EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
22. juuni 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikli 9 lõige 3 ja artikli 102 lõige 1 – Euroopa Liidu kaubamärkide kohtu kohustus teha korraldus, millega keelatakse kolmandal isikul õigusi rikkuvaid toiminguid jätkata – Sellise korralduse tegemise nõude esitamata jätmine – Mõiste „eripõhjused“ sellise keelu määramata jätmiseks – Mõiste „mõistlik kompensatsioon“ toimingute eest, mis on tehtud pärast Euroopa Liidu kaubamärgi taotluse avaldamist, kuid enne kaubamärgi registreerimise avaldamist
Kohtuasjas C‑280/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Harju Maakohtu (Eesti) 2. juuni 2015. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juunil 2015, menetluses
Irina Nikolajeva
versus
Multi Protect OÜ,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president C. Toader, kohtunikud A. Prechal (ettekandja) ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Multi Protect OÜ, esindajad: vandeadvokaadid U. Ustav ja T. Pukk,
– Eesti valitsus, esindaja: K. Kraavi-Käerdi,
– Kreeka valitsus, esindaja: K. Georgiadis,
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Samnadda, E. Randvere ja T. Scharf,
olles 21. aprilli 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 3) artikli 9 lõike 3 ja artikli 102 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Irina Nikolajeva ja Multi Protect OÜ vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb ELi kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi, mille I. Nikolajeva on esitanud kõnealuse äriühingu vastu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 207/2009
3 Määruse nr 207/2009 artiklis 9 „ELi kaubamärgiga antavad õigused“ on sätestatud:
„1. ELi kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki tähiseid, mis on identsed ELi kaubamärgiga, kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks on registreeritud ELi kaubamärk;
b) kõiki tähiseid, kui identsuse või sarnasuse tõttu ELi kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu ELi kaubamärgi ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada; segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et tähist seostatakse kaubamärgiga;
[…]
2. Lõike 1 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
a) tähise kandmine kaupadele või nende pakendile;
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või nende ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
d) tähise kasutamine äridokumentidel või reklaamis.
3. ELi kaubamärgiga antud õigused jõustuvad kolmandate isikute suhtes alates kuupäevast, mil avaldatakse kaubamärgi registreerimine. Siiski võib nõuda mõistlikku kompensatsiooni küsimustes, mis kerkivad esile pärast ELi kaubamärgi taotluse avaldamise kuupäeva ja mis oleksid pärast kaubamärgi registreerimise avaldamist kõnealuse avaldamise tõttu keelatud. Küsimusega tegelev kohus ei või teha sisulist otsust enne, kui registreerimine avaldatakse.“
4 Määruse nr 207/2009 artiklis 14 „Siseriikliku õiguse täiendav kohaldamine rikkumiste korral“ on sätestatud:
„1. ELi kaubamärgi mõju reguleerivad ainult käesoleva määruse sätted. Muudel juhtudel reguleerib ELi kaubamärgi rikkumist siseriiklik õigus, mis käsitleb siseriikliku kaubamärgi rikkumist, X jaotise sätete kohaselt.
2. Käesolev määrus ei välista ELi kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid eelkõige tsiviilvastutust ja kõlvatut konkurentsi käsitleva siseriikliku õiguse alusel.
3. Kohaldatavad menetluseeskirjad määratakse kindlaks X jaotise sätete kohaselt.“
5 Määruse artiklis 96 „Õiguste rikkumise ja kehtivuse asjade kohtualluvus“ on ette nähtud:
„ELi kaubamärkide kohtute ainupädevusse kuuluvad:
a) hagid seoses ELi kaubamärkide õiguste rikkumisega […];
[…]
c) kõik hagid, mis algatatakse artikli 9 lõike 3 teises lauses osutatud toimingute põhjal;
[…]“.
6 Määruse artiklis 101 „Kohaldatav õigus“ on ette nähtud:
1. ELi kaubamärkide kohtud kohaldavad käesoleva määruse sätteid.
2. Käesoleva määrusega reguleerimata küsimustes kohaldab ELi kaubamärkide kohus siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid.
3. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ELi kaubamärkide kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi siseriikliku kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul.“
7 Määruse artiklis 102 „Sanktsioonid“ on sätestatud:
„1. Kui ELi kaubamärkide kohus leiab, et kostja on rikkunud ELi kaubamärgiga seotud õigusi või ähvardanud neid rikkuda, teeb ta korralduse, millega keelatakse kostjal ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamine, kui ei ole eripõhjusi vastupidiseks. Lisaks sellele võtab kohus siseriikliku õiguse kohaselt meetmed tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni.
2. Kõigil muudel juhtudel kohaldab ELi kaubamärkide kohus selle liikmesriigi õigust (rahvusvaheline eraõigus kaasa arvatud), kus õiguste rikkumine või rikkumisega ähvardamine toime pandi.“
Direktiiv 2004/48/EÜ
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artiklis 13 „Kahjutasu“ on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.
Kahjutasu suuruse määramisel kohtuasutused:
a) võtavad arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, nagu näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud osapoole kaotatud tulu, rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, nagu näiteks rikkuja poolt õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju
või
b) punkti a alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu näiteks vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi.
2. Kui rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise, võivad liikmesriigid kehtestada, et kohtuasutused võivad määrata kasumi sissenõudmise või kahjutasu maksmise, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.“
Eesti õigus
9 22. mail 2002 vastu võetud kaubamärgiseaduse (RT I 2002, 49, 308) põhikohtuasjale kohaldatava redaktsiooni § 8 lõikes 2 on ette nähtud:
„Registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse kehtima kaubamärgi registreerimistaotluse […] esitamise kuupäevast ja kehtib 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise kuupäevast. […]“.
10 Selle seaduse § 57 „Ainuõiguse kaitse“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Kaubamärgiomanik võib esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu:
1) õigusrikkumise lõpetamiseks;
2) tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu, ja moraalse kahju hüvitamiseks.
[…]“.
11 20. aprillil 2005 vastu võetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197) põhikohtuasjale kohaldatava redaktsiooni § 4 lõikes 2 on sätestatud:
„Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.“
12 Seadustiku § 5 „Menetluse toimumine poolte esitatu alusel“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.“
13 Seadustiku §‑s 439 „Hagi lahendamise piirid“ on ette nähtud:
„Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 I. Nikolajevale kuulub ELi sõnamärk HolzProf. Kaubamärgi registreerimise taotlus esitati 24. aprillil 2010 ja avaldati 31. mail 2010. Kaubamärk registreeriti 14. septembril 2010 nr CTM 00905381 all ja registreerimine avaldati 16. septembril 2010.
15 I. Nikolajeva sõlmis 24. aprillil 2010 litsentsilepingu, mille alusel ta andis Holz Prof OÜ‑le õiguse kasutada tema kaubamärki igakuise litsentsitasu eest summas 1278 eurot.
16 Väites, et Multi Protect kasutas ajavahemikus 3. maist 2010 kuni 28. oktoobrini 2011 tema kaubamärki õigusvastaselt, eelkõige seetõttu, et kasutas tema kaubamärgiga identset tähist veebisaidil nn varjatud märksõnana, esitas I. Nikolajeva selle äriühingu vastu hagi Harju Maakohtule (Eesti).
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohtus esitas I. Nikolajeva kolm nõuet.
18 Esiteks nõudis ta, et tuvastataks rikkumine, mis seisnes tema kaubamärgi õigusvastases kasutamises Multi Protecti poolt, ning väitis, et niisuguse kasutamisega rikutakse määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti a ja lõike 2 punkti d.
19 Teiseks väitis ta, et rikkumine on tinginud alusetu rikastumise, ja nõudis väidetava rikkumise teel alusetult saadu tagastamiseks 22 791 euro suurust summat, mille arvutamisel on korrutatud rikkumise kestus ehk kokku 17 kuu ja 25 päeva pikkune ajavahemik litsentsilepingus kokku lepitud igakuise litsentsitasu summaga.
