EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
17. märts 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Kemikaalide registreerimine, hindamine ja autoriseerimine – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH-määrus) – Ühtlustatud valdkonna ulatus – Kemikaalide registreerimine Euroopa Kemikaaliametis enne nende turuleviimist – Artikkel 5 – Liikmesriigi kemikaaliregister – Teatamiskohustus, et kemikaali registreerida – Kooskõla REACH-määrusega – ELTL artiklid 34 ja 36 – Koguselised impordipiirangud
Kohtuasjas C‑472/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Högsta domstoleni (Rootsi kõrgeim kohus) 8. oktoobri 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. novembril 2014, menetluses
Canadian Oil Company Sweden AB,
Anders Rantén
versus
Riksåklagaren,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: esimese koja president R. Silva de Lapuerta teise koja presidendi ülesannetes, kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça, A. Arabadjiev, C. Lycourgos ja J.‑C. Bonichot (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik V. Tourrès,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. septembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Canadian Oil Company Sweden AB, esindajad: advokat B. Hansson ja advokat M. Lönnqvist,
– A. Rantén, esindajad: advokat M. Wärnsby ja advokat M. Edqvist,
– Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk, C. Meyer-Seitz, U. Persson, N. Otte Widgren, E. Karlsson ja L. Swedenborg,
– Taani valitsus, esindajad: C. Thorning ja N. Lyshøj,
– Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,
– Norra valitsus, esindajad: I. Thue ja S. Jansen,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Kukovec ja E. Manhaeve, keda abistas advokat M. Johansson,
olles 10. detsembri 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1), redaktsioonis, mis tuleneb komisjoni 22. juuni 2009. aasta määrusest (EÜ) nr 552/2009 (ELT L 164, lk 7; edaspidi „REACH määrus“), ning kuidas tõlgendada ELTL artikleid 34 ja 36.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt A. Ranténi ja Canadian Oil Company Sweden AB (edaspidi „Canadian Oil“) ja teiselt poolt Riksåklagareni (riigiprokurör) vahel seoses karistusega, mis A. Ranténile ja Canadian Oilile määrati selle eest, et nad olid importinud 320 tonni kemikaale Rootsi, ilma et nad oleksid importimisest teavitanud kemikaaliinspektsiooni (Kemikalieinspektionen), et registreerida tooted tooteregistris.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 REACH-määruse põhjenduses 19 on märgitud:
„[…] registreerimist käsitlevates sätetes [tuleks] nõuda, et tootjad ja importijad koondaksid andmeid nende poolt toodetavate või imporditavate ainete kohta, kasutaksid neid andmeid nimetatud ainetega seotud riskide hindamiseks ning töötaksid välja asjakohased riskijuhtimismeetmed ja soovitaksid neid. Nende kohustuste tegeliku täitmise ja ühtlasi läbipaistvuse tagamiseks tuleks nõuda neilt registreerimisel kogu nimetatud teavet sisaldava toimiku esitamist [Euroopa Kemikaali]ametile. Registreeritud ained tuleks lubada ringlusse siseturul.“
4 REACH-määruse artikli 1 lõige 1 sätestab:
„Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.“
5 Nimetatud määruse II jaotis käsitleb ainete registreerimist. Selle jaotise 1. peatüki pealkiri on „Üldine registreerimiskohustus ja teabele esitatavad nõuded“.
6 Viidatud 1. peatükis asuvas artiklis 5 „Puuduvad andmed, puudub turg“ on järgmised sätted:
„Vastavalt artiklitele 6, 7, 21 ja 23 ei toodeta aineid ega segude või toodete koostises esinevaid aineid [Euroopa Liidus] ja neid ei viida turule, kui nad ei ole registreeritud vastavalt käesoleva jaotise asjakohastele sätetele, kui see on nõutav.“
7 REACH-määruse sama 1. peatüki artikli 6 „Üldine kohustus registreerida aineid või segu koostises esinevaid aineid“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Kui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, esitab aine või segu koostisaine tootja või importija ametile registreerimistaotluse, kui aine või ühe või mitme valmistise koostises oleva aine kogus on vähemalt üks tonn aastas.“
8 Määruse artiklis 125 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad ametlike kontrollide süsteemi ja muud asjaoludele vastavad tegevused.
