Language of document : ECLI:EU:C:2012:637

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 18. oktoobril 2012(1)

Kohtuasi C‑543/10

Refcomp SpA

versus

Axa Corporate Solutions Assurance SA,

Axa France IARD,

Emerson Network Power,

Climaveneta SpA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 23 tõlgendamine – Kohtualluvuse tingimus tootja ja kauba esialgse omandaja vahelises lepingus – Leping, mis kuulub lepingute ahelasse, mille on sõlminud eri liikmesriikides asutatud pooled – Sellele tingimusele tuginetavus kauba allomandaja ja tema nõude ülevõtnud kindlustusandja suhtes – Selle tagajärg, kui nimetatud määruse artikli 5 punkt 1 ei ole allomandaja poolt otse tootja vastu esitatud hagi suhtes kohaldatav





I.      Sissejuhatus

1.        Cour de cassation’i (Prantsusmaa) eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(2) tõlgendamist.

2.        Taotlus esitati Prantsusmaa kohtus algatatud menetluses, mille käigus tugines Itaalias asutatud tootja tema ja samuti Itaalias asutatud vaidlusaluse kauba esialgse omandaja vahelises müügilepingus Itaalia kohtualluvuse määranud tingimusele kauba allomandaja ja tema nõude ülevõtnud kindlustusandja vastu, kes mõlemad on asutatud Prantsusmaal. Lisaks sellele konkreetsele juhule on see õiguslik probleem oluline seetõttu, et rahvusvahelises kaubanduses tegutsejad kasutavad tihti kohtualluvuse kokkuleppeid.

3.        Niisiis on Euroopa Kohtul palutud lahendada küsimus, kas määruse nr 44/2001 artikkel 23 võimaldab – ning kui jah, siis millistel tingimustel –, et esialgsesse lepingusse lisatud kohtualluvuse tingimus kandub Euroopa Liidu eri liikmesriikides asutatud ettevõtjate vahel järjestikku sõlmitud lepingute ahelas edasi(3). Kohus peab – arvestades oma praktikat seoses konossemendis sisalduva tingimuse laienemisega kolmandale vedajale(4) – otsustama, kas selle kindlakstegemiseks, kas kohtualluvuse kokkuleppele saab tugineda kolmandate isikute vastu, kes ei ole selleks nõusolekut andud, peab olema tehtud viide kohaldatavale siseriiklikule õigusele, või kas tuleb selleks otstarbeks luua autonoomne materiaalõiguslik norm, nagu seda hiljaaegu kavandas Euroopa Parlament määruse nr 44/2001 uuestisõnastamise raames(5).

4.        Eelotsusetaotluses seondatakse seda problemaatikat ka kohtuotsusega Handte(6), mis käsitleb mõistet „lepingutega seotud asjad” 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(7) (edaspidi „Brüsseli konventsioon”) artikli 5 punkti 1 tähenduses, mis on sisuliselt sama, mis määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1. Kuna selles kohtuotsuses kinnitati, et tootjat allomandajaga siduv õiguslik seos ei ole nimetatud sätte tõlgenduses lepinguline, tekib Cour de cassation’il küsimus selle kohtupraktika toimest olukorras, kus nendest ettevõtjatest teise vastu tuginetakse kohtualluvuse tingimusele, mis asub selles lepingus, millele kirjutas neist alla vaid esimene.

II.    Õiguslik raamistik

5.        Määruse nr 44/2001 põhjendus 11 näeb ette, et „[k]ohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]”

6.        Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a, mis asub II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel” [mõiste „kohtualluvus erandjuhtudel” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „valikuline kohtualluvus”], näeb ette, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus.

7.        Määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1, mis asub II peatüki 7. jaos „Kokkulepe kohtualluvuse kohta”, sätestab:

„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, on nimetatud kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

a)      kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või

b)      vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või

c)      rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.”

III. Vaidlus põhikohtuasjas, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

8.        SNC Doumer (edaspidi „Doumer”) lasi teha Courbevoie’s (Prantsusmaa) asuva hoonekompleksi renoveerimistööd, olles kindlustuslepingu sõlminud SA Axa Corporate Solutions Assurance’iga (edaspidi „Axa Corporate”), kelle asukoht on Pariisis (Prantsusmaa).

9.        Tööde käigus paigaldati kliimaseadmeid, mis kõik olid varustatud kompressoritega, mille:

–        oli valmistanud äriühing Refcomp SPA (edaspidi „Refcomp”), kelle asukoht on Itaalias,

–        mille viimaselt ostis ja monteeris äriühing Climaveneta SpA (edaspidi „Climaveneta”), kelle asukoht on samuti Itaalias,

–        ning mille lõpuks tarnis Doumer’le äriühing Liebert, kelle õigustes on nüüd äriühing Emerson Network Power (edaspidi „Emerson”), kellel on kindlustusleping äriühinguga Axa France IARD (edaspidi „Axa France”), kelle vastavad asukohad on Prantsusmaal.

10.      Paigaldatud kliimaseadmes tekkisid tõrked. Kohtulik ekspertiis tuvastas, et need tõrked tulenesid kompressorite tootmisveast.

11.      Axa Corporate, kes võttis Doumer’ kui oma kindlustusvõtja nõude pärast viimasele hüvitise maksmist üle, esitas Tribunal de grande instance de Paris’le (Prantsusmaa; Pariisi esimese astme kohus) tootja Refcomp, monteerija Climaveneta ja tarnija Emerson vastu esitatud hagis tootmisveale viidates solidaartagasinõude.

12.      Kaks kostjast Itaalia äriühingut vaidlustasid Tribunal de grande instance de Paris’ pädevuse, viidates Climaveneta puhul vahekohtuklauslile tema ja Emersoni vahelises tarnelepingus ning Refcompi puhul tema ja Climaveneta vahelise lepingu üldtingimustes sisalduvale kohtualluvuse tingimusele, mis määrab pädevaks ühe Itaalia kohtu.

13.      Tribunal de grande instance de Paris’ asja ettevalmistava kohtuniku 26. jaanuari 2007. aasta määrusega lükati Climaveneta ja Refcompi vastuväited kohtu pädevuse puudumise kohta tagasi. Viimati nimetatud esitasid kõnealuse määruse peale määruskaebuse.

14.      Cour d’appel de Paris muutis edasikaevatud määrust oma 19. detsembri 2008. aasta otsusega osas, milles sellega oli Climaveneta vastuväide tagasi lükatud. See kohus märkis, et Tribunal de grande instance de Paris ei olnud pädev lahendama selle äriühingu vastu esitatud hagi, kuna omandiõiguse üleandmisega seotud lepingute ahelas kandus vahekohtuklausel automaatselt edasi hagemisõigusega kaasneva õigusena, mis omakorda kaasneb üleantud materiaalõigusega, ilma et see sõltuks kõnealuse ahela homogeensusest või heterogeensusest.

15.      Samas kinnitas Cour d’appel de Paris aga Refcompi esitatud vastuväite tagasilükkamise. Ta põhjendas oma otsust sellega, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 sätestatud valikulise kohtualluvuse reegleid lepingutega seotud asjades ei kohaldata asja allomandaja ja sellise tootja vaheliste vaidluste suhtes, kes asja allomandajale ise ei müünud, kuna selline vaidlus kuulub lepinguvälise vastutuse valdkonda, mida reguleerib määruse artikli 5 punkt 3, ning täpsustas, et määruse artiklit 23 ei kohaldata, kuna hagil puudus lepinguline alus. Niisiis leidis see kohus, et tootja ja vahendaja vahel kokku lepitud kohtualluvuse tingimusele ei saa tugineda kindlustusandja vastu, kellele on üle läinud allomandaja nõue, ning et Prantsusmaa kohus, kelle poole pöörduti, oli pädev, lähtudes kahju tekkimise paigast.

