EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
4. juuni 2009(*)
EAGGF – Määrus (EÜ) nr 1257/1999 – Ühenduse toetus maaelu arendamiseks – Keskkonnasõbraliku põllumajandustootmise toetamine
Kohtuasjas C‑241/07,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Riigikohtu (Eesti) 14. mai 2007. aasta määrusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. mail 2007, menetluses
JK Otsa Talu OÜ
versus
Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA),
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk (ettekandja), L. Bay Larsen ja C. Toader,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. aprilli 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– JK Otsa Talu OÜ, esindaja: advokaat K. Sild,
– Eesti valitsus, esindaja: L. Uibo,
– Kreeka valitsus, esindajad: S. Charitaki ja V. Kontolaimos,
– Poola valitsus, esindaja: T. Nowakowski,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Randvere, J. Schieferer ja Z. Malůšková,
olles 23. oktoobri 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 17. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391), muudetud nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 2223/2004 (ELT L 379, lk 1; edaspidi „määrus nr 1257/1999”).
2 See taotlus esitati AS‑i Agrofarm (edaspidi „Agrofarm”) õigusjärglase JK Otsa Talu OÜ (edaspidi „Otsa Talu”) ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) vahelises kohtuvaidluses seoses keeldumisega anda Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist (EAGGF) keskkonnasõbraliku tootmise toetust.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 Määrusega nr 1257/1999 luuakse ühenduse abi raamprogramm maaelu säästvaks arenguks.
4 Määruse nr 1257/1999 põhjenduse 29 kohaselt tuleks maapiirkondade säästva arengu toetamiseks ning ühiskonna kasvava keskkonnateenuste nõudluse rahuldamiseks omistada olulist tähendust põllumajanduse keskkonnainstrumentidele.
5 Vastavalt määruse põhjendusele 31 peaks põllumajanduse keskkonnatoetuskavaga jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas kasvava vajadusega kaitsta ja parendada keskkonda, loodusvarasid, pinnast ja geneetilist mitmekesisust ning säilitada maastikku ja paikkonda.
6 Määruse artikkel 22 on sõnastatud järgmiselt:
„Keskkonna kaitsmiseks, paikkonna säilitamiseks (põllumajanduse keskkonnapoliitika) või loomade heaolu parandamiseks kavandatud põllumajanduslike meetodite toetamine aitab kaasa ühenduse poliitiliste eesmärkide saavutamisele põllumajanduse, keskkonna ja põllumajandusloomade heaolu vallas.
Selline toetus edendab:
a) põllumajandusmaa kasutamisviise, mis on kooskõlas keskkonna, maastiku ja selle iseloomulike vormide, loodusvarade, pinnase ja geneetilise mitmekesisuse kaitse ning parandamisega;
b) keskkonnasõbraliku põllumajanduse laiendamist ning ekstensiivset karjamajandust;
c) põllumajanduses kasutatavate suure loodusliku väärtusega ohustatud kultuurmaastike säilitamist;
d) põllumajandusmaa maastiku ja ajalooliste iseloomulike vormide säilitamist;
e) keskkonnaplaneerimise kasutamist põllumajanduses;
f) loomade heaolu parandamist.”
7 Määruse nr 1257/1999 artikkel 23 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Toetust antakse põllumajandustootjatele, kes võtavad põllumajanduse keskkonnapoliitika või loomade heaoluga seotud kohustusi vähemalt viieks aastaks. Vajaduse korral võib teatavate kohustuste puhul nende mõju keskkonnale või loomade heaolule silmas pidades määrata pikema perioodi.
2. Põllumajanduse keskkonnapoliitika ja loomade heaoluga seotud kohustused on heade põllumajandustavade, sealhulgas heade loomakasvatustavade rakendamisest ulatuslikumad.
Nendega nähakse ette teenused, mida ei pakuta teiste toetusmeetmete, näiteks turustamistoetuste või hüvitistega.”
