Language of document : ECLI:EU:F:2012:49

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

28. märts 2012

Kohtuasi F-36/11

BD

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Lepingu pikendamata jätmine – Personalieeskirjade artikkel 11a – Huvide konflikt – Usaldussuhe – Personalieeskirjade artikkel 12b – Teenistuskohustuste väline tegevus – Süütuse presumptsioon

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega BD palub eelkõige tühistada komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 30. augusti 2010. aasta teates sisalduv otsus, millega anti talle teada, et tema lepingut ei pikendata. Samas hagiavalduses palub BD samuti mõista komisjonilt tema kasuks välja hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Sellise sisejuhise vastuvõtmine, mis kehtestab teatud tingimustel lepingute pikendamise põhimõtte – Administratsiooni enesepiirang oma kaalutlusõigusele antud valdkonnas

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 47 punkt b, artikkel 85 ja artikli 119 esimene lõik)

2.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Teenistusest vabastamine – Administratsiooni kaalutlusõigus selle valikul, kas teenistusest vabastamine toimub distsiplinaarpõhjustel või lepingu alusel

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikli 47 lõike 1 punkti b alapunkt i, artikli 49 lõige 1 ja artikli 119 esimene lõik)

3.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Vaidlustatud akti põhjenduste asendamine – Võimu kuritarvitamine – Puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Tingimused – Teenistuse huvid ja usaldussuhte säilimine

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 88)

5.      Ametnikud – Põhimõtted – Õigus süütuse presumptsioonile – Ulatus – Keeld tuletada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluse käigus kogutud tõenditest usaldussuhte katkemine, mis takistab lepingulise töötaja lepingu pikendamist – Puudumine

6.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Õigused ja kohustused – Sõltumatuse ja aususe kohustus – Kohustus teavitada haldusorganit igasugusest võimalikust huvide konfliktist preventiivselt – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 11a; muude teenistujate teenistustingimused, artiklid 3a, 11 ja 81)

7.      Ametnikud – Lepingulised töötajad – Õigused ja kohustused – Teenistuskohustuste väline tegevus – Kohustus taotleda luba ametisse nimetavalt asutuselt või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuselt – Töölevõtmisele eelnenud tegevusega jätkamine – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikkel 12b; muude teenistujate teenistustingimused, artiklid 3a,11 ja 81)

8.      Institutsioonide aktid – Põhjendused – Faktiviga otsuse põhjenduses, mis samal ajal on piisav – Mõju puudumine otsuse õiguspärasusele

(ELTL artikkel 296)

1.      Tähtajalise lepinguga ajutisel teenistujal ei ole üldjuhul mingit õigust oma lepingu pikendamisele, kuna see on üksnes võimalus, mis sõltub eeldusest, et pikendamine on teenistuse huvidega kooskõlas.

Nimelt erinevalt ametnikest, kellele personalieeskirjad tagavad töösuhte stabiilsuse, nähtub muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punktist b, mida kohaldatakse lepingulistele töötajatele teenistustingimuste artikli 119 esimese lõigu alusel, et institutsiooni ja tähtajaliselt tööle võetud lepingulise töötaja vahelise töösuhte kestust reguleerivad teenistustingimuste artiklis 85 kindlaks määratud piirides poolte vahel sõlmitud lepingus määratud tingimused. Lisaks on administratsiooni ulatuslik kaalutlusõigus lepinguliste töötajatega sõlmitud tähtajaliste lepingute pikendamisel.

Siiski hetkest, mil administratsioon kehtestas lepingute pikendamise protsessi läbipaistvuse tagamiseks sisejuhisega erikorra, on selle korra sisseseadmine kui institutsiooni enesepiirang oma kaalutlusõigusele. Sellise korraga ei ole tegemist lepingulise töötaja lepingu sätete puhul, mille kohaselt lepingu pikendamise tingimuseks on valikukatse edukalt läbimine ja juhtkonna heakskiit.

(vt punktid 31–33, 35 ja 36)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 17. oktoober 2002, liidetud kohtuasjad T‑330/00 ja T‑114/01: Cocchi ja Hainz vs. komisjon (punkt 82); 6. veebruar 2003, kohtuasi T‑7/01: Pyres vs. komisjon (punkt 64).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. juuli 2009, kohtuasi F‑54/08: Bernard vs. Europol (punktid 44 ja 47); 23. november 2010,kohtuasi F‑8/10: Gheysens vs. nõukogu (punkt 75).

