Language of document : ECLI:EU:F:2011:137

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

14. september 2011

Kohtuasi F‑47/10

André Hecq

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Kutsehaigus – Personalieeskirjade artiklid 73 ja 78 – Arstliku komisjoni arvamuse nõuetekohasus – Keeldumine tunnistamast püsivat osalist töövõimetust

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega A. Hecq palub sisuliselt tühistada ametisse nimetava asutuse 7. septembri 2009. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus tunnistada hageja kutsehaiguse tõttu tema püsiva osalise töövõimetuse määra.

Otsus:      Puudub vajadus teha otsus nõuete osas, millega palutakse tühistada komisjoni 7. septembri 2009. aasta otsus osas, millega jäetakse hageja kanda arsti tasu, kes oli määratud teda arstlikus komisjonis esindama, ning osa arstliku komisjoni kolmanda arsti tasust, kes määrati vastastikusel kokkuleppel. Jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata nõuded, millega palutakse tühistada 7. detsembri 2009. aasta otsused osas, milles nendega keeldutakse tunnistamast hageja püsiva töövõimetuse määra. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 73; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 23)

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik komisjon – Komisjoni kollegiaalse tegutsemise põhimõte

(Personalieeskirjad, artikkel 73; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 23)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Püsiv töövõimetus personalieeskirjade artikli 73 ja personalieeskirjade artikli 78 tähenduses – Erinevad mõisted

(Personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; eeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 23)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni koosseis

(Personalieeskirjad, artikkel 73)

1.      Ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artiklis 23 sätestatud arstliku komisjoni antud arstlikke hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtul on üksnes pädevus kontrollida esiteks, kas mainitud komisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, ja teiseks, kas komisjoni arvamus on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos.

Võttes arvesse Avaliku Teenistuse Kohtu piiratud kohtulikku kontrolli, ei saa arstliku komisjoni ilmsest hindamisveast tuleneva etteheitega niisiis nõustuda.

Sellistel asjaoludel on arstliku komisjoni järgitud menetluse põhjalik kohtulik kontroll kindlustatud isiku õiguste oluline tagatis.

Kuigi kindlustatud isiku menetluslikke tagatisi selles komisjonis peab kohus rangelt kontrollima, peab see kontroll võtma sellegipoolest siiski arvesse selle komisjoni töö olemust – tegemist on nimelt mitte võistleva arutelu, vaid meditsiiniliste järelduste tegemisega.

(vt punktid 44–47)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. jaanuar 1988, kohtuasi 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda (punkt 16).

Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 89); 11. mai 2011, kohtuasi F‑53/09: J vs. komisjon (punkt 104).

2.      Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad ei sisalda ühtegi sõnaselget sätet kollegiaalsuse põhimõtte kohta. See põhimõte, mis eeldab, et iga arstliku komisjoni liige peab nõuetekohaselt saama teistele liikmetele esitada oma seisukoha, tuleneb ametniku huvide kaitsest arstlikus komisjonis selle läbi, et osaleb arst, keda ametnik usaldab, ning määratakse kolmas arst iga poole nimetatud liikmete vastastikusel kokkuleppel.

Kollegiaalsuse põhimõte ei tähenda, et arstlik komisjon ei saa nõuetekohaselt häälteenamusega otsustada, ega seda, et arstliku komisjoni aruande koostamise eest ei saa põhilist vastutust panna arstlikus komisjonis enamuses olevale kahele arstile.

Seega, kui ametniku määratud arstil on arstliku komisjoni koosolekul võimalik esitada oma seisukohad ja asjaomase isiku toimiku analüüs, siis juhul, kui selle arstliku komisjoni enamuses olevat kaks teist arsti ja ametniku arst, kelle meditsiiniline analüüs erineb sellest, milleni tema kolleegid asjaomase isiku ja tema toimiku kollegiaalse uurimise tulemusel jõudsid, on eriarvamusel, ei tähenda see ei arstliku komisjoni töö kollegiaalsuse riivamist ega rikkumist, mis võib arstliku komisjoni nimel koostatud aruande kehtetuks muuta. Täpsemalt asjaolu, et ametniku määratud arst sai allkirjastamiseks arstliku komisjoni nimel koostatud aruande, mille koostasid tema kaks enamuses olevat kolleegi ning mis esitati kui lõplik aruanne, ning et neil asjaoludel ei olnud mingit muud võimalust kui eriarvamuse koostamine, ei tähenda iseenesest seda, et on rikutud kollegiaalsuse põhimõtet, millest arstliku komisjoni töös peab juhinduma.