8 Määruse artikli 24 lõige 1 sätestab:
„Põllumajanduse keskkonnapoliitika või loomade heaoluga seotud kohustustega kaasnevat toetust antakse igal aastal ning see arvutatakse järgmiste näitajate alusel:
a) saamata jäänud tulu;
b) kohustusest tulenevad lisakulud; ja
c) ajendi pakkumise vajadus.
Investeeringutega seotud kulutusi ei võeta iga-aastase toetuse arvutamisel arvesse. Iga-aastase toetuse arvutamisel võib arvesse võtta kohustuste täitmiseks vajalikke mittetasuvaid investeeringuid.
[…]”
9 Määruse artikli 37 lõiked 1 ja 4 sätestavad:
„1. Maaelu arengu toetust antakse ainult ühenduse õigusaktidega kooskõlas olevatele meetmetele.
[…]
4. Liikmesriigid võivad sätestada maaelu arenguks ettenähtud ühenduse toetuse saamisele täiendavaid või piiravaid tingimusi, mis peavad olema kooskõlas käesolevas määruses sätestatud eesmärkide ja nõuetega.”
10 Määruse artikkel 39 sätestab:
„1. Liikmesriigid rakendavad kõiki vajalikke abinõusid, et tagada käesolevas peatükis sätestatud maaelu arengu toetusmeetmete vastavus ja järjepidevus.
2. Liikmesriikide esitatavad maaelu arengukavad peavad sisaldama hinnangut kavandatud toetusmeetmete vastavuse ja järjepidevuse kohta ning vastavuse ja järjepidevuse tagamiseks võetud meetmete kirjeldust.
3. Toetusmeetmete vastavuse ja järjepidevuse tagamiseks tuleb neid edaspidi vajaduse korral muuta.”
11 Määruse nr 1257/1999 artikkel 41 sätestab:
„1. Maaelu arengukavad koostatakse geograafilisel tasandil, mida peetakse kõige kohasemaks. Need valmistavad ette liikmesriigi määratud pädevad asutused ning liikmesriik esitab need komisjonile pärast seda, kui on konsulteeritud pädevate asutuste ja organisatsioonidega asjakohasel geograafilisel tasandil.
2. Ühes piirkonnas kohaldatavad maaelu arengu toetusmeetmed koondatakse võimaluse korral ühte kavva. Kui on vaja koostada mitu kava, tuleb näidata nendes kavades esitatud meetmete vahelised seosed ning tagada nendevaheline vastavus ja järjepidevus.”
Siseriiklikud õigusnormid
12 Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (RT I 2004, 24, 163), mis võeti vastu 24. märtsil 2004 ja mis jõustus 1. mail 2004, reguleerib ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevate maaelu arengu toetuste andmise korraldamise küsimusi.
13 Seaduse § 42 sätestab:
„(1) Ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevaid maaelu arengu toetusi […] antakse […] programmi „Eesti maaelu arengukava (2004–2006)” [(edaspidi „arengukava”)] alusel ja korras. Toetuste andmise korraldavad ja toetuse saamiseks esitatud taotluste nõuetekohasust kontrollivad selles programmis ettenähtud asutused.
(2) Millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ja millist liiki tegevusi eelarveaastal toetatakse ning maaelu arengu toetusteks ettenähtud vahendite jaotuse kehtestab põllumajandusminister.
(3) Maaelu arengu toetuse taotlemise ja saamise õigust ei teki, kui selle toetuse andmist või selle tegevuse toetamist ei ole eelarveaastal käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel ette nähtud.”
14 Seaduse § 43, mis käsitleb nõudeid maaelu arengu toetuse saamiseks, on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Maaelu arengu toetust on õigus taotleda isikul, kes vastab käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud programmis ja käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
(2) Põllumajandusminister võib kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi kohta.”
15 Seaduse § 44 „Maaelu arengu toetuse taotlemine ja taotluse menetlemine” lõige 2 sätestab:
„Maaelu arengu toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused kehtestab põllumajandusminister. Toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra võib kehtestada eraldi iga toetusliigi kohta.”
