Language of document : ECLI:EU:C:2013:494

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 18. juulil 2013(1)

Kohtuasi C‑218/12

Lokman Emrek

versus

Vlado Sabranovic

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Saarbrücken (Saksamaa))

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Tarbijalepingud – Artikli 15 lõike 1 punkt c – Teise liikmesriiki suunatud tegevus – Tarbija liikmesriiki suunatud müüja eri tegevuste vahelise põhjusliku seose esinemise vajalikkus – Usaldusväärne kaudne tõend – Linnastu





1.        Pärast esiteks kohtuasjas Pammer ja Hotel Alpenhof(2) ning seejärel kohtuasjas Mühlleitner(3) tehtud otsuseid on määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(4) artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendamine endiselt kahtluste allikaks. Eeskätt küsitakse Euroopa Kohtult uuesti seda, millise ulatusega on tarbijalepingute osas kehtiva valikulise kohtualluvuse kohaldamise eelduseks tingimus, et müüja suunab oma tegevuse tarbija alalise elukoha liikmesriiki. Käesoleval juhul soovib Landgericht Saarbrücken teada saada, kas nimetatud seotuse kriteerium hõlmab täiendavat ja kirjutamata tingimust, et peab esinema põhjuslik seos tarbija alalise elukoha riiki „suunatud” tegevuse ja tarbija otsuse vahel sõlmida leping.

2.        Landgericht Saarbrücken soovib samuti teada saada, kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaselt on nõutav, et tarbijaleping sõlmiti sidevahendi abil. See küsimus sai aga vastuse vaid paar kuud pärast käesoleva eelotsusetaotluse esitamist, täpsemalt kohtuasjas Mühlleitner tehtud otsuses. Seetõttu käsitlen ma üksnes küsimust põhjusliku seose esinemise tingimuse kohta.

I.      Õiguslik raamistik

3.        Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c näeb ette valikulise kohtualluvuse tarbijalepingute puhul, mida kohaldatakse erandina üldisest alluvusest kostja elukohajärgsele kohtule järgmiste tingimuste täidetuse korral:

„1.      Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]

c)      kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.

[…]”.

II.    Vaidluse taust ja menetlus siseriiklikes kohtutes

4.        V. Sabranovicil, kes on põhikohtuasjas kostja, on Spicheren’i kohaliku omavalitsusüksuse (Prantsusmaa) territooriumil asuv kasutatud sõiduautode müügiga tegelev ettevõte ärinimega „Vlado Automobiles Import-Export”. Kohtutoimiku andmetel kasutas V. Sabranovic käesoleva kohtuvaidluse aluseks olevate asjaolude ilmnemise ajal veebisaiti, kus olid esitatud tema ettevõtte aadress ning kontaktnumbrid (lauatelefoni, faksi ja mobiiltelefoni number). Kõigi nende numbrite ees oli märgitud Prantsusmaa rahvusvaheline suunakood, välja arvatud üks Saksamaa mobiiltelefoni number, mille ees oli märgitud Saksamaa rahvusvaheline suunakood.

5.        L. Emrek, kes on põhikohtuasjas hageja, elas asjaolude ilmnemise hetkel Saarbrückenis (Saksamaa). Ta sõlmis V. Sabranoviciga 13. septembril 2010 kasutatud sõiduauto ostu-müügi lepingu; on tuvastatud, et selle lepingu sõlmimiseks käis ta kohal kostja ettevõttes, olles saanud nimetatud ettevõtte olemasolust teada mitte veebisaidi kaudu, vaid tuttavate käest.

6.        Hiljem esitas L. Emrek Amtsgericht Saarbrückenile hagi V. Sabranovici vastu, milles nõudis sõiduauto ostu-müügi lepingus ette nähtud garantii kohaldamist. Nimetatud kohus jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest ta leidis, et tal puudub rahvusvaheline pädevus; nimetatud kohus oli seisukohal, et V. Sabranovic ei olnud suunanud oma tegevust määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tähenduses tarbija alalise elukoha riiki, st Saksamaale.