20 Kolmandaks nõudis I. Nikolajeva, et hüvitataks talle tekitatud mittevaraline kahju summas, mille määrab kindlaks asja arutav kohus. Sellega seoses väitis ta eelkõige, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole pöördumine ja samadest asjaoludest tingitud kriminaalmenetluse algatamine põhjustasid talle hingelisi kannatusi. Samade asjaolude tõttu on tema tervis halvenenud ja kõnealune vaidlus on ärisuhteid negatiivselt mõjutanud.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et põhikohtuasjas tekib esiteks küsimus, kas määruse nr 207/2009 artikli 102 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohtuna peab ta ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamise keelamiseks tegema korralduse ka olukorras, kus hageja seda oma nõuetega ei taotle ega väida ka, et oleks rikutud tema kaubamärgiga seotud ainuõigust pärast 28. oktoobrit 2011, vaid piirdub nõudega tuvastada rikkumine sellest kuupäevast varasema ajavahemiku osas.
22 Sellega seoses märgib ta, et vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele, eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 lõikes 2 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt menetlus toimub poolte esitatu alusel, ja selle seadustiku §‑s 439 sätestatud ne ultra petita põhimõttele võib siseriiklik kohus määruse nr 207/2009 artikli 102 lõikes 1 nimetatud korralduse teha üksnes juhul, kui talle on esitatud nõue teha selline korraldus.
23 Viidates 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsusele Nokia (C‑316/05, EU:C:2006:789), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et olenevalt olukorrast tekib ka küsimus, kas see, kui põhikohtuasja hageja ei ole ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamise keelamist nõudnud, võib kujutada endast määruse nr 207/2009 artikli 102 lõike 1 esimese lause tähenduses „eripõhjust“, mis lubaks kohtule hageja esimese nõude rahuldada, ilma et ta peaks tegema keelavat korraldust.
24 Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus määruse artikli 9 lõike 3 teises lauses sisalduva mõiste „mõistlik kompensatsioon“ ulatuse kohta ja eelkõige selle kohta, kas niisugust kompensatsiooni võib saada ELi kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamisest varasemate toimingute eest ning kas kompensatsiooni eesmärk on hüvitada asjaomase kaubamärgi omaniku kogu kahju, sealhulgas tekkinud mittevaraline kahju.
25 Neil asjaoludel otsustas Harju Maakohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [ELi] kaubamärkide kohus peab tegema [määruse nr 207/2009] artikli 102 lõikes 1 ette nähtud korralduse ka olukorras, kus hageja seda oma nõuetega ei taotle ja pooled ei väida, et kostja oleks rikkunud [ELi] kaubamärgiga seotud õigusi või ähvardanud neid rikkuda pärast teatavat minevikus olevat kuupäeva, või on vastava sisuga nõude ja asjaolu esitamata jätmine „eripõhjus“ viidatud sätte esimese lause tähenduses?
2. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et [ELi] kaubamärgi omanik saab nõuda kolmandalt isikult kaubamärgiga identse tähise kasutamise eest ajavahemikul alates kaubamärgi taotluse avaldamisest kuni kaubamärgi registreerimise avaldamiseni üksnes mõistlikku kompensatsiooni [määruse nr 207/2009] artikli 9 lõike 3 teise lause alusel, mitte aga rikkumise teel saadu hariliku väärtuse ja kahju hüvitamist, ning ajavahemikul kuni kaubamärgi taotluse avaldamiseni puudub ka mõistliku kompensatsiooni nõudeõigus?
