Language of document : ECLI:EU:F:2012:160

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(kolmas koda)

22. november 2012

Kohtuasi F‑84/11

Barthel jt

versus

Euroopa Liidu Kohus

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Vahetustega töö eest hagejatele hüvitise maksmisest keeldumine – Kinnitav otsus – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega Y. Barthel, M. Reiffers ja L. Massez esitasid käesoleva hagi, millega nad esiteks palusid tühistada 17. mai 2011. aasta otsuse, millega Euroopa Liidu Kohus jättis rahuldamata nende kaebuse, mille nad esitasid vaikimisi tehtud otsuse peale, millega jäeti rahuldamata nende 14. juuli 2010. aasta taotlus saada ex nunc hüvitist vahetustega töö eest. Teiseks paluvad hagejad nende kasuks mõista Euroopa Kohtult igaühele välja 10 700,76 eurot varalise kahju eest ja 3000 euro suurune summa mittevaralise kahju eest.

Otsus: Jätta Y. Bartheli, M. Reiffersi ja L. Massezʼ hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta Euroopa Kohtu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hagejate kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Õiguskord – Nõue vaadata uuesti läbi lõplikuks muutunud haldusotsus – Sellise uue asjaolu puudumine, mille tõttu hakkaks tähtaeg uuesti kulgema – Vastuvõetamatus – Perioodilist hüvitist puudutav taotlus – Mõju puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Isikut kahjustav meede – Administratsiooni kohustus märkida ära õiguskaitsevahendid ja hagi esitamise tähtajad – Puudumine

3.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Sõnaselge vastuse puudumine taotlusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähendus – Õigusvastasus – Tingimus

(Personalieeskirjad, artikkel 90)

1.      Hüvitise perioodilisus ei ole piisav alus, et võimaldada ametnikul personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitada ametisse nimetavale asutusele uue taotluse, nõudes vahepeal lõplikuks muutunud otsuse läbivaatamist selle asutuse poolt, et ta reguleeriks erinevalt selle otsuse tagajärgi ajas ehk mitte enam tagasiulatuvalt, vaid ainult tulevikus.

Nimelt ei ole ametnikul lubatud eirata personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegasid, kaudselt vaidlustades nõudega eelneva otsuse, mida ta ei olnud tähtaegselt vaidlustatud. Üksnes uute oluliste asjaolude ilmnemine võib õigustada varasema lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamist.

Pealegi ei ole ametisse nimetaval asutusel keelatud võtta vastu uut otsust pärast esialgset otsust, mille peale ei ole ettenähtud tähtaja jooksul hagi esitatud ja mis on nii muutunud lõplikuks. Nimelt võib ametisse nimetav asutus alati tulevikus võtta uue otsuse, vajadusel arvestades omandatud õigusi, ning samuti on tal õigus kinnitada oma esialgne otsus. Viimasel juhul on aga uus otsus lõplikuks muutunud esialgset otsust puhtalt kinnitav otsus, mistõttu seda ei saaks tulemuslikult kohtus vaidlustada.

(vt punktid 25–27)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 11. juuli 1997, kohtuasi T‑16/97: Chauvin vs. komisjon (punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 12. september 2011, kohtuasi F‑98/10: Cervelli vs. komisjon.

2.      Senimaani ei ole liidu õiguses institutsioonidel lasuvat üldist kohustust teavitada nende aktide adressaatideks olevaid ametnikke ja teenistujaid võimalikest õiguskaitsevahenditest ega kohustust näidata ära nende kasutamisele kohaldatavad tähtajad. Samuti mis puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, siis selle sätte sõnastus ei pane institutsioonidele erikohustust märkida nende teenistuses olevatele ametnikele ja teenistujatele ära personalieeskirjadega ette nähtud õiguskaitsevahendid ja hagi esitamise tähtajad.

(vt punktid 35 ja 36)

Viide:

Euroopa Kohus: 27. november 2007, kohtuasi C‑163/07 P: Diy-Mar Insaat Sanayi ve Ticaret ja Akar vs. komisjon (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Sellise kahju olemasolu, mis võib tuleneda ametisse nimetava asutuse otsuse valikust jätta pigem vaikimisi kui sõnaselgelt rahuldamata ametniku poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlus, sõltub tingimata sellest, kas rahuldamata jätmine on õigusvastane või mitte, kuna vaikimisi rahuldamata jätmine kui selline on personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud.

(vt punkt 40)