Language of document : ECLI:EU:C:2013:350

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 30. mail 2013(1)

Kohtuasi C‑50/12 P

Kendrion NV

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartell – Tööstuslike kottide sektor – Trahvid – Mõistliku aja jooksul toimuva õiglase kohtuliku arutamise õiguse rikkumine Üldkohtu poolt





 Eessõna

1.        16. novembril 2011 tegi Üldkohus kolm eraldi kohtuotsust,(2) milles ta lükkas tagasi nõuded komisjoni otsuse tühistamiseks juhtumis COMP/38354 – tööstuslikud kotid.(3) Komisjon oli oma otsuses tuvastanud, et mitu ettevõtjat olid raskelt ja kaua rikkunud toonast EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101), ning määranud mitmele emaettevõtjale ja nende tütarettevõtjatele suured trahvid. Käesoleval juhul on tegemist ühega nende Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebustest.(4)

2.        Lisaks uutele küsimustele konkurentsiõiguse kohta sisaldavad apellatsioonkaebused ka kaebust, et Üldkohus ei teinud talle esitatud hagide suhtes oma otsust mõistliku aja jooksul. Seepärast on selge, et Euroopa Kohus peaks püüdma lahendada need apellatsioonkaebused võimalikult kiiresti. Sel eesmärgil ja ka selleks, et anda piisavalt aega tõlkimiseks, olen ma käsitletavad küsimused jaganud kolme ettepaneku vahel järgmiselt.

3.        Peamisi õigusnorme, kartelli, komisjoni otsuseni viinud menetlust ja määratud trahve kirjeldan ma kohtuasjas Gascogne Sack Deutschland tehtud ettepaneku punktides 6–34.(5) Kuna igas apellatsioonkaebuses on tõstatatud pisut erinevad küsimused asjaolude kohta, mil emaettevõtjad vastutavad või ei vastuta oma 100% tütarettevõtjate tegevuse eest, käsitlen ma seda teemat kõigis kolmes ettepanekus. Väidet, et Üldkohus ei teinud oma otsust mõistliku aja jooksul (ja eelkõige kriteeriume, mille põhjal määratakse kindlaks, kas tegemist on ülemäärase viivitamisega, ning õiguskaitsevahendeid, mida saab sellisel juhul anda), analüüsin ma kohtuasjas Groupe Gascogne tehtud ettepaneku punktides 70–150.(6) Iga apellandi konkreetseid argumente (näiteks) Üldkohtu otsuste põhjendatuse piisavuse kohta käsitlen ma üksikasjalikult mõistagi oma vastavates ettepanekutes nende apellatsioonkaebuste kohta.(7)

 Sissejuhatus

4.        Kendrion NV (edaspidi „Kendrion”) ja tema endine tütarettevõtja Fardem Packaging BV (edaspidi „Fardem”) on kaks 25 ettevõtjast, kellele vaidlusalune otsus adresseeriti. Kendrion (sel ajal Schuttersveld) ostis Fardemi 8. juunil 1995, omandades 100% osaluse Fardemi aktsiakapitalis. 2003. aastal, mil Fardemi töötajad ettevõtja välja ostsid, lahkus Fardem Kendrioni kontsernist.

5.        Fardem tunnistas, et osales kartellis. Kendrion eitas otsustava mõju avaldamist või kontrolli teostamist Fardemi tegevuse üle. Komisjon ei nõustunud Kendrioni argumentidega. Komisjon leidis, et Kendrion vastutab solidaarselt oma tütarettevõtja tegevuse eest ajavahemikul 8. juunist 1995 kuni 26. juunini 2002.

6.        Käesolevas apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus on seotud ettevõtja mõistega konkurentsieeskirjade tähenduses ja konkreetselt seoses põhimõttega, et emaettevõtja 100% tütarettevõtja õigusrikkumise eest vastutab emaettevõtja.(8) Ettevõtja isik on oluline trahvide suuruse kindlaksmääramisel, eriti seoses trahvisumma suhtes kohaldatava piiriga 10% käibest (edaspidi „10% piir”), mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2.(9) Kõnealuse sätte rakendamine tekitab keerukaid küsimusi siis, kui rikkumise toime pannud ettevõtjat ei ole trahvi ülempiiri arvutamise ajaks enam endisel kujul olemas.

7.        Tõstatatud on ka küsimus, kas Üldkohus viivitas kohtuotsuse tegemisega ülemääraselt.

 Vaidlusalune otsus

 Sissejuhatus

8.        Välja tuleb selgitada ELTL artiklit 101 rikkunud ettevõtja, tehes kindlaks ühe või mitu juriidilist isikut, kes ettevõtjat esindavad. Kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks panna emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma äritegevuse üle iseseisvalt. Sellisel juhul moodustavad ema- ja tütarettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses ühe ettevõtja. Komisjon võib oma trahviotsuse adresseerida emaettevõtjale, ilma et ta peaks tõendama selle isiklikku osalemist rikkumises. Kui emaettevõtja esindab tütarettevõtja kogu kapitali, kehtib eeldus, et emaettevõtjal on tütarettevõtja üle otsustav mõju, ning ümberlükatav eeldus, et ta ka tegelikult avaldab seda (edaspidi „otsustava mõju eeldus”).

 Ettevõtja kindlakstegemine

9.        Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 577–583 esitas komisjon põhimõtted, mida ta otsuse adressaatide kindlaksmääramisel kohaldas. Olles meelde tuletanud eeldusi, mida ma eespool kirjeldasin, selgitas komisjon põhjenduses 582, et kui ettevõtja rikub ELTL artiklit 101 ning seejärel võõrandab konkurentsivastaselt toiminud tütarettevõtja ja lahkub ise asjaomaselt turult, vastutab endine emaettevõtja sellegipoolest jätkuvalt kõnealuse rikkumise eest.(10)

10.      Vastavalt põhjendusele 584 kohaldas komisjon seda lähenemisviisi juhtumipõhiselt iga kartellis osalenud ettevõtja suhtes. Seejuures eristas komisjon emaettevõtjaid, kelle osalemine rikkumises oli selge, ja emaettevõtjaid, kes olid otsuse adressaadid seetõttu, et neid peeti solidaarselt vastutavaks oma tütarettevõtjate konkurentsivastase käitumise eest.

 Trahvid

11.      Vaidlusaluse otsusega määrati Fardemi trahvi lähtesummaks 20 miljonit eurot.(11) Komisjon suurendas seejärel seda summat 200% − mis peegeldas pikka ajavahemikku 20 aastat ja 5 kuud (6. jaanuarist 1982 kuni 26. juunini 2002), mille jooksul Fardem osales kartellis −, saades tulemuseks 40 miljonit eurot. Kui see summa liita algsele 20 miljonile, on tulemuseks kokku 60 miljonit eurot.(12)

12.      Põhjenduses 782 on seejärel märgitud:

„Mitme ettevõtja puhul, kes emaettevõtjana on vastutavad, tuleb arvesse võtta nende vastutuse lühendatud kestust [...]:

–        Kendrion N.V. (seoses ettevõtjaga Fardem Packaging): 8. juunist 1995 kuni 26. juunini 2002 ehk 7 aastat;

[...]”

13.      Vaidlusaluses otsuses ei ole sõnaselgelt öeldud, mis oli Kendrioni trahvi lähtesumma. Kaudselt on aga selge, et see oli 20 miljonit eurot (Fardemi trahvi lähtesumma) ja et see lähtesumma omistati Kendrionile tema solidaarse vastutuse tõttu Fardemi trahvi tasumise eest.(13) Komisjon suurendas 20 miljoni suurust summat 70%, mis väljendas seitset aastat, mil Fardem kuulus Kendrionile, saades 14 miljonit eurot.(14) Kui see liita esialgsele 20 miljonile, on tulemuseks 34 miljonit eurot – see on Kendrionile määratud trahv.(15)

14.      Vaidlusaluse otsuse järgmistes põhjendustes on selgitatud, kuidas kohaldati määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% piiri(16):

„814. 10% piiri kohaldatakse järgmiselt: „kui mitu adressaati moodustavad äriühingu, st karistatava rikkumise toimepanemise eest vastutava majandusüksuse ajal, mil otsus vastu võetakse, […] võib arvutada piirmäära äriühingu kogukäibe alusel, see tähendab kõiki äriühingu koosseisu kuulujaid kokku arvestades. Seevastu, kui majandusüksus on vahepeal lõppenud, on igal otsuse adressaadil õigus taotleda piirmäära individuaalset kohaldamist.

[…]

820.      Fardem Packaging BV lahkus rikkumise eest vastutava majandusüksuse moodustanud Kendrioni kontsernist 2003. aastal. Seetõttu tuleks Fardem Packaging BV‑le määratava trahvi ülempiiri arvutamise aluseks võtta Fardem Packaging BV ülemaailmne käive. Fardem Packaging BV ülemaailmne käive 2004. aastal, mis oli otsusele eelnenud viimane täisaasta, oli 22 036 136 eurot. Fardem Packaging BV‑le määratav trahv ei tohi seetõttu ületada 2,20 miljonit eurot.”

