Language of document : ECLI:EU:C:2014:43

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 30. jaanuaril 2014(1)

Kohtuasi C‑438/12

Irmengard Weber

versus

Mechthilde Weber

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht München (Saksamaa))

Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 22 punkt 1 – Erandlik kohtualluvus – Kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavad vaidlused – Kinnisasja suhtes kehtiva ostueesõiguse kaasaarvamine – Artikli 27 lõige 1 – Pooleliolevad kohtuasjad – Mõiste menetlused, mille „algatavad […] ühed ja samad asjaosalised” – Mõiste „ühe ja sama alusega [hagid]” – Sanktsioon kaebeõiguse kuritarvitamise eest – Artikli 22 punkti 1 koostoime artikli 27 lõikega 1 – Artikli 28 lõige 1 – Seotus – Menetluse peatamise hindamise kriteeriumid – Artikli 27 koostoime artikliga 28 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele





I.      Sissejuhatus

1.        Oberlandesgericht München’i (Saksamaa) esitatud eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(2) ning täpsemalt selle artikli 22 punkti 1(3), artikli 27 lõiget 1(4) ja artikli 28 lõiget 1(5). Euroopa Kohtul palutakse seega teha otsus küsimuses, kuidas tõlgendada kinnisvaraga seotud in rem õiguste suhtes kohaldatavat erandliku kohtualluvuse eeskirja ning selles määruses sisalduvaid eeskirju, mida kohaldatakse pooleliolevatele või seotud kohtuasjadele.

2.        Kõigepealt olgu täpsustatud, et minu hinnangul on otstarbekas Euroopa Kohtule analüüsimiseks esitatud hulk küsimusi paigutada ümber nii, et neid analüüsitakse mitte eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud järjekorras, vaid sellises järjekorras, mis järgib pigem määruse nr 44/2001 loogikat ja süsteemi.

3.        Kõigepealt peaks Euroopa Kohus otsustama, kas selle määruse artikli 22 punkti 1, millega antakse erandlik kohtualluvus selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil asub vaidlusaluste in rem õiguste esemeks olev kinnisvara, kohaldatakse hagi suhtes, milles palutakse tuvastada, et kinnisasja ostueesõigust ei ole teostatud kehtivalt.(6)

4.        Seoses eelmise punktiga puudutab üks teine küsimus(7) selle kindlaksmääramist, kas pooleliolevas kohtuasjas määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses võib kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse peatamisest hoidumiseks arvesse võtta asjaolu, et tema hinnangul ei ole esimesena hagiavalduse saanud kohus see kohus, kellel on määruse artikli 22 punkti 1 alusel asjas erandlik kohtualluvus, ning et järelikult ei tunnustata vastavalt määruse artikli 35 lõikele 1 teistes liikmesriikides otsust, mida see kohus võib teha.(8)

5.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada, kas määruse nr 44/2001 artiklis 27 ette nähtud poolelioleva kohtuasja eeskirja reguleerimisalasse kuuluvad kaks kohtuasja, mida menetlevad erinevate liikmesriikide kohtud, esiteks kui kaks isikut on ühes menetluses vastavalt kaaskostjad kolmanda isiku suhtes ja teises menetluses omavahel vastaspooled, ning teiseks kui need kohtuasjad puudutavad nõudeid, mille aluseks on erinevad põhjendused, kuid kui sama õiguslik küsimus tuleb kõigepealt lahendada mõlemal juhul.(9)

6.        Lisaks palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, kas menetluse peatamise otsuse puhul, mis tuleb teha nimetatud määruse artikli 27 lõike 1 alusel, peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, analüüsima mitte üksnes ühe poole väidet, mille kohaselt teine pool kuritarvitas õigust, esitades hagi kohtule, kellele hagi esitati esimesena, vaid samuti kaitsma teise hageja õigust kohtulikule kaitsele, ning jaatava vastuse korral selgitada, millised järeldused tuleb sellest teha.(10)

7.        Peale selle palutakse kohtul kindlaks teha, kas enne, kui on võimalik kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 28 lõiget 1, mis puudutab seotud kohtuasju, mis on pooleli erinevate liikmesriikide kohtutes, peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, olema otsustanud, et sama määruse artikli 27 lõige 1, mis puudutab pooleliolevate kohtuasjade juhtumeid, ei kuulu konkreetses asjas kohaldamisele.(11)

8.        Lõpuks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, millised on kriteeriumid, mida ta võib arvesse võtta talle määruse nr 44/2001 artikli 28 lõikega 1 antud hindamispädevuse teostamisel, pidades silmas, et selle sätte kohaselt on seotud menetluste puhul menetluse peatamine valikuline(12).

II.    Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

9.        Põhikohtuasja pooled on kaks kõrges eas õde I. Weber ja M. Weber, kes on Münchenis (Saksamaa) asuva kinnistu kaasomanikud vastavalt 6/10 ja 4/10 suurustes osades. Notariaalse toiminguga kanti 20. detsembril 1971 ostueesõigus sellele kinnisasjale kinnistusraamatusse I. Weberi kasuks vastavalt Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB”) § 1094 lõikele 1(13).

10.      M. Weber müüs 28. oktoobri 2009. aasta notariaalse lepinguga oma 4/10 suuruse kaasomandiosa Saksa õiguse alusel asutatud äriühingule Z. GbR, mille üks juhatuse liikmetest on tema poeg P. F. Calmetta, kes töötab advokaadina Milanos (Itaalia). Sellesse lepingusse lisatud tingimuse kohaselt oli M. Weberil kuni 28. märtsini 2010 kehtiv ja teatud tingimustest sõltuv tagasiostuõigus.

11.      Pärast seda, kui Münchenis kõnealuse lepingu koostanud notar oli I. Weberit teavitanud, teostas viimane 18. detsembri 2009. aasta kirjaga BGB §‑de 463 ja 464(14) alusel oma ostueesõigust sellele mõttelisele osale.

12.      Sama notari juures 25. veebruaril 2010 sõlmitud lepinguga kinnitasid I. ja M. Weber sõnaselgelt ostueesõiguse teostamise kehtivust ning leppisid kokku omandi üleminekus I. Weberile sama hinnaga nagu see, milles oli kokku lepitud M. Weberi ja äriühingu Z. GbR vahel allkirjastatud müügilepingus. Näib, et nad leppisid kokku selles, et notar edastab avalduse omandi ülemineku kande tegemiseks kinnistusraamatusse alles siis, kui M. Weber on loobunud 28. oktoobri 2009. aasta lepingust tulenevast tagasiostuõigusest vastavalt BGB § 873 lõikele 1(15) ja kinnistusraamatuseaduse (Grundbuchordnung) §‑le 19(16). 2. märtsil 2010 tasus I. Weber kokkulepitud ostuhinna, nimelt 4 miljonit eurot. 15. märtsi 2010. aasta kirjas teatas M. Weber nimetatud tagasiostuõiguse teostamisest.

13.      Äriühing Z. GbR esitas 29. märtsi 2010. aasta hagiavaldusega, millest I. Weberit teavitati 11. mail 2010, Tribunale ordinario di Milano’le (Milano tsiviilkohus) I. ja M. Weberi vastu hagi, milles palus tuvastada, et I. Weberi ostueesõiguse teostamine on kehtetu ning M. Weberi ja selle äriühingu vahel sõlmitud leping on kehtiv.

14.      I. Weber esitas 15. juulil 2010 Landgericht München I‑le hagiavalduse, milles ta palus kohustada M. Weberit andma nõusoleku talle kuuluva 4/10 suuruse kaasomandiosa omandi ülemineku kohta kande tegemiseks kinnistusraamatusse.(17) M. Weber vaidles sellele vastu, tuginedes in limine litis pooleliolevale kohtuasjale Itaalia kohtus.

15.      Landgericht München I peatas 1. aprilli 2011. aasta ja 23. augusti 2011. aasta määrustega oma poolelioleva menetluse vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 27 lõikele 1 alusel ja teise võimalusena vastavalt sama määruse artikli 28 lõigetele 1 ja 3, kuna menetlus on pooleli Tribunale ordinario di Milanos, mis on kohus, kellele hagi esitati esimesena.

16.      I. Weber esitas Oberlandesgericht Münchenile apellatsioonkaebuse. 16. veebruari 2012. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. oktoobril 2012, otsustas Oberlandesgericht München menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, täpsustades samas, et Landgericht München I seisukoht on tema hinnangul põhjendatud:

„1.      Kas [määruse nr 44/2001] artikli 27 kohaldamisala hõlmab ka olukordi, milles kaks isikut on ühes kohtuasjas kostjad, sest kolmas isik on nende mõlema vastu hagi esitanud, ning teises kohtuasjas on nad hageja ja kostja? Kas sellises olukorras on tegemist kohtuasjaga „ühtede ja samade asjaosaliste” vahel või tuleb ühes neist menetlustest hageja poolt mõlema kostja vastu esitatud erinevaid nõudeid hinnata eraldi, mistõttu ei saa lähtuda kohtuasjast „ühtede ja samade asjaosaliste” vahel?

2.      Kas „ühe ja sama alusega hagiga” määruse nr 44/2001 artikli 27 tähenduses on tegemist juhul, kui hagide nõuded ja põhjendused on kummaski menetluses küll erinevad, kuid

a)      mõlemas menetluses tuleb otsuse tegemiseks lahendada sama sissejuhatav küsimus või

b)      ühes menetluses palutakse teise võimalusena tuvastada õigussuhte olemasolu, mis on teises menetluses sissejuhatav küsimus?

3.      Kas tegemist on hagiga, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigus määruse nr 44/2001 artikli 22 [punkti 1] tähenduses, kui palutakse tuvastada, et kostja ei ole kehtivalt teostanud Saksamaal asuva kinnisasja suhtes asjaõiguslikku ostueesõigust, mis tal Saksa õiguse kohaselt on vaieldamatult olemas?

4.      Kas kohtul, kelle poole on pöördutud hiljem, on kohustus määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 alusel otsuse tegemisel ja seega enne, kui esimesena hagiavalduse saanud kohus on otsustanud enda pädevuse üle, hinnata, kas esimesena hagiavalduse saanud kohtul puudub määruse nr 44/2001 artikli 22 [punkti 1] kohaselt pädevus, sest pädevuse puudumine tähendab määruse nr 44/2001 artikli 35 lõike 1 kohaselt seda, et esimesena hagiavalduse saanud kohtu otsust ei tunnustata? Kas juhul, kui kohus, kelle poole pöörduti hiljem, leiab, et esimesena hagiavalduse saanud kohtul puudub tulenevalt määruse nr 44/2001 artikli 22 [punktist 1] pädevus, ei kuulu määruse nr 44/2001 artikli 27 lõige 1 kohaldamisele kohtu suhtes, kelle poole pöörduti hiljem?

5.      Kas kohtul, kelle poole pöörduti hiljem, on kohustus määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 alusel otsuse tegemisel ja seega enne, kui esimesena hagiavalduse saanud kohus on otsustanud enda pädevuse üle, hinnata poole väidet, mille kohaselt teine pool kuritarvitas õigusi, kui ta pöördus kohtusse, kellele hagi esitati esimesena? Kas juhul, kui kohus, kelle poole pöörduti hiljem, leiab, et esimesena hagiavalduse saanud kohtusse pöördumine toimus õigusi kuritarvitades, ei kuulu määruse nr 44/2001 artikli 27 lõige 1 kohaldamisele kohtu suhtes, kelle poole pöörduti hiljem?

6.      Kas määruse nr 44/2001 artikli 28 lõike 1 kohaldamine eeldab seda, et kohus, kelle poole on pöördutud hiljem, on eelnevalt otsustanud, et määruse artikli 27 lõige 1 konkreetsel juhul kohaldamisele ei kuulu?

7.      Kas määruse nr 44/2001 artikli 28 lõikes 1 antud kaalutlusõiguse teostamisel tohib arvestada:

a)      seda, et esimesena hagiavalduse saanud kohus asub liikmesriigis, milles statistiliselt kestavad menetlused tunduvalt kauem kui liikmesriigis, milles asub kohus, kelle poole on pöördutud hiljem,

b)      seda, et selle kohtu hinnangul, kelle poole on pöördutud hiljem, kuulub kohaldamisele tema asukoha liikmesriigi õigus,

c)      menetluspoole vanust,

d)      hagi rahuldamise väljavaateid esimesena hagiavalduse saanud kohtus?

8.      Kas määruse nr 44/2001 artiklite 27 ja 28 tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lisaks kokkusobimatute ja vastuoluliste otsuste vältimise eesmärgile arvestada ka teise hageja õigusega kohtulikule kaitsele?”

