EUROOPA KOHTU OTSUS (täiskogu)
23. märts 2004(*)
Apellatsioonkaebus – Vastuvõetamatus – Lepinguväline vastutus – Sisekonkursi teel ametisse nimetamist puudutava kaebuse läbivaatamine Euroopa ombudsmani poolt
Kohtuasjas C‑234/02 P,
Euroopa ombudsman, esindaja: J. Sant'Anna, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
apellatsioonkaebuse esitaja,
keda toetab
Euroopa Parlament, esindajad: H. Krück ja C. Karamarcos, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
mille ese on Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (kolmas koda) 10. aprilli 2002. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑209/00: Lamberts vs. ombudsman (EKL 2002, lk II‑2203) esitatud apellatsioonkaebus, milles palutakse kohtuotsus osaliselt tühistada,
teine menetlusosaline:
Frank Lamberts, esindaja: advokaat E. Boigelot, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja esimeses kohtuastmes, kes esitas vastuapellatsioonkaebuse,
EUROOPA KOHUS (täiskogu),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, C. Gulmann (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet, R. Schintgen, F. Macken, N. Colneric ja S. von Bahr,
kohtujurist: L. A. Geelhoed,
kohtusekretär: vanemametnik M. Múgica Arzamendi,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 13. mai 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud poolte kohtukõned,
olles 3. juuli 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa ombudsman (edaspidi „ombudsman”) esitas 24. juunil 2002 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega Euroopa Ühenduste Kohtu põhikirja artikli 49 alusel apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2002. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑209/00: Lamberts vs. ombudsman (EKL 2002, lk II‑2203, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus tunnistas vastuvõetavaks kahju hüvitamise nõude, mis tugines sellele, et kaebuse lahendamisel ombudsmani poolt esines väidetavalt puudusi.
Õiguslik raamistik
2 EÜ artikli 195 lõiked 1, 2 ja 3 näevad ette:
„1. Euroopa Parlament määrab ombudsmani, kes on volitatud igalt liidu kodanikult või igalt füüsiliselt või juriidiliselt isikult, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, vastu võtma kaebusi haldusliku omavoli juhtude kohta ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses; välja on arvatud Euroopa Kohus ja esimese astme kohus, kui need tegutsevad õigusemõistjana.
Kooskõlas oma kohustustega korraldab ombudsman kas omal algatusel, otseselt talle või siis Euroopa Parlamendi liikme kaudu esitatud kaebuste põhjal uurimise, kui ta leiab selleks olevat alust, välja arvatud juhud, kui väidetavad faktid on või on olnud kohtumenetluse objektiks. Kui ombudsman tuvastab haldusliku omavoli juhtumi, esitab ta asja vastavale institutsioonile, kellel on aega kolm kuud, et ombudsmani oma seisukohast informeerida. Seejärel saadab ombudsman ettekande Euroopa Parlamendile ja vastavale institutsioonile. Kaebuse esitanud isikut informeeritakse uurimise tulemustest.
Ombudsman esitab igal aastal Euroopa Parlamendile aruande oma uurimiste tulemustest.
2. […]
Euroopa Kohus võib Euroopa Parlamendi taotlusel ombudsmani ametist tagandada, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on nõutavad tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on süüdi raskes üleastumises.
3. Ombudsman on oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatu. Nende kohustuste täitmisel ta ei taotle ega saa juhiseid üheltki asutuselt. […]”
3 Euroopa Parlament võttis 9. märtsil 1994 vastu otsuse 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT L 113, lk 15; ELT eriväljaanne 01/01, lk 283). Otsuse artikli 14 alusel võttis ombudsman 16. oktoobril 1997 vastu rakendussätted, mis jõustusid 1. jaanuaril 1998 (edaspidi „rakendussätted”). Ombudsmanile esitatud kaebuse läbivaatamise korda reguleerivad seega EÜ artikli 195 lõige 1, otsus 94/262 ja nimetatud rakendussätted.
4 Otsuse 94/262 artikli 2 lõigetest 4, 7 ja 8 ning rakendussätete artiklist 3 ja artikli 4 lõigetest 1 ja 2 nähtub sisuliselt, et kui ombudsmanile on esitatud kaebus haldusomavoli juhtumi kohta ühenduse institutsioonide või organite tegevuses, algatab ta selle kohta uurimise, välja arvatud siis, kui ühel neis sätetes esitatud põhjusel tuleb kaebus vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, eelkõige juhul, kui ombudsman ei leia, et uurimise algatamiseks oleks piisavat alust.
5 Otsuse 94/262 artikli 2 lõige 5 sätestab, et „[o]mbudsman võib soovitada, et kaebuse esitanud isik adresseeriks selle teisele asutusele”. Lisaks ei mõjuta otsuse 94/262 artikli 2 lõike 6 kohaselt „[o]mbudsmanile esitatud kaebused […] haldus- või kohtumenetlustega seotud apellatsioonkaebuste tähtaegu”.
6 EÜ artikli 195 lõike 1 teise lõigu ja otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1 kohaselt teostab ombudsman omal algatusel või kaebuse alusel kõik uurimised, mida ta peab õigustatuks ühenduse institutsioonide ja organite tegevuses kahtlustatava haldusomavoli väljaselgitamiseks.
7 Vastavalt otsuse 94/262 artikli 3 lõikele 1 teatab ombudsman sellest kaebuse või uurimisega seotud institutsioonile või organile, kelle „esitatud tähelepanekutest võib kasu olla”.