16.      Selle Cour d’appel de Paris’ otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Refcomp ja vastukassatsioonkaebuse Emerson.

17.      Cour de cassation jättis vastukassatsioonkaebuse oma 17. novembri 2010. aasta otsusega rahuldamata, kuid Refcompi kassatsioonkaebusega seoses otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas kohtualluvuse tingimus, mille on ühendusesiseste lepingute ahela raames kokku leppinud teatava asja tootja ja ostja vastavalt […] määruse nr 44/2001 artiklile 23, kehtib allomandaja suhtes, ning kui vastus on jaatav, siis millistel tingimustel?

2.      Kas kohtualluvuse tingimus kehtib allomandaja suhtes ja temalt nõude üle võtnud kindlustusandjate suhtes, ehkki Euroopa Kohus on 17. juuni 1992. aasta otsuses kohtuasjas Handte otsustanud, et […] määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 ei kohaldata hagi suhtes, mille allomandaja on esitanud tootja vastu?”

18.      Refcomp, Axa Corporate, Emerson, Prantsuse, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused.

19.      3. mai 2012. aasta kohtuistungil olid esindatud Refcomp, Prantsuse ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

IV.    Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

20.      Eespool toodud eelotsuse küsimustega palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt võtta seisukoht kohtualluvuse tingimuse edasikandumise kohta niisuguste lepingute ahelas, mille on sõlminud eri liikmesriikides asutatud lepingupooled, ning täpsemalt selle tingimuse õigusliku toime kohta allomandaja suhtes(8), kes ei ole allkirjastanud lepingut, milles see tingimus sisaldub, ja kes ilmselt ei ole avaldanud selles suhtes oma nõusolekut määruse nr 44/2001 artiklis 23 ette nähtud tingimustel(9).

21.      Kuigi eelotsusetaotluses ei ole toodud sõnaselgeid põhjendusi, selgub toimiku materjalidest, et Prantsusmaa Cour de cassation’i küsimused põhinevad järgmistel andmetel.

22.      Esiteks seondub probleem siseriikliku õigusnormiga, nimelt õigusteooriaga, mille kohaselt tehakse – vaatamata sellele, et lepingute toime on enamasti relatiivne, kuna need seovad vaid allakirjutanud pooli – sellest põhimõttest siiski erand juhul, kui antakse üle omand, kuna see antakse üle kõigile kõnealuse asja järjestikustele omandajatele koos muu hulgas kõige selle juurde kuuluvaga. Sellest tuleneb, et Prantsuse õiguse kohaselt võib allomandaja esitada lepingulise vastutuse hagi talle kauba müünud isiku vastu, ükskõik millise selle kauba vahendaja vastu või isegi otse tootja enese vastu.

23.      Mis puudutab teiseks asjaolu, kas omandiõiguse üleminekuga seotud üleeuroopalise lepingute ahela algsesse lepingusse lisatud kohtualluvuse tingimus – mis kaasneb üleantava omandiõigusega kaasneva lepingulise hagemisõigusega – võib olla järjekindlalt üleantav, siis Euroopa Kohtu praktikat arvestades leiab Prantsuse õiguskirjandusest kolm konkureerivat suunda(10):

–        mõnede autorite arvates saab sellisele tingimusele alati tugineda üleantava asja allomandaja suhtes vaatamata sellele, et ta ei ole selle lepingu pool ning ei ole seega selle tingimuse suhtes nõusolekut andnud,

–        teiste autorite arvates ei tohi seevastu kunagi tingimuse üleminekut toimuda,

–        teatavad autorid eelistavad vahepealset lähenemist, mille kohaselt läheb see tingimus mõningatel juhtudel üle, näiteks siis, kui esialgse omandaja õigused ja kohustused on järgmistele omandajatele täielikult üle läinud.

24.      See problemaatika ei puuduta mitte ainult Prantsuse õigust, kuna teatavate liikmesriikide õigussüsteemides esineb samasugune õiguslik fiktsioon(11). Lisaks ei ole kohtuasjaga seotud huvid mitte pelgalt teoreetilised vaid ka majanduslikud. Vastusel, mille Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule annab, on potentsiaalselt oluline mõju, kuna rahvusvahelistes kaubandustehingutes lepitakse kohtualluvuse tingimus kokku väga sageli(12) ning seega on vägagi tõenäoline, et need satuvad omandi üleandmisega lepingute ahelatesse, mis hõlmavad mitme liikmesriigi territooriumi.

25.      Märgin sellega seoses, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse asetus puudutab kohtualluvuse tingimuse liikumist „ühendusesiseste lepingute ahelas”, võttes arvesse, et ettevõtjad, kes on põhikohtuasjas käsitletava ahela järjestikuste lepingute pooled, on asutatud eri liikmesriikides. Konkreetsemalt peab Euroopa Kohus võtma seisukoha asjas, kus see tingimus kuulub määruse nr 44/2001 artikli 23 kohaldamisalasse. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt piisab põhimõtteliselt sellest, kui kohtuvaidluse pooltest vähemalt ühe – kas hageja või kostja – alaline elukoht/asukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis(13), mis käesolevas kohtuasjas ongi nii.

26.      Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimused puudutavad „kohtualluvuse tingimust”, määruse nr 44/2001 artikkel 23 reguleerib aga kahte liiki „kokkuleppeid kohtualluvuse kohta”, hõlmates ühtaegu nii kohtualluvuse tingimused, mis lisatakse lepingutesse tulevase vaidluse puhuks, kui ka kohtualluvuse kokkulepped, mis sõlmitakse väljaspool seda raamistikku, kui vaidlus on juba tekkinud(14). Vaatamata nimetatud artiklis ette nähtud kahekordsele nõustumusele ning arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse kitsendust ja põhikohtuasja vaidluse konkreetset eset, tuleb minu hinnangul keskendada antavad vastused sellele aspektile ning käsitleda vaid kohtualluvuse „tingimusi”, mis sisalduvad lepingutes in futurum.

27.      Lisaks täpsustan, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult üldises sõnastuses kohtualluvuse tingimuse õigusliku „toime” kohta allomandaja suhtes, käsitleb Euroopa Kohtule käesolevas ettepanekus pakutav vastus seda liiki tingimuste võimalikku rakendamist niisuguse kolmanda isiku kahjuks, ega puuduta juhtu, mil seda tingimust rakendatakse tema kasuks(15). Põhikohtuasja vaidluse eset arvestades ei ole vastus eelotsuse küsimustele viimati nimetatud küljest vajalik selleks, et siseriiklik kohus saaks vaidluse lahendada. Seega tuleb Euroopa Kohtul võtta seisukoht vaid selle kohta, kas kohtualluvuse tingimusele saab tugineda allomandaja vastu, ning mitte käsitleda muid võimalikke tagajärgi.