9 Sama määruse artikkel 128 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Vastavalt lõikele 2 ei tohi liikmesriigid keelata, piirata või takistada käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva sellise aine tootmist, importimist, turuleviimist ega kasutamist nii ainena kui ka valmistise või toote koostisainena, mis vastab käesolevale määrusele ja, kui see on asjakohane, siis käesoleva määruse rakendamisel vastu võetud ühenduse õigusaktidele.
2. Käesolevas määruses sätestatu ei takista liikmesriikidel säilitamast või ette nägemast riiklikke nõudeid töötajate, inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, mida kohaldatakse juhtudel, kui käesolev määrus ei ühtlusta tootmist, turule viimist ja kasutamist käsitlevaid nõudeid.“
Rootsi õigusnormid
Keskkonnaseadustik
10 Keskkonnaseadustiku (miljöbalken) 29. peatüki § 5 lõige 5 sätestab, et keskkonnajärelevalve rikkumine on see, kui isik kas tahtlikult või hooletusest riigi territooriumil valmistab või impordib sinna keemiatooteid, rikkudes valitsuse poolt sama seadustiku 14. peatüki § 12 alusel kehtestatud ettekirjutust tooteregistrisse teatamise kohustuse kohta.
11 Keskkonnaseadustiku 14. peatüki § 12 sätestab:
„Keemiatooted, mis valmistatakse Rootsis või mis imporditakse sinna majandustegevuse käigus, tuleb registreerida tooteregistris vastavalt valitsuse või valitsuse määratud asutuse kehtestatud eeskirjadele. Nimetatud registrit peab valitsuse nimetatud asutus.“
Määrus (2008:245) keemiatoodete ja biotehnoloogiliste organismide kohta
12 Määruse (2008:245) keemiatoodete ja biotehnoloogiliste organismide kohta (förordningen (2008:245) om kemiska produkter och biotekniska organismer) §-s 3 on sätestatud, et kõikidest keemiatoodetest ja biotehnoloogilistest organismidest, mis valmistatakse Rootsis või mis imporditakse Rootsi majandustegevuse käigus, tuleb Rootsi kemikaaliinspektsioonile tema peetavas registris registreerimiseks teatada, kui toote või organismi saab liigitada viidatud määruse lisas loetletud toodete hulka.
13 Viidatud määruse § 4 kohaselt peab teate esitama isik, kes majandustegevuse käigus valmistab Rootsis või impordib Rootsi keemiatoodet või biotehnoloogilist organismi.
14 Viidatud määruse §-s 5 on sätestatud teatamiskohustuse erand, mille kohaldamisalasse kuuluvad isikud, kes impordivad vähem kui 100 kilogrammi toodet aastas.
Eeskirjad (KIFS 2008:2) keemiatoodete ja biotehnoloogiliste organismide kohta
15 Kemikaaliinspektsiooni eeskirjades (KIFS 2008:2) keemiatoodete ja biotehnoloogiliste organismide kohta (Kemikalieinspektionens föreskrifter (KIFS 2008:2) om kemiska produkter och biotekniska organismer) 3. peatükis on täpsustatud tooteregistrile teate esitamise korda. Teatamisaktis sisalduma pidavad teatamiskohustuslase nimi või ärinimi, aadress ja telefoninumber ning isikukood või äriregistrikood tuleb esitada nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt tegevuse alates. Ülejäänud nõutud teave tuleb esitada hiljemalt 28.veebruaril pärast kalendriaastat, mil tekkis teatamiskohustus.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Canadian Oil importis 2009.aastal Rootsi 392 tonni keemiatooteid.
17 Vastuolus Rootsi õigusega jäeti importimisest enne 28.veebruari 2010 Rootsi kemikaaliametile teatamata.
18 Keskkonnaseadustiku põhjal algatati esiteks Canadian Oili ja teiseks A. Ranténi kui selle äriühingu peadirektori suhtes menetlus.
19 Hovrätten över Skåne och Blekinge (Malmös asuv Skåne ja Blekinge apellatsioonikohus) mõistis 24. aprilli 2013. aasta otsusega A. Ranténilt välja päevatrahvi, mida tuli maksta 60 päeva summas 100 Rootsi krooni (umbes 11 eurot), ning Canadian Oililt trahvi summas 200 000 Rootsi krooni (umbes 22 113 eurot).