8 Pärast institutsiooni või organi arvamuse ning kaebuse esitaja võimalike tähelepanekute läbivaatamist võib ombudsman otsustada kas kaebuse menetlemise põhjendatud otsusega lõpetada või uurimist jätkata. Ta teavitab sellest kaebuse esitajat ning asjaomast institutsiooni või organit vastavalt rakendussätete artikli 4 lõikele 5.
9 Kui ombudsman tuvastab ühenduse institutsiooni või organi tegevuses haldusomavoli juhtumi, püüab ta „võimaluse korral koos asjaomase institutsiooni või organiga haldusomavoli kaotamiseks lahenduse leida ja kaebuse rahuldada”, nagu näeb ette otsuse 94/262 artikli 3 lõige 5.
10 Sellega seoses näeb rakendussätete artikli 6 – „Sõbralikud lahendid” – lõige 1 ette, et ombudsman „teeb […] võimalikult tihedat koostööd asjaomase institutsiooniga, püüdes leida sõbraliku lahendi haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks”. Kui ombudsman leiab, et koostöö on olnud edukas, lõpetab ta juhtumi põhjendatud otsusega ja teatab oma otsusest kodanikule ning asjaomasele institutsioonile. Kuid sama sätte lõige 3 sätestab, et kui ta „ei pea sõbraliku lahendi leidmist võimalikuks või kui sellise lahendi leidmise katsed on osutunud edutuks, lõpetab ombudsman juhtumi põhjendatud otsusega, mis võib sisaldada kriitilist märkust, või koostab soovitusettepanekutega ettekande”.
11 Mis puudutab viimati nimetatud sätte tähenduses „kriitilise märkuse” tegemist, siis sätestab rakendussätete artikli 7 lõige 1, et ombudsman teeb kriitilise märkuse, kui ta leiab eelkõige, et „asjaomasel institutsioonil ei ole enam võimalik haldusliku omavoli juhtumit kõrvaldada” ning et juhtumil „ei ole laiemaid tagajärgi”.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
12 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 16–36 nähtub, et vaidluse aluseks olevad asjaolud on sisuliselt järgmised.
13 F. Lamberts osales Euroopa Ühenduste Komisjoni korraldatud sisekonkursil A‑kategooria ajutiste töötajate ametisse nimetamiseks. Ta kukkus suulisel katsel läbi ning tema sõnul oli selle põhjuseks asjaolu, et katse ajal oli ta niisuguste ravimite mõju all, mis võivad tekitada väsimustunde ja vähendada tema keskendumisvõimet. See ravi oli talle määratud pärast õnnetust, mis toimus mõni nädal enne suulist katset. Ta rõhutas, et ta ei taotlenud suulise eksami edasilükkamist selle katse kutses sisalduva klausli tõttu. Selle klausli kohaselt ei olnud „katsete korraldusest tulenevalt võimalik märgitud ajakava […] muuta”.
14 Pärast seda, kui ta oli komisjoni asutustelt tulemusetult taotlenud oma juhtumi läbivaatamist, esitas ta ombudsmanile kaebuse.
15 Pärast kaebuse läbivaatamist edastas ombudsman 21. oktoobril 1999 F. Lambertsile oma otsuse selle kaebuse kohta. Ta märgib otsuses, et uurimine näitab, et komisjon on praktikas valmis võtma arvesse erakorralisi asjaolusid, mis takistavad kandidaadil ilmuda suulistele katsetele kutses märgitud kuupäeval. Ta lisab, et hea halduse huvides peaks komisjon sellise klausli lisama suulise eksami kutsesse, et kandidaate niisugusest võimalusest teavitada.
16 Mis puudutab siiski asjaolu, et käesolevas asjas keeldus institutsioon võimaldamast kaebuse esitajal ilmuda suulisele katsele teist korda, siis märgib ombudsman eelkõige oma otsuse punktides 2.2 ja 2.3, et konkurss „peab olema korraldatud kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades. Selle põhimõtte eiramine võib kaasa tuua konkursi tühistamise. See võib administratsioonile tekitada märkimisväärseid finants- ja halduskulusid. Komisjoni arvamusest nähtub, et ta leidis, et tal ei olnud võimalik lubada kandidaadil ilmuda teisele suulisele eksamile. Ombudsman märgib, et ükski juhtumi asjaolu ei võimalda asuda seisukohale, et komisjoni otsus mitte lubada kandidaati suulisele eksamile uuesti tulla oleks tehtud mis tahes komisjonile siduvat õigusnormi või põhimõtet rikkudes.” Neil põhjustel leidis ombudsman, et käesolevas asjas „ei esinenud haldusomavoli”.
17 Kokkuvõttes tegi ombudsman kriitilise märkuse komisjoni üldise halduspraktika kohta. Märkuses kordas ta hinnangut, mille kohaselt peaks komisjon tulevikus hea halduse huvides lisama suulise eksami kutsesse üldiselt konkreetse klausli, teavitades kandidaate, et märgitud kuupäeva on võimalik erakorralistel asjaoludel muuta. F. Lambertsi kaebuse osas järeldas ombudsman siiski, et kuna „käsitletav aspekt seondub minevikus toimunud konkreetsete asjaoludega seotud toimingutega, siis vajadus sõbraliku lahendi leidmiseks puudub”. Ombudsman lõpetas juhtumiga tegelemise.
Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
18 F. Lamberts esitas ombudsmani ja parlamendi vastu hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. augustil 2000 ja milles ta palus hüvitada varalise ja mittevaralise kahju, mis talle tekkis ombudsmani poolt kaebuse läbivaatamise tõttu. Ombudsman ja parlament palusid jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
19 Esimese Astme Kohus jättis 22. veebruari 2001. aasta määrusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see oli esitatud parlamendi vastu (kohtuasi T‑209/00: Lamberts vs. ombudsman ja parlament, EKL 2001, lk II‑765). Sama päeva määrusega liitis kohus ombudsmani esitatud vastuvõetamatuse vastuväite põhikohtuasjaga. Ombudsman palus teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
20 Vaidlustatud kohtuotsuses uuris Esimese Astme Kohus kõigepealt ombudsmani vastu esitatud hagi vastuvõetavust. Kohtuotsuse punktides 48–52 viitas ta Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt saab EÜ artiklite 235 ja 288 alusel hagi esitada kõikide ühenduse organite vastu, et tuvastada ühenduse lepinguväline vastutus ja hüvitada organi poolt oma volituste teostamisel tekitatud kahju. Ta järeldas, et ta oli pädev läbi vaatama ombudsmani vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet.
21 Seejärel otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et:
„[…] otsusega 94/262 ei antud ombudsmanile mitte ainult ülesannet tuvastada ja püüda kõrvaldada haldusomavoli juhtumeid üldistes huvides, vaid otsida võimaluse korral ka asjaomase kodaniku erahuvile vastavat lahendust. On tõsi, et ombudsmanil on – nagu ta ise rõhutab – väga laiaulatuslik kaalutlusõigus seoses kaebuste põhjendatusega ja seoses sellega, kuidas kaebust lahendada, ning tal ei ole selles kontekstis mingisugust tulemuse saavutamise kohustust. Isegi kui ühenduste kohtu kontroll peab sellest tulenevalt olema piiratud, ei saa siiski olla välistatud võimalus, et kodanik suudab erandjuhtudel tõendada, et ombudsman on oma ülesannete täitmisel teinud ilmselge vea, mis võib asjaomasele kodanikule kahju tekitada.”
22 Sama kohtuotsuse punktides 58 ja 59 leidis Esimese Astme Kohus:
„58 […] samuti ei saa nõustuda ombudsmani argumentidega, mis tuginevad sellele, et aktid, mille ta võib uurimise tulemusel vastu võtta, ei ole siduvad. Nimelt tuleb meenutada, et kahju hüvitamise hagi on asutamislepingus kehtestatud kui iseseisev õiguskaitsevahend, millel on muude õiguskaitsevahendite hulgas konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub tema eripärast tulenevatest tingimustest […]. Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et sanktsioneerida õiguslikult siduva akti õigusvastasust või seda, et akti pole vastu võetud, siis kahju hüvitamise hagi ese on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest aktist – olenemata sellest, kas see on õiguslikult siduv või mitte – või käitumisest, mida saab omistada ühenduse institutsioonile või organile […].
59 Käesolevas asjas heidab F. Lamberts ombudsmanile ette seda, et ta on kaebuse läbivaatamisel tegutsenud õigusvastaselt. Välistada ei saa aga võimalust, et niisuguse käitumisega on rikutud asutamislepingu ja otsusega 94/262 kodanikele antud õigust, et ombudsman otsiks kohtuvälist lahendust kodanikke puudutavale haldusomavoli juhtumile, ja et ta võib neile kahju tekitada.”
23 Esimese Astme Kohus jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna F. Lamberts ei tõendanud, et ombudsman on tema kaebuse menetlemisel toime pannud ametialaseid eksimusi.
24 Mis puudutab käesoleva apellatsioonkaebuse raames tähtsust omavaid asjaolusid, siis nähtub vaidlustatud kohtuotsusest järgmist.
25 Esiteks heitis F. Lamberts ombudsmanile ette seda, et ta ei juhtinud tema tähelepanu võimalusele esitada Esimese Astme Kohtule komisjoni otsuse peale tühistamishagi. Esimese Astme Kohus märkis, et ühenduse teenistuja peab ise tundma Esimese Astme Kohtusse hagi esitamise korda. Ombudsman võib isikut selles küsimuses nõustada, kuid ükski ühenduse õigusnorm teda selleks ei kohusta.
26 Teiseks heitis F. Lamberts ombudsmanile ette seda, et ta ei olnud tema kaebuse menetlemisel erapooletu ja objektiivne, kuna ta võttis arvesse komisjoni arvamust, kuigi selle arvamuse ingliskeelne versioon – arvestades, et ka F. Lamberts esitas kaebuse inglise keeles – oli esitatud pärast ombudsmani määratud tähtaega. Lisaks ei vasta arvamuse kõnealune versioon esialgu edastatud prantsuskeelsele versioonile. Sellega seoses märkis Esimese Astme Kohus, et tähtaeg, mille ombudsman määrab institutsioonile arvamuse esitamiseks, ei ole õigust lõpetav tähtaeg, ja et keeleversioonid ei erinenud asjaolude osas, mis omasid asjas tähtsust uurimisel, mille ombudsman talle esitatud kaebuse puhul läbi viis.
27 Kolmandaks väitis F. Lamberts, et ombudsmanil on kohustus teha kõik võimalik, et jõuda sõbraliku lahendini, mis kodanikku rahuldab. Esimese Astme Kohus meenutas, et ombudsmanil on sellega seoses väga ulatuslik kaalutlusõigus. Sellest tulenevalt saab ombudsmani lepinguväline vastutus tekkida vaid siis, kui ombudsman on selgelt ja ilmselgelt eiranud talle selles kontekstis pandud kohustusi. Põhimõtteliselt ei saa ombudsman piirduda sellega, et edastab asjaomasele kodanikule institutsiooni arvamused. Kuid käesolevas asjas uuris ombudsman põhjendatust komisjoni seisukohast lähtudes ning võis õigustatult – ilma, et oleks eksimust sooritanud – otsuses järeldada, et poolte vahel ei olnud võimalik leida sõbralikku lahendit, mis F. Lambertsit rahuldaks.