28.      Lõpuks meenutan, et Brüsseli konventsiooni käsitlevas kohtupraktikas toodud vastuseid saab määruse nr 44/2001 kontekstis üle kanda osas, milles eelotsuse küsimustes toodud seda määrust puudutavad sätted on sisult võrdväärsed nimetatud konventsiooni artiklitega, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud(16). Käesoleval juhul on Brüsseli konventsiooni artikli 17 ja määruse nr 44/2001 artikli 23 sätted mõningatele erinevustele vaatamata üldjoontes sarnased. Nende sisu arvestades ei mõjuta need erinevused Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste seisukohast oluliste asjaolude võrreldavust.

B.      Algsesse müügilepingusse lisatud kohtualluvuse tingimuse võimalik siduvus kauba allomandajale

29.      Oma esimese eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada sisuliselt seda, kas tootja, kes on lepinguteahelas kohtualluvuse tingimust sisaldava esimese lepingu pool, võib määruse nr 44/2001 artikli 23 tähenduses sellele tingimusele tugineda, et vaidlustada selle kohtu pädevus, kelle poole on tema vastu pöördunud allomandaja, kes on selle lepingu suhtes kolmas isik, kuid tugineb sellele, et kostja on lepingut rikkunud, kui kumbki on asutatud eri liikmesriikides.

30.      Käesoleva kohtuasja menetlusse astujad pakkusid erinevaid vastuseid. Vastupidi Refcompile välistavad Axa Corporate ja Emerson täielikult kohtualluvuse tingimuse sellises kontekstis allomandajale ülemineku. Saksamaa ja Hispaania valitsus seevastu möönavad, et määruse nr 44/2001 artiklis 23 ette nähtud tingimusel kokkulepitud tingimusel on õiguslik toime allomandaja suhtes siis, kui see kolmas isik võtab ühe algse lepingu poole õigused ja kohustused siseriikliku õiguse kohaselt täielikult üle. Prantsuse valitsus ja komisjon leiavad omalt poolt, et sellisele tingimusele saab allomandaja vastu tugineda vaid tingimusel, et viimane on andnud oma nõusoleku selle tingimuse suhtes vastavalt nimetatud artiklis toodud nõuetele, sõltumata kohaldatavast siseriiklikust õigusest.

1.      Võimalus kehtestada materiaalõiguslik tõlgendusreegel

31.      Vaatamata sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda väljendanud, seisneb esimese eelotsuse küsimuse keskne problemaatika – nagu eespool nimetatud menetlusse astujate seisukohtadest selgub – selles, kas Euroopa Kohus peab andma määruse nr 44/2001 artikli 23 sellise tõlgenduse, mis varieeruks sõltuvalt siseriiklikust õigusest, mis vaidlusalust õigussuhet reguleerib, või sellise, mis kehtib nende sätete sisust sõltumata.

32.      Viimati nimetatud meetod eeldab käesolevas asjas, et Euroopa Kohus teeb kindlaks, kas juhul kui artikkel 23 on kohaldatav, saab niisugustel tingimustel, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, tugineda kolmanda isiku suhtes kohtualluvuse tingimusele, osutamata seejuures toimele, mis võib kõnealusele õigussuhtele olla ühe või teise liikmesriigi õigusel(17).

33.      Minu arvates annab niisuguse materiaalõigusliku reegli kehtestamine, mis põhineb liidu õigusel, eelise tagada määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtualluvusnormide parem toimimine. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et täieliku tõhususe ja ühetaolise kohaldamise tagamiseks kõigis liikmesriikides tuleb tõlgendada selles määruses esitatud mõisteid mitte lihtsa viitena ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele, vaid neid tuleb käsitada iseseisvalt, võttes arvesse määruse süsteemi ja eesmärke(18). Leian, et määruse nr 44/2001 sätete selline tõlgendusmeetod peaks olema Euroopa Kohtul aluseks mitte ainult siis, kui ta selgitab määruses sisalduvaid sõnu, väljendeid või kontsepte, vaid ka siis, kui tal palutakse teha kindlaks nende sätete ese või ulatus(19).

34.      Kui võtta käesoleval juhul arvesse põhikohtuasjas käsitletavale õigussuhtele kohaldatav siseriiklik õigus, ei ole vastus kohtualluvuse tingimuse üleminekust ühetaoline, vaid geomeetriliselt varieeruv, sõltudes erinevatest lähenemistest, mis asja tootja ja selle allomandaja vahelise suhte õigusliku laadi käsitluses liikmesriikide õigustes esinevad(20), millele lisandub spetsiifiline probleem nimetatud tingimuse võimalikust laienemisest kolmandale isikule, kes ei ole sellele nõusolekut andnud.

35.      Materiaalõigusliku normi loomine Euroopa Kohtu poolt lihtsustaks liikmesriikide kohtute ülesannet. Teades, et määrus lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta(21) ei reguleeri kohtualluvuse tingimuste kehtivust ega toimet, peavad need kohtud juhul, kui viidatakse siseriiklikule õigusele, tegema kindlaks, millist õigussüsteemi tuleb selleks kasutada. Mõistagi on küsimus sellest, millist õigust ja mis hetkel kohaldada, tavaline, kui rahvusvahelise ulatusega olukorras viidatakse kohtualluvuse tingimusele, kuid kollisiooninormide kohaldamine on veelgi raskem lepingute paljususe korral – nagu põhikohtuasjas – kuna kõne alla tulla võivate õiguskordade arv on suur(22).

36.      Samuti oleks vaidluse mõlemal poolel oluline otseselt teada, kas teatav kohus on selles lepingus sisalduva kohtualluvuse tingimuse alusel, mida kostja ei ole allkirjastanud, pädev või mitte, ilma et need pooled jääksid juhuse hoolde, mis sõltub viitest liikmesriikides kehtivatele erinevatele kontseptsioonidele. Minu hinnangul tuleks valida määruse nr 44/2001 artikli 23 selline tõlgendus, mis viib selleni, et pädeva kohtu kindlakstegemine ei sõltu ebakindlatest ega juhuslikest asjaoludest, nii nagu Euroopa Kohus üldjuhul kaldub tegema(23).

37.      Kuivõrd määrusega nr 44/2001 loobuti kollisiooninormide meetodist ning seda kinnitati kohtuotsuses Industrie Tessili Italiana Como(24) kiiduväärse eesmärgiga menetlust lihtsustada(25), siis ei oleks sellel meetodil põhineva tõlgenduse juurde jäämine liidu seadusandja soovitud arenguga kooskõlas.

38.      Nii võttis ka parlament, tegeldes määruse nr 44/2001 artikli 23 nüüd toimuva ümbersõnastamise käigus just selle probleemiga, mis on käesoleva kohtuasja esemeks, seisukoha tingimusi kehtestava materiaalõigusliku normi vastuvõtmise poolt ilma ühegi viiteta liikmesriikide õigussüsteemidele, et piirata selle artikliga reguleeritud kohtualluvuse kokkulepetele tuginemist kolmandate isikute suhtes, kes ei ole selleks sõnaselgelt nõusolekut andnud, võttes arvesse vastasel juhul olemasolevat ohtu kahjustada nende isikute õigust kohtusse pöörduda(26). Ma soovitan Euroopa Kohtul järgida sama lähenemist.

