Language of document : ECLI:EU:C:2013:203

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

21. märts 2013(*)

Teatavate projektide keskkonnamõju hindamine – Direktiiv 85/337/EMÜ – Artikli 2 lõige 1 ja artikli 4 lõige 2 – II lisas nimetatud projektid – Lennuvälja taristu laiendustööd – Uurimine künniste või tingimuste alusel – Artikli 4 lõige 3 – Valikutingimused – III lisa punkti 2 alapunkt g – Tiheda asustusega alad

Kohtuasjas C‑244/12,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshof’i (Austria) 19. aprilli 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. mail 2012, menetluses

Salzburger Flughafen GmbH

versus

Umweltsenat,

menetluses osalesid:

Landesumweltanwaltschaft Salzburg,

Bundesministerin für Verkehr, Innovation und Technologie,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud A. Rosas, E. Juhász (ettekandja), D. Šváby ja C. Vajda,

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:

–        Salzburger Flughafen GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Lebitsch,

–        Landesumweltanwaltschaft Salzburg, esindaja: Landesumweltanwalt W. Wiener,

–        Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver ja D. Düsterhaus,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151) (edaspidi „direktiiv 85/337”), asjakohaseid sätteid.

2        See taotlus esitati ühelt poolt Salzburger Flughafen GmbH (edaspidi „Salzburger Flughafen”) ja teiselt poolt Umweltsenati (keskkonnaasju lahendav halduskolleegium) vahelises vaidluses seoses kohustusega viia läbi teatavate Salzburgi (Austria) lennuvälja taristu laiendamist käsitlevate projektide keskkonnamõju hindamine.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi 85/337 artikkel 1 sätestab:

„1.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise suhtes.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

projekt

–        ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,

–        muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine;

[…]”.

4        Sama direktiivi artikli 2 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised tööd on piiritletud artiklis 4.”

5        Nimetatud direktiivi artikkel 3 sätestab:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse töö otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–11 kohaselt:

–      inimesed, loomad ja taimed,

–      pinnas, vesi, õhk, ilmastik ja maastik,

–      aineline vara ja kultuuripärand,

–        esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tegurite vastastikune mõju.”

6        Sama direktiivi artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse I lisas loetletud töid artiklite 5–10 kohaselt.

2.      Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud tööde puhul:

a)      üksikjuhtumite uurimise

või

b)      endi kehtestatud künniste või tingimuste

abil kindlaks, kas tööd hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.

3.      Lõike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi.

[...]”.

7        Direktiivi 85/337 I lisas on loetletud sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 nimetatud projektid, mille keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. Selle lisa punkti 7 alapunktis a on nimetatud „[…] vähemalt 2100 m peamaandumisrajaga lennuväljade […] ehitamine”.

8        Kõnealuse direktiivi II lisas on loetletud sama direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud projektid, mille puhul liikmesriikidel on selles artiklis sätestatud tingimustega seotud kaalutlusõigus keskkonnamõju hindamise läbiviimise osas. Nimetatud lisa punkti 10 alapunktis d on nimetatud „[l]ennuväljade ehitamine (I lisaga hõlmamata tööd)” ja sama lisa punkti 13 esimeses taandes on kirjas: „[j]uba loa saanud või valminud või käimasolevate I või II lisas loetletud tööde muutmine või laiendamine, kui see võib keskkonda oluliselt kahjustada”.

9        Direktiivi 85/337 III lisa, mis viitab artikli 4 lõikes 3 nimetatud valikutingimustele, punkt 2 „Tööde asukoht” näeb ette:

„Nende geograafiliste alade keskkonnatundlikkuse hindamisel, mida tööd tõenäoliselt mõjutavad, tuleb eelkõige silmas pidada:

[...]

–        looduskeskkonna vastuvõtuvõimet, pöörates erilist tähelepanu järgmistele aladele:

[...]

g)      tiheda asustusega alad;

[...]”.

 Austria õigus

10      Direktiiv 85/337 on Austria õigusesse üle võetud 2000. aasta keskkonnamõju hindamise seadusega Umweltverträglichkeitsprüfungsgesetz 2000 selle põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (Bundesgesetzblatt I, nr 50/2002; edaspidi „UVP‑G 2000”).

