EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
28. juuli 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem Euroopa Liidus – Direktiiv 2003/87/EÜ – Ratione temporis kohaldamisala – Saastekvootidega kauplemise kohustuse tekkimise hetk – Artikkel 3 – I lisa – Mõiste „käitis“ – Kütuse põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW
Kohtuasjas C‑457/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgericht Berlin’i (Berliini halduskohus, Saksamaa) 12. märtsi 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. augustil 2015, menetluses
Vattenfall Europe Generation AG
versus
Saksamaa Liitvabariik,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud J.‑C. Bonichot (ettekandja) ja S. Rodin,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Vattenfall Europe Generation AG, esindaja: Rechtsanwalt M. Ehrmann,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja K. Petersen,
– Euroopa Komisjon, esindajad: E. White ja K. Herrmann,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsusega nr 2009/29/EL (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), I lisa ning komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (EÜT 2011, L 130, lk 1), artikli 19 lõiget 2.
2 Taotlus on esitatud Vattenfall Europe Generation AG (edaspidi „Vattenfall“) ja Bundesrepublik Deutschland’i (Saksamaa Liitvabariik) vahelises kohtuvaidluses selle ajahetke kindlaksmääramise üle, millest alates tekib elektrienergiat tootvatel käitistel seoses kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega (edaspidi „saastekvoodid“) aruandlus‑ ja tagastamiskohustus, mis on ette nähtud direktiivis 2003/87.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2003/87
3 Direktiivi 2003/87 artikli 2 lõige 1 sätestab:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside suhtes.“
4 Direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) heitkogus – käitise allikatest pärinevate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri [...]
[…]
e) käitis – paikne tehniline üksus, kus tegeldakse ühe või mitme I lisas loetletud tegevusega ja muu tegevusega, mis on tehniliselt otseselt seotud kõnealuses tegevuskohas teostatava tegevusega, mis võivad mõjutada heitkoguseid ja saastust;
[…]
t) põletamine – mis tahes kütuste oksüdeerimine olenemata nimetatud protsessi käigus saadava soojuse, elektri- või mehaanilise energia kasutamise viisist ja muud otseselt seotud tegevused, sh heitgaaside puhastamine;
u) elektritootja – käitis, mis 1. jaanuaril 2005 või pärast seda on tootnud elektrienergiat müügiks kolmandatele isikutele ja milles ei tegeleta ühegi teise I lisas loetletud tegevusalaga peale kütuse põletamise.
5 Direktiivi 2003/87 artikkel 4 sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2005 ei tegutse ükski käitis I lisas loetletud tegevusalal, millega kaasnevad selle tegevusalaga seoses kindlaksmääratud kasvuhoonegaaside heitkogused, välja arvatud juhul, kui käitajal on luba, mille pädev asutus on välja andnud kooskõlas artiklitega 5 ja 6, või käitis on vastavalt artiklile 27 ühenduse süsteemist välja arvatud. Sama kehtib ka artikli 24 kohaselt osalevate käitiste suhtes.“
6 Direktiivi 2003/87 artikkel 6 näeb ette:
„1. Pädev asutus annab välja kasvuhoonegaaside heitmeloa, millega antakse luba paisata käitisest või selle osast atmosfääri kasvuhoonegaase, kui on kindlaks tehtud, et käitaja suudab heitkoguseid kontrollida ja nendest aru anda.