Kuna Kendrioni ülemaailmne käive oli suurem kui summa, mis oleks nõudnud trahvi piiramist, tema trahvi ei vähendatud ja see jäi tasemele 34 miljonit eurot.

15.      Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 879 on märgitud:

„Kokkuvõtteks peaksid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratavad trahvid olema järgmised:

[...]

Kendrion N.V.: 34 miljonit eurot. Ettevõtja Fardem Packaging BV vastutab solidaarselt kõnealusest summast 2,20 miljoni euro tasumise eest;

[...]”

16.      Vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis d on määratud trahvid järgmised: „Kendrion N.V. 34 miljonit eurot. Ettevõtja Fardem Packaging BV vastutab solidaarselt kõnealusest summast 2,20 miljoni euro tasumise eest”.

 B. Vaidlustatud kohtuotsuse kokkuvõte

17.      Esimeses astmes(17) palus Kendrion Üldkohtul:

–        tühistada täielikult või osaliselt tema suhtes tehtud otsus;

–        tühistada talle määratud trahv või seda vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18.      Üldkohtu istungil väitis Kendrion, et menetlus oli kestnud liiga kaua. Üldkohus lükkas selle argumendi tagasi põhjendusel, et see on tulemusetu. Ta leidis, et tema pädevuses on üksnes vaidlusalune otsus, mida tuleb hinnata, võttes arvesse otsuse tegemise kuupäeval komisjoni käsutuses olnud fakte ja asjaolusid. Üldkohus leidis, et Üldkohtu menetluse kestus ei mõjuta vaidlusaluse otsuse seaduslikkust.

19.      Oma esimeses Üldkohtule esitatud väites osutas Kendrion, et vaidlusaluse otsuse resolutsioon on vastuolus otsuse põhjendustega, rikkudes ELTL artikleid 101 ja 296(18) ning määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2. Teiseks väitis Kendrion, et komisjoni eksis, kui käsitles Kendrioni ja Fardemit ühe majandusüksusena. Kolmandaks väitis Kendrion, et komisjon rikkus teatavaid õiguse üldpõhimõtteid, nt võrdse kohtlemise põhimõtet ja kohustust oma otsust piisavalt põhjendada, kui pidas Kendrioni vastutavaks rikkumise eest, mille pani toime tema 100% tütarettevõtja Fardem.

20.      Neljas kuni kaheksas väide käsitlesid trahvi. Oma neljandas väites osutas Kendrion, et talle vaidlusaluse otsusega määratud trahv ei tohiks olla suurem kui Fardemile määratud trahv. Kendrioni viienda väite kohaselt koheldi teda erinevalt muudest emaettevõtjatest, keda peeti solidaarselt vastutavaks oma tütarettevõtjate rikkumiste eest, ning seega oli komisjon rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

21.      Kendrioni kuues väide oli kaheosaline. Esiteks väitis Kendrion, et Fardemile 60 miljoni euro suuruse trahvi määramine oli vastuolus õiguse üldpõhimõtetega: muu hulgas oli selline trahv ebaproportsionaalne, arvestades, et Fardemi aastakäive oli 20 miljonit eurot, ja vaidlusaluse otsuse põhjendus oli ebapiisav. Teiseks, kui Fardemile määratud trahvi vähendatakse kohtuasjas T‑51/06(19) (milles ettevõtja otsuse vaidlustas) tehtava lahendiga, tuleks vähendada ka Kendrioni trahvi lähtesummat.

22.      Oma seitsmendas väites esitas Kendrion mitu argumenti, mille kohaselt on pretsedenditu määrata selline trahv emaettevõtjale, kes ise rikkumises ei osalenud. Oma kaheksandas väites leidis Kendrion, et komisjon on rikkunud oma 1998. aasta trahve käsitlevaid suuniseid.(20)

23.      Üldkohus jättis Kendrioni hagi täielikult rahuldamata.

 Apellatsioonkaebuse väited

24.      Kendrion esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet, mille võib kokku võtta järgmiselt.

25.      Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, leides, et komisjon oli piisavalt põhjendanud oma otsust, millega ta määras Kendrionile suurema trahvi kui Kendrioni endisele tütarettevõtjale Fardem.

26.      Teiseks, otsustades, kas Kendrion on solidaarselt vastutav Fardemile määratud trahvi tasumise eest, Üldkohus i) rikkus õigusnormi, jättes läbi vaatamata peamised tõendid, ii) rikkus menetlusnorme, eriti tõendamiskoormise jaotuse osas, ning iii) ilmselgelt tõlgendas asjaolusid vääralt ja hindas tõendeid valesti. Peale selle põhjendas Üldkohus puudulikult oma järeldusi ega käsitlenud piisavalt Kendrioni argumente.

27.      Kendrioni kolmas väide koosneb kolmest osast. Esiteks väidab Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et Kendrionile tuleks määrata suurem trahv kui tema endisele tütarettevõtjale, ehkki Kendrion ise rikkumises ei osalenud. Teiseks rikkus Üldkohus sellist järeldust tehes võrdse kohtlemise põhimõtet, sest Kendrion on otsuse adressaatide hulgas ainus emaettevõtja, kellele määrati suurem trahv kui tema tütarettevõtjale. Kolmandaks on Üldkohtu põhjendus vastuoluline ja ebapiisav osas, milles peetakse Kendrioni solidaarselt vastutavaks Fardemile määratud trahvi eest. Selle trahvi suurus on 2,2 miljonit eurot. Kendrionile määras komisjon aga trahvi summas 34 miljonit eurot.

28.      Kendrioni neljanda väite kohaselt eksis Üldkohus, kui ta lükkas Kendrioni argumendi Üldkohtu menetluse ülemäärase kestuse kohta tagasi põhjendusel, et see on tulemusetu. Sellega näib Üldkohus asuvat seisukohale, et tal puudub pädevus otsustada menetlusnormi rikkumiste üle tema enda menetluses. Peale selle, isegi kui Üldkohus ise ei ole pädev Üldkohtu menetluse ülemäärase kestuse korral trahvi vähendama, on Euroopa Kohus igal juhul kohustatud selle õiguskindlusele väga olulise küsimuse lahendama ja tegema sellest vajalikud järeldused.

29.      Apellatsioonkaebuse teises väites leiab Kendrion sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, järeldades, et tema ja Fardem moodustavad ELTL artikli 101 tähenduses ühe ettevõtja. Kui Kendrioni apellatsioonkaebus selle väite osas rahuldatakse, tuleks nõustuda ka esimese ja kolmanda väitega (seoses määratud trahviga). Seetõttu käsitlen ma esmalt Kendrioni teist väidet.

 Teine väide: ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses

 Poolte seisukohtade kokkuvõte

 Kendrioni apellatsioonkaebus

30.      Kendrion põhjendab oma üldist argumenti, et ta ei moodustanud Fardemiga ühte ettevõtjat, viie punktiga.

31.      Esiteks rikkus Üldkohus menetlusnorme ja materiaalõiguse norme, leides, et Kendrion vastutab Fardemile määratud trahvi maksmise eest solidaarselt, sest Üldkohus ei arvestanud kõiki tõendeid. Eelkõige tõlgendas Üldkohus ilmselgelt asjaolusid vääralt ja hindas arvesse võetud tõendeid valesti. Peale selle ei põhjendanud Üldkohus oma järeldusi piisavalt ega võtnud Kendrioni argumente piisavalt arvesse.

32.      Teiseks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 õigusnormi, väites, et Kendrionil lasub kohustus ümber lükata täiendavad asjaolud, mis näitavad, et ta avaldas Fardemi äritegevusele otsustavat mõju. Selle asemel pidi komisjoni näitama, et i) täiendavad asjaolud leidsid tegelikult aset ja ii) need näitasid, et Kendrion avaldas otsustavat mõju.

33.      Kolmandaks eksis Üldkohus, väites, et Kendrion ei lükanud ümber ühtki neljast täiendavast asjaolust, millele tuginedes komisjon tõendas, et Kendrion avaldas sisuliselt Fardemi äritegevusele otsustavat mõju.

34.      Neljandaks on käesolev asi ainulaadne, kuivõrd konkurentsivastases tegevuses mitteosalenud emaettevõtjale määrati suurem trahv kui rikkumise toime pannud tütarettevõtjale. Sellistel asjaoludel tuleb vaidlusaluse otsuse põhjendust eriti hoolikalt kontrollida. Üldkohus ei olnud vaidlusaluse otsuse hindamisel nii hoolikas. Seetõttu rikkus ta õigusnormi ja igal juhul jättis oma otsuse piisavalt põhjendamata.

35.      Viiendaks, kui Euroopa Kohus leiab, et täiendavad asjaolud, millele komisjon tugines, on piisavad, tõstatub teise võimalusena küsimus, kas Üldkohus hindas talle esitatud vastupidiseid tõendeid õigesti. Üldkohus jättis esitatud tõendeid tähelepanuta ega võtnud nõuetekohaselt arvesse tõendeid, mille Kendrion esitas esimeses kohtuastmes. Nende tõendite põhjal ei saanud Üldkohus nõuetekohaselt leida, et komisjon on kindlaks teinud selle, et Kendrion ja Fardem moodustasid ühe majandusüksuse. Igal juhul tegi Üldkohus valesti, omistades vastutuse Fardemi rikkumise eest Kendrionile.

