EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
8. oktoober 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EÜ – Artikli 2 punkt 11, artikli 14 lõige 3 ja artikli 16 punkt m – Kaugleping – Digitaalse infosisu üleandmine ja digitaalsete teenuste osutamine – Taganemisõigus – Tarbija kohustused lepingust taganemise korral – Sellise summa kindlaksmääramine, mille tarbija peab maksma enne taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuste eest – Taganemisõiguse kasutamisega seotud erand digitaalse infosisu üleandmise korral
Kohtuasjas C‑641/19,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Hamburgi (Hamburgi esimese astme kohus, Saksamaa) 23. augusti 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. augustil 2019, menetluses
EU
versus
PE Digital GmbH,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: C. Toader koja presidendi ülesannetes, kohtunikud M. Safjan (ettekandja) ja N. Jääskinen,
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– EU, esindaja: Rechtsanwalt T. Meier‑Bading,
– PE Digital GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Rohnke,
– Belgia valitsus, esindajad: P. Cottin ja S. Baeyens,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja C. Valero,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 2 punkti 11, artikli 14 lõiget 3 ja artikli 16 punkti m.
2 Taotlus on esitatud tarbija EU ja äriühingu PE Digital GmbH vahelises kohtuvaidluses summa üle, mis kuulub viimasele maksmisele pärast seda, kui EU kasutas õigust taganeda selle äriühinguga sõlmitud lepingust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2011/83 põhjendustes 4, 19 ja 50 on märgitud:
„(4) […] Tarbijate kauglepingute […] teatavate aspektide ühtlustamine on vajalik toimiva ning tarbijatele suunatud siseturu arendamiseks, kus valitseb tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet.
[…]
(19) Digitaalne infosisu tähendab andmeid, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul, nagu arvutiprogrammid, rakendused, mängud, muusika, videod või tekstid, sõltumata sellest, kas neile pääseb ligi allalaadimise kaudu või voogedastuse abil, füüsilisel andmekandjal või muul moel. Digitaalse infosisu tarnimise lepingud peaksid kuuluma käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. […] [L]epinguid digitaalse infosisu kohta, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, [ei tuleks] pidada käesoleva direktiivi mõistes ei müügi‑ ega teenuslepinguteks. Niisuguste lepingute puhul peaks tarbijal olema taganemisõigus, juhul kui tarbija ei ole andnud nõusolekut lepingu täitmise alustamiseks taganemistähtaja jooksul ja kinnitanud asjaolu, et ta kaotab seetõttu õiguse lepingust taganeda. […]
[…]
(50) Ühest küljest peaks tarbija saama taganemisõigust kasutada ka juhtudel, kui ta on palunud teenuste osutamist enne taganemistähtaja lõppu. Teisest küljest peaks kaupleja olema kindel, et juhul kui tarbija kasutab oma taganemisõigust, makstakse talle piisavalt tema poolt osutatud teenuse eest. Proportsionaalse määra arvutamine peaks põhinema lepingus kokkulepitud hinnal, juhul kui tarbija ei tõesta, et koguhind ise on ebaproportsionaalne; viimasel juhul arvutatakse proportsionaalne määr osutatud teenuse turuväärtuse alusel. Turuväärtus tuleks määrata nii, et võrreldakse teiste kauplejate poolt lepingu sõlmimise ajal samaväärse teenuse eest küsitud hindasid. Seetõttu peaks tarbija taotlema teenuse osutamist enne taganemistähtaja lõppu sõnaselgelt ning väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul esitama taotluse püsival andmekandjal. Samamoodi peaks kaupleja teatama tarbijale püsival andmekandjal kohustusest maksta proportsionaalne osa kuludest juba osutatud teenuste eest. […]“
4 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
6) „teenusleping“ – leping, välja arvatud müügileping, mille kohaselt kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale teenust ning tarbija maksab või kohustub maksma selle hinna;
[…]
11) „digitaalne infosisu“ – andmed, mis on toodetud ja edastatud digitaalsel kujul;
[…]“.