[…]
2. Kasvuhoonegaaside heitmeload sisaldavad järgmisi andmeid:
a) käitaja nimi ja aadress;
b) käitise tegevusalade ja käitisest pärinevate heitkoguste kirjeldus;
[…]
e) kohustus tagastada käitise iga kalendriaasta kooskõlas artikliga 15 tõendatud koguheitmetele vastaval hulgal kvoote, välja arvatud II peatüki alusel välja antud kvoodid, nelja kuu jooksul pärast kõnealuse aasta lõppu.“
7 Sama direktiivi artikli 10a lõige 3 näeb ette:
„Kui lõigetest 4 ja 8 ei tulene teisiti, ning olenemata artiklist 10c, ei eraldata tasuta saastekvoote elektritootjatele, süsinikdioksiidi koguvatele käitistele, süsinikdioksiidi transportivatele torujuhtmetele ega süsinikdioksiidi säilitamiskohtadele.“
8 Direktiivi artikli 12 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tagavad, et iga käitise käitaja tagastab iga aasta 30. aprilliks kõnealuse käitise kooskõlas artikliga 15 tõendatud eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava hulga saastekvoote, välja arvatud II peatüki alusel välja antud saastekvoodid, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse.“
9 Direktiivi 2003/87 artikkel 14 sätestab:
„1. Komisjon võtab 31. detsembriks 2011 vastu heitkoguste seiret ja aruandlust käsitleva määruse [...] mis põhineb IV lisas esitatud seire‑ ja aruandluspõhimõtetel ning milles iga kasvuhoonegaasi seire- ja aruandlusnõuete puhul täpsustatakse asjaomase kasvuhoonegaasi osas globaalse soojenemise potentsiaal.
Kõnealune meede, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 23 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
[…]
3. Liikmesriigid tagavad, et iga käitise või õhusõiduki käitaja teeb seiret ja annab pädevale asutusele sellest käitisest kõnealuse kalendriaasta jooksul või alates 1. jaanuarist 2010 tema poolt käitatavast õhusõidukist pärinevate heitkoguste kohta aru pärast iga aasta lõppu ja kooskõlas lõikes 1 osutatud määrusega.
[…]“
10 Direktiivi 2003/87 I lisas loetletakse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad tegevusalad. Nende tegevuste hulka kuuluvad muu hulgas „[k]ütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW (v.a ohtlike või olmejäätmete põletamisega tegelevad käitised)“.
Otsus 2011/278
11 Direktiivi 2011/278 põhjendus 31 on sõnastatud järgmiselt:
„Arvestades seda, et alates 2013. aastast tuleks energeetikasektoris eraldada kõik saastekvoodid enampakkumise teel ning et kõnealusel sektoril on võimalus süsinikdioksiidiga seotud suurenenud kulud edasi suunata, ning samuti asjaolu, et elektritootmisele ei tohiks üldse eraldada tasuta saastekvoote, välja arvatud üleminekuperioodi tasuta saastekvoodid elektritootmise moderniseerimiseks ja jääkgaasidest elektri tootmiseks, ei peaks käesolevas otsuses käsitlema tasuta saastekvootide eraldamist elektritootmise või -tarbimisega seotud heitele. Siiski võivad liikmesriigid direktiivi [2003/87] artikli 10a lõike 6 kohaselt hüvitada selliste sektorite või allsektorite, mille puhul esineb märkimisväärne kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht, kulud seoses elektrihindadesse suunatud kasvuhoonegaaside heitkogustega ja võtta selleks finantsmeetmeid kooskõlas selles valdkonnas kohaldatavate komisjoni poolt vastu võetud riigiabi eeskirjadega.“
12 Selle otsuse artikkel 1 näeb ette:
„Käesoleva otsusega kehtestatakse kogu Euroopa Liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi [2003/87] kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks alates 2013. aastast.“
13 Nimetatud otsuse artikkel 19 „Saastekvootide eraldamine uutele osalejatele“ näeb ette:
„1. Saastekvootide eraldamiseks uutele osalejatele, välja arvatud direktiivi [2003/87] artikli 3 lõike h kolmandas taandes osutatud käitistele, arvutavad liikmesriigid välja käitisele tavavõimsusega tegevuse alguseks eraldatava esialgse aastase tasuta saastekvootide koguse, iga käitiseosa kohta eraldi, järgmiselt:
[…]
c) iga kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide kogus I lisas osutatud kütusepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel kütusepõhise tootmistasemega;
[…]
2. Sõltumatult tõendatud heitkoguste jaoks, mis uuel osalejal tekkisid enne tavavõimsusega tegevuse algust, eraldatakse täiendavaid saastekvoote varasemate heitkoguste põhjal, mida väljendatakse CO2-ekvivalenttonnides.