17.      Hiljem toimikusse esitatud tõenditest ilmneb, et Tribunale ordinario di Milano tunnistas 23. mai 2013. aasta otsuses, et äriühingu Z. GbR poolt I. ja M. Weberi vastu esitatud nõudeid puudutavas asjas ei ole pädev mitte tema, vaid Saksa kohtud.

18.      Euroopa Kohtus esitasid oma kirjalikud seisukohad I. Weber, M. Weber, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsus ning Euroopa Komisjon. 9. oktoobril 2013 toimunud kohtuistungil osalesid ainult I. Weberi, M. Weberi ja komisjoni esindajad.

III. Analüüs

19.      Sissejuhatuseks olgu märgitud, et kuivõrd määrusega nr 44/2001 asendati 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades(18), kehtib tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud konventsiooni sätetele, ka nimetatud määruse sätete suhtes, kui nende õigusaktide sätteid saab kvalifitseerida võrdväärseks(19). Käesoleval juhul on minu arvates selline võrdväärsus olemas kõigi nende sätete puhul, mida eelotsuse küsimused puudutavad, kuna selle määruse artikli 22 punkt 1, artikli 27 lõige 1 ja artikli 28 lõige 1 väljendavad sama süsteemi nagu Brüsseli konventsiooni vastavad sätted(20) ning on lisaks sõnastatud peaaegu identselt.(21)

20.      Peale selle olgu rõhutatud, et minu hinnangul on vaja eelotsuse küsimused ümber rühmitada ja need läbi vaadata eelotsusetaotluse esitanud kohtu valitust erinevas järjekorras. Täpsemalt alustaksin ma analüüsimist kolmandast küsimusest, mis puudutab määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandlikku kohtualluvust, enne kui jätkata neljanda küsimusega, milles palutakse selgitada nimetatud sätte mõju sama määruse artiklis 27 ette nähtud poolelioleva kohtuasja eeskirjale. Niisugune järjekord näib loogiline, kuna ma leian, et kui siseriiklikule kohtule on selle määruse alusel antud vastav erandlik kohtualluvus, ei saa kohus jätta analüüsimata, kas poolelioleva kohtuasja sisulised kriteeriumid, millele viidatakse kahes esimeses eelotsuse küsimuses(22), on täidetud kohtuasja puhul, milles esitati talle hagi teisena. Ma leian, et niisugusel juhul ei saa ükski teise liikmesriigi kohus olla samal ajal õiguspäraselt pädev.

A.      Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tõlgendamine ja selle sätte koostoime sama määruse artikliga 27

1.      Asjaõigusliku ostueesõiguse kuulumine määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskirja kohaldamisalasse (kolmas küsimus)

21.      Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas – nagu ta seda eeldab – hagi, milles palutakse tuvastada, et kostja ei teostanud kehtivalt asjaõiguslikku ostueesõigust, mis tal on liikmesriigi materiaalõigusnormi alusel samas riigis asuva maatüki suhtes, on hagi, mis puudutab ühte määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 viidatud „kinnisvaraga seotud in rem õigustest”. Jaatava vastuse korral kuulub see hagi erandliku kohtualluvuse alla, mis on nimetatud sättes ette nähtud „selle liikmesriigi kohtutele, kus asub asjaomane vara”.

22.      Konkreetsemalt soovib kohus teada, kas niisugune hagi, mille äriühing Z. GbR esitas Itaalia kohtule ja milles palutakse tühistada Saksamaal asuvat maatükki puudutava ostueesõiguse teostamine, kuulub nimetatud artikli kohaldamisalasse, millest tulenevalt kuuluks see asi Saksa kohtute erandlikku kohtualluvusse.

23.      Olgu märgitud, et M. Weber väidab, et see eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu esiteks põhjusel, et nõue, millega paluti teha kinnistusraamatusse sundkorras kanne ja mis esitati Saksa kohtutele, ei puudutanud kinnisvaraga seotud in rem õigusi määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tähenduses, ning teiseks põhjusel, et see ei ole asjakohane menetluse peatamise otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus võib teha selle määruse artiklite 27 ja 28 alusel.(23)

24.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et Euroopa Kohus saab jätta siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(24)

25.      Nii ei ole see aga käesolevas kohtuasjas, arvestades Oberlandesgericht Müncheni esitatud andmeid, millest ilmneb, et Itaalia kohtule samal ajal esitatud hagi puudutab I. Weberi poolt kinnisasja suhtes oma ostueesõiguse teostamise kehtivust,(25) samas kui Saksamaal menetletava hagi läbivaatamisel tuleks sama punkti analüüsida sissejuhatuseks. Kuna nimetatud kohus tõi nõuetekohaselt esile põhjused, miks ta oma eelotsuse küsimuse esitas, ning kuna vastus on tema jaoks vajalik pooleliolevas kohtuasjas otsuse tegemiseks, tuleb eelotsusetaotlust pidada vastuvõetavaks.

26.      Olgu märgitud, et lähtudes Brüsseli konventsiooni artikli 16 punkti 1 alapunkti a puudutavast kohtupraktikast(26), tuleb erandliku kohtualluvuse kriteeriumi, mis on ette nähtud määruse nr 44/2001 artikli 22 punktiga 1 nimelt menetluse puhul, „mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, mõista liidu õigusele omase autonoomse mõistena. Sellest ilmneb, et seda mõistet tuleb tõlgendada esiteks selle määruse eesmärke ja süsteemi arvestades ning teiseks tuginedes üldpõhimõtetele, mis tulenevad kõigist siseriiklikest õigussüsteemidest.(27) Sellega seoses rõhutan ma, et forum rei sitae põhimõte on kohtualluvuse eeskiri, mille kohaldamist kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavates piiriülestes kohtuasjades on laialdaselt tunnustatud nii siseriiklikku kui rahvusvahelist päritolu normides.

27.      Teleoloogilisest seisukohast lähtudes märgin ma, et asjaomase kinnisasja asukohajärgse liikmesriigi kohtutele antud erandliku kohtualluvuse(28) peamine mõte on huvi hea õigusemõistmise vastu, kuna nendel kohtutel endil on geograafilise läheduse tõttu parimad eeldused lahendada vaidlusi, mis puudutavad nimetatud kinnisasjaga seotud õigusi(29), nagu Euroopa Kohus on seoses Brüsseli konventsiooniga korduvalt otsustanud.(30)

28.      Süstemaatilisest seisukohast on samuti selge, et määruse nr 44/2001 artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskirja ulatust ei saa mõista laiemalt ehk tähenduses, mis on ulatuslikum, kui nõuavad selle eesmärgid.(31) See ilmneb asjaolust, et kõnealuse sättega kehtestatakse erand mitte ainult kohtualluvuse üldnormi suhtes, mis sisaldub nimetatud määruse artikli 2 lõikes 1 – millega keelatakse hageda kostjat viimase elukoha järgses kohtus, kui asjaomane kinnisasi ei asu samas liikmesriigis –, vaid ka valikulise kohtualluvuse eeskirjade suhtes, mis sisalduvad samas määruses – millega võetakse pooltelt määruses ette nähtud võimalused valida kohut(32).

29.      Selles kontekstis on Euroopa Kohus, võttes üle kohtupraktika Brüsseli konventsiooni artikli 16 punkti 1 alapunkti a kohta, juba kitsendavalt tõlgendanud määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 esemelist kohaldamisala. Määruses ette nähtud erandliku kohtualluvuse eeskirja „menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, on seega määratletud nii, et see eeskiri „ei hõlma mitte kõiki kinnisvaraga seotud in rem õigusi puudutavaid hagisid, vaid nende hulgast ainult selliseid, mis kuuluvad kõnealuse konventsiooni [või nimetatud määruse] kohaldamisalasse ja millega esiteks taotletakse kinnisasja ulatuse, koosseisu, omandi, valduse või kinnisasja koormavate muude in rem õiguste kindlaksmääramist ja teiseks nende õiguste omanike seisundist tulenevate õiguste kaitse tagamist”.(33)

30.      Lisaks tuleneb kohtupraktikast(34), et Brüsseli konventsiooni artikli 16 punkti 1 kohaldamiseks ei ole piisav, kui hagi puudutab kinnisvaraga seotud in rem õigust või kui hagil on mis tahes seos kinnisvaraga, vaid on nõutav, et selle alus oleks asjaõigus, mitte isiklik õigus.(35) Erinevus asjaõiguse ja isikliku õiguse vahel seisneb asjaolus, et esimene, millega kehaline ese on koormatud, kehtib igaühe suhtes, samas kui teisele saab tugineda vaid võlgniku suhtes. See kehtib ka määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 suhtes.

31.      Käesoleval juhul leian ma, et hagi, milles palutakse tuvastada, et maatükki puudutavat ostueesõigust, mis on kantud kinnistusraamatusse, ei ole teostatud kehtivalt, nagu hagi, mille esitas äriühing Z. GbR Itaalia kohtule esimesena, kuulub viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse. Niisugune hagi põhineb kinnisvaraga seotud teatud eelisõiguse olemasolul(36) ja selle eesmärk on määratleda, milline on erga omnes mõju, mida nimetatud õiguse teostamine võib selle õiguse omanikule kaasa tuua omandi üleandmisel, eelkõige kolmandast isikust omandaja suhtes. Seega on tegemist kohtuasjaga, mis puudutab nii asjaõigust (mitte võlaõigust) kui kinnisasja. Ma leian, et seda tõlgendust kinnitavad eespool viidatud hea õigusemõistmise kaalutlused, mis on aluseks artikli 22 punktile 1.

32.      Seega teen ma ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et kinnisasja ostueesõiguse teostamise kehtivust puudutav hagi, nagu see on esitatud Itaalia kohtule, kelle poole on pöördutud enne asja läbivaatamist käesolevas kohtuasjas, kuulub mõiste „hagi” alla, „mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused” määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 tähenduses.

2.      Millised tagajärjed võimalikule menetluse peatamisele poolelioleva kohtuasja tõttu on sellel, kui vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 22 punktile 1 on erandlik kohtualluvus kohtul, kellele on hagi esitatud hiljem (neljas küsimus)

33.      Neljas eelotsuse küsimus puudutab sisuliselt määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 ja artikli 27 lõike 1 vahelisi suhteid, täpsemalt küsimust, kas esimesega neist artiklitest on lubatud kõrvale kalduda teisest artiklist. Euroopa Kohtul palutakse selgitada, kas juhul, kui kahes erinevas liikmesriigis on samal ajal menetlused pooleli, peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, võtma arvesse asjaolu, et teistes liikmesriikides ei tunnustata määruse artikli 35 lõike 1 alusel tema arvates selle kohtu võimalikku otsust, kellele on hagi esitatud esimesena, kuna ei ole järgitud artikli 22 punktis 1 ette nähtud erandlikku kohtualluvust kinnisvaraga seotud in rem õiguste valdkonnas.

34.      Ma leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. See tundub olevat kõigepealt vajalik tulenevalt määruse nr 44/2001 artikli 27 sõnastusest, mis kattub Brüsseli konventsiooni artikliga 21. Viimati nimetatud sätte sõnastust on märkimisväärselt muudetud, mida tuleb arvesse võtta. Enne 1989. aasta muudatust(37) oli artikkel 21 sõnastatud nii, et kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, oli kohustuse asemel loobuda pädevusest õigus peatada menetlus üksnes siis, kui teise kohtu pädevus oli vaidlustatud.

35.      Praegune mehhanism on vastupidine, kuna kohtul, kellele on hagi esitatud hiljem, lasub vastupidi kohustus menetlus peatada, „kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena”. Seda pädevust ei ole aga võimalik kunagi tuvastada, kui kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on ainsana erandlik kohtualluvus vaidluse eseme tõttu, nagu see tuleneb määruse artikli 22 punktist 1, mis peab tingimata olema ülimuslik.(38)

36.      Ma leian, et see analüüs ei lähe vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga Brüsseli konventsiooni artikli 21 kohta. Kohtuotsuses Overseas Union Insurance jt sisaldub obiter dictum(39), mida võib ümberpööratult mõista nii, et juhul, kui kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, oleks olnud erandlik kohtualluvus, mis on ette nähtud selles konventsioonis, täpsemalt artiklis 16 (võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 22), siis oleks sellel kohtul olnud võimalus võtta arvesse, et esimesena hagiavalduse saanud kohtul puudub pädevus. Täpsemalt piirdub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, sellisel juhul oma pädevuse – milleks on käesoleval juhul erandlik pädevus – kontrollimisega, nagu samas kohtuasjas märkis kohtujurist Van Gerven(40).

37.      Kõnealune lähenemine, mis võeti aluseks artikli 21 esialgse versiooni puhul, peaks minu arvates seda enam prevaleerima määruse nr 44/2001 artikli 27 suhtes, mille sõnastus on veelgi sõnaselgem vajaduse osas, et esimesena hagiavalduse saanud kohtu pädevus oleks formaalselt tuvastatud, enne kui poolelioleva kohtuasja olukorrast saab teha kõik võimalikud järeldused.