16 Täpsemad nõuded maaelu arengu toetuse saamiseks on sätestatud põllumajandusministri 20. aprilli 2004. aasta määruses nr 51 (RT I 2004, 51, 879), mis jõustus 1. mail 2004.
17 Määruse § 3 „Nõuded toetuse saamiseks” lõige 1 sätestab:
„Toetust võib […] taotleda põllumajandusega tegelev füüsiline isik, juriidiline isik, seltsing ning muu isikute juriidilise isiku staatuseta ühendus […], kes tegutseb arengukava 9. peatüki punktis 9.2 nimetatud piirkondades ja vastab arengukava 9. peatüki punktis 9.2 kehtestatud nõuetele ning kes
1) kasutab põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse kantud vähemalt 1,00 hektari suurust maad, kus kasvatab põllumajanduskultuuri või mida hoiab mustkesas või mida kasutab loomade karjatamiseks või sööda tootmiseks […] või põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas olevat maad;
2) täidab arengukava 9. peatüki tabelis 39 nimetatud põllumajanduse üldisi keskkonnanõudeid kogu ettevõttes;
3) võtab kohustuse täita punktides 1 ja 2 nimetatud nõudeid ja põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise nõudeid viis aastat alates toetuse taotlemiseks sätestatud tähtpäevast.”
18 Määrust muudeti põllumajandusministri 21. aprilli 2005. aasta määrusega nr 43, mis jõustus 1. mail 2005 (edaspidi „muudetud määrus nr 51”).
19 Muudetud määruse nr 51 § 82 lõige 7 sätestab:
„2005. aastal võib keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust taotleda, kui taotlejale on 2004. aastal tehtud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetuse määramise otsus ning kui taotlejal on § 3 lõike 1 punktis 3 nimetatud kohustus.”
20 Arengukava peatüki 9.2 punkti 1 kohaselt kavandati toetada keskkonnasõbralikku tootmist.
21 Arengukava punkt 12.6.2 „Põllumajanduslik keskkonnatoetus” on sõnastatud järgmiselt:
„Esitatud taotlused vaadatakse läbi ja otsus langetatakse vastavalt toetuse saamise kriteeriumidele ja vastaval aastal meetmele eraldatud rahalistele vahenditele. Vajaduse korral tehakse taotluste paremusjärjestus.
Kui nõuetele vastavate taotluste rahuldamiseks ei ole küllaldaselt eelarvevahendeid, võib põllumajandusminister kehtestada põllumajandusliku keskkonnatoetuse vähendamise menetluse, mille kohaselt vähendatakse proportsionaalselt kõikide põllumajandusliku keskkonnatoetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust või toetuse summat taotlusega hõlmatud põllumajandusmaa pindala alusel või toetust toetatavate tegevuste kaupa või mingil muul alusel.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
22 Agrofarm esitas PRIA-le pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotluse 26. mail 2005. Agrofarm oli 2004. aastal juba teinud vajalikke ettevalmistusi ning oli maaelu arengu toetuse saamiseks valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse.
23 PRIA peadirektori 19. detsembri 2005. aasta käskkirjaga nr 1-3134/74 jäeti Agrofarmi taotlus rahuldamata põhjendusel, et toetust ei määrata massiivile, millel puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus.
24 Agrofarm esitas 1. veebruaril 2006 Tartu Halduskohtule kaebuse, väites eelkõige, et põllumajandusminister on muudetud määruse nr 51 vastuvõtmisega rikkunud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tartu Halduskohus jättis 28. aprilli 2006. aasta otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et muudetud määrust nr 51 ei saa lugeda kaebaja õigusi kitsendavaks.
25 Otsa Talu kui Agrofarmi õigusjärglane esitas selle otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Otsa Talu meenutas, et ebavõrdsete reeglite kehtestamine põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse taotlejate suhtes on määrusega nr 1257/1999 vastuolus, ning märkis, et muudetud määruse nr 51 vastuvõtmine alles üks kuu enne 2005. aasta taotluste esitamise tähtaega rikub õiguspärase ootuse ja õigusriigi põhimõtteid. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. septembri 2006. aasta otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et muudetud määrus nr 51 ei ole vastuolus ühenduse õigusega.
