Language of document : ECLI:EU:F:2011:40

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

13. aprill 2011

Kohtuasi F‑73/09

Viktor Sukup

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Töötasu ja hüvitised – Ülalpeetava lapse toetus – Õppetoetus – Määramine tagasiulatuvalt

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles V. Sukup palub sisuliselt tühistada komisjoni otsus, milles tehti talle teatavaks, et talle ei ole võimalik maksta tagasiulatuvalt ülalpeetava lapse toetust ja õppetoetust.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Akt, mida võib objektiivselt pidada lõplikuks otsuseks

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1)

2.      Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus ja õppetoetus – Tagasiulatuvalt maksmine – Lubatavus

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 2 lõige 3)

3.      Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus ja õppetoetus – Tagasiulatuvalt maksmine pärast varasema negatiivse otsusega ametniku õiguste kindlaksmääramist asjaomasel perioodil – Välistamine

(Personalieeskirjad, VII lisa artiklid 2 ja 3)

4.      Ametnikud – Administratsiooni aktid – Tagasiulatuv jõud – Tingimused

5.      Ametnikud – Hagi – Taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses – Toetuste tagasiulatuvalt maksmise taotlus – Mõistliku aja nõude järgimine

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1)

1.      Ehkki negatiivne seisukoht, mille administratsioon võtab pärast ametniku taotlust võimaluse kohta maksta talle toetust tagasiulatuvalt juhul, kui ta sellekohase taotluse esitab, jõustub alles hiljem, võib seda pidada põhimõtteliseks keeldumiseks toetust tagasiulatuvalt maksta. Seega tundub, et tegemist on asjaomase ametniku huve kahjustava meetmega, ilma et oleks vaja lisaks kindlaks teha, kas ametniku taotlust saab käsitada taotlusena personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses või tavalise informatsiooninõudena.

(vt punkt 42)

Viide:

Euroopa Kohus: 1. veebruar 1979, kohtuasi 17/78: Deshormes vs. komisjon (punktid 9–12).

2.      Ehkki ülalpeetava lapse toetuse ja õppetoetuse tagasiulatuva maksmise võimalust ei ole personalieeskirjades selgelt ette nähtud, ei nähtu ühestki personalieeskirjade sättest, et ametnik, kes on asjaomase toetuse saamiseks personalieeskirjades ette nähtud tingimustele vastavas olukorras, ei võiks taotleda toetuse maksmist varasemate perioodide eest, ega et administratsioon võiks selle taotluse tagasi lükata vaid põhjusel, et see on tagasiulatuva jõuga. Tagasiulatuv maksmine tuleneks vaid nendest õigustest, mis olid tekkinud ajal, mil ametniku olukord vastas personalieeskirjades ette nähtud nõuetele; selline olukord võis olla enne seda kuupäeva, kui ametnik asjaomaste toetuste maksmise taotluse esitas. Seega ei ole tagasiulatuvalt maksmise võimalus personalieeskirjade kohaselt põhimõtteliselt välistatud.

(vt punkt 59)

3.      Personalieeskirjad ei näe selgelt ette, et ametnikul oleks õigus saada tagasiulatuvalt ülalpeetava lapse toetust või õppetoetust, kui tema õigused asjaomasel perioodil on varasema negatiivse otsusega kindlaks määratud.

Seega, kui administratsioon teeb otsuse ülalpeetava lapse toetust või õppetoetust ametnikule mitte maksta, määratakse selle otsusega kindlaks isiku õigused otsuse kehtivusajaks. Järelikult ei ole ametnikul õigus saada toetusi varasemate perioodide eest, mida puudutavad õigused on kõnesoleva otsusega kindlaks määratud.

(vt punktid 64 ja 65)

4.      Otsus, mida ei ole praktilistel põhjustel tehtud ametniku teenistusse asumise päeval, on igal juhul tagasiulatuva jõuga, et saaks määrata kindlaks ametniku olukord alates tema teenistusse asumisest.

Niisugune tagasiulatuv jõud –, mis ei riiva ühtegi ametniku varem omandatud õigust – ei tundu olevat õigusvastane juhul, kui otsus võetakse vastu ja tehakse asjaomasele isikule teatavaks piisavalt lühikese aja jooksul teenistusse asumisest, et see võiks olla õigustatud eespool osutatud praktiliste kaalutlustega.

(vt punktid 70 ja 71)

5.      Ametnik, kes ei ole tõendanud, et tal oli temast sõltumatutel asjaoludel erandlik olukord, mille tõttu ei olnud tal võimalik esitada mõistliku aja jooksul personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 sätestatud taotlust toetuse saamisega seotud õiguste kasutamiseks või vähemalt nende säilitamiseks, ei ole esitanud oma taotlust mõistliku aja jooksul, juhul kui selle hetke, mil asjaomasel isikul oli võimalik administratsiooni oma probleemidest informeerida, ja olukorra administratsioonile teatavaks tegemise hetke vaheline aeg ületab niisuguse taotluse ettevalmistamiseks ja administratsioonile esitamiseks nõutava aja.

Võttes arvesse, et kõnealuse taotluse esitamise aeg ei olnud mõistlik, ei saa igal juhul administratsioonile ette heita, et ta keeldus asjaomaste toetuste tagasiulatuvast maksmisest mitte üksnes ametniku teenistusse asumisest, vaid ka hetkest, mil tuvastati eespool mainitud probleemid.

(vt punktid 83–85)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 29. aprill 2002, kohtuasi T‑70/98: Hilden vs. komisjon (punkt 42).