osutab kliendile teenust, mida kolmas isik saab kasutada autoriõiguse rikkumiseks See tuleneb ka direktiivi 2001/29 põhjendusest 59, kuna internetiühenduse pakkuja annab internetile juurdepääsu tagamisega võimaluse rikkumise toimepanekuks. Lõpuks nähtub see ka sama direktiivi eesmärgist tagada autoriõiguse tõhus kaitse.(22) Erinevalt käesolevast kohtuasjast olid eespool viidatud kohtuasja esemeks nn failivahetussüsteemid, mille puhul pakuvad internetiühenduse pakkuja teenuste kasutajad ise samuti internetis teoseid, millega rikutakse autoriõigust.

40.      Kohtuasjas LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten esitatud tõlgendus direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 kohta leidis kinnitust kohtuasjas Scarlet Extended. Viidatud kohtuasjas märkis Euroopa Kohus veel, et vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3 ja direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmandale lausele on intellektuaalomandi õiguste omajatel võimalik nõuda kohtu ettekirjutust vahendajatele nagu internetiteenuse pakkuja, mis mitte ainult ei aita lõpetada juba toimunud intellektuaalomandi õiguste rikkumisi, vaid aitavad ära hoida ka uusi rikkumisi.(23)

41.      Ka interneti suhtlusportaalide haldajad loetakse Euroopa Kohtu praktika kohaselt „vahendajateks” direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses.(24)

42.      Seega võib kokkuvõtlikult sedastada, et Euroopa Kohtu praktikas on juba selgitatud, et internetiühenduse pakkujad võivad põhimõtteliselt olla „vahendajad, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse […] rikkumiseks” direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses ja seega viidatud õigusnormis sätestatud ettekirjutuse adressaadid. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib, ei ole seni siiski selgitatud, kas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 näeb ettekirjutuse kohaldamise internetiühenduse pakkuja suhtes ette ka juhul, kui see ei võimalda juurdepääsu internetile mitte isikule, kes ise rikub autoriõigust, vaid ainult ebaseadusliku pakkumise kasutajatele, seega kas (sätte sõnastuse kohaselt) autoriõigust rikkuva veebilehe haldaja kasutab autoriõiguste rikkumise toimepanekuks veebilehe kasutajatele internetiühendust pakkuvate isikute teenuseid.

2.      Sätte tõlgendamine

a)      Sõnastus

43.      Kostja leiab, et internetiühenduse pakkuja ei saa olla ettekirjutuse adressaat direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses, kuna autoriõiguse rikkujaga lepingulise suhte puudumise tõttu ei ole tal võimalust rikkujale mõju avaldada ja õiguste rikkumine, mis seisneb teose üldsusele kättesaadavaks tegemises, on toime pandud ilma internetiühenduse pakkuja osaluseta. Internetiühenduse pakkuja teenuseid ei kasuta seega „kolmandad isikud […] autoriõiguse […] rikkumiseks” direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 tähenduses. Sõna „kasutavad” sedavõrd lai tõlgendus hõlmaks lõpuks ka elektrienergia, kullerteenuste jm pakkujaid.

44.      See lähenemisviis ei veena mind. Nagu juba korduvalt märgitud, peab vastavalt artikli 8 lõikele 3 olema võimalik taotleda ettekirjutust vahendajatele, „kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse […] rikkumiseks”. Järelikult ei sea nimetatud säte sõnaselgelt tingimuseks, et vahendaja ja autoriõigust rikkuva isiku vahel on lepinguline suhe.(25)

45.      Küsitav on siiski, kas ebaseadusliku teabe kasutajale internetiühendust pakkuva isiku teenuseid „kasutab” autoriõiguse rikkumiseks ka isik, kes tegi selle teabe üldsusele kättesaadavaks ja rikkus seega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 2.

46.      Selles eelotsusetaotluse esitanud kohus ja kostja kahtlevad, kuna direktiivi 2001/29 artikli 3 teokoosseis on täidetud niipea, kui autoriõigust rikkuva veebilehe haldaja on veebilehe internetiühenduse pakkuja kaudu internetis kättesaadavaks teinud.

47.      On kindlasti õige, et veebilehe haldajale internetiühendust pakkuva isiku poolt aktiveeritud veebileht on direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 2 tähenduses juba „üldsusele kättesaadavaks” tehtud „sellisel viisil, […] et isik pääseb [sellele] ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal”. Siiski annavad isikutele ligipääsu veebilehele esmajoones need isikud, kes pakuvad neile internetiühendust. Võib küll ette kujutada, et teatava konkreetse internetiühendust pakkuva isiku äralangemisel ei kao juurdepääs veebilehele, kuid kollektiivina on internetiühenduse pakkujad internetikasutajatele vajalikud, et saaks rääkida internetis „üldsusele kättesaadavaks tegemisest”.(26) Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta õigesti, et kättesaadavaks tegemine muutub faktiliselt oluliseks alles siis, kui internetikasutajad saavad internetile juurdepääsu.

48.      See tähendab siiski, et asjaomase sätte sõnastuse kohaselt kasutab õiguste rikkuja autoriõiguse rikkumiseks ka neid teenuseid, mida osutab internetikasutajale internetiühenduse pakkuja,(27) sõltumata sellest, kas õiguste rikkujal endal on internetiühenduse pakkujaga lepinguline suhe.

b)      Kontekst

49.      Ka asjaomase sätte kontekst räägib sellise tõlgenduse kasuks.

50.      Sellega seoses tuleb kõigepealt viidata direktiivi 2001/29 põhjendusele 59, mille kohaselt „võivad kolmandad isikud õiguste rikkumiseks üha enam kasutada vahendajate teenuseid. Paljudel juhtudel on vahendajatel kõige hõlpsam võimalus selline õigusi rikkuv tegevus lõpetada. Kõikidest muudest võimalikest sanktsioonidest ja õiguskaitsevahenditest olenemata peaks õiguste valdajatel olema võimalus taotleda ettekirjutust sellise vahendaja tegevuse vastu, kes pakub võrgu kaudu teost või muud objekti, millega seotud õigusi on rikkunud kolmas isik [kes edastab võrgu kaudu kolmanda isiku poolt autoriõigusega kaitstud teose või muu objekti suhtes toime pandud rikkumisi]” [täpsustatud tõlge].