20 Nad kaebasid otsuse edasi Högsta domstolenile (kõrgeim kohus), märkides sisuliselt, et kohustus teatada Rootsi kemikaaliametile, et toodet saaks tooteregistris registreerida, rikub REACH-määruses käsitletud toodete vaba liikumist. Registril on põhimõtteliselt sama eesmärk kui määruses käsitletud registril ning järelikult ei ole see kooskõlas määruse artikliga 128, mille eeskirjad kemikaalidest teatamise ja nende registreerimise kohta tuleb lugeda täielikult ühtlustatuks. Igal juhul piirab nimetatud teatamiskohustus importi, mis on keelatud ELTL artikliga 34, ning põhikohtuasjas ei saa kohaldada ühtegi ELTL artiklis 36 toodud erandit.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ilmne sellest määrusest selgelt, et selle ühtlustatud kohaldamisala hõlmaks keemiatoodete või ainete registreerimist eesmärgiga (nagu Rootsi registri puhul) saada teada nende toodete või ainete kasutust, võimaldada ametiasutustel teostada seiret ja kontrolli neid kasutavate ettevõtjate üle või koostada statistikat. Kohus küsib samuti, ega teatamiskohustus ei kujuta endast meedet, mille toime on samaväärne koguselise impordipiiranguga ELTL artikli 34 tähenduses; ning kas jaatava vastuse korral oleks proportsionaalselt kohaldatav üks ELTL artiklis 36 esitatud eranditest.
22 Neil tingimustel otsustas Högsta domstolen (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas REACH-määrusega on vastuolus, kui isik, kes majandustegevuse käigus impordib Rootsisse keemiatoodet, mille suhtes on kemikaalimäärusega kehtestatud teatamiskohustus, peab sellest Rootsi õigusaktide kohaselt teatama kemikaaliinspektsioonile (Kemikalieinspektionen), et selle saaks Rootsi tooteregistris registreerida?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, kas siis Rootsis kehtestatud teatamiskohustus on vastuolus ELTL artikliga 34, arvestades ELTL artikliga 36 ette nähtud erandeid?“
Eelotsuse küsimused
Esimene eelotsuse küsimus
23 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas REACH-määrust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormid panevad keemiatoodete importijale kohustuse registreerida need tooted liikmesriigi pädevas asutuses, ehkki sellel importijal on juba kohustus registreerida samad tooted nimetatud määruse alusel Euroopa Kemikaaliametis.
24 Nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt on selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.
25 Selleks näeb määrus ette keemiliste ainete ühtse kontrollisüsteemi, mis hõlmab nende ainete registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja vajaduse korral ka nende ainete kasutamise piiranguid. Komisjon esitas peamised põhimõtted, mis neid elemente reguleerivad, sissejuhatuses oma 29. oktoobri 2003. aasta määruse ettepanekule COM (2003) 644. Ettepanekus kirjeldatakse REACH-süsteemi nii, et see hõlmab esmalt registreerimist, mille tarvis „tööstus peab koguma asjakohast teavet tema toodetud kemikaalide kohta ning kasutama seda teavet nimetatud ainete ohutu käitlemise tagamiseks“, seejärel „hindamist, mis peab võimaldama kontrollida, et tööstus peab kinni enda kohustustest“, ja selliste väga ohtlike ainete autoriseerimist, mille „kasutamisega seotud riske [...] käsitletakse sobivalt või [mille puhul] kaaluvad sotsiaal-majanduslikud eelised üles selle riski[, kui] muu sobiva lahendusena puuduvad alternatiivsed ained või tehnoloogiad“. Lõpuks „pakub piirangute seadmise menetlus turvavõrgustikku, mis peaks neutraliseerima riske, mida ei olnud võimalik kohaselt käsitleda mõne muu REACH-süsteemi elemendi raames“ (kohtuotsus FCD ja FMB, C‑106/14, EU:C:2015:576, punkt 32).
26 Vaba ringlus siseturul tagatakse sellega, et REACH-määruse artikli 128 lõike 1 kohaselt ei tohi liikmesriigid keelata, piirata või takistada selle määruse reguleerimisalasse kuuluva sellise aine tootmist, importimist, turuleviimist ega kasutamist nii ainena kui ka valmistise või toote koostisainena, mis vastab sellele määrusele ja, kui see on asjakohane, siis selle määruse rakendamisel vastu võetud ühenduse õigusaktidele. REACH-määruse artikli 128 lõike 2 kohaselt ei takista määrus aga liikmesriike säilitamast või ette nägemast niisuguseid riiklikke nõudeid töötajate, inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, mida kohaldatakse juhtudel, kui see määrus ei ühtlusta tootmist, turuleviimist ja kasutamist käsitlevaid nõudeid (kohtuotsus Lapin luonnonsuojelupiiri, C‑358/11, EU:C:2013:142, punkt 32).