Poolte nõuded Euroopa Kohtus
28 Apellatsioonkaebuses palub ombudsman Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega tunnistatakse kahju hüvitamise nõue vastuvõetavaks;
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks.
29 F. Lamberts esitas Euroopa Kohtu kantseleile vastuse apellatsioonkaebusele. Ta palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus esimeses kohtuastmes esitatud nõude sisulist käsitlust puudutavas osas ja sellest tulenevalt:
– esimese võimalusena:
– mõista ombudsmanilt tema kasuks varalise ja rahalise kahju eest välja hüvitis summas 2 468 787 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitis summas 124 000 eurot, millele lisanduvad kohtu korras määratud intressid kuni täieliku maksmiseni,
– mõista apellatsiooniastme kohtukulud välja ombudsmanilt,
– teise võimalusena:
– mõista ombudsmanilt tema kasuks varalise ja rahalise kahju eest välja hüvitis summas 1 234 394 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitis summas 124 000 eurot, millele lisanduvad kohtu korras määratud intressid kuni täieliku maksmiseni,
– mõista apellatsiooniastme kohtukulud välja ombudsmanilt.
30 Parlament esitas menetlusse astuja seisukohad ombudsmani toetuseks.
Apellatsioonkaebus
31 Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 56 sätestab, et Euroopa Kohtusse võib muu hulgas edasi kaevata Esimese Astme Kohtu otsused, millega lahendatakse pädevuse puudumist või avalduse vastuvõetamatust käsitlevaid menetlusküsimusi ning et otsuse võib edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud.
32 Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Esimese Astme Kohus kõigepealt tagasi F. Lambertsi hagi suhtes esitatud ombudsmani vastuvõetamatuse vastuväite ning seejärel jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
33 Kuna ombudsmani nõue on osaliselt rahuldamata jäetud, on seega vastuvõetav tema apellatsioonkaebus, mille ta esitas Esimese Astme Kohtu otsuse peale, kuivõrd sellega lükati tagasi tema vastuvõetamatuse vastuväide (vt selle kohta 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑73/97 P: Prantsusmaa vs. Comafrica jt, EKL 1999, lk I‑185, ja 26. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑23/00 P: nõukogu vs. Boehringer, EKL 2002, lk I‑1873, punkt 50).
34 Seejärel tuleb märkida, et ombudsman ei vaidlusta Esimese Astme Kohtu järeldust, et kohus on EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel pädev läbi vaatama kahju hüvitamise nõuet, mis on esitatud ombudsmani kui ühenduse organi vastu.
35 Ombudsman möönab, et põhimõtteliselt võib kodanik esitada kahju hüvitamise hagi, et hüvitataks kahju, mis talle tekkis ombudsmani võimaliku õigusvastase tegevuse tõttu, st tegude tõttu, mis ei ole seotud uurimismenetlusega ja mis on toime pandud ombudsmanile asutamislepingust ja ombudsmani tegevusjuhendist tulenevaid kohustusi rikkudes ning millega on rikutud kodaniku subjektiivseid õigusi, näiteks õigust sellele, et teatud teavet hoitaks konfidentsiaalsena.
36 Seevastu on tema arvates ühenduse õigusega vastuolus see, et tema vastu esitatakse kahju hüvitamise hagi niisugustel asjaoludel nagu käesoleva asja puhul, kuna selle hagiga palutakse kontrollida tema poolt läbi viidud uurimismenetluse ning menetluse lõpetamise otsuse õiguspärasust. Selliselt toimides on Esimese Astme Kohus ületanud ombudsmani tegevuse kohtuliku kontrolli piire.
37 Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab ombudsman üheainsa väite, mille kohaselt esiteks on Esimese Astme Kohus rikkunud ühenduse õigust, eeskätt EÜ artiklit 195 ja otsust 94/262, ning teiseks on Esimese Astme Kohus eiranud või vääralt tõlgendanud omaenda kohtupraktikat ning ka Euroopa Kohtu praktikat.
38 Väide koosneb kolmest osast.
Väite esimene osa
Esitlus ja argumendid
39 Väite esimeses osas heidab ombudsman, keda toetab parlament, Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta on teostanud kohtulikku kontrolli uurimismenetluse ja menetluse lõpetamise otsuse õiguspärasuse üle, kuigi ombudsmani ülesannete täitmist ja tema vastutust reguleerivate sätete kohaselt teostab kontrolli parlament.
40 Ombudsman tugineb selles osas EÜ artiklile 195 ning otsuse 94/262 artikli 3 lõigetele 7 ja 8, mille kohaselt esitab ombudsman parlamendile eriaruandeid ja aastaaruande oma tegevuse kohta. Ta märgib sisuliselt, et parlament analüüsib neid aruandeid ja neid arutatakse. Ta rõhutab, et F. Lambertsi kaebuse osas läbi viidud uurimist oli mainitud 1999. aasta aruandes, mis esitati parlamendile 2000. aasta aprillis. Pärast selle analüüsimist koostas parlament aruande, mille ta 2000. aasta juulis vastu võttis. Kuna Esimese Astme Kohus nõustus sisulistes küsimustes uurima asja, milles F. Lamberts vaidlustas selle, kuidas ombudsman oli tema kaebust menetlenud, ja järeldusi, milleni ombudsman jõudis, siis on Esimese Astme Kohus ekslikult teostanud kontrolli ombudsmani läbi viidud uurimismenetluse ja tema järelduste õiguspärasuse üle ning see kontroll kattub EÜ asutamislepingust tuleneva parlamendi kontrolliga, mis on juba läbi viidud.