7.        Olles saanud Amtsgericht Saarbrückeni kohtumääruse peale määruskaebuse, peatas Landgericht Saarbrücken menetluse ja esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

III. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

8.        Landgericht Saarbrückeni eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 10. mail 2012; eelotsusetaotlus sisaldas järgmisi küsimusi:

„1.      Kas [määruse nr 44/2001] artikli 15 lõike 1 punkt c eeldab juhtudel, kui ettevõtja veebisait on suunatud teise liikmesriiki, täiendava kirjutamata koosseisutunnusena, et ettevõtja veebisait ajendas tarbijat sõlmima ettevõtjaga lepingut ja veebisait on seega lepingu sõlmimisega põhjuslikult seotud?

2.      Kui suunatuse koosseisutunnuse ja lepingu sõlmimise vahel peab esinema põhjuslik seos, siis kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c eeldab lisaks lepingu sõlmimist sidevahendi abil?”

9.        Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Prantsusmaa Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsus ning Euroopa Komisjon.

10.      Kohtuistungil, mis toimus 25. aprillil 2013, esitasid suulised seisukohad L. Emreki esindaja, Madalmaade Kuningriigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi esindajad ning Euroopa Komisjoni esindaja.

IV.    Sissejuhatav märkus käesoleva eelotsusemenetluse eseme kohta

11.      Landgericht Saarbrücken soovib Euroopa Kohtult teada saada, kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c sisaldab kahte kirjutamata tingimust selles sättes tarbijalepingute puhul ette nähtud valikulise kohtualluvuse kohaldamiseks. Esimene tingimus on tema arvates seotud põhjusliku seosega müüja tarbija riiki „suunatud” tegevuse ja tarbija otsuse vahel sõlmida leping. Teine on tema arvates esimesele lisanduv lepingu sidevahendi abil sõlmimise tingimus.

12.      Esimest tingimust (põhjuslik seos) käsitlevat küsimust ei ole Euroopa Kohus varem käsitlenud, küll aga on ta käsitlenud teist tingimust (lepingu sõlmimine sidevahendi abil). Euroopa Kohus lahendas kohtuasjas Mühlleitner 6. septembril 2012 tehtud lahendis, st vaid neli kuud pärast käesoleva eelotsusetaotluse esitamist, sõnaselgelt küsimuse lepingu sidevahendi abil sõlmimise tingimuse kohta. Nimetatud kohtuasjas sedastas Euroopa Kohus – kinnitades seisukohta, mida võis pidada kohtuotsuses Pammer ja Hotel Alpenhof juba kaudselt väljendatuks –, et tarbijalepingu sõlmimine sidevahendi abil on üksnes „tunnistuseks lepingu seotusest” müüja või teenuste osutaja sellise kutse- või äritegevusega, mis on suunatud tarbija alalise elukoha riiki,(5) ning tegi järelduse, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada „nii, et see ei nõua, et tarbija ja kutseala esindaja vaheline leping peab olema sõlmitud sidevahendite teel”(6).

13.      Selgus, millega Euroopa Kohus end kohtuasjas Mühlleitner väljendas, koos asjaoluga, et selle eelotsusetaotlusega paluti täpsustada kohtuotsust Pammer ja Hotel Alpenhof seoses lepingu sidevahendi abil sõlmimise tingimusega, õigustab rohkem kui piisavalt käesoleva menetluse raames Landgericht Saarbrückeni esitatud küsimustest vaid ainsa uue küsimuse analüüsimist: tarbija alalise elukoha liikmesriiki suunatud tegevuse ja tarbija otsuse leping sõlmida vahel põhjusliku seose esinemise tingimus.

V.      Analüüs

14.      Põhikohtumenetluse pooled ning samuti menetlusse astunud riikide valitsused ja Euroopa Komisjon on erinevatel seisukohtadel seoses esimese küsimusega, st kas tarbijat peab olema „ajendatud” nii, et esineb põhjuslik seos äritegevuse ja lepingu sõlmimise otsuse vahel.