 Komisjoni vastus

36.      Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

37.      Omistades Kendrionile vastutuse Fardemi rikkumise eest, tugines komisjon üksnes asjaolule, et Fardem oli asjassepuutuval ajal Kendrioni 100% tütarettevõtja, ja otsustava mõju eeldusele. Vaidlusaluses otsuses osutati küll neljale täiendavale asjaolule, kuid neid ei käsitletud määravana.

38.      Kendrioni väide tõendamiskoormise kohta on tulemusetu. Asjaolusid hindama on pädev üksnes Üldkohus. Kendrioni väide, et Üldkohus eksis nelja täiendava asjaolu hindamisel, on seetõttu vastuvõetamatu.

 Hinnang

39.      See väide on seotud ettevõtja mõistega konkurentsiõiguses ja tõenditega, mis on vajalikud, et teha kindlaks üksus, milles tütarettevõtja kuulub täielikult emaettevõtjale.

40.      ELTL artikliga 101 on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires. Alusleping ei sisalda mõiste „ettevõtja” määratlust, kuid see on keskse tähtsusega otsustamisel, kas kohaldatakse EL konkurentsieeskirju ja kuidas määratakse kindlaks vastutus rikkumise eest. Käesolevas asjas tõstatatud küsimus on seotud viimasega. Milline on ettevõtja, kes vastutab konkurentsieeskirjade rikkumise eest, ja kuidas tuleb kindlaks määrata trahv?

41.      Euroopa Kohus on vastutava ettevõtja mõistet käsitlenud mitmel juhul. Pärast seda, kui Kendrion esitas Üldkohtule käesolevas asjas oma tühistamishagi, on kohtupraktika edasi arenenud.(21) Euroopa Kohus tõlgendab mõistet „ettevõtja” vastuoluliselt.(22) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähistab mõiste „ettevõtja” siiski majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seda mõistet tuleb mõista nii, et see hõlmab majandusüksust, isegi kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama. Tütarettevõtja rikkumise võib süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. Et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses, võib komisjon adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.(23)

42.      Kui emaettevõtja esindab 100% sellise tütarettevõtja kapitalist, kes on toime pannud EL konkurentsieeskirjade rikkumise, on Euroopa Kohus seisukohal, et selline emaettevõtja võib tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada, ja kehtib ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja ka tegelikult avaldab seda. Kui komisjon eeltoodut arvestades tõendab, et emaettevõtja esindab kogu tütarettevõtja kapitali, piisab sellest eeldamiseks, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtja äritegevusele. Komisjon saab seejärel pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, v.a kui see emaettevõtja esitab piisavalt tõendeid, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult. Tuleb toonitada, et seda eeldust peetakse ümberlükatavaks(24) ja asjaomane tõendamiskoormis lasub emaettevõtjal.

43.      Komisjon ei ole kohustatud tuginema üksnes otsustava mõju eeldusele. Selle asemel võib ta muudele asjaoludele tuginedes näidata, et emaettevõtja on tegelikult oma 100% tütarettevõtja äritegevust otsustavalt mõjutanud (nn kahe aluse meetod).

44.      Kui komisjon valib kahe aluse meetodi, allutab ta end olemuselt rangemale tõendamisnõudele.(25) Üldkohtu ülesanne oma hinnangu andmisel on siis uurida, kas komisjon on seda tõendamisnõuet täitnud. Seega on esmalt komisjoni ülesanne esitada vajalikud tõendid, järgides tõendamisnõuet, millega tehakse kindlaks faktid, millele komisjon soovib otsustava mõju tõendamiseks tugineda. Kui asjaomane ettevõtja need faktid seejärel vaidlustab, langeb ümberlükkamise tõendamiskoormis talle.

 Üldkohtu hinnang

45.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 leidis Üldkohus, et komisjon tugines vaidlusaluses otsuses kahele alusele.

46.      Seejärel tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 kindlaks komisjoni esitatud neli täiendavat asjaolu ja märkis, et Kendrionil lasus kohustus tõendada, et need asjaolud ei näidanud, et ta avaldas Fardemile otsustavat mõju:

„53.      Käesolevas asjas ei piirdunud komisjon tuginemisega asjaolule, et hagejale kuulus 100% osalus Fardem Packagingi kapitalis. […] otsuses viidatakse veel neljale täiendavale asjaolule, nimelt 9. jaanuari 2002. aasta e-kiri L‑lt (põhjendus 595), Fardem Packagingi 14. detsembri 1999. aasta ettevõttesisene e-kiri, milles käsitleti kindlustusküsimust (põhjendus 596), nn Teppema alarühma koosolekul koostatud omakäeline märkus, milles viidatakse Fardem Packagingi esindajale hageja juures (põhjendus 597), ja Fardem Packagingi aruanne hagejale, mis käsitleb jooksvaid juhtimisküsimusi (põhjendused 106 ja 590). Seetõttu tuleb kõigepealt kaaluda, kas hagejal on õnnestunud need neli täiendavat asjaolu ümber lükata.”(26)

47.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–60 analüüsis Üldkohus nende nelja täiendava asjaoluga seotud tõendeid. Punktist 61 selgub, et Üldkohtu arvates õnnestus Kendrionil ümber lükata vaid üks neljast täiendavast asjaolust. Seega leidis Üldkohus, et Kendrion ei lükanud ümber komisjoni esitatud ülejäänud kolme täiendavat asjaolu, mis näitasid, et ta avaldas tegelikult Fardemile otsustavat mõju.

48.      Järgmisena analüüsis Üldkohus lisatõendeid, mille Kendrion oli esitanud, et lükata ümber eeldus, et ta avaldas Fardemile otsustavat mõju (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63–68). Üldkohus leidis, et Kendrion ja Fardem ei ole tegevuse tasandil seotud; neil ei olnud samad tarnijad ega kliendid ning nad ei kasutanud samu tootmisprotsesse. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 märkis aga Üldkohus järgmist:

„See järeldus ei ole aga iseenesest piisav, et tõendada, et Fardem Packaging tegutses hagejast sõltumatult.”

49.      Peale selle leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 67 järgmist:

„65.      [...] Seega ei saa Fardem Packagingi aastaaruannetest ega suhtelisest suurusest järeldada, et ettevõtja tegutses sõltumatult.

[...]

67.      [...] Seoses sellega peab ütlema, et hageja juhiste puudumine seoses Fardem Packagingi igapäevase juhtimisega (dagelijks beheer) ei tähenda, et viimane võis tegutseda sõltumatult.”(27)

 Analüüs

50.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda Üldkohtu kohustus (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimene lõik) otsuseid põhjendada, et Üldkohus peab esitama põhjenduskäigu, milles analüüsitakse ammendavalt ja ühe kaupa menetluse poolte kõiki argumente. Üldkohtu põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele vaidlustatud kohtuotsus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses.(28)

51.      Üldkohus tuvastas faktilise asjaolu, et komisjon lähtus kahest alusest. Seda tuvastatud fakti ei saa apellatsioonikorras vaidlustada. Arvestades kõnealuse faktilise asjaolu tuvastamist ja seda, et komisjon esitas kõigi nelja täiendava asjaolu kohta tõendeid, lasub nende ümberlükkamise koormis nüüd Kendrionil. Nagu mina aru saan, peegeldab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 tehtud Üldkohtu avaldus („Seetõttu tuleb kõigepealt kaaluda, kas hagejal on õnnestunud need neli täiendavat asjaolu ümber lükata”) seda seisukohta.

52.      Seetõttu ma ei leia, et Üldkohus rikkus õigusnormi, pannes Kendrionile tõendamiskoormise näidata, et neli täiendavat asjaolu ei tõenda, et ta avaldas Fardemi äritegevusele otsustavat mõju. Olles uurinud Kendrioni poolt seoses nelja täiendava asjaoluga esitatud tõendeid, tuvastas Üldkohus fakti, et kolm neljast täiendavast asjaolust ei olnud ümber lükatud.

53.      Seoses nelja lisatõendiga, mille Kendrion esitas, et lükata ümber Frademile otsustava mõju avaldamise eeldus, ja eelkõige Kendrioni väitega, et Fardem omandati investeerimise eesmärgil, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 järgmist:

„[...] investeerimisühingu poolt ettevõtja omandamine müümise eesmärgil võib rääkida ka investeerimisühingust ja tütarettevõtjast moodustunud majandusüksuse olemasolu kasuks. Asjaolu, et investeerimisühing soovib parandada tütarettevõtja lühiajalisi tulemusi, tähendab üldjuhul seda, et emaettevõtja peab olema segatud tütarettevõtja tegevusse. Suuremat kasumlikkust võib paremini tagada tulemuslik ja range jälgimissüsteem kui mittesekkumise poliitika.”(29)

54.      Ma jagan Üldkohtu arvamust. Asjaolust, et 100% tütarettevõtja omandatakse finantsinvesteeringuna ja tema tegevus on väljaspool emaettevõtja tavapärast tegevusvaldkonda, ei saa järeldada, et need kaks äriühingut ei moodusta sama ettevõtjat. Vastupidi: eeldusel, et investeeringu eesmärk on toota tulu, näib mulle, et investeeringu suurema kasumlikkuse tagamiseks peaks iga emaettevõtja olema vägagi motiveeritud avaldama otsustavat mõju tütarettevõtja äritegevusele.