41 Lisaks väidab ombudsman, et EÜ artikli 195 lõige 2 ja otsuse 94/262 artikkel 8 näevad ette erimenetluse juhtudeks, kui ombudsman on süüdi raskes üleastumises või mitmes üleastumises, mis tekitavad kahtlusi tema suutlikkuses oma kohustusi täita. Sellisel juhul võib Euroopa Kohus parlamendi taotlusel ombudsmani ametist tagandada. Kui F. Lamberts leidis, et ombudsman ei ole tema kaebust nõuetekohaselt menetlenud, oleks ta pidanud pöörduma parlamendi poole, mitte aga Esimese Astme Kohtusse kahju hüvitamise hagiga.
42 Ombudsman ja parlament lisavad, et tõlgendused, millele Esimese Astme Kohus tugines, et tunnistada vastuvõetavaks hagi ombudsmani tekitatud kahju hüvitamiseks, võivad ohustada institutsionaalset tasakaalu, mis on tema osas ette nähtud, ning seada kahtluse alla tema sõltumatuse, mis on sätestatud EÜ artikli 195 lõikes 3.
Euroopa Kohtu hinnang
43 Tuleb nentida, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et kohtulik kontroll ombudsmani tegevuse üle ei ole välistatud tulenevalt sellest kontrollipädevusest, mis on parlamendil ombudsmani suhtes.
44 Nimelt, esiteks ei saa ombudsmani kohustust esitada parlamendile aruanne pidada parlamendi kontrolliks selle üle, kas ombudsman täidab nõuetekohaselt oma ülesandeid kodanike kaebuste menetlemisel.
45 Teiseks antakse ombudsmani ametist vabastamise menetluse raames tema tegevuse kohta üldine hinnang ning menetluse eesmärk ei ole parlamendi kontroll ombudsmani tegevuse üle kodanike kaebuste menetlemisel.
46 Igal juhul ei ole volitused, mis on parlamendil ombudsmani suhtes, sarnased kohtuliku kontrolli pädevusega.
47 Järelikult ei kattu ombudsmani tegevuse üle teostatav kohtulik kontroll parlamendi kontrolliga.
48 Mis puudutab väidetavat riski, et kohtulik kontroll ombudsmani tegevuse üle seab kahtluse alla tema sõltumatuse, siis see, et tunnistatakse vastutust ombudsmani tegevusega põhjustatud kahju eest, ei puuduta ombudsmani isiklikku vastutust, vaid ühenduse vastutust. Ei saa väita, et ombudsmani sõltumatuse võib kahtluse alla seada see, et esineb võimalus, et teatavatel tingimustel tekib ühendusel vastutus ombudsmani käitumise eest oma ülesannete täitmisel, st kui see käitumine on ühenduse õigusega vastuolus.
49 Väljakujunenud kohtupraktikast ühenduse vastutuse valdkonnas tuleneb, et kahju puhul, mis on põhjustatud isikutele ühenduse õiguse rikkumisega, mis on omistatav ühenduse institutsioonile või organile, tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele siis, kui on täidetud kolm tingimust: rikutud õigusnormi eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning asjassepuutuva akti vastu võtnud institutsiooni või organi kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikutel tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑472/00 P: komisjon vs. Fresh Marine, EKL 2003, lk I‑7541, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Teise tingimuse puhul on otsustav kriteerium ühenduse õiguse rikkumise piisava selguse tuvastamisel käesolevas asjas esinevatel asjaoludel see, kui asjaomane ühenduse institutsioon või organ on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma kaalutlusõiguse piire (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine, punkt 26).
50 Et tuvastada, kas aset on leidnud ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine, millest tulenevalt võib ombudsmani käitumise tõttu tekkida ühenduse lepinguväline vastutus, tuleb arvesse võtta ombudsmani ülesannete eripära. Selles kontekstis tuleb meeles pidada, et ombudsmanil on üksnes kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik võimalik ja tal on ulatuslik kaalutlusõigus.
51 Vastupidi sellele, mida väidavad ombudsman ja parlament, ei välista parlamendi poolt ombudsmani üle teostatav kontroll seega kohtulikku kontrolli, mis tuleb läbi viia ombudsmani ülesannete eripära arvestades.
52 Järelikult ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud ühenduse õigusnorme, mis reguleerivad ombudsmani ülesandeid ja tema üle teostatavat kontrolli, kui ta kahju hüvitamise nõude, mis tugineb ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimisele, tunnistas põhimõtteliselt vastuvõetavaks põhjusel et väidetavalt on ombudsman menetlenud kaebust puudulikult. Seega on Esimese Astme Kohus – olles tunnistanud, et ombudsmanil on kaebuste põhjendatuse ja nende lahendamise viisi osas ulatuslik kaalutlusõigus ning et tal ei ole selles kontekstis tulemuse saavutamise kohustust – vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 asunud õigustatult seisukohale, et isegi kui ühenduste kohtu kontroll peab sellest tulenevalt olema piiratud, ei saa olla välistatud, et kodanik suudab erandjuhtudel tõendada, et ombudsman on oma ülesannete täitmisel piisavalt selgelt rikkunud ühenduse õigust, nii et see võib asjaomasele kodanikule kahju tekitada.
