EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
16. september 2010(*)
Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 96/34/EÜ – Raamkokkulepe lapsehoolduspuhkuse kohta – Raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tõlgendamine – Lapsehoolduspuhkuse saamiseks õigustatud isik – Lapsehoolduspuhkus kaksikute sünni korral – Mõiste „sünd” – Sündinud laste arvuga arvestamine – Võrdse kohtlemise põhimõte
Kohtuasjas C‑149/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Dioikitiko Efeteio Thessalonikis (Kreeka) 15. märtsi 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. märtsil 2010, menetluses
Zoi Chatzi
versus
Ypourgos Oikonomikon,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees A. Tizzano, kohtunikud E. Levits, M. Ilešič, M. Safjan ja M. Berger (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades Euroopa Kohtu presidendi 12. mai 2010. aasta määrust, millega otsustati kohaldada eelotsusetaotluse suhtes kiirendatud menetlust vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104a esimesele lõigule,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. juuli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Kreeka valitsus, esindajad: M. Apessos, E.‑M. Mamouna, G. Papagianni ja G. Papadaki,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Saksamaa valitsus, esindaja: C. Blaschke,
– Eesti valitsus, esindaja: M. Linntam,
– Küprose valitsus, esindaja: D. Kallí,
– Poola valitsus, esindajad: M. Szpunar ja J. Faldyga,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: E. Jenkinson ja R. Palmer,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Patakia ja M. van Beek,
olles kohtujuristi ära kuulanud,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb 14. detsembril 1995 sõlmitud raamkokkuleppe lapsehoolduspuhkuse kohta (edaspidi „raamkokkulepe”), mis on lisatud nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivile 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (EÜT L 145, lk 4; ELT eriväljaanne 05/02, lk 285), muudetud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/75/EÜ (EÜT 1998, L 10, lk 24; edaspidi „direktiiv 96/34”), klausli 2 punkti 1 tõlgendamist.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud Z. Chatzi ja tema tööandja Ypourgos Oikonomikon (rahandusministeerium) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Thessaloniki (Kreeka) maksuameti nr 1 direktori otsust, millega keeldutakse Z. Chatzile andmast täiendavat lapsehoolduspuhkust kaksikute sünni tõttu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
3 Direktiiv 96/34 võeti vastu vastavalt menetlusele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu lepinguga Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud sotsiaalpoliitikat käsitleva protokolli nr 14 lisana esitatud kokkuleppe sotsiaalpoliitika kohta (edaspidi „sotsiaalpoliitika kokkulepe”) artikli 4 lõikes 2.
4 Raamkokkuleppe, mida direktiiv 96/34 rakendab, preambuli esimene lõik näeb ette:
„Järgnev raamkokkulepe esindab Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni ettevõtmist määrata kindlaks miinimumnõuded lapsehoolduspuhkuse ja vääramatu jõu tõttu töölt puudumise kohta, mis on oluline vahend sobitada töö- ja perekonnaelu ning edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist.”
5 Nimetatud raamkokkuleppe üldkaalutluste punktid 4-6 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:
„4. ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta näeb võrdset kohtlemist käsitlevas punktis 16 ette meetmete väljatöötamise, et võimaldada meestel ja naistel sobitada oma ametialaseid ja perekondlikke kohustusi;
5. nõukogu 6. detsembri 1994. aasta resolutsioon tunnistab, et võrdsete võimaluste tõhus poliitika eeldab ühtset üldstrateegiat, mis võimaldab paremini korraldada tööaega ja suurendada paindlikkust, samuti lihtsamini tagasi pöörduda tööellu, ning märgib tööturu osapoolte tähtsat osa selles valdkonnas ning nii meestele kui ka naistele tööülesannete ja perekondlike kohustuste sobitamise võimaluste pakkumisel;
6. töö- ja perekonnaelu sobitamist käsitlevad meetmed peaksid julgustama kehtestama uut paindlikumat tööaja korraldust, mis sobiks paremini ühiskonna muutuvate vajadustega ning võtaks arvesse nii ettevõtjate kui ka töötajate vajadusi;
[…]
9. käesolev kokkulepe on raamkokkulepe, mis määrab kindlaks miinimumnõuded ja sätted sünnituspuhkusest eraldi oleva lapsehoolduspuhkuse ja vääramatu jõu tõttu töölt puudumise kohta ning jätab saamistingimuste ja üksikasjalike kohaldamiseeskirjade kehtestamise liikmesriikide ja tööturu osapoolte hooleks, selleks et võtta arvesse iga liikmesriigi olukorda”.