[...]“
Määrus (EL) nr 601/2012
14 Komisjoni 21. juuni 2012. aasta määruse (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT 2012, L 181, lk 30) artikli 5 esimene lõik näeb ette:
„Seire ja aruandlus on täielikud ning hõlmavad direktiivi [2003/87] I lisas loetletud tegevustega ja kõnealuse direktiivi artikli 24 alusel lisatud tegevustega seotud kõigist heiteallikatest ja lähtevoogudest pärinevaid kõiki protsessi käigus ja põlemisel tekkivaid heiteid ning kõikide kasvuhoonegaaside heiteid, mis on nende tegevustega seoses kindlaks määratud, kusjuures samal ajal välditakse kahekordset arvestust.“
15 Selle määruse artikli 20 lõige 1 sätestab:
„Käitaja määrab kindlaks iga käitise seire piirid.
Kõnealustes piirides võtab käitaja arvesse kõiki asjakohaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid kõikidest heiteallikatest ja lähtevoogudest, mis on seotud käitises toimuva tegevusega ning loetletud direktiivi [2003/87] I lisas, ning tegevusaladest, ja kasvuhoonegaase, mille liikmesriik on kaasanud direktiivi [2003/87] artikli 24 kohaselt.
Käitaja võtab samuti arvesse aruandeperioodil tavapärase töö käigus ning erakorraliste sündmuste, sealhulgas käivitamise, sulgemise ja hädaolukordade tagajärjel tekkivaid heitkoguseid, v.a transpordi eesmärgil kasutatavate liikuvate masinate heitkoguseid.“
Saksa õigus
16 21. juuli 2011. aasta seaduse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohta (Gesetz über den Handel mit Berechtigungen zur Emission von Treibhausgasen) (BGBl. I 2011, lk 1475, edaspidi „TEHG“) § 2 lõige 1 näeb ette:
„Käesolev seadus on kohaldatav lisa 1 osas 2 nimetatud tegevusaladel tekkivale kasvuhoonegaaside heitele. […]“
17 TEHG lisa 1 osa 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kütuste põletamiseks mõeldud põletusseadmed, mille summaarne nimisoojusvõimsus on 20 MW või suurem, tingimusel et neid ei ole loetletud mõnes järgnevas punktis.
2. Käitised elektrienergia, auru, sooja vee, protsessisoojuse või kuuma heitgaasi tootmiseks, mis põletavad kütuseid põletusseadmetes (näiteks elektrijaam, soojus- ja elektrienergia koostootmisjaam, soojustootmisjaam, gaasiturbiiniseadmed, sisepõlemismootoriga seadmed, muud põletusseadmed), kaasa arvatud juurdekuuluvad aurukatlad soojusnimivõimsusega 50 MW või rohkem.“
18 26. septembri 2011. aasta määruse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute jaotuskava kohta kauplemisperioodiks 2013–2020 (Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020) (BGBl. I 2011, lk 1921) § 18 lõige 4 näeb ette:
„Heitkoguste jaoks, mis uuel käitisel tekivad enne tavavõimsusega tegevuse algust, eraldatakse täiendavaid lubatud heitkoguse ühikuid varasemate heitkoguste põhjal, mida väljendatakse süsinikdioksiidi ekvivalenttonnides.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Vattenfall on Hamburgi lähedal Moorburgis (Saksamaa) asuva uue elektrijaama käitaja. Selle kivisöeküttel töötava elektrijaama summaarne nimisoojusvõimsus on 3700 MW.
20 Vattenfall saatis Deutsche Emissionshandelsstelle im Umweltbundesamt’ile (Saksamaa lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise amet, edaspidi „saastekvootidega kauplemise amet“) kaks kirja (7. augustil ja 3. septembril 2013), milles ta märkis, et kuna Moorburgi elektrijaam on veel ehitusetapis, siis ei ole tal direktiiviga 2003/87 ette nähtud süsteemist (edaspidi „saastekvootidega kauplemise süsteem“) tulenevat saastekvootidega kauplemise ja nende tagastamise kohustust.
21 Kuna saastekvootidega kauplemise amet lükkas sellise tõlgenduse oma 18. septembri 2013. aasta kirjaga tagasi, esitas Vattenfall kaebuse Verwaltungsgericht Berlin’ile (Berliini halduskohus, Saksamaa), milles ta palus tuvastada, et saastekvootidega kauplemise kohustus tekib alles siis, kui käitaja alustab katselist käitamist.