2.      Sellest, et lepingulisele töötajale ei ole tagatud töösuhte stabiilsust, sellest, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus, kas tema tähtajalist lepingut pikendada või mitte, ning muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti b alapunkti i sõnastusest tuleneb, et pädeval asutusel ei ole kohustust algatada distsiplinaarmenetlust seoses lepingulise töötajaga, kelle käitumine võib õigustada distsiplinaarpõhjustel teenistusest vabastamist, ning et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võib sellisel juhul kasutada neid ühendava lepingulise suhtega kaasnevaid võimalusi. Mis puudutab muude teenistujate teenistustingimuste artikli 49 lõiget 1, mida kohaldatakse lepingulistele töötajatele teenistustingimuste artikli 119 esimese lõigu alusel, siis selles nähakse ette distsiplinaarmenetluse algatamine ainult töösuhte lõpetamiseks „ette teatamata”. Samuti ei ole võimu kuritarvitamisega tegemist siis, kui tehakse valik selle kasuks, et oodatakse asjaomase lepingulise töötaja tähtajalise lepingu lõppemist ning seda ei pikendata.

(vt punkt 45)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 38).

Avaliku Teenistuse Kohus: 24. aprill 2008, kohtuasi F‑74/06: Longinidis vs. Cedefop (punkt 116); 7. juuli 2010, liidetud kohtuasjad F‑116/07, F‑13/08 ja F‑31/08 (punkt 158).

3.      Arvestades selle enda eesmärki, milleks on administratsioonile oma otsuse läbivaatamise võimaldamine, on kohtueelne menetlus areneva loomuga, mistõttu personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 sätestatud õiguskaitsevahendite süsteemis võib administratsioon kaebuse rahuldamata jätmise korral olla kohustatud täiendama või muutma põhjendusi, mis on vaidlustatud akti aluseks. Seega ei saa leida administratsiooni pool võimu ja menetluse kuritarvitamise kohta tõendeid asjaolust, et ta kaebuse rahuldamata jätmise otsus sisaldas erinevaid põhjendusi kui vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused.

(vt punkt 47)

Viited:

Euroopa Liidu Üldkohus: 9. detsember 2009, kohtuasi T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff (punktid 55–60).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punkt 110); 15. detsember 2010, kohtuasi F‑67/09: Angulo Sánchez vs. nõukogu (punkt 70); 28. september 2011, kohtuasi F‑26/10: AZ vs. komisjon (punkt 38).

4.      Teenistuse huve ja usaldussuhte säilitamist, mida teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus peab võtma arvesse, kui ta otsustab teenistuslepingut pikendada või mitte, tuleb hinnata mitte ainult selle talituse tasemel, kuhu asjaomane isik on määratud, kusjuures selle talituse huve ei saa tähelepanuta jätta, vaid ka peadirektoraadi tasemel, kuhu kuulub see talitus, ning isegi institutsiooni kui terviku tasemel. Pealegi kehtib pädeva asutuse vajadus hinnata teenistuse huve tervikuna eriti siis, kui vaatluse all on finantsvastutusega teenistuja hoiak.

Sellega seoses ei lükka asjaolu, et lepinguline töötaja läbis katseaja väidetavalt eeskujulikult, ümber teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse hinnangut tema lepingu pikendamata jätmise põhjendatuse kohta nende asjaolude põhjal, mis ilmnesid pärast katseaja läbimist koostatud aruannet.

(vt punktid 48 ja 80)

5.      Isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole algatatud, kohaldatakse õigust süütuse presumptsioonile ametniku suhtes, keda süüdistatakse personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumises, mis on piisavalt rasked, et õigustada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluse algatamist, millest lähtudes võib administratsioon võtta vajaduse korral rangeid nõutavaid meetmeid.

(vt punktid 51 ja 54)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. juuli 1999, kohtuasi C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon (punkt 175).

Esimese Astme Kohus: 6. juuli 2000, kohtuasi T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon (punkt 281); 8. juuli 2004, liidetud kohtuasjad T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering vs. komisjon (punkt 178); 4. oktoober 2006, kohtuasi T‑193/04: Tillack vs. komisjon (punkt 121); 27. september 2006, liidetud kohtuasjad T‑44/02 OP, T‑54/05 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon (punkt 61); 8. juuli 2008, kohtuasi T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (punkt 214).

Euroopa Liidu Üldkohus: 7. detsember 2010, kohtuasi T‑49/07: Fahas vs. nõukogu (punkt 63); 5. oktoober 2011, kohtuasi T‑11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon (punkt 129).

Avaliku Teenistuse Kohus: 23. november 2010, kohtuasi F‑75/09: Wenig vs. komisjon (punkt 58).