51.      Viidatud põhjendus teeb arusaadavaks, et direktiiv 2001/29 käsitab vahendajaid autoriõiguse rikkumise lõpetamiseks võetavate meetmete kõige kohasemate adressaatidena eelkõige seetõttu, et vahendajad edastavad andmeid „võrgu kaudu”. Sõnastusest selgub, et seejuures ei ole tingimata tegemist andmete esmakordse võrgu kaudu edastamisega, vaid ka edasise võrgu kaudu edastamisega. Veelgi selgemini tuleb see välja direktiivi inglis- ja hispaaniakeelse versiooni põhjal: „who carries a third party’s infringement of a protected work […] in a network” ja „que transmita por la red la infracción contra la obra […] cometida por un tercero”. Seega käsitatakse aga internetikasutajatele internetiühenduse pakkujaid samuti ettekirjutuse võimalike adressaatidena.

52.      Vahendajate vastutust käsitlevad sätted, mis sisalduvad direktiivis 2000/31, ei takista põhimõtteliselt kohaldada internetiühenduse pakkujate suhtes ettekirjutusi direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel. Direktiivi 2000/31 artikkel 12 sisaldab küll erinorme vahendajate vastutuse kohta juhul, kui tegemist on pelgalt teabe edastamisega. Nimetatud artikli lõike 3 kohaselt ei mõjuta erinormid sõnaselgelt kohtu või haldusasutuse võimalust nõuda teenusepakkujalt rikkumise lõpetamist.

53.      Internetiühenduse pakkujale ettekirjutuse tegemise võimalus on sätestatud ka direktiivis 2004/48, mille artikli 11 kolmas lause näeb samuti ette võimaluse nõuda kohtulikke tõkendeid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutas kolmas isik intellektuaalomandi õiguste rikkumisel.

54.      Järelikult toetab ka süstemaatiline tõlgendus järeldust, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõige 3 käsitab internetiühenduse pakkujaid ettekirjutuse võimalike adressaatidena ka siis, kui nad ei ole isikud, kes pakuvad internetiühendust õiguste rikkujale, vaid isikud, kes pakuvad internetiühendust autoriõigust rikkuvate veebilehtede kasutajatele.

c)      Mõte ja eesmärk

55.      Ka asjaomase sätte mõte ja eesmärk toetavad eeldust, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et õiguste rikkuja kasutab internetikasutajale internetiühendust pakkuva isiku teenuseid.

56.      Selline tõlgendus on kooskõlas seadusandja tahtega tagada autoriõiguse kõrgetasemeline kaitse.(28) Seadusandja tahte kohaselt on autoriõiguse kaitse „tugev ja tõhus” süsteem vajalik, et tagada Euroopa kultuuri loov tegevus.(29)

57.      Direktiivi 2001/29 eesmärk on tagada kõrgetasemeline kaitse just infoühiskonna probleeme arvestades.(30) Nagu nähtub direktiivi 2001/29 põhjendusest 59, leidis seadusandja tehnika arengut arvestades, et paljudel juhtudel on vahendajal kõige hõlpsam takistada ebaseadusliku teabe edastamist. Näide, mille puhul teeb väljaspool Euroopa Liitu asuvas riigis tegutsev internetiühenduse pakkuja internetis kättesaadavaks veebilehe, selgitab, miks asetab seadusandja võtmepositsiooni just vahendaja: sellisel juhul ei ole sageli võimalik võtta õiguslikke meetmeid veebilehe ja selle haldajate suhtes. Vahendaja kujutab endast sobivat pidepunkti.

58.      On ilmselge, et vahendajat, kellel ei ole autoriõiguse rikkujaga lepingulist suhet, ei saa mingil juhul teha õiguse rikkumise lõpetamise eest tingimusteta vastutavaks. Tehes ettepanekud kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele vastamiseks, käsitlen lühidalt ka tingimusi, mida tuleb sellega seoses arvesse võtta.

59.      Seega on vastus esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes teeb ilma autoriõiguse omaja loata internetis üldsusele kättesaadavaks autoriõigusega kaitstavaid teoseid ja rikub seega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 2 sätestatud õigusi, kasutab selliste isikute teenuseid, kes pakuvad internetiühendust isikutele, kellel on juurdepääs kõnealustele autoriõigusega kaitstavatele teostele. Kuna vastan esimesele eelotsuse küsimusele jaatavalt, asun kohe käsitlema kolmandat küsimust.

D.      Kolmas eelotsuse küsimus

60.      Kolmas eelotsuse küsimus on juba sõnastuse poolest mitmetahuline. See koosneb kahest osast. Nii küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esmalt, kas liidu õigusega, eeskätt põhiõigustega on kooskõlas, et internetiühenduse pakkuja suhtes kehtestatakse direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel üldine kohtulik keeld pakkuda oma klientidele juurdepääsu teatavale veebilehele, millel tehakse teoseid üldsusele kättesaadavaks eranditult või valdavalt õiguste omajate loata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tähistab selliselt sõnastatud kohtu ettekirjutust sõnaga „tulemuse saavutamise keeld”, millega peetakse silmas seda, et ettekirjutuse adressaat peab hoidma ära teatud tulemuse (nimelt juurdepääsu veebilehele), nimetamata meetmeid, mida ettekirjutuse adressaat peab sel eesmärgil võtma.(31)

61.      See küsimus kerkib aga – see on küsimuse teine osa – menetlusõiguse erinorme arvestades. Internetiühenduse pakkuja saab nimelt „tulemuse saavutamise keelu” rikkumise tõttu määratavaid sunnivahendeid vältida, tõendades, et ta on võtnud kõik jõukohased meetmed keelu järgimiseks. Selle osa taustaks on siseriiklikud erinormid, mis käsitlevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas asjas kirjeldatud ettekirjutuse tegemist ja täitmist.

62.      Järgnevalt annan kõigepealt ülevaate asjaosaliste arvamusest, seejärel pean parema arusaadavuse huvides kohaseks kirjeldada lühidalt ja lihtsustatult siseriiklikke õigusnorme. Lõpuks annan küsimusele õigusliku hinnangu.

1.      Asjaosaliste seisukohad

63.      Asjaosalised on eelotsuse küsimuse suhtes erineval seisukohal.

64.      Itaalia, Madalmaad ja Ühendkuningriik leiavad, et siseriiklikud kohtud peavad igal konkreetsel juhul hindama kohtu ettekirjutuse liiki, arvestades teatud nõudeid, esmajoones proportsionaalsuse põhimõtet ja mõistlikku tasakaalu asjassepuutuvate isikute õiguste vahel. Itaalia ja Madalmaad käsitlevad kolmandat ja neljandat eelotsuse küsimust koos.