6 Raamkokkuleppe klausel 1 näeb ette:
„1. Käesolev kokkulepe sätestab miinimumnõuded, mis on mõeldud töötavate vanemate lapsehooldusega seotud ja ametialaste ülesannete sobitamise hõlbustamiseks.
2. Käesolevat kokkulepet kohaldatakse kõikide mees- ja naistöötajate suhtes, kellel on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe.”
7 Raamkokkuleppe klausli 2 punktid 1, 3 ja 5 sätestavad:
„1. Käesolev kokkulepe tagab vastavalt klausli 2 punktile 2 mees- ja naistöötajatele individuaalse õiguse saada lapsehoolduspuhkust lapse sünni või lapsendamise korral, et võimaldada neil hoolitseda lapse eest vähemalt kolm kuud kuni lapse teatud vanuseni, kuid mitte rohkem kui 8aastaseks saamiseni; nimetatud vanuse määravad kindlaks liikmesriigid ja/või tööturu osapooled.
[…]
3. Lapsehoolduspuhkuse saamise tingimused ja üksikasjalikud kohaldamiseeskirjad määratakse kindlaks liikmesriikide seaduse ja/või kollektiivlepinguga, tingimusel et käesoleva kokkuleppe miinimumnõuded on arvesse võetud. Eelkõige võivad liikmesriigid ja/või tööturu osapooled:
a) otsustada, kas lapsehoolduspuhkust antakse täistööaja või osalise tööaja alusel, osade kaupa või avansina;
[…]
c) kohandada lapsehoolduspuhkuse saamise tingimusi ja üksikasjalikke kohaldamiseeskirju lapsendamisega seotud konkreetsete asjaoludega;
[…]
5. Kui lapsehoolduspuhkus on lõppenud, on töötajal õigus tulla tagasi samale töökohale, või kui see pole võimalik, siis oma töölepingust või -suhtest lähtuvalt sellega võrdsele või samasugusele töökohale.”
8 Raamkokkuleppe klausli 4 punkt 6 näeb ette:
„Ilma et see piiraks komisjoni, siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu osa, peab komisjon kõik käesoleva kokkuleppe Euroopa tasandil tõlgendamisega seotud küsimused suunama esmajärjekorras allakirjutanutele, kes avaldavad oma arvamuse.”
9 Direktiivi 96/34 artikli 2 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid jõustama nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 3. juuniks 1998.
Siseriiklik õigus
10 Eelotsusetaotlusest nähtub, et direktiivi 96/34 sätted võeti Kreeka õiguskorda üle järk-järgult.
11 Põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav säte on uue seadustiku, mis käsitleb riigiametnike ja avalik‑õiguslike juriidiliste isikute ametnike personalieeskirju, artikkel 53 seadusega 3528/2007 kehtestatud redaktsioonis.
12 Nimetatud artikkel 53 „Soodustused perekondlike kohustustega ametnikele” näeb lõikes 2 ette:
„Lapsevanemast ametniku tööaega lühendatakse päevas kahe tunni võrra, kui tal on kuni 2‑aastased lapsed ning ühe tunni võrra, kui tal on 2‑4‑aastased lapsed. Lapsevanemast ametnikul on õigus saada lapse kasvatamiseks 9 kuud tasulist lapsehoolduspuhkust, kui ta ei kasuta eelmises lauses nimetatud lühendatud tööaega. […]”
13 Eelotsusetaotlusest nähtub ühtlasi, et Kreeka ametiasutused tõlgendavad seda sätet nii, et ametnikust lapsevanem võib lapsehoolduspuhkust võtta kuni lapse 4‑aastaseks saamiseni.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 Z. Chatzi, kaebuse esitaja põhikohtuasjas, töötab ametnikuna Thessaloniki maksuametis nr 1 (Kreeka).
15 21. mail 2007 sündisid tal kaksikud.