11      UVP‑G 2000 § 1, § 3 ja § 3a sisaldavad sätteid, mis käsitlevad keskkonnamõju hindamise eset ja sisu, põhimõtet, et selle seaduse I lisas loetletud projektide keskkonnamõju tuleb hinnata menetlust ja tingimusi, mida sel puhul tuleb järgida, ning üksusi, kellel on õigus nõuda hindamise läbiviimist.

12      UVP‑G 2000 I lisas on loetletud projektid, mille puhul on nõutav keskkonnamõju hindamine vastavalt eespool viidatud sätetes ette nähtud põhimõttele. Niisuguse projekti muutmise korral tuleb keskkonnamõju hindamise vajalikkus alates teatavast künnisest välja selgitada üksikjuhtumi uurimise teel. Kõnealuse lisa punkti 14 alapunkti d esimeses tulbas on sellega seoses nimetatud järgmised projektid:

„Lennuväljade ümberehitamine, millega tõenäoliselt kaasneb lendude (mootorlennukid, mootori jõul liikuvad mootorpurilennukid või helikopterid) arvu suurenemine vähemalt 20 000 võrra aastas”.

13      Tsiviillennuvälja käitamiseks ja selleks väljastatud loal kindlaksmääratud ulatuse mis tahes muutmiseks on lennundusseaduse (Luftfahrtgesetz, edaspidi „LFG”) § 68 lõike 1 kohaselt nõutav „tsiviillennuvälja kasutusluba” ning LFG § 73 lõike 1 kohaselt on nõutav „käitamisluba”. Peale selle tuleb LFG § 78 lõike 1 kohaselt taotleda luba tsiviilehitiste rajamiseks, kasutamiseks ja oluliseks ümberehitamiseks.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14      Salzburger Flughafen käitab Salzburgi lennuvälja, mille hoovõtu- ja maandumisrada on üle 2100 meetri pikk. 30. juulil 2002 taotles see äriühing luba lisaterminali ehitamiseks ja põhjendas oma taotlust sisuliselt sellega, et kuna tagada tuleb registreeritud pagasi täielik kontroll, siis ei ole senises registreerimishallis enam võimalik tipptundide reisijatevoogusid edukalt hallata. Pädev haldusasutus, Landeshauptfrau von Salzburg, väljastas 2. aprilli 2003. aasta otsusega ehitusloa. Lisaterminal ehitati aastatel 2003–2004. See terminal on sellest ajast peale kasutusel.

15      Aastal 2004 esitas Salzburger Flughafen lennuvälja taristu laiendamiseks uued taotlused. Need puudutasid esiteks olemasoleva lennuvälja edelapoolsele umbes 90 000 m2 suurusele alale kõrvalhoonete, täpsemalt ladude ehitamist ning sõidukite ja lennukite parkimisala laiendamist. Teiseks puudutas selle äriühingu taotlus ligi 120 000 m2 suurust ala lennuvälja loodeosas, mida sooviti kasutada peamiselt üldlennunduse alana, angaaridena ning sõidukite ja lennukite parkimisalana. Salzburger Flughafen taotles ka luba ruleerimisradade ümberehitamiseks. Taotlus ei puudutanud lennuraja enda ümberehitust.

16      Linnapiirkonnas asuva lennuvälja olukord, mida muu hulgas iseloomustab suurenenud õhureostus, ja arvatav keskkonnamõju panid Landesumweltanwaltschaft Salzburgi (liidumaa keskkonnavahemees) 13. märtsil 2006 taotlema Amt der Salzburger Landesregierungilt (Salzburgis asuv föderaalvalitsusasutus), et see määraks nii lisaterminali kui ka lennuvälja taristu laiendustööde keskkonnamõju analüüsi tegemise kohustuse. Kuna nimetatud ametiasutus jättis selle taotluse rahuldamata, kaebas Landesumweltanwaltschaft Salzburg selle otsuse edasi Umweltsenatisse.

17      Umweltsenat tuvastas oma otsuses, et nii lisaterminali ehitamise ja kasutuselevõtu tulemusel juba valminud lennuvälja taristu laiendustööde kui ka loataotlustes kirjeldatud laiendustööde puhul on nõutav keskkonnamõju hindamine vastavalt UVP‑G 2000 asjakohastele sätetele, tõlgendatuna koos direktiiviga 85/337.