65.      Hagejad ja Austria Vabariik on arvamusel, et tulemuse saavutamise keeld on ka konkreetseid menetlusnorme arvestades liidu õigusega kooskõlas. Hagejad põhjendavad seda huviga kasutada autoriõiguse rikkumise korral tõhusaid õiguskaitsevahendeid ja kohtupraktika tehnilis-neutraalse lähenemisviisiga. Menetlusega seoses ei saa teha etteheiteid, kuna siseriiklikud kohtud on blokeerimiskorralduse tegemisel hinnanud proportsionaalsust, nimelt uurinud küsimust, kas vaidlusalusel veebilehel tehakse teoseid üldsusele kättesaadavaks eranditult või valdavalt õiguste omajate loata. Internetiühenduse pakkuja peab taluma teadmatust seoses meetmetega, mis võetakse ilmselgete rikkumiste ja taotletava uutele tehnoloogiatele ligipääsu tõttu. Internetiühenduse pakkuja õigustatud huve võetakse arvesse täitemenetluses. Ka Austria leiab, et autoriõiguse massilise rikkumise korral on menetlus tõhusa õiguskaitse huvides lubatav, kuna internetiühenduse pakkujal on lihtsam kui õiguste omajal valida õiget blokeerimismeedet.

66.      Kostja ja komisjon leiavad, et tulemuse saavutamise keeld ei ole kirjeldatud menetlusnorme arvestades lubatav. Kostja arvates ei vasta üldine tulemuse saavutamise keeld nõuetele, mis on kehtestatud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 käsitleva kohtupraktikaga. Internetiühenduse pakkujal ei ole õiguste rikkujaga lepingulist suhet. Tulemuse saavutamise keeld paneks talle ebaõiglaselt kohustuse hinnata küsimust, milliseid blokeerimismeetmeid saab temalt nõuda, kusjuures valed hinnangud on seotud riskiga kanda vastutust tulemuse saavutamise keelu eest või klientide ees. Komisjon leiab, et proportsionaalsuse põhimõtet on rikutud, kuna siseriiklik kohus ei saa läbi viia proportsionaalsuse kontrolli, kuna talle ei ole teada vajalike meetmete ulatus. Sunnivahendite vältimise võimalus ei asenda proportsionaalsuse nõuetekohast kontrolli ettekirjutuse tegemisel.

2.      Austria õigus

67.      Et mõista paremini eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusega seotud menetlusnorme, pean kohaseks esitada mõned selgitused Austria õiguse kohta.(32)

68.      Et kaitsta absoluutseid õigusi, seega selliseid õigusi, mida õigustatud isik võib kasutada igaühe suhtes(33), näeb Austria õigus põhimõtteliselt ette võimaluse kehtestada tulemuse saavutamise keeld. Kostja selgituste kohaselt kehtestatakse tulemuse saavutamise keeld üldjuhul isiku suhtes, kes rikub absoluutset õigust otseselt. See kohustab adressaati hoidma ära teatavat tulemust. Milliseid vahendeid tulemuse saavutamise takistamiseks kasutada, jäetakse seejuures adressaadi enda otsustada. Seda, kas tulemuse saavutamise täielik ärahoidmine on üldse võimalik ja kas selleks vajalikud meetmed võtavad asjakohaselt arvesse asjaosaliste põhiõigusi, enne tulemuse saavutamise keelu kehtestamist ei hinnata.(34)

69.      Kui tulemus, mida soovitakse ära hoida, esineb (käesoleval juhul tähendab see seda, et kasutaja saab juurdepääsu veebilehele), on tegemist tulemuse saavutamise keelu rikkumisega ja tulemuse saavutamise keelu adressaadi suhtes saab (täitemenetluse raames) taotleda sunnivahendi määramist.(35) Taotlev pool kannab Austria Vabariigi selgituste kohaselt tõendamiskoormist rikkumise tõendamisel. Alles täitemenetluse käigus saab tulemuse saavutamise keelu adressaat hagi esitamisega tõendada, et ta on keelu täitmiseks võtnud kõik talle jõukohased meetmed, ja vältida seeläbi sunnivahendit.

70.      Esmapilgul näib olevat parem hinnata eraldi, kas tulemuse saavutamise keeld ja menetlusõiguse erinormid on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Siiski pakub käesolevas asjas kõne all olev tulemuse saavutamise keeld täitemenetluses tagantjärele võimalust sunnivahendit vältida. See kujutab endast (hoolimata internetiühenduse pakkuja jaoks väga ebasoodsatest menetlusõiguse erinormidest) võrreldes puhtakujulise tulemuse saavutamise keeluga leebemat meedet. Jättes käsitlemata menetlusõiguse muud erinormid, käsitlen järgnevalt ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud küsimust, kas tulemuse saavutamise keeld koos hilisema vältimisvõimalusega on Euroopa Liidu õiguse kohaselt lubatav.

3.      Õiguslik hinnang

71.      Minu arvates ei ole tulemuse saavutamise keeld, mis kehtestatakse võetavaid meetmeid ette kirjutamata internetiühenduse pakkuja suhtes, kellel ei ole õiguste rikkujaga lepingulist suhet, kooskõlas direktiivi 2001/29 artikli 8 lõiget 3 puudutavas kohtupraktikas kehtestatud nõuetega. Võimalus hiljem toimuvas täitemenetluses tõendada, et keelu täitmiseks vajalikud meetmed ei ole jõukohased, ei taga tulemuse saavutamise keelu kooskõla liidu õigusega.

72.      Selliste ettekirjutuste tingimused ja alused, mida liikmesriigid peavad kohaldama vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikele 3, samuti seejuures kehtivad eeldused ja menetluse kord on põhimõtteliselt liikmesriikide siseriikliku õiguse ese. See tuleneb direktiivi 2001/29 põhjendusest 59 ja samamoodi direktiivi 2004/48 põhjendusest 23.(36)

73.      Liikmesriigid ei või ettekirjutusi siiski kohaldada täielikult oma äranägemise järgi. Kohtupraktika kohaselt peavad nii sellised siseriiklikud normid kui ka nende kohaldamine siseriiklike kohtute poolt olema vastavuses piirangutega, mis tulenevad direktiividest 2001/29 ja 2004/48 ning õigusallikatest, millele need direktiivid viitavad.(37) Alati tuleb arvestada põhiõigusi kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 51 lõikega 1 ja Euroopa Liidu lepingu artikliga 6.

