Language of document : ECLI:EU:C:2011:817

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 8. detsembril 2011(1)

Kohtuasi C‑477/10 P

Komisjon

versus

Agrofert Holding

Apellatsioonkaebus – Õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega – Keeldumine – Õigusest erandi tegemine ärihuvide kaitse põhjal – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Artikli 4 lõiked 2 ja 3 – Koondumiste kontrolli menetluste dokumendid – Määrus (EÜ) nr 139/2004 – Juba lõpetatud menetlused





1.        Käesoleva apellatsioonkaebuse esitas komisjon kohtuasjas Agrofert Holding vs. komisjon(2) tehtud Üldkohtu 7. juuli 2010. aasta otsuse peale, millega tühistati komisjoni 13. veebruari 2007. aasta otsus, millega keelduti rahuldamast taotlust tutvuda dokumentidega, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.(3) Konkreetselt taotleti kõiki ühes toimikus olevaid dokumente koondumise kontrolli kohta, mis viidi läbi vastavalt nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle („EÜ ühinemismäärus”)(4) [edaspidi on nimetuse „ühinemismäärus” asemel kasutatud täpsemat vastet „koondumismäärus”].

2.        Nendel tingimustel võimaldab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtul väga konkreetselt täpsustada ärihuvide kaitsega seotud erandi ulatust konkreetselt Euroopa mõõtmega ettevõtjate koondumiste preventiivse kontrolli kontekstis. Nii esitatakse väga spetsiifiline, enneolematu küsimus Euroopa Kohtu senises kohtupraktikas institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse kohta, mis on tagatud ELTL artikli 15 lõikega 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 42.(5)

I.      Õiguslik raamistik

3.        Määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõiked 1 ja 3 näevad ette:

„1.      Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.”

„3.      Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.”

4.        Sama määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel kehtivad selles valdkonnas järgmised erandid:

„1.      Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

a) avalikke huve seoses:

– avaliku julgeolekuga,

– kaitsepoliitiliste ja sõjaliste küsimustega,

– rahvusvaheliste suhetega,

– ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga;

b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.

2.      Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,

– kohtumenetlust ja õigusnõustamist,

– kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

3.      Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

4.      Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.

5.      Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

6.      Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.

7.      Lõigetes 1‑3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Erandeid võib kohaldada maksimaalselt 30 aasta jooksul. Dokumentide puhul, mille suhtes kehtivad erandid ja mis käsitlevad eraelu puutumatust või ärihuve, ning tundliku sisuga dokumentide puhul võib vajaduse korral jätkata erandi kohaldamist ka pärast selle tähtaja lõppu.”

5.        Määruse nr 139/2004 põhjendus 34 sätestab järgmist:

„Tõhusa kontrolli tagamiseks tuleks ettevõtjaid kohustada ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest ette teatama pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist. Teatamist tuleks võimaldada ka juhul, kui asjaomased ettevõtjad tõendavad komisjonile, et nende kavatsus kavandatava koondumise kohta kokkulepe sõlmida ning kavandatava koondumise plaan on piisavalt konkreetsed ja põhinevad näiteks põhimõttelisel kokkuleppel, vastastikuse mõistmise memorandumil, kõikide asjaomaste ettevõtjate poolt allkirjastatud kavatsuste protokollil või, kui tegemist on avaliku pakkumisega, on nad kõnealuse pakkumise esitamise kavatsusest avalikult teatanud ja kavandatav kokkulepe või pakkumine tooks kaasa ühenduse seisukohalt olulise koondumise. Koondumiste läbiviimine tuleks peatada, kuni komisjon on vastu võtnud lõpliku otsuse. Peatamise nõudest tuleks siiski vajaduse korral ning asjaomaste ettevõtjate taotlusel lubada erandeid. Komisjon peaks erandi osas otsust tehes arvesse võtma kõik asjakohased tegurid, nagu koondumisest asjaomastele ettevõtjatele või kolmandatele osapooltele tuleneva kahju laad ja ulatus ning oht, mida koondumine konkurentsile tekitab. Õiguskindluse huvides tuleb tehingute kehtivust siiski vajaduse piires kaitsta.”

6.        Vastavalt sama koondumismääruse põhjendusele 38:

„Koondumiste nõuetekohaseks hindamiseks peaks komisjonil olema õigus nõuda mis tahes vajalikku teavet ning teostada vajalikke kontrollimisi kogu ühenduses. Sel eesmärgil ning konkurentsi tõhusaks kaitsmiseks on vaja laiendada komisjoni uurimisvolitusi. Komisjonil peaks eelkõige olema õigus küsitleda kasulikku teavet omavaid isikuid ja registreerida nende ütlused.”

7.        Koondumismääruse artikkel 11 reguleerib komisjoni poolt koondumismenetlustes teabe taotlemise korda.

8.        Komisjonile uurimisel antud volitused on kehtestatud koondumismääruse artiklis 13.

9.        Koondumismääruse artiklid 14 ja 15 reguleerivad koostöökohustuse mittetäitmise korral ettenähtud trahvide korda.

10.      Määruse nr 139/2004 artikkel 17 sätestab:

„1.      Käesoleva määruse kohaldamisel saadud teavet kasutatakse üksnes asjakohase taotluse, uurimise või ärakuulamise eesmärgil.

2.      Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 3 ning artiklite 18 ja 20 kohaldamist, ei tohi komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.

3.      Lõiked 1 ja 2 ei takista avalikustamast üldist teavet ega ülevaateid, mis ei sisalda konkreetsete ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohta käivat teavet.”

II.    Taust

11.      Ehkki üksikasjalikuma kirjelduse saamiseks tuleb lähtuda asjaolude esitusest apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuses (punktid 1–30), lubas komisjon 20. aprilli 2005. aasta otsusega Poola äriühingul Polski Koncern Naftowy Orlen (edaspidi „PKN Orlen”) omandada aktsiate ostmise teel kontrolli Tšehhi äriühingu Unipetrol üle.

12.      28. juunil 2006 taotles Unipetroli vähemusaktsionär Agrofert Holding (edaspidi „Agrofert”) komisjonilt määrusele nr 1049/2001 tuginedes juurdepääsu kõikidele avaldamata dokumentidele, mis puudutavad teatamismenetlust ja teatamiseelset menetlust seoses Unipetroli ülevõtmisega PKN Orleni poolt.