3. Mis laadi kulutusi ja muid hüvitisi hõlmab mõistlik kompensatsioon [määruse nr 207/2009] artikli 9 lõike 3 teise lause alusel, sealhulgas kas ja millistel asjaoludel võib sellega olla hõlmatud kaubamärgiomaniku mittevaralise kahju hüvitis?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
26 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 207/2009 artikli 102 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohus peab tegema korralduse, millega keelatakse kolmandal isikul ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamine ka olukorras, kus kaubamärgi omanik ei ole selles kohtus vastavat nõuet esitanud.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse korralduse valdkonnas kehtivatest teatud siseriiklikest põhimõtetest, täpsemalt põhimõttest, mille kohaselt menetlus toimub poolte esitatu alusel, ja ne ultra petita põhimõttest, mis on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku §‑des 4, 5 ja 439, on tal keelatud teha niisugust korraldust, nagu on ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 102 lõikes 1, kui talle ei ole esitatud vastavat nõuet.
28 Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 207/2009 artikli 101 lõikest 3 nähtub, et kui määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldab ELi kaubamärkide kohus samu menetlusnorme, mida kohaldataks kohtu asukohaliikmesriigi siseriikliku kaubamärgiga seonduva sama liiki hagi puhul.
29 Kuna määruses ei ole sätestatud teisiti, ei ole põhimõtte, mille kohaselt menetlus toimub poolte esitatu alusel, ja ne ultra petita põhimõtte kohaldamine sellega vastuolus.
30 Järelikult ei ole määruse nr 207/2009 artikli 102 lõikega 1 vastuolus see, kui kõnealuste siseriiklike menetlusõiguse põhimõtete kohaselt jätab ELi kaubamärkide kohus seetõttu, et asjaomase kaubamärgi omanik ei ole esitanud vastavat nõuet, tegemata korralduse, millega keelatakse kolmandal isikul ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvaid toiminguid jätkata.
31 Kuna määruse nr 207/2009 artikli 102 lõikes 1 nimetatud korralduse tegemise kohustus puudub seega tulenevalt siseriiklike menetlusnormide kohaldamisest, mis ei ole määrusega vastuolus, ei ole vaja analüüsida, kas kohustuse puudumine on põhjendatav selle sätte tähenduses „eripõhjuse“ esinemisega.
32 Igal juhul ei saa asjaolu, et ELi kaubamärkide kohtule esitatud hagis piirdus ELi kaubamärgi omanik õiguste rikkumise tuvastamise nõudega ning ei esitanud rikkumise lõpetamiseks kohustamise nõuet, käsitada määruse artikli 102 lõike 1 tähenduses „eripõhjusena“.
33 See sõna viitab nimelt üksnes erandlikele olukordadele, milles kolmandale isikule süüks pandava tegevuse eriliste tunnuste tõttu ja eelkõige asjaolu tõttu, et kolmandal isikul on võimatu jätkata ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvaid või neid rikkuda võivaid toiminguid, mida talle süüks pannakse, ei ole ELi kaubamärkide kohus kohustatud tegema korraldust, millega keelatakse kolmandal isikul selliseid toiminguid jätkata, kuigi kaubamärgiomanik on vastava nõude esitanud (vt selle kohta kohtuotsus, 14.12.2006, Nokia, C‑316/05, EU:C:2006:789, punkt 35).
34 Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 102 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus olukord, kus teatud siseriiklike menetlusõiguse põhimõtete kohaselt jätab ELi kaubamärkide kohus seetõttu, et asjaomase kaubamärgi omanik ei ole sellele kohtule esitanud vastavat nõuet, tegemata korralduse, millega keelatakse kolmandal isikul ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvaid toiminguid jätkata.
Teine ja kolmas küsimus
35 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sisuliselt selgitada, kas määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus ELi kaubamärgi omanik võib nõuda hüvitist kolmanda isiku toimingute eest, mis on tehtud enne asjaomase kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamist, ja teiseks, kas seoses kolmanda isiku toimingutega, mis on tehtud pärast selle kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamist, kuid enne kaubamärgi registreerimise avaldamist, on selles sättes sisalduv mõiste „mõistlik kompensatsioon“ käsitatav kaubamärgiomanikule tekitatud kogu kahju korvava hüvitisena, mis hõlmab ka kaubamärgi kasutamisest kolmanda isiku poolt saadu hariliku väärtuse tagastamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.