38.      Olgu lisatud, et minu hinnangul on hilisem kohtupraktika sellise analüüsiga kooskõlas. Kohtuotsuses Gasser(41), mis käsitleb Brüsseli konventsiooni artikli 21 muudetud redaktsiooni, leidis Euroopa Kohus, et selles sisalduv menetlusnorm „põhineb selgelt ja üksnes ajalisel järjekorral, milles neisse kohtutesse on pöördutud”. Ta järeldas sellest, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem ning keda peetakse pädevaks kohtualluvuse kokkuleppe alusel, peab siiski menetluse peatama, kuni esimesena hagiavalduse saanud kohus tunnistab, et tal puudub pädevus, ning seda eelkõige õiguskindluse kaalutlustel.(42)

39.      Selles kohtuasjas oli siiski tegemist erandliku kohtualluvuse erilise juhtumiga, mille aluseks oli kohtualluvuse kokkulepe, millest pooled võivad loobuda või mille kehtivust võidakse vaidlustada(43), mitte aga otseselt vaidluse esemega seotud pädevus, nagu see on kinnisvaraga seotud in rem õiguste puhul vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 22 punktile 1.

40.      Kui aga kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on ainsana erandlik pädevus(44) viimati nimetatud sätte alusel, siis ei ole minu arvates otstarbekas, et ta peataks tema juures poolelioleva menetluse sama määruse artikli 27 lõike 1 alusel, seni kuni otsuse teeb kohus, kellele hagi on esitatud esimesena, kuna see kohus ei saa õiguspäraselt ennast tunnistada pädevaks ja seega teha samal ajal asjas sisulist otsust. Teistsugune lähenemine viiks selleni, et soositaks nn torpedeerivaid hagisid, mida saab esimesena esitada liikmesriigis pahatahtlikult pelgalt eesmärgiga vältida mõne teise liikmesriigi – nimelt selle, kus asub kohtuasjaga seotud kinnisasi – kohtute erandlikku kohtualluvust.

41.      Süsteem, millesse kuulub määruse nr 44/2001 artikli 27 lõige 1, kinnitab minu eelistatud tõlgendust. Sama määruse artikli 25 kohaselt lasub kohustus pädevusest loobuda kõigil nende liikmesriikide kohtutel, kus ei asu kinnisasi, mida puudutab in rem õigustega seotud kohtuasi.(45) Lisaks on määruse artikli 35 lõikest 1 ja artikli 45 lõikest 1 tulenevalt kindel, et otsust, mille esimesena hagiavalduse saanud kohus teeb vastuolus artikli 22 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse eeskirjaga, ei tunnustata ega täideta teistes liikmesriikides. See, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem ja kellel on erandlik pädevus, peatab sellistel asjaoludel menetluse, viib pelgalt puhta ajakaotuseni ning ei vasta seega hea õigusemõistmise nõudele.

42.      Selleks et artikli 27 lõikes 1 ette nähtud mehhanism ei kaotaks oma kasulikku mõju, leian ma siiski, et olukorrad, kus kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, kinnitab oma erandlikku kohtualluvust hoolimata eelisjärjekorrast, mis üldjuhul on esimesena hagiavalduse saanud kohtul, peaksid piirduma juhtudega, kui usaldusväärselt saab ette näha otsuse tunnustamise ja täitmise võimaluse, ilma et esineks omavahel vastuolus olevate otsuste tegemise oht. Sarnaselt Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsusega leian ma, et selline ettenägemine on võimalik, kui kohtuasjad kuuluvad määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 1 kohaldamisalasse. Selles konkreetses kontekstis ei kahjustata määruse nr 44/2001, eelkõige selle artikli 27 eesmärki, milleks nimelt on vältida samaaegseid menetlusi erinevate liikmesriikide kohtutes ja sellest tuleneda võivaid vastuolulisi otsuseid(46), kuna niisuguste otsuste tõenäosus on seega eriti väike.

43.      Seetõttu teen ma ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele jaatavalt, kuna sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas ei ole kahte samal ajal pädevat kohut ega seega kohtualluvuse positiivset konflikti, mis peab olema lahendatud pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate määruse nr 44/2001 sätete alusel.

B.      Määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tõlgendamine

44.      Ülejäänud neli eelotsuse küsimust, mis puudutavad määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1,(47) paigutan ma ümber nii, et kõigepealt käsitlen ma tingimusi, mis peavad olema täidetud selleks, et oleks tegemist poolelioleva kohtuasjaga kõnealuse sätte tähenduses (1), ning seejärel käsitlen ma võimaliku poolelioleva kohtuasjaga kaasnevaid tagajärgi (2).

45.      Minu hinnangul ei ole vaja neile vastata, kui Euroopa Kohus leiab, nagu ma välja pakun, et viidatud artikli tähenduses poolelioleva kohtuasja esinemine on käesolevas kohtuasjas välistatud, kuna prevaleerib forum rei sitae erandlik kohtualluvus, mis on ette nähtud määruse artikli 22 punktis 1. Seetõttu esitan ma nende küsimuste kohta üksnes teise võimalusena omalt poolt järgmised märkused.

1.      Määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses poolelioleva kohtuasja esinemise tingimused

46.      Esimesed kaks eelotsuse küsimust puudutavad tingimusi, mille korral on tegemist poolelioleva kohtuasjaga määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses. Konkreetsemalt peab Euroopa Kohus täpsustama, kuidas tuleb mõista selles sättes määratlemata väljendeid „hagid[, millel on] ühed ja samad asjaosalised” (a) ning „ühe ja sama alusega hagid” (b).

47.      Kõigepealt olgu märgitud, et neid kahte väljendit tuleb määratleda autonoomselt ehk seega eraldiseisvana käsitlustest, mis kehtivad ühes või teises liikmesriigis.(48)

48.      Minu hinnangul tuleb pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate määruse nr 44/2001 sätete tõlgendamisel kaudselt arvesse võtta lähenemisviisi, mida Euroopa Kohus kasutas kohtuotsuses Tatry, tõlgendades paralleelset mõistet „seotud kohtuasjad”, mis hõlmab „kõiki juhtumeid, milles esineb lahenduste vastuolulisuse oht, isegi kui otsuseid saab täita eraldi ja kui nende õiguslikud tagajärjed ei ole üksteist vastastikku välistavad”.(49) Ma järeldan sellest, et poolelioleva kohtuasja esinemine on omakorda seotud olukordadega, milles tehtavaid otsuseid ei saa täita eraldi ja otsuste õiguslikud tagajärjed on üksteist vastastikku välistavad. Ma olen seisukohal, et see on põhjus, miks kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on kohustus peatada menetlus seniks, kuni tuvastatakse selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.(50)

49.      Olgu lisatud, et selle tõlgendamise raames tuleb teha sobivad järeldused ka asjaolust, et tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse seadusjõu (ehk res judicata) nii objektiivne kui ka subjektiivne ulatus on liidu õigusega ühtlustamata. Seega ei kulge pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate sätete kohaldamine raskusteta, arvestades, et poolelioleva kohtuasja esinemine on minu hinnangul tegelikult ennatlik vorm selle otsuse seadusjõust, mille teeb kohus, kellele hagi esitati esimesena. Lisaks ei tähenda määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 kohase menetluse peatamise kohustuse täitmine, et oleks nõutav, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oleks teadlik nende tsiviilõigusnormide või tsiviilmenetlusnormide üksikasjadest, mis on kohaldatavad liikmesriigis, mille kohtule hagi esitati esimesena. Ma olen seisukohal, et sellel kohtul peab olema võimalik teha otsus tulenevalt pigem tehnilisest analüüsist samal ajal pooleli oleva menetluse algatusdokumentide kohta.

a)      Kuidas tõlgendada väljendit „ühed ja samad asjaosalised” määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses (esimene küsimus)

50.      Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas menetluseks „ühtede ja samade asjaosaliste” vahel – mõiste, mis on üks määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 kohaldamise kriteeriumidest – saab pidada kahte samal ajal toimuvat menetlust, millest esimeses on isikud, keda mõlemad menetlused puudutavad, mõlemad kostjad, samas kui teises on üks hageja ja teine kostja.

51.      Kui Euroopa Kohus pidi seda väljendit juba määratlema Brüsseli konventsiooni tõlgendamisel, leidis ta, et „poolte samasust tuleb mõista sõltumata kummagi seisundist kummaski menetluses, nii et hageja esimeses menetluses võib olla kostja teises”(51) ja vastupidi. Poolte menetlusrollide ümberpööramine on seega samal ajal toimuvate menetluste lõikes võimalik.

52.      Samuti on tunnustatud, et poolelioleva kohtuasjaga on tegemist juhul, kui asjassepuutuvate isikute samasus ei ole täielik, vaid üksnes osaline, tingimusel et „vähemalt üks hagejatest ja vähemalt üks kostjatest esimeses menetluses esinevad ka teise menetluse hagejate ja kostjate hulgas või vastupidi”.(52)

53.      Lähtudes selle kriteeriumi eriti ulatuslikust käsitlusest, märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Drouot assurances lisaks, et pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate sätete kohaldamine võib mõnikord osutuda vajalikuks isegi juhul, kui kahe menetluse pooled ei ole formaalselt samad, tingimusel et asjassepuutuvate isikute huvid on niivõrd identsed ja lahutamatult seotud, et neid tuleb pidada üheks ja samaks pooleks, kuna „ühe kahjuks tehtud kohtuotsusel oleks teise suhtes seadusjõud”.(53)

54.      Minu hinnangul peab selle kohtuotsuse ulatus piirduma siiski litis consortium necessarium’i juhtudega või sarnaste olukordadega, kus õiguslikust aspektist puuduvad igasugused kahtlused poolte huvide samasuse ja lahutamatu seose suhtes. Üldjuhul ei tohiks kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, olla kohustatud hindama, kas niisugused kriteeriumid on täidetud, arvestades, et see võib kaasa tuua vajaduse kuulata ära kõik selle menetluse pooled, mis on pooleli esimesena hagiavalduse saanud kohtus, või koguda asjas tähtsust omavaid tõendeid.

55.      Niisuguste piiride puudumise korral võib selle kohtupraktika kohaldamine minu hinnangul tekitada õigusemõistmisest keeldumise ohu, kuna esimeses liikmesriigis poole suhtes toimuv menetlus võib takistada teises liikmesriigis teise isiku suhtes menetluse algatamist ja lõpuleviimist, isegi kui esimeses kohtuasjas tehtud otsus ei pidanudki olema täidetav teise kohtuasja kostja suhtes teises liikmesriigis.(54) Sellega seoses tuleb märkida, et Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(55) artiklites 6 ja 13 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta(56) artikli 47 esimeses ja teises lõigus sätestatud õigused on isikuga seotud õigused, mis on olemas sõltumata sellest, kas asjaomasel füüsilisel või juriidilisel isikul on mõne teise isikuga lahutamatult seotud või identseid huve. Arvestades, et nad kujutavad endast eraldiseisvaid õigussubjekte, isegi kui neil on ühiseid huve, ei saa isikut võimalusest, et tema hagi vaadatakse läbi viivitamata, õiguspäraselt ilma jätta asjaolu tõttu, et teine isik on mõne teise liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses kostja.

56.      Mis puudutab konkreetsemalt käesolevas kohtuasjas käsitletavat olukorda, siis ilmneb minu hinnangul määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 sõnastusest selgelt, et poolte samasus selle sätte tähenduses nõuab, et nad oleksid mõlemas samal ajal toimuvas menetluses üksteise vastaspooled.(57) Niisugune nõue kajastab ka tsiviilmenetluse klassikalist lähenemisviisi, mis põhineb kahepoolsetel menetluslikel suhetel, milles on vastamisi hageja ja kostja, kes esitavad teineteise vastu nõudeid.

57.      Kuigi eespool mainitud kohtupraktika kohaselt võivad poolelioleva kohtuasja võimaliku esinemise korral poolte seisundid samal ajal toimuvates menetlustes olla ümberpööratud, ei viita miski selle sätte sõnastuses ometi sellele, et kõnealust sätet tuleks kohaldada olukordades, milles – nagu käesolevas kohtuasjas – on pooled esimeses menetluses mõlemad hagejad või kostjad, kuid teises menetluses on üks neist hageja ja teine kostja.

58.      Ma olen seisukohal, et see, kui rakendada artikli 27 lõikes 1 ette nähtud eeskirja, mille kohaselt tuleb menetlus peatada, võib niisuguses olukorras seada ohtu poolte tõhusa kohtuliku kaitse ja eelkõige selle poole kaitseõigused, kes on esimeses menetluses kostja. Ta ei saa nimelt oma huve tõhusalt kaitsta kohtus, kellele hagi esitati esimesena, poole suhtes, kes on selles menetluses samuti kostja, mitte vastaspoole seisundis.