13.      Komisjon keeldus kõnealuse taotluse rahuldamisest 2. augusti 2006. aasta otsusega, kuna ta leidis, et taotlus oli üldine ja et selle suhtes olid kohaldatavad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud erandid. Ta põhjendas seda veel sellega, et poolte esitatud dokumentide avalikustamine oleks vastuolus ametisaladusega (ELTL artikkel 339 ja määruse nr 139/2004 artikli 17 lõiked 1 ja 2), nagu ei olnud ka võimalik osaline juurepääs dokumentidele, ilma et oleks tõendatud ülekaalukaid üldisi huve, mis õigustaksid avaldamist.

14.      Kui komisjon oli keeldumist 13. veebruari 2007. aasta otsusega kinnitanud, esitas Agrofert Üldkohtusse hagi otsuse tühistamiseks.

15.      7. juuli 2010. aasta otsusega rahuldas Üldkohus otse tühistamishagi kolmandat väidet käsitlema asudes tühistamisnõude sisuliselt argumendiga, et isegi kui möönda, et dokumentide suhtes võisid kehtida kõnealused erandid, ei täitnud komisjon kohustust põhjendada konkreetselt ja individuaalselt, et kõnealused dokumendid puudutavad tõepoolest kõnealuste eranditega kaitstud huve.

III. Apellatsioonkaebus

16.      Komisjon põhjendab Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust kahe väitega. Neist esimeses heidab ta Üldkohtule ette koondumismääruse teatavate sätete eiramist äriühingu Agrofert kaebuse lahendamisel. Teiseks väidab ta, et ebaõigesti on tõlgendatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 2 ja 3, see tähendab sätteid, mis kehtestavad erandid, millele saab dokumentidega tutvumise taotluste vastu tugineda. Järelikult nõuab komisjon Euroopa Kohtus vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevate küsimuste lõplikku lahendamist kohtukulude väljamõistmisega äriühingult Agrofert.

17.      Komisjon väitis Üldkohtus, et järgmistele äriühingu Agrofert taotletud dokumentide kogumitele on kohaldatavad mitmesugused määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandid:

– komisjoni, koondumismenetluses osalenud poolte ja kolmandate isikute vahel vahetatud dokumendid. Nende suhtes on komisjoni arvates kohaldatavad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud erandid, kuna nende avaldamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit [ja] kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki”.

– Õiguslikud arvamused. Komisjoni arvates tuleks jääda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud erandi juurde, kuna dokumentide avaldamine ohustaks „õigusnõustamise” kaitset.

– Komisjoni sisedokumendid, mis tema arvates kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandi alla, mis välistab juurdepääsu seda laadi dokumentidele.(6)

18.      Üldkohus lähtus sellest, et vastupidi komisjoni väidetule kehtib igal juhul kohustus analüüsida iga taotletud dokumenti eraldi. Tegelik põhiküsimus seisnebki lõpuks selles, sest Üldkohus möönab eespool öeldut arvesse võttes, et komisjoni kasutatud põhjendustele võib tugineda juhtumipõhiselt, et eraldi keelduda iga (tegelikult analüüsitud) dokumendiga tutvumise võimaldamisest.

19.      Komisjon on seisukohal, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei tõlgendanud Üldkohus osa määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud eranditest õigesti. See käib eelkõige erandite kohta, mis takistavad tutvumist dokumentidega, „mille avaldamine kahjustaks […] füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit […], kohtumenetlust ja õigusnõustamist [ja] kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve” (lõige 2). Teiseks puudutab see erandeid, mis takistavad tutvumist dokumentidega, mille on „institutsioon […] koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud [või kui tegemist on dokumentidega, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, isegi kui otsus on juba tehtud], kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve” (lõige 3).

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

20.      Agrofert kaitses seisukohta, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendatud; selles hinnangus toetas teda Rootsi Kuningriik, mille valitsus rõhutas, et erinevate dokumentidega tutvumist reguleerivate normide olemasolu mitmetes eriregulatsioonides ei või tähendada seda, et need eeskirjad kujutavad endast erandeid, mis kaaluvad üles spetsiaalselt määruses nr 1049/2001 lubatud erandid, sest muidu oleks määrus sisutühi. Sellega seoses väitis Taani Kuningriik kohtuistungil, et kuivõrd üldpõhimõte on läbipaistvus ja lubatud on teatud erandid, siis need erandid ei või mingil juhul hõlmata teatavaid valdkondi tervikuna, jättes need in toto selle põhimõtte kohaldamisalast välja.

21.      PKN Orlen omakorda toetab komisjoni apellatsioonkaebust, väites, et temapoolne koostöö koondumismenetluses põhines veendumusel, et esitatud dokumendid on määrusest nr 139/2004 mõjutatuna konfidentsiaalsed.

22.      8. septembril 2011 toimunud kohtuistungil, kus osalesid äriühingute Agrofert ja PKN Orlen esindajad, Taani Kuningriik, Rootsi Kuningriik ja komisjon, korrati põhiliselt samu argumente, mis on siin kokkuvõtlikult esitatud.

V.      Õiguslik hinnang

A.      Sissejuhatav märkus

23.      Kohane on alustuseks meelde tuletada, et komisjoni algne otsus, millega lubati määruse nr 139/2004 alusel äriühingul PKN Orlen võtta kontroll äriühingu Unipetrol üle, tehti ilma, et äriühingu Unipetrol vähemusaktsionär Agrofert oleks püüdnud huvitatud poolena koondumise kontrolli menetluses osaleda. Nagu nähtub esimese kohtuastme menetluses kirjeldatud asjaoludest, tahtis Agrofert, kui loamenetlus oli lõpetatud, tutvuda teatavate dokumentidega selle menetluse toimikus, et kasutada neid siseriiklikul tasandil äriühingu PKN Orlen vastu algatatud vahekohtumenetluses lepinguliste sanktsioonide nõude põhjendamiseks, tuginedes väidetavale ebaausale konkurentsile Tšehhi Vabariigis. Ent miski ei luba nihutada vaidluseset üldisest liidu dokumentidele juurdepääsu valdkonnast kõrvale ettevõtjate koondumise kontrolli menetluste valdkonda.