15.      V. Sabranovic, Madalmaade ja Luksemburgi valitsus on ühelt poolt seisukohal, et Saksamaa kohtud ei ole käesolevas kohtuasjas pädevad, sest ei ole täidetud põhjusliku seose tingimus, mida tuleb nende arvates pidada määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktist c olemuslikult tulenevaks. Üldjoontes on need kolm menetlusosalist seisukohal, et sellise tingimuse puudumise korral pöörataks ümber kostja elukohajärgsele kohtule alluvuse üldeeskiri ning müüjaid ja teenuste osutajaid koormataks ebaproportsionaalselt seeläbi, et neid on võimalik kohtusse anda mis tahes Euroopa Liidu riigis ainuüksi seetõttu, et neil on veebisait ning nad on sõlminud lepingu teises liikmesriigis elava tarbijaga. Madalmaade ja Luksemburgi valitsus rõhutavad eeskätt mõju, mida avaldaks tarbijale ülemäära soodus tõlgendus väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele nendes liikmesriikides, kus piiriülene kaubandus on äärmiselt levinud.

16.      L. Emrek, keda toetavad Prantsusmaa valitsus ja Euroopa Komisjon, leiab omalt poolt, et sellist tingimust ei ole, ning väidab, et Saksamaa kohtud on pädevad. Oma seisukoha põhistamiseks osutavad nad viitavatele kriteeriumidele, mille loetelu anti kohtuotsuses Pammer ja Hotel Alpenhof, selleks et aidata kohtul tuvastada, kas tegevus on suunatud tarbija alalise elukoha liikmesriiki. Nad on seisukohal, et nii viidatud kohtuotsuses kui ka kohtuotsuses Mühlleitner rõhutas Euroopa Kohus selliste asjaolude tähtsust „tunnistusena” sellest, et tegevus oli suunatud tarbija riiki, kuid ei seadnud neid mingil juhul tingimusteks, mis peavad olema vältimatult täidetud. Nad väidavad, et sellist tõlgendust toetavad määruse nr 44/2001 artiklite 15 ja 16 eesmärk ning seda määrust ettevalmistavad dokumendid.

17.      Keskendudes nüüd selles valdkonnas juba väljakujunenud kohtupraktikale, tuleb kohe alustuseks märkida, et nii kohtuotsuses Pammer ja Hotel Alpenhof kui ka kohtuotsuses Mühlleitner kinnitas Euroopa Kohus, et tarbija alalise elukoha liikmesriiki „suunatud tegevuse” mõiste on autonoomne mõiste ning see lisandub tingimusena määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktis c sätestatud ülejäänud tingimustele.(7) Euroopa Kohus sedastas sätte kui terviku analüüsi alusel, arvestades ka selle varasemaid redaktsioone ning ettevalmistavaid dokumente, et tarbijalepingute puhul kehtiva valikulise kohtualluvuse kohaldamise osas on ainsaks asjassepuutuvaks käitumiseks kauba müüja või teenuse osutaja käitumine.(8) Tarbija käitumine, mida võeti arvesse praeguseks tühistatud Brüsseli konventsiooni artikli 13 varasemas redaktsioonis, kaotas kogu oma otsustava rolli müüja või teenuse osutaja käitumise kasuks.(9)

18.      Samuti lükkas Euroopa Kohus kõrvale tõlgendamiskriteeriumi, mis põhines ainuüksi kutseala esindaja subjektiivse tahte väljaselgitamisel.(10) Nagu tarbija käitumine ei kujuta endast otsustavat kriteeriumi kohtualluvuse kohaldamiseks, nii ei kujuta seda endast ka müüja või teenuste osutaja puhul tema lõplik tahe. Sel moel otsustas Euroopa Kohus pigem loetleda mitteammendavalt objektiivsed kriteeriumid, millest lähtudes on kohtul võimalik asuda seisukohale, et tegevus oli suunatud tarbija alalise elukoha riiki.(11)