27 Nendest sätetest nähtub seega, et liidu seadusandja soovis neid nõudeid ühtlustada teatud juhtudel (vt selle kohta kohtuotsus Lapin luonnonsuojelupiiri, C‑358/11, EU:C:2013:142, punkt 33).
28 Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastamiseks selgitada, kas REACH-määruse sätted kemikaalidest teatamise ja nende registreerimise kohta ühtlustavad sellised nõuded, nii et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega pannakse kemikaalide importijale kohustus registreerida need tooted liikmesriigi pädevas asutuses.
29 Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu ilmneb kõnealuse määruse põhjendusest 19, soovis liidu seadusandja panna tootjatele ja importijatele kohustuse koondada andmeid nende poolt toodetavate või imporditavate ainete kohta, kasutada neid andmeid nimetatud ainetega seotud riskide hindamiseks ning töötada välja asjakohased riskijuhtimismeetmed ja soovitada neid.
30 Kooskõlas nende eesmärkidega paneb REACH-määrus ainete analüüsimise kohustuse tööstusele. Selleks näeb määrus ette eri teavitamismehhanismid, et tagada kogu tarneahela jooksul nende ainete ohtlike tunnuste tuvastamine ja riskijuhtimine, et takistada kahjulikku toimet inimeste tervisele ja keskkonnale (kohtuotsus FCD ja FMB, C‑106/14, EU:C:2015:576, punkt 33).
31 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 42, ei anna ainete registreerimine Euroopa Kemikaaliametis sellegipoolest ülevaadet ainete valmistamise ega turustamise kohta igas liikmesriigis eraldi. Konkreetselt ei anna liidu register süstemaatiliselt täpset teavet nimetatud ainete asukohast liikmesriikide territooriumil.
32 Ehkki ainete registreerimine Euroopa Kemikaaliametis on eeltingimuseks nende vabale ringlusele siseturul – tingimusel, et need ained on muu hulgas oma omaduste poolest kooskõlas REACH-määrusega –, ei ulatu nimetatud määrusega läbiviidav ühtlustamine seoses kõnealuste ainete taolise registreerimisega muule registreerimisvormile liikmesriigi ametiasutustest, nagu põhikohtuasjas käsitletav, mis ei ole selline eeltingimus, mis puudutab erinevat teavet kui see, mis on määrusega nõutud, ja mis vastab samadele eesmärkidele kui need, mis määrusega taotletud, või määrusega võrreldes täiendavatele eesmärkidele, eelkõige eesmärgile tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning ainete vaba ringlus siseturul.
33 Selleks tuleb esmalt märkida, et põhikohtuasjas käsitletud liikmesriigi õigusnormidega nõutud registreerimine ei kujuta endast eeltingimust ainete impordiks asjaomase liikmesriigi territooriumile, kuna vastava teabe võib riiklikele ametiasutustele esitada ka pärast importi, teatud teabe osas hiljemalt tegevuse alates ning muu teabe osas 28. veebruaril pärast kalendriaastat, kui kõnealune import toimus.
34 Teiseks ilmneb Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et põhikohtuasjas käsitletud liikmesriigi õigusnormidega nõutud registreerimise eesmärk on peamiselt võimaldada liikmesriigi ametiasutustel omada andmebaasi, mis on vajalik ainete seireks asjaomase liikmesriigi territooriumil; kusjuures neil ametiasutustel on REACH-määruse artikli 125 alusel kohustus tagada kontrollide süsteem, sätestades eelkõige tingimused selliseid aineid valdavate üksuste kontrolliks. Ehkki see andmebaas võimaldab omada ka raamatupidamis- ja statistilist teavet, mis on hädavajalik kõnealuse kontrollisüsteemi rahastamiseks kehtestatud tasude kindlaksmääramiseks, kasutatakse seda samuti poliitikasuundade määratlemiseks keskkonnavaldkonnas, sealhulgas eesmärgiga pakkuda liidu tasandil mis tahes tõhusaid parandusi.