16 Thessaloniki maksuameti nr 1 direktori 27. juuni 2008. aasta otsusega anti talle tema taotluse alusel alates 20. septembrist 2007 tasulist lapsehoolduspuhkust 9 kuud.
17 Seejärel esitas kaebuse esitaja 30. jaanuaril 2009 taotluse kaksikutest teise lapse kohta, soovides jääda teisele 9 kuud kestvale tasulisele lapsehoolduspuhkusele alates 1. märtsist 2009. Selle taotluse jättis Thessaloniki maksuameti nr 1 direktor oma 14. mai 2009. aasta otsusega rahuldamata.
18 Z. Chatzi esitas selle otsuse peale Dioikitiko Efeteio Thessalonikis’le (Thessaloniki teise astme halduskohus) kaebuse.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Symvoulio tis Epikrateias (Riiginõukogu) leidis 2008. aastal, et ametniku mitmikutega rasedus ei anna õigust sündinud laste arvuga võrduvale lapsehoolduspuhkuste arvule.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb siiski selles, kuidas tuleks tõlgendada direktiivi 96/34, kui võtta arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta”), mis on õiguslikult siduv alates Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009.
21 Neil asjaoludel otsustas Dioikitiko Efeteio Thessalonikis menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas on võimalik väita, et […] raamkokkuleppe […] klausli 2 punktiga 1 – tõlgendatuna, arvestades […] harta artiklit 24 (lapse õiguste kohta) ja nende õiguste kaitsetaseme tõstmist nimetatud hartaga – kehtestatakse paralleelselt lapse õigus lapsehoolduspuhkusele, nii et ühe lapsehoolduspuhkuse andmine kaksikute sünni korral rikub […] harta artiklit 21 sünni alusel diskrimineerimise tõttu ja kujutab endast kaksikute õiguste proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus olevat piiramist?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas [raamkokkuleppe] klausli 2 punktis 1 sisalduvat mõistet „sünd” tuleb tõlgendada nii, et töötavatele vanematele kehtestatakse topeltõigus lapsehoolduspuhkusele, lähtuvalt asjaolust, et kaksikute ootamine päädib kahe järjestikuse sünnitusega (mõlemad kaksikud), või siis nii, et lapsehoolduspuhkus antakse ühe sünnituse kohta, sõltumata sündinud laste arvust, ilma et viimasel juhul rikutaks harta artiklis 20 ette nähtud võrdsust seaduse ees?”
Eelotsuse küsimused
Sissejuhatavad märkused
Euroopa Kohtu pädevus raamkokkulepet tõlgendada
22 Saksamaa valitsus väidab, et harta artiklis 28 tunnustatud tööturu osapoolte õigus pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ning nüüd ELTL artiklis 155 sätestatud õigus sõlmida sotsiaalpoliitikat käsitlevaid kokkuleppeid, mida võidakse nõukogu otsusega rakendada Euroopa Liidu tasandil, viitab sellele, et tööturu osapooled võivad iseseisvalt määrata kindlaks nende kokkulepete kohaldamisala, kartmata, et seda laiendatakse konkreetse lepingu sõnastusest ja eesmärgist kaugemale.
23 Selles osas tuleb märkida, et tööturu osapoolte osalemine raamkokkuleppe tõlgendamisel on sätestatud raamkokkuleppe klausli 4 punktis 6, mille sõnastuse kohaselt peab komisjon kõik nimetatud kokkuleppe Euroopa tasandil tõlgendamisega seotud küsimused suunama esmajärjekorras allakirjutanutele, kes avaldavad oma arvamuse. Euroopa Kohtu küsimusele, kas raamkokkuleppele allakirjutanud osapooled on andnud oma arvamuse käesolevas eelotsusetaotluses esitatud küsimuste kohta, vastas komisjon kohtuistungil eitavalt. Komisjon selgitas, et ühelt poolt ei olnud kiirendatud menetlusest tulenevate tähtaegade tõttu sellised konsultatsioonid teostatavad, ning et teiselt poolt ei oleks selline konsultatsioon olnud tõhus ega konstruktiivne, kuna eelotsusetaotluse esemeks olevaid küsimusi ei ole Euroopa tasandil kunagi uuritud.