19.      Lisaks tuleb rõhutada asjaolu, et tegemist on viitavate kriteeriumidega; siseriikliku kohtu ülesanne on selgitada välja müüja või teenuste osutaja järgitava äristrateegia eesmärgid ja tagajärjed.(12) Praeguseni on Euroopa Kohus keeldunud muutmast mõnda neist kriteeriumidest otsustavaks tingimuseks või kriteeriumiks. Ta on seda seisukohta kinnitanud seoses sidevahendi abil lepingu sõlmimisega, mis kohtuotsuse Mühlleitner kohaselt ei kujuta endast kohtualluvuse kohaldamisel otsustava tähtsusega tingimust. Kuid samuti on ta välistanud võimaluse, et juba ainuüksi interneti kaudu juurdepääsemise võimalus võib olla otsustav kriteerium selleks, et lugeda, et tegevus on suunatud teise liikmesriiki. Ainuüksi juurdepääsemise võimalus ei ole iseenesest otsustava tähtsusega; tuleb arvesse võtta veebisaidi sisu ning seda alati seostatuna ülejäänud kriteeriumidega, mis võivad viidata äri‑ või kutsealase pakkumuse konkreetsele sihile või sihtidele.(13)

20.      Lõpuks, kuna seda on oluline rõhutada just praegu, on nii määruses nr 44/2001 kui ka Euroopa Kohtu praktikas alla joonitud selle tähtsust, et teatud kohtualluvusega seotuse kriteeriumid peavad olema ettenähtavad. Määruse põhjenduses 11 on märgitud, et „[k]ohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga”, mistõttu erandid sellisest kohtualluvusest peavad tuginema suure õiguskindlusega kriteeriumidel, nagu on korduvalt kinnitanud Euroopa Kohus.(14)

21.      Käsitledes järgmiseks küsimust, kas on olemas tingimus, et tarbija alalise elukoha riiki suunatud äri‑ või kutsetegevuse ning tarbija otsuse vahel sõlmida leping, peab esinema põhjuslik seos, võin juba ette ära öelda, et kohtupraktika praeguse seisu juures on sellist tingimust raske tuletada nii määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktist c kui ka selle määruse eesmärkidest ja seda ettevalmistavatest dokumentidest.

22.      Mis puudutab sätte sisu, siis nagu ma äsja märkisin, rõhutas Euroopa Kohus vajadust hinnata viidatud artikli 15 lõike 1 punktis c loetletud tingimuste täidetust ning samuti seda, et need on piisavad valikulise kohtualluvuse kohaldamiseks. Vaikiva ja täiendava tingimuse lisamine, mille aluseks on pealegi tarbija käitumine, nõuaks põhjalikult põhistatud tõlgendust. Nagu ma kohe seletan, ei tulene sellised põhjendused ka liidu seadusandja taotletavatest eesmärkidest.

23.      Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c ei kehtestatud selleks, et pöörata ümber kostja elukohajärgsele kohtule alluvuse üldeeskiri, vaid selleks, et tasakaalustada rahvusvahelise kohtualluvuse tasandil lepingulist suhet, mis on põhimõtteliselt tasakaalust väljas.(15) Seadusandja kehtestas sel eesmärgil eeskirja, mida kohaldatakse ainult juhul, kui on täidetud kolm tingimust, mida müüjal või teenuste osutajal on võimalik ette näha (äri‑ või kutsetegevusega tegelemine, tarbija alalise elukoha riiki või riikidesse suunatud tegevus ja sellise tegevuse raames sõlmitud leping). Just seetõttu, et tingimused on ammendavad, peavad kriteeriumid selle välja selgitamiseks, kas tegevus on suunatud teise riiki, põhinema mitmel asjaolul, ilma et ükski neist toimiks otsustava kriteeriumina. Teisisõnu: seadusandja loetles kitsalt tingimused, mis peavad olema vältimatult täidetud kohtualluvuse kohaldamiseks, kuid jättis seejärel kohtutele teatava tõlgendamisruumi, eeskätt seoses internetis reklaamitava tegevusega.

24.      Eelnevast peaks piisama, et jõuda sarnaselt Prantsusmaa Vabariigile ja komisjonile järeldusele, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkt c ei nõua sellise „kirjutamata” tingimuse täitmist, mis seisneb põhjusliku seose esinemises tegevuse ja tarbija otsuse vahel sõlmida leping. Selline tingimus viiks arvestatavalt tasakaalust välja liidu seadusandja leitud õrna balanssi ning lisaks tähendaks muutust tõlgenduses, mille Euroopa Kohus on siiani sellele sättele andnud.(16)