18      Oma otsuse põhjendamiseks märkis Umweltsenat, et kuigi põhikohtuasja puhul ei nõua siseriiklikud õigusnormid keskkonnamõju hindamist, sest sätestatud künnist ehk lendude arvu suurenemist vähemalt 20 000 võrra aastas ei ületata, võtavad need õigusnormid direktiivi 85/337 üle üksnes puudulikult. UVP‑G 2000 sätestatud künnis on nimelt liiga kõrge, nii et väikeste või keskmise suurusega lennuväljade taristute ümberehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamine ei ole tegelikkuses kunagi nõutav. Umweltsenat märkis lisaks, et vaidlusalustes siseriiklikes õigusnormides ei ole ära toodud paiku, mis nõuavad erikaitset, samas kui direktiivi 85/337 III lisa punkti 2 alapunkti g kohaselt tuleb erilist tähelepanu pöörata tiheda asustusega aladele. Asjaomane lennuväli asub aga Salzburgi linna lähedal.

19      Umweltsenat leidis seetõttu, et direktiivi 85/337 tuleks otse kohaldada, kuna vaadeldavaid lennuvälja taristu ümberehitustöid tuleb nende laadi, mahu ja omaduste poolest pidada lennuvälja enda ümberehitamiseks, mis tõenäoliselt suurendab tegevust ja lennuliiklust.

20      Salzburger Flughafen vaidlustas selle otsuse Verwaltungsgerichtshofis (kõrgeim halduskohus).

21      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastavalt Euroopa Kohtu 28. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑2/07: Abraham jt (EKL 2008, lk I‑1197) ja 17. märtsi 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑275/09: Brussels Hoofdstedelijk Gewest jt (EKL 2011, lk I‑1753) välja kujundatud kohtupraktikale hõlmavad direktiivi 85/337 II lisa asjakohased sätted koosmõjus selle I lisa sätetega ka olemasoleva lennuvälja taristu ümberehitustöid. Lisaks tuleb selleks, et vältida liidu õigusnormide eesmärgist möödahiilimist niisuguste projektide osadeks jaotamise kaudu, mis tervikuna võivad keskkonda oluliselt mõjutada, võtta arvesse üksteisega objektiivselt ja kronoloogiliselt seotud projektide kumulatiivset mõju. Verwaltungsgerichtshof leiab niisiis, et hilisema projekti ehk lennuvälja ala laiendamise keskkonnamõju hindamisel tuleb arvesse võtta ka varasema projekti ehk lisaterminali ehitamise mõju.

22      Seoses asjaoluga, et kui põhikohtuasjas vaadeldavat projekti käsitada tervikuna, tuleks direktiivi 85/337 sätete alusel selle keskkonnamõju hinnata, kuid siseriiklikud õigusnormid hindamiskohustust ette ei näe, märgib Verwaltungsgerichtshof, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on kaalutlusruum, mille direktiivi 85/337 artikli 4 lõige 2 liikmesriikidele annab, piiratud selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustusega näha ette niisuguste projektide keskkonnamõju hindamine, mis oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt mõjutada. Liikmesriik, kes tingimuste või künniste kehtestamisel ei arvesta projektide asukohaga või kes kehtestab need niisugusele tasemele, et tegelikkuses jäävad kõik teatavat liiki projektid keskkonnamõju hindamise kohustuse alt a priori välja, ületab talle antud kaalutlusruumi piire (eespool viidatud kohtuotsus Abraham jt, punkt 37; 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I‑5403, punkt 53, ja 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I‑5613, punkt 38).

23      Seoses selle kaalutlusruumi järgimise kontrollimise ja selle piiride ületamise tagajärgedega rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et juhul kui liikmesriigi seadusandja või ametiasutus on ületanud kaalutlusruumi piire, võivad üksikisikud vastavalt Euroopa Kohtu praktikale liikmesriigi kohtus tugineda siseriiklike ametiasutuste vastu direktiivi 85/337 artikli 2 lõikele 1 ja artikli 4 lõikele 2 ning nõuda, et liikmesriigi kohus tunnistaks nende sätetega vastuolus olevad siseriiklikud õigusnormid või meetmed kohaldamatuks. Sellisel juhul tuleneb eespool viidatud kohtuotsustest Kraaijeveld jt (punktid 59–61) ja WWF jt (resolutsiooni punkt 5), et liikmesriigi ametiasutuste ülesanne on võtta oma pädevuse raames kõik nõutavad üld- või erimeetmed, et projektid üle kontrollida, pidades silmas seda, kas neil võib olla oluline keskkonnamõju, ning jaatava vastuse korral tagada nende keskkonnamõju hindamine.