24.      Erinevalt seega eespool viidatud kohtuasjadest Technische Glaswerk Ilmenau ja MyTravel(7) taotleb käesoleval juhul neid dokumente, mille andmisest komisjon keeldub, „kolmas isik”, kelle huvi ei tulene teda puudutava riigiabi kvalifitseerimisest, nagu esimeses nimetatud kohtuasjas, ega komisjoni kontrollitava koondumise tulemusest, nagu teises kohtuasjas. Nimelt ei soovi Agrofert dokumentidega tutvuda selleks, et vaidlustada koondumismenetluse või selle tulemuse eeskirjadele vastavust, vaid ainult selleks, et algatada täiesti eraldiseisev menetlus äriühingu PKN Orlen vastu.

25.      See eeldaks, et äriühingu Agrofert huvi otseselt koondumismenetluse „siseasjades” on ainult vahend tema põhihuvi tuuma suhtes, milleks ei ole muu kui äriühingu PKN Orlen äriline käitumine.

26.      Järelikult on käesolev kohtuasi pigem läbipaistvust kui koondumist käsitlev kohtuasi, mistõttu isik, kes soovib dokumentidega tutvuda mitte huvitatud poolena koondumismenetluses, vaid määruse nr 1049/2001 alusel selleks õigustatud isikuna, tugineb prima facie määrusele nr 1049/2001. Seega tuleb kohtuasja lahendusele läheneda eelkõige määruse nr 1049/2001 seisukohast.

27.      Eelnevat arvestades alustan apellatsioonkaebuse käsitlemist teisest ja viimasest apellatsioonkaebuse väitest.

B.      Teine apellatsioonkaebuse väide: määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 2 ja 3 väidetav vale tõlgendamine

28.      Vastavalt põhjendusele 4 on määruse nr 1049/2001 „eesmärk […] rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu avalikkuse õigus juurde pääseda dokumentidele ning sätestada sellise juurdepääsu üldpõhimõtted ja piirangud vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 255 lõikele 2”.(8) Sellega ja määruse põhjenduse 1 alusel tahetakse viia ellu Euroopa Liidu lepingu artiklis 1 sätestatud eesmärk, et leping tähistab „uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik”.(9)

29.      Sama määruse põhjendusest 2 nähtub, et „avalikkuse põhimõte” „võimaldab kodanikel osaleda rohkem otsustamisprotsessis ja tagab juhtorganitele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse kodanike ees demokraatlikus süsteemis”. Avalikkus aitab lõppkokkuvõttes „tugevdada demokraatia ja põhivabaduste austamise põhimõtet, nagu need on sätestatud EL lepingu artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas”.(10)

30.      Määrusega nr 1049/2001 taotletav põhimõtteline eesmärk on leidnud väljenduse ka konkreetsetes määruse sätetes. Nii tunnustatakse artikli 2 lõikes 1, et „[k]õigil liidu kodanikel […] on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid”, mida kohaldatakse vastavalt sama artikli lõikele 3 „kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades”.

31.      Vastukaaluks dokumentidele juurdepääsu üldpõhimõttele on määruses nr 1049/2001 loetletud selle õigusnormi üldise mõtte seisukohast ainsad võimalikud erandid. Kuivõrd käesoleva määruse eesmärk on „määrata kindlaks põhimõtted, tingimused ning üldiste või erahuvidega põhjendatud piirangud, mis reguleerivad [...] juurdepääsuõigust” liidu institutsioonide dokumentidele (artikli 1 punkt a), on selle artiklis 4 tõepoolest sõnaselgelt sätestatud erandid, mida võib sellest põhimõtteliselt üldisest õigusest teha.

32.      Selleks et tõendada, et need erandid on inspireeritud paljudest kaalutlustest, piisab, kui uurida nende sisu. Neist mõni on sõnastatud otseses seoses teatud põhiõigustega [eraelu puutumatus ja isikupuutumatus (artikli 4 lõike 1 punkt b), mis on nüüd sätestatud põhiõiguste hartas. Olgu möödaminnes öeldud, et sellest tulenevalt on reegli ja erandi dünaamikal põhinevad tõlgendamiskriteeriumid nende suhtes vaevalt et kohaldatavad. Vastupidi, just seetõttu, et erandina peavad lõppkokkuvõttes toimima just juurdepääsutingimused, mis on reguleeritud määrusega, näiteks koondumismäärusega, mis võimaldab komisjonil saada ettevõtjate õiguste ja huvide kohta väga tundlikke dokumente, ei või nende tingimuste tõlgendamine võimaldada kitsast tõlgendamist, vaid nii laia, kui on vaja nende õiguste ja huvide piisavaks kaitseks.

33.      Mõnel teisel juhul [sõjalised küsimused, rahvusvahelised suhted, finantspoliitika [artikli 4 lõike 1 punkt a] on erandid tingitud strateegilistest, elulistest või igal juhul poliitilise ühenduse eluks vaieldamatult olulistest huvidest. Meil ei ole praegu tegemist ühegi seni nimetatud juhuga.

34.      Mõnel muul juhul on erandid veel tingitud liidu põhjendatud huvides olevate eesmärkidega, nagu võib olla kontrollimiste tagamine.

35.      Või lõpetuseks, ja mis on eelkõige siin oluline, võivad need olla tingitud ärihuvide kaitsest (artikli 4 lõige 2). Minu arvates on eranditest, millele on käesolevas kohtuasjas tuginetud, kõige olulisem viimati nimetatud huvide kaitsega seotud erand, mille suhtes on Euroopa Kohtul pealegi juba olnud juhust oma üksikasjalik seisukoht avaldada. Sellele erandile tulebki seega käesolevas ettepanekus keskenduda.