25.      Nagu rõhutas komisjon kohtuistungil, kaasneksid lisaks sellise põhjusliku seose tingimusega teatavad tõendamisega seotud probleemid. Kui piisab sellest, et tarbija väidab, et tema otsus leping sõlmida tulenes veebisaidiga tutvumisest, millele järgnes telefonikõne ettevõttega, siis kas piisab tarbija lihtsast sellesisulisest väitest või peab ta tõendama veebisaidiga tutvumist? Kui piisab tarbija sellesisulisest väitest, jääks kohtualluvuse valik tarbijale, kes peaks selleks üksnes väitma, et tema otsus leping sõlmida oli ajendatud müüja või teenuste osutaja tegevusest. Teisel juhul võib tõendamine muutuda probatio diabolica’ks, mis lõppkokkuvõttes muudab määruse nr 44/2001 artiklites 15 ja 16 ette nähtud valikulise kohtualluvuse tulemusetuks.(17)

26.      Teine asi, ehkki eelmisega seotud, oleks öelda, et selline põhjuslik seos ei oma tähtsust – nii see aga ei ole. Nimelt ei tähenda asjaolu, et põhjuslik seos ei toimi tingimusena, et oleks välistatud sellele kui kaudsele tõendile tuginemine; kohus võib seda hinnata, kui ta otsustab, kas tegevus on tõepoolest suunatud asjaomasesse riiki. Lisaks sellele, nagu ma allpool seletan, on tegemist usaldusväärse kaudse tõendiga, sest tegemist on asjaoluga, mis juhul, kui see konkreetses asjas esineb, annab otsustava tähtsusega hindamiselemendi tarbijalepingute puhul kohaldatava valikulise kohtualluvuse kohaldamisel.

27.      Kui tõepoolest on tegemist teise liikmesriiki suunatud tegevusega, siis tavaliselt selline põhjuslik seos esineb, olenemata sellest, kui lihtne või raske seda parasjagu tõendada on. Käesoleval juhul on probleem selles, et – nagu kohtuasja tausta kirjeldades juba märgitud – sellise põhjusliku seose puudumist loetakse tõendatuks.

28.      Mitte küll põhjusliku seose, vaid lepingu eelnevalt sidevahendi abil sõlmimise võimaliku tingimusega oli mul hiljutises ettepanekus kohtuasjas Mühlleitner võimalus märkida, et „[v]iide sidevahendi teel sõlmitud lepingule” kohtuotsuses Pammer ja Hotel Alpenhof „on tehtud eesmärgiga rõhutada seda, kui oluline on, et esinevad varasemad lepingut ettevalmistavad toimingud, mis tehti interneti teel ja mis omakorda tuginevad veebi kaudu tarbija elukoha piirkonda suunatud teabele”(18).

29.      Tookord end sel moel väljendades soovisin ma eelkõige rõhutada seda, kui oluline võib olla asjaolu, et on tehtud „varasemad lepingut ettevalmistavad toimingud”, mis ei kujuta endast küll vajalikku tingimust, kuid on tavaliselt „veebi kaudu tarbija elukoha piirkonda suunatud teab[e]” tagajärg. Samas soovisin ma väljendada seda, kuidas veebi kaudu suunatud teave on lepingut ettevalmistavate toimingute, kui mitte lepingu enda allikas.

30.      Teisisõnu ei olnud mu eesmärk seda kaalutlust välja tuues mõista anda, et varasemad lepingut ettevalmistavad toimingud või lepingu eelnev sõlmimine kujutavad endast täiendavat tingimust valikulise kohtualluvuse kohaldamiseks; samuti ei soovinud ma öelda, et selliseks tingimuseks oleks põhjusliku seose esinemine. Küll aga soovisin ma rõhutada sellist laadi kaudse tõendi erilist tähtsust ning lõppkokkuvõttes tugevust.

31.      Praktilisest küljest ei kujuta lepingut ettevalmistavate toimingute tegemine – nagu ka tõendatud põhjusliku seose esinemine – endast küll vaikivat tingimust, mis lisandub määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktis c sõnaselgelt sätestatud tingimustele, küll aga lihtsustab oluliselt siseriikliku kohtu tööd, kui ta otsustab, kas majandustegevus on suunatud konkreetsesse liikmesriiki. Ja vastupidi, kuid loogilise tagajärjena, raskendab sellise asjaolu puudumine samal määral siseriikliku kohtu ülesande täitmist, kes tavaliselt peab selle asjaolu puudumist kompenseerima ühe või mitme asjaoluga, mis annavad samal määral tunnistust sellest, et tegevus oli suunatud kõnealusesse liikmesriiki.