6.      Personalieeskirjade artikli 11a, mida kohaldatakse muude töötajate teenistustingimuste artikli 3a kohastele lepingulistele töötajatele teenistustingimuste artiklite 11 ja 81 alusel, eesmärk on tagada ametnike ja teenistujate sõltumatus, ausus ja erapooletus ning sellest tulenevalt nende institutsioonide sõltumatus, ausus ja erapooletus, mille teenistuses nad on, pannes asjaomasele ametnikule või teenistujale kohustuse teavitada preventiivselt ametisse nimetavat asutust või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutust, et neil oleks võimalik vajaduse korral võtta sobivaid meetmeid. Võttes arvesse selle sättega taotletud sõltumatuse ja aususe eesmärkide ülimat tähtsust ning ametnikele ja teenistujatele ette kirjutatud kohustuse üldist olemust, tuleb personalieeskirjade artiklile 11a anda ulatuslik kohaldamisala, mis hõlmab kõiki olukordi, mille puhul asjaomane isik peab mõistlikult aru saama, et arvestades tema ametikohta ja asjaolusid, võib see kolmandate isikute silmis näida tema sõltumatuse võimaliku muutuse allikana. Sellega seoses ei tohi ametnike ja teenistujate sõltumatust kolmandate isikute suhtes hinnata ainult subjektiivselt. Sõltumatus eeldab samuti seda, et eriti avalike rahaliste vahendite haldamisel välditakse igasugust käitumist, mis võib objektiivselt mõjutada institutsioonide kuvandit ja vähendada usaldust, mida institutsioonid peavad avalikkuses tekitama.

Pealegi on vähetähtis, et asjaomasele institutsioonile ei tekitatud asjaomaste rikkumistega oletatavalt mingit finantskahju, kuna ametnikel ja teenistujatel personalieeskirjade artiklite 11a ja 12b alusel olevad kohustuste eesmärk on samuti säilitada institutsioonide sõltumatus ja kuvand.

(vt punktid 68, 70 ja 80)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 11. september 2002, kohtuasi T‑89/01: Willeme vs. komisjon (punkt 47); 3. veebruar 2005, kohtuasi T‑137/03: Mancini vs. komisjon (punkt 31).

7.      Personalieeskirjade artikkel 12b, mida kohaldatakse muude töötajate teenistustingimuste artikli 3a kohastele lepingulistele töötajatele teenistustingimuste artiklite 11 ja 81 alusel, kohustab ametnikke ja teenistujaid taotlema luba, kui nad soovivad tegutseda väljaspool oma teenistuskohustusi palga eest või tasuta. See kohustus kehtib üldiselt, ilma et tegevuse olemusest või tähtsusest sõltuvalt oleks vaja teha vahet.

Lisaks kehtib kohustus taotleda luba väljaspool teenistuskohustusi tegutsemiseks mitte ainult ametnikele ja teenistujatele, kes oma teenistuskäigu jooksul kavatsevad sellist tegevust, vaid samuti töölevõetud isikute suhtes, kes soovivad jätkata tegevust, millega nad tegelesid enne teenistusse võtmist ning mis muutub „väliseks” alates nende ametisse asumisest.

(vt punkt 72)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 19. märts 1998, kohtuasi T‑74/96: Tzoanos vs. komisjon (punkt 66); 16. jaanuar 2003, kohtuasi T‑75/00: Fichtner vs. komisjon (punkt 31).

8.      Kui on esitatud mitu põhjendust, siis isegi kui üks vaidlusaluse akti põhjendus on faktiliselt vale, siis ei saa see viga kaasa tuua selle akti tühistamist, kui teised põhjendused on iseenesest piisavad.

Mis puudutab konkreetselt väidet ilmse hindamisvea kohta, siis hageja peab esitama piisava tõendusmaterjali, et lükata ümber administratsiooni hinnangute usaldusväärsus, mistõttu tuleb see väide tagasi lükata siis, kui hoolimata esitatud tõendusmaterjalist, võib vaidlustatud administratsiooni hinnangut siiski pidada tõenäoliseks. Juhul kui vaidlustatud otsus tugineb mitmele põhjendusele, tuleb see väide tagasi lükata täpsemalt siis, kui oletatavalt on vaidlustatud otsuse ühes põhjenduses tehtud viga, kuid administratsioon ei võtnud otsustamisel aluseks mitte ainult seda põhjendust.

(vt punkt 83)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. märts 2003, liidetud kohtuasjad T‑228/99 ja T‑233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale vs. komisjon (punkt 162); 8. märts 2005, kohtuasi T‑277/03: Vlachaki vs. komisjon (punkt 85).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. oktoober 2009, kohtuasi F‑29/08: Y vs. komisjon (punkt 90); 29. september 2011, kohtuasi F‑74/10: Kimman vs. komisjon (punktid 92 ja 93).