Language of document : ECLI:EU:C:2010:512

Kohtuasi C‑550/07 P

Akzo Nobel Chemicals Ltd

ja

Akcros Chemicals Ltd

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Menetlustoimingud – Komisjoni uurimispädevus – Teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse – Advokaadi ja ettevõtja töösuhe – Elektrooniline kirjavahetus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Apellatsioonkaebus – Põhjendatud huvi – Tingimus – Apellatsioonkaebus, mis võib tuua selle esitajale kasu

2.        Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Õigus nõuda advokaadi ja kliendi vahetatud teabe esitamist – Piirid – Sellise teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse – Ulatus – Ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga vahetatud teabe väljajätmine

3.        Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Mõiste – Piirid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 20 ja 21)

4.        Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Õigus nõuda advokaadi ja kliendi vahetatud teabe esitamist – Piirid – Sellise teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse – Ulatus – Ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga vahetatud teabe väljajätmine

(Nõukogu määrus nr 1/2003)

5.        Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Kohaldamine menetluses, mille tulemusena võidakse määrata sanktsioon

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 48 lõige 2)

6.        Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Õigus nõuda advokaadi ja kliendi vahetatud teabe esitamist – Piirid – Sellise teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse – Ulatus – Ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga vahetatud teabe väljajätmine

(ELTL artiklid 101 ja 102; nõukogu määrused nr 17 ja nr 1/2003)

7.        Liidu õigus – Vahetu õigusmõju – Isikute õigused – Liikmesriigi kohtute poolt tagatud kaitse – Õiguskaitsevahendid – Liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõte

8.        Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Õigus nõuda advokaadi ja kliendi vahetatud teabe esitamist

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 14 lõige 6, ja määrus nr 1/2003, artikli 20 lõige 6)

9.        Euroopa Liit – Ainupädevus – Siseturu toimimiseks vajalikud sätted – Konkurentsi valdkonna menetlusnormid – Hõlmamine

(ELTL artikli 3 lõike 1 punkt b, ELTL artiklid 101–103 ja ELTL artikkel 105; nõukogu määrus nr 17, artikkel 14, ja määrus nr 1/2003, artikkel 20)

1.        Põhjendatud huvi on vastuvõetavuse tingimus, mis peab säilima kuni sisulise kohtuotsuse tegemiseni.

Apellatsioonkaebuse puhul on see huvi olemas, kui apellatsioonkaebuse tulemusena võib selle esitanud pool saada mingit kasu.

Ettevõtja põhjendatud huvi vaidlustada konkurentsi valdkonnas komisjoni otsus, millega keeldutakse talle tagastamast dokumente ja hävitamast nende võimalikke koopiaid olukorras, kus uurimise ajal on rikutud advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust, säilib vähemalt seni, kuni komisjon hoiab neid dokumente või nende koopiaid oma valduses. Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse võimalik rikkumine uurimise ajal pannakse nimelt toime mitte siis, kui komisjon tugineb oma otsuses kaitsealusele dokumendile, vaid alates hetkest, mil komisjoni ametnik dokumendi ära võtab.

(vt punktid 22, 23, 25)

2.        Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse sõltub kahest kumulatiivsest tingimusest. Teabevahetus advokaadiga peab esiteks olema seotud kliendi kaitseõiguse teostamisega ja teiseks peab olema tegu teabevahetusega sõltumatute advokaatidega, st advokaatidega, kes ei ole kliendiga töösuhtes.

Sõltumatuse nõue tähendab mis tahes töösuhte puudumist advokaadi ja tema kliendi vahel, nii et konfidentsiaalsuse põhimõtte alusel antav kaitse ei laiene ettevõtte‑ või kontsernisisesele teabevahetusele ettevõtte juristina tegutsevate advokaatidega.

Advokaadi sõltumatuse mõiste on määratletud mitte ainult positiivselt, st kutse-eetika nõuetele viidates, vaid ka negatiivselt, st töösuhte puudumise kaudu. Vaatamata sellele, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat on advokatuuri liige ja sellest tulenevalt laienevad talle kutse-eeskirjad, ei ole ta oma tööandja suhtes sama sõltumatu kui oma kliendi suhtes välises büroos tegutsev advokaat. Neis oludes on ettevõtte juristina tegutseval advokaadil kutsealaste kohustuste ja oma kliendi taotletavate eesmärkide vahelisi võimalikke pingeid raskem lahendada kui ettevõttevälisel advokaadil.