36 Sellega seoses tuleb tõdeda, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 esimesele lausele jõustuvad ELi kaubamärgiga antud õigused kolmandate isikute suhtes alates kuupäevast, mil avaldatakse kaubamärgi registreerimine.
37 Sellest järeldub, et ainuõigus, mille ELi kaubamärk selle omanikule annab, võimaldades tal muu hulgas määruse nr 207/2009 artikli 9 lõigete 1 ja 2 alusel esitatud õiguste rikkumise hagiga keelata kolmandatel isikutel asjaomast kaubamärki kasutada, saab puudutada üksnes kolmandate isikute toiminguid, mis on tehtud pärast kaubamärgi registreerimise avaldamist.
38 Selleks et anda kaubamärgi registreerimise taotlejale teatud kaitse ajavahemikus, mis ulatub taotluse avaldamisest ehk kuupäevast, millest alates kolmandaid isikuid peetakse taotlusest teadlikuks, kuni registreerimise avaldamise kuupäevani, on määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teises lauses siiski ette nähtud õigus „mõistlikule kompensatsioonile“ toimingute eest, mis on tehtud selles ajavahemikus ja mis oleksid pärast kaubamärgi registreerimise kuupäeva olnud keelatud.
39 Selline kaitse tuleneb varaliste õiguste kogumist, mis määruse kohaselt kaasneb ELi kaubamärgi registreerimise taotlusega.
40 Määruse nr 207/2009 artiklist 24, mis sisaldub 4. jaos „ELi kaubamärgid kui omandiõiguse objektid“, nähtub nimelt, et ELi kaubamärgi taotlustega võib teha mitmesugust liiki õigustoiminguid, nagu üleandmine, asjaõiguste seadmine või litsentsi andmine, mille kõigi eesmärk või tagajärg on asjaomase kaubamärgiga seotud õiguse tekkimine või üleandmine (vt selle kohta kohtuotsus, 4.2.2016, Hassan, C‑163/15, EU:C:2016:71, punkt 21).
41 Käesoleval juhul anti põhikohtuasjas käsitletava kaubamärgi registreerimise taotluse osas litsents selle taotluse esitamisest alates.
42 ELi kaubamärgi registreerimise taotlusele omane majanduslik väärtus tuleneb ka muudest sellise taotlusega seotud õigustest. Nii on taotlejal määruse nr 207/2009 kohaselt alates kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäevast üldjuhul prioriteediõigus hiljem esitatud taotluste ees.
43 Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus kaubamärgi registreerimise taotlusega kaasnevate varaliste õiguste kogumiga seotud kaalutlustest lähtuvalt leidnud, et arvestades juhtumi asjaolusid nende kogumis, võib registreerimistaotluse puhul olla tegemist olulise huviga, mis on kaitstud omandiõiguse kui põhiõigusega, mis on ette nähtud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklis 1 (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 11.1.2007, Anheuser-Busch Inc. vs. Portugal, CE:ECHR:2007:0111JUD007304901, punktid 73–78).
44 Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teine lause sisaldab rangelt piiritletud erandit reeglist, mille kohaselt ELi kaubamärgile ei saa tugineda enne selle registreerimise avaldamist, ei saa selle sätte alusel nõuda mingit hüvitist seoses toimingutega, mis on tehtud enne kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamist.