35 Teave, mida liikmesriigi asutused võivad saada Euroopa Kemikaaliametilt ja mis tuleneb nende toodete registreerimisest nimetatud ametis REACH-määruse alusel, ei hõlma aga kõiki andmeid, mis võimaldaks käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis märgitud eesmärke saavutada.
36 Nimelt puudutab see registreerimine üksnes ainete või segude või toodete koostises esinevate ainete tootjaid või importijaid, kui see kogus ületab aastas ühe tonni. Mis puudutab segusid, siis ei võimalda see registreerimine eelkõige teada iga aine protsenti segus. Mis puudutab aineid, mis on toodetud või turustatud liidus, siis ei võimalda nende registreerimine Euroopa Kemikaaliametis tuletada seda, millise liikmesriigi turule need ained viiakse.
37 Seevastu teave, mida nõutakse toodete impordil registreerimiseks pädevas asutuses liikmesriigi õigusnormide alusel, mida on põhikohtuasjas käsitletud, puudutab peamiselt ainete ja segude koguseid, mis on asjaomase liikmesriigi territooriumile toodud, nende asukohta sellel territooriumil, nende konkreetseid kasutusvaldkondi ja seotud isikuid.
38 Selles olukorras ei suuda REACH-määruse sätetega läbiviidav ühtlustamine seoses ainete teatamis- ja registreerimiskohustusega (tingimusel, et see toimub nende ainete integreeritud kontrollisüsteemi kehtestamiseks liidu territooriumil, mis võimaldab nende ohutut käitlemist) välistada muud registreerimist, millel on käesoleva kohtuotsuse punktis 34 esitatud tunnused ja mis aitab kaasa eelkõige selle käitlemise kontrollisüsteemi rakendamisele asjaomases liikmesriigis ja käitlemise hindamisele eesmärgiga pakkuda selle kohta liidu tasandil mis tahes tõhusaid parandusi.
39 Seetõttu ei näi, et eelmises punktis mainitud ühtlustamine oleks takistuseks liikmesriigi õigusnormidele, millega ainete importijale pannakse kohustus registreerida need ained liikmesriigi pädevas asutuses, tingimusel et nõutud teave aitaks peamiselt kaasa viidatud eesmärkidele. Selle, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud andmete puhul näib olukord olevat selline, peab siiski kindlaks määrama liikmesriigi kohus.
40 Sellega seoses pelgast asjaolust, et teatud elementaarsed andmed, mis puudutavad eelkõige importija ja toodete tuvastamist ja mille esitamine ei tekita mingeid raskusi, on nõutud juba Euroopa Kemikaaliametis registreerimisel, ei piisa selleks, et võtta andmetelt tervikuna, mida liikmesriigi pädev ametiasutus seega nõuab, nende täiendavat laadi.
41 Selles olukorras tuleb esimesele küsimusele vastata, et REACH-määrust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormid panevad keemiatoodete importijale kohustuse registreerida need tooted liikmesriigi pädevas asutuses, ehkki sellel importijal on juba kohustus registreerida samad tooted nimetatud määruse alusel Euroopa Kemikaaliametis, tingimusel et registreerimine ei kujuta endast eeltingimust nende ainete turuleviimiseks; et see puudutab erinevat teavet kui see, mis on määrusega nõutud ja et see vastab samade eesmärkide saavutamisele kui need, mis määrusega taotletud, eelkõige eesmärgile tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning ainete vaba ringlus siseturul, rakendades nende toodete ohutu käitlemise kontrollisüsteemi asjaomases liikmesriigis ja hinnates seda käitlemist; neid asjaolusid peab aga kontrollima liikmesriigi kohus.
Teine küsimus
42 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, tuleb hinnata teist küsimust, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas ELTL artiklite 34 ja 36 sätteid koostoimes tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus kohustus teatada ja registreerida aineid, nagu on sätestatud põhikohtuasjas käsitletud liikmesriigi õigusnormides.
43 Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kõiki liikmesriigi meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust, tuleb pidada koguseliste piirangutega samaväärseks meetmeks ELTL artikli 34 tähenduses (vt eelkõige kohtuotsused Dassonville, 8/74, EU:C:1974:82, punkt 5, ja Scotch Whisky Association jt, C‑333/14, EU:C:2015:845, punkt 31).