22 Vattenfall leiab, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punktist u eelkõige tuleneb, et see direktiiv puudutab elektrienergia tootmiseks mõeldud käitisi alates alles sellest hetkest, mil need hakkavad tootma elektrienergiat müügiks kolmandatele isikutele. Seega on TEHG selle sättega kooskõlas osas, milles selle lisa 1 osa 2 punktis 2 ei ole saastekvootidega kauplemise süsteemi lisatud neid heitkoguseid, mida elektrijaamad tekitavad enne elektrienergia tootmist. Saastekvootidega kauplemise kohustus tekib alates hetkest, mil käitaja võtab tootmisvalmis käitise vastu ja alustab katselist käitamist. See tõlgendus on kooskõlas ka TEHG lisa 1 osa 2 punktiga 1, mille eesmärk on vaid tagada, et igat liiki käitised kuuluksid TEHG kohaldamisalasse, kuid see ei anna ühtegi viidet TEHG ajalise kohaldamisala kohta.
23 Saksamaa Liitvabariik seevastu väidab, et kuna Moorburgi elektrijaama nimisoojusvõimsus on üle 20 MW, siis kehtib tema suhtes saastekvootidega kauplemise kohustus alates hetkest, mil ta hakkas oma tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaasi tekitama ning põletamise konkreetne eesmärk ei ole oluline. Käitise tegevus algab seega koos esimeste katseliste käitamistega ja seejärel kohe, kui käitis tekitab mis tahes põhjusel kasvuhoonegaasi. See reegel tuleneb TEHG‑ist, mille lisa 1 osa 2 punkt 1 näe ette, et arvesse tuleb võtta kõik põletamise tagajärjel tekkivad heitkogused. See on kooskõlas nii direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis t sisalduva mõistega „põletamine“ kui ka määruse nr 601/2012 artikli 20 lõikes 1 ette nähtud seire ajaliste piiridega.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et ei Saksamaa ega liidu õiguses pole ühtegi sõnaselget sätet ajahetke kohta, millest alates tekib ajavahemikus 2013–2020 käikulastud käitistel saastekvootidega kauplemise kohustus. Vastuse sellele küsimusele võib siiski leida direktiivi 2003/87 I lisast, mis viitab selliste „[k]ütuste põletami[sele] käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, ja otsuse 2011/278 artikli 19 lõikest 2. Kuigi see otsus ei ole elektrienergiat tootvate käitiste suhtes kohaldatav, võib selle artikli 19 lõikest 2, mis puudutab uusi osalejaid, tuletada, et saastekvootidega kauplemise kohustus tekib enne selliste käitiste tavavõimsusega tegevuse algust. Kui see kohustus tekib aga alles tavavõimsusega tegevuse alustamisest, siis on Vattenfall tagastanud liiga suure arvu saastekvoote.
25 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas asjaolust, et direktiivi 2003/87 I lisas on loetletud „tegevusalad kütuste põletamiseks käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, tuleneb, et elektrijaama saastekvootidega kauplemise kohustus tekib juba alates ajast, mil elektrijaam paiskab esimest korda õhku kasvuhoonegaase, ja seega isegi enne elektrienergia tootmisega alustamist?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:
Kas otsuse 2011/278 artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kasvuhoonegaaside heitega, mis tekib juba käitise rajamise etapis enne seda, kui direktiivi 2003/87 I lisas viidatud käitis on alustanud tavavõimsusega tegevust, kaasneb käitise käitaja aruandluskohustus ja saastekvootide tagastamise kohustus?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav:
Kas otsuse 2011/278 artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba kohaldada viidatud sätet üle võtvat siseriiklikku õigusnormi – määruse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute jaotuskava kohta kauplemisperioodiks 2013–2020 § 18 lõiget 4 – elektrienergiat tootvatele käitistele seoses selle kuupäeva kindlaksmääramisega, millest alates tekib saastekvootidega kauplemise kohustus?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
26 Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/87 I lisa tuleb osas, milles see hõlmab selle direktiiviga reguleeritavate tegevusalade hulgas „tegevusalad kütuste põletamiseks käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, tõlgendada nii, et elektrienergiat tootva käitise saastekvootidega kauplemise kohustus tekib juba alates ajast, mil elektrijaam paiskab esimest korda õhku kasvuhoonegaase, ja seega isegi enne elektrienergia tootmisega alustamist.