24      Seoses direktiivi 85/337 asjakohaste sätete vahetu õigusmõjuga leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et need sätted on sisu poolest tingimusteta. Küsimuses, kas need on otsekohaldamiseks piisavalt täpsed, märgib ta, et direktiivi 85/337 III lisas sätestatud valikutingimused näitavad igal juhul ära liikmesriikidel selle direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel oleva kaalutlusruumi piirid. Põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid ei võta aga arvesse direktiivi 85/337 III lisa punkti 2 alapunktis g ette nähtud tingimust, mis käsitleb projekti asukohta. Lisaks on nende siseriiklike õigusnormidega kehtestatud künnis niisugune, et keskmise suurusega või väikeste lennuväljade keskkonnamõju ei ole peaaegu mitte kunagi tarvis hinnata. Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusalused õigusnormid mitte ainult ei võta direktiivi 85/337 puudulikult üle, vaid lisaks jätavad need ilmselgelt arvesse võtmata selle direktiivi III lisas sätestatud selged ja piisavalt täpsed tingimused.

25      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes otsustas Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [direktiiviga 85/337] on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt hinnatakse lennuvälja taristu ümberehitustööde (mis ei puuduta lennurada), täpsemalt terminali ehitamise ja muude ehitiste (täpsemalt angaaride, ladude ja parkimisalade) rajamise eesmärgil lennuvälja territooriumi laiendamise keskkonnamõju üksnes juhul, kui nimetatud tööde tulemusel on oodata lendude arvu suurenemist vähemalt 20 000 võrra aastas?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:

2.      Kas asjakohaste siseriiklike õigusnormide puudumise korral vahetult kohaldatav direktiiv 85/337 nõuab ja võimaldab (võttes arvesse direktiivi eesmärke ja III lisas loetletud tingimusi) esimeses küsimuses täpsustatud ja direktiivi II lisa loetellu kuuluva projekti keskkonnamõju hindamist?”

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene küsimus

26      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 85/337 sätetega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt hinnatakse lennuvälja taristu ümberehitustööde projekte, mis on hõlmatud nimetatud direktiivi II lisaga, üksnes juhul, kui nimetatud tööde tulemusel on oodata lendude arvu suurenemist vähemalt 20 000 võrra aastas.

27      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et tulenevalt direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 sätete tõlgendamist koos selle direktiivi II lisa punkti 13 esimese taande sätetega peavad liikmesriigid juba loa saanud või valminud või käimasolevate projektide muutmise või laiendamise puhul, mis on seotud lennuväljadega ja mis võivad keskkonda oluliselt kahjustada, üksikjuhtumite uurimise või liikmesriigi poolt kehtestatud künniste või tingimuste abil kindlaks tegema, kas nende projektide puhul tuleb hinnata nende keskkonnamõju.

28      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad ümberehitustööd, mida tehakse olemasoleva lennuvälja taristus hoovõtu- ja maandumisrada pikendamata, kuuluda direktiivi 85/337 II lisa punkti 13 sätete kohaldamisalasse, kui neid töid võib eelkõige nende laadi, mahu või tunnuste poolest pidada lennuvälja enda ümberehitustöödeks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Brussels Hoofdstedelijk Gewest jt, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      Seoses künniste või tingimuste kehtestamisega selle väljaselgitamiseks, kas niisuguste projektide puhul tuleb hinnata nende keskkonnamõju, olgu meelde tuletatud, et direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punkt b jätab liikmesriikidele selles osas kaalutlusruumi. See kaalutlusruum on sellegipoolest piiratud sama direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustusega hinnata niisuguste projektide keskkonnamõju, mis oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt mõjutada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus WWF jt, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punktis b nimetatud tingimuste ja/või künniste eesmärk on hõlbustada projekti konkreetsete tunnuste hindamist selle kindlakstegemisel, kas asjaomase projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, mitte aga jätta selle kohustuse alt a priori välja kõik selle direktiivi II lisas loetletud teatavat liiki projektid, mida liikmesriigi territooriumil võidakse teostada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus WWF jt, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et liikmesriik, kes määrab kriteeriumid või künnised nii, et praktikas jäävad keskkonnamõju hindamise kohustusest kõrvale kõik teatavat liiki projektid, ületab talle selle direktiivi 85/337 artikli 2 lõikega 1 ning artikli 4 lõikega 2 antud kaalutlusruumi piire, välja arvatud juhul, kui kõiki välistatud projekte võib igakülgse hinnangu alusel käsitada keskkonda oluliselt mittemõjutavana (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus WWF jt, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Lõpuks ilmneb direktiivi 85/337 artikli 4 lõikest 3, et künniste või tingimuste kehtestamisel selle artikli lõike 2 punkti b alusel tuleb arvesse võtta selle direktiivi III lisas sätestatud asjakohaseid valikutingimusi. Nende tingimuste hulgas on aga looduskeskkonna vastuvõtuvõime ja selles osas tuleb erilist tähelepanu pöörata tiheda asustusega aladele.