36.      Järelikult käsitlen ärihuvide kaitsel põhinevat erandit eraldi.

1.      Ärihuvide kaitsel põhinev erand ettevõtjatelt koondumiste kontrolli menetluse raames saadud dokumentide puhul

37.      Pean vajalikuks kohe märkida, kuidas ärihuvid on juba kaitstud määruses nr 1049/2001 teataval viisil kvalifitseeritud kaitsega, sest määrus näeb lisaks sellele, et nende huvidega saab õiguspäraselt põhjendada dokumendile juurdepääsu võimalikku keelamist (artikli 4 lõige 2), ette võimaluse, et erandkorras võib nende huvide kaitse kesta kauem kui määruse artikli 4 lõikes 7 sätestatud 30 aastat.(11)

38.      Seda arvestades tuleks käesoleva asja suhtes kohe hoiatada, et ärihuvide kaitse eesmärgil põhinev erand omandab pealegi oma nüansid, kui tegemist on ettevõtjatelt ettevõtete koondumiste preventiivse kontrolli (loa) menetluse raames ja puhul saadud dokumentidega. Selles suhtes võib väita, et see asjaolu kinnitab otsustavalt kõne all olevat erandit. Teisisõnu osutub see, kuidas määruses nr 139/2004 on käsitletud seda komisjoni sekkumist, vältimatuks töövahendiks määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandi ulatuse õigeks tõlgendamiseks. Seega tuleb nüüdsest tähelepanu pöörata nii komisjoni selle pädevuse tähendusele kui ka selleks antud volitustele ning lõpuks tagatistele, mis tulenevad vältimatult kõnealuste volituste nõuetekohasest teostamisest neile, kelle suhtes need volitused kehtivad.

a)      Komisjonile koondumismenetluses antud pädevuse tähendus

39.      Esiteks, mis puutub selle pädevuse tähendusse, mille õiguslik alus on praegune ELTL artikkel 103, on koondumismääruse eesmärk eelkõige koostada „õigusakt[…], mis võimaldaks tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi ja nende mõju konkurentsi struktuurile ühenduses ning oleks ainus koondumiste suhtes kohaldatav õigusakt” (põhjendus 6).

40.      Seejuures tuleb eeldada, et ettevõtjate ümberkorraldusi iseenesest „tuleb tervitada seni, kuni need on kooskõlas dünaamilise konkurentsi nõuetega ning aitavad suurendada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, parandada kasvutingimusi ja tõsta elatustaset ühenduses” (põhjendus 4).

41.      Tegemist on seega ainult „taga[misega], et ümberkorraldused ei tekitaks konkurentsile püsivat kahju”, milleks on vaja „sätteid selliste koondumiste reguleerimiseks, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas” (põhjendus 5).

42.      Kontroll, mis võimaldaks selle eesmärgi kindlustada, peab järelikult olema valikuline kontroll selles mõttes, et tagades konkurentsi tõhususe koondumiste puhul, mis võiksid seda kahjustada, ei võta see siiski stiimuleid nendelt, kes konkurentsi soodustavad. Mida kokkuvõttes taotletakse, on üksnes takistada koondumisi, mis ei ole ühisturuga kooskõlas (määruse nr 139/2004 artikkel 2).(12)

b)      Komisjoni kontrollivolitused koondumismenetluses

43.      Teiseks on komisjoni õiguste osas see kontroll võimalik ainult siis, kui komisjonile antakse suured õigused nõuda ettevõtjatelt teavet ja teostada kontrollimisi (põhjendused 34 ja 38). Aga ka hoolitsedes, et nende õiguste teostamine ei väljenduks kontrolli piiravas mõjus, mis võib pärssida tehinguid, mis võiksid olla soodsad konkurentsi elavdamiseks.

44.      Komisjonile antud õiguste teostamine ei jää mingil juhul välja läbipaistvuse põhimõtte alt, mille alusel „tuleks kõik komisjoni otsused, mis ei ole pelgalt protseduurilise iseloomuga, laialdaselt avaldada” (põhjendus 42). Siiski on samas põhjenduses 42, kus tunnistatakse, et tuleks tagada „[a]sjaomaste ettevõtjate kaitseõigus[ed] ning eelkõige toimikutele juurdepääsu õigus[…]”, rõhutatud, et „on oluline kaitsta ärisaladusi” ja et „tuleks kaitsta võrgustiku sees(13) ning kolmandate riikide pädevate asutustega vahetatava teabe konfidentsiaalsust”.

45.      Nende üldist laadi põhimõtete alusel suhestatakse koondumismääruses koondumiste kontrolli kord, mille põhjal peab komisjon hindama kõiki ühenduse seisukohalt olulisi koondumisi nende „ühisturuga kokkusobivuse väljaselgitamiseks” (artikli 2 lõige 1), võttes selleks arvesse „a) ühisturul tõhusa konkurentsi säilitamise ja arendamise vajadust, pidades muu hulgas silmas kõigi asjaomaste turgude struktuuri ning ühenduses või sellest väljaspool asuvate ettevõtjate pakutavat tegelikku või võimalikku konkurentsi” ning „b) asjaomaste ettevõtjate turuseisundit ning nende majanduslikku ja finantsilist võimu, tarnijatele ja kasutajatele kättesaadavaid võimalusi, nende juurdepääsu varudele või turgudele, õiguslikke ja muid turuletuleku tõkkeid, asjaomaste kaupade ja teenuste pakkumise ja nõudluse suundumusi, vahe- ja lõpptarbijate huve ning tehnika ja majanduse arengut, kui see on tarbijate huvides ja ei takista konkurentsi” (artikli 2 lõige 1).

46.      Et läbi viia see hindamine, mis on määrav selleks, et teha kindlaks, kas koondumine on ühisturuga kooskõlas, võib komisjon nõuda asjaomastelt isikutelt, ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt „kogu vajalikku teavet” (artikli 11 lõige 1), samuti soovitada tungivalt liikmesriikide pädevatel asutustel korraldada „kontrolle, mida komisjon peab vajalikuks” (artikli 12 lõige 1) või neid ise läbi viia, kuna koondumismääruse artikli 13 lõikes 2 on täpsustatud, et tema ametnikel „on õigus: […] b) kontrollida raamatupidamis- ja muid äridokumente […]; c) teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid kõnealustest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest”; […] [ja] e) küsida ettevõtja või ettevõtjate ühenduse esindajalt või töötajalt uurimise eesmärgil selgitusi uuritava küsimusega seotud asjaolude või dokumentide kohta ning registreerida vastused”.

47.      Ettevõtjate koostöö tagamiseks komisjoniga näevad koondumismääruse artiklid 14 ja 15 ette trahvide ja karistusmaksete määramise ettevõtjatele, kes keelduvad allumast kontrollile või esitamast teavet või kes annavad ebaõiget või eksitavat teavet.

c)      Tagatised kontrollivolituste suhtes

48.      Komisjonile antud eespool kirjeldatud õigused on, nagu võib kergesti märgata, kogum volitusi, mida võib nimetada ülemäärasteks ja mis seavad asjaomased ettevõtjad äärmiselt delikaatsesse olukorda, kuivõrd nende ettevõttesisene juhtimine peab olema avatud kontrollimisele, millest nad ei saa kõrvale hoida, ilma et sellega ei kaasneks tõsine vastutus. Siinkohal tuleb rõhutada, nagu märgib komisjon, et erinevalt sellest, mis toimub avalikel konkurssidel, ei ole koondumiste korral asjaomastel ettevõtjatel vabadust ettenähtud menetlusi täita või mitte täita, vaid neid võib selleks kohustada isegi vastu tahtmist.