59.      Lisaks viiks see minu hinnangul esimese kohtu tehtud otsuse seadusjõu ja sundtäitmise seisukohast kriitilise tulemuseni, mis eelistaks üht kostjat tema kaaskostja ees. Kolme isikut hõlmava olukorra (A versus B ja C) ning kahte isikut hõlmava olukorra (B versus C) kombinatsiooni korral ei mõista ma, miks samal ajal tehtud otsuseid ei saaks eraldi täita ja mil viisil saaksid nende õiguslikud tagajärjed olla üksteist vastastikku välistavad, võttes arvesse, et tsiviil‑ ja kaubandusasjades tehtavatel otsustel ei saa olla erga omnes subjektiivset mõju, mis läheks hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest kaugemale.

60.      Minu pakutav tõlgendus on kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 27 peamise eesmärgiga, milleks on vältida ohtu, et tehakse vastuolulisi otsuseid, mida ei saa seega teises liikmesriigis täita,(58) kuna sellistel asjaoludel, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, niisugune oht puudub. Nimelt ei oleks Saksa kohtu poolt M. Weberi suhtes tehtud otsusel Itaalias äriühingu Z. GbR suhtes seadusjõudu ja see ei oleks järelikult talle siduv ning ümberpööratult kehtiks sama Saksamaal otsuse suhtes, mille on teinud Itaalia kohus, kellele hagi esitati esimesena. Lisaks ei ole M. Weberi kui ostueesõiguse suhtes kohustatud isiku huvid identsed äriühingu omadega, kes on selle õigusega koormatud kinnisasja ostja.

61.      Kõigil neil põhjustel ja vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohale nõustun ma peale M. Weberi(59) kõikide huvitatud poolte arvamusega, mille kohaselt niisuguseid nõudeid, nagu on käesolevas kohtuasjas esitatud Itaalia ja Saksa kohtutele, ei saa pidada sellisteks, mille on esitanud „ühed ja samad asjaosalised” määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses. Seega, kui Euroopa Kohus otsustab esimese küsimuse suhtes seisukoha võtta, teen ma ettepaneku vastata sellele eitavalt.

b)      Kuidas tõlgendada väljendit „ühe ja sama alusega” määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses (teine küsimus)

62.      Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas kaks menetlust on määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tähenduses „ühe ja sama alusega”, kui need puudutavad hagisid, mille nõuded ja põhjendused on küll erinevad, kuid kui mõlemas samal ajal toimuvas menetluses tuleb otsuse tegemiseks lahendada sama sissejuhatav küsimus või kui ühes menetluses palutakse teise võimalusena tuvastada õigussuhte olemasolu, mis on teises menetluses sissejuhatava küsimuse esemeks.

63.      Olgu täpsustatud, et käesoleval juhul tekib probleem ainult seoses sellega, kuidas omavahel kokku sobitada esimene nõue nendest, mis on esitatud Itaalia kohtule, kelle poole pöörduti esimesena, ja nõue, mis on esitatud Saksa kohtule, kellele hagi esitati teisena.

64.      Ma lisan, et sellele küsimusele ei oleks vaja vastata, kui esimesele küsimusele vastataks eitavalt, nagu ma nimelt soovitan, kuna artiklis 27 sätestatud kriteeriumid on sõnaselgelt kumulatiivsed, mistõttu ühe puudumisest piisab selleks, et asuda seisukohale, et pooleliolevaid kohtuasju reguleeriv eeskiri, mis selles on ette nähtud, ei ole asjaomastes tingimustes kohaldatav. Minu hinnangul ei saa aluse ja eseme samasuse esinemist hinnata sõltumata küsimusest, kas pooled on samad. Alus ja ese puudutavad nii nõuete objektiivset ulatust kui ka tehtava kohtuotsuse seadusjõudu. Objektiivne ulatus ei saa määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluvates vaidlustes minna kaugemale menetluse subjektiivsest ulatusest.(60)

65.      Seega rõhutan ma üksnes ammendavuse huvides kõigepealt, et eespool viidatud kohtuotsuses Gubisch Maschinenfabrik(61) leidis Euroopa Kohus, et „kuigi saksakeelses versioonis [Brüsseli konventsiooni] artiklist 21”, mis vastab määruse nr 44/2001 artiklile 27, „ei eristata otseselt mõisteid „ese” ja „alus”, tuleb seda mõista samamoodi nagu teisi keeleversioone, milles kõigis sellist vahet tehakse”.(62) Seetõttu leian ma hoolimata käesolevas asjas esitatud teise küsimuse sõnastusest, et sellele antavas vastuses ei tohi piirduda ainult aluse mõistega, vaid käsitleda tuleb ka eseme mõistet.

66.      Olgu märgitud, et kohtupraktikast ilmneb, et mõiste „alus” „hõlmab asjaolusid ja õigusnormi, millele on nõude põhjenduseks viidatud”, samas kui mõiste „ese” „seisneb nõude eesmärgis”(63) ehk tulemuses, mida menetlusega soovitakse saavutada. Lisaks on Euroopa Kohus seda eesmärgipõhist lähenemisviisi järgides juba otsustanud, et eseme samasus ei piirdu juhtudega, kus mõlemas samal ajal toimuvas menetluses esitatud nõuded on sõnastatud ühtemoodi.(64) Kohus rõhutas samuti, et selleks et hinnata, kas kahel nõudel on sama ese, tuleb arvesse võtta ainult kummagi menetluse hageja nõudeid, võtmata arvesse kostja esitatud vastuväiteid.(65)

67.      Mis puudutab käesolevas kohtuasjas tõstatatud spetsiifilisi probleeme, siis märgin ma kõigepealt, et asjaolu, et sama sissejuhatav küsimus esineb mõlemas samal ajal toimuvas menetluses, ei ole minu hinnangul määrava tähtsusega küsimuse jaoks, kas need menetlused on sama aluse ja esemega.(66) Ma olen seisukohal, et aluse ja eseme samasust tuleb analüüsida eelkõige lähtuvalt tagajärgedest, mis võivad olla otsusel, mille teeb kohus, kellele hagi esitati esimesena. Seega tuleb kaaluda, kas esimese menetluse kostjal oleks veel võimalik teises menetluses midagi saavutada, kui ta on esimeses menetluses võitnud või kaotanud. Teisisõnu tuleb arvesse võtta seda, milline on taotletav õiguslik tagajärg ja millisel alusel oleks esimeses kohtuasjas tehtud otsusel objektiivne seadusjõud kohtu jaoks, kellele hagi on esitatud hiljem.

68.      Piisab, kui tõdeda, et üldjuhul peaks küsimuse „sissejuhatavaks” kvalifitseerimine välistama asjaomase õigussuhte hagi eseme mõiste kohaldamisalast määruse nr 44/2001 artikli 27 tähenduses, kuna menetluse eesmärk ei saa seisneda üksnes niisugusele küsimusele vastuse saamises, mille kohus peaks eelnevalt lahendama, et tal oleks võimalik kas jätta hageja nõue rahuldamata või see rahuldada. See kehtib sõltumata küsimusest, kas sissejuhatav küsimus on teises menetluses samuti sissejuhatav või on selle näol tegemist teise võimalusena esitatud nõudega.

69.      Sellega seoses märgin, et käesoleval juhul puudutab Itaalia kohtule esitatud hagi peamiselt I. Weberi ostueesõiguse teostamise kehtetust ja selle tagajärgede puudumist tulenevalt asjaolust, et ta ei nõustunud äriühing Z. GbR ja M. Weberi vahel allakirjutatud lepingu kõigi tingimustega, täpsemalt M. Weberile jäetud tagasiostuõigusega. Lisaks palus äriühing Z. GbR teise võimalusena, et tuvastataks, et I. Weberile on siduvad kõnealuse äriühingu ja M. Weberi vahel kokku lepitud lepingulised tingimused, sealhulgas tagasiostuõigus. Seevastu Saksa kohtule esitatud hagi eesmärk on sundida M. Weberit andma nõusolekut I. Weberi kandmiseks kinnistusraamatusse kaasomandis M. Weberile kuuluva 4/10 suuruse osa omanikuna.

70.      Puhtformaalsest aspektist ei ole seega tegemist nende kahe menetluse esemete samasusega ja puudub vastuoluliste otsuste tegemise oht. Itaalias esitatud hagi teise võimalusena esitatud nõue ja Saksamaal esitatud hagi põhjendused kattuvad aga sellegipoolest seoses küsimusega, kas M. Weberi tagasiostuõigust puudutavale lepingutingimusele saab I. Weberi vastu tugineda. Selles osas leian ma sarnaselt komisjoniga, et nende kahe hagi esemed võivad olla piisavalt identsed kriteeriumide kohaselt, mis on välja töötatud eespool viidatud kohtupraktikas, mis lubab lähtuda probleemidest, mis on kahe samaaegse menetluse „keskmes”(67) ja milleks käesoleval juhul on ostueesõiguse teostamise kehtivus.

71.      Mis puudutab seevastu alust, siis minu hinnangul põhinevad mõlemad vaidlused samadel asjaoludel, kuid nagu väidab Saksamaa valitsus, on nõuded esitatud tulenevalt kahest erinevast õigustoimingust. Nimelt äriühingu Z. GbR hagi Itaalia kohtus tugines lepingule, mille ta sõlmis M. Weberiga 28. oktoobril 2009, samas kui I. Weberi hagi Saksa kohtutes põhineb kokkuleppel, mille ta ise sõlmis M. Weberiga oma ostueesõiguse teostamise tulemusel. Olgu märgitud, et kuigi eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud õigusnorme, millel äriühingu Z. GbR poolt Itaalia kohtule esitatud nõuded põhinevad,(68) näib siiski, et need nõuded on esitatud sel viisil, et need lähtuvad lepingulistest suhetest. Seevastu Saksamaal pooleliolevas menetluses esitatud vastuväide tugineb BGB §‑le 464(69) ja lähtub asjaõiguslikust ostueesõigusest. Võttes arvesse mõistele „alus” Euroopa Kohtu antud tõlgendust,(70) mis hõlmab korraga nii asjaolusid kui ka õigusnormi, millele on nõude põhjenduseks viidatud, olen ma seisukohal, et nende kahe menetluse puhul ei esine aluse samasust, kuna teises menetluses kõne all olev õigustoiming ei sõltu esimeses aluseks võetud lepingust ning kummaski menetluses viidatud õigusnormid ei ole samad.

72.      Lõpuks soovin ma toonitada asjaolu, et kui määruse nr 44/2001 artikli 27 esemelist kohaldamisala käsitada liiga laialt, võib see põhjustada raskusi piiri tõmbamisel selle artikli ja määruse artikli 28 vahele või ka artikli 28 – mis on mõeldud eelmist artiklit täiendama vähem otseselt konkureerivate menetluste korral – kasuliku mõju kadumise.(71) Ma tulen nende kahe sätte vahelise hierarhia juurde tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtu kuuendale küsimusele vastamisel.

73.      Seetõttu teen ma teise võimalusena ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele eitavalt.

2.      Andmed, mida kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peab määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 kohaldamisel analüüsima

74.      Viies küsimus ja kaheksanda küsimuse esimene osa puudutavad mõlemad mõjusid, mis tulenevad tuvastatud pooleliolevast kohtuasjast, eelkõige aga elemente, mida kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peab arvesse võtma oma otsuses peatada menetlus määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 alusel. Küsimused puudutavad vastavalt seda, kas kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on kohustus määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 alusel enne menetluse peatamist esiteks hinnata poole väidet, mille kohaselt teine pool kuritarvitas õigusi, kui ta eelnevalt pöördus mõne teise liikmesriigi kohtusse, ja jaatava vastuse korral, millised on selle tagajärjed (a), ning teiseks võtta arvesse teise hageja õigust kohtulikule kaitsele (b).

75.      Täpsustagem, et nendele kahele küsimusele ei tule vastata juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelnevatele küsimustele antud vastustes leiab Euroopa Kohus vastavalt minu ettepanekule, et artikkel 27 ei ole kohaldatav sellistel asjaoludel, nagu käesolevas kohtuasjas.

a)      Kaebeõiguse kuritarvitamine hageja poolt, kes esimesena pöördus muusse kohtusse (viies küsimus)

76.      Kõigepealt rõhutan ma, et viies küsimus on minu hinnangul hüpoteetilist laadi. See puudutab nimelt juhtumit, kus hageja, esitades hagi kohtule, kelle poole pöörduti hiljem, väidab nimetatud kohtus, et vastaspoole („teine pool” selle küsimuse sõnastuses) varasem pöördumine muusse kohtusse oli kuritarvitav, tehes seda enne, kui kohus võtab seisukoha oma pädevuse suhtes.