74.      Järgnevalt käsitlen liikmesriikide kaalutlusõiguse kolme piirangut ja hindan neid selles järjekorras, mida kasutati viidatud kohtupraktikas: direktiivi tõlgendamine selle eesmärkide tõhusa järgimise tähenduses, direktiivi 2000/31 artikli 15 lõige 1 ja põhiõigused. Viimati nimetatud takistavad käesolevas asjas hindamisele kuuluva meetme kohaldamist.

a)      Autoriõiguse tõhus kaitse

75.      Esmalt on vaja arvestada, et direktiivi 2001/29 tuleb tõlgendada nii, et on võimalik saavutada sellega taotletav eesmärk, seega autoriõiguse tõhus kaitse (artikli 1 lõige 1).(38) Vastavalt artikli 8 lõikele 1 peavad sanktsioonid olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad”.(39) Peale selle näeb direktiivi 2004/48 artikkel 3 ette, et meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks on õiglased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu. Sellest tuleneb muu hulgas, nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, et liikmesriigid peavad ette nägema meetmeid, mis mitte ainult ei aita lõpetada juba toimunud rikkumisi, vaid aitavad ära hoida ka uusi rikkumisi.(40)

76.      Teisalt, ja nagu proportsionaalsuse ja õigluse nõuetele viitamisega juba mõista antud, peavad meetmed tagama õiglase tasakaalu asjaosaliste õiguste ja huvide vahel, nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud alates kohtuasjast Promusicae.(41)

b)      Direktiivi 2000/31 artikli 15 lõige 1

77.      Lisaks tuleb arvestada direktiivi 2000/31 artikli 15 lõiget 1, mille kohaselt ei kehtesta liikmesriigid teenusteosutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid. Vastavalt direktiivi 2001/29 põhjendusele 16 ja direktiivi 2004/48 artikli 2 lõike 3 punktile a ei mõjuta nimetatud direktiivid seda sätet (artikli 15 lõige 1).(42)

78.      Sellise lubamatu meetmega oleks tegemist juhul, kui kohus oleks teinud internetiühenduse pakkujale ülesandeks aktiivselt otsida õigusi rikkuva veebilehe võimalikke koopiaid teiste domeeninimede all või filtreerida kõiki oma võrgus edastatavaid andmeid, et teha kindlaks, kas need kujutavad endast konkreetsete autoriõigusega kaitstavate filmide edastamist, ja edastamine blokeerida. Sellise meetmega ei ole käesoleval juhul siiski tegemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hoopis otsustama konkreetse veebilehe blokeerimise üle. Seega ei ole meede vastuolus direktiivi 2000/31 artikli 15 lõikega 1.

c)      Põhiõigused

79.      Hinnatav meede on siiski vastuolus põhiõigustest tulenevate nõuetega, mis on kohtupraktika(43) kohaselt seatud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel tehtavatele ettekirjutustele. Selles mõttes ei ole meede „õiglane” ega „proportsionaalne” direktiivi 2004/48 artikli 3 tähenduses.

80.      Põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused, millel on vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 1 aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud, kehtivad liikmesriikide jaoks liidu õiguse rakendamisel. Seega on liikmesriigid direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel ettekirjutuste tegemisel kohustatud arvestama põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi. Eelkõige peavad ka liikmesriikide kohtud neid õigusi järgima.(44)

81.      Seejuures tuleb käesoleval juhul ühest küljest arvestada, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel tehtud ettekirjutuse eesmärk on kaitsta autoriõigust. Intellektuaalomandi õiguste kaitse on põhiõigusena ette nähtud põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2.(45) Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole see õigus siiski puutumatu ja selle kaitse ei pea olema tagatud absoluutselt. Pigem peab omandiõiguse kui põhiõiguse, mille raamesse kuuluvad intellektuaalomandi õigused, kaitse olema tasakaalus teiste põhiõiguste kaitsega autoriõiguse omajate kaitseks kehtestatud meetmete osas, et tagada õiglane tasakaal selle õiguse kaitse ja nendest meetmetest mõjutatud isikute põhiõiguste kaitse vahel.(46)

82.      Seoses internetiühenduse pakkujaga, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi artikli 8 lõike 3 alusel võetud meedet, tuleb kõigepealt kontrollida, kas on piiratud sõna- ja teabevabadust (põhiõiguste harta artikkel 11). Käesolevas asjas on küll tegemist internetiühenduse pakkujate klientide sõna- ja teabevabadusega, kuid internetiühenduse pakkuja saab siiski tugineda sellele põhiõigusele tulenevalt oma ülesandest avalikustada oma klientide arvamused ja edastada neile teavet.(47) Seejuures tuleb tagada, et blokeerimismeede puudutab tõepoolest õigusi rikkuvat materjali ja ei esine ohtu, et blokeeritakse juurdepääs seaduslikule materjalile.(48)

83.      Lisaks tuleb kohtupraktika kohaselt arvestada eelkõige internetiühenduse pakkuja ettevõtlusvabadust, mida kaitseb põhiõiguste harta artikkel 16.(49)

84.      Seejuures tuleb vastavalt kohtupraktikale tagada õiglane tasakaal internetiühenduse pakkujale kuuluvate õiguste kaitse ja intellektuaalomandi õiguste kaitse vahel.(50)

85.      Sellisest tasakaalust ei saa rääkida tulemuse saavutamise keelu puhul, mis kehtestatakse internetiühenduse pakkuja suhtes konkreetseid meetmeid ette kirjutamata.

86.      Nagu märkisin juba alguses, tuleb veebilehe blokeerimiseks, seega tulemuse saavutamise keelu võimalikuks täitmiseks kõne alla terve hulk meetmeid. Nende hulka kuuluvad äärmiselt keerukad meetodid, nagu internetiliikluse ümbersuunamine puhverserveri kaudu, aga ka meetmed, mille rakendamine ei ole nii raske. Meetmed erinevad üksteisest märkimisväärselt internetiühenduse pakkuja põhiõigustesse sekkumise intensiivsuse poolest. Peale selle ei ole välistatud, et tulemuse saavutamise keelu täielik täitmine on puht faktiliselt võimatu.

87.      Nagu tõdesin juba eespool, ei ole käesoleval juhul aga tegemist puhtakujulise tulemuse saavutamise keeluga, vaid tulemuse saavutamise keeluga, mille puhul saab keelu adressaat hilisemas täitemenetluses hagi esitamisega tõendada, et ta on võtnud kõik talle jõukohased meetmed tulemuse saavutamise keelu järgimiseks. Tekib küsimus, kas tulemuse saavutamise keelu adressaadile tagantjärele antud kaitsevõimalus tagab vajaliku tasakaalu.