33      Tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas vaidluse all olev künnis, mis peaks aitama kaasa tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektide väljaselgitamisele, ei ole kooskõlas selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 kehtestatud üldise kohustusega.

34      Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on niisugusele tasemele kehtestatud künnise tagajärjeks nimelt see, et väikeste ja keskmise suurusega lennuväljade taristu ümberehitustööde keskkonnamõju ei ole peaaegu mitte kunagi tarvis hinnata, samas kui ei ole sugugi välistatud, nagu õigesti märgib ka komisjon, et niisugustel töödel on oluline keskkonnamõju.

35      Peale selle, kui siseriiklike õigusnormidega kehtestatakse niisugune künnis põhikohtuasjas vaidluse all olevate projektide sarnaste projektide keskkonnamõju hindamiseks, võetakse nende normidega – olenemata direktiivi 85/337 artikli 4 lõikega 3 liikmesriikidele pandud kohustusest – arvesse ainult teatava projekti tagajärgede kvantitatiivset külge, võtmata arvesse teisi selle direktiivi III lisas toodud valikutingimusi, nagu näiteks selle lisa punkti 2 alapunkti g tingimust arvestada projektiga seotud territooriumil rahvastiku tihedusega. Samas on teada, et lennuväli, mille taristu ümberehitustöid põhikohtuasjas käsitletakse, asub Salzburgi linna lähedal.

36      Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selleks et põhikohtuasja asjaoludel otsustada, kas keskkonnamõju hindamine on vajalik, tuleks arvesse võtta nii varasemat lisaterminali ehitamise projekti kui ka hilisemat lennuvälja territooriumi laiendamisega seotud projekti.

37      Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib selline kumulatiivse mõju arvessevõtmine osutuda vajalikuks selleks, et vältida liidu õigusnormide eesmärgist möödahiilimist niisuguste projektide osadeks jaotamise kaudu, mis tervikuna võivad keskkonda oluliselt mõjutada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Brussels Hoofdstedelijk Gewest jt, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sellest kohtupraktikast lähtudes analüüsima, kas ja millises ulatuses tuleb hinnata käesoleva kohtuotsuse punktis 15 nimetatud projektide ning aastail 2003 ja 2004 juba teostatud projektide tervikmõju.

38      Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 85/337 artikli 2 lõikega 1, artikli 4 lõike 2 punktiga b ja artikli 4 lõikega 3 on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt hinnatakse nimetatud direktiivi II lisaga hõlmatud lennuvälja taristu ümberehitustööde projektide keskkonnamõju üksnes juhul, kui nimetatud tööde tulemusel on oodata lendude arvu suurenemist vähemalt 20 000 võrra aastas.

 Teine küsimus

39      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui liikmesriik on direktiivi 85/337 puudulikult üle võtnud, nõuab see direktiiv niisuguste selle direktiivi II lisaga hõlmatud projektide keskkonnamõju hindamist, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas.

40      Esitatud küsimust tuleb mõista nii, et sellega soovitakse teada saada, kas juhul, kui liikmesriik kehtestab direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punkti b alusel selle direktiivi II lisaga hõlmatud projektide jaoks künnise, mis ei ole kooskõlas selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kohustustega, omandavad kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1, artikli 4 lõike 2 punkti a ning artikli 4 lõike 3 sätted vahetu õigusmõju, mis tähendab, et liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad tagama, et kõigepealt uuritaks, kas asjaomastel projektidel võib olla oluline keskkonnamõju, ning jaatava vastuse korral viidaks läbi nende keskkonnamõju hindamine.