27 Siinkohal tuleb meenutada, et direktiivi 2003/87 üldine ülesehitus põhineb väljaantud, omatud, üleantud ja kehtetuks tunnistatud kvootide rangel arvestamisel. See täpne arvestamine on lahutamatu kõnealuse direktiivi eesmärgist endast, st saastekvootidega kauplemise süsteemi loomisest, mis on suunatud nende gaaside õhku paisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse (vt selle kohta kohtuotsus, 29.4.2015, Nordzucker, C‑148/14, EU:C:2015:287, punkt 28).
28 Kõnealuse süsteemi rakendamiseks näeb direktiivi 2003/87 artikli 2 lõige 1 ette, et selle kohaldamisala laieneb direktiivi I lisas loetletud tegevusaladest tulenevatele heitkogustele ja I lisas loetletud kasvuhoonegaasidele, mille hulka kuulub ka süsinikdioksiid.
29 Lisaks tuleneb sama direktiivi artiklist 4, et liikmesriigid peavad tagama, et ükski käitis ei tegele direktiivi I lisas loetletud tegevusaladega, millest tulenevad selle tegevusega seotud kindlaksmääratud heitkogused, välja arvatud juhul, kui käitajal on luba, mille pädev asutus on välja andnud selles direktiivis ette nähtud tingimustel.
30 Vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 6 lõikele 2 antakse niisugune luba välja siis, kui on muu hulgas täidetud direktiivi artikli 12 lõikes 3 nimetatud kohustus, millest tulenevalt peavad käitajad enne asjaomase aasta 30. aprilli tagastama eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastava arvu saastekvoote, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse (vt selle kohta kohtuotsus, 29.4.2015, Nordzucker, C‑148/14, EU:C:2015:287, punkt 29).
31 Nagu nähtub direktiivi 2003/87 artikli 14 lõikest 3, rajaneb tagastamise kohustus aruannetel, mille käitise käitajad koostavad vastavalt selles määruses sätestatud reeglitele, mille komisjon võtab vastu nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 1 alusel (vt selle kohta kohtuotsus, 29.4.2015, Nordzucker, C‑148/14, EU:C:2015:287, punkt 31).
32 Komisjon võttis viimati nimetatud sätte alusel vastu määruse nr 601/2012, mille artikli 20 lõike 1 teine lõik näeb ette, et käitaja võtab iga tema käitise kohta kindlaksmääratud seire piirides arvesse kõiki asjakohaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid kõikidest heiteallikatest ja lähtevoogudest, mis on seotud käitises toimuva tegevusega ning loetletud direktiivi 2003/87 I lisas.
33 Määruse nr 601/2012 artikli 20 lõike 1 kolmas lõik täpsustab, et see kohustus ei puuduta mitte ainult tavapärase töö käigus tekkivaid heitkoguseid, vaid ka neid koguseid, mis tekivad erakorraliste sündmuste, sealhulgas käivitamise ja sulgemise tagajärjel. Kuna see loetelu ei ole ammendav, siis tuleb heitkoguste seire ja aruandluse huvides arvesse võtta ka muude erakorraliste sündmuste, nagu katselise käitamise tagajärjel tekkivad heitkogused.
34 Veel tuleb meenutada, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti e kohaselt on käitis selle direktiivi tähenduses paikne tehniline üksus, kus tegeldakse ühe või mitme selle direktiivi I lisas loetletud tegevusega ja muu tegevusega, mis on tehniliselt otseselt seotud kõnealuses tegevuskohas teostatava tegevusega, mis võib mõjutada heitkoguseid ja saastust (kohtuotsus, 9.6.2016, Elektriciteits Produktiemaatschappij Zuid-Nederland EPZ, C‑158/15, EU:C:2016:422, punkt 25).
35 Selle direktiivi I lisas loetletud tegevuste hulgas on nimetatud ka kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW, välja arvatud ohtlike või olmejäätmete põletamisega tegelevad käitised.