32.      Pealegi on see eesmärk, mis nähtub nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonist määruse nr 44/2001 artiklite 15 ja 73 kohta. Nagu teada, ei käsitata selles deklaratsioonis põhjuslikku seost; küll aga on selles märgitud, et on olulised teatud kaudsed tõendid, nagu on näiteks asjaolu, et leping on sõlmitud sidevahendi abil.(19) Nimetatud asjaolule on viidatud üksnes näitena, ilma et saaks välistada (pigem isegi vastupidi) teiste kaudsete tõendite, sealhulgas äärmiselt usaldusväärsete kaudsete tõendite olemasolu selle kindlakstegemisel, kas tegevus on „suunatud” teise liikmesriiki.

33.      Selles mõttes usun, et käesoleva kohtuasja taust annab tunnistust sellise võimaliku asjaolu esinemisest, mis oma väljendusjõu poolest võib siseriikliku kohtu poolt nõuetekohaselt hinnatuna kompenseerida nii sidevahendi abil sõlmitud lepingu kui ka varasemate lepingut ettevalmistavate toimingute puudumist, samuti väidetavat põhjusliku seose puudumist konkreetse äristrateegia ja lepingu sõlmimise vahel.

34.      Nimelt näib V. Sabranovici ettevõte asuvat sellise Prantsusmaa kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil, mis on Saarbrückeni linnaga tugevalt seotud suurlinnapiirkonna osa. Nagu kinnitas L Emreki esindaja suulisel kohtuistungil, elavad Spichereni ja Saarbrückeni kohaliku omavalitsusüksuse elanikud koos sisuliselt ühisel alal, kus nende kahe kohaliku omavalitsusüksuse laienemine on toimunud niivõrd lõimunult, et teatud kohtades ei pea nende ulatus kinni kahe riigi vahelisest piirist.

35.      Sellist laadi olukorras võib asjaolu, et kutseala esindaja pakub ühes neist kahest kohalikust omavalitsusüksusest kaupu ja/või teenuseid, tähendada tegevuse erilise elluviimiskoha tõttu, et ta pakub neid kaupu ja/või teenuseid vältimatult ka teises liikmesriigis, konkreetsemalt naaberliikmesriigis, mille kohalikud omavalitsusüksused on osaks ulatuslikumast suurlinnapiirkonnast, moodustades sel moel linnastu.(20) Soovin seeläbi öelda, et teatud juhtudel on kõigi ettevõtjate tegevus loomulikult ja spontaanselt suunatud mitte ainult müüja või teenuste osutaja asukohariigi elanikele, vaid ka naaberriigi elanikele selle iseärasuse tõttu, et sama suurlinnapiirkonna moodustavad kahe liikmesriigi territooriumi osad. Sellises erilises piirkonnas, kus piiri ületamist tihtipeale tähelegi ei panda, on raske väita, et nimetatud piirkonna müüjate või teenuste osutajate tegevus ei ole „suunatud” selle linnastu naaberliikmesriigi territooriumil asuvale osale.

36.      Selline järeldus ei tähenda, et müüjat või kutseala esindajat koormataks ebaproportsionaalselt, sest tegemist on majandustegevuses osalejaga, kes tegutseb ühe suurlinnapiirkonna raames, vaatamata asjaolule, et selle moodustavad kahe liikmesriigi territooriumi osad. On väga tõenäoline, et müüja või kutseala esindaja räägib ka naaberriigi keelt, kui see on tema riigi ametlikust keelest erinev. Käesoleval juhul räägitakse asjaomases kahes liikmesriigis eri keelt, kuid nagu on kohtutoimikus märgitud, et näi see takistavat V. Sabranovicil anda oma klientidele enda veebisaidil Saksamaa mobiiltelefoni numbrit, mis annab tunnistust sellest, et ta suhtleb peamiselt tõenäoliselt Saarbrückenis elavate saksa keelt kõnelevate klientidega saksa keeles.