41      Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et kui liikmesriigile direktiivi 85/337 artikli 4 lõikega 2, tõlgendatuna koos selle direktiivi artikli 2 lõikega 1 antud kaalutlusruumi piire on ületatud, peavad liikmesriigi ametiasutused võtma oma pädevuse raames kõik nõutavad üld- või erimeetmed, et projektid üle kontrollida, pidades silmas seda, kas need võivad tekitada olulist keskkonnamõju, ning jaatava vastuse korral tagada keskkonnamõju hindamise läbiviimine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Kraaijeveld jt, punkt 61, ja WWF jt, punktid 70 ja 71).

42      Sama järeldus kehtib ka niisuguses olukorras, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, kuna see on tagajärgede poolest võrdne käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatuga, mille puhul siseriiklike õigusnormidega kehtestatud künnis tähendab, et direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punkt b, tõlgendatuna koos artikli 2 lõikega 1 ja artikli 4 lõikega 3, on puudulikult üle võetud.

43      Seetõttu, nagu komisjon õigesti märgib, peab niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, ehk juhul kui liikmesriik on direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punkti b alusel kehtestanud künnise, millega kaasneb oht jätta keskkonnamõju hindamise kohustuse alt välja terved projektide liigid, on liikmesriikidel nii selle direktiivi artikli 2 lõike 1 kui ka artikli 4 lõike 2 punkti a ja artikli 4 lõike 3 alusel tagada, et iga üksikjuhtumi puhul uuritaks, kas niisugune hindamine on vajalik, ning jaatava vastuse korral viidaks see hindamine läbi.

44      Austria valitsus ja Salzburger Flughafen vaidlevad sellele järeldusele siiski vastu, viidates 7. jaanuari 2004. aasta otsusele kohtuasjas C‑201/02: Wells (EKL 2004, lk I‑723), mille kohaselt on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui liikmesriigi vastu algatatud menetluses saab tugineda direktiivile seoses riigi kohustusega, mis on otseselt seotud teise kohustusega, mida selle direktiivi kohaselt peab täitma kolmas isik.

45      Selle vastuväitega ei saa nõustuda.

46      Kohtuotsuse Wells aluseks olnud kohtuasjas leidis Euroopa Kohus ühest küljest, et tuleb tunnistada üksikisiku õigust tugineda direktiivi 85/337 sätetele, ja teisest küljest, et käsitletavate maade omanikud peavad vastutama asjaomasel liikmeriigil selle direktiivi alusel olevate kohustuste hilinenud täitmisega kaasnevate tagajärgede eest.

47      Niisiis peaks põhikohtuasjas, juhul kui otsusega on tuvastatud keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajalikkus, Salzbuger Flughafen kui vaidlusalaste maade kasutaja samuti vastutama selle otsuse tagajärgede kandmise eest.

48      Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et juhul kui liikmesriik kehtestab direktiivi 85/337 artikli 4 lõike 2 punkti b alusel selle direktiivi II lisaga hõlmatud projektide jaoks nii nagu põhikohtuasjas künnise, mis ei ole kooskõlas selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kohustusega, omandavad kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1, artikli 4 lõike 2 punkti a ning artikli 4 lõike 3 sätted vahetu õigusmõju, mis tähendab, et liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad tagama, et kõigepealt uuritaks, kas asjaomastel projektidel võib olla oluline keskkonnamõju, ning jaatava vastuse korral viidaks läbi nende keskkonnamõju hindamine.

 Kohtukulud

49      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1.      Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ, artikli 2 lõikega 1, artikli 4 lõike 2 punktiga b ja artikli 4 lõikega 3 on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt hinnatakse nimetatud direktiivi II lisaga hõlmatud lennuvälja taristu ümberehitustööde projektide keskkonnamõju üksnes juhul, kui nimetatud tööde tulemusel on oodata lendude arvu suurenemist vähemalt 20 000 võrra aastas.

2.      Juhul kui liikmesriik kehtestab direktiivi 85/337, muudetud direktiiviga 97/11, artikli 4 lõike 2 punkti b alusel selle direktiivi II lisaga hõlmatud projektide jaoks nii nagu põhikohtuasjas künnise, mis ei ole kooskõlas selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 3 ette nähtud kohustusega, omandavad kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1, artikli 4 lõike 2 punkti a ning artikli 4 lõike 3 sätted vahetu õigusmõju, mis tähendab, et liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad tagama, et kõigepealt uuritaks, kas asjaomastel projektidel võib olla oluline keskkonnamõju, ning jaatava vastuse korral viidaks läbi nende keskkonnamõju hindamine.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.