49.      Sellele tuleks lisada, et vastupidi kontrollile, millega karistatakse konkurentsi piiravaid ärivõtteid, on siin tegemist preventiivse kontrolliga, mida seega tehakse ilma varasema väidetavalt õigusvastase käitumise põhjenduseta.

50.      Sellise ulatusega kontrollivolitused ja tagajärjed võivad olla vastuvõetavad ainult niivõrd, kuivõrd need on komisjoni poolt õiguspäraselt taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Seega peab ettevõtjatelt saadud teavet saama kasutada ainult uuritava koondumise asjakohaseks hindamiseks, mille lõppeesmärk ongi kindlaks määrata, kas koondumine on või ei ole ühisturuga kokkusobiv. Seos ühelt poolt saadud teabe ja teiselt poolt selle eesmärgi vahel, mille saavutamine õigustab ettevõtjatel lasuvat kohustust anda kogu nõutav teave, peab olema lahutamatu. Teisiti öeldes peab see teisel juhul panema ettevõtjatele läbipaistvuskohustuse, mis võib olla kokkusobimatu nende kui konkurentsis tegutsevate majandussubjektide alalpüsimisega iseenesest, välistamata, et sellega võidakse kahjustada nende eraelu puutumatust, kuivõrd see kontseptsioon on vastavalt EIÕK artikli 8 alasele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale(14) kohaldatav juriidiliste isikute äritegevusele.

51.      Selline – teistsugune ei saakski olla – on koondumismääruse enda seisukoht, mille artikli 17 lõige 1 sätestab, et „[k]äesoleva määruse kohaldamisel saadud teavet kasutatakse üksnes asjakohase taotluse, uurimise või ärakuulamise eesmärgil”.

52.      Sama artikli lõige 2 näeb ette, et „[i]lma et see piiraks artikli 4 lõike 3 ning artiklite 18 ja 20 kohaldamist, ei tohi komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus”, mis vastavalt sama artikli 17 lõikele 3 „ei takista avalikustamast üldist teavet ega ülevaateid, mis ei sisalda konkreetsete ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohta käivat teavet”.

53.      Komisjoni omandatud teave on seega tihedalt seotud ettevõtjate koondumise hindamise eesmärkidega ja selle avaldamisel kehtib seaduse reservatsiooni põhimõte.

54.      Tegelikult leian ma, et koondumismääruse artikli 17 lõikes 1 sedastatud nõuet võib pidada teatud määral üleliigseks, sest juba võimu kuritarvitamise keelust iseenesest piisaks, et aru saada, et selliselt saadud teavet võib kasutada piiratult, üksnes põhjendatud otstarbel, kaldumata sellest kõrvale muudes huvides.(15) Kogu erinevust arvestades võiks siinkohal olla heaks illustreerivaks näiteks teabevahetuse kohtulik pealtkuulamine vastutusele võtmiseks teatud süüteo puhul.

55.      Eespool öeldut arvesse võttes saab juba vastata komisjoni vastuväidetele vea kohta, mille tegi tema arvates Üldkohus, nõudes, et eraldi põhjendataks keeldumist iga dokumendi puhul, mille avaldamine oleks võinud kahjustada äriühingu PKN Orlen ärihuve.

2.      Ärihuvide kaitsel põhineva erandi õigustatus

56.      Euroopa Kohtu erinevatest otsustest siin käsitletavas valdkonnas võib juba tuletada terve õigusteooria dokumentidega tutvumise õigusest tehtavate erandite ja nende nõuetekohase õigustatuse kohta.(16)

57.      Siin on kõigepealt oluline Euroopa Kohtu kujundatud doktriin, mille alusel on teatud dokumendikategooriate suhtes lubatud üldised eeldused.(17) Konkreetselt käib see nende dokumentide kohta, millega tutvumise suhtes kehtib eriline kord menetluse tõttu, millesse need kuuluvad. Kõnealuse korra olemasolust võib eeldada, et niisuguste dokumentide avalikustamine võiks sellise menetluse eesmärki põhimõtteliselt kahjustada. Euroopa Kohus nimelt tunnistas eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau punktides 55–61, et selline üldine eeldus võib tuleneda riigiabi üle järelevalve teostamise menetlust reguleerivatest õigusnormidest.(18)

58.      Nimelt, kuna kõnealune õigusnorm annab õiguse tutvuda haldustoimiku dokumentidega üksnes abi andmise eest vastutavale liikmesriigile, on Euroopa Kohus järeldanud, et kõnealust asjaolu tuleb võtta „määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sisalduva erandi tõlgendamisel” arvesse, sest kui teistel huvitatud isikutel peale liikmesriigi „oleks nimelt võimalik saada juurdepääsu komisjoni haldustoimiku dokumentidele määruse nr 1049/2001 alusel, muudaks see küsitavaks riigiabi üle järelevalve teostamise korra”.(19)

59.      Samalaadne üldine eeldus on leidnud kinnitust ka – samadel alustel ja määruse nr 1049/2001 tõlgendamise seisukohast samade tagajärgedega – Euroopa Kohtu kohtumenetlustes esitatavate kirjalike seisukohtade suhtes.(20)

60.      Mingil juhul ei ole tegemist iuris et de iure eeldusega, sest „[s]elline üldine eeldus ei välista nende huvitatud isikute” (st, kellel ei ole õigust tutvuda kontrollimenetluse dokumentidega) „õigust tõendada, et vaidlusalune dokument […] ei ole hõlmatud selle eeldusega ja esineb ülekaalukas üldine huvi, mis õigustab selle avaldamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel”.(21)

61.      Eeldus ei välista seega algusest peale võimalust tutvuda dokumendiga, mille suhtes eeldus kehtib. Lihtsalt see eeldus lubab institutsioonil keelata dokumendiga tutvumise, tuginedes põhimõttelistele põhjustele, mis tulenevad sellest, et asjaomast liiki dokumentide suhtes kehtib erikord. Lisaks nõuab eeldus dokumendiga tutvumise taotluse puhul suuremat põhjendatust, mis peab tingimata põhinema juba ülekaalukal üldisel huvil, mitte ainult pelgal erahuvil.