55.      Kuivõrd Kendrion vaidlustab Üldkohtu tuvastatud asjaolud seoses Kendrioni esitatud tõenditega, tõstatab see küsimusi, mida Euroopa Kohus ei ole apellatsioonimenetluses pädev lahendama.(30) Lisan, et minu arvates ei moonutatud tõendite selget mõtet viisil, mis nõuaks Euroopa Kohtult nende asjaolude õigusliku kvalifitseerimise kontrollimist.(31)

56.      Kuna vaidlustatud kohtuotsuse asjaomased punktid võimaldavad Kendrionil mõista põhjendusi, millele otsus tugineb, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses, ei ole vaidlustatud kohtuotsus sugugi ebapiisavalt põhjendatud.

57.      Kokkuvõtteks: ma ei leia viga, mis muudaks kehtetuks Üldkohtu järelduse, et Fardem ei olnud sõltumatu majandusüksus ning seetõttu moodustasid Fardem ja Kendrion ühe ettevõtja.

58.      Seepärast leian, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb analüüsida Kendrioni apellatsioonkaebuse esimest ja kolmandat väidet.

 Esimene väide: Kendrionile määrati suurem trahv kui tema tütarettevõtjale

59.      Apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi ning vaidlustatud kohtuotsuse põhjendus on vastuoluline ja ebapiisav, kuivõrd selles nõustutakse, et komisjon oli õiguslikult piisavalt tõendanud, miks ta määras Kendrionile suurema trahvi kui Fardemile.

 Poolte seisukohtade kokkuvõte

 Kendrioni apellatsioonkaebus

60.      Kendrion juhib tähelepanu asjaolule, et Üldkohus ise tunnistas (vaidlustatud kohtuotsuse punktides 28 ja 29), et vaidlusalune otsus tõstatab küsimusi ja on teatavates aspektides ebamäärane. Sisuliselt väidab Kendrion, et vaidlusaluse otsuse resolutsioon (artikli 2 punkt d) on vastuolus põhjendustega. Põhjenduste kohaselt vastutab Kendrion emaettevõtjana solidaarselt tema tütarettevõtjale Fardem määratud trahvi maksmise eest. Resolutsioonis on aga märgitud, et Fardem vastutab solidaarselt Kendrionile määratud trahvi (osa) eest. Seega, kui Üldkohus oleks õigesti kohaldanud tõlgenduse standardpõhimõtet, mille kohaselt vaidlusalust otsust tuleks tervikuna tõlgendada selle põhjenduste valguses, oleks Üldkohus leidnud, et resolutsioon on põhjendustega vastuolus.

61.      Kendrioni arvates võib vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 23–28 (ning vaidlusaluse otsuse põhjendustest 584, 779 ja 782) järeldada, et komisjon määras Kendrionile trahvi mitte sellepärast, et Kendrion ise rikkumises osales, vaid sellepärast, et Kendrion oli emaettevõtjana solidaarselt vastutav. Seoses sellega viitab Kendrion vaidlusaluse otsuse põhjendusele 784. Ta vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 24 järelduse, mille kohaselt põhjendusest 784 „järeldub” või isegi „ilmselgelt järeldub”, et komisjon kavatses karistada Kendrioni isiklikult, mitte üksnes pidada teda solidaarselt vastutavaks Fardemi trahvi eest.

62.      Kendrion väidab, et konkurentsiõiguses puudub alus pidada tütarettevõtjat solidaarselt vastutavaks emaettevõtjale määratud trahvi maksmise eest. Peale selle tuleneb vaidlusalusest otsusest absurdne järeldus, et Fardemi solidaarne vastutus Kendrionile määratud trahvi maksmise eest rajaneb Kendrioni solidaarsel vastutusel Fardemile määratud trahvi maksmise eest. Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on n-ö juriidiliselt sobimatu ja vastuolus põhjendustega.

63.      Järelikult (vastupidi Üldkohtu järeldusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29) ei ole vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti d ulatus ja sisu mõistetavad. Peale selle on nimetatud artikkel lihtsalt vastuolus otsuse põhjendustega, eriti põhjendustega 577–584, 587–599, 779, 782, 784, 814 ja 820. Seetõttu on vaidlustatud kohtuotsust põhjendatud ebapiisavalt ja vastuoluliselt ning vaidlusalune otsus tuleb tühistada.

 Komisjoni vastus

64.      Komisjoni arvates on alusetu Kendrioni väide, et vaidlusaluse otsuse resolutsioon on vastuolus otsuse põhjendustega. Põhjendus 879 vastab sõna-sõnalt resolutsiooni artikli 2 punktile d.

65.      Emaettevõtja solidaarvastutus ei erine tütarettevõtja individuaalsest vastutusest. Mõlemad ettevõtjad vastutavad solidaarselt, sest nad moodustasid ettevõtja, mis on rikkunud konkurentsieeskirju.

66.      Fardem ja Kendrion moodustasid 8. juunist 1995 kuni 26. juunini 2002 ühe ettevõtja ning vastutavad mõlemad sel ajavahemikul toimunud rikkumise eest. Fardemi trahviks määrati 60 miljonit eurot, Kendrioni trahviks 34 miljonit eurot. Fardemile määratud trahvi piirati seejärel 2,2 miljoni euroga, kohaldades 10% piiri. Kendrionile määratud trahvisummaks jäi endiselt 34 miljonit eurot, millest Fardem vastutab solidaarselt 2,2 miljoni euro eest, nagu sätestatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 879. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 õigesti, et kahe ettevõtja trahvide erinevus tuleneb 10% piiri kohaldamisest. Vastasel juhul oleks Fardemile määratud trahv olnud 60 miljonit eurot, millest Kendrion oleks solidaarselt vastutanud 34 miljoni euro tasumise eest. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 leidis Üldkohus õigesti, et vaidlusaluse otsuse resolutsioon on mõistetav, kui seda lugeda koos otsuse põhjendustega.

 Hinnang

67.      Tekib kaks küsimust. Esiteks, mis alusel täpselt Kendrionile trahv määrati? Teiseks, kuidas määrata kindlaks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% piir, mis on kohaldatav kõigi trahvide suhtes?

68.      Oma hinnangus vaidlustatud kohtuotsusele olen arvesse võtnud järgmisi põhimõtteid.

69.      Esiteks küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised või ebapiisavad, kujutab endast õigusküsimust, mida võib iseenesest apellatsioonkaebuses tõstatada.(32)

70.      Teiseks pidi Üldkohus komisjoni otsust tõlgendades arvesse võtma seda, et komisjon peab oma otsust põhjendama asjaoludega, mis on otsuse õiguslikuks aluseks, ja kaalutlustega, mille põhjal komisjon akti vastu võttis.(33)

71.      Kolmandaks, seoses trahviotsustega tuleb põhjendusi pidada piisavaks, kui need selgelt ja arusaadavalt näitavad faktilisi ja õiguslikke kaalutlusi, mille alusel asjassepuutuvatele isikutele trahv määrati, nii et nemad ja Euroopa Kohus oleksid teadlikud komisjoni põhjenduskäigu põhiargumentidest.(34)

72.      Neljandaks, küsimust, kas põhjendamisnõue on täidetud, tuleb hinnata mitte ainult vaidlustatud akti sõnastuse, vaid ka selle tausta ning kõigi vastavat küsimust reguleerivate õigusnormide valguses.(35)

 Kendrioni trahvi alused

73.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22‑25 viitab Üldkohus muu hulgas vaidlusaluse otsuse põhjendustele 577–584, 779 ja 782. (36) Üldkohus teeb järgmised järeldused:

„26.      Vaidlustatud otsus näitab, et komisjon määras hagejale trahvi põhjusel, et see moodustas Fardem Packagingiga 1995. aastast 2003. aastani ühe majandusüksuse. Kuna Fardem Packagingi konkurentsivastase tegevuse saab süüks panna hagejale, sest mõlemad kuulusid samasse majandusüksusse – asjaolu, mis tuleb tuvastada, võttes arvesse allpool esitatud väidete analüüsi, – loeti vastutuse omistamise tulemusena, et hageja pani rikkumise ise toime (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 28).

[...]

28.      On tõsi, et hagejale määratud trahv summas 34 miljonit eurot võib võrreldes Fardem Packagingile määratud trahviga summas 2,20 miljonit eurot näida esmapilgul küsitav, on siiski nii, et vaidlustatud otsuse põhjenduste 814 ja [820][(37)] kohaselt on lahknevuse põhjuseks [määruse (EÜ) nr 1/2003] artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% piiri kohaldamine Fardem Packagingi suhtes.