26 Otsa Talu esitas seejärel kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Kassaator väitis, et muudetud määrus nr 51 on vastuolus ühenduse õigusega, eelkõige määruse nr 1257/1999 artikli 24 lõikega 1, mille kohaselt antakse põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustustega kaasnevat toetust igal aastal. Peale selle väitis Otsa Talu, et muudetud määrus nr 51 on vastuolus ka arengukava punktiga 12.6.2, mille kohaselt tulnuks eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate taotlejate põllumajandusliku keskkonnatoetuse summat.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus oli PRIA seisukohal, et kõnesolevat põllumajanduslikku keskkonnatoetust ei saa käsitada kui sotsiaaltoetust, mida tuleb jagada üldistel alustel, vaid tegemist on toetusega, mille taotlemiseks kehtestatud nõuded tulenevad riigi põllumajanduspoliitika vajadustest ja prioriteetidest.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et põhikohtuasjas on oluline leida vastus küsimusele, kas on õiguspärane muuta toetusperioodi kestel põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlusele esitatavaid nõudeid selliselt, et võrreldes varasemaga piiratakse nõuetele vastavate subjektide ringi. Ta märgib, et kohaldatav ühenduse õigus ei reguleeri kõnesolevate toetuste eraldamist kuigivõrd üksikasjalikult.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on määruses nr 1257/1999 sätestatud maaelu arengu toetuse eesmärgiga kooskõlas igal aastal toetada ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse. Selline lähenemine oleks kooskõlas ka võrdse kohtlemise põhimõttega ning eesmärgiga tagada parem keskkonnakaitse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et määruse artiklis 24 kasutatud väljendit „igal aastal” tuleb mõista selliselt, et maaelu arengu toetuskavaga on võimalik liituda igal aastal.
30 Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlused, kas nõue, et toetust võib taotleda üksnes siis, kui taotlejale on eelmisel eelarveaastal tehtud maaelu arengu toetuse määramise otsus, on kooskõlas määrusega nr 1257/1999.
31 Ta lisab, et arengukava kohaselt tulnuks eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide maaelu arengu toetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et toetuse saajate ringi kitsendamine ei olnud proportsionaalne abinõu lahendamaks eelarvevahendite puudujäägist tulenevaid probleeme ning selle asemel tulnuks vähendada proportsionaalselt kõikide algselt maaelu arengu toetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust, nii nagu näeb ette ka arengukava.
33 Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] määruse nr 1257/1999 […] artiklites 22–24 sätestatud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse eesmärgiga on kooskõlas:
a) üksnes nende taotlejate jätkuv toetamine, kellele on selle programmi raames juba eelmisel eelarveaastal tehtud põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse määramise otsus ja kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus,
või
b) toetada igal eelarveaastal ka uusi taotlejaid, kes on valmis võtma keskkonnasõbraliku tootmise kohustuse ja korraldavad sellest tulenevalt oma tootmise nõuetele vastavaks?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on variant b, kas siis […] määruse nr 1257/1999 artikli 24 lõige 1 koosmõjus artikli 37 lõikega 4 ja artikliga 39 võimaldab liikmesriigil, kui programmi raames selgub, et esmakordse toetuse eraldamiseks ei ole enam piisavalt eelarvevahendeid:
a) muuta põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse taotlemise ja andmise esialgset regulatsiooni ning nõudeid ja sätestada, et toetust võib taotleda üksnes siis, kui taotlejale on eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus ja tal on seetõttu kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus,
või
b) vähendada proportsionaalselt kõikide põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuse nõuetele vastavate taotlejate toetust?”
Eelotsuse küsimused
34 Nende kahe küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1257/1999 artikli 24 lõikega 1 ning artikli 37 lõikega 4 ja artikliga 39 on vastuolus see, kui eelarvevahendite ebapiisavuse korral muudab liikmesriik maaelu arengu toetuse määramise tingimusi selliselt, et võimalike toetusesaajate ringi kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus.