2.      Määruse nr 44/2001 artikli 23 grammatiline tõlgendamine

39.      Määruse nr 44/2001 artikli 23 kehtivas sõnastuses käsitletakse selles reguleeritud kohtualluvuse kokkulepete kehtivuse vormi‑ ja sisunõudeid, kuid mitte täielikult nende ulatust ja toimet. Selles artiklis ei täpsustata, kes on need isikud, keda võib pidada niisuguse kokkuleppe „pooleks”, ega seda, kas kohtualluvuse tingimuse saab ühe lepingu pooltelt üle kanda teise lepingu pooltele kui asja omandiga kaasneva õiguse(27).

40.      Ainus sõnaselge asjaolu, mida sõnastuse praegune versioon kohtualluvuse tingimuste õigusliku toime kohta sisaldab, on see, et poolte määratud kohtualluvus annab valitud kohtutele ainupädevuse(28). Siiski ei mõjuta see asjaolu kohtualluvuse tingimuste võimalikku siduvust kolmandate isikute suhtes.

41.      Terminoloogia vaatevinklist tuleb märkida, et juhul kui „[pooled] on kokku leppinud, et […] on pädev liikmesriigi kohus” (minu kursiiv), nõuab määruse nr 44/2001 artikkel 23, et pooled on sõlminud „kokkuleppe” kohtualluvuse valiku kohta. Vaidluse pooltele antud võimalust määrata muu kohtualluvus, kui see, mis tuleneb nimetatud määrusest, õigustab vajadus austada nende tahtevabadust, nagu täpsustab määruse põhjendus 11, kuid veel on tarvis, et tahe anda vaidlus lahendada teatavale kohtule oleks esindatud nii kostja kui ka hageja puhul.

42.      Nagu Euroopa Kohus märkis Brüsseli konventsiooni vastava sätte kohta(29), näitab määruse nr 44/2001 artiklis 23 toodud vorminõuete hulk seda, et nende poolte vahelise kokkulepe olemasolu, kelle vastu tuginetakse kohtualluvuse tingimusele, on selle tingimuse kehtivuse keskne tingimus. Sellest tuleneb, et vaidlustamise korral peab kohus, kelle poole pöörduti, põhimõtteliselt kontrollima, kas isik, kelle vastu niisugusele tingimusele tuginetakse, on sellele tingimusele vorminõuetele vastavalt nõusoleku andnud.

43.      Tõsi on see, et Euroopa Kohus on möönnud, et kohtualluvuse tingimusel võib olla õiguslik toime isiku suhtes, kes ei ole sellega vormiliselt nõustunud, kuid ainult erandlikel asjaoludel, eelkõige konossemente puudutavate hagide puhul, mida ma käsitlen edaspidi. Nagu Refcomp väidab, on Euroopa Kohus tõesti otsustanud, et seda laadi tingimuse kinnitamine võis tuleneda äriühingu põhikirja allkirjastamisest(30), kuid käesoleval juhul ei ole see kaugeltki nii. Kohus on möönnud sellist toimet ka kindlustusvaldkonda käsitlevates otsustes, kuid ainult osas, mis on soodne kolmandale isikule (31), põhjendades seda sellega, et kolmas isik saab tugineda sellele, et leping on sõlmitud tema kasuks, ja eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt kaitse eesmärgiga(32), milleks on seda valdkonda konkreetselt reguleerivad kohtualluvuse normid(33). Käesoleva kohtuasja asjaoludes ei esine aga sarnast mehhanismi ega eesmärki(34).

44.      Lõpuks meenutagem, et määruse nr 44/2001 artikkel 23 nõuab, et kohtualluvuse tingimus asetseks „konkreetses õigussuhtes”. Kuna liidu seadusandja on erandid nimetatud määruse tavapärastest kohtualluvuse normidest loonud kitsendavalt, siis tuleneb sellest, et kohtualluvuse tingimuse ulatus ei saa olla liialt lai(35). Kuid nagu märgib Axa Corporate, kujutab niisugune üleeuroopaline lepingute ahel nagu see, mis seob tootjat ja allomandajat, endast mitte „konkreetset õigussuhet”, vaid mitmeid õigussuhteid, milles „poolte lepingulised kohustused võivad lepinguti varieeruda”, nagu leidis Euroopa Kohus(36).

3.      Määruse nr 44/2001 artikli 23 teleoloogiline tõlgendamine

45.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb seda liidu õigusnormi, mille tõlgendust on palutud, hinnata ka nendest eesmärkidest lähtudes, mis olid seatud enne selle vastuvõtmist, ning see kehtib eriti määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuse normide suhtes(37).

46.      Määruse põhjendustest 8 ja 12 selgub, et määruses eelistatakse selliseid kohtualluvuse mehhanisme, mis võimaldavad eriti tihedat seost vaidluse ja seda lahendava kohtu vahel. Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas aga on mul kahtlus, kas nimetatud eesmärgile vastab see, kui võimaldada, et kohtualluvuse tingimus võib siduda mitte ainult pooli, kes on selle kokku leppinud, vaid ka kolmandaid isikuid. On tõsi, et määruse nr 44/2001 artikkel 23 lubab niisuguse kokkuleppe pooltel valida sellise kohtu alluvus, kes asub vaidluse tegelikust huvikeskmest kaugel(38), näiteks neutraalsuse soovist lähtudes, ning kes võib olla vähem hoolas võtmaks selliseid meetmeid nagu ekspertiis vaidlusaluse kauba puuduste uurimiseks. Kui aga niisugusele kokkuleppele tuginetakse kolmanda isiku vastu, kes eeldatavasti ei ole võtnud sellest valikust osa ning kelle huvide kese võib olla muus liikmesriigis kui lepingupoolte valitud riik, ei ole kaugenemise oht vabatahtlikult võetud. Peale selle suureneb see oht üleeuroopaliste lepingute ahelas ning on seda suurem, mida suurem on vahelepingute arv kohtualluvuse tingimust sisaldava lepingu ja allomandaja – kes väidab, et tegemist on tootmisveaga – poolt sõlmitud lepingu vahel.

47.      Määruse nr 44/2001 teine eesmärk on liidu liikmesriikides kehtivate erinevate kohtualluvuse normide ühtlustamine. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb ühelt poolt kehtestada „kohtualluvuse ühiseeskirjad”, nagu näeb ette määruse põhjendus 8, kuid teiselt poolt ka luua nende eeskirjade tõlgendamispõhimõtted, mis viivad selleni, et neid eeskirju rakendatakse kõikides liikmesriikide kohtutes ühetaoliselt. Mis puutub määruse nr 44/2001 artiklis 23 reguleeritud kohtualluvuse tingimustesse, siis ei ole tulemus piisavalt tagatud, kui nende kasutamist ja eelkõige nendele tuginemist kolmandate isikute vastu peaks reguleerima mitte standardiseeritud materiaalõiguslikust normist tulenev põhimõte, vaid viide liikmesriikide erinevatele õigussüsteemidele.

48.      Määrusega nr 44/2001 püütakse tagada ka kohtualluvuse etteaimatavus, nagu on märgitud selle põhjenduses 11(39), ja seega vaidluse iga poole õiguskindlus, eelkõige kohtualluvuse tingimuste olemasolul.