62.      Igal juhul on selleks, et pidada dokumenti kuuluvaks kategooriasse, mille puhul kehtib see eeldus, samuti vaja erilist põhjendust. Euroopa Kohtu sõnul peab institutsioon „igal üksikjuhul kontrollima, kas antud liiki dokumentide suhtes üldjuhul kohaldatavad üldist laadi kaalutlused on tõepoolest kohaldatavad ka konkreetse dokumendi suhtes, mille avalikustamist taotletakse”.(22) See tähendab kas dokument kuulub tõepoolest nende dokumentide üldkategooriasse, mille suhtes kehtib üldine eeldus. Käesoleval juhul on seega oluline, kas tegemist on dokumendiga, mis kuulub toimikusse, millega tutvumise suhtes kehtivad erimääruste alusel erinormid.

63.      Minu arvates on see kohtupraktika doktriin täielikult ülekantav ärihuvide kaitse erandile, igal juhul konkreetselt koondumismenetlustes koostatud dokumentide suhtes.(23)

64.      Nagu määrus nr 659/1999 riigiabi suhtes, kehtestab ka määrus nr 139/2004 ettevõtjate koondumise suhtes haldusliku kontrollimenetluse liidu jaoks põhilise tähtsusega eesmärgil, milleks on tagada konkurents siseturul.

65.      Mõlema määruse vastav õiguslik alus on ELTL VII jaotise („Konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise üldeeskirjad”) 1. peatükk („Konkurentsieeskirjad”), mis rõhutab, et need täidavad ühist eesmärki, mida jagab määrus (EÜ) nr 1/2003,(24) st lihtsalt võimaldada täita üht liidu eksisteerimise aluseks olevatest eesmärkidest, sest ei tohi unustada, et liit põhineb ELL artiklis 2 välja kuulutatud väärtustel, aga on ka kohustatud ELL artiklis 3 loetletud eesmärkideks, millest võib välja tuua käesoleva asja jaoks olulise siseturu rajamise ja „säästva[…] arengu[…], mis põhineb […] kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel […]” (ELL artikli 3 lõige 3). Nende eesmärkide täitmiseks antakse ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga a liidule ainupädevus „siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestami[seks]”, ja just selleks, et võimaldada koondumiste tõhusat kontrollimist konkurentsi seisukohast, ongi mõeldud koondumismääruses sätestatud õigusakt.

66.      Seetõttu on põhjused, mis õigustavad riigiabi puhul määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandite ühendamist määruses nr 659/1999 kehtestatud dokumentidega tutvumise eritingimustega, kohaldatavad ka koondumismäärusele, milles sätestatud dokumentidega tutvumise tingimused võimaldavad samuti anda sisu sellele artiklile.

67.      Minu käsituses tuleb seega ärihuvide kaitset määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandi põhjendusena mõista koondumismääruse seisukohast ja selle puhul peab seega kehtima üldine eeldus, et ettevõtja poolt komisjonile koondumismenetluse käigus esitatud dokumentide avalikustamine võib kahjustada tema ärihuve.

68.      See eeldus peab laienema kõikidele selles menetluses koostatud dokumentidele, kuivõrd need võivad sisaldada menetlusaluse ettevõtja tegevuse ja ärihuvide seisukohast tundlikku teavet. Mõistagi ainult dokumentide sellele osale, kus see asjaolu esineb.

69.      Seega on komisjonil õigus, kui ta väidab, et Üldkohus tõlgendas ärihuvide kaitset käsitlevat erandit valesti.

3.      Ülejäänud erandid

70.      Esiteks, õiguslike arvamuste avalikustamise kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et määrus nr 1049/2001 kehtestab „üldreeglina kohustuse avalikustada nõukogu õigustalituse arvamused, mis on seotud õigusloomemenetlusega”,(25) kuigi see ei välista võimalust avalikustamisest keelduda „eriti tundliku” või „eriti laia ulatusega” arvamuse puhul, mis „läheb kaugemale asjassepuutuvast õigusloomemenetlusest”, millisel juhul „on institutsioonil kohustus keeldumist üksikasjalikult põhistada”.(26)

71.      Haldusmenetlustes esitatud arvamuste suhtes on Euroopa Kohus järginud sama mõtet mis eespool viidatud kohtuasjas Rootsi vs. MyTravel ja komisjon punktides 109–119.

72.      Käesolevas kohtuasjas, milles arutletava küsimuse tuum seisneb, nagu ma ütlesin, ärihuvide kaitses, ei ole määrav mitte niivõrd iga taotletava dokumendi vorm või juriidiline kvalifikatsioon, kuivõrd asjaolu, et need sisaldavad materiaalselt ehk sisuliselt nende huvide seisukohast olulist teavet. Seega peab Üldkohus faktilisi asjaolusid hindava kohtuna kindlaks määrama, mil määral koondumismenetluse käigus koostatud haldusdokumendid sisaldavad asjaomase ettevõtja ärihuvide jaoks tundlikku teavet.

4.      Lõpetuseks, ärihuvide kaitse konkreetselt lõpuleviidud menetluste suhtes

73.      Kas eespool nimetatud küsimust mõjutab kuidagi asjaolu, et koondumismenetlus on juba lõpule viidud?

74.      Eespool viidatud kohtuasjas MyTravel võttis Euroopa Kohus seisukoha selle kohta, kuidas dokumentidega tutvumise taotluse üle otsustamist võib mõjutada asjaolu, et menetlus, millesse asjaomane dokument kuulub, on või ei ole lõpule viidud vastava otsuse vastuvõtmisega. Euroopa Kohus on seisukohal, et menetluse lõpuleviimine ei kohusta per se dokumenti avalikustama, kuigi avalikustamisest keeldumine peab sel juhul olema eriliselt põhjendatud.(27)

75.      Selle seisukohaga kooskõlas võiks möönda, et vastus küsimusele, mille ma just esitasin, peab olema jaatav, ehkki minu arvates ainult nende dokumentide puhul, mille ainus mõte seisneb nimelt aluse moodustamises menetluse esemeks olevale otsusele. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa nende dokumentidega tutvumine, mis koostati menetluse käigus lõppotsuse vastuvõtmise eesmärgil, juba loomuldasa ohtu seada menetluse tulemust ega seega menetluse lõpetanud otsuse tulemust. Sellest seisukohast tulebki seega käsitleda õiguslikke arvamusi ja sisedokumente, mille avaldamisest komisjon keeldus.