53 Väite esimene osa ei ole seega põhjendatud.
Väite teine osa
Esitlus ja argumendid
54 Väite teises osas heidab ombudsman – keda toetab parlament – Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane on rikkunud õigusnormi, kui ta tunnistas vastuvõetavaks kahju hüvitamise nõude, millega tegelikult sooviti seada kahtluse alla uurimismenetluse ja menetluse lõpetamise otsuse õiguspärasus, kuigi vastavalt Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikale ei ole selleks asutamislepinguga ette nähtud õiguskaitsevahendeid võimalik ombudsmani osas kasutada.
55 Ombudsman väitis eelkõige, et tema poolt läbi viidud uurimistel ja järeldustel, milleni ta jõuab, ei ole mingit otsest õiguslikku mõju kodaniku olukorra suhtes ega siduvaid õiguslikke tagajärgi asjaomase institutsiooni jaoks, isegi kui neid nimetatakse „otsusteks”. Sellest tulenevalt leiab ta, et isegi kui uurimiste puhul on tehtud vormivigu ning tema järelduste puhul rikutud õigusnormi, ei saa uurimised ja järeldused mingil juhul olla kahju põhjustajaks kaebuse esitajatele, kes on kandnud kahju haldusomavoli tõttu, mis on omistatav ühenduse institutsioonile, mitte ombudsmanile.
56 Lisaks heidab ombudsman Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–85 üksikasjalikult analüüsinud ombudsmani läbi viidud uurimist ja järeldusi, nagu ta oleks teinud tühistamishagi puhul, olles seega tegelikult viinud läbi uurimismenetlust ja järeldusi puudutava õiguspärasuse kontrolli.
57 Selliselt toimides ei teinud Esimese Astme Kohus vahet ühelt poolt kahju hüvitamise hagide ning teiselt poolt tühistamishagide ja tegevusetushagide vahel, ning ta on eiranud omaenda kohtupraktikat ja Euroopa Kohtu praktikat, millest järeldub, et ombudsmani uurimiste ja otsuse üle ei saa teostada kohtulikku kontrolli kahe viimati nimetatud hagi raames.
58 Ombudsman heidab Esimese Astme Kohtule ette, et kuna viimati nimetatu tegi niisuguse kohtuliku kontrolli kahju hüvitamise hagi raames sellegipoolest võimalikuks, on ta seega loonud võimaluse esitada ombudsmani vastu väidetavate kahju hüvitamise nõuete varjus arvukaid tühistamis- või isegi tegevusetushagisid. Esimese Astme Kohus ei ole arvesse võtnud seda, et F. Lamberts on ombudsmani vastu kahju hüvitamise nõude esitamisega tegelikult mööda hiilinud niisugustest õiguskaitsevahenditest nagu tühistamis- ja tegevusetushagid.
Euroopa Kohtu hinnang
59 Kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend, millel on muude õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub tema eripärast tulenevatest tingimustest (28. aprilli 1971. aasta otsus kohtuasjas 4/69: Lütticke vs. komisjon, EKL 1971, lk 325, punkt 6, ja 21. juuni 1993. aasta määrus kohtuasjas C‑257/93: Van Parijs jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1993, lk I‑3335, punkt 14). Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et sanktsioneerida õiguslikult siduva akti õigusvastasust või seda, et akti pole vastu võetud, siis kahju hüvitamise hagi ese on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õigusvastasest aktist või käitumisest, mida saab omistada ühenduse institutsioonile või organile (vt selle kohta 10. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 118/83: CMC vs. komisjon, EKL 1985, lk 2325, punktid 29–31; 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑308/87: Grifoni vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑1203, ja 15. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I‑4199).
60 Nagu sai meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, on üks kahju hüvitamise õiguse tingimus isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise olemasolu. Seega tuleb ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas ühenduse institutsiooni või organi vastutuse tuvastamiseks anda hinnang käitumisele, millega kahju põhjustati.
61 Kui ühenduste kohus ei saaks hinnata ühenduse institutsiooni või organi käitumise õiguspärasust, kaotaks EÜ artiklis 235 ette nähtud menetlus oma kasuliku mõju.
62 Niisuguse hagi raames, mis tugineb ühenduse lepinguvälisele vastutusele ja millega taotletakse kahju hüvitamist, mis on väidetavalt tekkinud selle tõttu, kuidas ombudsman on kaebust menetlenud, tuleb järelikult hinnata ombudsmani käitumise õiguspärasust oma ülesannete täitmisel.
63 Järelikult on Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–85 õigustatult uurinud seda, kas ombudsman on toime pannud ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise, mida F. Lamberts talle ette heitis, ning kontrollinud, kuidas ombudsman nimetatud isiku kaebust menetles, et kindlaks teha, kas ta peab talle esitatud hagi rahuldama.
64 Kokkuvõttes ei ole Esimese Astme Kohus kahju hüvitamise nõude ulatuse osas rikkunud õigusnormi, kui tunnistas F. Lambertsi hagi vastuvõetavaks.
65 Järelikult ei ole väite teine osa põhjendatud.
Väite kolmas osa
Esitlus ja argumendid
66 Väite kolmandas osas heidab ombudsman – keda toetab parlament – Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette seda, et viimati nimetatu on rikkunud ühenduse õigust, kui ta tunnistas vastuvõetavaks F. Lambertsi kahju hüvitamise hagi ombudsmani vastu, kuigi selle hagiga taotleti komisjoni käitumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Tegelikult soovis F. Lamberts, kes ei olnud esitanud määratud tähtaja jooksul tühistamishagi nende otsuste peale, mis tema kohta tehti, ombudsmani vastu esitatud kahju hüvitamise hagiga hiilida mööda avalikul huvil põhinevatest tähtaegadest, mis kehtivad tühistamishagidele, millega soovitakse vaidlustada ühenduste kohtus komisjoni otsuste õiguspärasust.