49.      Minu arvates ei ole poolte õiguskindluse kriteeriumi käesoleval juhul kerge rakendada, sest see, mis on kostjale etteaimatav, ei ole seda tingimata hagejale, ja vastupidi. Ühelt poolt lisas asjaomane Itaalia tootja müügilepingu üldtingimustesse kohtualluvuse tingimuse, et määrata see kohus, kelle poole võidakse tema vastu pöörduda seoses lepinguga, mille ta sõlmis vaidlusaluse kauba esimese Itaalias asuva omandajaga. Teiselt poolt ei ole Prantsusmaal asuv allomandaja allkirjastanud seda tingimust sisaldavat lepingut ning ta võis mõistlikult mitte teada selle olemasolust enne seda, kui sellele tugineti tema vastu menetluses, mis käsitleb Prantsusmaa territooriumil asuvat kaupa.

50.      Kui hinnata etteaimatavuse nõuet üldisemalt ja objektiivselt, see tähendab vaidluse poolte seisukohast sõltumatult(40), siis tuleb siinkohal meenutada, et võimalik kollisioonimeetodi kasutamine materiaalõigusliku normi sõnastamise asemel rikuks seda nõuet. See meetod oleks ühtaegu nii probleemide allikas – arvestades raskusi niisuguse kohtualluvuse tingimuse suhtes kohaldatava õiguse kindlakstegemiseks, nagu käsitletakse põhikohtuasjas – kui ka ebakindluse allikas, võttes arvesse kvalifikatsioonide erinevusi, mis sellest tuleneksid kohaldatavast siseriiklikust õigusest lähtudes(41).

51.      Mis lõpuks puutub määruse nr 44/2001 artikli 23 eesmärki, siis ma rõhutan, et sellega tahetakse võimaldada muude kohtute pädevust, kui see, kes nimetatud määruse sätete kohaselt põhimõtteliselt peaks asja lahendama(42). Kuna selline, pelgalt poolte tahte alusel määratud kohtualluvus on erandlik(43), peab see järeldus vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud seisukohale viima nimetatud artikli kitsa tõlgendamiseni(44). Nii on Euroopa Kohus üldiselt otsustanud, et üldpõhimõttest erandeid tegevaid sätteid tuleb tõlgendada nii, et see ei läheks kaugemale määruses nr 44/2001 sõnaselgelt ette nähtud juhtudest(45). Ma järeldan sellest, et niisugused tingimused peaksid olema kolmandale isikule siduvad vaid määruses nr 44/2001 ette nähtud ja Euroopa Kohtu poolt kindlaksmääratud juhtudel, nii et need saaksid siduda kolmandat isikut vaid siis, kui on tõendatud, et puudutatud isik on selleks nõusoleku andnud nimetatud artiklis määratletud tingimustel.

4.      Euroopa Kohtu varasematest otsustest tuletatud erinev tõlgendus

52.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest oma taotluse põhjenduses küll ei räägi, kuid Refcompi märkustest selgub, et ta põhjendab kohtualluvuse kohta esitatud vastuväidet mitme kohtuotsusega, mille Euroopa Kohus on teinud mereveo lepingutega seotud asjades. Nendes otsustes on Euroopa Kohus lubanud vedaja ja kolmandast isikust vedaja vahelisse suhtesse üle kanda kohtualluvuse tingimuse, mis on vedaja ja saatja vahel konossemendis kokku lepitud, seejärel saatja poolt üle antud kolmandast isikust vedajale, ilma et vaidlust lahendav kohus peaks kontrollima, kas see kolmas isik on andnud tingimusele oma nõusoleku, kui see isik võtab saatja õigused ja kohustused üle selle siseriikliku õiguse alusel, mida kohaldatakse selles liikmesriigis kehtivate kollisiooninormide kohaselt, mille kohtusse pöörduti(46). Refcomp, Saksamaa ja Hispaania valitsus järeldavad sellest, et kehtib üldreegel, mille kohaselt seda laadi tingimuste üleminek toimub sarnaselt nende õiguste ja kohustuste üleminekuga, mida see tingimus puudutab.

53.      Ma olen siiski sama moodi Axa Corporate’i, Emersoni, Prantsuse valitsuse ja komisjoniga arvamusel, et nendes kohtuotsustes antud vastuseid ei saa käesolevasse kohtuasja üle kanda. Arvestades taas kohtualluvuse tingimustel põhineva kohtualluvuse erandlikkust ja kitsast lähenemist, mida tuleb määruse nr 44/2001 artikli 23 sätete kohaldamisala kindlakstegemisel järgida(47), leian ma, et seda kohtupraktikat ei saa laiendada väljapoole spetsiifilist konossementidega seonduvat valdkonda, milles see on tehtud. Samas ei tohi jätta tähelepanuta, et põhikohtuasja vaidlus puudutab järjestikustest müügilepingutest tuleneva vastutusega seotud otsehagi juhtumil, mil kauba omand anti üle ühelt omandajalt teisele, mitte kolmepoolset suhet, mis põhineb konossemendil, mille õiguslik laad on väga eriline.

54.      Meenutagem, et konossement on kaubaväärtpaber, mille mereveo‑ettevõtja esitab kaubasaatjale, ehk saatjale, tunnistades kauba vedamiseks vastuvõtmist ning võttes endale kohustuse kaup selle dokumendi esitamisel üle anda. Konossemendis on muu hulgas märgitud poolte vahel sõlmitud veolepingu peamised tingimused, mille hulgas võib olla ka kohtualluvuse tingimus. Enamuse nende liikmesriikide õigussüsteemides, kes on selles kokku leppinud, on konossement ka kaubeldav ja edasiantav väärtpaber, mis võimaldab omanikul kauba selle edasiliikumise ajal müüa omandajale, kellest saab ühtaegu nii konossemendi valdaja, kaubasaaja kui ka kõigi saatja õiguste ja kohustuste kandja vedaja suhtes. Minu meelest on selge, et kuigi edasiantud konossemendi valdaja on esialgse veolepingu suhtes kolmas isik, kes ei ole seda lepingut sõlminud, seob ta end lepingu põhilise sisuga, eelkõige kohtualluvuse tingimusega, kui kohaldatav siseriiklik õigus näeb ette saatja õiguste ja kohustuste ülemineku talle.

55.      Järjestikuste müügilepingute puhul seevastu ei too omandamine kaasa esialgse lepingu ühe poole kõigi õiguste ja kohustuste üleminekut kolmandale isikule, mistõttu viimati nimetatud isik ei astu teise isiku asemele. Erinevalt konossemendi valdajast kolmandast isikust, ei astu eraldiseisva lepingu allkirjastanud allomandaja päriselt esialgsesse õigussuhtesse, isegi kui teatavates õigussüsteemides – nagu Prantsuse süsteem – on tal õigus esitada tootja vastu hagi otse. Kuna allomandaja jääb kohtualluvuse tingimust sisaldava lepingu suhtes kolmandaks isikuks, siis minu hinnangul peab vaidlust lahendav kohus kontrollima, kas määruses nr 44/2001 sätestatud tingimustel oli tal õiguslik alus siduda end selle tingimusega, mille tootja ette nägi.

56.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leian ma, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et määruse artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse tingimus, mis sisaldub kauba tootja poolt kauba omandajatest ühe omandajaga sõlmitud lepingus ning mis jääb kõnealuse artikli kohaldamisalasse, ei ole siduv selle kauba allomandajale, kes ei ole seda tingimust sisaldava lepingu pool, ega kindlustusandjale, kellele on üle läinud allomandaja nõue(48), välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et viimane andis selle tingimuse suhtes oma nõusoleku nimetatud artiklis ettenähtud tingimustel.