5 Kõnesoleva direktiivi artikli 7 „Vorminõuded väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul“ lõikes 3 on ette nähtud:
„Kui tarbija soovib, et teenuste osutamine või vee, gaasi või elektri tarnimine, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmine algab artikli 9 lõikes 2 ettenähtud taganemistähtajal, nõuab kaupleja tarbijalt selle kohta püsival andmekandjal sõnaselget taotlust.“
6 Sama direktiivi artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda ilma põhjust esitamata ning kandmata muid kulusid peale artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14 sätestatud kulude, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ettenähtud erandeid.“
7 Direktiivi 2011/83 artiklis 14 „Tarbija kohustused lepingust taganemise korral“ on ette nähtud:
„[…]
3. Kui tarbija kasutab taganemisõigust pärast artikli 7 lõike 3 või artikli 8 lõike 8 kohase taotluse esitamist, maksab tarbija kauplejale summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga. Tarbija poolt kauplejale makstav proportsionaalne summa arvutatakse lepingus kokku lepitud koguhinna alusel. Kui koguhind on ülemäära suur, arvutatakse proportsionaalne summa tarnitud osa turuväärtuse alusel.
4. Tarbija ei kanna kulusid:
a) taganemistähtaja jooksul teenuste osutamise, vee, gaasi või elektri tarnimise eest, kui neid ei panda müüki piiratud mahus või kindlaksmääratud koguses, või kaugkütmise eest, täielikult või osaliselt, kui:
i) kaupleja ei ole andnud teavet vastavalt artikli 6 lõike 1 punktidele h või j või
ii) tarbija ei ole sõnaselgelt taotlenud artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 kohaselt teenuste osutamise alustamist taganemistähtaja jooksul või
b) tarnitava digitaalse infosisu eest, mida ei edastata füüsilisel andmekandjal, täielikult või osaliselt, kui:
i) tarbija ei ole andnud eelnevat sõnaselget nõusolekut teenuse osutamise alustamiseks enne artiklis 9 osutatud 14‑päevase tähtaja lõppu,
ii) tarbija ei ole kinnitanud asjaolu, et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse, või
iii) kaupleja ei ole andnud artikli 7 lõike 2 või artikli 8 lõike 7 kohast kinnitust.
[…]“.
8 Selle direktiivi artiklis 16 „Taganemisõiguse kasutamisega seotud erandid“ on sätestatud:
„Liikmesriigid ei näe ette artiklites 9–15 sätestatud taganemisõiguse kasutamist kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul juhtudel, kui tegemist on:
[…]
m) digitaalse infosisu tarnimisega, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, kui selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul, ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse.“
Saksa õigus
9 Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 312f lõikes 3 on digitaalne infosisu määratletud kui „andmed, mis ei ole füüsilisel andmekandjal ning mis on koostatud ja mis antakse üle digitaalsel kujul“.
10 BGB § 356 „Taganemisõigus väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ja kauglepingute puhul“ lõikes 5 on sätestatud:
„Lepingu puhul, mis käsitleb sellise digitaalse infosisu üleandmist, mis ei ole füüsilisel andmekandjal, lõpeb taganemisõigus ka siis, kui kaupleja on alustanud lepingut täitmist, kuigi tarbija:
1) andis oma sõnaselge nõusoleku, et kaupleja alustab lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu, ja
2) kinnitas, et ta on teadlik asjaolust, et nõusoleku andmisega kaotab ta lepingu täitmise ajal oma taganemisõiguse.“
11 BGB § 357 lõigetes 8 ja 9 on ette nähtud:
„(8) Kui tarbija taganeb teenuse osutamist käsitlevast lepingust või vee, gaasi või elektri tarnimise lepingust, mis puudutab kindlaks määramata koguseid või piiramata mahtu, või kaugkütte lepingust, on tarbija kohustatud maksma lepingust taganemiseni osutatud teenuste eest hüvitist, kui ta on sõnaselgelt taotlenud, et kaupleja alustaks teenuse osutamist enne taganemistähtaja lõppu. Esimesest lausest tulenev õigus tekib üksnes juhul, kui kaupleja on andnud tarbijale teavet tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch) § 246a esimese lõigu lõike 2 esimese lause punktides 1–3 sätestatud korras. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul tekib esimesest lausest tulenev õigus üksnes siis, kui tarbija on edastanud esimeses lauses osutatud soovi püsival andmekandjal. Hüvitise arvutamisel tuleb aluseks võtta kokkulepitud koguhind. Kui kokkulepitud koguhind on ülemäära suur, arvutatakse hüvitis osutatud teenuse turuväärtuse alusel.