35 Olgu meenutatud, et põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmeid puudutavate määruse nr 1257/1999 eesmärkide osas nähtub määruse põhjendustest 29 ja 31, et põllumajanduse keskkonnainstrumendid toetavad maapiirkondade säästvat arengut ning põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskavaga peaks jätkuvalt julgustama põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, juurutades või kasutades selliseid põllumajanduslikke tootmisviise, mis on kooskõlas kasvava vajadusega kaitsta keskkonda.
36 Määruse nr 1257/1999 artiklitest 22–24 – milles on sätestatud üldtingimused toetuse määramiseks muu hulgas paikkonna säilitamiseks kavandatud põllumajanduslike tootmismeetodite eest – nähtuvalt iseloomustab põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmeid see, et põllumajandustootjad võtavad viieaastase kohustuse järgida keskkonnasõbraliku põllumajandustootmise nõudeid. Vastutasuks põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustuste võtmise eest annavad riigid igal aastal toetust saamata jäänud tulu või kohustusest tulenevate lisakulude alusel.
37 Kavandatud meetmete läbipaistvuse tagamiseks koostavad liikmesriigid vastavalt määruse nr 1257/1999 artiklile 41 maaelu arengukavad, mis muu hulgas sisaldavad selliste maaelu arengu toetusmeetmete kirjeldust nagu põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmed ning üldist suunavat rahastamistabelit, milles võetakse kokku siseriiklikud ja ühenduse rahastamisvahendid. Kavad esitatakse komisjonile, kes hindab nende vastavust määrusele, kuid komisjoni heakskiit ei anna kavale ühenduse meetme iseloomu (vt selle kohta 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑336/00: Huber, EKL 2002, lk I‑7699, punktid 39 ja 40).
38 Määruse nr 1257/1999 eesmärki – põllumajanduse keskkonnapoliitika ja maaelu arengu üldine edendamine – silmas pidades peavad liikmesriigid püüdma hallata oma rahalisi vahendeid nii, et igal määruse mõttes abikõlblikul taotlejal oleks võimalik saada maaelu arengu toetust.
39 Tuleb siiski märkida, et määruse nr 1257/1999 artikli 37 lõike 4 ja artikli 39 lõike 3 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada maaelu arenguks ettenähtud ühenduse toetuse saamisele täiendavaid või piiravaid tingimusi, mis peavad olema kooskõlas määruses sätestatud eesmärkide ja nõuetega, ning toetusmeetmete vastavuse ja järjepidevuse tagamiseks tuleb neid edaspidi vajaduse korral muuta.
40 Seega võib põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskava programm muutuda, kuid kava kohandamine peab toimuma määruse nr 1257/1999 eesmärke järgides.
41 Põhikohtuasjas nähtub määruse nr 1257/1999 artikli 48 lõike 3 kohaselt moodustatud järelevalvekomitee ettekandest, et 2004. aastal esitati maaelu arengu toetuse taotlusi kaks korda rohkem, kui arengukavas oli kavandatud.
42 Pidades silmas 2004. aastal rahuldatud taotluste arvu, oli ilmne, et keskkonnasõbraliku tootmise toetuse rahastamiseks ette nähtud vahendid ei ole piisavad, et võtta 2005. ja 2006. aastal vastu uusi taotlusi.
43 On tõsi, et Eesti põllumajandusministri koostatud arengukava punkt 12.6.2 näeb ette, et kui eelarvevahendeid ei ole küllaldaselt, vähendatakse proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate taotlejate toetust.
44 Selline vähendamine on siiski vaid võimalus, nagu ka arengukavast sõnaselgelt nähtub.
45 Lisaks oleks olnud võimatu, nagu Eesti valitsus kohtuistungil väitis, 2004. aastal toetust saanute täiendavaid kulusid ja saamata jäänud tulu hüvitada, kui riik oleks otsustanud maaelu arengu toetust vähendada proportsionaalselt nii 2004. aastal toetust saanute kui ka 2005. aasta uute toetusetaotlejate puhul.