76.      Ärihuvide eeldusega, mille kaitse põhjendusel keelduti avaldamast äriühingut Agrofert huvitavaid ülejäänud dokumente, lisatakse siiski minu arvates üks väga oluline nüanss.

77.      Menetluses esitatud dokumendid sisaldavad juba oma olemuselt alati teavet ettevõtlustegevuse asjaolude kohta hetkel, mis on oluline komisjoni otsuse jaoks kontrollitava koondumise kooskõla kohta ühisturuga. See on seega teave, mis põhimõtteliselt „vananeb”, aga mille „aktuaalsus” võib igal juhul ka kesta ajas kauem kui kitsalt haldusdokumentide või menetlusesiseste dokumentide puhul.

78.      Minu arvates on dokumendi „tundlikkuse” ajaline pikenemine juba määruse nr 1049/2001 artiklis 4 endas kehtestatud erandite süsteemi struktuuri põhielement. Nii on menetluse sisekasutuseks koostatud dokumentidel (lõige 3) kaitse tagatud kuni menetluse lõpuni, aga ainult nendel dokumentidel, mis sisaldavad arvamusi, kestab kaitse edasi ka pärast menetluse lõppu. Sellel teisel juhul kehtib erand, nagu kõikide artiklis 4 sätestatud erandite puhul, „nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud” (lõige 7). See periood võib vastavalt sama artikli 4 lõikele 7 kesta kuni 30 aastat. Ent seda maksimaalset perioodi saab „vajaduse korral” pikendada kolme dokumendikategooria puhul: „dokumentide puhul, mille suhtes kehtivad erandid ja mis käsitlevad eraelu puutumatust või ärihuve, ning tundliku sisuga dokumentide puhul” (lõige 7).

79.      Ärihuvid väärivad seega määrusega nr 1049/2001 kehtestatud dokumentidega tutvumise korra raames ratione temporis suuremat kaitset. Seetõttu ei tähenda koondumismenetluse lõpetatus käesoleval juhul tingimata seda liiki dokumentide puhul pöördepunkti, mis seevastu küll kehtib teist laadi dokumentidega (eelkõige õiguslikud arvamused ja sisekasutuseks mõeldud arvamused) tutvumise puhul.

80.      Õigusnõustamist käsitlevate dokumentide ja komisjoni poolt menetluse sisearuteludes ja konsultatsioonides koostatud dokumentide (määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teine taane ja lõige 3) suhtes eespool viidatud kohtuasjas Rootsi vs. MyTravel ja komisjon Euroopa Kohtu tehtud otsus on käesolevas asjas täielikult kohaldatav.

81.      Leian seega, et kuna koondumise haldusmenetlus on juba lõpetatud, ei saa enam eeldada kahju, mida võiks kõnealuse menetluse eesmärgi osas kaasa tuua menetluse kitsalt halduslike dokumentidega tutvumise võimalus koondumismääruses endas kehtestatud eeskirjade väliselt.

82.      Mõistagi võib kahju tõepoolest tekkida konkreetsel juhul isegi pärast menetluse lõpetamist, aga seda ei saa eeldada, ja järelikult on seda vaja tõendada juhtumipõhiselt, see tähendab mitte kasutades juba lõpetatud haldusmenetluse laadil ja eesmärkidel põhinevat üldist eeldust.

83.      Eespool öeldut arvesse võttes leian, et tuleb osaliselt nõustuda apellatsioonkaebuse teise väitega, et Üldkohus ei tõlgendanud määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandite korda õigesti.

C.      Apellatsioonkaebuse esimene väide: määruse nr 139/2004 väidetav ebaõige tõlgendamine

84.      Apellatsioonkaebuse esimene väide põhines peamiselt määruse nr 139/2004 ebaõigel tõlgendamisel, mis mõjutab ärihuvide kaitse eesmärgil põhineva erandi tõlgendamist. Kuna ma tegin ettepaneku nõustuda teise väitega just selle põhjal, et ärihuvide kaitset puudutavat erandit on tõlgendatud ebaõigesti, leian, et esimest väidet ei ole vaja käsitleda.

VI.    Kohtuvaidluse lõplik lahendamine Euroopa Kohtus

85.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61: „kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse” ning võib „ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.”

86.      Minu arvates on täidetud tingimused selleks, et Euroopa Kohus võiks kohtuvaidluse lõplikult lahendada. Arvestades seda, millistel tingimustel tuleb apellatsioonkaebus minu arvates rahuldada, teen ettepaneku tühistada Üldkohtus vaidlustatud komisjoni otsus, kuivõrd selles ei ole dokumentidega tutvumise õiguse andmisest keeldumist põhjendatud konkreetselt ja individuaalselt kõikide nende õigus- ja sisedokumentide puhul, millele nende sisu arvestades määruses nr 1049/2001 ette nähtud ärihuvide kaitsel põhinev erand ei laiene.

VII. Kohtukulud

87.      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõigetele 3 ja 4 teen Euroopa Kohtule ettepaneku, et kumbki pool ja menetlusse astujad kannavad oma kohtukulud ise, arvestades seda, millistel tingimustel tuleb apellatsioonkaebus ettepaneku järgi rahuldada.

VIII. Ettepanek

88.      Esitatud kaalutluste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt, nõustudes apellatsioonkaebuse teise väitega, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2 on tõlgendatud ebaõigesti osas, mis puudutab ärihuvide kaitset, ja järelikult:

1.      tühistada Üldkohtu 7. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑111/07: Agrofert Holding vs. komisjon, millega tühistati komisjoni 13. veebruari 2007. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast tutvuda määruse (EÜ) nr 139/2004 alusel algatatud koondumise kontrolli menetluse toimikus olevate dokumentidega;

2.      tühistada komisjoni 13. veebruari 2007. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast tutvuda määruse (EÜ) nr 139/2004 alusel algatatud koondumise kontrolli menetluse toimikus olevate dokumentidega, kuivõrd selles ei ole dokumentidega tutvumise õiguse andmisest keeldumist põhjendatud konkreetselt ja individuaalselt kõikide nende õigus- ja sisedokumentide puhul, millele nende sisu arvestades määruses nr 1049/2001 ette nähtud ärihuvide kaitsel põhinev erand ei laiene;

3.      sätestada, et pooled ja menetlusse astujad kannavad oma kohtukulud ise.