77.      Siiski, nagu kinnitab M. Weber oma vastuväites, ei algatanud paralleelmenetlust Itaalias mitte tema, vaid äriühing Z. GbR, kes ei ole pool menetluses, mis toimub eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kus poolteks on teatavasti I. Weber ja M. Weber. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb,(72) et kuna sellele küsimusele Euroopa Kohtu võimalik antav vastus on ilmselt asjakohatu põhikohtuasja lahendamise seisukohalt(73) ning ei võimalda eelotsusetaotluse esitanud kohtul võtta seisukohta menetluse peatamise suhtes määruse nr 44/2001 artikli 27 alusel, siis ma leian, et see küsimus on järelikult vastuvõetamatu.

78.      Siiski sõnastan ma teise võimalusena märkused juhuks, kui Euroopa Kohus peab vajalikuks sellele küsimusele vastata.

79.      Jaatava vastuse toetuseks(74) võib märkida, et üksnes kronoloogilisel kriteeriumil põhinev pädevuse eelisõigus, nagu see tuleneb määruse nr 44/2001 artiklist 27, toob endaga kaasa selle poole eelistamise, kes kõige kiiremini pöördub liikmesriigi kohtusse. Samas on teada, et esineb nn torpedeeriva hagi oht, millega pahauskne pool teostab kõige kiiremini oma õigust pöörduda kohtusse pelgalt eesmärgiga vältida tavalisi kohtualluvuse eeskirju, näiteks kohtualluvust kostja elukoha alusel, või lihtsalt venitamise eesmärgil.(75) I. Weber väidab, et käesolevas kohtuasjas on tegemist sellise olukorraga.(76)

80.      Ma leian siiski sarnaselt komisjoniga, et kaebeõiguse võimalik kuritarvitamine hageja poolt, kes esimesena pöördus mõne teise liikmesriigi kohtusse, ei ole asjaolu, mida kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, võib või peab arvesse võtma, kui tema menetluses on pooleliolev kohtuasi määruse nr 44/2001 artikli 27 tähenduses.

81.      Euroopa Kohus on juba otsustanud, eelkõige mis puudutab väidet esimese hageja poolt oletatavasti toime pandud venitamise kohta, et nii Brüsseli konventsiooni sõnastuse kui ka ülesehituse ja eesmärgiga on ilmselgelt vastuolus see, kui konventsiooni artiklit 21 (võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 27) tõlgendada nii, et see artikkel tuleb jätta kohaldamata juhul, kui kohus, kellele hagi on esitatud esimesena, asub osalisriigis (või liikmesriigis), mille kohtutes on üldiselt menetluste kestus ülemäära pikk.(77)

82.      Kõnealust kitsast tõlgendust võiks minu arvates üldistada nii, et lisada sellele niisugune väide, nagu see, mis puudutab esimesena hagi esitamise õiguse kuritarvitamist, võttes arvesse artikli 27 sõnastust(78), mis ei sisalda muid nõudeid kui aluse, eseme ja poolte samasuse kontrollimine, ning lähtudes liikmesriikide kohtusüsteemide võrdväärsuse puhul vastastikuse usalduse põhimõttest, mis tugineb nimelt sellele sättele.(79) Selle kontrolli eeliseks on asjaolu, et see on objektiivne, mitte ei toimu kasuistliku hinnangu andmise teel.

83.      Seega ma leian teise võimalusena, et vajaduse korral tuleb viiendale küsimusele vastata nii, et määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 kohaldamisel ei pea kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, arvesse võtma hageja väidet, mille kohaselt kuritarvitas vastaspool õigusi, kui ta esimesena pöördus mõne teise liikmesriigi kohtusse.

b)      Teisena hagi esitanud hageja õigus kohtulikule kaitsele (kaheksanda küsimuse esimene osa)

84.      Kaheksanda küsimuse esimene osa puudutab sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peaks juhul, kui tal tuleb seda artiklit kohaldada, arvesse võtma mitte üksnes eesmärki vältida kokkusobimatuid või vastuolulisi otsuseid(80), vaid ka selle hageja „õigust kohtulikule kaitsele” või „õigust pöörduda kohtusse”(81), kes teisena hagi esitas.

85.      Ma leian, et piirduda tuleb vastusega artikli 27 lõike 1 tõlgendamise kohta, isegi kui see täpsustus küsimuses puudub. Käesolev kohtuasi puudutab nimelt juhtumit, kus kohus, kellele hagi esitati hiljem, peatas menetluse seniks, kuni tuvastatakse, kas pädev on kohus, kellele hagi on esitatud esimesena(82), kuigi sama artikli lõige 2 puudutab pädevusest loobumise juhtu, mil vastav pädevus on juba tuvastatud.

86.      Märkigem, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kohtusse pöördumise õiguse kaitsmine ei tohiks võimaldada teha erandit poolelioleva kohtuasja puhul kohaldatavast eeskirjast. Kohus väidab, et see oleks vastuolus põhimõttega, mis tugineb määrusele nr 44/2001(83), mille kohaselt tagatakse õigustatud isikute kaitse võrdväärselt kõigis liikmesriikides(84), välja arvatud erandlikel asjaoludel(85), mida käesoleval juhul ei esine.

87.      Omalt poolt leian, et iseenesest on see, kui liikmesriigi kohtul on võimalik konkreetselt arvesse võtta hageja õigust kohtulikule kaitsele, kooskõlas õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele(86), mis on tagatud EIÕK artiklitega 6 ja 13 ning harta artikli 47 esimese ja teise lõiguga(87). Täpsustagem, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et põhiõigused „tõhusale õiguskaitsevahendile” ja „õiglasele kohtulikule arutamisele” harta artikli 47 tähenduses peavad olema tagatud muu hulgas määruse nr 44/2001 kohaldamise käigus(88).

88.      Siiski olen ma arvamusel, et määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 tõlgendus, isegi kui see antakse hartast lähtuvalt, ei saa viia selle artikli ulatuse muutmiseni. Kõnealune artikkel on puhtalt tehniline säte(89), mille kohaldamisel ei tohiks minu arvates tekkida mingisuguseid probleeme harta artikli 47 suhtes, kuna kohtus, kellele hagi on esitatud hiljem, lahendatava vaidluse pooltel on liikmesriikide kohtusüsteemide puhul eeldatavasti õigus pöörduda kohtusse ja neile on tagatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele kohtus, kellele hagi esitati esimesena.

89.      Nagu rõhutas komisjon, on kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem – kui täidetud on artiklis 27 toodud piiravad tingimused –, kohustus menetlus – sealhulgas omal algatusel – peatada, ilma et ta saaks arvesse võtta muid asjaolusid, nagu hageja kohtusse pöördumise tõhusus. Selles osas puudub kohtul kaalutlusõigus erinevalt pädevusest, mis tal on määruse artikli 28 lõike 1 alusel.

90.      Seega teen ma teise võimalusena ettepaneku vastata kaheksanda küsimuse esimesele osale eitavalt.

C.      Määruse nr 44/2001 artikli 28 lõike 1 tõlgendamine

91.      Määruse nr 44/2001 artikli 28 lõiget 1(90) puudutavad kolm eelotsuse küsimust on ümber rühmitatud nii, et kõigepealt analüüsida küsimust, kas nimetatud säte kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui määruse artikli 27 lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud (1), ning seejärel küsimust, milliseid elemente võib arvesse võtta kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, kui ta menetluse peatamise otstarbekuse hindamisel teostab oma pädevust, mis tal on seotuse korral vastavalt artiklile 28 (2).

1.      Määruse nr 44/2001 artikli 27 lõike 1 ja artikli 28 lõike 1 vaheline hierarhia (kuues küsimus)

92.      Sisuliselt palutakse kuuendas küsimuses kindlaks teha, kas enne kui on võimalik kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 28 lõiget 1 – menetluse peatamine seotuse korral –, peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, olema veendunud, et sama määruse artikli 27 lõige 1 – menetluse peatamine poolelioleva kohtuasja korral – ei kuulu kohaldamisele asjas, mille menetlus on selles kohtus pooleli, või kas nimetatud kohus võib otse valida artikli 28 kohaldamise, kontrollimata, kas artikkel 27 kuulub kohaldamisele.(91)

93.      Minu arvates on kuuendale küsimusele vajalik vastata vaid siis, kui Euroopa Kohus vastab – vastupidi minu tehtud ettepanekule – esimesele neljale eelotsuse küsimusele nii, et määruse nr 44/2001 artikli 27 sätted kuuluvad käesolevas kohtuasjas kohaldamisele nii sama eseme ja aluse kui ka samade poolte tõttu ja hoolimata sellest, et kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, võib olla erandlik kohtualluvus, ning et need sätted võivad seega sattuda konflikti sama määruse artikli 28 sätetega.

94.      Ma leian, et nimetatud normide vahel tuleb luua loogiline või hierarhiline seos, nii et tulenevalt nende sätete vahelistest erinevustest loetakse artikkel 27 kohaldamisel ülimuslikuks artikli 28 ees.(92)

95.      Esiteks puudutavad need artiklid teatud määral erinevaid eesmärke. Mõlemad artiklid sisaldavad küll norme, millega püütakse võimalikult suures ulatuses vältida seda, et erinevates riikides tehakse samas vaidluses vastuolulised otsused.(93) Siiski ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et määruse nr 44/2001 artikli 28 puhul(94) käsitletakse vastuolulisust paindlikumalt kui artikli 27 puhul, kuna esimesega püütakse pelgalt soodustada erinevate liikmesriikide õigusemõistmise paremat koordineerimist.(95)

96.      Teiseks on nende sätete kohaldamise tingimused erinevad. Kui artikli 27 kohaldamiseks on esmajoones nõutav, et esineksid kõik selles loetletud samasuse tegurid, siis artikkel 28 on vähem range. Seega, kui kontrollitud ei ole tingimused, mis on nõutavad artikli 27 tähenduses poolelioleva kohtuasja olemasolu kindlakstegemiseks, võivad kaks menetlust, mis on omavahel siiski piisavalt seotud, kuuluda seotust puudutavate sätete kohaldamisalasse, kui lisaks on täidetud artikli 28 lõikes 3 sisalduvad kriteeriumid.(96)

97.      Kolmandaks on määruse nr 44/2001 artiklite 27 ja 28 lõigetega 1 kaasnevad õiguslikud tagajärjed väga erinevad, kuigi mõlemad reguleerivad menetluse peatamist.(97) Kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on seotuse korral kaalutlusõigus(98) – sellises olukorras on tal õigus omal algatusel pädevusest mitte loobuda ega menetlust peatada; seda kaalutlusõigust ei ole tal poolelioleva kohtuasja olukorras, kus menetlus tuleb tingimata peatada, isegi kui ükski pool ei ole viimati nimetatud erandile tuginenud.

98.      Lisaks rõhutan, et Euroopa Kohus kinnitas eespool viidatud kohtuotsuses Tatry, et talle esitatud küsimus Brüsseli konventsiooni artikli 22 (võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 28) kohaldamisala kohta „tekib ilmselt üksnes juhul, kui konventsiooni artikli 21 (võrdväärne selle määruse artikliga 27) kohaldamise tingimused ei ole täidetud”(99). Ma järeldan sellest, et nende sätete vahel esineb alluvussuhe, kuna artikkel 28 kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui artiklit 27 ei kohaldata.(100)

99.      Seega teen ma ettepaneku vastata kuuendale küsimusele nii, et määruse nr 44/2001 artikli 28 lõike 1 kohaldamise eelduseks on tõepoolest see, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, on eelnevalt kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et sama määruse artikli 27 lõike 1 kohaldamisel kriteeriumid ei ole tema menetluses olevas kohtuasjas täidetud.

100. Võttes siiski arvesse küsimuse sõnastust(101), täpsustan ma, et minu arvates ei ole vajalik, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, teeks formaalse otsuse otseselt selle kohta, et määruse nr 44/2001 artikkel 27 ei kuulu vastavas kohtuasjas kohaldamisele. Piisab, kui kõnealune kohus kontrollib eelnevalt süstemaatiliselt, kas artikkel 27 võib olla kohaldatav, juhul kui ta kavatseb peatada menetluse määruse artikli 28 alusel.