(9) Kui tarbija taganeb lepingust, mis käsitleb sellise digitaalse infosisu üleandmist, mis ei asu füüsilisel andmekandjal, siis ei ole ta kohustatud maksma hüvitist.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Saksamaal asuv äriühing PE Digital haldab tutvumisportaali Parship (www.parship.de). Ta pakub oma kasutajatele kahte liiki liikmesust: tasuta baasliikmesus, mille puhul on teiste kasutajatega ühenduse võtmise võimalused väga piiratud, ja tasuline premium‑liikmesus 6, 12 või 24 kuuks. Premium‑liikmesus võimaldab kasutajatel liikmeks oleku ajal ühendust võtta kõigi teiste premium‑liikmetega ehk rohkem kui 186 000 kasutajaga Saksamaal ning nendega sõnumeid ja fotosid vahetada.
13 Premium‑liikmesus hõlmab lisaks ka nn kontaktigarantiid, millega tagatakse teatava arvu kontaktide loomine teiste kasutajatega. Kontaktiks loetakse kasutaja sõnumi peale saadetud vastust, mida kasutaja on lugenud, ning kasutajale saadetud sõnumit, millele reageerides on kasutaja vahetanud teise kasutajaga vähemalt kaks sõnumit ja on need läbi lugenud.
14 Keskmiselt saadetakse ja saadakse premium‑liikmesuse esimesel nädalal 31,3 sõnumit, teisel nädalal 8,9 sõnumit, kolmandal nädalal 6,1 sõnumit, neljandal nädalal 5,1 sõnumit ja alates viiendast nädalast vähem kui viis sõnumit.
15 Iga liituja jaoks valitakse vahetult pärast registreerimist ligikaudu 30‑minutilise isiksusetesti põhjal, millega selgitatakse välja paarisuhte jaoks olulised omadused, harjumused ja huvid, automaatselt välja samalt liidumaalt pärit soovituslikud partnerid. 12‑kuulise premium‑liikmesuse puhul hõlmab see valik juba umbes pooli kõikidest lepingu kehtivusajal liikmele saadetud partnerisoovitustest. Isiksusetesti algoritm on koostatud ja välja arendatud diplomeeritud psühholoogi juhtimisel. Premium‑liikmed saavad arvuti loodud testitulemuse 50‑leheküljelise „isiksuse hinnangu“ kujul, baasliikmed saavad selle omandada tasu eest osalise teenusena.
16 EU sõlmis tarbijana PE Digitaliga 4. novembril 2018 premium‑liikmesuse lepingu 12 kuuks hinnaga 523,95 eurot (edaspidi „kõnealune leping“). See hind oli rohkem kui kaks korda kõrgem hinnast, mida PE Digital nõudis samal aastal sama kehtivusajaga lepingu eest mõnelt teiselt kasutajalt. PE Digital teavitas EUd vastavalt tsiviilseadustiku rakendamise seaduse § 246a esimese lõigu lõike 2 esimese lause punktidele 1 ja 3 tema taganemisõigusest ja EU kinnitas talle, et ta soovib, et viimane alustaks lepingus ette nähtud teenuse osutamisega enne taganemistähtaja lõppu.
17 Kui EU oli lepingust 8. novembril 2018 taganenud, esitas PE Digital talle 392,96 euro suuruse hüvitisnõude.
18 Amtsgericht Hamburgile (Hamburgi esimese astme kohus, Saksamaa) esitatud hagis nõudis EU kõikide PE Digitalile makstud summade tagastamist.
19 Tuginedes Euroopa Komisjoni 2014. aasta juunis koostatud juhendile direktiivi 2011/83 kohta, eelkõige selle punktile 6.5.1, mis puudutab nimetatud direktiivi artikli 14 lõiget 3, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui koguteenus koosneb eraldiseisvatest osateenustest, mida lepingu kohaselt ei osutata ühel ajal, tuleb kauplejale makstava summa arvutamisel arvesse võtta iga osateenuse kestust.
20 Mis puudutab küsimust, kuidas arvutada direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 tähenduses „summat, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus õigeks võtta arvesse mitte üksnes kaupleja osutatud teenust, vaid ka osutatud teenuse väärtust tarbijale.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb selle tasu arvutamiseks, mille tarbija on kohustatud sõlmitud lepingust taganemise korral vastavalt direktiivi 2011/83 artikli 14 lõikele 3 ja BGB § 357 lõikele 8 kauplejale maksma, esiteks eristada lepingus ette nähtud erinevaid osateenuseid. Teiseks tuleb kindlaks määrata erinevate osateenuste hind, võttes arvesse, milline on asjaomase lepingu eesmärki arvestades nende teenuste väärtus keskmise tarbija jaoks, võttes aluseks tarbijakäitumise statistika. Kolmandaks tuleb arvutada erinevate osateenuste eest maksmisele kuuluva summa koostisosad, võttes arvesse ühelt poolt, millises mahus on osateenuseid juba osutatud, ja teiselt poolt, milline on osutatud teenuste väärtus. Neljandaks saadakse selliselt arvutatud summade kokkuliitmise teel tarbija poolt maksmisele kuuluv kogusumma.