36 Mis puutub mõistesse „põletamine“, siis see on määratletud direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis t kui mis tahes kütuste oksüdeerimine, olenemata nimetatud protsessi käigus saadava soojuse, elektri‑ või mehaanilise energia kasutamise viisist, ja muud otseselt seotud tegevused.
37 Seega ei oma tähtsust asjaolu, et direktiivi 2003/87 kohaldamisalasse kuuluv elektrijaam, mis on oma esmakordse katselise käitamise perioodil heitnud atmosfääri kasvuhoonegaasi, elektrienergiat ei tooda, kuna saastekvootide tagastamise kohustust arvestades ei ole oluline, et kütuse põletamisest tekkivat soojust kasutatakse sel eesmärgil.
38 Eeltoodust järeldub, et kütust põletades elektrienergiat tootval käitisel, mille tootmisvõimsus ületab direktiivi 2003/87 I lisas ette nähtud väärtuse, on saastekvootidega kauplemise süsteemist tulenevad kohustused, ning eelkõige aruandluskohustus seoses kasvuhoonegaaside heitkogustega kõikidest heiteallikatest ja lähtevoogudest, mis on seotud käitises toimuva tegevusega, ning see hõlmab ka enne tavavõimsusega tegevuse alustamist läbiviidaval katselise käitamise perioodil tekkivaid heitkoguseid.
39 Direktiivi 2003/87 selline tõlgendus on kooskõlas direktiivi peamise eesmärgiga kaitsta keskkonda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise läbi (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 79) ning seda ei lükka ümber ka asjaolu, et käitise liigitamine elektritootjaks selle direktiivi artikli 3 punkti u tähenduses sõltub sellest, kas on täidetud tingimus, et ta toodab elektrienergiat kolmandatele isikutele müügiks.
40 Selle sätte eesmärgiks ei ole mitte direktiivi 2003/87 kohaldamisala kindlaksmääramine, vaid eristamine, mis on oluline saastekvootide aastase maksimumkoguse kindlaksmääramisel direktiivi artikli 10a lõike 5 alusel (vt selle kohta kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punktid 64–70).
41 Nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, tuleb direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmanda lõigu ja artikli 10a lõigete 3–5 kohaselt eristada direktiivi artikli 10a lõikega 3 hõlmatud käitisi muudest kasvuhoonegaase tekitavatest käitistest. Esimeste hulka kuuluvad eeskätt elektritootjad direktiivi artikli 3 punkti u tähenduses (kohtuotsus, 28.4.2016, Borealis Polyolefine jt, C 191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 70).
42 Veel tuleb täpsustada, et asjaolu, et need kohustused on suunatud käitise käitajale, ei tähenda seda, et käitise valmistaja poolt läbi viidud katselise käitamise ajal tekkinud heitkoguseid ei tule arvesse võtta. Ühelt poolt, ja nagu väidab komisjon, ei oma direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis u nimetatud mõiste „elektritootja“ saastekvootidega kauplemise kohustuse tekkimisel tähtsust. Teiselt poolt puudutab käitaja aruandlus- ja tagastamiskohustus ka neid heitkoguseid, kuna selle direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt kehtib saastekvootidega kauplemise süsteem kõigi direktiivi I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste suhtes.
43 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 I lisa tuleb osas, milles see hõlmab selle direktiiviga reguleeritavate tegevusalade hulgas „tegevusalad kütuste põletamiseks käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, tõlgendada nii, et elektrienergiat tootva käitise saastekvootidega kauplemise kohustus tekib juba alates ajast, mil elektrijaam paiskab esimest korda õhku kasvuhoonegaase, ja seega isegi enne elektrienergia tootmisega alustamist.
Teine ja kolmas küsimus
44 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
45 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ, I lisa tuleb osas, milles see hõlmab selle direktiiviga reguleeritavate tegevusalade hulgas „tegevusalad kütuste põletamiseks käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, tõlgendada nii, et elektrienergiat tootva käitise saastekvootidega kauplemise kohustus tekib juba alates ajast, mil elektrijaam paiskab esimest korda õhku kasvuhoonegaase, ja seega isegi enne elektrienergia tootmisega alustamist.
Allkirjad