88.      See ei ole nii. Juba loogiliselt võttes ei tule vajaliku tasakaalu „taastamine” kõne alla. Vastavalt kohtupraktikale tuleb põhiõiguste tasakaalu arvestada ettekirjutuse tegemisel. Käesolevas asjas on see ilmselgelt jäetud arvesse võtmata, paljusid põhiõiguste seisukohast tähtsaid kaalutlusi hinnatakse alles hiljem. See on vastuolus nõudega tagada direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 raames tasakaal asjaosaliste õiguste vahel.

89.      Ka internetiühenduse pakkuja olukorra käsitlus näitab, et viidatud menetluslik võimalus ei taga põhiõiguste tasakaalu. Internetiühenduse pakkuja peab taluma enda suhtes ettekirjutuse tegemist, millest ei nähtu, milliseid meetmeid ta võtma peab. Kui ta otsustab oma klientide teabevabaduse huvides vähem intensiivse blokeerimismeetme kasuks, tuleb tal karta sunnivahendi määramist täitemenetluses. Kui ta otsustab intensiivsema blokeerimismeetme kasuks, tuleb tal karta konflikti oma klientidega. Viide sellele, et internetiühenduse pakkuja saab ennast kaitsta täitemenetluses, ei muuda dilemmat, mille ees ta seisab. Teose autor saab küll õigusega viidata sellele, et esineb oht, et veebilehe kaudu rikutakse massiliselt tema õigusi. Internetiühenduse pakkuja ei ole siiski sellistel juhtudel nagu käesolev seotud autoriõigust rikkuva veebilehe haldajatega ja ta ise ei ole autoriõigust rikkunud. Selles mõttes ei saa kõnealuse meetme puhul rääkida õiglasest tasakaalust asjaosaliste õiguste vahel.

90.      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 raames kehtiva nõudega kaaluda asjaosaliste põhiõigusi ei ole kooskõlas, et internetiühenduse pakkuja suhtes kehtestatakse konkreetseid meetmeid ette kirjutamata üldine keeld pakkuda oma klientidele juurdepääsu teatavale veebilehele, mis rikub autoriõigust. See kehtib ka juhul, kui internetiühenduse pakkuja saab selle keelu rikkumise eest määratavaid sunnivahendeid vältida, tõendades, et ta on võtnud kõik jõukohased meetmed.

E.      Neljas eelotsuse küsimus

91.      Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on kolmandas eelotsuse küsimuses käsitlenud tulemuse saavutamise üldise keelu lubatavust, puudutab tema neljas küsimus konkreetseid blokeerimismeetmeid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas nõudega kaaluda põhiõigusi on kooskõlas, et internetiühenduse pakkujale pannakse kohustus võtta konkreetseid meetmeid, et raskendada oma klientide juurdepääsu veebilehele, mille sisu on kättesaadavaks tehtud ebaseaduslikult, seda iseäranis juhul, kui kõnealused meetmed nõuavad küllaltki suuri jõupingutusi ja nendest on võimalik kergesti mööda hiilida ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta. Seejuures huvitavad eelotsusetaotluse esitanud kohut ainult suunised konkreetsete blokeerimismeetmete proportsionaalsuse hindamiseks, kuna sellega seotud asjaolusid ei ole veel lõplikult selgitatud.

92.      Üksnes kostja on arvamusel, et ka konkreetsete blokeerimismeetmete võtmise ettekirjutus ei ole käesoleva kohtuasja asjaoludel kooskõlas asjaosaliste põhiõigustega. Hagejad, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning komisjon leiavad, et konkreetse blokeerimismeetme ettekirjutamine ei ole põhimõtteliselt välistatud, ja esitavad osalt üksikasjalikke selgitusi suuniste kohta, mida siseriiklikud kohtud peavad järgima.

93.      Ka mina leian, et konkreetne blokeerimiskorraldus ei ole käesoleva kohtuasja asjaoludel välistatud.

94.      Nagu eespool juba mainitud, on Euroopa Kohus kehtestanud üksikasjalikud nõuded direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 hindamiseks. Üks nõuetest, mida siseriiklikud asutused ja kohtud peavad järgima, näeb ette, et tuleb tagada õiglane tasakaal autoriõiguse omajatele kuuluvate intellektuaalomandi õiguste kaitse ja internetiühenduse pakkujale kuuluvate põhiõiguste kaitse vahel. Viimati nimetatu puhul võib eeltoodu põhjal tugineda eelkõige ettevõtjate ettevõtlusvabadusele kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 16 ning sõna- ja teabevabadusele (põhiõiguste harta artikkel 11). Viimati nimetatud sättest tulenevalt ei või juurdepääsu blokeerida eeskätt kaitstud teabele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab internetiühenduse pakkuja võetavate konkreetsete blokeerimismeetmetega seotud kulusid ja blokeeringust möödahiilimise võimalust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab seega sõnaselgelt proportsionaalsuse kontrolli. Nimetatud kaalutlused on tähtsad mõlema põhiõiguse hindamisel. Lisaks nõuab ka direktiivi 2004/48 artikli 3 lõige 2, et õiguskaitsevahendid intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks peavad olema proportsionaalsed. Korduste vältimiseks piirdun oma käsitluses järgnevalt põhiõiguste harta artikliga 16, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud küsimust sõna- ja teabevabaduse kohta.

95.      Kohtuasjades Scarlet Extended ja Sabam leidis Euroopa Kohus, et ettekirjutus, mis kohustab internetiühenduse pakkujat rakendama enda kulul keerukat, kulukat ja püsivat filtreerimissüsteemi oma võrgu kaudu edastatavate andmete kontrollimiseks, rikub ilmselgelt asjaomase internetiühenduse pakkuja ettevõtlusvabadust.(51) Konkreetne blokeerimismeede, mis nõuab küllaltki suuri jõupingutusi, võib küll tähendada vähem intensiivset kahjustamist, kuid sellega taotletakse ja see toob kaasa õiguse piiramise ning kujutab endast seega põhiõiguse kaitseala(52) riivet.(53)

96.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei kujuta ettevõtlusvabadus endast siiski absoluutset õigust, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas ja – arvestades ka põhiõiguste harta artikli 16 sõnastust – selle suhtes võivad olla lubatud avaliku võimu sekkumised, millega „võidaks üldistes huvides kehtestada piirangud majandustegevusele”.(54)

97.      Seejuures tuleb arvestada põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud nõudeid, mille kohaselt tohib õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ning proportsionaalsuse põhimõtet järgides. Õiguste ja vabaduste teostamise piiramist seadusega käsitlesin põhjalikult juba oma ettepanekus kohtuasjas Scarlet Extended.(55) Esitatud küsimuse sõnastust arvestades pean kohaseks piirduda käesolevas kohtuasjas proportsionaalsuse küsimust puudutavate selgitustega.