57.      Materiaalõiguslik norm, mille ma soovitan Euroopa Kohtul sõnastada, on kooskõlas põhimõttega, et leping on siduv ainult selle pooltele, mis on määrav enamuses siseriiklikes õigussüsteemides. Lisaks on sellel eelis, et selles väljendub määruse nr 44/2001 hetkel käimasoleva muutmise ettevalmistustöödes toodud lähenemine, mis seondub muu hulgas artikliga 23 ning mida ma kajastasin eespool(49).

58.      Võttes arvesse seda ettepanekut anda negatiivne vastus, ei ole minu arvates enam vaja võtta seisukohta esimese eelotsuse küsimuse teise osa suhtes, mis teise võimalusena käsitleb nende tingimuste määratlemist, millistel seda laadi tingimus võib lepingute ahelas olla automaatselt kolmanda isiku suhtes ülekantav, pidades silmas, et nimetaud isiku poolt selle tingimuse suhtes kas õiguspäraselt või mitte antud nõusolek, on minu hinnangul sellele tingimusele tuginemise otsustav kriteerium.

C.      Allomandaja poolt tootja vastu esitatud otsehagi lepinguvälisuse võimalik tagajärg

59.      Teine eelotsuse küsimus käsitleb seda, kuidas mõjutab Euroopa Kohtu seisukoht, mille ta andis eespool viidatud kohtuotsuses Handte, kohtualluvuse tingimuse siduvust niisugustel asjaoludel, nagu käsitletakse põhikohtuasjas. Kuigi eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud selle ja varasema problemaatika vahelist seost, näib mulle selle sõnastuse põhjal, mida Cour de cassation kasutas(50) väljendamaks, et teine küsimus on esitatud eelkõige selleks, et katta seda juhtu, mil esimesele küsimusele antakse – vastupidi minu pakutud lahendusele – jaatav vastus.

60.      Nimetatud kohtuotsuse(51) sõnastuse kohaselt ei ole Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 sätestatud norm valikulise kohtualluvuse kohta „lepingutega seotud asjades” sarnaselt määruse nr 44/2001 artikli 5 punktiga 1 kohaldatav hagidele, mille allomandaja on esitanud otse tootja vastu põhjusel, et ostetud asjal esinesid puudused, või selle tõttu, et see ei vasta kasutusotstarbele. Sellest nähtub vastupidi, et selline hagi jääb „lepinguvälise kahju” valdkonda nii ühe kui teise õigusakti artikli 5 punkti 3 tähenduses(52); sellest sättest tuleneb, et pädev on selle paiga kohus, kus kahjustav sündmus on toimunud.

61.      Komisjon leiab, et kohtualluvuse tingimusele kolmanda isiku vastu tuginemise problemaatika on tihedalt seotud selle isiku ja kohtualluvuse tingimust sisaldava lepingu ühe poole vahelise suhtega. Ta on seisukohal, et kui allomandaja ja tootja vahel õigussuhe puudub, nagu tuvastati eespool viidatud kohtuotsuses Handte, siis tähendab see, et seda tingimust ei ole nende isikute vahel määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 tähenduses „kokku lepitud”. Emerson kinnitab samuti, et allomandaja poolt tootja vastu esitatud hagi kvalifitseerimisest lepinguvälist kahju käsitleva hagina, nagu tegi Euroopa Kohus, tuleneb automaatselt see, et sellele tingimusele ei saaks tugineda allomandaja vastu.

62.      Prantsuse valitsus seevastu leiab, et kohtuotsuse Handte eespool käsitletud sisu ei takista määruse nr 44/2001 artikli 23 kohaldamist. Ka Refcomp ning Saksamaa ja Hispaania valitsus on seisukohal, et küsimus sellest, kas allomandaja otsehagi käsitleb lepingulist või lepinguvälist suhet, on õiguslikult eraldiseisev küsimusest, milline toime on kohtualluvuse tingimusel allomandajale.

63.      Mina omalt poolt leian, et vastus teisele küsimusele ei ole vajalik, kuna minu hinnangul ei mõjuta lepingutega seotud asjade mõiste määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses, nagu see tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Handte, otseselt määruse artikli 23 tõlgendamist, pidades silmas, et esimene neist sätetest kehtestab valikulise kohtualluvuse selles valdkonnas, käsitlemata vähimalgi määral lepingus sisalduva kohtualluvuse tingimuse toimet kolmandate isikute suhtes. See vaidlus aga, mida lahendab eelotsusetaotluse esitanud kohus, puudutab vaid viimati nimetatud problemaatikat, mille osas Euroopa Kohus otsuses Handte seisukohta ei võtnud, ning ükski selle kohtuotsuse põhjendustest ei võimalda kinnitada, et selles toodud arutluskäik kehtiks selle kohaldamisala laiendades või analoogia alusel ka käesolevas kohtuasjas.

64.      Kui Euroopa Kohus peab siiski vajalikuks esitatud küsimusele vastata, siis ei ole minu meelest eriti loogiline kinnitada

–        ühelt poolt, nagu seda tehti eespool viidatud kohtuotsuses Handte, et lepingute ahela raames allomandaja poolt tootja vastu esitatud hagil ei ole liidu õiguse kohaselt lepingulist alust seetõttu, et nende kahe poole vahel pole vabatahtlikult võetud kohustust(53),

–        ja teiselt poolt, et tootja saab lepingulises õigussuhtes ette nähtud kohtualluvuse tingimusele tugineda allomandaja vastu pelgalt seetõttu, et see tingimus on lepingute ahelas üle kandunud kui selle tingimusega kaasnev õigus, kuigi tegelikult tuleks hoopis selle tootja enese vastu esitada viidatud kohtuotsuse kohaselt hagi lepinguvälise kahju alusel.

65.      Tuleb möönda, et määruse nr 44/2001 kohtualluvuse eeskirjade ja põhikohtuasjas viidatud siseriiklike materiaalõigusnormide koosmõju võib käesoleval juhul tekitada teataval määral paradoksaalse olukorra. Kuna puudutatud tootja poolt ette nähtud kohtualluvuse tingimusele ei saa nimetatud määruse artikli 23 kohaselt – tõlgenduses, mida ma soovitan Euroopa Kohtul järgida – tugineda nõusolekut mitteandnud allomandaja vastu, peab see tootja tagama oma kaitse muu liikmesriigi kohtus kui tema asukohajärgne kohus, mille pädevus vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Handte põhineb määruse nendel sätetel, mis reguleerivad mitte lepingulist, vaid lepinguvälist vastutust, kuigi ta peab end kaitsma hagi suhtes, mille sisuline eesmärk Prantsuse õiguse kohaselt on tõstatada küsimus tema lepingulisest ja mitte lepinguvälisest vastutusest.

V.      Ettepanek

66.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassation’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et kauba tootja ja selle esialgse omandaja vahelises müügilepingus, mis kuulub eri liikmesriikides asutatud poolte vahel sõlmitud lepingute ahelasse, sisalduvale kohtualluvuse tingimusele ei saa tugineda ei selle kauba allomandaja ega tema nõude üle võtnud kindlustusandja vastu, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et see kolmas isik andis tingimuse suhtes oma tegeliku nõusoleku nimetatud artiklis ette nähtud tingimustel.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 –      EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.


3 – Vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 1 lõikele 3 viitab väljend „liikmesriik” käesolevas ettepanekus kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele peale Taani Kuningriigi.


