Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Ungari) 18. detsembril 2019 – FMS ja FNZ versus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság ja Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság
(kohtuasi C-924/19)
Kohtumenetluse keel: ungari
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Szegedi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság
Põhikohtuasja pooled
Kaebajad: FMS ja FNZ
Vastustajad: Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság ja Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság
Eelotsuse küsimused
1. [uus vastuvõetamatuse alus]
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (uuesti sõnastatud) (edaspidi „varjupaigamenetluse direktiiv“)1 artikli 33 sätteid, mis käsitlevad vastuvõetamatuid taotlusi, saab tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille alusel on varjupaigamenetluses esitatud taotlus vastuvõetamatu, kui taotleja on jõudnud Ungarisse läbi sellise riigi, kus teda ei ähvardanud tagakiusamine ega suure kahju oht või kus on tagatud piisav kaitse?
2. [varjupaigamenetluse läbiviimine]
a) Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 6 ja artikli 38 lõiget 4 ning selle põhjendust 34, mis kehtestab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise kohustuse, tuleb põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 18 arvestades tõlgendada nii, et liikmesriigi pädev varjupaigataotlusi lahendav asutus peab tagama taotlejale võimaluse algatada varjupaigamenetluse juhul, kui ta ei ole varjupaigataotlust sisuliselt läbi vaadanud, tuues põhjenduseks esimeses küsimuses nimetatud vastuvõetamatuse aluse, ja on seejärel otsustanud taotleja tagasi saata kolmandasse riiki, kes on siiski keeldunud taotlejat vastu võtma?
b) Kui vastus teise eelotsuse küsimuse punktile a on jaatav, siis milline on selle kohustuse täpne sisu? Kas see tähendab kohustust tagada uue varjupaigataotluse esitamise võimalus, välistades varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis d ja artiklis 40 osutatud korduvate taotluste negatiivsed tagajärjed, või tähendab see varjupaigamenetluse omal algatusel algatamist või menetlemist?
c) Kas juhul, kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav, võib liikmesriik, võttes arvesse ka varjupaigamenetluse direktiivi artikli 38 lõiget 4, kui faktiline olukord ei muutu, taotluse vastuvõetamatuse uuesti läbi vaadata uue menetluse raames (millega oleks tal võimalus kohaldada igat liiki III peatükis ette nähtud menetlust, kohaldades näiteks uuesti mõnda vastuvõetamatuse alust) või peab ta varjupaigataotluse seoses päritoluriigiga sisuliselt läbi vaatama?
d) Kas varjupaigamenetluse direktiivi artikli 33 lõigete 1 ja 2 punktidest b ja c ning artiklitest 35 ja 38 tuleneb harta artiklit 18 arvestades, et kumulatiivne nõue vastuvõetamatuse aluse kohaldamiseks, s.t sellisel alusel põhineva otsuse vastuvõtmiseks on, et kolmas riik võtab [isiku] tagasi, või piisab selle kontrollimisest, et see nõue on täidetud sellise otsuse täitmise ajal?
3. [transiiditsoon kui kinnipidamiskoht varjupaigamenetluse raames]
Järgmised küsimused on asjakohased, kui vastavalt teisele küsimusele antud vastusele on vaja läbi viia varjupaigamenetlus.
a) Kas varjupaigamenetluse direktiivi artiklit 43 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega on lubatud taotlejat transiiditsoonis kinni pidada kauem kui neli nädalat?
b) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud) (edaspidi „vastuvõtudirektiiv“)2 , mis on kohaldatav varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, artikli 2 punkti h tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvesse võttes tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kauemaks kui neli nädalat, mis on ette nähtud varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43, kujutab endast kinnipidamist?
c) Kas vastuvõtudirektiivi artikliga 8, mida kohaldatakse varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas, et taotlejat peetakse kinni kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 ette nähtud neli nädalat ainult seetõttu, et ta ei suuda rahuldada oma vajadusi (majutus ja ülalpidamine), kuna tal puuduvad selleks materiaalsed vahendid?
d) Kas vastuvõtudirektiivi artiklitega 8 ja 9, mis on kohaldatavad varjupaigamenetluse direktiivi artikli 26 alusel, on kooskõlas see, et majutamist, mis kujutab endast de facto kinnipidamist kauem kui varjupaigamenetluse direktiivi artiklis 43 nimetatud neli nädalat, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta ning selle täpset kestust, kaasa arvatud selle lõppemise hetke ei ole kindlaks määratud?
e) Kas harta artiklit 47 võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?
4. [transiiditsoon kui kinnipidamiskoht välismaalaste politsei valdkonnas]
Järgmised küsimused on asjakohased, kui vastavalt vastusele teisele eelotsuse küsimusele ei tule läbi viia mitte varjupaigamenetlust, vaid menetlus välismaalaste politsei valdkonnas.
a) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EL ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“)3 põhjendusi 17 ja 24 ning artiklit 16 tuleb harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades tõlgendada nii, et transiiditsoonis majutamine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas (tsoon, millest ei tohi seaduse kohaselt vabatahtlikult lahkuda mingis suunas) kujutab endast vabaduse võtmist nende õigusnormide tähenduses?
b) Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 1 on harta artiklit 6 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et kolmanda riigi taotlejat peetakse kinni ainult seetõttu, et tema suhtes on võetud tagasisaatmismeede ja tal puuduvad materiaalsed vahendid oma vajaduste (majutus ja ülalpidamine) rahuldamiseks?
c) Kas tagasisaatmisdirektiivi põhjendusega 16 ja artikli 15 lõikega 2 on harta artiklit 6, artiklit 47 ja artikli 52 lõiget 3 arvestades kooskõlas asjaolu, et majutamine, mis kujutab endast de facto kinnipidamist, ei ole määratud kinnipidamisotsusega, tagatud ei ole õiguskaitsevahendit kinnipidamise seaduslikkuse ja selle jätkamise vaidlustamiseks, de facto kinnipidamine toimub ilma selle vajalikkuse või proportsionaalsuse või võimalike alternatiivsete lahenduste kontrollimiseta?
d) Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikeid 1 ja 4–6 ning põhjendust 16 võib harta artikleid 1, 4, 6 ja 47 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et kinnipidamine toimub, ilma et oleks kindlaks määratud selle täpne kestus või selle lõppemise aeg?
e) Kas liidu õigust võib tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on tegemist ilmselgelt ebaseadusliku kinnipidamisega, võib ta esialgse õiguskaitse abinõuna kohustada ametiasutust määrama halduskohtumenetluse lõpetamiseni kolmanda riigi kodanikule viibimiskoha, mis asub väljaspool transiiditsooni ning mis ei ole kinnipidamiskoht?
5. [tõhus kohtulik kaitse otsuse suhtes, millega muudetakse tagasipöördumisriiki]
Kas tagasisaatmisdirektiivi artiklit 13, mille alusel tuleb kolmanda riigi kodanikule anda tegelik õigus „tagasisaatmisega seotud otsuste“ vaidlustamiseks, tuleb harta artiklit 47 arvestades tõlgendada nii, et kui liikmesriigi õigusnormides ette nähtud õiguskaitsevahend ei ole tõhus, peab kohus tagasisaatmise sihtriigi muutmise kohta tehtud otsuse peale esitatud kaebust vähemalt üks kord kontrollima?
____________
1 ELT 2013. L 180. lk 60.
2 ELT 2013, L 180, lk 96.
3 ELT 2008, L 348, lk 98.