Language of document : ECLI:EU:F:2011:101

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

5. juuli 2011

Kohtuasi F‑46/09

V

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Lepinguline töötaja – Töölevõtmise tingimused – Terviseseisundi nõuded – Töölevõtmisele eelnev tervisekontroll – Üksikisikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Arstisaladus – Terviseandmete edastamine institutsioonide vahel – Õigus eraelu austamisele

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega V palub peamiselt tühistada esiteks 19. detsembri 2008. aasta otsus, millega parlamendi personalihalduse direktor võttis tagasi hagejale 10. detsembril 2008. aasta tehtud tööpakkumise, kuna hageja ei vastanud töölevõtmisel terviseseisundi nõuetele, ja teiseks parlamendi arsti 18. detsembri 2008. aasta otsus, ning ta nõuab ka temale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist.

Otsus:      Tühistada 19. detsembri 2008. aasta otsus, millega parlament võttis tagasi hagejale tehtud tööpakkumise. Mõista parlamendilt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 25 000 eurot. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hageja kohtukulud. Jätta menetlusse astunud Euroopa Andmekaitseinspektori kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töölevõtmine – Tööle võtmata jätmine füüsilise võimetuse tõttu täita ametiülesandeid – Kohtulik kontroll – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 33)

2.      Ametnikud – Töölevõtmine – Terviseseisundi nõuded – Arstlik komisjon – Kaitseõiguste tagamine

(Personalieeskirjad, artikli 33 lõige 2; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 83)

3.      Põhiõigused – Era‑ ja perekonnaelu austamine – Isiku terviseandmete edastamine kolmandale isikule – Sekkumine Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 tähenduses – Õigustatus

4.      Ametnikud – Hagi – Kohtumenetluse käigus põhjenduse esitamine, mis oleks õiguspäraselt võinud põhjendada vaidlusalust otsust – Takistus otsuse tühistamisele – Puudumine, välja arvatud administratsiooni vastava piiratud pädevuse korral

5.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Mõiste – Kohaldamine personalieeskirjade alastes vaidlustes – Kriteeriumid

6.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Vaidlustatud õigusvastase akti tühistamine – Mittevaralise kahju adekvaatne hüvitamine – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Kuigi liidu kohus ei saa siis, kui ta kontrollib, kas on õiguspärane töölevõtmisest keeldumine, mida põhjendatakse sellega, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, asendada spetsiaalselt meditsiinilist arvamust oma hinnanguga, peab ta siiski kontrollima, kas töölevõtmise menetlus oli õiguspärane, ning eelkõige analüüsima, kas töölevõtmisest keeldumine tugineb põhjendatud meditsiinilisele arvamusele ning kas esitatud meditsiiniliste tuvastuste ja järelduste vahel on piisav seos.

Institutsiooni arst võib arvamuses, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, tugineda mitte ainult praegu esinevatele füüsilistele või psühholoogilistele häiretele, vaid ka prognoosile, mis on meditsiiniliselt põhjendatud ja mis puudutab häireid tulevikus, mis võivad seada ohtu lähitulevikus ametikohustuste normaalse teostamise.

Arstile meditsiini valdkonnas antud kaalutlusõigus ei keela kohtul esiteks kontrollida esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldatavust ja sidusust, ning teiseks seda, kas need tõendid kujutavad endast kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas need toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

(vt punktid 72, 73 ja 81)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 14. aprill 1994, kohtuasi T‑10/93: A vs. komisjon (punktid 61 ja 62); 12. mai 2004, kohtuasi T‑191/01: Hecq vs. komisjon (punkt 63).

2.      Personalieeskirjade artikli 33 teine lõik näeb ette asutusesisese vaidlustamise menetluse institutsiooni arsti negatiivse arvamuse peale. Nähes selles sättes ette arstliku vaidlustuskomisjoni, oli seadusandja eesmärk luua kandidaatidele täiendav tagatis ja parandada nii nende õiguste kaitset. See tagatis, mis on seotud kaitseõiguste austamise põhimõttega, on oluline vorminõue.

Lisaks peab selle tagatise tingimata andma enne töölevõtmisest keeldumise otsuse vastuvõtmist, mitte hilisemas etapis, kuna see kaotaks oma mõtte, milleks on töökohale kandideerija kaitseõiguste tagamine. Personalieeskirjade artikli 33 teise lõigu sõnastus on selles osas selge: töökohale kandideerijal on arstliku komisjoni poole pöördumiseks kakskümmend päeva alates sellest, mil teda teavitati institutsiooni arsti arvamusest, mitte alates sellest, mil teda teavitati töölevõtmisest keeldumisest.

(vt punktid 92–94)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. juuli 1999, kohtuasi C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon (punktid 75–78).

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi A vs. komisjon (punkt 23); 8. juuli 2008, kohtuasi T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (punkt 151).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑95/05: N vs. komisjon (punktid 69 ja 76).

3.      Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud ja liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest tulenev õigus eraelu austamisele kuulub liidu õiguskorraga kaitstud põhiõiguste hulka. See hõlmab muu hulgas isiku õigust hoida oma terviseseisund saladuses.

Terviseseisundit puudutavate institutsiooni kogutud isikuandmete edastamine kolmandatele isikutele, sh teisele institutsioonile on iseenesest asjaomase isiku eraellu sekkumine, vaatamata sellele, milleks edastatud teavet edaspidi kasutatakse.