24 Igal juhul, nagu täpsustab ka sõnaselgelt raamkokkuleppe klausli 4 punkt 6, ei või nimetatud kokkuleppe osapoolte konsultatsioon piirata komisjoni, siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu osa.
25 Euroopa Kohus omaltpoolt tuletab oma pädevuse direktiivide tõlgendamiseks ELTL artiklist 267. Raamkokkuleppe sõlmimise aluseks on küll olnud tööturu osapoolte vahel ühenduse tasandil sotsiaalpoliitika kokkuleppe põhjal toimunud dialoog, kuid raamkokkulepe rakendati sotsiaalpoliitika kokkuleppe artikli 4 lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga, mille lahutamatu osa ta seega moodustab (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑537/07: Gómez-Limón Sánchez-Camacho, EKL 2009, lk I‑6525, punkt 34).
26 Eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kohtu pädevus raamkokkuleppe tõlgendamisel ei erine Euroopa Kohtu üldisest pädevusest direktiivide muude sätete tõlgendamisel.
Raamkokkuleppe isikuline kohaldamisala
27 Kuna Z. Chatzi on ametnik, siis tuleb kõigepealt kontrollida, kas direktiiv 96/34 ja sellele lisatud raamkokkulepe on kohaldatavad ka ametnikele.
28 Selles osas tuleb märkida, et mõlema akti sätted ei sisalda ühtegi viidet sellele, mis võimaldaks järeldada, et nende kohaldamisalast oleks ametnikud välistatud.
29 Vastupidi, nagu tuleneb ka raamkokkuleppe klausli 1 punkti 2 sõnastusest, käsitatakse raamkokkuleppe kohaldamisala ulatuslikuna, mis hõlmab üldiselt „[kõiki töötajaid], kellel on liikmesriigi kehtiva seaduse, kollektiivlepingu või tava kohaselt määratletud tööleping või -suhe”. Peale selle nimetab raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 „töötajaid”, ilma et teeks vahet selle vahel, kas nende tööandja on avalik-õiguslik või eraõiguslik, hõlmates seega kõiki töötajaid (vt raamkokkulepe tähtajalise töö kohta, mis asub nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 54 jj, ja 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑180/04: Vassallo, EKL 2006, lk I-7251, punkt 32).
30 Seda tõlgendust toetab ühtlasi kaalutlus, et raamkokkuleppe – nagu nähtub selle preambuli esimesest lõigust ja üldkaalutluste punktist 4 – eesmärk on eeskätt edendada meeste ja naiste võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Euroopa Kohus on leidnud, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte, mis tuleneb lepingu sotsiaalsätetest, on üldkohaldatav ja seda kohaldatakse töösuhetele avalikus sektoris (vt selle kohta 2. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑1/95: Gerster, EKL 1997, lk I‑5253, punkt 18, ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil, EKL 2000, lk I-69, punkt 18).
Esimene küsimus
31 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 võib tõlgendada nii, et see annab lapsele individuaalse õiguse lapsehoolduspuhkusele ja seetõttu kahjustab kaksikute sünni puhul teise lapsehoolduspuhkuse andmisest keeldumine kaksikute liidu õiguskorrast tulenevaid õigusi.
32 Nagu leidsid kõik Euroopa Kohtule kirjalikud märkused esitanud huvitatud isikud, tuleb sellele küsimusele vastata nii raamkokkuleppe sõnastust kui selle eesmärki arvesse võttes eitavalt.
33 Nimelt sätestab raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 sõnaselgelt, et individuaalne õigus saada lapsehoolduspuhkust on tagatud „mees- ja naistöötajatele”. Samamoodi täpsustab raamkokkuleppe klausli 1 punkt 2 selle kohaldamisala osas, et kokkulepet kohaldatakse „kõikide mees- ja naistöötajate suhtes, kellel on tööleping või –suhe”.
