Language of document : ECLI:EU:C:2012:186

Kohtuasi C‑500/10

Ufficio IVA di Piacenza

versus

Belvedere Costruzioni Srl

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione tributaria centrale, sezione di Bologna)

Maksustamine – Käibemaks – EL lepingu artikli 4 lõige 3 – Kuues direktiiv – Artiklid 2 ja 22 – Kolmanda astme kohtutes pooleli olevate menetluste automaatne lõpetamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maksu sissenõudmine – Siseriiklikud menetlusnormid

(EL lepingu artikli 4 lõige 3; nõukogu direktiiv 77/388, artiklid 2 ja 22)

EL lepingu artikli 4 lõiget 3 ja kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikleid 2 ja 22 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus käibemaksuvaldkonnas sellise siseriikliku erisätte kohaldamine, mis näeb ette kolmanda astme maksukohtus pooleli olevate menetluste automaatse lõpetamise juhul, kui nende menetluste algatamiseks esitati kaebus esimeses kohtuastmes rohkem kui 10 aastat enne selle sätte jõustumise kuupäeva ja kui maksuhaldur on kahes esimeses kohtuastmes vaidluse kaotanud, kui automaatse lõpetamise tulemusel omandab teise astme kohtu otsus seadusjõu ja maksuhalduri võlanõue langeb ära.

Esiteks ei või kohustus tagada liidu omavahendite tõhus kogumine siiski minna vastuollu kohtuasja arutamise mõistliku aja põhimõttega, mille näeb liikmesriikidele, kes rakendavad liidu õigust, ette Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teine lõik ning mille kaitse tuleneb ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikest 1. Teiseks, sellised siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad lõpetada kolmanda astme maksukohtus kõige vanemad pooleliolevad menetlused, ei kujuta endast mitte konkreetses ajavahemikus käibemaksu sisenõudmisest üldisel viisil loobumist, vaid erisätet, millega tagatakse mõistliku aja põhimõttest kinnipidamine. Lisaks, kuna selline meede on täpne ja piiratud, ei tehta selle kohaldamise tingimuste tõttu märgatavat vahet sellel, kuidas maksukohustuslasi tervikuna koheldakse, ja seetõttu ei riku see neutraalse maksustamise põhimõtet.

(vt punktid 23, 26–28 ja resolutsioon)