29.      Vaatamata ebamäärasele sõnastusele on vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti d ulatust ja sisu seega võimalik täielikult mõista, lugedes eespool punktides 23–28 osutatud põhjendusi. Seetõttu langeb ära küsimus, nagu oleksid vaidlustatud otsuse põhjendused ja resolutsioon üksteisega vastuolus.”(38)

74.      Vaidlustatud kohtuotsus põhineb otseselt vaidlusaluse otsuse sõnastusel. Seetõttu viitan Üldkohtu põhjendusele hinnangut andes viimati nimetatud otsusele. Vaidlusaluse otsuse põhjenduste 577–584 kohaselt tuleks Fardemile määrata trahv, mille eest Kendrion on solidaarselt vastutav. On tõsi, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse kõik etapid ei ole sõnaselgelt väljendatud. Seega, kuivõrd Üldkohus on lihtsalt järginud otsuse põhjenduskäiku, ei ole vaidlustatud kohtuotsus nii läbipaistev, kui ta võiks olla. Siiski ei muuda see kohtuotsust seosetuks ega arusaamatuks.

75.      Kokkuvõttes arvutati trahv järgmiselt: Fardemi trahvi lähtesummaks määrati 20 miljonit eurot. Komisjon suurendas seejärel seda summat 200%, mis peegeldas üle 20 aasta kestnud rikkumise kestust, saades 40 miljonit eurot. Liites selle summa algsele 20 miljonile eurole, saadi tulemuseks kokku trahv summas 60 miljonit eurot. Lõpuks kohaldas komisjon sellele kogutrahvile 10% piiri (määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõige 2) Fardemi käibest (22 miljoni euro). Seetõttu piirati tegelikult tasumisele kuuluvat trahvi, milleks jäi 2,2 miljonit eurot.(39)

76.      Järeldusest, mille kohaselt Kendrion vastutas solidaarselt Fardemi tegevuse eest, tuleneb, et komisjonil oli õigus selle ajavahemiku osas, mil kaks ettevõtjat moodustasid ühe ettevõtja, lugeda Fardemi trahvi eest vastutavaks tema (endine) emaettevõtja.(40) Vaidlustatud kohtuotsusest (ja vaidlusalusest otsusest) tuleneb kaudselt, et Fardemi trahvi lähtesumma (20 miljonit eurot) omistati Kendrionile. Komisjon suurendas seejärel seda summat 70% võrra (erinevalt Fardemist, kelle trahvist arvutati 200%). See peegeldas asjaolu, et Fardem kuulus Kendrionile ainult 7 aastat, mitte kogu Fardemi rikkumise ajal. Saadud tulemus 14 miljonit eurot liideti seejärel algsele 20 miljonile eurole ja tulemuseks saadi trahvisumma 34 miljonit eurot. Lõpuks kohaldati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, et kindlaks teha, kas Kendrioni trahvi tuleb piirata. Kuna Kendrioni ülemaailmne käive ületas summat, alla mille oleks tegelikult tasumisele kuuluvat summat tulnud vähendada, jäi Kendrioni trahviks 34 miljonit eurot.

77.      Olles nii olukorda etapi kaupa analüüsinud, on selge, et Kendrioni trahv määrati kindlaks solidaarvastutuse reeglite kohaselt ning kooskõlas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2.

78.      Sõnastus, mille kohaselt Fardem vastutab Kendrioni 34 miljoni euro suuruse trahvi eest solidaarselt summas 2,2 miljonit eurot, on aga kummaline. Ma ei tea ühtki juhtumit, mille puhul tütarettevõtjat oleks peetud vastutavaks emaettevõtja tegevuse eest. Selline tulemus oleks tõepoolest veider, sest see on vastuolus nii isikliku vastutuse põhimõttega rikkumise eest kui ka otsustava mõju eeldusega. Emaettevõtjaid peetakse vastutavaks nende 100% tütarettevõtjate rikkumiste eest, sest loetakse, et neil on kontroll tütarettevõtja äritegevuse üle.(41) 100% tütarettevõtja suhe emaettevõtjaga ei ole võimu tasakaalu poolest (ilmselgelt) sama. Ei saa eeldada, et selline tütarettevõtja avaldab emaettevõtjale otsustavat mõju, sest tal ei ole osaluse kaudu kontrolli. Tütarettevõtja on saba, ta ei saa koera liputada.

79.      Kuid tegemist on Kendrioni, mitte Fardemi apellatsioonkaebusega.

80.      Kas Kendrioni vastutus tuvastati õigesti? Küsimus, kas Fardemit peetakse solidaarselt vastutavaks Kendrioni trahvi eest või Kendrioni Fardemi trahvi eest, ei mõjuta põhimõtteid, mille kohaselt emaettevõtjale (Kendrion) omistatakse vastutus tema 100% tütarettevõtja (Fardem) rikkumiste eest, kui otsustava mõju eeldus ei ole edukalt ümber lükatud. Konkurentsieeskirjade rikkumisest saavad kasu omanikud. Seetõttu on mõistetav, et tütarettevõtjate ebaseadusliku tegevuse eest tuleb vastutusele võtta need, kel on järelevalveõigus, välja arvatud juhul, kui nad tõendavad, et nad seda õigust ei teostanud. Kõige lihtsamalt öeldes – see ongi Kendrioni vastutuse aluseks.

81.      Seetõttu leian, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole rikutud õigusnormi seoses Fardemi rikkumise eest vastutuse omistamisega Kendrionile.

 Trahvi summa

82.      Kendrioni ja Fardemi trahvid on omavahel lahutamatult seotud. Kendrioni trahvi summa sõltub paratamatult Fardemile arvutatud trahvist.(42)

83.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 väitis Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse põhjenduste ja resolutsiooni näiline vastuolu tuleneb 10% piiri kohaldamisest. Tasumisele kuuluva trahvi summa määrab ära see, kuidas täpselt piiri kohaldatakse.

84.      Ajal, mil 10% piir arvutati, ei olnud rikkumise toimepannud ettevõtjat enam endisel kujul olemas, sest Fardem ei kuulunud enam Kendrioni kontserni. Seega tekib küsimus, mida käsitleda ettevõtjana määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses? Kas 10% piir tuleks arvutada emaettevõtja ülemaailmse käibe alusel või on asjakohane üksnes tütarettevõtja käive?

85.      Komisjon viitab vaidlusaluse otsuse põhjenduses 814 otsusele kohtuasjas Tokai Carbon jt vs. komisjon(43). Osutatud asjas, nagu ka siin, ei kuulunud rikkumise toime pannud tütarettevõtja 10% piiri arvutamise kuupäeval enam emaettevõtjale. Tütarettevõtja ja emaettevõtja ei moodustanud seega sel ajal enam sama ettevõtjat. Seetõttu tühistas Üldkohus selles asjas otsuse, kuivõrd komisjon oli (endisele) tütarettevõtjale määranud trahvi, mis üksnes tema käibe alusel arvutatuna ületas 10% piiri.(44)

86.      Käesolevas kohtuasjas ei selgitanud Üldkohus täpselt, kuidas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% piiri Kendrioni trahvi suhtes kohaldati. Kaudselt ilmneb aga, et Üldkohus võttis arvesse asjaolu, et 10% piiri kohaldamise ajal olid Kendrion ja Fardem eraldi üksused.(45)

87.      Mulle näib, et Üldkohtu arvates jäi Kendrioni vastutus 34 miljoni euro suuruse trahvi eest alla selle ettevõtja suhtes kohaldatud 10% piiri. Arvestades, et Fardemi käive oli asjassepuutuval ajal ligikaudu 20 miljonit eurot, leidis Üldkohus, et komisjon oli i) eristanud Kendrioni ja Fardemi käibenäitajaid ja ii) kohaldanud 10% piiri Fardemi kui eraldi üksuse suhtes(46) ning seetõttu piiranud tema vastutuse 2,2 miljoni euroga.(47)

88.      Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse esimene väide on alusetu.

 Täiendavad küsimused

89.      Komisjon on väljendanud muret, et kui 10% piiri kohaldatakse iga ettevõtja suhtes eraldi olukorras, kus nad trahvi arvutamise ajal enam sama ettevõtjat ei moodusta, loob see võimalused kõrvalehiilimiseks. Komisjon väidab, et kui emaettevõtja ja tütarettevõtja ei ole 10% piiri kohaldamise ajal sama ettevõtja osad, tuleks ülempiir arvutada üksnes emaettevõtja käibe alusel, tütarettevõtja käivet aga mitte arvesse võtta.

90.      Seega, kui komisjon oleks arvutanud 10% piiri üksnes Fardemi käibe põhjal, piirduks trahv, mille eest Kendrion emaettevõtjana solidaarselt vastutaks, 2,2 miljoni euroga. See võiks ergutada sarnases olukorras ettevõtjaid müüma oma tütarettevõtjad enne, kui komisjon trahvi määrab, et vältida 10% piiri arvutamist emaettevõtja kontserni kuuluvate ettevõtjate ülemaailmse käibe alusel.

91.      Ehkki see küsimus tõstatatakse konkreetselt vastuseks Kendrioni kolmandale väitele, on see siinkohal sama asjakohane. Seepärast käsitlen seda siin.

92.      Mulle näib, et komisjoni mure ei ole põhjendatud. Kui emaettevõtja vastutab solidaarselt oma 100% tütarettevõtja eest, siis trahvi mis tahes piiramise aluseks on emaettevõtja käive juhul, kui mõlemad ettevõtjad kuuluvad sel ajal samasse ettevõtjasse. Sellises olukorras ei ole vaja arvutada kogutrahvi tütarettevõtja käibe alusel. Tütarettevõtja lihtsalt vastutab solidaarselt emaettevõtja trahvi osa eest.