98.      Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei või liikmesriikide poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks võetud meetmed „minna kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb valida kõige vähem piirav meede; tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega”.(56) Sisuliselt vastab see põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 1, mille kohaselt võib piiranguid seada juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

1.      Sobivus

99.      Kõnealused ettekirjutused järgivad autoriõiguse kaitsega ja seega „teiste isikute õiguste” kaitsega põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses kahtlemata õiguspärast eesmärki. Küsitav on siiski, kas need on eesmärgi saavutamiseks sobivad, seega kas need aitavad eesmärki(57) saavutada. Kahtlused tulenevad sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu järelduste kohaselt on blokeerimismeetmetest „võimalik kergesti mööda hiilida ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta”. Nii on internetikasutajatel ühest küljest võimalik ilma suuremate raskusteta blokeerimismeetmest mööda hiilida, teisest küljest saavad autoriõigust rikkuva veebilehe haldajad teha identse veebilehe kättesaadavaks ka mõnel teisel IP‑aadressil ja mõne teise domeeninime all.

100. Minu arvates ei ole need kaalutlused siiski piisavad, et pidada iga konkreetset blokeerimismeedet ebasobivaks. See puudutab esmajoones kasutajate võimalust kõnealusest meetmest mööda hiilida. Paljud kasutajad võivad tõepoolest olla potentsiaalselt võimelised kõnealusest meetmest mööda hiilima. Sellest ei järeldu aga mingil juhul, et iga kasutaja nendest ka tegelikkuses mööda hiilib. Kasutajad, kes saavad veebilehe blokeerimise tõttu teada selle ebaseaduslikkusest, võivad juurdepääsust veebilehele loobuda. Kui eeldada iga kasutaja puhul tahet saada blokeeringust olenemata veebilehele juurdepääs, tähendaks see minu arvates seda, et iga kasutaja puhul eeldatakse lubamatult tahet aidata kaasa õigusrikkumisele. Minu arvates ei saa eeldada, et iga kasutaja soovib blokeeringust olenemata juurdepääsu veebilehele. Lõpuks tuleb märkida, et blokeeringust suudavad mööda hiilida paljud kasutajad, kuid kaugeltki mitte kõik.

101. Ka võimalus, et haldaja teeb identse veebilehe kättesaadavaks mõnel teisel IP‑aadressil ja mõne teise domeeninime all, ei välista põhimõtteliselt blokeerimismeetmete sobivust. Kõigepealt võivad kasutajad, kes on blokeerimismeetme tulemusel saanud ebaseaduslikust sisust teada, taas loobuda veebilehte külastamast. Peale selle peavad kasutajad kasutama veebilehe leidmiseks otsingumootoreid. Korduvate blokeerimismeetmete puhul on ka otsing otsingumootorite kaudu raskendatud.

102. Eeltoodut arvestades on blokeerimiskorraldus, mille puhul on blokeerimiseks võetav konkreetne meede ette kirjutatud, autoriõiguste kaitse eesmärgi saavutamiseks põhimõtteliselt sobiv.

2.      Vajalikkus ja asjakohasus

103. Lisaks peab ettenähtud meede olema vajalik, see tähendab, et see ei või minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik(58), kusjuures mitme sobiva meetme hulgast tuleb valida kõige vähem piirav meede.(59) Meetmega tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(60)

104. Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida kõnealuseid nõudeid konkreetsel juhul ettenähtud meetme puhul. Arvestades nii Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöömenetluse raames ülesannete jaotust kohtute vahel kui ka seda, et käesoleva kohtuasja asjaolusid ei ole lõplikult selgitatud ja puuduvad andmed konkreetse meetme kohta, ei ole siinkohal asjakohane ega võimalik teostada vajalikkuse ja asjakohasuse täielikku kontrolli. Pigem võib anda siseriiklikule kohtule üksnes mõned juhised. Mingil juhul ei kujuta need endast aga kaalumisele kuuluvate aspektide lõplikku loetelu. Siseriiklik kohus peab igakülgselt kaaluma konkreetse juhtumi kõiki olulisi asjaolusid.

105. Seejuures tuleb esmalt tõdeda, et võimalus blokeerimiskorraldusest mööda hiilida ei takista põhimõtteliselt blokeerimiskorralduse tegemist. Põhjendused selle kohta esitasin juba meetme sobivust käsitlevas osas. Blokeerimismeetme prognoositava tulemuse kvantitatiivne hindamine on üks kaalumisele kuuluvatest aspektidest.

106. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb lisaks kaaluda meetme keerukust, kulukust ja kestust.(61) Seejuures tuleb arvestada, et suure tõenäosusega ei ole tegemist kostja suhtes kohaldatava ühekordse blokeerimismeetmega. Pigem peab asjaolusid kaaluv kohus lähtuma sellest, et tegemist võib olla pretsedendiga ja tulevikus võidakse siseriiklikes kohtutes algatada internetiühenduse pakkujate vastu palju sarnaseid menetlusi, mis võib kaasa tuua sarnaste blokeerimiskorralduste tulva. Kui konkreetne meede osutub oma keerukuse, kulukuse ja kestuse poolest ebaproportsionaalseks, tuleb kaaluda, kas proportsionaalsust on võimalik saavutada nii, et autoriõiguse omaja võtab kulud osaliselt või täielikult enda kanda.

107. Hagejate puhul tuleb arvestada, et autoriõiguse omaja ei või jääda kaitseta veebilehe ees, millega rikutakse massiliselt tema õigusi. Teisalt tuleb sellistes asjades nagu käesolev võtta siiski arvesse seda, et internetiühenduse pakkujal ei ole autoriõigust rikkuva veebilehe haldajaga lepingulist suhet. Asjaolude nimetatud eripära tõttu ei ole internetiühenduse pakkuja vastu hagi esitamine küll täielikult välistatud, kuid autoriõiguse omaja peab siiski esmajärjekorras, kuivõrd see on võimalik, esitama hagi otse ebaseadusliku veebilehe haldajate või neile internetiühendust pakkuvate isikute vastu.