Ettevõtte juristina tegutsevat advokaati, millised ka ei oleks tema kutsealase tegevuse tagatised, ei saa järelikult samastada ettevõttevälise advokaadiga tulenevalt tõsiasjast, et ta on palgatöötaja olukorras, mis juba oma laadilt ei luba ettevõtte juristina tegutseval advokaadil kõrvale kalduda oma tööandja äristrateegiast ja seab seega kahtluse alla tema võime tegutseda kutsealal sõltumatult.

Lisaks võib ettevõtte juristina tegutsevale advokaadile anda töölepinguga muid ülesandeid, mis võivad mõjutada ettevõtte äripoliitikat ja võivad ainult tugevdada tema tihedaid sidemeid oma tööandjaga.

Sellest järeldub, et ettevõtte juristina tegutseval advokaadil ei ole samasugust kutsealast sõltumatust nagu ettevõttevälisel advokaadil tulenevalt niihästi asjaolust, et ettevõtte juristina tegutsev advokaat on majanduslikus sõltuvuses, kui ka tema tihedatest sidemetest oma tööandjaga.

Kuna ettevõtte juristina tegutsev advokaat on ettevõttevälise advokaadiga võrreldes täiesti erinevas seisus, nii et nende olukord ei ole sarnane, siis ei saa asjaolu põhjal, et neid kutsealasid advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seisukohalt erinevalt koheldakse, tuvastada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

Kui ka eeldada, et õigus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud peab hõlmama konsulteerimist ettevõtte või kontserni poolt palgatud ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga, ei välista see, et ettevõtte juristina tegutseva advokaadi osavõtule kohaldatakse teatavaid kutsealal tegutsemise piiranguid ja üksikasjalikku korda, ilma et seda tuleks pidada kaitseõiguste riiveks.

Lõpuks see asjaolu, et komisjoni läbiviidava uurimise käigus on teabevahetuse kaitse piiratud, hõlmates vaid teabevahetuse ettevõtteväliste advokaatidega, ei riku üldse õiguskindluse põhimõtet.

(vt punktid 40, 41, 44, 45, 47–49, 58, 59, 95, 106)

3.        Võrdse kohtlemise põhimõte, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud, on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21.

(vt punktid 54 ja 55)

4.        Euroopa Kohus on 18. mai 1982. aasta otsuses kohtuasjas 155/79: AM & S Europe vs. komisjon seoses konfidentsiaalsuse kaitse põhimõttega konkurentsiõiguse valdkonna uurimismenetluses rõhutanud, et liidu õiguse selles valdkonnas tuleb arvestada liikmesriikide õiguse ühiseid põhimõtteid ja käsitlusi, mis puudutavad eeskätt advokaadi ja tema kliendi teatava teabevahetuse konfidentsiaalsuse austamist. Sellest lähtudes võrdles Euroopa Kohus erinevate liikmesriikide õigust. Ta tunnustas võrdleva analüüsi põhjal, et advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust tuleb liidu õiguse alusel kaitsta, kui on täidetud teatavad tingimused.

Kohtuotsuse AM & S Europe vs. komisjon kuulutamisest möödunud aastate jooksul ei saa Euroopa Liidu 27 liikmesriigi õiguskordadest tuletada mingit valdavat suundumust kaitsta ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga vahetatava ettevõtte‑ või kontsernisisese teabe konfidentsiaalsust. Liidu liikmesriikide õiguslik olukord ei ole seega edasi arenenud sel määral, et oleks õigustatud kohtupraktika edasiarendamise kavandamine mõttega tunnustada konfidentsiaalsuse kaitset ettevõtte juristina tegutseva advokaadi puhul.

Kuigi määrusega nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta tehti suur hulk muudatusi liidu konkurentsiõigust puudutavates menetlusnormides, ei sisaldu neis normides ühtki viidet, mille alusel saaks tuvastada, et need kohustavad võrdsustama iseseisvalt tegutsevad advokaadid ja palgalised advokaadid teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse küsimustes, kuna määrus, mille eesmärk on komisjoni kontrollimisvolituste ulatuse laiendamine eelkõige dokumentidele, mis võivad olla nende meetmete objektiks, seda põhimõtet üldse ei käsitle. Seega ei saa ka nimetatud määrusest tulenev konkurentsiõigust puudutavate menetlusnormide muutmine õigustada kohtuotsusega AM & S Europe vs. komisjon kujundatud kohtupraktika kummutamist.

(vt punktid 69, 70, 74, 76, 83, 86 ja 87)

5.        Igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõiguste austamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt rõhutatud ja mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 2.

