EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
12. juuni 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2003/88/EÜ – Tööaja korraldus – Tasustatav põhipuhkus – Rahaline hüvitis surma korral
Kohtuasjas C‑118/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesarbeitsgericht Hamm’i (Saksamaa) 14. veebruari 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. märtsil 2013, menetluses
Gülay Bollacke
versus
K + K Klaas & Kock B.V. & Co. KG,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Tizzano, kohtunikud E. Levits (ettekandja), M. Berger, S. Rodin ja F. Biltgen,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke seiskohti, mille esitasid:
– K + K Klaas & Kock B.V. & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt M. Scheier,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,
– Taani valitsus, esindajad: M. Wolff ja V. Pasternak Jørgensen,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Fehér ning K. Szíjjártó ja K. Molnár,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Christie, keda abistas barrister E. Dixon,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja F. Schatz,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artiklit 7.
2 Taotlus esitati kohtuvaidluses G. Bollacke ning tema surnud abikaasa endise tööandja K + K Klaas & Kock B.V. & Co. KG (edaspidi „K + K”) vahel, mille ese on huvitatud isiku õigus saada rahalist hüvitist tasustatava põhipuhkuse eest, mida J. Bollacke ei olnud oma surma hetkeks kasutanud.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2003/88 artikkel 7 „Põhipuhkus” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”
4 Direktiivi artikkel 15 „Soodsamad sätted” näeb ette:
„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast soodsamad.”
5 Direktiivi 2003/88 artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid selle direktiivi teatud sätetest. Nimetatud direktiivi artiklist 7 ei ole aga lubatud teha ühtegi erandit.
Saksa õigus
6 8. jaanuari 1963. aasta föderaalse puhkuseseaduse (Bundesurlaubsgesetz) (Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, 1963, lk 2) 7. mai 2002. aasta redaktsiooni (BGBl. 2002 I, lk 1529) artikli 7 lõikes 4 on sätestatud:
„Kui puhkust ei saa töösuhte lõppemise tõttu enam tervikuna või osaliselt anda, siis tuleb see hüvitada.”
7 Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) artikli 1922 lõike 1 kohaselt läheb isiku surma korral (pärandi avanemine) tema vara (pärand) tervikuna üle ühele või mitmele isikule (pärijad).
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 G. Bollacke on oma surnud abikaasa – kes töötas K + K juures 1. augustist 1998 kuni oma surmani 19. novembril 2010 – ainupärija.
9 Alates 2009. aastast oli J. Bollacke raskelt haige. Nimetatud aastal oli ta rohkem kui kaheksa kuud töövõimetu. Töövõimetu oli ta ka 11. oktoobrist 2010 kuni oma surmani.
10 Käesolevas asjas on tuvastatud, et J. Bollackel oli oma surma hetkel õigus vähemalt 140,5 päevale kasutamata põhipuhkusele.
11 G. Bollacke nõudis 31. jaanuari 2011. aasta kirjas äriühingult K + K nimetatud kasutamata põhipuhkuse päevade eest rahalist hüvitist. K + K jättis selle taotluse rahuldamata, kuna ta kahtles, kas tegemist on pärandatava nõudega.
12 Esimese astme kohus jättis G. Bollacke hagi samuti rahuldamata, põhjendusel, et vastavalt Bundesarbeitsgerichti kohtupraktikale ei teki puhkusehüvitise nõuet töösuhte lõppemisel kasutamata jäänud tasustatava põhipuhkuse eest, kui töösuhe lõpeb töötaja surma tõttu. Selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse lahendamisel on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus, kas see siseriiklik kohtupraktika on põhjendatud, kui pidada silmas Euroopa Kohtu praktikat direktiivi 2003/88 artikli 7 kohta.
13 Neil asjaoludel otsustas Landesarbeitsgericht Hamm menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid või tavad, mille kohaselt lõpeb töötaja surma korral õigus minimaalsele tasustatavale põhipuhkusele tervikuna, nimelt lõpeb lisaks töökohustustest vabanemise õigusele, mida ei saa enam kasutada, ka õigus puhkusetasule?
2. Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et õigus saada tasustatavale põhipuhkuse eest töösuhte lõppemise korral rahalist hüvitist on seotud töötaja isikuga, kuuludes ainult töötajale, et töötaja saaks puhata ja kasutada vaba aega, mis on tasustatava põhipuhkuse andmise eesmärk, ka hilisemal perioodil?
3. Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tööandja on tööaja korraldamisel kohustatud andma töötajale töötajate ohutuse ja tervise kaitse tagamiseks puhkust kalendriaasta lõpuks või hiljemalt konkreetse töösuhte puhul määrava üleviimisperioodi lõpuks ka tegelikult, olenemata sellest, kas töötaja on esitanud puhkuseavalduse?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
14 Nende kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid või tavad, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt töösuhte lõppemisel töötaja surma tõttu lõpeb õigus tasustatavale põhipuhkusele, ilma et kasutamata puhkuse eest tekiks õigust saada rahalist hüvitist, ning jaatava vastuse korral sellele küsimusele, kas sellise hüvitise saamine sõltub huvitatud isiku eelnevalt esitatud taotlusest.
15 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb iga töötaja õigust tasustatavale põhipuhkusele käsitada liidu sotsiaalõiguse eriti olulise põhimõttena, millest ei või teha erandeid ja mida pädevad siseriiklikud ametiasutused peavad kohaldama nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis 93/104/EÜ – mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197; kodifitseeritud direktiiviga 2003/88) – sõnaselgelt sätestatud piirides (vt kohtuotsused Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 22; KHS, C‑214/10, EU:C:2011:761, punkt 23, ning Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 16).
16 Lisaks tuleb rõhutada, et esiteks ei kuulu direktiivi 2003/88 artikkel 7 nende sätete hulka, millest on sama direktiivi alusel sõnaselgelt lubatud teha erandeid (vt kohtuotsus Schultz-Hoff jt, EU:C:2009:18, punkt 24), ning teiseks käsitleb see direktiiv põhipuhkuse saamise õigust ja sellise puhkuse eest tasu saamise õigust ühe õiguse kahe aspektina.
17 Pealegi on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et juhul kui töösuhe on lõppenud ja tasustatava põhipuhkuse tegelik kasutamine ei ole seetõttu enam võimalik, on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 sätestatud, et tasustatava põhipuhkuse võib asendada hüvitisega, et vältida olukorda, kus töötaja ei saa kõnealust õigust kasutada ka rahalisel kujul (vt selle kohta kohtuotsused Schultz-Hoff jt, EU:C:2009:18, punkt 56, ja Neidel, C‑337/10, EU:C:2012:263, punkt 29).
18 Nii on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt töösuhte lõpetamisel ei maksta kasutamata jäänud tasustatava põhipuhkuse eest rahalist hüvitist töötajale, kes viibis terve või osa puhkuseaasta ja/või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul haiguspuhkusel, mille tõttu ta ei saanud kasutada oma õigust tasustatavale põhipuhkusele (vt kohtuotsus Schultz-Hoff jt, EU:C:2009:18, punkt 62).
19 Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb analüüsida, kas olukorras, kus töösuhe lõpeb töötaja surma tõttu, takistab see asjaolu tasustatava põhipuhkuse saamise õiguse muutumist rahalise hüvitise nõudeks.
20 Sellega seoses tuleb märkida, et põhipuhkuse saamise õigus on liidu sotsiaalõiguse ühe olulise põhimõtte üks aspekt kahest ning et see põhimõte sisaldab ka tasu saamise õigust (vt selle kohta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, EU:C:2009:18, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Nimelt tähendab mõiste „tasuline põhipuhkus”, mida liidu seadusandja on kasutanud eelkõige direktiivi 2003/88 kõnealuses artiklis 7, et põhipuhkuse kestel selle artikli tähenduses tuleb töötajale säilitada töötasu. Teisisõnu peab töötaja selle puhkuseaja eest saama tavapärast tasu (vt selle kohta kohtuotsused Robinson-Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 50; Schultz-Hoff jt, EU:C:2009:18, punkt 58, ja Lock, C‑539/12, EU:C:2014:351, punkt 16).