1 –      Algkeel: hispaania.


2 –      Kohtuasi T‑111/07.


3 –      EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331.


4 –      ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40.


5 –      Autorite hulgas, kes on rõhutanud selle kohtuasja kui uue elemendi tähtsust kohtupraktika ülesehitamise protsessis, mis sai alguse 29. juuni 2010. aasta otsusega kohtuasjas C‑139/07 P: Technische Glaswerke Ilmenau (EKL 2010, lk I‑5885) ja C‑28/08 P: Bavarian Lager (EKL 2010, lk I‑6055), on näiteks Idot, L., „Le règlement nº 1049/2001 doit-il s’appliquer aux “procédures concurrence”? – À propos des affaires Technische Glaswerke Ilmenau, Odile Jacob et Agrofert”, väljaandes Europe nr 10, octobre 2010, étude 11, ja Goddin, G., „Recent Judgments Regarding Transparency and Access to Documents in the Field of Competition Law: Where Does the Court of Justice of the EU Strike the Balance”, väljaandes Journal of European Competition Law & Practice, 2011, 2. kd, nr 1, lk 10–23.


6 –      Need sisedokumendid, mis siin tähtsust omavad, olid: osakondadevaheline konsultatsiooniteade, mis sisaldas otsuse eelnõu teavitamise kohta (dokument nr 2); õigusteenistuse vastus eelmise teate kohta (dokument nr 3); selle eelnõu alane elektronposti teel toimunud kirjavahetus pädeva talituse ja õigusteenistuse vahel (dokument nr 4) ja teiste asjaomaste talituste vastused kõnealusele konsultatsiooniteatele (dokument nr 5).


7 –      21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑506/08 P: Rootsi vs. MyTravel ja komisjon (EKL 2011, lk I‑6237).


8 –      Nüüd ELTL artikkel 15.


9 –      Vt sellega seoses eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel, punkt 72.


10 –      Seda aspekti rõhutati eespool viidatud kohtuotsuses Bavarian Lager, punkt 54.


11 –      See säte on lisaks ärihuvidele kohaldatav ainult eraelu puutumatuse ja „tundlike dokumentide” suhtes.


12 –      Koondumiste sisulise hindamise kohta nende kooskõla seisukohast ühisturuga vt Bellamy & Child, European Community Law of Competition, 6. trükk, Oxford University Press, 2008, 8.183 jj.


13 –      Tegemist on „ametivõimude võrgustikuga”, mille moodustavad komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused, „rakendades tihedas koostöös oma vastavat pädevust, kasutades tõhusat teavitamis- ja konsulteerimiskorda, et tagada asja arutamine kõige pädevamas asutuses” (koondumismääruse põhjendus 14).


14 –      Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas Amann vs. Šveits, Recueildes arrêts et décisions 2000‑II, punkt 65.


15 –      Õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui õigusakt „on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, mida välja toodi, või asutamislepingus spetsiaalselt antud juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks” (7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑7285, punkt 69). Leian, et samuti siis, kui õiguspäraselt ühel eesmärgil vastu võetud akti kasutatakse pärast erineval ja võimalik, et samuti õiguspärasel otstarbel, aga erineva kehtiva põhjenduse alusel.


16 –      Vt Euroopa Kohtu sellealasest kohtupraktikast ülevaate saamiseks eelkõige Guichot, E., Transparencia y acceso a la información en el Derecho europeo, Cuadernos Universitarios de Derecho Administrativo, Sevilla, 2011.


17 –      Eespool viidatud 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑4723, punkt 50; eespool viidatud 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑237/02: komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 54; 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 74.


18 –      Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).


19 –      Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 58. Erineva õigusega (juurdepääsuõigus ex määrus nr 1049/2001) saavutataks sisuliselt sama eesmärk, mille annab eriõigus (piiratud juurdepääsuõigus ex määrus nr 659/1999) ainult ühele konkreetsele huvitatud isikule (riigiabi eest vastutav liikmesriik). Lisaks sellele, et see tulemus rikuks liidu õiguse normatiivse süsteemi sidususe, tähendaks see ka unustada, et avatuse mõte, mida määrus nr 1049/2001 teenib, avaldubki eelkõige „juhtudel […], kus ühenduse institutsioonid toimivad seadusandjana”, samas kui „sellised dokumendid […] [puudutavad] riigiabi üle järelevalve teostamise menetlusi ning neid koostatakse konkreetselt EÜ artikliga 88 nendele institutsioonidele antud haldusülesannete täitmise raames” (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 60).


20 –      Eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punktid 94–100. Euroopa Kohtu eesmärk kõikidel nendel juhtudel on kokkuvõttes ainult säilitada liidu seadusandja taotletav tasakaal, jõustades määruse nr 1049/2001 ja konkreetselt haldustoimikutes sisalduvate dokumentidega tutvumise korda reguleerivad määrused. Veel ühe näite Euroopa Kohtu sellest murest võib leida eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Bavarian Lager antud lahendusest juhtumi jaoks, kus kohustati tõlgendama määrust nr 1049/2001 tasakaalus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).


21 –      Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerk Ilmenau, punkt 62.


22 –      Eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 50.


23 –      Vt selle kohta mh eespool viidatud Goddin, G., „Recent Judgments […]”, lk 22 ja 23, ning eespool viidatud Idot, L., „Le règlement nº 1049/2001 […]”, passim.


24 –      Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205). Selle määrusega reguleeritava menetluse kohta vt Wils, W. P. J., „EU Antitrust Enforcement Powers and Procedural Rights and Guarantees: The Interplay between EU Law, National Law, the Charter of Fundamental Rights of the EU and the European Convention on Human Rights”, väljaandes Concurrences, May 2011, ja World Competition, 34. kd, nr 2, juuni 2011. Kättesaadav aadressil http://ssrn.com/author=456087.


25 –      Eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 68.


26 –      Eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 69.


27 –      Eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, punktid 113–119.