45 Pealegi, kuna määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teises lauses ei sisaldu sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele seoses sätte tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisega, järeldub sellest Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, et sättes sisalduvale mõistele „mõistlik kompensatsioon“ tuleb üldjuhul anda autonoomne ja ühetaoline tõlgendus, mille puhul tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusaktiga taotletavat eesmärki (vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.12.2006, Nokia, C‑316/05, EU:C:2006:789, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, tuleb tõlgenduse andmisel arvesse võtta asjaolu, et kaitse, mis tagatakse määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teises lauses nimetatud toimingute korral makstava „mõistliku kompensatsiooni“ kujul kõnealuse sätte tähenduses, peab oma laadilt olema piiratum kui kaitse, mis tagatakse kaubamärgiomanikule pärast kaubamärgi registreerimist tehtavate toimingute korral, kuna huvi tagada kaitse kaubamärgi registreerimise taotluse alusel on väiksem kui huvi kaitsta kaubamärki pärast selle registreerimist.
47 Määruse artikli 9 lõike 3 teises lauses nimetatud toimingud leiavad nimelt aset ajal, kui ei ole veel kindel, et kaubamärk, mille registreerimise taotlus on esitatud, tõepoolest ka registreeritakse, kuna registreerimisest keeldumise absoluutsed või suhtelised põhjused võivad selle veel täielikult või osaliselt välistada.
48 Seega võib ELi kaubamärgi registreerimise taotlusega antavaid õigusi enne asjaomase kaubamärgi registreerimist pidada „tingimuslikuks“.
49 Tingimuslikkus ilmneb selgelt ka määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 kolmandast lausest, kuna selles on ette nähtud, et määruse artikli 9 lõike 3 teisel lausel põhineva hagi võib ELi kaubamärkide kohtule esitada alles pärast kaubamärgi registreerimise avaldamist.
50 Sellest järeldub, et „mõistlik kompensatsioon“, mida võib nõuda määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teise lause alusel esitatud hagis, peab olema väiksema ulatusega kui hüvitis, mida ELi kaubamärgi omanik võib nõuda ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuva toiminguga tekitatud kahju eest.
51 Nende kahte liiki hagi eristamine ilmneb ka määruse nr 207/2009 artiklis 96 sisalduvast ELi kaubamärkide kohtute ainupädevusse kuuluvate erinevate hagide loetelust, kuivõrd selles artiklis on eraldi ära toodud punktis a „hagid seoses ELi kaubamärkide õiguste rikkumisega“ ja punktis c „kõik hagid, mis algatatakse artikli 9 lõike 3 teises lauses osutatud toimingute põhjal“.
52 Lisaks tuleb tõdeda, et kuna määrus nr 207/2009 ei sisalda õigusnorme kahjuhüvitise kohta, mida ELi kaubamärgi omanik võib nõuda ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuva toimingu korral, nähtub määruse artikli 101 lõikest 2, et üldjuhul kohaldab ELi kaubamärkide kohus asjassepuutuvat siseriiklikku õigust, sealhulgas rahvusvahelist eraõigust. Määruse artikli 14 lõikest 2 ilmneb lisaks, et sellega ei ole vastuolus ELi kaubamärgiga seotud õiguste rikkumist puudutava siseriikliku õiguse ja täpsemalt tsiviilvastutust käsitleva siseriikliku õiguse täiendav kohaldamine.
53 Selles kontekstis on direktiivi 2004/48 artiklis 13 ette nähtud teatud kahjuhüvitisi käsitlevad õigusnormid, mille eesmärk on korvata ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuva toiminguga tekitatud kahju ja mis erinevad olenevalt sellest, kas tuleb asuda seisukohale, et kolmas isik teadis või pidi teadma, et ta pani toime rikkumise.
54 Nii on direktiivi artikli 13 lõikes 1 ette nähtud tegelikult tekitatud kahju üldjuhul täielik hüvitamine, kusjuures see võib teadlikult toime pandud rikkumise korral hõlmata mittevaralist kahju, samas kui direktiivi artikli 13 lõike 2 kohaselt on juhul, kui ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvaid toiminguid ei tehtud teadlikult, lubatud üksnes kasumi sissenõudmine või kahjuhüvitise maksmine, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.