4 – 19. juuni 1984. aasta otsus kohtuasjas 71/83: Russ (EKL 1984, lk 2417); 16. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑159/97: Castelletti (EKL 1999, lk I‑1597), ja 9. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑387/98: Coreck (EKL 2000, lk I‑9337).


5 – Euroopa Parlamendi 7. septembri 2010. aasta resolutsioon määruse nr 44/2001 rakendamise ja läbivaatamise kohta (2009/2140(INI)), P7_TA(2010)0304, põhjendus O ja punkt 13.


6 –      17. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑26/91: Handte (EKL 1992, lk I‑3967).


7 – EÜT 1972, L 299, lk 32, konventsioon uute liikmesriikide ühinemist käsitlevate järgnevate konventsioonidega muudetud redaktsioonis.


8 – Ma täpsustan, et põhikohtuasja vaidluses on allomandaja nõue tegelikult üle läinud kindlustusandajale, kes esitas hagi tootja vastu, kuid see olukord on võrdväärne sellega, kus hagi esitab allomandaja ise.


9 – Eelotsusetaotlus on esitatud üksnes määruse nr 44/2001 artikli 23 kohta, mis on üldsäte. Taotlus ei puuduta määruse erisätteid, mis käsitlevad kohtualluvuse tingimusi, mida võidakse lisada lepingutesse, mille üks pooltest on nõrgem, näiteks kindlustuslepingud (artiklid 13 ja 14), tarbijalepingud (artikkel 17) või töölepingud (artikkel 21).


10 – Vt selle kohta väljavõtteid arvamusest, mille kohtujurist õigusnõunik Chevalier põhikohtuasjas Cour de cassation’le esitas; avaldatud väljaandes „Transmission des clauses de compétence dans les chaînes communautaires de contrats: la CJUE va pouvoir trancher”, JCP éd. G, 2010, nr 52, lk 2438; kus on märgitud, et „silmas pidades, et [eespool viidatud kohtuotsused] Handte ja Russ näivad võimaldavat allomandajale [niisuguses] ahelas kohtualluvuse tingimuse ülemineku osas kehtiva õigusliku regulatsiooniga seoses kahte erinevat analüüsi”, ning milles tuuakse ära Prantsuse õigusteadlaste erinevad seisukohavõtud.


11 – Kohtujurist Jacobs märkis eespool viidatud kohtuasjas Handte 8. aprillil 1992 esitatud ettepanekus, et tollal oli see vaid Belgias, Prantsusmaal ja Luksemburgis nii, et allomandaja otsest hagi tootja vastu peeti lepinguliseks, ettepaneku punkt 18 jj.


12 – Komisjoni 14. detsembri 2010. aasta töödokumendis Synthèse de l’analyse d’impact (SEC[2010] 1548 lõplik, punkt 2.3.1), mis on lisatud määruse nr 44/2001 uuesti sõnastamise ettepanekule, on märgitud: „[e]namus EL ettevõtjaid, kes tegelevad piiriülese kaubandusega, kasutavad kohtu valiku kokkuleppeid (ligi 70% ettevõtjaid ja 90% suurettevõtjaid)” [mitteametlik tõlge].


13 – Tuleb märkida, et see saab siiski olema teisiti, kui jõustub 30. juunil 2005 sõlmitud kohtu valiku kokkulepete Haagi konventsioon (edaspidi „Haagi 2005. aasta konventsioon”, mille tekst on kättesaadav aadressil: www.hcch.net), kuna siis on selleks, et määruse nr 44/2001 sätted oleksid konventsiooni sätete suhtes ülimuslikud, vaja, et kõigi asjassepuutuvate poolte asukoht/elukoht oleks liidus. Konventsioonile allakirjutamine Euroopa Ühenduse poolt kiideti heaks nõukogu 26. veebruari 2009. aasta otsusega nr 2009/397/EÜ, ELT L 133, lk 1.


14 – Kohtualluvuse kokkulepe võib hõlmata õigussuhtest „tulenenud või tuleneda võivaid vaidlusi”.


15 – See võib nii olla siis, kui kolmas isik leiab, et kohtualluvuse tingimusest tulenev kohtualluvus võib olla talle soodne: näiteks arvestades määratud kohtu tavapärast kohtupraktikat või selle kohtu asukoha liikmesriigi kollisiooninormide kohaselt kehtivat õigust.


16 –      25. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑509/09 ja C‑161/10: eDate Advertising ja Martinez (EKL 2011, lk I‑10269, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).


17 – Haagi 2005. aasta konventsioon seda küsimust ei käsitle. Konventsiooni seletuskirjas toetavad T. Hartley ja M. Dogauchi pigem kollisioonimeetodi kasutamist (vt punkt 97: „Tingimusel, et esialgsed pooled sõlmivad kohtualluvuse kokkuleppe, võib kokkulepe olla siduv ka kolmandatele isikutele, kes ei ole selleks sõnaselgelt nõusolekut andnud, kui nende kohtumenetlusõigusvõime sõltub sellest, kas nad võtavad ühe esialgse lepingupoole õigused ja kohustused üle. Siseriiklik õigus sätestab, kas see on nii”, ning punktid 142, 143 ja 294).


18 – Vt eelkõige selle ettepaneku punkt 44, mille ma esitasin Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas C‑133/11: Fischer ja Fofitec, ja seal viidatud kohtupraktika.


19 – Nii võib määruse artiklis 23 toodud mõiste „kokkulepe kohtualluvuse kohta” määratlus mõjutada selle õigusliku toime kindlaksmääramist, nagu selgub 10. märtsi 1992. aasta otsusest kohtuasjas C‑214/89: Powell Duffryn (EKL 1992, lk I‑1745, punkt 11 jj).


20 – Vt kohtujuristi ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Handte, punkt 18 jj.


21 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I määrus”) (ELT 2008, L 177, lk 6). Nimetatud määruse artikli 1 lõike 2 punkt e välistab kohtualluvuse kokkulepped määruse kohaldamisalast.


22 – Selle liikmesriigi õigus, mille kohtusse pöörduti, selle liikmesriigi õigus, kus asub kohtualluvuse tingimuses määratud kohus, see õigus, mis kohaldub seda tingimust sisaldavale esialgsele lepingule, või hoopis see õigus, mis on kohaldatav selle kolmanda isiku poolt sõlmitud lepingule, kelle vastu sellele tingimusele tuginetakse (nagu pakub Hispaania valitsus).


23 –      Vt Brüsseli konventsiooni kohta analoogia alusel 27. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑51/97: Réunion européenne jt (EKL 1998, lk I‑6511, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).


24 –      6. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 12/76 (EKL 1976, lk 1473).


25 – Vt komisjoni ettepanekut määruse nr 44/2001 vastuvõtmiseks, milles on märgitud: „Lepingulist kohtualluvust käsitlevas artikli 5 punktis 1 toodud alternatiivset kohtualluvust on muudetud. Nüüd on kohustuse täitmise koht, mis on hagi esitamise aluseks, määratletud autonoomselt kahel lepingulisel juhul: kauba müük ja teenuste osutamine. See lahendus hoiab ära viitamise selle riigi rahvusvahelise eraõiguse normidele, mille kohtusse on pöördutud” (KOM(1999) 348 lõplik, punkt 4.2).


26 – Eespool viidatud resolutsioon 2009/2140(INI), põhjendus O ja punkt 13.