Euroopa Kohtu hinnang
67 Ombudsman ei vastuta mingil juhul komisjoni käitumise eest. Hagi, mille eesmärk on ühenduse institutsiooni või organi käitumisega tekitatud kahju hüvitamine, tuleb esitada selle institutsiooni või organi vastu.
68 Esimese Astme Kohtule esitatud hagi toetuseks väitis F. Lamberts, et talle tekkinud kahju põhjuseks oli ombudsmani tehtud vead ja hooletus kaebuse läbivaatamisel. Ta ei taotle oma hagis komisjoni käitumisega tekitatud kahju hüvitamist.
69 Seega on Esimese Astme Kohus asunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 õigustatult seisukohale, et F. Lambertsi eesmärk kohtule hagi esitamisel oli saada hüvitist kahju eest, mis tekkis talle väidetavalt seetõttu, et ombudsman on talle EÜ asutamislepinguga ette nähtud ülesannete täitmisel olnud hooletu.
70 Ombudsmani väite kolmas osa ei ole seega põhjendatud.
71 Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Vastuapellatsioonkaebus
72 Oma vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab F. Lamberts kaks väidet.
73 Ombudsman ja parlament väidavad, et vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Esimene väide
74 Esimeses väites heidab F. Lamberts Esimese Astme Kohtule ette, et viimati nimetatu on rikkunud otsust 94/262, kuna ta ei tuvastanud ombudsmani tegevuses ühtegi viga. Esimese Astme Kohus rikkus seega mainitud otsuse artikli 2 lõiget 5, kuna ta ei sanktsioneerinud ombudsmani selle eest, et ta ei soovitanud F. Lambertsil õigeaegselt esitada ühenduste kohtule hagi, ning ka otsuse artikli 3 lõiget 5, kuna ta ei sanktsioneerinud teda selle eest, et ombudsman ei püüdnud leida sõbralikku lahendit, mis F. Lambertsit rahuldaks, kuigi ombudsman ei täitnud selliselt toimides ülesandeid, mille jaoks parlament on ombudsmani institutsiooni loonud.
Väite vastuvõetavus
75 Olgu märgitud, et kui apellant vaidlustab selle, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt 11. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑488/01 P: Martinez vs. parlament, EKL 2001, lk 13355, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c tuleneb siiski, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eespool viidatud kohtumäärus Martinez vs. parlament, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus, milles – ilma et see sisaldaks argumente, mis näitaks konkreetselt ära, milliseid õigusnorme on vaidlustatud kohtuotsusega rikutud – üksnes korratakse Esimese Astme Kohtus juba esitatud väiteid ja argumente. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi uuesti läbi vaadata, mis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses (4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 35).
78 Ent käesolevas asjas on F. Lamberts esimeses väites konkreetselt viidanud õigusnormi rikkumisele, mida ta Esimese Astme Kohtule ette heideb, ning on tegelikult kritiseerinud ühenduse õiguse tõlgendust, millele Esimese Astme Kohus tugines. Väitega soovitakse tegelikult seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu seisukoht õigusküsimuses, mis esitati talle esimeses kohtuastmes, st tõlgendus niisugustele ühenduse õigusnormidele, mille kohaselt võib ombudsman soovitada, et kaebuse esitanud isik adresseeriks selle teisele asutusele, ja peab püüdma võimaluse korral leida sõbraliku lahendi.
79 Esimene väide on seega vastuvõetav.
Väite põhjendatus
80 Tuleb tõdeda, et ombudsmani ülesannete täitmist reguleerivad sätted, eeskätt otsuse 94/262 artikli 2 lõige 5 ei pane ombudsmanile mingit kohustust teavitada kaebuse esitajat teistest õiguskaitsevahenditest, mida ta võib kasutada, ega tähtaegadest, millest tuleb nende kasutamisel kinni pidada. Veelgi vähem on ta kohustatud kaebuse esitajale soovitama mõne konkreetse õiguskaitsevahendi kasutamist.
81 Kuigi see, kui ombudsman teavitab vajaduse korral asjaomast kodanikku hagidest, mida on võimalik esitada, et oma huvisid paremini tagada, võib olla asutamislepinguga ombudsmanile usaldatud ülesannete nõuetekohase täitmise huvides, ei saa otsuse 94/262 artikli 2 lõiget 5 tõlgendada nii, et see kujutab endast kaebuse esitaja õigust, et ta suunataks Esimese Astme Kohtusse selleks, et ta esitaks kohtule kaebuse esemeks oleva institutsiooni otsuse peale tühistamishagi.