55 Kuigi need sätted on iseenesest kohaldatavad üksnes ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuva toimingu suhtes ja seega toimingu suhtes, mis on tehtud pärast vastava kaubamärgi registreerimise avaldamist, mitte avaldamisest varasema toimingu suhtes, millele on viidatud määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teises lauses, võib sellest siiski järeldada, nagu sisuliselt märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, et „mõistliku kompensatsioonina“ makstav hüvitis ei tohi ületada direktiivi 2004/48 artikli 13 lõikes 2 ette nähtud vähendatud määraga hüvitist.
56 Nimelt, kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teise lause eesmärk on siduda kaubamärgiga tingimuslikke õigusi alates kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamisest ehk juba enne selle registreerimise avaldamist, peab selle sätte tähenduses „mõistlik kompensatsioon“ olema kitsama ulatusega kui kahjuhüvitis, mida võib nõuda ELi kaubamärgi omanik ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute korral, mis on tehtud pärast kaubamärgi registreerimise avaldamist, ning mille eesmärk on üldjuhul tagada tegelikult tekkinud kahju täielik hüvitamine, mis võib olenevalt olukorrast hõlmata ka mittevaralise kahju hüvitamist.
57 Määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teise lause tähenduses „mõistliku kompensatsiooni“ kindlaksmääramisel tuleb seega lähtuda kasumi sissenõudmise kriteeriumist ja jätta kompensatsioonist välja kaubamärgi omanikul kaubamärgi kasutamise tõttu tekkida võinud ulatuslikuma kahju hüvitamine, mis võib hõlmata ka mittevaralist kahju.
58 Nimelt, kasumi sissenõudmise kriteerium, mille kohaselt tuleb tagastada kasu, mille kolmandad isikud on alusetult saanud asjaomase kaubamärgi kasutamisest määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teises lauses nimetatud ajavahemikus, seondub kõnealuse sätte eesmärgiga, milleks on takistada kolmandatel isikutel saada alusetult kasu kaubamärgi registreerimise taotlusele omasest majanduslikust väärtusest, kui nad pidid sellest taotlusest teadma selle avaldamise tõttu.
59 Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus ELi kaubamärgi omanik võib nõuda hüvitist kolmanda isiku toimingute eest, mis on tehtud enne kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamist. Seoses kolmanda isiku toimingutega ajavahemikus, mis on selle kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamisest hilisem, kuid kaubamärgi registreerimise avaldamisest varasem, on selles sättes sisalduv mõiste „mõistlik kompensatsioon“ käsitatav selle kasu tagastamisena, mille kolmandad isikud on tegelikult saanud asjaomase kaubamärgi kasutamisest kõnealuses ajavahemikus. Seevastu välistab mõiste „mõistlik kompensatsioon“ kaubamärgi omanikul tekkida võinud ulatuslikuma kahju hüvitamise, mis võib olenevalt olukorrast hõlmata ka mittevaralist kahju.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 102 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus olukord, kus teatud siseriiklike menetlusõiguse põhimõtete kohaselt jätab ELi kaubamärkide kohus seetõttu, et asjaomase kaubamärgi omanik ei ole sellele kohtule esitanud vastavat nõuet, tegemata korralduse, millega keelatakse kolmandal isikul ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvaid toiminguid jätkata.
2. Määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus ELi kaubamärgi omanik võib nõuda hüvitist kolmanda isiku toimingute eest, mis on tehtud enne kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamist. Seoses kolmanda isiku toimingutega ajavahemikus, mis on selle kaubamärgi registreerimise taotluse avaldamisest hilisem, kuid kaubamärgi registreerimise avaldamisest varasem, on selles sättes sisalduv mõiste „mõistlik kompensatsioon“ käsitatav selle kasu tagastamisena, mille kolmandad isikud on tegelikult saanud asjaomase kaubamärgi kasutamisest kõnealuses ajavahemikus. Seevastu välistab mõiste „mõistlik kompensatsioon“ kaubamärgi omanikul tekkida võinud ulatuslikuma kahju hüvitamise, mis võib olenevalt olukorrast hõlmata ka mittevaralist kahju.
Allkirjad