46 Seetõttu võisid siseriiklikud ametiasutused kasutada muid kui arengukavas ette nähtud meetmeid, tingimusel et need on määruse nr 1257/1999 eesmärkide ja sätetega kooskõlas ja järjepidevad ning et austatakse ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, mida liikmesriigid peavad ühenduse õigusnormide rakendamisel järgima (vt selle kohta 14. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑181/04–C‑183/04: Elmeka, EKL 2006, lk I‑8167, punkt 31 ja viidatud kohtupraktika), nagu võrdse kohtlemise põhimõte, õiguspärase ootuse kaitse põhimõte ja proportsionaalsuse põhimõte.
47 Sellega seoses tuleb märkida, et muudetud määruses nr 51 ette nähtud maaelu toetuste andmise süsteemi eesmärk on toetada põllumajandustootjaid, kellel on keskkonnapoliitikaga seotud kohustus, aidates seeläbi kaasa määratud toetuse jätkumisele kogu programmiperioodi vältel.
48 Võttes arvesse 2005. aastal Eestis tõdetud eelarvevahendite ebapiisavust, mahub siseriikliku seadusandja valik – piirata maaelu toetuse saajate ringi nii, et toetust saavad ainult põllumajandustootjad, kes on eelmisel eelarveaastal juba võtnud põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud kohustused – määrusega nr 1257/1999 liikmesriikidele jäetud tegutsemisruumi piiridesse.
49 Võrdse kohtlemise põhimõtte kohta olgu märgitud, et esmakordselt maaelu arengu toetust taotlev põllumajandustootja ei ole samasuguses olukorras nagu põllumajandustootja, kes peab varasema määramisotsuse alusel täitma teatavaid kohustusi seoses endale võetud keskkonnasõbraliku tootmise kohustusega, mis on määruse nr 1257/1999 artiklitest 23 ja 24 nähtuvalt heade põllumajandustavade rakendamisest ulatuslikum kohustus ning võib kaasa tuua täiendavaid kulutusi ja tegelike tulude vähenemise, mida riik kohustub hüvitama.
50 Liikmesriigi poolt sellise meetme vastuvõtmine, nagu on muudetud määrus nr 51, ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I‑10423, punkt 63).
51 Seoses õiguspärase ootuse põhimõttega, mida liikmesriigid peavad ühenduse õigusnormide rakendamisel järgima (vt käesoleva otsuse punktis 46 viidatud kohtupraktika), tuleb meenutada, et ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust olemasoleva olukorra säilimise osas, kuna pädevad asutused võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta (vt selle kohta ühise turukorralduse valdkonnas 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑7285, punkt 81).
52 Niisiis ei saanud Otsa Talu õiguspäraselt eeldada, et põllumajanduse keskkonnapoliitika toetuskava jääb kogu perioodi vältel muutumatuks.
53 Viimaseks tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus selline meede nagu muudetud määrus nr 51. Eesti Vabariik võis pärast 2005. aastal tõdetud eelarvevahendite ebapiisavuse tagajärgede üldist hindamist valida põhikohtuasjas kõne all oleva meetme, et saavutada ühenduse regulatsiooni eesmärk: maaelu keskkonnasõbralik areng, väljumata eesmärgi saavutamiseks vajaliku piiridest.
54 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 1257/1999 artikli 24 lõikega 1 ning artikli 37 lõikega 4 ja artikliga 39 ei ole vastuolus see, kui eelarvevahendite ebapiisavuse korral kitsendab liikmesriik maaelu arengu toetuse saajate ringi selliselt, et sinna kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus.
Kohtukulud
55 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (muudetud nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 2223/2004) artikli 24 lõikega 1 ning artikli 37 lõikega 4 ja artikliga 39 ei ole vastuolus see, kui eelarvevahendite ebapiisavuse korral kitsendab liikmesriik maaelu arengu toetuse saajate ringi selliselt, et sinna kuuluvad üksnes põllumajandustootjad, kellele on juba eelmisel eelarveaastal tehtud toetuse määramise otsus.
Allkirjad