93.      Kui aga ettevõtjad ei kuulu samasse üksusesse ajal, mil 10% piiri kohaldatakse, siis neid tuleb minu arvates eristada ning kohaldada 10% piiri kummagi ettevõtja suhtes eraldi. Näib, et just seda komisjon käesolevas asjas tegi (ehkki ta ei pruukinud seda kavatseda, arvestades tema praegusi väiteid).

94.      Emaettevõtja trahvi summat ei määrata summa alusel, mille maksmise eest vastutab tütarettevõtja pärast 10% piiri kohaldamist tema trahvi suhtes. Selle asemel tuleb kaks summat kindlaks määrata eraldi, nagu siin näidatud. Kendrioni trahv arvutati, lähtudes Fardemi trahvi põhisummast, mille eest Kendrion solidaarselt vastutas.(48) 2,2 miljonit eurot, mille tasumise eest vastutab Fardem, on lihtsalt see osa tema enda trahvist, mis kuulub maksmisele pärast 10% piiri kohaldamist.

95.      Selguse huvides analüüsin apellatsioonkaebuse kolmandat väidet.

 Apellatsioonkaebuse kolmas väide: määratud trahvi põhjendused on vastuolulised ja ebapiisavad

96.      Kendrion rajab oma kolmanda väite kolmele punktile.

 Poolte seisukohtade kokkuvõte

 Kendrioni apellatsioonkaebus

97.      Esiteks väidab Kendrion, et solidaarvastutus tähendab, et emaettevõtja vastutab üksnes tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest. Teiseks kinnitab Kendrion, et Üldkohus ei võtnud arvesse asjaolu, et komisjon ei kohaldanud trahvide määramisel võrdse kohtlemise põhimõtet. Kolmandaks väidab Kendrion, et Üldkohus põhjendas trahvi kontrollimist vastuoluliselt ja ebapiisavalt.

98.      Esimene ja kolmas punkt kattuvad argumentidega, mis esitati seoses Kendrioni esimese väitega. Käsitlesin neid küsimusi juba käesoleva ettepaneku punktides 82–88. Seetõttu ma neid siinkohal ei käsitle. Analüüsida tuleb aga Kendrioni väidet, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet ja Üldkohus ei võtnud seda arvesse.

99.      Kendrion väidab, et ta on vaidlusaluse otsuse adressaatide hulgas ainus emaettevõtja, kellele määrati suurem trahv kui tema tütarettevõtjale olukorras, kus tütarettevõtja pani toime rikkumise, milles Kendrion emaettevõtjana ei osalenud. Ainus muu emaettevõtja, kellele määrati suurem trahv kui tema tütarettevõtjale, oli Nordenia, kuid Nordenia tegelikult osales rikkumises.(49) Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt peab komisjon kõigi samas rikkumises osalenud ettevõtjate trahvid määrama samal meetodil. Kendrion väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, viidates erinevat kohtlemist selgitades määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud 10% piirile. 10% piir seletab trahvi summa erinevust, kuid mitte põhimõtte erinevust, mida komisjon kasutab Kendrioni suhtes võrreldes muude emaettevõtjatega. Teise võimalusena, kui komisjonil on õigus määrata Kendrioni trahv nii, nagu sätestatud vaidlusaluses otsuses, on Üldkohtu põhjendus vastuoluline ja ebapiisav.

 Komisjoni vastus

100. Komisjoni arvates leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 õigesti, et komisjon kohaldas kõigi vaidlusaluse otsuse adressaatide trahvi määramisel sama meetodit.

 Hinnang

101. Võrdse kohtlemise üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.(50)

102. Üldkohus sedastab vaidlustatud kohtuotsuses:

„107. Trahvide määramisel nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et komisjon peab tavaliselt samas rikkumises osalemise eest karistatavatele ettevõtjatele määratud trahvide arvutamisel kasutama ühte ja sama arvutusmeetodit (28. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑813, punkt 65)) [...]

108.      Hageja väitega, et komisjon rikkus neid põhimõtteid, ei saa nõustuda järgmistel põhjustel.

109.      [...] vaidlustatud otsusest selgub, et komisjon kohaldas trahvisumma kindlaksmääramisel üht ja sama meetodit kõigi vaidlustatud otsuse adressaatide, sealhulgas hageja suhtes, kes emaettevõtjatena loeti vastutavaks kartellis osalenud tütarettevõtjate eest [...].”(51)

103. Kendrion väidab, et ta on võrreldav muude emaettevõtjatega, kes ise rikkumises aktiivselt ei osalenud, kuid kes vastutavad nende 100% tütarettevõtjate rikkumiste eest. Need ettevõtjad vastutavad vaid oma tütarettevõtjate trahvi ühe osa eest. Kui komisjon oleks kõigi kartellis osalenud emaettevõtjate trahvid kindlaks määranud sama metoodikat kasutades, oleks Kendrioni trahv olnud väiksem kui Fardemi trahv, sest ta vastutaks solidaarselt vaid Fardemi trahvi ühe osa eest.

104. Mulle aga näib, et Kendrioni olukord oli eriline, sest 10% piir arvutati pärast Fardemi müümist. Seetõttu ei moodustanud need kaks ettevõtjat sel ajal üht ettevõtjat. Muud emaettevõtjad ja nende tütarettevõtjad ei olnud samas olukorras.(52)

105. Eespool käesoleva ettepaneku punktides 82–88 seoses 10% piiri kohaldamisega öeldust nähtub, et minu arvates oli komisjonil õigus kohaldada määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 kahe ettevõtja suhtes eraldi. Kendrion ei ole võrreldav muude emaettevõtjatega, kellele vaidlusalune otsus on adresseeritud. Kendrioni puhul tuli 10% piir kindlaks määrata kaks korda – Kendrioni käibe ja Fardemi käibe alusel eraldi. Muude emaettevõtjate ja nende tütarettevõtjate puhul määrati aga 10% piir kindlaks ühe korraga – emaettevõtja kontserni ülemaailmse käibe alusel.

106. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–109 tõlgendab Üldkohus vaidlusalust otsust ja tuvastab, et komisjon kohaldas kõigi adressaatide trahvi kindlaksmääramiseks sama meetodit. Niisugune lähenemine on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuid just sellepärast, et Kendrioni olukord erineb muude emaettevõtjate olukorrast, ei olnud komisjon kohustatud arvutama Kendrioni ja Fardemi suhtes 10% piiri sama meetodi abil, mida ta kohaldas teiste adressaatide suhtes. Komisjon pidi neid kahte äriühingut kohtlema 10% piiri kohaldamise ajal kui erinevaid üksusi, sest Fardem ei kuulunud siis enam kontserni Kendrion.

107. Seetõttu leian, et Üldkohus järeldas õigesti, et vaidlusaluses otsuses järgiti võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Apellatsioonkaebuse neljas väide: otsuse mõistliku aja jooksul tegemata jätmine

 Vaidlustatud kohtuotsus

108. Üldkohtu istungil väitis Kendrion, et Üldkohtu menetlus kestis liiga kaua. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 18 leidis Üldkohus, et see argument on tulemusetu, sest tema pädevusse kuulus ainult vaidlusalune otsus. Seega, isegi kui Kendrionil on õigus, et viivitus oli ülemäärane, ei mõjutaks see iseenesest menetluse tulemust.

 Poolte seisukohtade kokkuvõte

 Kendrioni apellatsioonkaebus

109. Kendrion väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes arvesse võtma väite, et Üldkohus ei menetlenud Kendrioni kohtuasja mõistliku aja jooksul. Seetõttu tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

110. Teise võimalusena palub Kendrion Euroopa Kohtul vähendada talle määratud trahvi summat. Kendrion juhib tähelepanu asjaolule, et käesolev apellatsioonkaebus on talle väga oluline, arvestades, et selles vaidlustatakse 34 miljoni euro suurune trahv. Üldkohtu arutatavad küsimused olid keerukad, kuid Üldkohtul kulus kohtuotsuse tegemiseks siiski ülemäära kaua aega (Kendrioni arvutuse kohaselt kuus aastat ja üheksa kuud).(53) Kendrion väidab, et Euroopa Kohus peaks seetõttu vähendama määratud trahvi vähemalt 5% võrra, et võtta arvesse Üldkohtu menetluse ülemäärast kestust.(54)

 Komisjoni vastus

111. Komisjon väidab esiteks, et vaidlustatud kohtuotsust ei tuleks sel alusel tühistada. Teiseks leiab komisjon, et Üldkohtul ei oleks olnud kohane otsustada tühistamismenetluses, kas ta oli rikkunud harta artiklit 47, sest siis oleks ta pidanud uurima enda käitumist. Oleks parem, kui sellist asja arutaks vajaduse korral Üldkohtu muu koda eraldi menetluses. Seetõttu leidis Üldkohus õigesti, et Kendrioni väide on tulemusetu.