108. Lõpuks tuleb arvestada, et põhiõiguste harta artikkel 16 kaitseb ettevõtlusvabadust. Blokeerimiskorraldus on selles mõttes igal juhul ebaproportsionaalne, kui see seab küsimärgi alla internetiühenduse pakkuja ettevõtlusvabaduse, seega tema majandustegevuse, mille käigus ta võimaldab juurdepääsu internetile. Internetiühenduse pakkuja saab selles osas tugineda oma tegevuse ühiskondlikule tähtsusele. Nagu märkisin juba sissejuhatavates kaalutlustes, on interneti kaudu tagatud juurdepääs teabele tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas väga oluline. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIÕK”) on selle kohta sedastanud, et Euroopa Nõukogu poolt 20 liikmesriigis korraldatud võrdlev analüüs näitab, et õigus saada juurdepääs internetile kuulub teoreetiliselt põhiõigusega tagatud sõna- ja teabevabaduse alla.(62) Internet mängib EIÕK arvates tähtsat rolli teabele juurdepääsu saamisel ja teabe levitamisel.(63)

109. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljandale küsimusele vastata, et internetiühenduse pakkujale direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel pandud kohustus rakendada konkreetse veebilehe suhtes konkreetset blokeerimismeedet ei ole põhimõtteliselt ebaproportsionaalne ainuüksi seetõttu, et see nõuab küllaltki suuri jõupingutusi, kuid sellest on võimalik kergesti mööda hiilida ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta. Siseriiklike kohtute ülesanne on konkreetsel juhul kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes kaaluda asjaosaliste põhiõigusi ja tagada seeläbi õiglane tasakaal nende põhiõiguste vahel.

V.      Ettepanek

110. Eespool esitatud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes teeb ilma autoriõiguse omaja loata internetis üldsusele kättesaadavaks autoriõigusega kaitstavaid teoseid ja rikub seega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 2 sätestatud õigusi, kasutab selliste isikute teenuseid, kes pakuvad internetiühendust isikutele, kellel on juurdepääs kõnealustele autoriõigusega kaitstavatele teostele.

2.      Direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 raames kehtiva nõudega kaaluda asjassepuutuvate isikute põhiõigusi on vastuolus, kui internetiühenduse pakkuja suhtes kehtestatakse konkreetseid meetmeid ette kirjutamata üldine keeld pakkuda oma klientidele juurdepääsu teatavale veebilehele, mis rikub autoriõigust. See kehtib ka juhul, kui internetiühenduse pakkuja saab selle keelu rikkumise eest määratavaid sunnivahendeid vältida, tõendades, et ta on juba võtnud kõik jõukohased meetmed.

3.      Internetiühenduse pakkujale direktiivi 2001/29 artikli 8 lõike 3 alusel pandud kohustus rakendada konkreetse veebilehe suhtes konkreetset blokeerimismeedet ei ole põhimõtteliselt ebaproportsionaalne ainuüksi seetõttu, et see nõuab küllaltki suuri jõupingutusi, kuid sellest on võimalik kergesti mööda hiilida ka ilma eriliste tehniliste teadmisteta. Siseriiklike kohtute ülesanne on konkreetsel juhul kõiki olulisi asjaolusid arvesse võttes kaaluda asjaosaliste põhiõigusi ja tagada seeläbi õiglane tasakaal nende põhiõiguste vahel.


1 – Algkeel: saksa.


2 – 16. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑360/10: Sabam ja 24. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑70/10: Scarlet Extended (EKL 2011, lk I‑11959).


3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).


4 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399).


5 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32).


6 – Bundesgesetzblatt (edaspidi „BGBl.”) nr 111/1936.


7 – BGBl. I nr 152/2001.


8 – Reichsgesetzblatt (RGBl.) nr 79/1896.


9 – Interneti ajaloo kohta Naughton, J., A Brief History of the Future, Phoenix, London, 2nd ed., 2000.


10 – Report of the Special Rapporteur on the promotion and protection of the right to freedom of opinion and expression, UN Doc. A/66/290, 10. august 2011, punkt 87.


11 – Vt Landgericht Leipzig’i (Leipzigi piirkondlik kohus) 11. aprilli 2012. aasta otsus, 11 KLs 390 Js.


12 – Heidinger, R., Die zivilrechtliche Inanspruchnahme von Access-Providern auf Sperre urheberrechtsverletzender Webseiten, ÖBl 2011, lk 153; Maaßen, S. ja Schoene, V., Sperrungsverfügung gegen Access-Provider wegen Urheberrechtsverletzung?, GRUR-Prax, 2011, lk 394; Stadler, T., Sperrungsverfügung gegen Access-Provider, MMR 2002, lk 343; Kulk, S., Filtering for copyright enforcement in Europe after the Sabam cases, EIPR, 2012, lk 791; Barrio Andrés, M., Luces y sombras del procedimiento para el cierre de páginas web, La Ley 48/2012, Castets-Renard, C., Le renouveau de la responsabilité délictuelle des intermédiaires de l’internet, Recueil Dalloz, 2012, lk 827.


13 – Blokeerimiskorralduse tehniline analüüsimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Vt minu 14. aprilli 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑70/10: Scarlet Extended, milles otsus tehti 24. novembril 2011 (EKL 2011, lk I‑11959, ettepaneku punkt 50). Interneti tehnilised aspektid mõjutavad siiski otseselt selle õiguslikke struktuure. Lessig, L., Code, version 2.0, Basic Books, New York, 2006.


14 – Üksikasjalikult selle kohta kohtujurist Kokott’i 18. juuli 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑275/06: Promusicae, milles tehti otsus 29. jaanuaril 2008 (EKL 2008, lk I‑271, ettepaneku punktid 30 ja 31).


15 – Filtreerimismeetodeid kirjeldatakse põhjalikult Handelsgericht Wien’i (esimese astme kohus) määruses. Vt ka Ofcom, „Site Blocking” to reduce online copyright infringement, 27. mai 2010.


16 – KOM(2011) 942 (lõplik), 11.1.2012, lk 14 ja 15.


17 – 29. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 83/78: Redmond (EKL 1978, lk 2347, punkt 25) ja 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑134/94: Esso Española (EKL 1995, lk I‑4223, punkt 9).


18 – 16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 126/80: Salonia (EKL 1981, lk 1563, punkt 6).


19 – 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑83/91: Meilicke (EKL 1992, lk I‑4871, punktid 31–34).


20 – 11. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 104/79: Foglia (EKL 1980, lk 745, punktid 10 ja 11).


21 – 19. veebruari 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑557/07: LSG‑Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (EKL 2009, lk I‑1227, punkt 46).


22 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtumäärus LSG‑Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, punktid 43–45.


23 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punktid 30 ja 31. Vt ka 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑324/09: L’Oréal jt (EKL 2011, lk I‑6011, punkt 131).


24 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 28. Vt direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause kohta eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 144.