Konventsiooni artikli 8 lõike 2 kohaselt võivad võimud sekkuda eraelu austamise õiguse kasutamisse ainult siis, kui see on „kooskõlas seadusega“, kui sellega taotletakse ammendavalt loetletud ühte või mitut eesmärki ning kui see on selle eesmärgi või nende eesmärkide täitmiseks „vajalik”.

Võttes arvesse terviseandmete eriti intiimset ja tundlikku olemust, nõuab võimalus edastada või teavitada kolmandaid isikuid nendest terviseandmetest ilma asjaomaselt isikult nõusolekut saamata eriti põhjalikku analüüsi, isegi kui tegemist on liidu teise institutsiooni või asutusega.

(vt punktid 111–113 ja 123)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. aprill 1992, kohtuasi C‑62/90: komisjon vs. Saksamaa (punkt 23); 5. oktoober 1994, kohtuasi C‑404/92 P: X vs. komisjon (punktid 17 ja 18); 20. mai 2003, liidetud kohtuasjad C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01: Österreichischer Rundfunk jt (punktid 73–75).

4.      Ametniku hagi raames kohtumenetluse käigus põhjenduse esitamine, mis oleks õiguspäraselt võinud põhjendada vaidlusalust otsust, ei ole takistuseks nimetatud otsuse tühistamisele, välja arvatud administratsiooni piiratud pädevuse korral.

Juhul kui töölevõtmisest keeldutakse ning seda põhjendatakse sellega, et isik ei vasta terviseseisundi nõuetele, siis ei saa institutsioon väita, et tal oleks sellises olukorras piiratud pädevus, kuna tal on kohtumenetluse käigus esitatud usaldussuhte katkemise põhjuse osas lai kaalutlusõigus.

(vt punktid 147 ja 148)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 10. detsember 2003, kohtuasi T‑173/02: Tomarchio vs. komisjon (punkt 86); 15. märts 2006, kohtuasi T‑10/04: Leite Mateus vs. komisjon (punkt 43).

Avaliku Teenistuse Kohus: 15. detsember 2010, kohtuasi F‑67/09: Angulo Sánchez vs. nõukogu (punktid 76–78).

5.      Administratsiooni vastutus eeldab teatud tingimuste koosesinemist, milleks on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu käitumise ja väidetava kahju vahel. Need kolm tingimust on kumulatiivsed. Kui üks nendest tingimustest ei ole täidetud, siis sellest piisab kahju hüvitamise nõuete rahuldamata jätmiseks.

Põhjusliku seose olemasolu tunnistamine eeldab põhimõtteliselt, et hageja tõendab otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu institutsiooni eksimuse ja väidetava kahju vahel.

Kuid põhjuslik seos on tõendatud, kui liidu institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole tööle võetud –, sest asjaosaline ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma tõsisest võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise kujul. Kui asjaolusid arvestades on ülimalt tõenäoline, et õiguspärase käitumise korral oleks asjaomane institutsioon teenistuja tööle võtnud, ei takista see, et nõuetekohase menetluse tulemus on teoreetiliselt ebakindel, tegeliku varalise kahju hüvitamist, mida asjaosaline on kandnud seetõttu, et ta jäeti ilma võimalusest taotleda ametikohta, mille ta kõigi eelduste kohaselt oleks võinud saada.

(vt punktid 157–159)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuni 1994, kohtuasi C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (punkt 42); 21. veebruar 2008, kohtuasi C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot (punkt 52).

Esimese Astme Kohus: 28. september 1999, kohtuasi T‑140/97: Hautem vs. Euroopa Investeerimispank (punkt 85); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (punkt 150).

Avaliku Teenistuse Kohus: 22. oktoober 2008, kohtuasi F‑46/07: Tzirani vs. komisjon (punkt 218).

6.      Administratsiooni õigusvastase akti tühistamine võib iseenesest olla põhimõtteliselt adekvaatne ja piisav ametnikule tekkida võinud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Sellise akti tühistamine ei kujuta endast siiski mittevaralise kahju täielikku hüvitamist, kui see akt sisaldab selliseid hinnanguid asjaomase isiku oskuste või tegevuse kohta, mis võivad teda solvata, kui sellel tühistamisel puudub igasugune kasulik mõju või kui toimepandud õigusnormi rikkumine on eriti raske. Õiguse eraelu austamisele ja määruse nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) eiramine on eriti raske rikkumine ning see põhjendab mittevaralise kahju eest hüvitise määramist.

(vt punktid 167, 169 ja 171–173)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (punktid 25–29).

Esimese Astme Kohus: 26. jaanuar 1995, kohtuasi T‑60/94: Pierrat vs. Euroopa Kohus (punkt 62); 21. jaanuar 2004, kohtuasi T‑328/01: Robinson vs. parlament (punkt 79); 30. september 2004, kohtuasi T‑16/03: Ferrer de Moncada vs. komisjon (punkt 68).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑42/06: Sundholm vs. komisjon (punkt 44); eespool viidatud kohtuasi Tzirani vs. komisjon (punkt 223); 7. juuli 2009, liidetud kohtuasjad F‑99/07 ja F‑45/08: Bernard vs. Europol (punkt 106).