112. Komisjon vaidlustab Kendrioni hinnangu Üldkohtu menetluse kestuse kohta, mis komisjoni arvutuse kohaselt oli viis aastat ja üheksa kuud. Komisjon väidab, et kui Euroopa Kohus otsustab, et Üldkohtu menetlus kestis ülemäära kaua, oleks sellist järeldust sisaldava kohtuotsuse näol tegemist õiglase hüvitusega. Asjakohane õiguskaitsevahend harta artikli 47 rikkumisest tulenenud võimaliku varalise kahju hüvitamiseks oleks eraldi kahjunõude esitamine. Vastuseks Kendrioni argumendile, et menetluse ökonoomsuse huvides tuleks määratud trahvi vähendada 5%, väidab komisjon, et käesolev asi erineb Madalmaade õlleturu kohtuasjast,(55) sest erinevalt viimasest ei viibinud käesolevas asjas menetluse haldusetapp.

 Hinnang

113. Üldkohus märkis, et Kendrioni väide, et Üldkohus ei teinud menetluses otsust mõistliku aja jooksul, on tulemusetu.(56) Selline järeldus ei mõjutanud Kendrioni väite vastuvõetavust. See lihtsalt tähendas, et Kendrioni nõuet vaidlusalune otsus tühistada ei saa sel alusel esimeses kohtuastmes rahuldada.(57)

114. Nõustun Üldkohtu lähenemisviisiga järgmistel põhjustel.

115. Esiteks on vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue eraldiseisev küsimusest, kas harta artikliga 47 tagatud põhiõigusi on Kendrioni puhul rikutud. Kui Üldkohus oleks tuvastanud selle õiguse rikkumise olukorras, kus otsust peeti muus osas õiguspäraseks, ei oleks ta minu arvates saanud tühistada vaidlusalust otsust üksnes selle menetlusnormi rikkumise alusel.(58)

116. Teiseks ei väida Kendrion, et menetluse kestus Üldkohtus muutis vaidlusaluse otsuse tulemusliku kohtuliku kontrolli võimatuks – näiteks tõendite kaotsimineku tõttu või seetõttu, et tunnistajaid ei ole aja möödumise tõttu enam võimalik leida. Seega erineb Kendrioni seisukoht sellise kaebuse esitaja seisukohast, kes väidab, et tema kaitseõigusi on rikutud seetõttu, et menetlus on ülemäära viibinud.

117. Kolmandaks, asja mõistliku aja jooksul lahendamata jätmises seisnenud menetlusnormi väidetava rikkumise uurimine on vaidlusaluse otsusega määratud trahvi kontrollimisest eraldiseisev toiming. Seetõttu jääb üksnes menetlusnormi rikkumise uurimine väljapoole Euroopa Kohtu piiramatut pädevust kontrollida komisjoni trahviotsuseid.(59)

118. Seetõttu ma ei leia, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et Kendrioni väide on tulemusetu. Isegi kui Kendrioni väitega nõustuda, ei mõjutaks see vaidlustatud otsuse kehtivust.(60)

119. Kendrionil muidugi ei keelata tõstatamast seda küsimust apellatsioonkaebuses.

120. Kendrion esitas oma tühistamishagi 22. veebruaril 2006. Kirjalik menetlus lõppes 20. veebruaril 2007. Seejärel, 3. detsembril 2010 teatati Kendrionile istungi kuupäev. 12. jaanuaril 2011 vastas Kendrion Üldkohtu küsimustele, mis talle esitati vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 64 seoses Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Akzo. Istung toimus 9. märtsil 2011 ja otsuse kuulutas Üldkohus sama aasta 16. novembril. Esimese kohtuastme menetlus kestis kokku ligikaudu viis aastat ja üheksa kuud ning kirjaliku menetluse lõpu ja istungi vahele jäi ligikaudu neli aastat.

121. Kendrioni kohtuasi oli tihedalt seotud tema endise tütarettevõtja Fardemi kohtuasjaga, ent miski ei viita sellele, et Fardemi kohtuasi takistas Kendrioni asja menetlemist Üldkohtus.

122. Nelja Baustahlgewebe kriteeriumi kohaldades on selge, et kuna Kendrionile määrati vaidlusaluse otsusega trahv summas 34 miljonit eurot, on käesolev kohtuasi ettevõtja jaoks oluline. Samuti on selge, et asjas tekivad keerukad küsimused. Ma ei leia, et menetluse kestust saaks põhjendada Kendrioni tegevusega.

123. Minu teada sellel ilmsel seisuperioodil alates kirjaliku menetluse lõpust kuni istungini (umbes neli aastat) asjaga aktiivselt ei tegeldud. Euroopa Kohtule ei ole esitatud teavet, mis seisuperioodi seletaks või põhjendaks. Selliste tõendite puudumisel olen arvamusel, et kohtuasja ei lahendatud mõistliku aja jooksul. Nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas Groupe Gascogne(61), leian ma, et (üldiselt võttes) võis menetluse see staadium kesta kuni kaks aastat, ilma et asja menetlemist saaks pidada „ülemäära” pikaks. Sellest järeldub, et käesoleva asja menetlemine Üldkohtus kestis – ümardatult – ligi kaks aastat kauem, kui oleks pidanud.

124. Seetõttu järeldan, et on rikutud Kendrioni põhiõigust asja arutamisele Üldkohtus mõistliku aja jooksul.

125. Kohtuasjas Groupe Gascogne(62) esitatud ettepanekus leidsin, et kui tuvastatakse harta artikli 47 rikkumine, ei tohiks vaidlustatud kohtuotsust tühistada ainuüksi selle järelduse tõttu.

126. Peale selle ei ole Kendrion väitnud, et selle menetlusnormi rikkumise tulemusena rikuti tema kaitseõigusi.

127. Seetõttu ei arva ma, et vaidlustatud kohtuotsus tuleks tühistada.

128. Kendrioni teise võimalusena esitatud väidet, milles ta palus trahvisummat vähendada vastavalt kohtuotsuses Baustahlgewebe kohaldatud Euroopa Kohtu lähenemisviisile, ei esitatud omaette varalise kahju ja/või mittevaralise kahju nõudena.(63)

129. Seda väidet arvesse võttes näib mulle, et varalise kahju ja/või mittevaralise kahju nõude puudumisel on õiglaseks hüvituseks kohtuotsuses sisalduv avaldus, et Üldkohus on rikkunud harta artiklit 47.(64)

130. Kendrion palub Euroopa Kohtul vähendada vaidlustatud kohtuotsusega määratud trahvisummat 5%. Selle arvu tuletas Kendrion Üldkohtu otsusest Madalmaade õlleturg.(65) Nimetatud kohtuasjas nõustus komisjon, et ta vastutas haldusmenetluse ülemäärase kestuse eest. Hageja väitis, et menetluse kestus mõjutas tema kaitseõigusi ja viis ebaproportsionaalse trahvi määramiseni, sest komisjoni trahvipoliitika oli haldusmenetluse jooksul rangemaks muutunud. Seetõttu väitis ta, et komisjoni poolt trahvi senisest vähendamisest menetluse ülemäärase kestuse tõttu ei piisanud.

131. Käesolev asi erineb kohtuasjast Madalmaade õlleturg. Esiteks ei ole Kendrioni nõue seotud komisjoni läbi viidud menetluse haldusetapiga, samuti ei väida Kendrion, et komisjoni määratud trahv komisjoni tegevuse tõttu suurenes. Teiseks palub Kendrion Euroopa Kohtul kontrollida menetlusnormi rikkumist menetluse kohtuetapis. Kolmandaks ei ole Kendrion väitnud, et Üldkohtu menetluse kestus mõjutas vaidlustatud kohtuotsusega määratud trahvi (ega olekski saanud seda teha, sest selles suhtes vaidlustatud kohtuotsus üksnes kinnitab vaidlusalust otsust).

132. Seega näib mulle, et puudub õiguslik alus, mille põhjal Euroopa Kohus saaks otsustada vähendada Kendrioni trahvi 5%. Peale selle, kuna puuduvad tõendid, mis näitaksid, et Kendrion on kandnud varalist ja/või mittevaralist kahju (selliseid tõendeid võiks esitada eraldi kahjunõudes), on minu arvates täiesti meelevaldselt valitud 5% (või mis tahes muu summa).(66)

133. Seetõttu ei peaks Euroopa Kohus minu arvates Kendrioni trahvi vähendama.

134. Seepärast teen järelduse, et kui Kendrion leiab, et ta on kahju kandnud, kuna Üldkohus ei lahendanud tema asja mõistliku aja jooksul, on tema jaoks harta artikli 47 kohaldamisel, tõlgendatuna EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 13 silmas pidades, asjakohasem ja tõhusam õiguskaitsevahend Üldkohtule kahju hüvitamise hagi esitamine kui trahvisumma vähendamine.(67) Seetõttu teen ettepaneku, et Euroopa Kohus teeks avalduse, et Üldkohus lahendas Kendrioni apellatsioonikaebust liiga kaua; samuti peaks Euroopa Kohus selgelt ära märkima, et Kendrion võib soovi korral esitada eraldi kahju hüvitamise hagi.