37.      Samuti ei näi oht, et müüja või teenuste osutaja on kostjaks naaberriigi kohtus, mulle sellises linnastu‑sarnases olukorras, mis käesoleval juhul võib esineda, ülemäärase koormamisena, mille tagajärjel oleks pärsitud selline äritegevus nagu V. Sabranovici oma. Tuleb isegi asuda seisukohale, et määruse nr 44/2001 artiklites 15 ja 16 ette nähtud valikuline kohtualluvus ajendab teatava kohaliku omavalitsusüksuse tarbijaid sõlmima lepinguid suurlinnapiirkonna ettevõtjatega; tarbijatele on tagatud võimalus valida määruse nr 44/2001 artiklis 16 sätestatud kohtualluvuste vahel.

38.      Lõppkokkuvõttes ei tohiks kirjeldatud olukorrast tulenev kohtualluvus olla müüjale või kutseala esindajale ettenähtamatu – suisa vastupidi. Nagu ma eespool märkisin, peab selline müüja või kutseala esindaja, kes tegutseb kahe liikmesriigi territooriumi osast koosnevasse ühtsesse ruumi äärmiselt hästi integreerunud alal, olema täiesti teadlik sellest, et oluline või isegi suurem osa tema klientidest võivad olla naaberliikmesriigi elanikud.

39.      Seetõttu ning lõppkokkuvõttes leian esiteks, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei ole nõutav põhjusliku seose esinemine tarbija alalise elukoha liikmesriiki suunatud äri- või kutsetegevuse ja tarbija otsuse vahel sõlmida leping.

40.      Selline põhjuslik seos kujutab endast sellegipoolest usaldusväärset kaudset tõendit selle väljaselgitamisel, kas äritegevus on suunatud konkreetsesse liikmesriiki. Selle väljaselgitamisel, kas äritegevus on suunatud teise liikmesriiki, peab niisuguse usaldusväärse kaudse tõendi nagu põhjuslik seos olemasolu tõendatud puudumise tavaliselt kompenseerima ühe või mitme sarnase jõuga kaudse tõendi esinemine.

41.      Lõpetuseks olen määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendamist puudutavas seisukohal, et tähtsust omab asjaolu, et äri‑ või kutsetegevus toimub linnastu kontekstis, mida peab nõuetekohaselt hindama siseriiklik kohus. Selline ruumiline kontekst võib kujutada endast usaldusväärset kaudset tõendit selle kohta, et tegevus on suunatud teatud liikmesriiki.

VI.    Ettepanek

42.      Esitatud argumentide põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Saarbrückeni esitatud eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei ole selles sättes sõnaselgelt kehtestatud tingimuste kõrval nõutav kaudse ja täiendava tingimuse täitmine, milleks on põhjusliku seose esinemine tarbija alalise elukoha liikmesriiki suunatud äri- või kutsetegevuse ja tarbija otsuse vahel sõlmida leping. Põhjuslik seos kujutab endast sellegipoolest usaldusväärset kaudset tõendit selle väljaselgitamisel, kas äritegevus on suunatud konkreetsesse liikmesriiki.

2.      Selle väljaselgitamisel, kas äritegevus on suunatud teise liikmesriiki, peab niisuguse usaldusväärse kaudse tõendi nagu põhjuslik seos olemasolu tõendatud puudumise tavaliselt kompenseerima ühe või mitme sarnase jõuga kaudse tõendi esinemine. Linnastu kontekst võib siseriikliku kohtu poolt nõuetekohaselt hinnatuna kujutada endast usaldusväärset kaudset tõendit selle kohta, et tegevus on suunatud teatud liikmesriiki.


1 – Algkeel: hispaania.


2 – 7. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑585/08 ja C‑144/09: Pammer ja Hotel Alpenhof (EKL 2010, lk I‑12527).


3 – 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑190/11: Mühlleitner.


4 – Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


5 – Eespool viidatud kohtuotsus Mühlleitner, punkt 44.


6Ibidem, punkt 45.


7 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punkt 55; eespool viidatud kohtuotsus Mühlleitner, punkt 28.


8 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punkt 60; eespool viidatud kohtuotsus Mühlleitner, punkt 39.