(vt punktid 52, 55, 57 ja 58)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 15. november 2000, kohtuasi T‑20/00: Camacho‑Fernandes vs. komisjon (punktid 31 ja 32).

3.      Personalieeskirjade artikli 78 tähenduses püsiv invaliidsus, mis võrdub võimetusega töötada ja mis seega põhjendab asendustasu maksmist invaliidsustoetusena, on täiesti erinev personalieeskirjade artikli 73 tähenduses püsivast töövõimetusest, mis tähendab negatiivset mõju füüsilisele või psüühilisele tervisele.

Kui püsiv töövõimetus artikli 73 tähenduses toob tavaliselt kaasa täieliku võimetuse töötada, siis vastupidine olukord ei ole tingimata tõsi, kuna ametnik võib olla täielikult võimetu töötama artikli 78 tähenduses, samas kui ka tema püsiv osaline töövõimetus artikli 73 tähenduses on väga väike.

Personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud hüvitis töövõimetuse korral erineb personalieeskirjade artiklis 78 ette nähtud invaliidustoetusest, mis määratakse ainult võimetuse korral töötada. Seevastu personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud hüvitis määratakse asjaomasele isikule sõltumata sellest, milline on tema võime jätkata oma ametikohal töötamist. Püsiv osaline töövõimetus annab õiguse hüvitisele, isegi kui see kuidagi ei mõjuta asjaomase isiku võimalust oma ametikohal töötada. Sellest tuleneb, et töövõimetust personalieeskirjade artikli 73 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas negatiivset mõju ametniku füüsilisele või psüühilisele tervisele, arvestamata võimalikku töövõimetuse määra.

Sellest järeldub, et personalieeskirjade artiklite 73 ja 78 süsteemis ei saa välistada, et ametniku puhul, kes on personalieeskirjade artikli 78 alusel invaliid kutsehaiguse tõttu, ei tunnistata püsiva osalise töövõimetuse määra personalieeskirjade artikli 73, õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade ja skaala tähenduses, kui see haigus ei tekitanud negatiivset mõju ametniku füüsilisele või psüühilisele tervisele nende sätete tähenduses.

(vt punktid 73–76)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (punkt 74); 27. juuni 2000, kohtuasi T‑47/97: Plug vs. komisjon (punktid 73 ja 74).

4.      Kui õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artiklis 23 ette nähtud arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi või põhjuslikku seost asjaomase isiku vaevuste ja ühenduse institutsioonis toimunud kutsetegevuse vahel, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnest varasemast asjakohasest ja asjaomase isiku suhtes soodsamast arstlikust hinnangust, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.

Ei nõuta, et arstliku komisjoni aruanne vastaks koostamise osas vormilisest küljest mudelile. Ainus nõue on see, et aruanne sisaldab põhjendust, mis võimaldab hinnata selles sisalduvate järelduste aluseks olnud kaalutlusi ning et see tuvastab mõistetava seose selles sisalduvate meditsiiniliste leidude ja arstliku komisjoni järelduste vahel.

Lisaks on arstliku komisjoni aruanne teaduslik, mistõttu ühtsuse ja arusaadavuse nõudeid ei hinnata mitte ametniku enda seisukohast, vaid teda arstlikus komisjonis esindava arsti seisukohast, ning nimetatud arsti ülesanne on oma patisendile eelkõige selgitada – kui see osutub vajalikuks – haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse rahuldamata jätmise põhjendusi.

(vt punktid 80, 86 ja 87)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi AE vs. komisjon (punktid 64 ja 65 ja seal viidatud kohtupraktika); eespool viidatud kohtuasi J vs. komisjon (punkt 96).

5.      Juhul kui õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artiklis 23 sätestatud arstliku komisjoni kolm arsti nimetati isikute poolt, kel on selleks õigus, siis on ametniku huvide kaitse nõuetekohaselt tagatud arsti osavõtuga, keda ta usaldab, ning administratsioonivälise kolmanda arsti nimetamisega. Sellega seoses ei ole õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjades kehtestatud ühtegi erinõuet arstliku komisjoni liikmete spetsialiseerumise osas. Osas, milles nende eeskirjadega on nii ametnikule kui ka administratsioonile jäetud oma arsti valikul täielik vabadus, ei takista miski ametnikul määrata spetsialiseerunud arsti teda arstlikus komisjonis esindavaks arstiks, kui ta peab seda vajalikuks.

(vt punktid 107 ja 108)

Viited:

Euroopa Kohus: 14. juuli 1981, kohtuasi 186/80: Suss vs. komisjon (punkt 9).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi AE vs. komisjon (punktid 50 ja 51).