25 – Tuleb märkida, et komisjon tõdeb direktiivi 2004/48 kohaldamist käsitlevas aruandes, et direktiivi kohaldatakse isegi nende vahendajate suhtes, kellel ei ole rikkujaga otsest lepingulist suhet ega sidet. KOM(2010) 779 (lõplik), 22.12.2010, lk 6.


26 – Vt ka minu 21. juuni 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑173/11: Football Dataco jt (ettepaneku punkt 58), mis käsitleb väljendit „üldsusele kättesaadavaks tegemine” direktiivis 96/9/EÜ kasutatud mõiste „taaskasutamine” raames.


27 – Nii leiab ka High Court of Justice, Chancery Division 28. juuli 2011. aasta otsuses Twentieth Century Fox vs. British Telecommunications ([2011] EWHC 1981 (Ch), punkt 113), mida kinnitab High Court of Justice, Chancery Division 28. veebruari 2013. aasta otsuses: EMI Records vs. British Sky Broadcasting, ([2013] EWHC 379 (Ch), punkt 82).


28 – Direktiivi 2001/29 põhjendused 4 ja 9.


29 – Direktiivi 2001/29 põhjendus 11.


30 – Direktiivi 2001/29 artikli 1 lõige 1.


31 – Vt Klicka, T. teoses: Angst, P. (toim), Kommentar zur Exekutionsordnung, Manzsche Verlags- und Universitätsbuchhandlung, Wien, 2. Aufl. 2008, § 355, punkt 4.


32 – Kui ei ole märgitud teisiti, põhineb siseriiklike õigusnormide kirjeldus eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetel ja asjaosaliste märkustel, mis ei ole nendega vastuolus.


33 – Nende hulka kuuluvad Austrias asjaõigused, isikuõigused ja intellektuaalomandi õigused. Holzammer, R. ja Roth, M., Einführung in das Bürgerliche Recht mit IPR, Springer, Wien, 5. Aufl. 2000, lk 29.


34 – Hagejad viitavad sellele, et tulemuse saavutamise keelu kehtestamisel hindas kohus vähemalt seda, kas blokeering mõjutab tuntavalt juurdepääsu seaduslikule teabele. Proportsionaalsuse kontroll toimub seega juba juurdepääsu blokeerimise üle otsustamisel või mitmes etapis või teist korda ka täitemenetluses. Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetele, mis on Euroopa Kohtu jaoks määrava tähtsusega, ei kontrollita siiski vähemalt nende meetmete sobivust ja jõukohasust, mida kostjal on võimalik võtta tulemuse saavutamise keelu täitmiseks.


35 – Tulemuse saavutamise keelu täitmine toimub vastavalt Exekutionsordnungi §‑le 355.


36 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 32; eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 30. Sama kehtib direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause kohta, eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 135. Vt ka direktiivi 2000/31 põhjendus 45, mille kohaselt jääb alles vahendajate suhtes tehtavate „mitmesuguste ettekirjutuste võimalus”, eeskätt ka võimalus anda korraldust, mis nõuab ebaseadusliku teabe kõrvaldamist või sellele juurdepääsu tõkestamist.


37 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 33, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 138.


38 – Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtumäärus LSG Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, punkt 45, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 136.


39 – Vt direktiivi põhjendus 58.


40 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 29; eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 31, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 144 (direktiivi 2004/48 artikli 11 kolmanda lause kohta).


41 – 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I‑271, punktid 65–70) ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 143.


42 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 32 ja punktid 36–38, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 36.


43 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 39, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 41.


44 – Vt eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Promusicae, punkt 68.


45 – Vt ka 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑479/04: Laserdisken (EKL 2006, lk I‑8089, punkt 65).


46 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punktid 41–43, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punktid 43–45.


47 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas Öztürk vs. Türgi, avaldus nr 22479/93, Recueil des arrêts et décisions 1999‑VI, § 49.


48 – Vt blokeerimismeetmega kaasneva võimaliku kahju kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas Yildirim vs. Türgi, avaldus nr 3111/10.


49 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 44, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 46. Muude põhiõiguste osas, mis võivad blokeerimiskorralduse tegemisel olulised olla, viitan eespool 13. joonealuses märkuses viidatud ettepanekule kohtuasjas Scarlet Extended, ettepaneku punktid 69–86.


50 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punktid 43 ja 44, ning eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punktid 45 ja 46.


51 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 46, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 48.


52 – Põhiõiguste harta artiklis 16 sätestatud õiguse ulatust olen põhjalikult käsitlenud oma 19. veebruari 2013. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑426/11: Alemo-Herron jt, milles otsus tehti 18. juulil 2013 (ettepaneku punktid 48–58). Vt ka Oliver, P., What Purpose Does Article 16 of the Charter Serve, teoses: Bernitz, U. jt (toim), General Principles of EU Law and European Private Law, Wolters Kluwer, Alphen aan den Rijn, 2013, lk 281; Jarass, H., Die Gewährleistung der unternehmerischen Freiheit in der Grundrechtecharta, EuGRZ 2011, lk 360.


53 – Vt põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1, 28. oktoobri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑219/91: Ter Voort (EKL 1992, lk I‑5485, punkt 37) ja 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑200/96: Metronome Musik (EKL 1998, lk I‑1953, punkt 28).


54 – 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑283/11: Sky Österreich (punktid 45 ja 46), vt ka 9. septembri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑184/02 ja C‑223/02: Hispaania ja Soome vs. parlament ja nõukogu (EKL 2004, lk I‑7789, punktid 51 ja 52) ning 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑544/10: Deutsches Weintor (punkt 54).


55 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Scarlet Extended.


56 – 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑2/10: Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura (EKL 2011, lk I‑6561, punkt 73); 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑28/05: Dokter jt (EKL 2006, lk I‑5431, punkt 72) ja 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑434/02: Arnold André (EKL 2004, lk I‑11825, punkt 45).


57 – Jarass, H., Charta der Grundrechte der Europäischen Union, C. H. Beck, München, 2. Aufl. 2013, artikkel 52, punkt 37.


58 – 20. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑265/08: Federutility jt (EKL 2010, lk I‑3377, punkt 36).


59 – 29. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑375/96: Zaninotto (EKL 1998, lk I‑6629, punkt 63).


60 – Eespool 59. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Zaninotto, punkt 63.


61 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sabam, punkt 46, ja eespool 2. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Scarlet Extended, punkt 48.


62 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas Yildirim vs. Türgi, avaldus nr 3111/10, § 31.


63 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas Yildirim vs. Türgi, avaldus nr 3111/10, § 48; Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas Times Newspapers Ltd. vs. Ühendkuningriik, avaldus nr 3002/03 ja 23676/03, § 27.