AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
27. oktoober 2010
Kohtuasi F‑60/09
Gerhard Birkhoff
versus
Euroopa Komisjon
Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Laps, kes raske haiguse või töövõimetuse tõttu ei suuda endale elatist teenida – Taotlus jätkata toetuse maksmist – Personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 5 – Lapse maksimaalne tulu toetuse maksmise jätkamise tingimusena – Sellest tulust mahaarvatavad kulud
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles G. Birkhoff palub sisuliselt tühistada komisjoni 14. novembri 2008. aasta otsus, millega keelduti jätkata pärast 31. detsembrit 2008 ülalpeetava lapse toetuse maksmist, mida talle on Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 5 alusel tema tütre töövõimetuse tõttu alates 1978. aastast makstud.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Õigus maksmise jätkamisele vanusest sõltumata, kui laps ei suuda endale elatist teenida
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 2 lõige 5)
2. Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Institutsiooni keeldumine kõnealuse toetuse maksmise jätkamisest – Arstlik ekspertiis
3. Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Maksmise jätkamine vanusest sõltumata, kui laps ei suuda endale elatist teenida
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 2 lõige 5)
1. Ülalpeetava lapse toetus on kantud sotsiaalsest eesmärgist, millega on põhjendatud kulud lapse olemasolu ja tema ülalpidamisega seotud tegelike ja kindlate vajaduste tarbeks. Seega tuleb igal üksikul juhtumil ja asjaomaste isikute olukorda arvesse võttes kontrollida, kas kõnealuse toetuse maksmisega, mida on võimalik personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 5 alusel jätkata, on jõutud taotletud eesmärgini. Siit järeldub, et osutatud artikli kohaldamiseks peab asjassepuutuv administratsioon igal üksikul juhtumil ja kõiki asjaga seotud asjaolusid arvesse võttes kindlaks tegema, kas asjaomane laps on raske haiguse või töövõimetuse tõttu suuteline endale elatist teenima.
Liidu institutsioonid võivad anda ühetaolise tõlgenduse personalieeskirjade sellisele ebaselgele mõistele nagu eeldus, et isik „ei suuda endale elatist teenida” vastavalt personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikele 5. Sellega seoses võib komisjoni haldusjuhtide heaks kiidetud järeldus olla personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 5 kohaldamisel vaid „lähtepunktiks” iga üksiku juhtumi hindamisel ning kui komisjon on objektiivse kriteeriumina määranud 40% palgaastme 1 esimese järgu ametniku põhipalgast, ei vabasta see teda kohustusest hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid.
Töövõimetusega otseselt seotud kulud tuleb „erilistel asjaoludel” ülalpeetava lapse brutotulust või maksustatavast tulust tervikuna maha arvata, mistõttu võetakse lapse elatise teenimise suutlikkuse kontrollimisel arvesse ainult üks osa tema sissetulekust. Siit järeldub, et administratsioon peab kõiki töövõimetu isiku kulutusi detailselt kontrollima, et teha kindlaks, kas kõnealune kulutus on asjaomase töövõimetusega otseselt seotud, ja kui see on nii, siis selle maha arvama ja vajaduse korral maksma kõnealust toetust.
(vt punktid 29–31, 36, 40, 42 ja 43)
Viited:
Euroopa Kohus: 7. mai 1992, kohtuasi C‑70/91 P: nõukogu vs. Brems (EKL 1992, lk I‑2973, punkt 9).
Esimese Astme Kohus: 30. november 1994, kohtuasi T‑498/93: Dornonville de la Cour vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑257 ja II‑813, punkt 38); 21. oktoober 2003, kohtuasi T‑302/01: Birkhoff vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑245 ja II‑1185, punktid 40, 41, 43, 44, 47 ja 48).
2. Kuigi liidu kohus ei saa nõuetebüroo arstide meditsiinilisi hinnanguid kontrollida, ei arva ta siiski, et need hinnangud, mis on antud küll nõuetekohaselt, on lõplikud ja neid ei saa kontrollida, nagu hinnangud, mille annavad arstlikud komisjonid ja töövõimetuskomiteed või siis sõltumatu arst, kellega personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 viienda lõigu kohaselt tuleb konsulteerida, kui asi suunatakse sõltumatule arstile arvamuse esitamiseks. Seda seetõttu, et meditsiinilised hinnangud, mis institutsioonis töötav arst – nõuete büroo arst – ühepoolselt annab, ei taga samasugust tasakaalu poolte vahel ja objektiivsust nagu arstlikud komisjonid ja töövõimetuskomiteed nende koosseisu arvesse võttes.
Neil põhjustel teostab Avaliku Teenistuse Kohus kontrolli institutsiooni keeldumise üle jätkata ülalpeetava lapse toetuse maksmist, nagu ka kontrolli keeldumist toetada võiva nõuete büroo arsti arvamuse üle; teostatav kontroll on küll piiratud, kuid hõlmab siiski faktide õigsuse, õigusnormi rikkumise ja ilmse hindamisvea olemasolu kontrollimist.
(vt punktid 48 ja 49)
Viited:
Euroopa Kohus: 21. mai 1981, kohtuasi 156/80: Morbelli vs. komisjon (EKL 1981, lk 1357, punktid 15–20).
Esimese Astme Kohus: 11. mai 2000, kohtuasi T‑34/99: Pipeaux vs. parlament (EKL AT 2000, lk I‑A‑79 ja II‑337, punktid 29 ja 30); 12. mai 2004, kohtuasi T‑191/01: Hecq vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑147 ja II‑659, punktid 64–78); 23. november 2004, kohtuasi T‑376/02: O vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑349 ja II‑1595, punkt 29).
Avaliku Teenistuse Kohus: 22. mai 2007, kohtuasi F‑99/06: López Teruel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑147 ja II‑A‑1‑797, punktid 74–76); 18. september 2007, kohtuasi F‑10/07: Botos vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑243 ja II‑A‑1‑1345, punktid 40–50).
3. Puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemise eesmärk on ellu viia põhimõte, et puuetega inimest ja sarnases olukorras olevat puueteta inimest koheldakse võrdselt selleks, et puuetega inimestel oleks samuti võimalik ühiskondlikus ja/või tööelus osaleda. Puuetega inimeste heaks võetud meetmed ei ole eesmärk omaette, vaid võrdse kohtlemise tagamiseks suunatud meetmed. Puuetega inimeste heaks võetud meetmed on lubatud vaid juhul, kui nende eesmärk on tagada võrdne kohtlemine sarnases olukorras oleva puueteta inimesega. Kuigi sellise puuetega inimese jõupingutusi, kes püüab arendada ebaharilikku ja dünaamilist karjääri, tuleb pidada kiiduväärseks, näeb hetkel kehtivates personalieeskirjades toodud sotsiaaltoetuste õiguslik raamistik asjaomasele isikule ette vaid abinõud, mis aitavad hüvitada majanduslikku halvemust, mis on tingitud otseselt nende töövõimetusest. Kui asuda seisukohale, et personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 5 eesmärki saab laiendada ka meetmetele, millega aidatakse kaasa puuetega inimese edenemisele ühiskonnas ja tööalaselt, läheks see vastuollu osutatud artikli eesmärgiga. Niisugused puuetega inimeste heaks võetud meetmed väljuksid personalieeskirjade VII lisa 1. jaos „Peretoetused” piiritletud raamistikust.
(vt punkt 51)
Viited:
Euroopa Kohus: 17. juuli 2008, kohtuasi C‑303/06: Coleman (EKL 2008, lk I‑5603, punkt 47).
Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Birkhoff vs. komisjon (punkt 48).