22 Sellega seoses võiks isiksuse hinnangu edastamist kõnealuse lepingu täitmise alguses käsitada siiski eraldiseisva osateenusena, mis seisneb digitaalse infosisu üleandmises muul viisil kui füüsilisel andmekandjal, mille tõttu tuleks kohaldada direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis ii ja artikli 16 punktis m ning BGB § 356 lõikes 5 ja § 357 lõikes 9 sätestatud erandeid.
23 Sellise tõlgenduse korral võetaks aga tarbijalt taganemisõigus ja rikutaks seeläbi tema õigusi.
24 Lisaks, viidates direktiivi 2011/83 artikli 14 lõikele 3 koostoimes direktiivi põhjendusega 50, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et koguhind, mis on kaks korda kõrgem kui teistelt kasutajatelt sama teenuse eest küsitud hind, ei ole selle sätte tähenduses ülemäära suur, kuna see ei ületa osutatud teenuse turuväärtust või ületab seda vaid vähesel määral.
25 Nendel asjaoludel otsustas Amtsgericht Hamburg (Hamburgi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2011/83] artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb sellise sisuga lepingu puhul, mis ei näe ette üheainsa teenuse osutamist, vaid mitmest osateenusest koosneva koguteenuse osutamist, arvutada puhtproportsionaalselt ajaga, kui tarbija tasub koguteenuse eest küll ajaliselt proportsionaalselt, kuid osateenuseid osutatakse eri aegadel?
2. Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tarbija makstav „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“, tuleb arvutada puhtproportsionaalselt ajaga ka siis, kui (osa)teenust osutatakse küll järjepidevalt, kuid lepingu alguses on see tarbija jaoks suurema või väiksema väärtusega?
3. Kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 [digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT 2019, L 136, lk 1)] artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et „digitaalset infosisu“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 11 ja direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 1 tähenduses võivad endast kujutada ka sellised failid, mis antakse üle peamiselt „digiteenusena“ direktiivi 2019/770 artikli 2 punkti 2 tähenduses osutatava koguteenuse osateenusena, mille tagajärjel saaks kaupleja tugineda selle osateenuse puhul kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 16 punktiga m sellele, et tarbija on oma taganemisõiguse kaotanud, tarbija saaks aga juhul, kui kauplejal sellele tuginemine ei õnnestu, lepingust tervikuna taganeda ja direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti ii alusel ei peaks ta maksma selle osateenuse eest hüvitist?
4. Kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb sama direktiivi põhjendust 50 arvestades tõlgendada nii, et teenuse kohta lepingus kokku lepitud koguhind on direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 kolmanda lause tähenduses „ülemäära suur“, kui see on tunduvalt suurem kui koguhind, mille on sama kaupleja sama pika kehtivusajaga ja ka muus osas samade raamtingimustega lepingu alusel osutatava sisuliselt identse teenuse puhul kokku leppinud mõne teise tarbijaga?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
26 Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et määrata kindlaks proportsionaalne summa, mille tarbija peab kauplejale maksma juhul, kui tarbija on sõnaselgelt taotlenud, et sõlmitud lepingu täitmine algaks taganemistähtaja jooksul, ja tarbija ise lepingust taganeb, tuleb arvesse võtta teenuste täismahus osutamise eest lepingus kokkulepitud hind ja arvutada maksmisele kuuluv summa proportsionaalselt ajaga, või tuleb arvestada asjaoluga, et ühte teenust lepingu esemeks olevatest teenustest osutati tarbijale täies ulatuses enne lepingust taganemist.
27 Siinjuures on kohane meelde tuletada, et direktiivi 2011/83 artikli 14 lõikest 3 tuleneb, et kui tarbija, kes on taotlenud, et kaupleja alustaks lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu, kasutab sellistel asjaoludel oma taganemisõigust, on ta kohustatud maksma kauplejale „summa, mis on proportsionaalne tarnitud osaga ajani, mil tarbija teatas kauplejale taganemisõiguse kasutamisest, võrreldes lepingu kogumahuga“. Samas sättes on veel täpsustatud, et „makstav proportsionaalne osa arvutatakse lepingus kokku lepitud koguhinna alusel“.