2.      Andmed, mida kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peab määruse nr 44/2001 artikli 28 lõike 1 kohaldamisel analüüsima

101. Sisuliselt palutakse seitsmendas küsimuses ja kaheksanda küsimuse teises osas Euroopa Kohtul selgitada kriteeriume, mida kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, saab võtta arvesse, kui ta kasutab talle määruse nr 44/2001 artikli 28 lõikega 1 antud võimalust peatada menetlus, kui teises kohtus toimub seotud asjas juba menetlus. Kui üks nendest küsimustest viitab reale majanduslikele asjaoludele (a), siis teine küsimus puudutab hiljem hagi esitanud hageja õigust kohtulikule kaitsele (b).

a)      Pooleliolevatele kohtuasjadele omaste asjaolude analüüs menetluse peatamise korral seotuse tõttu (seitsmes küsimus)

102. Oma seitsmendas küsimuses loetleb eelotsusetaotluse esitanud kohus neli tegurit, mille suhtes ta soovib teada, kas need võivad olla, mitte ei pea olema asjakohased, selleks et hinnata, kas kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, on seotuse korral otstarbekas menetlus peatada või teha lahend vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 28 lõikele 1(102).

103. Lõike 1 sõnastus ei anna sellele vastust. Komisjon kinnitab, et seadusandja tahe oli mitte koostada sellist loetelu. Näib, et sel viisil on hindamispädevus jäetud nimetatud kohtule siiski tingimusel, et viimane järgib kõigil juhtudel määruse artikli 28 eesmärki, milleks on liidus hea õigusemõistmise huvides vältida liikmesriikide erinevates kohtutes paralleelmenetlusi ja sellest tuleneda võivaid vastuolulisi otsuseid.(103)

104. Minu arvates peaks kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, olema võimalik arvesse võtta kõiki konkreetseid asjaolusid, mis võimaldavad tal kindlaks teha, kas käesoleval juhul on kohane peatada tema läbivaadatava asja menetlus.(104) Siinkohal ei saa olla küsimust, kas üks või teine hindamiskriteerium on absoluutsena sobilik, arvestamata sisulist konteksti, kuna element, mis võib ühes kohtuasjas olla asjakohane, ei pruugi seda tingimata olla mõnes teises asjas.

105. Lisagem, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta, kas ta peab silmas, et iga kriteeriumi, mille kohta ta soovib Euroopa Kohtult seisukohta, võiks arvesse võtta eraldi selles tähenduses, et iga kriteerium on iseenesest piisav. Siiski ei saa ükski neist kriteeriumidest olla minu arvates üksi määrav. Pigem peab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, läbi viima kaalumise, mis seisneb kõigi nende elementide võrdlemises, mis toetavad käesoleval juhul menetluse peatamist või välistavad selle.

106. Sõltumata sellest, millise seisukoha võtab Euroopa Kohus seitsmendas küsimuses nimetatud nelja kriteeriumi suhtes, ei saa selles küsimuses eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud loetelu pidada ammendavaks. Määruse nr 44/2001 artikli 28 punkti 1 raames tuleb arvesse võtta ka hulka muid hindamistegureid. Näiteks võib arvesse võtta selliseid andmeid, nagu soovitatakse I. Weberi viidatud Saksa õigusteoorias(105), või asjaolusid, mille tõi mitteammendavana välja kohtujurist Lenz.(106)

107. Esimene eelotsusetaotluses loetletud kriteeriumidest puudutab asjaolu, et esimesena hagiavalduse saanud kohus asub liikmesriigis, milles statistiliselt kestavad menetlused tunduvalt kauem kui liikmesriigis, milles asub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem. Minu arvates ei saa selline üldine hinnang teise liikmesriigi kohtusüsteemi kohta teha erandit määruse nr 44/2001 artikli 28 lõike 1 kohaldamisest(107), võttes arvesse liikmesriikide kohtusüsteemide võrdsuse põhimõtet, millele määruses tuginetakse.

108. Seevastu juhul, kui kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, tuvastab konkreetselt, et menetlus, mis esimesena algatati mõnes teises liikmesriigis, on ülemäära pikk, võib kõnealune kohus sellest õiguspäraselt järeldada, et konkreetsel juhul ei ole otstarbekas peatada menetlust kohtuasjade seotuse tõttu. Sellega seoses tuleb analoogia alusel märkida, et Euroopa Kohus on juba seoses määrusega nr 2201/2003 kinnitanud, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, võib jätkata talle esitatud nõude läbivaatamist, kui möödunud on mõistlik aeg tema sõnastatud küsimustele vastuste ootamisel.(108)

109. Teine käsitletav kriteerium puudutab juhtumit, kus selle kohtu hinnangul, kellele hagi on esitatud hiljem, kuulub asjas kohaldamisele tema asukoha liikmesriigi õigus. Minu hinnangul ei saa kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, olla lubatud otsustada esimesena hagiavalduse saanud kohtus poolelioleva vaidluse sisu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise ega viimati nimetatud kohtu pädevuse üle kohaldada asjaomaseid materiaalõigusnorme.(109)

110. Kolmas käsitletav kriteerium, mis ilmselgelt on tingitud põhikohtuasja kahe poole kõrgest east, puudutab ühe poole vanust. Näib ilmne, et seda isiklikku asjaolu ei saa arvesse võtta, arvestades, et määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluvad õigused ja kohustused on peaaegu eranditult mitteisiklikku laadi.(110)

111. Seitsmendas küsimuses käsitletav neljas ja ühtlasi viimane kriteerium puudutab hagi rahuldamise väljavaateid kohtus, kellele hagi esitati esimesena. Ma ei nõustu sellega, et kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, võiks seega olla lubatud etteruttavalt otsustada teises kohtus poolelioleva menetluse tulemuse üle. Arvestades, et kõnealune kohus ei kuula ära kõiki pooli nende esimeses menetluses esitatud nõuete osas ning talle ei ole esitatud tõendeid, millele pooled tuginevad, oleks selline tegevus vastuolus hea õigusemõistmise põhimõtte ja rikuks põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

b)      Ühe poole kohtuliku kaitse õiguse võimaliku riive analüüs menetluse peatamise korral seotuse tõttu (kaheksanda küsimuse teine osa)

112. Kaheksanda küsimuse teises osas palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, võib või tal tuleb määruse nr 44/2001 artikli 28 kohaldamisel võtta arvesse tema poole pöördunud hageja kohtusse pöördumise õiguse kaitsmist, seega kui kõnealuses kohtus pooleli olev menetlus ja mõne teise liikmesriigi kohtus pooleli olev menetlus on omavahel seotud.

113. Sarnaselt sellega, mis puudutab kaheksanda küsimuse esimest osa, leian ma, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsustanud oma taotluse eset, tuleb vastuses piirduda artikli 28 lõike 1 tõlgendamisega, võttes arvesse käesoleva kohtuasja asjaolusid. Järelikult on siinkohal ainus analüüsitav hüpotees see, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, kavatseb menetluse peatada, mitte oma pädevusest loobuda.(111)

114. Minu hinnangul võib viidatud põhiõiguse kaitsmisel olla oluline tähtsus määruse artikli 28 lõike 1 kohaldamisel. Vastupidi sellele, mis kehtib määruse artikli 27 lõike 1 puhul, on kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, selle sätte kohaldamisel kaalutlusõigus, mis võimaldab tal tagada, et kohtu poole pöördunud hageja õigust pöörduda kohtusse vastavalt harta artiklile 47(112) ei riivataks raskelt juhul, kui see kohus otsustab menetluse peatada. Järelikult tuleb minu arvates vastata kaheksanda küsimuse teisele osale jaatavalt.

IV.    Ettepanek

115. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Müncheni eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Esimese võimalusena:

–        Vastus kolmandale küsimusele: nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 22 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandliku kohtualluvuse alla „menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused”, kuulub hagi, milles palutakse tuvastada, et kostja ei teostanud kehtivalt asjaõiguslikku ostueesõigust, mis tal on kinnisasja suhtes.

–        Vastus neljandale küsimusele: määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, on kohustatud hindama, kas asi kuulub määruse artikli 22 punktist 1 tulenevalt tema enda erandliku kohtualluvuse alla, mis tähendab, et kohtul, kellele hagi esitati esimesena, puudub pädevus ja tema võimalikku otsust vastavalt määruse artikli 35 lõikele 1 ei tunnustata.

–        Vastus seitsmendale küsimusele: määruse nr 44/2001 artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, ei pea talle selle sättega antud kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtma selliseid kaalutlusi nagu: asjaolu, et esimesena hagiavalduse saanud kohus asub liikmesriigis, milles statistiliselt – mitte konkreetsel juhul – kestavad menetlused tunduvalt kauem kui liikmesriigis, milles asub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem; asjaolu, et selle kohtu hinnangul, kellele hagi on esitatud hiljem, kuulub kohaldamisele tema asukoha liikmesriigi õigus; ühe menetluspoole vanus; või hagi rahuldamise väljavaated kohtus, kellele hagi esitati esimesena.

–        Vastus kaheksanda küsimuse teisele osale: määruse nr 44/2001 artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, teeb selle alusel otsuse menetlus peatada, on ta kohustatud võtma arvesse selle hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kes talle hagi esitas.

–        Ülejäänud küsimustele ei ole vaja vastata.

2.      Teise võimalusena:

–        Vastus esimesele ja teisele küsimusele: mõistet „[hagid, mille esitavad] ühed ja samad asjaosalised” määruse nr 44/2001 artikli 27 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma olukordi, milles kaks poolt on esimeses menetluses mõlemad kostjad ning teises on üks hageja ja teine kostja. Mõistet „ühe ja sama alusega hagid” sama artikli tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma olukorda, milles kahe vaidluse nõuded ja põhjendused on erinevad, isegi kui neis mõlemas esineb sama sissejuhatav küsimus.

–        Vastus viiendale küsimusele: määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, ei ole kohustatud selle sätte alusel otsuse tegemisel analüüsima ühe poole väidet, et teine pool kuritarvitas õigust, kui ta pöördus kohtusse, kellele hagi esitati esimesena.

–        Vastus kuuendale küsimusele: määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 ja artikli 28 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et viimati nimetatud sätte kohaldamine eeldab, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem on eelnevalt kindlaks teinud, et esimene säte ei kuulu tema menetluses oleva vaidluse suhtes kohaldamisele.

–        Vastus kaheksanda küsimuse esimesele osale: määruse nr 44/2001 artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, teeb selle alusel otsuse menetlus peatada, ei ole ta kohustatud võtma arvesse selle hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kes talle hagi esitas.


1 –      Algkeel: prantsuse.


2 – EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.


3 – Sellest sättest ilmneb, et „[a]lalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud: […] menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused […], selle liikmesriigi kohtud, kus asub asjaomane vara”.


4 – Artikli 27 lõikest 1 tuleneb, et „[k]ui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetlused omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena”. Sõnad, mille ma kursiivi olen pannud, vastavad kahele väljendile, mille tõlgendamist käesolevas kohtuasjas täpsemalt taotletakse.


5 – Artikli 28 lõikest 1 nähtub, et „[k]ui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale esimesena taotluse saanud kohtu oma menetlused peatada”. Sama artikli lõikes 3 on täpsustatud, et „[m]enetlused loetakse seotuks käesoleva artikli tähenduses, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos”.


6 – Vt kolmas eelotsuse küsimus.


7 – Vt neljas eelotsuse küsimus.


8 – Määruse nr 44/2001 III peatüki 1. jagu käsitleb liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamist teises liikmesriigis. Selles jaos sisalduva artikli 34 punktis 3 on ette nähtud, et otsust ei tunnustata muu hulgas juhul, kui see on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud nende samade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse. Artikli 35 lõikes 1 on lisatud, et sama kehtib juhul, „kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega […]” – mis hõlmab erandlikku kohtualluvust kinnisvaraga seotud in rem õiguste valdkonnas.


9 – Vt esimene ja teine eelotsuse küsimus.


10 – Vt viies eelotsuse küsimus ja kaheksanda eelotsuse küsimuse esimene osa.


11 – Vt kuues eelotsuse küsimus.


12 – Vt seitsmes eelotsuse küsimus ja kaheksanda eelotsuse küsimuse teine osa.


13 – Selles sättes on ette nähtud, et „[k]innisasja võib koormata sellisel viisil, et isikul, kelle kasuks koormatis on seatud, on omaniku ees ostueesõigus”.


14 – BGB §‑s 463 on sätestatud, et „[a]sja suhtes ostueesõigust omav isik võib oma õigust teostada niipea, kui müüja on kolmanda isikuga sõlminud selle asja müügi lepingu”. BGB § 464 on sõnastatud järgmiselt: „[o]stueesõiguse teostamine toimub ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Avaldus ei pea olema samas vormis nagu müügileping. […] Ostueesõiguse teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja kolmanda isikuga kokku leppis”.


15 – Selles sättes on ette nähtud: „[k]innisomandi üleandmiseks […] on nõutav õigustatud isiku ja teise poole kokkulepe õigusmuutuse toimumise kohta ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti”.


16 – Selles on ette nähtud, et „[k]anne tehakse kinnistusraamatusse selle isiku nõusolekul, kelle õigust kanne puudutab”.