34 Nimetatud sõnastusest nähtub selgesti, et lapsehoolduspuhkuse saajad on üksnes vanemad kui töötajad.
35 Seda sõnasõnalist tõlgendust toetab lapsehoolduspuhkuse eesmärk.
36 Raamkokkuleppe klausli 1 punkti 1 kohaselt on raamkokkulepe nimelt „mõeldud töötavate vanemate lapsehooldusega seotud ja ametialaste ülesannete sobitamise hõlbustamiseks”; nimetatud kokkuleppe üldkaalutluste punktis 4 meenutatakse, et see eesmärk on kindlaks määratud ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta, mis on vastu võetud 9. detsembril 1989 Strasbourgis toimunud Euroopa Ülemkogul, punktis 16.
37 Selle eesmärgiga lisati õigus lapsehoolduspuhkusele harta artikli 33 lõikesse 2 sotsiaalsete põhiõiguste hulka, mis on koondatud harta IV jaotisse „Solidaarsus”.
38 Harta artikkel 24, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei anna alust eeltoodud analüüsi muutmiseks.
39 Nimetatud artikkel, mis asub harta III jaotises „Võrdsus”, sätestab, et lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Ometi ei tähenda see õigus kaitsele ja hoolitsusele ilmtingimata seda, et tunnustatakse laste individuaalset õigust, et nende vanemad saaksid lapsehoolduspuhkust. Piisab sellest, kui see õigus on vanematel. Tegelikult on vanematel nii õigus kui ka kohustus tagada nende laste kasvatamine, ning vanemad võivad seetõttu valida, mil viisil nad oma vanemlikke kohustusi täidavad ja kas nad seejuures lapsehoolduspuhkust kasutavad või mitte.
40 Seega tuleb esimesele küsimusele vastata nii, et raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 ei saa tõlgendada nii, et see annab lapsele individuaalse õiguse lapsehoolduspuhkusele.
Teine küsimus
41 Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 võib tõlgendada nii, et kaksikute sünniga tekib õigus saada sellisel arvul lapsehoolduspuhkust, mis vastab sündinud laste arvule, või tuleb seda tõlgendada nii, et sellise sünniga tekib nagu ühe lapse sünni puhul õigus üksnes ühele lapsehoolduspuhkusele.
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestama mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt eelkõige 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑306/05: SGAE, EKL 2006, lk I‑11519, punkt 34, ja 19. novembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/07 ja C‑432/07: Sturgeon jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 41).
43 Peale selle tuleb tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt ühenduse õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea selle kehtivust kahtluse alla ning on kooskõlas kogu esmase õigusega (vt eelkõige 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑361/06: Feinchemie Schwebda ja Bayer CropScience, EKL 2008, lk I‑3865, punktid 49 ja 50, ning eespool viidatud kohtuotsus Sturgeon jt, punktid 47 ja 48), eeskätt võrdse kohtlemise põhimõttega.
44 Seda kohtupraktikat on lubatud üle kanda kokkulepetele, mis nagu raamkokkulepe on rakendatud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga, mille lahutamatu osa nad seega moodustavad (vt käesoleva otsuse punkt 25).
Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1
45 Raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 kohaselt tagab kokkulepe mees- ja naistöötajatele „individuaalse õiguse saada lapsehoolduspuhkust lapse sünni või lapsendamise korral, et võimaldada neil hoolitseda lapse eest vähemalt kolm kuud”. Harta artikli 33 lõige 2 on sõnastatud sarnaselt, sest selle sõnastuse kohaselt on nimelt „igaühel õigus […] lapsehoolduspuhkusele lapse sünni või lapsendamise järel”.
46 Küprose ja Ühendkuningriigi valitsuse arvates viitab ainsuse kasutamine („lapse sünni”, „et võimaldada neil hoolitseda lapse eest”) sellele, et töötajal on õigus eraldi lapsehoolduspuhkusele iga lapse kohta.
47 Küprose valitsuse arvates kinnitab tõlgendust, et lapsehoolduspuhkusele õiguse tekkimise otsustav kriteerium on laps ja mitte sünd, 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑519/03: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2005, lk I-3067, punkt 47), milles Euroopa Kohus leidis, et sõnastus, mille kohaselt antakse lapsehoolduspuhkust „lapse sünni” korral, viitab üksnes sellele, et lapsehoolduspuhkuse saamine sõltub tingimusest, et laps on sündinud.