22 Sellise liidu õigusest tuleneva töötaja põhiõiguse tagamise huvides ei saa Euroopa Kohus direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 töötajale sellest tulenevate õiguste arvelt kitsalt tõlgendada (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus Brandes, C‑415/12, EU:C:2013:398, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Järgmiseks tuleb sarnaselt Ungari valitsuse seisukohtades tooduga märkida, et direktiivi artikli 7 lõige 2, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ei esita rahalise hüvitise nõude tekkimisele muid tingimusi kui see, et ühest küljest on töösuhe lõppenud ning teisest küljest ei ole töötaja kasutanud kogu põhipuhkust, mida tal oli õigus saada töösuhte lõppemise hetkel.
24 Lõpuks tuleb tõdeda, et rahalise hüvitise saamine olukorras, kus töösuhte lõppemise põhjustas töötaja surm, on möödapääsmatu tagamaks töötajale direktiiviga 2003/88 ette nähtud tasustatava põhipuhkuse saamise õiguse kasulikku mõju.
25 Nimelt, kui põhipuhkuse eest tasu maksmise kohustus lõpeks töösuhte lõppemisel töötaja surma tõttu, siis tooks see kaasa olukorra, kus juhusliku, ei töötaja ega tööandja kontrollitava sündmuse tulemusel kaob direktiivi 2003/88 artiklis 7 sätestatud tasustatava põhipuhkuse õigus kui selline tagasiulatuvalt tervikuna.
26 Neil põhjustel ei saa seega seda direktiivi 2003/88 sätet tõlgendada nii, et nimetatud õigus lõpeb töötaja surma korral.
27 Kuna direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 ei esita rahalise hüvitise nõude tekkimisele muid tingimusi peale töösuhte lõppemise, tuleb lisaks nentida, et sellise hüvitise saamiseks ei saa nõuda eelneva sellekohase taotluse olemasolu.
28 Ühelt poolt tuleneb see õigus nimelt otseselt kõnealusest direktiivist, ilma et asjaomane töötaja peaks selleks midagi tegema, ning teiselt poolt ei või see õigus sõltuda muudest tingimustest kui need, mis direktiivis on sõnaselgelt ette nähtud, nii et asjaolu, et töötaja ei ole eelnevalt esitanud taotlust selle direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud rahalise hüvitise saamiseks, ei oma asjas mingit tähtsust.
29 Selles tulenevalt ei saa ühelt poolt tõlgendada direktiivi 2003/88 artiklit 7 nii, et töötaja surm, mille tõttu töösuhe lõppes, vabastab surnud töötaja tööandja kohustusest maksta rahalist hüvitist, mida töötajal oleks tegelikult olnud õigus saada kasutamata jäänud tasustatava põhipuhkuse eest, ning teiselt poolt ei saa sellise hüvitise saamiseks nõuda eelneva sellekohase taotluse olemasolu.
30 Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esitatud eelotsuse küsimustele vastata, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid või tavad, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt töösuhte lõppemisel töötaja surma tõttu lõpeb õigus tasustatavale põhipuhkusele, ilma et kasutamata puhkuse eest tekiks õigust saada rahalist hüvitist. Sellise hüvitise saamine ei või sõltuda huvitatud isiku eelnevalt esitatud taotlusest.
Kohtukulud
31 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid või tavad, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt töösuhte lõppemisel töötaja surma tõttu lõpeb õigus tasustatavale põhipuhkusele, ilma et kasutamata puhkuse eest tekiks õigust saada rahalist hüvitist.
Sellise hüvitise saamine ei või sõltuda huvitatud isiku eelnevalt esitatud taotlusest.
Allkirjad