17 – Nimetatud nõude põhjenduseks märkis I. Weber, et äriühingu Z. GbR ja M. Weberi vahel kokku lepitud taganemisõigusel puuduvad tema suhtes õiguslikud tagajärjed ning ta ei ole pool nende lepingutingimuste osas, mis kehtivad tema suhtes tema ostueesõiguse teostamise tõttu.


18 – EÜT 1972, L 299, lk 32. Konventsiooni on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon”).


19 – Vt eelkõige 14. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑478/12: Maletic (punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


20 – Ehk vastavalt Brüsseli konventsiooni artikli 16 punkti 1 alapunkt a, artikli 21 lõige 1 ja artikli 22 lõige 1.


21 – Vt 25. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑133/11: Folien Fischer ja Fofitec (punktid 31 ja 32) ning 3. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑386/12: Schneider (punkt 21), millest esimene puudutab määruse nr 44/2001 artiklit 27 ja teine artiklit 22.


22 – Ehk poolte, aluse ja eseme samasus.


23 – Oma väidete põhjendamiseks väidab ta, et Itaalias algatatud menetlus ei põhinenud mitte in rem õigusel, vaid äriühingu Z. GbR ja tema enda vahelistel kehtivatel kohustustel, mis tulenevad 28. oktoobril 2009 sõlmitud lepingust. Ta lisab, et samas menetluses esitatud sissejuhatav küsimus selle kohta, kas I. Weber teostas oma ostueesõigust õiguspärastel tingimustel, ei kuulu artikli 22 punkti 1 kohaldamisalasse, kuna selle õiguse ja sellest tulenevate eelisõiguste olemasolu ei ole vaidlustatud.


24 – Vt eelkõige 21. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑332/11: ProRail (punkt 31).


25 – Eelotsusetaotlusest ilmneb, et „äriühingu Z. GbR esimene põhinõue Milano tsiviilkohtus on „tuvastada, et I. [Weberi] ostueesõiguse teostamine on õigusvastane, ning see tühistada, kuna I. Weber ei ole kunagi täielikult olnud nõus äriühingu Z. GbR ja M. [Weberi] vahel sõlmitud esimese lepingu tingimustega, täpsemalt müüja tagasiostuõigusega”.


26 – Vt 5. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑518/99: Gaillard (EKL 2001, lk I‑2771, punkt 13), milles on täpsustatud, et selline autonoomne määratlus võimaldab võimalikult suures ulatuses tagada nende õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse, mis tulenevad kõnealusest konventsioonist osalisriikide ja huvitatud isikute jaoks, ning 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑343/04: ČEZ (EKL 2006, lk I‑4557, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).


27 – Vt määruse nr 44/2001 tähenduses mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad” kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Schneider (punkt 18).


28 – Olgu rõhutatud, et mitte ainult kohtul, mille tööpiirkonnas kinnisasi asub, on määruse nr 44/2001 artikli 22 kohaselt pädevus, vaid selline pädevus on kõigil nimetatud liikmesriigi kohtutel.


29 – P. Jenard rõhutas oma aruandes, mis käsitleb konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1979, C 59, lk 1, eriti lk 35), et „[s]ellised vaidlused toovad nimelt tihti kaasa kontrolle, uurimisi ja ekspertiise, mis tuleb läbi viia kohapeal. Lisaks sellele reguleerivad seda valdkonda sageli osaliselt tavad, mis on üldtuntud vaid selle piirkonna või ka riigi kohtute jaoks, kus kinnisvara asub”. Olgu lisatud, et paljudes liikmesriikides peavad kinnisvaraga seotud in rem õigused selleks, et neile saaks suhetes kolmandate isikutega tugineda, olema kantud kinnistusraamatusse või mõnda muusse sellisesse avalikku registrisse, mille puhul kehtib usaldusväärsuse eeldus ja mille pidamine on teatud juhtudel tehtud ülesandeks kinnisvara asukoha järgsetele kohtutele, ning et igal juhul peavad viimati nimetatud kohtute tehtud otsused, mis riivavad vastavalt registrisse kantud õigusi, olema kande tegemiseks omal algatusel teatavaks tehtud.


30 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus ČEZ (punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).


31 – Vt eespool viidatud kohtumäärus Gaillard (punkt 14); 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑73/04: Klein (EKL 2005, lk I‑8667, punkt 15), ning eespool viidatud kohtuotsus ČEZ (punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).


32 – Määruse artikli 23 lõikes 5 on muu hulgas ette nähtud, et „[k]okkulepetel […], millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole juriidilist jõudu, […] kui kohtud, kes nende kohaselt pädevad ei ole, on ainupädevad artikli 22 kohaselt”.


33 – Eespool viidatud kohtuotsus Schneider (punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, mis käsitleb Brüsseli konventsiooni).


34 – Vt eelkõige 17. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑294/92: Webb (EKL 1994, lk I‑1717, punkt 14) ja eespool viidatud kohtumäärus Gaillard (punktid 16 ja 17 ning seal viidatud kohtupraktika).


35 – Välja arvatud erand, mis on punktis 1 ette nähtud menetluste puhul, mis on seotud kinnisvara rentimisega.


36 – Märkigem, et aruandes, milles käsitletakse konventsiooni Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades, ning protokolli konventsiooni tõlgendamisest Euroopa Kohtus (EÜT 1979, C 59, lk 71), tõi P. Schlosser päritoluliikmesriikides, eelkõige Saksamaal olemasolevate in rem õiguste hulgast välja „õigused, mis annavad eelisõiguse” (vt punkt 166).


37 – Mis tehti 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1).


38 – Vt selle kohta Gaudemet-Tallon, H., Compétence et exécution des jugements en Europe, LGDJ, Paris, 4. väljaanne, 2010, punkt 338‑1; Magnus, U., ja Mankowski, P. (toim.), European Commentaries on Private International Law, Brussels I Regulation, Sellier, München, 2. väljaanne, 2012, lk 478 jj, punktid 5 ja 10, ning lk 496, punkt 55.


39 – 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑351/89: (EKL 1991, lk I‑3317), mille punktis 26 on märgitud, et „arvestamata juhtumit, kui selle kohtu puhul, kuhu pöörduti hiljem, on tegemist konventsioonis ja eriti selle artiklis 16 ette nähtud erandliku kohtualluvusega, […] ei ole kohtul, kuhu pöörduti hiljem, muud võimalust kui menetlus peatada” (kohtujuristi kursiiv). Kuigi ei väidetud, et erandlik pädevus on kohtul, kellele põhikohtuasjas on hagi esitatud hiljem (vt selle kohtuotsuse punkt 21), tugines Euroopa Kohus siiski sellele aspektile, nagu seda tegi ka kohtujurist Van Gerven (vt tema ettepaneku punkt 9 selles kohtuasjas).


40 – Ibidem, kohtuotsuse punktid 21, 25 ja 26 ning ettepaneku punkt 13.


41 – 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑116/02: Gasser (EKL 2003, lk I‑14693, punkt 47).


42 – Vt nimetatud kohtuotsuse punktid 41–54, kusjuures kohtujurist Léger tegi vastupidise ettepaneku (vt tema ettepaneku punkt 57 jj kohtuasjas, milles tehti kõnealune kohtuotsus).


43 – Sama kohtuotsuse punktid 49–51.


44 – Seevastu ilmneb määruse nr 44/2001 artiklist 29, mis on kohaldatav nii poolelioleva kui ka seotud kohtuasja esinemise korral, et „[k]ui asi kuulub mitme kohtu ainupädevusse, loobuvad kõik kohtud pädevusest esimesena taotluse saanud kohtu kasuks” (kohtujuristi kursiiv).


45 – Artiklis 25 on sätestatud, et „[k]ui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis on olulises osas seotud asjaga, mille puhul on artikli 22 kohaselt ainupädevad teise liikmesriigi kohtud, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev”.


46 – Eesmärk, millele on viidatud määruse põhjenduses 15.


47 – Nimelt esimene, teine, viies ja kaheksas eelotsuse küsimus.


48 – Brüsseli konventsiooni artikli 21 – mis on võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 27 – tõlgendamist käsitleva kohtupraktika osas vt eelkõige 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 144/86: Gubisch Maschinenfabrik (EKL 1987, lk 4861, punkt 11) ja 19. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑351/96: Drouot assurances (EKL 1998, lk I‑3075, punkt 16).


49 – 6. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑406/92: Tatry (EKL 1994, lk I‑5439, punkt 53).


50 – Ma leian sarnaselt Šveitsi valitsusega nimelt, et pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate eeskirjade eesmärk on hoida ära oht, et tehakse „formaalselt vastuolulisi otsuseid”, mis seega on täitmise staadiumis omavahel täielikult vastuolus.


51 – Eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punkt 31) ja kohtujurist Tesauro ettepanek selles kohtuasjas (punktid 14 ja 20).


52 – Eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punktid 29 ja 34). Sellisel juhul on kohtul, kellele hagi on esitatud hiljem, kohustus pädevusest loobuda üksnes osas, milles tema lahendatava vaidluse pooled on samuti varem algatatud menetluse pooled, ning tema menetlus võib jätkuda ülejäänud poolte vahel.


53 –      Eespool viidatud kohtuotsus Drouot assurances (punktid 19 ja 23).


54 – Näiteks äriühingu ja tema sellise filiaali huvid, milles kõnealusele äriühingule kuulub 100‑protsendiline osalus, võivad teatud juhtudel olla lahutamatud ja identsed, kuid see ei too tingimata kaasa seda, et teatud liikmesriigis kõnealuse äriühingu suhtes tehtud otsust on võimalik täita tema filiaali suhtes liikmesriigis, kus on viimase asukoht.


55 – Edaspidi „EIÕK”. Artiklis 6 ette nähtud „õigus õiglasele asja arutamisele” hõlmab õigust pöörduda kohtusse mõistliku aja jooksul, õiglast menetlust eriti tõendite osas ning õigust võistlevale menetlusele (lõige 1), süütuse presumptsiooni (lõige 2) ja kaitseõigusi (lõige 3). Artikliga 13 kaitstakse „õigust tõhusale õiguskaitsevahendile”.


56 – Edaspidi „harta”. Kõnealused lõigud käsitlevad õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigust asja arutamisele erapooletus kohtus, samas kui artikli 47 kolmas lõik puudutab tasuta õigusabi. Selle sätte päritolu ja sisu kohta vt selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, K 303, lk 17) ning eelkõige 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 37) ja 18. märtsi 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑317/08–C‑320/08: Alassini jt (EKL 2010, lk I‑2213, punkt 61).


57 – See vastab tõele selle sätte prantsuskeelse versiooni puhul, milles on nõutud, et menetlused algatataks „entre les mêmes parties”, kuid samuti – nagu rõhutab Saksamaa valitsus – teistegi keeleversioonide puhul, sealhulgas saksa‑ („zwischen denselben Parteien”), hispaania‑ („entre las mismas partes”), inglis‑ („between the same parties”), itaalia‑ („tra le stesse parti”), hollandi‑ („tussen dezelfde partijen”), portugali‑ („entre as mesmas partes”) ja soomekeelse („samojen asianosaisten välillä”) versiooni puhul (kohtujuristi kursiiv).


58 – Vt eelkõige määruse põhjendused 10 ja 15 ning eespool viidatud kohtuotsus Drouot assurances (punkt 17).


59 – Olgu täpsustatud, et M. Weber väidab, et esimene eelotsuse küsimus ei ole konkreetsel juhul määruse nr 44/2001 artikli 27 kohaldamisel üldse asjakohane.


60 – Teisisõnu oleks ebamõistlik kaaluda, kas hageja A hagil kostja B vastu on määruse artikli 27 kohaldamise seisukohalt sama ese ja alus kui hageja C hagil kostja D vastu.


61 – Vt kohtuotsuse punkt 14.


62 – Vastupidi eelkõige prantsuskeelsele versioonile, milles on sõnaselgelt eristatud hagi alust ja eset, on saksakeelne versioon sõnastatud järgmiselt: „Klagen wegen desselben Anspruchs”, mida võib tõlkida kui „samadel nõuetel põhinevad hagid”. Olgu täpsustatud, et tegemist ei ole ainujuhtumiga, kuivõrd ingliskeelne versioon sisaldab samuti sõnastust, milles kõnealust vahetegemist ei toimu („proceedings involving the same cause of action”). Vt selle teema kohta Magnus, U., ja Mankowski, P., op. cit., lk 502 jj.


63 – Eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punktid 39 ja 41) ning 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑39/02: Mærsk Olie & Gas (EKL 2004, lk I‑9657, punktid 35 ja 38).