48 Selline sõnasõnaline tõlgendus ei ole siiski päris üheselt mõistetav.
49 Tegelikult ei saa välistada, et ainsuse kasutamine raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1 ei väljenda mitte arvu, vaid liiki ning et selle ainsusega ei kaasne seost laste ja lapsehoolduspuhkuste arvu vahel, vaid see tähistab laste hulka kui isikute kategooriat, kelle korral tekib õigus lapsehoolduspuhkusele.
50 Mis puudutab eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Luksemburg kohaldamisala, siis tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktist 47, et kui tõlgendada raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 nii, et lapsehoolduspuhkuse andmine ei sõltu mitte sünnist, vaid tingimusest, et laps on sündinud, siis osundas Euroopa Kohus sellega asjaolule, et õigus lapsehoolduspuhkusele ei ole seotud sünni kuupäevaga ning et oluline ei ole asjaolu, et lapse sünd oleks toimunud pärast direktiivi 96/34 jõustumist asjassepuutuvas liikmesriigis. Euroopa Kohus tegi seega otsuse direktiivi 96/34 ajalise kohaldamise kohta ja ei võtnud seisukohta selles osas, kas mitmikute sünni korral tuleb anda laste arvuga võrdsel arvul lapsehoolduspuhkust.
51 Seega tuleb järeldada, et mis puudutab käesolevale küsimusele vastuse andmist, siis on raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 sõnastus mitmeti mõistetav ning üksnes selle põhjal ei saa anda vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele.
52 Seega tuleb arvesse võtta selle õigusakti eesmärki, mille osa see säte on.
Direktiivi 96/34 kontekst ja eesmärgid
53 Raamkokkuleppe klausli 2 punktist 1 nähtub, et lapsehoolduspuhkuse eesmärk on anda lapsevanematele nende lapse eest hoolitsemise võimalus.
54 Küprose valitsus väidab, et lapsehoolduspuhkus on seotud vanema võimalusega end täiesti lapsele pühendada. Kaksikute korral on mõlema lapsega tegelemise vajaduse tõttu õigustatud lapsehoolduspuhkuse andmine mõlema lapse eest eraldi.
55 Seda mõttekäiku vaidlustavad Kreeka, Tšehhi, Saksamaa, Eesti ja Poola valitsus, kelle arvates ei mõjuta lapsehoolduspuhkuse eesmärki nende laste arv, kelle eest vanem peab selle aja vältel hoolitsema. Nimetatud valitsuste arvates peab vanem kaksikute korral rahuldama laste vajadusi koheselt ja samaaegselt. Kuivõrd kaksikute vanema ja ühe lapse vanema olukord erinevad üksteisest üksnes ülesannete intensiivsuse ja mitte kestuse võrra, siis ei ole lapsehoolduspuhkuse kahekordne andmine õigustatud.
56 Raamkokkuleppe preambuli esimesest lõigust ja üldkaalutluste punktist 5 nähtub, et raamkokkulepe kujutab endast tööturu osapoolte vahelist ettevõtmist määrata miinimumnõuetena kindlaks meetmed, et edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist, pakkudes neile võimalust ühitada tööülesanded ja perekondlikud kohustused (22. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑116/08: Meerts, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).
57 Selles perspektiivis võimaldab raamkokkulepe värsketel vanematel katkestada nende erialase tegevuse, et keskenduda oma perekondlikele kohustustele, andes neile samas raamkokkuleppe klausli 2 punktis 5 sätestatud tagatise, et nad võivad lapsehoolduspuhkuse lõppedes oma töökohale naasta. Liikmesriigi vabalt valitud ajavahemiku vältel, mis peab siiski kestma vähemalt kolm kuud, ning liikmesriigi seadusandja valitud tingimustel on värsketel vanematel seega võimalus abistada oma last tema eale vastavalt ja organiseerida oma pereelu tööellu naasmise eesmärgil.
58 Mis puudutab küsimust, kas seda eesmärki silmas pidades peab kaksikute vanematel olema õigus saada sündinud laste arvule vastaval arvul lapsehoolduspuhkust, siis tuleb märkida, et – nagu leidsid ka Kreeka, Tšehhi, Saksamaa, Eesti ja Poola valitsus – kaksikute vanematel lasuv täiendav koormus on kvantitatiivset laadi, kuna nad peavad samaaegselt rahuldama kahe lapse vajadusi, kuid et see täiendav pingutus ei võta rohkem aega, kuna kaksikud läbivad põhimõtteliselt ühel ajal samu argenguetappe.