(vt punkt 92)

6.        Komisjoni volitused määruse nr 17 ja määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta alusel erinevad selle poolest, millises ulatuses võib uurimist läbi viia siseriiklikul tasandil. Mõlemat liiki menetlused põhinevad ju erinevate konkurentsiasutuste pädevuse jaotusel. Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust kaitsvad õigusnormid võivad seega olla erinevad sõltuvalt pädevuse jaotusest ja sellega seotud õigusaktidest.

Liidu õigus ja siseriiklik õigus käsitavad konkurentsi piiravat tegevust erinevatest aspektidest. Kui ELTL artiklid 101 ja 102 puudutavad tegevust, mis võib takistada liikmesriikidevahelist kaubavahetust, siis siseriiklikud õigusnormid, mille iga riik võtab vastu omaenda kaalutlustest lähtudes, puudutavad konkurentsi piiravat tegevust vaid nende kaalutluste raamistikus.

Neil asjaoludel saavad ettevõtjad, kelle ruumides konkurentsiasja uurimise käigus läbiotsimine teostatakse, kindlalt määratleda oma õigused ja kohustused pädevate asutuste ja kohaldatava õiguse suhtes näiteks küsimuses, kuidas käideldakse dokumente, mida võidakse uurimise käigus ära võtta, ja kas ettevõtjatel on õigus tugineda oma ettevõtte juristina tegutseva advokaadiga vahetatud teabe konfidentsiaalsuse kaitsele või seda õigust ei ole. Seega saavad ettevõtjad jõuda selgusele, milline on ametiasutuste pädevus ja konkreetsed volitused dokumentide äravõtmise osas.

Õiguskindluse põhimõttest ei tulene seega nõuet lähtuda eespool mainitud mõlemat liiki menetluses advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse ühesugustest kriteeriumidest.

(vt punktid 102–105)

7.        Liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb seda valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse.

Sellele põhimõttele tuginedes ei saa vaidlustada liidu institutsiooni otsust, mis on vastu võetud liidu tasandil kehtestatud õigusaktide alusel, mis lisaks kõigele ei sisalda ühtki viidet siseriiklikule õigusele.

(vt punktid 113 ja 114)

8.        Advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõtte ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine liidu tasandil on tingimata vajalik, et komisjoni uurimine kartellikokkulepetega seotud menetlustes saaks toimuda kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate võrdse kohtlemise tingimustes. Kui see nii ei ole, kahjustab liikmesriigi õigusesse kuuluvate siseriikliku õiguse normide või mõistete kasutamine liidu õiguse ühtsust. Ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine liidu õiguskorras ei tohi sõltuda uurimise läbiviimise kohast ja siseriiklike õigusaktide võimalikest erisustest.

Komisjoni kui Euroopa Liidu konkurentsiasutuse läbiviidavate uurimiste puhul kohaldatakse siseriiklikku õigust üksnes niivõrd, kuivõrd liikmesriikide ametiasutused pakuvad talle abi, eelkõige siis, kui tegemist on asjaomase ettevõtja vastupanu murdmisega otsest sundi kasutades vastavalt määruse nr 17 artikli 14 lõikele 6 või määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 20 lõikele 6. Seevastu määrab ainuüksi liidu õigus kindlaks, milliseid dokumente ja äridokumente võib komisjon kartellikokkulepete uurimise raames läbi vaadata ja kopeerida.

(vt punktid 115, 119)

9.        Sellised konkurentsi valdkonna menetlusnormid, nagu on sätestatud määruse nr 17 artiklis 14 ja määruse nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artiklis 20, on osa siseturu toimimiseks vajalikest sätetest, mille vastuvõtmine kuulub liidu ainupädevusse, mis on talle omistatud ELTL artikli 3 lõike 1 punkti b alusel.

ELTL artikli 103 kohaselt on liit pädev kehtestama kõik ELTL artiklites 101 ja 102 esitatud põhimõtete kohaldamiseks vajalikud määrused või direktiivid, mis käsitlevad ettevõtjate suhtes kohaldatavaid konkurentsieeskirju. Selle pädevuse eesmärk on eeskätt tagada nimetatud artiklites sätestatud keeldude järgimine trahvide või karistusmaksete kehtestamisega ja määratleda komisjoni roll nende sätete rakendamisel.

Selles raamistikus näeb ELTL artikkel 105 ette, et komisjon kindlustab artiklites 101 ja 102 esitatud põhimõtete rakendamise ning uurib juhtumeid, mil kahtlustatakse rikkumist.

Seega ei saa konkurentsivaldkonnas komisjonile antud volitusi vaidlustada pädevuse omistamise põhimõttele tuginedes.

(vt punktid 116–118, 120)