64 – Eespool viidatud kohtuotsus Gubisch Maschinenfabrik (punkt 15 jj). Euroopa Kohus leidis, et kuna ühes liikmesriigis lepingu täitmise nõudes esitatud hagi eesmärk on muuta leping toimivaks ja teises liikmesriigis sama lepingu tühistamise ja lõpetamise nõudes esitatud hagi eesmärk on just lepingu igasugune toimimine välistada, oli nende kahe samaaegse menetluse „keskmes” seega kõnealuse lepingu kohustuslikkus, kusjuures teist menetlust võib isegi pidada üksnes esimese peale esitatud vastuväiteks.


65 – 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑111/01: Gantner Electronic (EKL 2003, lk I‑4207, punkt 32).


66 – Samasugune sissejuhatav küsimus volitatud isiku esindusõiguse kohta võib tekkida näiteks vaidlustes, mis puudutavad eraldi müügilepinguid.


67 – Vt käesoleva ettepaneku 64. joonealune märkus.


68 – Tribunale ordinario di Milano 23. mail 2013 tehtud kohtuotsuses, mis on lisatud käesoleva kohtuasja toimikusse, ei ole samuti täpsustatud, milline on talle esitatud nõuete õiguslik alus.


69 – Käesoleva ettepaneku 14. joonealuses märkuses viidatud säte.


70 – Eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punkt 39). Täpsemalt möönis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Gubisch Maschinenfabrik, et mõlemad samaaegsed menetlused põhinesid samal alusel, kuna nende aluseks oli „sama lepinguline suhe” (vt punkt 15).


71 – Vt juba Brüsseli konventsiooni artiklite 21 ja 22 vaheliste seoste kohta Boularbach, H., „La notion de „mêmes parties”, condition de la litispendance communautaire”, Journal des tribunaux, 1998, nr 37, lk 774 jj, eriti lk 776.


72 – Vt eelkõige 24. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑571/10: Kamberaj (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).


73 – Olgu rõhutatud, et Šveitsi valitsus märkis samuti, et eelotsusetaotlus ei võimalda kindlaks teha, kas ja millises ulatuses esineb käesolevas kohtuasjas kaebeõiguse kuritarvitamine.


74 –      Selle seisukoha toetamiseks, mille kohaselt on võimalik artiklis 27 ette nähtud peatamise eeskirjast kõrvale kalduda, kui asjaolude käigust ilmneb, et pool kuritarvitab seda, väidab Šveitsi valitsus, et Šveitsi Bundesgericht on teinud juba sellekohase otsuse (6. juuli 2007. aasta otsus 4A_143/2007, E) 16. septembril 1988 Luganos allakirjutatud kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil‑ ja kaubandusasjades käsitleva konventsiooniga (EÜT L 319, lk 9) võrdväärse sätte suhtes.


75 – Sellise menetlustaktika ohu kohta vt Magnus, U., ja Mankowski, P., op. cit., lk 483 jj, punktid 17 ja 18.


76 – Ta väidab, et kuna Itaalias on menetluste kestus pikk, esitas äriühing Z. GbR hagi Itaalias, selleks et nurjata Saksamaal asuva kinnistu M. Weberile kuuluva kaasomandiosa õiguspärane omandamine tema poolt, samuti selleks, et heidutada teda ennast kaitsmast, arvestades eelkõige tema kõrget iga. Ta kinnitab, et veidi enne hagi esitamist Itaalias asus M. Weber, kes nagu temagi on kostja Itaalia menetluses, elama Milanosse, kus asub tema poja advokaadibüroo, kusjuures poeg kuulub äriühingu Z. GbR juhatusse.


77 – Eespool viidatud kohtuotsus Gasser (punktid 70 ja 73).


78 – Ibidem (punkt 71).


79 – Ibidem (punkt 72).


80 – Selle artikli peamine eesmärk (vt käesoleva ettepaneku punkt 42).


81 – Viimati mainitud väljend sisaldub eelotsusetaotluse põhjendustes, mis käsitlevad seda küsimust.


82 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 15.


83 – Vt eelkõige määruse põhjendus 16.


84 – Ta täpsustab, et see põhimõte kehtib isegi siis, kui tegelikkuses esinevad erinevused liikmesriikide vahel, mis oli teada määruse nr 44/2001 vastuvõtmise ajal ja mis on jätkuvalt nii ka tänapäeval.


85 – Ta viitab äärmuslikele olukordadele, kus näiteks relvakonflikti või loodusõnnetuse tõttu on peatunud esimesena hagiavalduse saanud kohtu tegevus ning selline olukord kestab ja takistab kohtupidamise jätkumist.


86 – Selle mõiste kohta vt eelkõige Prechal, S., ja Widdershoven, R., „Redefining the Relationship between „Rewe-effectiveness” and Effective Judicial Protection”, Review of European Administrative Law, 2011, 4. kd, nr 2, lk 31.


87 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 55. Selle õiguse kaks aspekti on minu arvates siinkohal iseäranis asjassepuutuvad: esiteks võiks poolelioleva kohtuasja esinemine takistada teise menetluse algatanud hagejal pöörduda kohtusse ning teiseks võiks esimese menetluse pikenemine tuua kaasa selle, et rikutakse õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.


88 – Vt kaitseõiguste tagamise kohta 15. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑292/10: G (punkt 47 jj). Vt analoogia alusel samuti 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑491/10 PPU: Aguirre Zarraga (EKL 2010, lk I‑14247, punkt 59 jj), mis käsitles nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), ning milles Euroopa Kohus rõhutas, et nimetatud määruses kehtestatud, liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisele pööramise süsteemid põhinevad liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõttel seoses asjaoluga, et nende vastavad siseriiklikud õiguskorrad on võimelised tagama Euroopa Liidu tasandil tunnustatud ning eeskätt hartas kehtestatud põhiõiguste võrdväärse ja tõhusa kaitse.


89 – Määruse nr 44/2001 artikkel 27 piirdub nimelt pädevuse jaotuse korraldamisega liikmesriikide kohtute vahel, kelle menetluses on samal ajal identsed vaidlused. Vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Gasser, milles Euroopa Kohus, kes pidi tõlgendama Brüsseli konventsiooni artiklit 21 (võrdväärne viidatud artikliga 27) eelkõige EIÕK artiklit 6 järgides (punkt 59 jj), keskendus oma vastuses selle konventsiooni ülesehitusele ja eesmärgile ning liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele nende õigussüsteemide ja kohtuasutuste vastu (punkt 70 jj). Vt samuti Magnus, U., ja Mankowski, P., op. cit., lk 487 jj.


90 – Ehk kuues, seitsmes ja kaheksas eelotsuse küsimus.


91 – I. Weber märgib, et see küsimus tekib seetõttu, et Landgericht München I otsustas kaks korda menetluse peatada – kõigepealt artikli 27 lõike 1 alusel ning seejärel artikli 28 lõigete 1 ja 3 alusel, täpsustades, et see parandus pärineb Oberlandesgericht Münchenilt.


92 – Sellega seoses viitavad I. Weber ja Šveitsi valitsus artikli 28 analüüsile, mis on tehtud Saksa õigusteoorias (Rauscher, T., ja Leible, S., Europäisches Zivilprozeß- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR, Kommentar, Brüssel I‑VO, LugÜbk 2007, Sellier, München, 2011; Hüßtege, R., teoses Thomas, H., ja Putzo, H. (peatoim.), Zivilprozessordnung, Kommentar, Beck, München, 32. väljaanne, 2011) ja Šveitsi õigusteoorias (Bucher, A., Loi sur le droit international privé. Convention de Lugano, Helbing Lichtenhahn, Basel, 2011; Mabillard, R., teoses Oetiker, C., ja Weibel, T. (peatoim.), Lugano Übereinkommen, Helbing Lichtenhahn, Basel, 2011).


93 – Vt käesoleva ettepaneku 29. joonealuses märkuses mainitud Jenard’i aruande lk 13 seoses Brüsseli konventsiooni võrdväärsete sätetega, ning määruse nr 44/2001 põhjendus 15.


94 – Eespool viidatud kohtuotsuses Tatry (punkt 53) leidis Euroopa Kohus seoses Brüsseli konventsiooni artikliga 22, et „[seotuse mõiste] tõlgendus peab olema lai ja hõlmama kõiki juhtumeid, milles esineb lahenduste vastuolulisuse oht, isegi kui otsuseid saab täita eraldi ja kui nende õiguslikud tagajärjed ei ole üksteist vastastikku välistavad”. Vt samuti 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑539/03: Roche Nederland jt (EKL 2006, lk I‑6535, punkt 22).


95 – Eespool viidatud kohtuotsus Tatry (punkt 55) ja kohtujurist Tesauro ettepanek selles kohtuasjas (punkt 28).


96 – Käesoleva ettepaneku 5. joonealuses märkuses viidatud säte.


97 – Olgu märgitud, et kõnealuse eelotsuse küsimuse ese ei hõlma viidatud artiklite lõikeid 2, mis omakorda reguleerivad selle kohtu pädevusest loobumist, kellele hagi on esitatud hiljem.


98 – Vt selle kohta seitsmendale eelotsuse küsimusele allpool antud vastust.


99 – Punktid 49 ja 50 (kohtujuristi kursiiv).


100 – Nagu nähtub teosest Cadiet, L., Jeuland, E. ja Amrani-Mekki, S. (peatoim.), Droit processuel civil de l’Union européenne, LexisNexis, Pariis, 2011, punkt 129, on kohtuasjade seotus „pooleliolevate kohtuasjade olukorra ebatäiuslik versioon”, arvestades, et „seotud kohtuasjade esinemise kindlakstegemise tingimused on vähem ranged kui pooleliolevate kohtuasjade korral. Sellest järeldub, et ka seotusest tulenevad tagajärjed on vähem ranged”.


101 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab vajadusele, et kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, „on otsuse teinud”.


102 – Seda hindamispädevust tuleb eristada tuvastamisest, kas tegelikult on seotus olemas, arvestades konkureerivate kohtute vahelise läheduse kriteeriume, mis on määratletud selle artikli lõikes 3.


103 – Vt eespool viidatud kohtuotsused Tatry (punkt 55) ning Overseas Union Insurance jt (punkt 16), mis puudutavad Brüsseli konventsiooni artikli 22 (määruse nr 44/2001 artikliga 28 võrdväärne) eesmärki, ning määruse põhjendus 15.


104 – Konventsiooni artikli 22 kohta vt kohtujurist Lenzi ettepaneku punkt 75 kohtuasjas C‑129/92: Owens Bank, milles otsus tehti 20. jaanuaril 1994 (EKL 1994, lk I‑117).


105 – See toob välja poolte huvid, tegevuse ja põhjendused; seose intensiivsuse; konkreetse menetluse staadiumi ja kestuse; nõude rahuldamise perspektiivi; menetlusökonoomia põhimõtte väljendatuna pingutustes, kuludes ja tõendite kättesaadavuses; pädevuse või pädevuse puudumise kohtul, kellele hagi esitati esimesena, samuti lahendi tunnustamise võimalikkuse.


106 – Nimelt „seotuse aste ja vastuoluliste otsuste oht”, „staadium, milleni on jõutud vastavates menetlustes” ja „menetlevate kohtute lähedus asjaolude suhtes” (vt kohtujurist Lenzi ettepaneku punkt 76 eespool viidatud kohtuasjas Owens Bank). Need kriteeriumid on analoogsed nendele, mille kiitis heaks seadusandja määruse nr 44/2001 ümbersõnastamisel, kuid puudutavad üksnes samal ajal menetletavaid asju, mis on pooleli liikmesriigis ja kolmandas riigis. Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1), mis on enamjaolt kohaldatav alates 10. jaanuarist 2015, põhjendused 23 ja 24 ning artiklid 33 (pooleliolevad kohtuasjad) ja 34 (seotud kohtuasjad).


107 – Eespool viidatud kohtuotsuses Gasser (punkt 70 jj) leidis Euroopa Kohus sellise lahenduse, kuid seda seoses Brüsseli konventsiooni sättega, mis on võrdväärne määruse nr 44/2001 artikliga 27, ehk pooleliolevate kohtuasjade, mitte seotud kohtuasjade valdkonnas.


108 – 9. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑296/10: Purrucker (EKL 2010, lk I‑11163, punktid 82 ja 83).


109 – Seoses keeldumisega kohaldada Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate pooleliolevate kohtuasjade korral forum non conveniens teooriat vt analoogia alusel Schlosseri aruanne, punktid 78 ja 181, mida on mainitud käesoleva ettepaneku 36. joonealuses märkuses.


110 – Ma teen muu hulgas erandi hagide puhul, mis puudutavad autori isiklikke õigusi oma teosele.


111 – Selle artikli lõige 2 puudutab nimelt võimalust pädevusest loobuda, kui üks pooltest seda taotleb, tingimusel et on juba kindlaks tehtud, et esimesena hagiavalduse saanud kohtul on pädevus seotud nõuete üle otsustada ja et selle kohtu asukohariigi õigus võimaldab need nõuded liita.


112 – Vt samuti käesoleva ettepaneku punkt 87.