82 Mis puudutab sõbraliku lahendi leidmist vaidluse puhul, mis on tekkinud ombudsmanile kaebuse esitanud isiku ja ühenduse institutsiooni vahel, siis otsuse 94/262 artikli 3 lõike 5 kohaselt on ombudsman üksnes kohustatud tegema koostööd asjaomase institutsiooniga, et haldusomavoli kaotamiseks lahendus leida ja kaebuse esitaja kaebus rahuldada. Tal on sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus. Eelkõige peab ta hindama, kas kaebuse esitajat rahuldava lahenduse leidmine on võimalik, arvestades, et esineb olukordi, kus niisugune lahendus ei ole võimalik, nagu nähtub rakendussätete artikli 6 lõikest 3, mil ombudsman lõpetab juhtumiga tegelemise põhjendatud otsusega. Igal juhul ei saa ombudsmanile ette heita seda, et ta ei ole nõuetekohaselt täitnud talle usaldatud ülesandeid üksnes seetõttu, et ta on järeldanud, et lahendit, mis rahuldaks kaebuse esitajat, ei ole võimalik leida. Seega ei ole Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi ei ühenduse õigusnormide tõlgendamisel, mille kohaselt püüab ombudsman võimaluse korral leida sõbraliku lahendi, ega ka seeläbi, et asus tema poolt tehtud kohtuotsuse punktis 85 seisukohale, et ombudsman võib konkreetse uurimise lõpetamise otsuses järeldada, et niisugust sõbralikku lahendit, mis kaebuse esitajat rahuldaks, ei ole võimalik leida, ilma et ta seda tehes oleks toime pannud ametialast eksimust.
83 F. Lambertsi esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide
84 Teises väites heidab F. Lamberts Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane on teinud kaks olulist hindamisviga.
85 Esiteks heidab ta Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimati nimetatu on teinud hindamisvea, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et „nii komisjoni arvamusest hageja kaebuse kohta kui ka personaliasjade eest vastutava komisjoniliikme 15. detsembri 1999. aasta kirjast nähtub, et komisjon keeldus võimaldamast hagejal ilmuda teist korda suulisele katsele või püüdmast leida mingit alternatiivset lahendust”, kuigi F. Lamberts ei olnudki esitanud taotlust teist korda suulisele katsele ilmuda.
86 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Esimese Astme Kohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et on olukordi, kus sõbralikku lahendit ei ole võimalik leida, ning järeldas punktis 82, et kõnesolevas asjas oli tegu sellise juhtumiga, kuna komisjon keeldus võimaldamast F. Lambertsil tulla teist korda suulisele katsele ega olnud püüdnud leida mingit alternatiivset lahendust.
87 Teiseks ei ole F. Lamberts argumendiga, milles ta kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkti 82, soovinud tõendada, kuidas on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kui ta kontrollis, kas kõnealusel juhul on sõbralik lahend võimalik.
88 F. Lambertsi esimese võimalusena esitatud argument tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 76 meenutatud põhjustel.
89 Teiseks on Esimese Astme Kohus ilmselgelt vääradele põhjendustele tuginedes teinud hindamisvea, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 väidab, et „hageja viitas alles Esimese Astme Kohtu menetluse raames näitena erinevatele alternatiivsetele lahendustele, mis tema arvates oleks pidanud olema või võinud olla võimalikud”, kuigi toimiku materjalidest ja sellega seoses eelkõige lisast 26, kus hageja viitab mõistele „erinõustaja”, nähtub selgelt, et F. Lamberts mainis neid lahendusi kaebuse menetlemise käigus ja enne kui ombudsman otsuse tegi, kuid viimati nimetatu ei võtnud neid arvesse.
90 Tuleb nentida, et kuna vaidlustatud kohtuotsuse punkti 84 puudutav kriitika viitab kõigile toimiku materjalidele, siis tuleb seda pidada kriitikaks Esimese Astme Kohtu kasutatud tõenditele antud hinnangu kohta, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollida ei saa, kuna see kontroll on vastavalt EÜ artiklile 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 58 piiratud õigusküsimustega.
91 Kui oletada, et viidet F. Lambertsi poolt Esimese Astme Kohtule esitatud toimiku lisale 26 on võimalik käsitada väitena selle dokumendi moonutamise kohta, siis tuleb tõdeda, et see lisa koosneb F. Lambertsi ja ombudsmani sekretariaadi vahelisest kirjavahetusest ning eelkõige 12. märtsi 1999. aasta kirjast, milles on viitatud mõistele „erinõustaja”. Nimetatud kirjas viitab F. Lamberts ilma eelneva konkursita personali koosseisu arvamise praktikale, mis on vastuolus ühenduse avalikku teenistusse võtmise eeskirjadega, nagu on ette nähtud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjades, ja mida kasutati Schengeni sekretariaadi töötajate Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaati arvamisel, ning palub, et komisjoni ametisse nimetav asutus oleks tema suhtes paindlik.
92 Eelmainitud dokumente arvestades ei ilmne, et F. Lamberts oleks Esimese Astme Kohtu menetlusest varasemas staadiumis pakkunud konkreetselt välja võimalikke lahendusi, mida oleks tulnud eelistada uuele kutsele ilmuda suulisele katsele. Lisaks on Esimese Astme Kohus jätnud õigustatult arvesse võtmata ettepaneku, mille kohaselt tuleks võimaliku alternatiivse lahendusena olla F. Lambertsi suhtes paindlik.
93 Seega ei ole Esimese Astme Kohus moonutanud talle esitatud tõendeid, kui asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 seisukohale, et F. Lamberts ei ole enne hagi esitamist pakkunud välja alternatiivseid lahendusi, nii et ombudsmanil ei olnud võimalik niisuguste ettepanekute kohta enne nimetatud hagi esitamist konkreetselt seisukohta võtta.
94 Eeltoodut arvestades tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
95 Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, või kui tegemist on eriliste põhjustega. Kuna mõlema poole nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda. Lisaks kannab parlament kui menetlusse astuja kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS (täiskogu)
otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Gulmann | Cunha Rodrigues | Rosas |
Puissochet | Schintgen | Macken |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. märtsil 2004 Luxembourgis.