59 Lapsehoolduspuhkuse kestuse pikendamine kahekordseks ei ole seega tingimata ainuke sobiv meede, mida liikmesriigid võivad võtta hõlbustamaks kaksikute vanemate pere- ja tööelu ühitamist, vaid arvesse tuleb võtta kogu süsteemi, milles nähakse ette meetmed neil vanemail lasuva surve leevendamiseks.
60 Seda seisukohta toetab kaalutlus, et arvestades asjaolu, et raamkokkuleppe sätted on miinimumnõuded ja et liikmesriikidel on sellest tulenevalt lapsehoolduspuhkuse rakendamisel ulatuslik kaalutlusruum, erinevad liikmesriikide ülevõtmismeetmed riigiti märkimisväärselt.
61 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 ei nõua – arvestades konteksti, milles ta asub ning raamkokkuleppe eesmärki –, et kaksikute sünni korral tunnistataks automaatselt õigust saada sündinud laste arvule vastaval arvul lapsehoolduspuhkusi.
62 Siiski on vaja uurida, milliseid tulemusi annab kaksikute vanemate olukorra hindamine võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt.
Võrdse kohtlemise põhimõte
63 Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva võrdse kohtlemise põhimõtte, mille põhiõiguslik iseloom on sätestatud harta artiklis 20, austamine on lapsehoolduspuhkuse õiguse rakendamisel seda suurema tähtsusega, kuna selle sotsiaalse õiguse enda põhiõiguslik iseloom on sätestatud harta artikli 33 lõikes 2.
64 Nimetatud põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 5. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑164/07: Wood, EKL 2008, lk I-4143, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuotsus Sturgeon jt, punkt 48).
65 Seda silmas pidades väidab komisjon, et kaksikute vanemad on sarnases olukorras nende vanematega, kelle lastel on vaid väike vanusevahe, sest mõlematele on ühine see, et lapsed tuleb üles kasvatada samaaegselt. Esimesed peaksid seega sarnaselt viimatinimetatutega saama iga lapse kohta eraldi lapsehoolduspuhkust.
66 Komisjoni kasutatud võrdluskriteerium annab tunnistust sellest, kui keeruline on määrata kindlaks seda isikute rühma, kellega kaksikute vanemaid võrrelda. See kriteerium põhineb tegelikult kvantitatiivselt raskesti väljendataval teguril, milleks on „väike vanusevahe”.
67 Kuigi ei saa eitada, et kaksikute kasvatamine nõuab rohkem pingutust ja ei ole seega võrreldav ühe lapse eest hoolitsemisega, ei saa samas ka jätta arvestamata asjaolu, et kuna kaksikud kasvavad ja arenevad paralleelselt, siis tekib sellest sünergia, mistõttu ei ole nende kasvatamine ilmtingimata võrreldav kahe erinevas vanuses lapse kasvatamisega.
68 Neil asjaoludel tuleb konstateerida, et kaksikute vanemad on erilises olukorras, millega peab esmajoones arvestama liikmesriigi seadusandja, kui ta otsustab direktiivi 96/34 ülevõtmise meetmete üle.
69 Selles kontekstis tuleb veelkord märkida, et, nagu näevad ette raamkokkuleppe klausli 1 punkt 1 ja klausli 2 punkt 1, sätestab raamkokkulepe üksnes miinimumnõuded. Liikmesriikidel on lisaks lapsehoolduspuhkuse kestuse määramisele, mille puhul tuleb üksnes järgida kolmekuulist miinimumkestust, täielik vabadus otsustada selle puhkuse saamise ja üksikasjalike tingimuste üle. Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 3 viitab selles osas liikmesriikide seadusele ja/või kollektiivlepingule, kusjuures see viide on raamkokkuleppe üldkaalutluste punkti 9 kohaselt põhjendatud vajadusega võtta arvesse iga liikmesriigi olukorda.