44 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, siis ainete impordi korral liikmesriigi pädevas asutuses registreerimise kohustuslikku laadi tuleb pidada koguseliste piirangutega samaväärseks meetmeks ELTL artikli 34 tähenduses, kuna impordile kehtestatud formaalsused võivad takistada liidusisest kaubandust ja piirata asjaomasele turule selliste toodete juurdepääsu, mida on seaduslikult toodetud ja turustatud teistes liikmesriikides (vt selle kohta kohtuotsus Ahokainen ja Leppik, C‑434/04, EU:C:2006:609, punkt 21), seda aga ei vaidlusta muuseas ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega ka ükski huvitatud isik, keda on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 silmas peetud ja kes käesolevas asjas märkuseid esitasid.
45 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meedet põhjendada eelkõige inimeste tervise ja elu kaitse seisukohalt ELTL artikli 36 tähenduses, kui see meede on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta kohtuotsus Scotch Whisky Association jt, C‑333/14, EU:C:2015:845, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks võib ühendusesisest kaubandust takistada võivaid siseriiklikke meetmeid muu hulgas põhjendada ülekaalukate keskkonnakaitsenõuetega (vt eelkõige kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 77).
46 Siinses asjas tuleb meenutada, et selliste liikmesriigi õigusnormidega, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, nõutud registreerimise eesmärk on saada andmeid, mis esiteks on suures osas täiendavad nende suhtes, mis kuuluvad REACH-määruse kohaldamisalasse, ja mis teiseks aitavad kõnealuses liikmesriigis kaasa selles määruses käsitletud ainete ohutu käitlemise kontrollisüsteemi rakendamisele ja selle käitlemise hindamisele, eelkõige eesmärgiga pakkuda liidu tasandil mis tahes tõhusaid parandusi. Selline eesmärk, mis on seotud nimetatud määruse eesmärgiga tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, võib põhjendada võimalikke piiranguid kaupade vabale liikumisele.
47 Lisaks ei ilmne, et kõnealuste liikmesriigi õigusnormidega importijatelt nõutud teave, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, lisaks sellele teabele, mis on nimetatud määruses nõutud imporditud ainete registreerimiskohustuse täitmiseks, ei oleks sobilik taotletud eesmärgi saavutamiseks ja läheks kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks rangelt vajalik. Nimelt aitab liikmesriigi õigusnormidega nõutud registreerimine eesmärgiga saada täpseid andmeid, mis võimaldavad liikmesriigi pädevatel ametiasutustel omada terviklikku ülevaadet asjaomase liikmesriigi territooriumil asuvatest kemikaalidest – seda aga Euroopa Kemikaaliametis toimuv registreerimine ei võimalda –, kaasa käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud eesmärgi saavutamisele, omades samas piiratud mõju nende toodete vabale liikumisele siseturul, kuna põhikohtuasjas käsitletud registreerimine ei sea tingimusi nende toodete impordile Rootsi turule teistest liikmesriikidest.
48 Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklite 34 ja 36 sätteid koostoimes tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus kohustus teatada ja registreerida aineid, nagu on sätestatud põhikohtuasjas käsitletud liikmesriigi õigusnormides.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kohtukulusid, välja arvatud nimetatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ, redaktsioonis, mis tuleneb komisjoni 22. juuni 2009. aasta määrusest (EÜ) nr 552/2009, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormid panevad keemiatoodete importijale kohustuse registreerida need tooted liikmesriigi pädevas asutuses, ehkki sellel importijal on juba kohustus registreerida samad tooted nimetatud määruse alusel Euroopa Kemikaaliametis, tingimusel et registreerimine ei kujuta endast eeltingimust nende ainete turuleviimiseks; et see puudutab erinevat teavet kui see, mis on määrusega nõutud ja et see vastab samade eesmärkide saavutamisele kui need, mis määrusega taotletud, eelkõige eesmärgile tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning ainete vaba ringlus siseturul, rakendades nende toodete ohutu käitlemise kontrollisüsteemi asjaomases liikmesriigis ja hinnates seda käitlemist; neid asjaolusid peab aga kontrollima liikmesriigi kohus.
2) ELTL artiklite 34 ja 36 sätteid koostoimes tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus kohustus teatada ja registreerida aineid, nagu on sätestatud põhikohtuasjas käsitletud liikmesriigi õigusnormides.
Allkirjad