28 Proportsionaalne summa, mille tarbija peab direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 kohaselt maksma, tuleb üldjuhul arvutada kõiki lepingu esemeks olevaid teenuseid, see tähendab põhiteenust ja selle tagamiseks vajalikke kõrvalteenuseid arvesse võttes. Nimelt, kui lepingupooled näevad ette osutatud teenuste eest makstava hinna, hõlmab see hind üldjuhul kõiki teenuseid, nii põhiteenust kui ka kõrvalteenuseid.
29 Ainult juhul, kui lepingus on sõnaselgelt ette nähtud, et alates lepingu täitmise algusest osutatakse ühte või mitut teenust täies ulatuses eraldi ja hinna alusel, mis makstakse eraldi, võib tarbija tulemuslikult otsustada, kas ta peab vastavalt direktiivi 2011/83 artikli 7 lõikele 3 sõnaselgelt taotlema, et kaupleja alustaks teenuste osutamist taganemisõiguse kasutamise tähtaja jooksul. Seega tuleb üksnes sellisel juhul ettevõtjale kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 3 alusel makstava summa arvutamisel arvesse võtta koguhind, mis niisuguse teenuse puhul on ette nähtud.
30 Käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 esitatud tõlgendus vastab direktiivi 2011/83 põhjenduses 4 toodud eesmärgile tagada õiglane tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel (vt analoogia alusel 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Walbusch Walter Busch, C‑430/17, EU:C:2019:47, punkt 41; 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus slewo, C‑681/17, EU:C:2019:255, punkt 39, ning 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Amazon EU, C‑649/17, EU:C:2019:576, punkt 44).
31 Praegusel juhul ei olnud kõnealuses lepingus ette nähtud eraldi hinda ühegi teenuse eest, mida võiks pidada lepingus ette nähtud põhiteenusest eraldatavaks.
32 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et määrata kindlaks proportsionaalne summa, mille tarbija peab kauplejale maksma juhul, kui tarbija on sõnaselgelt taotlenud, et sõlmitud lepingu täitmine algaks taganemistähtaja jooksul, ja tarbija ise lepingust taganeb, tuleb üldjuhul arvesse võtta lepingu esemeks olevate teenuste täismahus osutamise eest lepingus kokkulepitud hind ja arvutada maksmisele kuuluv summa proportsionaalselt ajaga. Üksnes juhul, kui sõlmitud lepingus on sõnaselgelt ette nähtud, et alates lepingu täitmise algusest osutatakse ühte või mitut teenust täies ulatuses eraldi ja hinna alusel, mis makstakse eraldi, tuleb ettevõtjale kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 3 alusel makstava summa arvutamisel arvesse võtta koguhind, mis niisuguse teenuse puhul on ette nähtud.
Neljas küsimus
33 Neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milliseid kriteeriume tuleb kohaldada hindamaks, kas koguhind on ülemäära suur direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 tähenduses.
34 Sellega seoses tuleb meenutada, et selles sättes on ette nähtud, et „[k]ui koguhind on ülemäära suur, arvutatakse proportsionaalne summa tarnitud osa turuväärtuse alusel“.
35 Seda sätet tuleb tõlgendada koosmõjus direktiivi 2011/83 põhjendusega 50, milles on öeldud, et turuväärtus tuleb määrata nii, et võrreldakse teiste kauplejate poolt lepingu sõlmimise ajal samaväärse teenuse eest küsitud hindasid.
36 Siit järeldub, et hindamaks, kas koguhind võib olla ülemäära suur, on asjakohased kõik osutatud teenuse turuväärtusega seotud asjaolud, see tähendab nii võrdlus hinnaga, mida asjaomane kaupleja küsib teistelt tarbijatelt samadel tingimustel, kui ka võrdlus teiste kauplejate osutatava samaväärse teenuse hinnaga.
37 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 koostoimes direktiivi põhjendusega 50 tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas koguhind on selle sätte tähenduses ülemäära suur, tuleb arvesse võtta nii hind, mis on teenusel, mida asjaomane kaupleja pakub teistele tarbijatele samadel tingimustel, kui ka hind, mis on samaväärsel teenusel, mida teised kauplejad osutavad lepingu sõlmimise ajal.
Kolmas küsimus
38 Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida viimasena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, milline tagajärg on tarbija poolt kauplejale direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 3 alusel makstava summa kindlaksmääramisel asjaolul, et üks teenus sõlmitud lepingu esemeks olevatest teenustest puudutab digitaalse infosisu üleandmist muul viisil kui füüsilisel andmekandjal ja tarbijal ei ole õigust selle direktiivi artikli 16 punkti m alusel sellisest lepingust taganeda.