9 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punkt 56; eespool viidatud kohtuotsus Mühlleitner, punkt 38.


10 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punkt 80.


11 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punktid 81–93.


12Ibidem.


13 – Eespool viidatud kohtuotsus Pammer ja Hotel Alpenhof, punktid 75 ja 76; eespool viidatud kohtuotsus Mühlleitner, punkt 44.


14 – Vt muu hulgas 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑144/10: BVG, EKL 2011, lk I‑3961, punkt 33, ja 25. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑509/10 ja C‑161/10: eDate ja Martinez ja Martinez, EKL 2011, lk I‑10269, punkt 50.


15 – Vt selle kohta Magnus, U. ja Mankowski, P. European Commentaries on Private International Law, Brussels I Regulation, 2 ed., Sellier, München, 2012, lk 546 jj; De Clavière, B. „Confirmation de la protection du consommateur actif par les règles de compétence spéciales issues du règlement 44/2001”, Revue Lamy droit des affaires, 2012, nr 77, lk 48 jj; De Miguel Asensio, P., Derecho Privado de Internet, 4ª ed., 2011, lk 963 jj; Tassone, S. „Il regolamento Bruxelles I e l’interpretazione del suo ambito di applicazione: un altro passo della Corte di giustizia sul cammino della tutela dei diritti del consumatore”, Giurisprudenza di merito, 2013, lk 104 jj, ning Brkan, M. „Arrêt Mühlleitner: vers une protection renforcée des consommateurs dans l’U.E.”, Revue européenne de droit de la consommation, 2013, lk 113 jj.


16 – Samale järeldusele jõudsid Virgós Soriano, M. ja Garcimartín, F., Derecho Procesal Civil Internacional. Litigación internacional, Civitas, 2ª ed., 2007, lk 171. Brüsseli konventsiooni artikli 13 osas oma arvamust avaldades jõudis ka kohtujurist Darmon samale järeldusele, ehkki küll seoses juhtumiga, kus ei reklaamitud mitte interneti vahendusel, vaid traditsioonilisel reklaamikandjal. Vt kohtujuristi ettepanek kohtuasjas C‑89/91: Shearson Lehman Hutton, milles otsus tehti 19. jaanuaril 1993 (EKL 1993, lk I‑139, punktid 82–85).


17 – Põhjusliku seose täiendava ja kirjutamata tingimuse täitmise tõendamist puudutavate probleemide osas vt Leible, S. ja Müller, M., „Keine internationale Zuständigkeit deutscher Gerichte bei Maklertätigkeit eines griechischen Rechtsanwalts”, EuZW 2009, lk 29.


18 – Ettepanek kohtuasjas Mühlleitner, punkt 38.


19 – Tuleb rõhutada, et deklaratsiooni prantsuskeelses versioonis viidatakse sellele asjaolule kui vajalikule tingimusele („encore faut-il que ce site Internet invite à la conclusión de contrats à distance et qu’un contrat ait effectivement été conclu à distance” – kohtujuristi kursiiv), samas kui ingliskeelses versioonis käsitatakse seda üksnes kui arvessevõetavat asjaolu („although a factor will be that this Internet site solicits the conclusión of distance contracts and that a contract has actually been concluded at a distance” – kohtujuristi kursiiv). Belgia valitsus taotles, et Euroopa Kohus lähtuks prantsuskeelsest versioonist, tuletades sellest eri tagajärjed nii põhjusliku seose tingimust kui ka lepingu sidevahendi abil sõlmimise tingimust puudutavas. Nagu ma juba märkisin oma ettepanekus kohtuasjas Mühlleitner, olen sellegipoolest seisukohal, et ühisdeklaratsiooni ei tule vähemalt selles konkreetses küsimuses pidada määrava tähtsusega aktiks ja seda vaatamata sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta sellele sõnaselgelt viitab. Samale järeldusele näib Euroopa Kohus olevat jõudnud kohtuotsuses Mühlleitner, sest ta ei võta ühisdeklaratsiooni asjaomast punkti arvesse määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendades.


20 – Zoido, F. jt Diccionario de Urbanismo. Geografía Urbana y Ordenación del Territorio, Cátedra, 2013, lk 37 ja 106.