70 Liikmesriigid võivad seega – arvestades raamkokkuleppega ette nähtud lapsehoolduspuhkuse minimaalset kolmekuulist kestust – määrata kindlaks ajalised tingimused, mille kohaselt lapsehoolduspuhkust saab võtta. See kaalutlusõigus tähendab eelkõige, et liikmesriigid võivad juhul, kui nad otsustavad näha ette pikema lapsehoolduspuhkuse kui raamkokkuleppes sätestatud minimaalne kestus, sätestada spetsiaalsed eeskirjad juhuks, kui lapsed sünnivad järjestikku.
71 Siit tuleneb, et siseriiklikul seadusandjal on ulatuslik tegutsemisruum sellise lapsehoolduspuhkuse korra kindlaksmääramisel, mida kohaldatakse kaksikute vanematele ning mis võimaldab neid vanemaid kohelda viisil, mis võtab sobivalt arvesse nende erivajadusi.
72 Seda arvesse võttes tuleb märkida, et raamkokkuleppes ette nähtud lapsehoolduspuhkuse minimaalsest kestusest märgatavalt pikema kestusega lapsehoolduspuhkus ning teatav paindlikkus, mis vanematel on selle puhkuse võtmisel tulenevalt lapse vanusest, võimaldavad üldiselt kõige paremini tasakaalustada täiendavat koormust, mis on seotud kaksikute kasvatamisega. Samamoodi aitavad üksikasjalikud kohaldamiseeskirjad, mis raamkokkuleppe üldkaalutluste punkti 6 kohaselt annavad paindlikumale tööaja korraldusele ulatusliku kasutamisala, ühitada tööelu ja neid erilisi kohustusi, mis kaasnevad kaksikute kasvatamisega.
73 Siiski on ka võimalik välja töötada ja kehtestada teisi meetmeid, mis sobivad kaksikute vanemate vajadustega arvestamiseks, nagu näiteks materiaalne abi, tehes kättesaadavaks lapsehoiuteenust osutavad asutused, või rahaline abi eelkõige spetsiaalsete hüvitiste vormis, mis loovad võimaluse valida ise lapsehoiuteenuse viis.
74 Siseriikliku kohtu, kelle ainupädevuses on hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid, ülesanne on kontrollida, kas siseriiklikud õigusnormid annavad kogumis piisavad võimalused, et vastata – nagu käesoleval juhul – kaksikute vanemate erilistele vajadustele nii nende töö- kui perekonnaelus.
75 Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata teisele küsimusele, et raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 ei või tõlgendada nii, et kaksikute sünniga tekib õigus saada sündinud laste arvule vastaval arvul lapsehoolduspuhkust. Võttes siiski arvesse võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleneb sellest klauslist siseriiklikule seadusandjale kohustus kehtestada vastavalt asjaomases liikmesriigis kehtivale olukorrale selline lapsehoolduspuhkuse kord, mis tagab kaksikute vanematele nende eriliste vajadustega sobivalt arvestava kohtlemise. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas siseriiklikud õigusnormid vastavad sellele nõudele, ning vajadusel tõlgendama neid siseriiklikke õigusnorme võimaluste piires kooskõlas liidu õigusega.
Kohtukulud
76 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. 14. detsembril 1995 sõlmitud raamkokkuleppe lapsehoolduspuhkuse kohta, mis asub nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivi 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta, muudetud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/75/EÜ, lisas, klausli 2 punkti 1 ei saa tõlgendada nii, et see annab lapsele individuaalse õiguse lapsehoolduspuhkusele.
2. Nimetatud kokkuleppe klausli 2 punkti 1 ei või tõlgendada nii, et kaksikute sünniga tekib õigus saada sündinud laste arvule vastaval arvul lapsehoolduspuhkust. Võttes siiski arvesse võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleneb sellest klauslist siseriiklikule seadusandjale kohustus kehtestada vastavalt asjaomases liikmesriigis kehtivale olukorrale selline lapsehoolduspuhkuse kord, mis tagab kaksikute vanematele nende eriliste vajadustega sobivalt arvestava kohtlemise. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas siseriiklikud õigusnormid vastavad sellele nõudele, ning vajadusel tõlgendama neid siseriiklikke õigusnorme võimaluste piires kooskõlas liidu õigusega.
Allkirjad