 Kohtukulud

135. Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnanguga apellatsioonkaebuse kohta, siis artiklite 137, 138, 140 ja 184 koostoimes tuleb kohtukulud välja mõista Kendrionilt kui kohtuvaidluse kõigi väidete osas kaotanud poolelt.

 Ettepanek

136. Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        teha avaldus, et Üldkohus ei teinud otsust kohtuasjas T–54/06: Kendrion NV vs. komisjon mõistliku aja jooksul; ning

–        mõista kohtukulud välja Kendrionilt.


1 –      Algkeel: inglise.


2 –      16. novembri 2011. aasta otsused kohtuasjades T‑54/06: Kendrion vs. komisjon, T‑72/06: Groupe Gascogne vs. komisjon, T‑79/06: Sachsa Verpackung GmbH vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑406). Avaldatud on kõigi kolme vaidlustatud kohtuotsuse ingliskeelsed kokkuvõtted. Otsuste prantsuskeelsed täistekstid on avaldatud Euroopa Kohtu veebisaidil. Kohtuotsuse Kendrion täistekst on avaldatud ka hollandi keeles.


3 –      Komisjoni 30. novembri 2005. aasta otsus K(2005) 4634 lõplik, mis käsitleb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/38354 – tööstuslikud kotid) (edaspidi „vaidlusalune otsus”). Kokkuvõte: ELT 2007, L 282, lk 41.


4 –      Kohtuasjad C‑40/12 P: Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑50/12 P: Kendrion vs. komisjon (käesoleva ettepaneku ese) ja C‑58/12 P: Groupe Gascogne vs. komisjon. Tervikpildi saamiseks seoses vaidlusaluse otsuse peale Üldkohtule esitatud hagidega ja seejärel Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebustega palun vaadata kohtuasjas Groupe Gascogne minu ettepaneku punkti 102.


5 –      Kohtuasi C‑40/12 P.


6 –      Viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.


7 – Minu ettepanekud kõigi kolme apellatsioonkaebuse kohta on esitatud 30. mail 2013.


8 – Vt punktid 40–44 allpool.


9 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205), millega tunnistati kehtetuks määrus nr 17 (esimene määrus asutamislepingu artikli 81 ja artikli 82 rakendamise kohta) (EÜT 13, 21.2.1962, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3). Määrus nr 17 muudeti kehtetuks määruse nr 1/2003 artikli 43 lõikega 1. Komisjon nimetab mõlemat määrust vaidlusaluse otsuse 6. osas trahvide määramise õiguslikuks aluseks. Määruse nr 17 asjakohased sätted on artikli 15 lõige 2 ja artikkel 17. Määruses nr 1/2003 vastavad neile artikli 23 lõiked 2 ja 3 ning artikkel 31. Käesolevas ettepanekus viitan määruse nr 1/2003 sätetele mõttega, et need hõlmavad määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ja artiklit 17, kuna neid ei ole käesoleva apellatsioonkaebusega tõstatatud küsimuste osas oluliselt muudetud.


10 – Vt punktid 73–81 allpool.


11 – Vaidlusaluse otsuse põhjendus 777.


12 – Vaidlusaluse otsuse põhjendused 779 ja 781.


13 – Vaidlusaluse otsuse põhjendus 781.


14 – Vaidlusaluse otsuse põhjendus 783.


15 – Vaidlusaluse otsuse põhjendus 784.


16       17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑5361, punkt 102). Komisjoni 1998. aasta suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) mainivad samuti määruse artikli 23 lõikes 2 osutatud 10% piiri puhul „ülemaailmset käivet”.


17 – 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T–54/06: Kendrion (EKL 2011, lk II‑393) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”).


18 – Endine EÜ artikkel 253.


19 – 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑51/06: Fardem Packaging vs. komisjon.


20 –      Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) (edaspidi „komisjoni 1998. aasta suunised”). Vt minu poolt kohtasjas Gascogne Sack Deutschland esitatud ettepaneku punkt 21, viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.


21 – 22. veebruar 2006.


22 – Vt Wouter P. J. Wils, „Antitrust compliance programmes and optimal antitrust enforcement”, Journal of Anti-Trust Enforcement, 2013, lk 12. Vrd Thomas, S., „Guilty of a fault that one has not committed”, Journal of European Competition Law and Practice, 2012, lk 11.


23 – 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus Alliance One”), punktid 42–44 ja seal viidatud kohtupraktika.


24 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punktid 46–48 ja seal viidatud kohtupraktika.


25 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punktid 49, 50 ja 53.


26 –      Eesti keeles asjassepuutumatu joonealune märkus.


27 –      Eesti keeles asjassepuutumatu joonealune märkus.


28 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punkt 64.


29 –      Eesti keeles asjassepuutumatu joonealune märkus.


30 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika.


31 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika.


32 – 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑47/07 P: Masdar vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑9761, punkt 76).


33 – Vt ELTL artikkel 296; vt ka 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma (EKL 1970, lk 661, punkt 76) ja 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia (EKL 1985, lk 2545, punkt 26).


34 – Eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One, punkt 64.


35 – 4. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑403/99: Itaalia vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑6883, punkt 41).


36 – Vt punktid 8–10 eespool.


37 –      Eeldan, et viide vaidlusaluse otsuse põhjendusele 815 peaks olema põhjendusele 820, sest viimane käsitleb Fardemile määratud trahvi.


38 –      Eesti keeles asjassepuutumatu joonealune märkus.


39 – Vt punktid 11–16 eespool.


40 – Vt punktid 40–44 eespool.


41 – 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel NV jt vs. komisjon (edaspidi „otsus kohtuasjas Akzo”) (EKL 2009, lk I‑8237, punktid 58–61).


42 – Vt punkt 13 eespool.


43 – 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03 (EKL 2005, lk II‑10; edaspidi „kohtuotsus Tokai”). Avaldatud on kohtuotsuse kokkuvõte. Saksa-, inglis- ja prantsuskeelne täistekst on avaldatud Euroopa Kohtu veebisaidil.


44 – Eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tokai, punktid 391 ja 392.


45 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 820 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 28.


46 – Kui tegemist oleks Fardemi apellatsioonkaebusega, oleks Fardemi trahvi kindlaksmääramiseks vaja arvesse võtta rikkumise ajavahemikku, mille jooksul rikkumise eest vastutas Fardem üksi (6. jaanuarist 1982 kuni 8. juunini 1995), enne kui Kendrion Fardemi omandas. Et aga tegemist on Kendrioni apellatsioonkaebusega ning Kendrion vastutab Fardemi trahvi eest solidaarselt, ei ole see vajalik. Vt minu poolt kohtuasjas Gascogne Sack Deutschland esitatud ettepaneku punkte 81–88, milles ma käsitlen 10% piirangu kohaldamist emaettevõtja ja tema 100% tütarettevõtja suhtes, mis trahvi kindlaksmääramise ajal moodustasid ühe ettevõtja, kuid rikkumise toimepanemine algas enne, kui emaettevõtja tütarettevõtja omandas, ning jätkus pärast seda.


47 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 28 ja 29, viidatud eespool punktis 73.


48 – Vt punktid 11–13 eespool.


49 – Vaidlusaluse otsuse põhjendus 637.


50 – 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑127/07: Arcelor Atlantic et Lorraine jt (EKL 2008, lk I‑98895, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).


51 –      Eesti keeles asjassepuutumatu joonealune märkus.


52 – Bischof + Klein France SAS; FLS Smidth & Co A/s ja FLS Plast AS ja Groupe Gascogne.


53 – Kendrion viitab 17. detsembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus Baustahlgewebe”) (EKL 1998, lk I‑8417).


54 – Kendrion viitab 16. juuni 2011. aasta otsusele kohtuasjas T‑235/07: Bavaria NV vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus Madalmaade õlleturg”) (EKL 2011, lk II‑3229).


55 – Viidatud eespool 54. joonealuses märkuses.


56 – Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 18.


57 – 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑520/09 P: Arkema vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑8901, punkt 31).


58 – Vt allpool punkt 117.


59 – Vt ELTL artikkel 261 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 31. Vt ka minu poolt kohtuasjas Groupe Gascogne esitatud ettepaneku punktid 131 ja 132.


60 – Vt punkt 113 eespool.


61 – Vt selles kohtuasjas minu ettepaneku punktid 91–94.


62 – Viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.


63 – Eespool 53. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Baustahlgewebe tühistas Euroopa Kohus menetluse ökonoomsuse huvides ning kiire ja tulemusliku lahenduse tagamiseks vaidlustatud kohtuotsuse määratud trahvi summat puudutavas osas, jättes kohtuotsuse ülejäänud osas jõusse.


64 – Vt minu poolt kohtuasjas Groupe Gascogne tehtud ettepaneku punkt 148.


65 – Viidatud eespool 54. joonealuses märkuses.


66 – Vt ka minu poolt kohtuasjas Groupe Gascogne tehtud ettepaneku punktid 133 ja 138.


67 – Mulle tundub, et Kendrioni väide käesolevas menetluses, et tema trahvi summat tuleks vähendada, põhineb otseselt kohtuotsusel Baustahlgewebe: seda ei esitatud eraldi nõudena varalise ja/või mittevaralise kahju hüvitamiseks ning Euroopa Kohus ei olekski pädev sellist nõuet menetlema.