27 – Kuna mõiste „pooled” selle sätte tähenduses ei ole defineeritud, võib seda mõista viitavana nii kohtualluvuse kokkuleppe pooltele kui ka vaidluse pooltele, kellest ühe asukohariigi kohtusse on pöördutud.


28 – See tähendab, et asja ei või menetleda need kohtud, kellel ilma sellise tingimuseta oleks määruse nr 44/2001 kohaselt olnud pädevus, välja arvatud juhul, kui pooled on otsustanud teisiti.


29 – Euroopa Kohus on otsustanud, et Brüsseli konventsiooni artiklis 17 nõutud vormi tähtsustamise eesmärk oli tõendada ühist tahet kohtualluvuse valiku tegemisel.
Vt 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑106/95: MSG (EKL 1997, lk I‑911, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).


30 – Eespool viidatud kohtuotsuses Powell Duffryn sedastati, et äriühingu põhikirjas sisalduvale kohtualluvuse tingimusele saab tugineda kõigi aktsionäride vastu, kuna põhikirja tuli käsitada kui lepingut ning äriühingu aktsionäriks saades oli aktsionär andnud nõusoleku, et tema suhtes kehtivad kõik põhikirja sätted isegi juhul, kui tema ei ole neile oma nõusolekut andnud.


31 – Euroopa Kohus kinnitas, et kolmas isik, kelle kasuks on kindlustusandja ja kindlustusvõtja vaheline kindlustusleping sõlmitud, saab tugineda lepingusse lisatud seda laadi tingimusele vaatamata sellele, et ta ei ole lepingut allkirjastanud (14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 201/82: Gerling Konzern Speziale Kreditversicherung jt, EKL 1983, lk 2503), kuid ta välistas selle, et niisugusele tingimusele saaks tugineda soodustatud isiku vastu, kes ei ole sellega nõustunud (12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑112/03: Société financière et industrielle du Peloux, EKL 2005, lk I‑3707).


32 – Vt sellekohast sünteesi eespool viidatud kohtuotsuses Russ, punkt 23.


33 – Määruse nr 44/2001 artikli 13 punkt 2 võimaldab sõnaselgelt, et kohtualluvuse tingimusele saab tugineda mitte ainult kindlustusvõtja või kindlustatud isiku kasuks vaid ka soodustatud isiku kasuks, isegi kui viimane ei ole lepingut allkirjastanud.


34 – Samuti ei jaga ma Saksamaa valitsuse seisukohta, kui ta väidab, et määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 4 reguleerib kohtualluvuse tingimuse õiguslikku toimet usaldusühingu asutaja, usaldusosaniku ja kasusaaja suhtes, tegemata vahet sellel, kas tegemist on või ei ole usaldusühingu esialgsete liikmete või kasusaajatega. Minu arvates on selle sätte ese omane usaldusühingule ning seda ei saa laiendada tootja ja allomandaja vahelistele suhetele.


35 – Nii ei tohi seda tingimust sõnastada niivõrd üldsõnaliselt, et see hõlmaks kõik vaidlused, mis poolte vahel tekkida võivad, mis tahes lepingud nad ka poleks sõlminud.


36 –      Vt eespool viidatud kohtuotsus Handte, punkt 17.


37 – Vt muu hulgas hiljutine 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑154/11: Mahamdia (punkt 60 jj).


38 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Castelletti (punkt 46 jj ja seal viidatud kohtupraktika), kus meenutati, et Brüsseli konventsiooni artikkel 17 [mis on võrdväärne artikliga 23] ei käsitle ühtegi objektiivset seost vaidlusaluse õigussuhte ja määratud kohtu vahel.


39 –      Selle põhjenduse kohaselt peavad „[k]ohtualluvuse eeskirjad […] olema hästi etteaimatavad […]”.


40 – Vt samamoodi eespool viidatud ettepaneku (KOM(1999) 348 lõplik) punkt 1.1, kus „õiguskindlus kohtualluvuse valdkonnas” on seotud „siseturu tõrgeteta toimimisega”.


41 – Kohtualluvuse autonoomse määratlemise ning etteaimatavuse ja kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamise eesmärkide vahelise seose kohta vt eelkõige 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑19/09: Wood Floor Solutions Andreas Domberger (EKL 2010, lk I‑2121, punkt 23).


42 – Määruse nr 44/2001 II peatüki 1. jaos esitatud kohtualluvust üldjuhul käsitlevate või määruse järgmistes jagudes esitatud kohtualluvust erandjuhtudel käsitlevate sätete alusel.


43 – Määruse põhjendus 11 näeb ette, et „tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning […] peab […] alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui […] osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust” (kohtujuristi kursiiv).


44 – Vt Brüsseli konventsiooni artikli 17 kohta 14. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 24/76: Estasis Salotti di Colzani (EKL 1976, lk 1831, punkt 7), ja 14. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 25/76: Galeries Segoura (EKL 1976, lk 1851, punkt 6).


45 – 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑347/08: Vorarlberger Gebietskrankenkasse (EKL 2009, lk I‑8661, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).


46 – Eespool viidatud kohtuotsus Russ (punkt 24 jj), kohtuotsus Castelletti (punkt 41 jj) ning kohtuotsus Coreck (punktid 23–27 ja 30).


47 –      Vt eespool viidatud kohtuotsus Estasis Salotti di Colzani ja kohtuotsus Galeries Segoura.


48 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus on probleemi kohtualluvuse tingimuse siduvusest kindlustusandjale, kellele nõue on – käesoleval juhul mitte esialgse lepingu poolelt vaid kolmandalt isikult – üle läinud, käsitlenud vaid teises eelotsuse küsimuses, kuid tegelikult võib see probleem samamoodi tõusetuda esimese küsimuse puhul. Mulle näib selge, et kui nõude üleminek on toimunud vastavalt kehtivatele õigusnormidele, siis võib kindlustusandja, kes on allomandaja kahju hüvitanud, tema õigustesse astuda, nii et ta võib põhimõtteliselt tugineda kõigile viimasele kuulunud õigustele selle isiku vastu, kes võib olla korvatud kahju eest vastutav, samadel tingimustel, eriti mis puutub kohtualluvuse eeskirjadesse.


49 –      Tuleb märkida, et eespool viidatud resolutsioonis 2009/2140(INI) käsitleb parlament konkreetselt just juhtu, mil kolmas isik võib olla seotud konossemendis sisalduva kohtualluvuse tingimusega, ja soovitab kehtestada konkreetselt selleks materiaalõigusliku normi, arvestades kahtlematult konossementide eripära.


50 – „Kas kohtualluvuse tingimus kehtib allomandaja suhtes ja temalt nõude üle võtnud kindlustusandjate suhtes, ehkki […]? (kohtujuristi kursiiv).


51 – Vt konkreetselt punkt 16 jj.


52 – See mõiste hõlmab kõiki nõudeid, millega soovitakse kostja vastutuse tuvastamist, ilma end lepingutega seostamata. Vt analoogia alusel, seoses hagiga, mille kaubasaaja esitas selle isiku vastu, keda ta pidas tegelikuks vedajaks, eespool viidatud kohtuotsus Réunion européenne jt (punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).


53 – Meenutagem, et niisugune kohustus on kriteerium, mida Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses mõiste „lepingutega seotud asjad” määratlemisel korduvalt kasutanud. Vt 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑27/02: Engler (EKL 2005, lk I‑481, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).