39 Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, seisneb teenus, mida kolmas küsimus puudutab, käesoleva kohtuotsuse punktis 15 osutatud isiksuse hinnangu edastamises tarbijale.
40 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb sellega seoses, kas põhikohtuasjas puutub asjasse direktiivi 2011/83 artikli 16 punkt m, mille alusel liikmesriigid ei näe ette taganemisõiguse kasutamist kauglepingute puhul, mis puudutavad digitaalse infosisu üleandmist muul viisil kui füüsilisel andmekandjal, kui lepingu täitmine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning tarbija kinnitab asjaolu, et ta seeläbi kaotab oma taganemisõiguse.
41 Digitaalse infosisu kohta tuleb märkida, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkt 11 annab sellele järgmise määratluse: „andmed, mis on toodetud ja edastatud digitaalsel kujul“.
42 Selle direktiivi põhjenduses 19 on märgitud, et „[d]igitaalne infosisu tähendab andmeid, mis on toodetud ja tarnitud digitaalsel kujul, nagu arvutiprogrammid, rakendused, mängud, muusika, videod või tekstid, sõltumata sellest, kas neile pääseb ligi allalaadimise kaudu või voogedastuse abil, füüsilisel andmekandjal või muul moel“.
43 Direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti m, mis on erand taganemisõigusest, tuleb liidu õigusnormina, mis piirab tarbijakaitse eesmärgil antud õigusi, tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 14. mai 2020. aasta kohtuotsus NK (eramu projekt), C‑208/19, EU:C:2020:382, punktid 40 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et sellist teenust, nagu osutab põhikohtuasjas kõne all olev tutvumisportaal, mis võimaldab tarbijal andmeid digitaalsel kujul luua, töödelda või salvestada või neile ligi pääseda ning mis võimaldab tarbija või muude digitaalsete teenuste kasutajate üles laaditud või loodud digitaalsel kujul andmeid jagada või teha nendega muid toiminguid, ei saa iseenesest pidada direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti m tähenduses – koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga 11 ja arvestades põhjendust 19 – „digitaalse infosisu“ üleandmiseks.
45 Samuti ei saa pidada direktiivi 2011/83 artikli 16 punktis m – koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga 11 – ette nähtud erandi alla kuuluvaks ka tutvumisportaalis isiksuse hinnangu koostamist, millele käesoleva kohtuotsuse punktis 15 osutatakse.
46 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti m koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga 11 tuleb tõlgendada nii, et tutvumisportaali kaudu isiksuse hinnangu koostamine selle portaali poolt tehtud isiksusetesti põhjal ei kujuta endast „digitaalse infosisu“ üleandmist selle sätte tähenduses.
Kohtukulud
47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 14 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et määrata kindlaks proportsionaalne summa, mille tarbija peab kauplejale maksma juhul, kui tarbija on sõnaselgelt taotlenud, et sõlmitud lepingu täitmine algaks taganemistähtaja jooksul, ja tarbija ise lepingust taganeb, tuleb üldjuhul arvesse võtta lepingu esemeks olevate teenuste täismahus osutamise eest lepingus kokkulepitud hind ja arvutada maksmisele kuuluv summa proportsionaalselt ajaga. Üksnes juhul, kui sõlmitud lepingus on sõnaselgelt ette nähtud, et alates lepingu täitmise algusest osutatakse ühte või mitut teenust täies ulatuses eraldi ja hinna alusel, mis makstakse eraldi, tuleb ettevõtjale kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 3 alusel makstava summa arvutamisel arvesse võtta koguhind, mis niisuguse teenuse puhul on ette nähtud.
2. Direktiivi 2011/83 artikli 14 lõiget 3 koostoimes direktiivi põhjendusega 50 tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas koguhind on selle sätte tähenduses ülemäära suur, tuleb arvesse võtta nii hind, mis on teenusel, mida asjaomane kaupleja pakub teistele tarbijatele samadel tingimustel, kui ka hind, mis on samaväärsel teenusel, mida teised kauplejad osutavad lepingu sõlmimise ajal.
3. Direktiivi 2011/83 artikli 16 punkti m koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga 11 tuleb tõlgendada nii, et tutvumisportaali kaudu isiksuse hinnangu koostamine selle portaali tehtud isiksusetesti põhjal ei kujuta endast „digitaalse infosisu“ üleandmist selle sätte tähenduses.
Allkirjad